Algab saade Roman mat savile mõeldes austusavaldus dirigent Roman Matsavile, kelle sünnist möödus 27. aprillil 90 aastat. Roman Matsov suri 2001. aastal. Sündinud 1917 Petrogradis, õppinud viiulit ja klaverit nii Tallinnas, Berliinis kui ka Leningrad. Tallinna konservatooriumi lõpetas 1940 cum laude viiuldaja Nahku pianistina ning lõpetamisel esitas Ni Tšaikovski viiuli, kui esimese klaverikontserdi sõja ajal sai õlast haavata ja seejärel pühendust regeerimisele juba tudeng Matsovi kohta rääkinud Vladimir Alumäe, et tal oli partid tur peas, mitte pea partituuris. Alates 1938.-st aastast oli Roman Matsovi elutöö seotud meie praeguse Eesti riiki Sümfooniaorkestriga alguses viiuldajana 1944.-st aastast dirigendina ja aastail 1950 kuni 63 peadirigendina. Need olid orkestrid kujunemise tõusuaastad, mil mängiti läbi tohutu repertuaar kogu Eesti ning põhiline osa vene ja lääne klassikast, aga ka 20. sajandi muusikast. Aukohal olid mat sovi kavades, Šostakovitši ja Beethoven. Mitmed Šostakovitši teosed leidsid teise esiettekande just Eestis tänu mat, Sovinud puhkusele ja ka isiklikule tutvusele heliloojaga. 1956. aastal kanti Eestis esmakordselt ette Mozarti reekviem. See kujunes terve vokaalsümfoonilise suurvormide epohhi avalöögiks. Endeli Messias, Bachi h-moll, missa tõuse, passi on Beethoveni missa, Solemmnis ja muudki sakraalsed. Suurvormid kõlasid Eestis esimest korda just Roman Matsovi käe all. Sageli eelnesid neile läbirääkimised ja poliitikute veenmiseks keskkomitees. Roman matsu oli Eesti Muusikaakadeemia professor, kuid tal oli ka hulk jüngreid, kes tema juures eraviisiliselt tunnis käisid. Dirigendi ka isiklikult kokku puutunud mäletavad teda kui aristokraatlikus härrasmeest, kes suudles daamidega. Algavas saates kuuleme mälestusi maestro ost arhiivilintidel Anne peaske koostatud viimasest juubelisaatest ja Virve Normeti tehtud mälestussaatest. Stuudiosse kutsusin aga Eesti riikliku sümfooniaorkestri kauaaegse viiuldaja ja inspektori Rein Mälksoo, kes töötas orkestris 38 aastat. Roman mõttes või elutöö oli vähemal või rohkemal määral all 60 aasta jooksul seotud meie praeguse Eesti riikliku sümfooniaorkestriga. Tänase orkestri jaoks on Roman mat saab ajalugu. Kuidas teda mäletatakse distantsilt. Rein Mälksoo. 50.-te aastate algul, kui Eesti raadio sümfooniaorkester Tartus käis, ma olin siis Tartu muusikakooli õpilane ja orkester sõitis Tartusse tavaliselt reedel, sest tee oli pikk, kestis sõit, kuus tundi, oli ööbimine Tartus. Kuidas see tol ajal oli korraldatud, ei tea, arvestades hotellimajutust ja muud. Laupäeva hommikul oli esimene proov tavaliselt ülikooli aulas, kuhu ma tihti katsusin ka proovile lipsata, et näha, kuidas orkestri töö üldse proovil käib ja väga huvitavad olid prooviliust, proovikäigu peatamised, tagasivõtmised, kordamised, dirigendi märkused. See oli noorele õpilasele noorele poisile väga huvitav. Nii et laupäeva õhtul esimene kontsert, pühapäeva kell 12, teine kontsertõhtul, kolmas kontsert. Ja tavaline oli see, et tootja dirigendile solistidele palju lilli, aga lilli 100. lausa rõdult. Saalid olid väga, täispileteid oli äärmiselt raske saada, sest ikkagi 50.-te aastate algul oli suhteliselt isegi raadioid vähe, kuigi meil kodus oli olemas, sest sõja covid raadiot ära korjatud Cramofonidest ei saanud veel rääkidagi. Kindlasti ei olnud keegi veel midagi kuulnud, plaate väga vähe liikus ja ütleme, eesti plaate polnud olemaski. Seega oli elav muusika elav kontsert, oli just see kõige tähtsam ja tõmbavam. Paralleeliks sümfooniale näiteks ramm Ernesaksaga tuli Tartusse tavaliselt kaheksa kontserti järjest pikk tsükkel, kõik kontserdid olid välja müüdud. Meeletu rahvas. Ja peale sümfoonia kontserti oli tavaline, on see, et kontserdi lõpul publik nõudis lisapalu. Esimene lisapala, teine lisapala tihtiga, kolmas lisapala vahepeal orkester lahkunud, dirigent kummardamas käinud, aplaus ei lõppenud, uuesti tuli orkester uuesti peale, mängis mul sellest seeriast on meeles veel üks lisa palade mäng, nimelt Wagneri loengrini kolmanda vaatuse sissejuhatus mängiti kolmandaks lisapalaks. Rahva aplaus ja tormilised kiiduavaldused ja see elamus oli nii suur, et orkestil tuli see loengrini kolmanda vaatuse sissejuhatus veel kord mängida. Aga meelde on jäänud see eriti just see teos ja Matsov ja see meeleolu sellega, et Matsov lõi selle loengrini avamängu lõi ainult lahti, siis pööras küljega publikusse, lasi mõlemat Lähed alla ja orkester mängis nagu ilma dirigendid, et kuidas see toimub, et käsi ei tõuse. Teose keskel on üks väike aeglustuse koht, seal ta ainult vasaku käe ja vasaku õlaga tegi orkestrile väikse aeglustuse, andis sisse uue tempo ja lugu läks lõpuni, alles lõpus tõstis ta kaks ülesse, et orkester nii-öelda kinni lüüa. Väga eredalt meeles selline meenutus mälestus. Ja peale kontserti oli tavaline see, et publiku tormiliste ovatsioonide saatel kanti dirigent võeti puldist kätele ja kanti kätel üleval ülikooli aulast mööda treppi alla kuni paraadukseni, kus bussid ootasid. Kui oli tegemist ka prohoroviga temaga täpselt samuti. Nii et sellised erilised ovatsioonid on mul noorpõlvest eriti meeles. Mis mõttes oli väga tugevaks küljeks võin öelda, et ta kandis ette väga palju suurvorme. Kuna raadios oli olemas ka raadio segakoor, siis Tivoli ka selleks ju valmis. Ja sealt tulid ettekandele kõik Beethoveni missa, Solemmis, reekviemi, Verdi, Mozart, ka kreek ja nii edasi ja need suurvormid läksid publikule väga hästi peale. Tihti tuli anda ka lisakontsert või teine kontsert või oli see juba ennem planeeritud, nähes piletite läbimüüki, nii et need suurvormide ettekanne Matsovi poolt oli väga hea ja nagu meenutan väga sooja südamega. Omapärane oli veel see, et näiteks Bachi vokaalsümfoonilise teoste puhul Matsovlasi dirigendi puldi asemele panna tsembalo jaa, tšembale partiid mängis ta nendes Bachi ja vanades teostes ise, mida pärast ei ole korranud minu nelja-viiekümneaastase ajaloo jooksul mitte ükski teine dirigente, dirigent ise mängiks Champalot või klaverit kaasa. Nii et Matsov, kes olid õpetanud viiuli-klaveri erialal Pianistina vormis, mis ühtlasi teeb äärmiselt raskeks Bachi puhul näiteks dirigeerida, hoida teost tasakaalus ja samal ajal mängida klaverit on kindlasti äärmiselt pingutav, äärmiselt raske. Mats oli tuntud väga karismaatilise isiksusena ja vastuolulise isiksusena. Oli neid muusikuid, kes sügavalt hindasid ja austasid tema põhjalikkust, aga tihtilugu tekitas ta ka rahulolematust oma väga perfektsionistlike nõudmistega. Jah, matsu oli äärmiselt kindel oma seisukohtades äärmiselt põhjalik oma töös, nii dirigeerimisest kui noodimaterjalis, nimelt mul on väga meeles kogu tema väga pikka dirigendikarjääri jooksul, et ta võttis oma kontserti materjali juba kuu, kaks terve orkestri materjali, mis on väga suur noodikaust, kõigi pillide partiid võttis koju ja töötas nende kallal väga põhjalikult tavaliselt kas sinise või punase pliiatsiga, märkides sinna Kell pillidele sisse strichellegaatov, katkestusi kuskohalt, alla kuskohalt üles kuskohal poogna keskel, kus kohal otsal perfektse põhjalikkusega kõikide keelpilli viiuli pultidesse esimesest kuni seitsmenda nii ja puhkpillidele hingamiskohti ja muutis lega autosid ja tegi väga põhjaliku töö. Tema proovides oli väga oluline, et igal mehel pidi olema kumm ja pliiats puldi peal sest tema märkused proovi käigus olid põhjalikud ja ta nõudis, et need tema poolt antud märkused kirjutatakse ka partiis sisse ja jälgitakse neid väga põhjalikult, sellest teisipidi aga tihti tik kiska orkestris selliseid lahkhelisid, et võib-olla, et need ei olnud alati väga muusikaliselt põhjendatud või vähemalt me ei saanud sellest teinekord aru, miks just peab, pidin minema, mitte teisipidi. Aga need analüüsid olid tal tehtud ju partituurist ja partituuri teatud komplexus tingib mitmesuguseid asju, meloodiate, voolavuse, orkestri tasakaalus, kus vaiksemalt, kust tugevamini ta muutis isegi dünaamilisi orkestri partiides, mis olid vahest meile väga ootamatult, aga ta tahtis, et vot just see teine pillirühm peab välja kostma, aga mitte see esimene pillirühm ja nii edasi ja nii edasi. Nii et selle koha pealt oli ta äärmiselt nõudlik. Kunagise raadio segakoorilauljana võin lisada, et sama tegi ta suurvormide puhul ka kooripartiid. Ega ta võttis kõik need partii raamatud ja joonistas need värviliste pliiatsitega tähist märkusi. Vaat just, aga seega võibki öelda, et orkestris oli tal loomulikult autoriteet, kuna ta oli äärmiselt sihikindel, äärmiselt otsekohene, ei sallinud kompromisse Ühegi lahenduse puhul, nii et ühelt poolt teda austati, aga ma ei saa just päriselt öelda, et väga armastati soojalt seoses tema põhimõttekindlate sirgete joonte tõttu küll aga lava taga või eraelus või tänaval kohtudes oli ta äärmiselt tähelepanelik kuulaja alati valmis aitama nõuga ka jõuga, kui vaja oli, sest igasugused olmetingimused ja kõik muud, mis mõjutasid tol ajal elu rohkem, kui praegu olid siis ka väga tähtsad ja ta väga tihti orkestrantide eraelust võttis palju osa ja suhtus sellesse täie tõsidusega. Roman mat sovi viimased juhatamised toimusid üsna kõrges vanuses sarjas ERSO peadirigente, siis juhatas ta terve kontserti oma 80. juubelisünnipäeval. Aga viimast juhatamist mäletate teie veelgi hiljem? Ja tema 80. juubel oli 97. aastal, kus ta oli nii-öelda vormis ja pean ütlema, et tema üheks väga suureks lemmikuks olid Beethoveni kolmas sümfoonia. Ja kuna ta oli seda korduvalt meiega juhatanud ja mitmel puhul ka mujal juhatanud, nii et see oli üks tema niukseid tugisambaid, mida ta ka ei kartnud kunagi välja tuua, kui vaja oli ja juhatas seda samuti oma 80. juubelil pean ütlema äärmiselt suure meisterlikkuse ja sisemise muusikalise pinge ja tõusudega. Küll aga tema viimane juhatamine minu mälu järgi oli 99. aastal, kui oli eriklassi 60. aasta juubel. Eriklassi 60. aasta juubelikontsert toimus Vabaduse väljakul suures telgis, kus oli ehitatud orkestrile spetsiaalne lava, aga ka suur publik. Osa oli kaetud telgiga, ilmastiku pärast toimus kusagil üheksandal 10. juunil. Matsu oli siis juba 80 kaheaastane. Eriklasse juubelil juhatas väga palju dirigente, igat teost teine mees ja umbes 10 dirigent, eriti kui ma õieti mäletan. Ja kui tuli Matsovi kord kontserdi lõpupoole ta oli siis juba piisavalt põdur. Ta istus publikus, läksin publikus tema juurde, nägin, et tal on liikumisega natukene raske ja minu käevangus. Viisin ta siis trepist üles, lavale dirigendipulti, aga siis, kui maestro tõstis käed, siis kajas temast see artisti joon, kindlameelsus, jõulisus, emotsionaalsus. Kõik see lahvatas selle loo jooksul ja teost tuli väga hästi välja. Pärast teose lõppu pidin ta jälle viima omale kohale, see on minu mälestus otseselt materjalist dirigendipuldis. See oli siis 99. aastal eriklassis 60. juubelil. Ta oli alati ka vanemas eas alatine külaline, sümfooniakontsertidel oli teada, et tema koht on alati paremal rõdul kolmas, neljas või viies koht, alati on tal partituurid kaasas, kes ka dirigendipuldis keegi teine oli. Alati tegi ta veel oma partid tulidesse märkmeid ja märkides lehel, et vot sel kuupäeval see mees ja need märkmed on tehtud, siis punasega sinisega küll pliiatsiga, küll mille muuga. Et värvide järgi ta teaks, milline mees juhatas seda kohta, vot just nii, aga seda kohta hoopis teisiti. Ja need märkmed, tema partituurid olid äärmiselt kirjud ja väga põhjalik. Märkmetega mees. Mälestussaates intervjuus virve normetile meenutab Toomas Vavilov maestro Roman Matsuvit. Vanimad end alati professoriks ka omavahelises vestluses Tallinnas professor, tema suhe tema naisega oli, oli väga ilus, taas vahe lastega oli väga ilus, et peale selle, et oli õpetaja ja dirigent ja oli ta ka väga hea isa oma lastele ja erakordne mees oma naisele. See, kuidas te olete püsti, tõusis naine sisse tuli ja vastupidi ka muidugi loomulikult enda omavaheline austus. Vaata pidi kodus olema, igas toas pidi kuusk olema. Kuusk oli veel aprillikuus miskipärast alati roheline küünlad küljes. Kui meil oli mingi vahele vestlus, siis ta pani need küünlad ka väga tihti põlema veel aprillikuus. Et ega ikka need asjad jäävad ka meelde peale selle, et oli siuke suur õpetaja kava, dirigent, hästi soe ja hästi lihtne inimene kodus. Eks ole tähtis, et nimetatud ka juba selle kolmanda aspektiga ära, siis on sellega rahulikum. Aga küsida, et kas ma olen temaga mänginud, olen küll mänginud madam, mänginud temaga Beethoveni kolmanda sümfoonia, Beethoveni viiendat sümfooniat. See oli võib-olla kuskil 90.-te algus. Gaas ei mäleta peast. Beethovenit tegi ta läbi aastakümnete üha uuesti ja uuesti ja mitte ainult meie orkestriga, vaid ta dirigeeris seda ka väga palju ja Venemaa linnades ja mitmetel oma kokku muutumistel muusikutega ja muusikatoimetajad, aga selgus, et Matsovi Beethoveni tõlgitsust Venemaal kuidagi väga kõrgelt hinnati. Kui sa mängisid, see on muidugi olid siis tüki maad noorem aga meile igale on mingisugune tunnetus kaasa antud muusika suhtes. Kas tema Bethovinis just kolmandas oli midagi sellist, mis on ainuomane temale. Oioi kõvasti kõvasti, muidugi kui ma mängisin seal orkestris, siis tegelikult esimesed proovid ajasid naerma, sest ta oli nii teistsugune, oli nii teistsugune inimene, kui ta siin ette tuli. Need nõudmised, mis ta orkestrile esitas, muidugi orkester ei võta, võib olla selliseid eelmise sajandi dirigente, võib-olla enam nii tõsiselt võeti müravinskidel, ma mäletan seda, see esimene proov oli selline. Selline kummaline, ta nõudis tõesti hästi palju keldririidelt alla, alla, alla alla järjest, A. No kõik alla poognaga ja muidugi kõik noored, kes polnud seda enne näinud, et sellise tõelise maailmaga kokku puutunud, nad olid harjunud, dirigent tuleb ette, naeratab, laseb, aga joosta-joosta laseb, mängib, mängib, mängib, mängib ise ja jah, kõik on hästi ja reisile, puuded. Tark peeti kinni ja järjekindlalt nõudlikult. Hommikul mõtlesin selle peetoni kolmades sele leinamarsi peale ja mõtlesin, kui palju, palju emotsioone, kui palju erinevaid sõnu on olemas, et kirjeldada seda osa. Ja kui palju erinevaid sõnumeid peab olema võib-olla tuhandeid, et iseloomustada seda Matsalu interpretatsiooni, see on väga meeles, aga väga südames on asjana vaja tagaja. Ta tegi seda leinamarssi kuidagi aeglasemalt ja seal hakkas olema mingisugune hoopis suurem tõsidus ja suurem filosoofia. Beethoven oli tal lihtsalt vistikavad, kõige parem oli ju väga kuulus lause, mida ütles Svetlana sõnaliseerist Haiti immigranti, pedanes nats wasabit Matsada seal teada, tema sõnad olid sellist. Aga teda kui dirigenti veel iseloomustaksid seal tema maneer ja tema sisu. Tegelikult on see väga kahe otsaga asi, mul on väga raske iseloomustada seda või kui dirigenti, sest et dirigeerimine koosneb võib-olla kolmest komponendist kolm kõige tähtsamat komponenti. Esimene on muidugi tee pardituuliga, koduste EP dirigendi evolutsioon, ettevalmistus, üldine maailmanägemus, võib-olla alati legendi maitse, selle maitse kujunemise muutumine, teine on manuaalsed vahendid ja kolmandad kolmandaga psühholoogilised vahend, milles orkestrit, mõjut. Matsa võib-olla ei olnud selline ideaaldirigent minu arvates. Tal oli selline oma testi oma nägemuse, sellest manuaaltööst manuaaltehnika tema järgi olnud tegelikult väga lihtne mängida. Ta oli jonnakas, ta oli väga-väga järjekindlad oma nõudmistes, aga aga tema, tema, Wolf dikteeris talle kogu aeg, mida nõuda tema oma sisekuulmine jah, ja, ja ei jõudnud kunagi nagu selleni. Jah, see oli väike probleem küll ja tal oli mingisugune oma täiesti eriline nägemus või arusaamine, visioon sellest, kuidas peab juhatama. Muidugi ei ole üldse kõige tähtsam asi terrigeerimiste, see manuaaltehnikas on ikka viimane sellega kõige lihtsamas rasedust. Ta jäi järjekindlalt oma nõudmiste juurde, praegu juhatatakse ka muidugi väga teistmoodi, maailmas on väga suured terrigeerimis koolid ja kuidas täpselt peab olema, tema põhimõtteliselt käis sellega risti vastu, samal ajal ei saanud neid ümber lükata. Aga tänapäeva orkestritele nende nõudmiste järgi on võib-olla natukene juba raske mängida. Mode majandus käisin, ega me eriti palju sellest manuaaltehnikast ei rääkinud, aga siiski ükskord ma mäletan küll, et panin järjekordse suitsu põlema, ütles mulle huvitava asja, et ühtema Toomasele ikka tahan öelda ta rõhud, mitu korda rõhutas seda, et see on väga-väga tähtis asi, mis ma nüüd ütlen ja meil oli parasjagu raaži reekviem. Mida ta selle loo kohta öelda tahab. Ja lõpuks, kuidas teata omas oma käed ikka väga-väga korda. Siis ma sain aru, et kuigi ta pani suure rõhu partituuri süvaanalüüsile teksti süvaanalüüsile vähem vormianalüüsile siis sellel hetkel ma sain nagu aru tegelikult esse manuaaltehnika on temas ka ikka võib-olla palju tähtsam, kui ta seda kunagi välja näidanud lausa miskipärast hästi meeles. Ta rõhutas, et nüüd ma ütlen sulle midagi ka väga, väga tähtsad ja siis ta ütles, et jah oma käeta omastega. Me kõik teame ja tohutult austasime tema eruditsiooni. Kuidas oli olla tema õpilane, on ju väga tarku inimesi, kes lämmatavad sind oma tarkusega. On teistsuguseid. Materjali selle kohta oma väljend ka ta ütles, et on säravaid inimesi, kellega on hea olla ja mõni inimene on kohe nii säravat, tema pool tuleb hakata kasutama päikseprille, seal oli professor endale aga, ja salati selline selline kõiketeadja. Jumal, kas on sellise kõrge mäe osas, on, on mõni inimene, kes kõike teab, sulas inimene nagu omast käest võtta, vaata kas on vaja realistel õhtul hommikul vara helistada, neid juhtumeid oli päris palju, mingeid noote kogu aeg, sa said ta kätte. Ta oli kogu aeg nagu sinu jaoks ka. Aga tal oli üks tore omadus tunnis nagu ronida sealt mäest alla, niimoodi sinu tasemele võtta, seal nagu käest kinni, natuke kergitada, natukene kõrgemale v ja siis siis ta läks selle, näe sa tagasi, aga selles mõttes õpetas, ta laskus nagu sinu tasemele. Ta ei olnud selline suur ja tähtis tark mees, vaid ta oli, ta oli täpselt samasugune kaak nagu, nagu sina oled ja ta jagas väga hästi teravat nalja. Ja siis ta tegi oma töö sinna, sära eest, oleks nats tagasi Haalidele natukene ülespoole saanud ja küll oli alati head unede mars tunnist tollane tald kööki omadusele jool, imelik, Taras hirmsasti sadama. Hilja õhtul tuleksid tundjad. Üheksa õhtul kell 10 12 sealt minema said, no küll, sa olid õnnelik, mitte sellest, et minema sai ta sellepärast said väga palju lihtsalt edasi, mitte kirjeldada. Võib-olla esimesed paar aastat partituuris juba analüüs, tase olid nagu rohkem sellised vestlused üldkultuurilistel üldmuusikaliste teemadega, lõpupoole partituuri lahkasime juba vähe rohkem, rääkisime sellest, et mida see teos tähendab või meest emotsioonide kannab või igal juhul meie enam ei puurinud igat nootiga, igat kontrapunkti. Temaga olid need vestlused olid palju armsamad. Kas ta võttis oma õpilasi tundi ühekaupa? Ja ühekaupa. Ega seda ei saa gruppidanade. Kas sinu arvates praegune põlvkond teab ja tunneb, jääb mäletama Roman materjalid piisavalt. Või hakkab juba unustus ja sammal kasvama ühele kultuurikihile? Ei, ei mitte mingil juhul jakk välistada, välistatud see kool, mis ta andis, on nii hea, et ma arvan, et ta on võib-olla natukene veel nagu tuha all, aga ma arvan, nagu, nagu Olari puhul, nii ka teiste õpilaste puhul, et ta lööb tegelikult ikka veel veel väga lõkkele. Ma olen täiesti veendunud, et kui kirjutab näiteks Neeme Järvi uhkusega, et ta oli Rabinovich õpilane, tema diplomile on alla kirjutanud Rostropovitš ravinski ja ravimi. Ma olen täiesti veendunud selles, et kunagi ta on hunnik 60 aastaseid. Me ei käinud ja kes väga-väga suure hobusega, ütlevad, et ma olin matsu jobiale. Näe, kõva märk muidugi. Kõige rohkem mulle meeldis tema juures kui muusika juures üks suur suur oskus mida minu meelest ei ole kellelegi. Iga dirigent annab nagu orkestrile mingi erilise emotsiooni, iga dirigent mõjub orkestrile erinevalt. Nii nagu ma vaadanud endas ka näiteks, kes annab sihukse suure rõõmu muusikast. Olen rõõmus. Neeme Järvi, lon vaimustus muusikast. Volmeril on natuke kuiva võidu asjalikust, aga, aga see on ka, see on ka suurmärgiga, see torkas seal kõvasid. Paul mäel on natukene distantseeritud suurejoonelisus, näiteks Matsavil. Temal oli nagu igal noodil oma nimi, tal oli väga palju sõnu, iseloomustamaks, mingit nooti, mingit kohta töö käigus just eriti eriti õpilastega. Vaadake kõige suurem viga, mida meil siin akadeemias tehakse, õpetaja, seal üldse selle akadeemilise õpetuse juures. Meil pannakse kohe kõik asjad nagu paika päris lugu ette öeldakse, et see lugu on selline. See lugu on selline sina punktiga, nood sinna kriipsu, kanad. Sina pidega, kui meil läppide läheb üle taktijoone, seal on üks kaheksandikpunkt, siis võetakse täpselt Ahti joonega see asi ära sinod lõpetajast Ahti joone peal, siis lõpetatakse sellise tehnikaga sellise tehnikaga simegi tõsta, atasin lega, tasin, botaadas neid, neid asju on väga palju. Kuidas meil õpetatakse noori inimesi? Mind oli täpselt samamoodi haritud, enne Komossaga kohtusin, saaksin dirigeerimist õppima ja siis ma läksin materjale tundi. Beethoveni esimene sümfoonia 12, esimees tahtis, oli kõigil dirigendile nagu aamen kirikus. Ja mastaabis, milline saanud masin seal kaheksa peal läheb, hakkab minema ja on üks niisugune tore, sihuke C-duurseptakord läheb ees ja siis selle keedusadakonna sees seada Wiresoll ja niimoodi pensikesed on. Milline see on meil esimene tundi, mina kartsin ta väga tugevalt kohmetunud. Wilson, mina ütlesin. Alguses, mina tahan matsu, no Vavilov Melile takti ja siis ma hakkasin kabama, ütlesin, tan sigaaeglane, noh, ütleme isegi, võib-olla isegi suurejooneline, võib-olla neljandaks, kui hakkavad kontrobacidoltamas rolli mängima. Vot vot vot hakkab minema ja siis ma suutsin ikka kuidagi nüüd üle huulte veel oma halb omadussõnadele esimese 12 takti kohta öelda. Ja siis me hakkasime vaatama, et võib-olla kuidas seda väljendada. Teises tunnis Maal natuke rohkem ette valmistatud ja minu jaoks kõige tähtsam asi, mis ta mulle õpetas. Et enne, kui loo kallal asud, mõtlen seda just Saka tahtlikulatsioonile, katkes ainist vihje paika sättima, balanssi sättima. Seda, neid dirigente on maailmas väga palju maailmas ka Eestis väga palju, kes teavad just neid üldiseid reegleid, kuidas lugu paika sättida. Aga see, et iga lugu on väga eriline, iga noot on väga erinevad matsu oskas iseloomustada igat nooti, tavalist uursel, näiteid maalikunstist kirjandusest ja loomulikult tellerile verbaalset, nii palju. Ühe tähendustel vahest edasi, enne kui sa ei suuda iseloomustada, ütleme 10 20 sõnaga vähemalt seda nootilised akordi, mis seal on enne seda, sa ei tohi sellele mitte mingit õigust tagatisel artikulatsiooni, selle kuiva tööga peale see emotsioon, need tunded, mis sind valdavad selle looga tegeledes nagu primaarsed ja alles pärast seda tuleb kogused partituuri, kuid öeldi, et matsu andis väga hästi partituuri. Tavalise Janno tantsis emotsionaalse, tavalisel hoopis teistsugune, teistsugune asi, tegelikult ta tundus kõigile kuiv ja asjalik kõigile inimestele, kes temaga võib-olla niimoodi kodus lähedalt kokku kui palju tal tegelikult soovi seda poeesiat ja tema lemmiksõna oli poes ja kui tähtis on seda poeesiat kogu aeg edasi anda. Ta oli ka selle peal väljas tuli väga õiget asja, väljas tundus orgestandile, ta on kandiline ja norija ja kuiv stiil Mostele ütleb, ütleb järve oma raamatus küll varjatult tema kohta. See ei ole üldse õige Taliboesed, täies inimene, ta oli tuld ja elu täis inimene ja see armastus oli seal ikka väga-väga suur. Kes seal kõlavastad armastas seda kõlad armastas emotsioonid. Niisugune mees oli ta tegelikult. Põinime tänasesse mälestussaatesse ka arhiivilõike Roman mat savist ja Roman Matsovi endaga. Kõigepealt üks fragment Alo Põldmäe 1999. aasta veebruaris eetris olnud saatest Roman Matsov oma kontserdi afisside keskel. Varasem kontserdi EFS Roman matsu juhatamisega pärineb 10.-st aprillist 1945, kui Tombi nimelise kultuuripalee Realis mängis Eesti NSV-raadiokomitee suur sümfooniaorkester solistiks tookordne üsna värske Eesti NSV teeneline kunstnik Vladimir Alumäe. Kavaleht teatab, et mängiti Tobiase oreliprelüüdi ja fuuga Eduard Tubina poolt tehtud orkestri varianti. Edasi Ram Hatšhaturjan viiulikontserti ja lõpuks Šostakovitši viiendat sümfooniat ja nüüd on minu ees kontserdi fish ja kontserdikava 20.-st juulist 1946 millised said tegelikult tänase saate tegemisi põhitõukejõuks. Fishid ja kavad teatavad, et Leningradi filharmoonia suures saalis Realis protski tänav kaks toimub üleliidulise noorte dirigentide konkursi teise vooru viies sümfooniakontsert esinemas teeneline kollektiiv, Vene NFSV, Leningradi filharmoonia sümfooniaorkester, dirigeerimas noor konkursist osavõtja Roman Matsov Tallinnast. Olgu kohe öeldud, et see kontsert sai Roman matsu veel, et tema tähelennu alguseks ta saavutas konkursil 34 konkurendi seas ülihinnalise teise koha. See oli tõeline üllatus nii Eesti muusika- üldsusele kui küllap Roman Matsule endalegi. Veel üks arhiivilint, Peeter Lilje räägib siin Roman mat savist kui õpetajast ja kui kolleegist. Meie suurvormide ettekande traditsioon ja nende populaarsus algavad Roman Matsuri poolt rajatud traditsioonile ja on kestnud tänapäevani. Nüüd on muidugi laienenud repertuaar, sest maestro peab ka tänapäevased, nii eriti lugu Bachi suurvormidest, endeli, suurvormidest, peetsoni. Nüüd on siia lisandunud terve rida juba kaasaegsemaid autorid, nagu Mahleri sümfooniat, ettekanded, Berlioosi protoriaal, muusika ettekanded, no rääkimata, et aasta-aastalt ikka mõne aasta tagant on kõlanud meil kõik enam mängitavad reekviem, nüüd nimetagem siin Brahmsi Verdid, Mozartit, reedid, Foreed, nii et võib öelda, et maailma paremik vokaalsümfoonia üldisest muusikast on kõlanud ka Estonia kontserdisaali ja seda ei olegi sugugi vähe kreegi reekviem, mida on maestro korduvalt juhatanud, samuti ka Eesti muusika, kõik suurvormid, mis on maestro poolt juhatatud linti ja kogu Eesti muusika varasemad salvestused, mis on Eesti Raadio fonoteegis siiamaani. Kui mõnda uut olen hakanud õppima ja vaatan kartoteeki, siis ikka kohtad sealt tuttavat nime. Et Eesti Raadio sümfooniaorkestrit juhatab Roman matsu. Kui nüüd püüaksime kõrvaltvaatajana iseloomustada Matsovi puhtvälisest küljest tema dirigendimaneeri No selles on tugev raad, aristokraatlikus. Ma ütleksin asketismi. Aga samas ka kui on vaja niisugust omamoodi deemonlik, kust võib-olla vähem näeb siin niisugust lahtist emotsionaalsust. Sest mulle tundub, et Roman Matsav dirigendina jääb alati tugev mõistuse kontroll emotsioonide üle ja sellega on ka võib-olla põhjendatav teatud autorit õnnestumine tema loomingus. Kui veel tema musitseerimisest rääkida, siis on ta väga tugeva oma käekirjaga dirigent ta ei tunnista niisugust, ütleme üldist autoriteeti, nagu neil enamusel noortel dirigentidelt siiski on kujunenud mingi eriti maailmaklassikast mingi niisugune ütleme, objektiivne pilt selle teose ettekannetest, arvestades selle teose ettekandjate nimede suurust ja, ja omamoodi selle teose juba traditsiooniks muutunud ettekannet siis me püüame oma kontseptsiooni tihti luua läbi selle olemasoleva traditsionaalse ettekande siis Roman matsu on sellele kategooriliselt vastu, et iga interpreet peab leidma ise oma võtme lähenemaks igale partituurile. Ja nii on ka tema, ütleme kõige eredamalt see võib olla paistabki välja Beethoveni sümfooniat, trakteeringus see on ka tema ettekanded alati väga omanäolised ja tihti ka kutsuvad esile protestini mõningates kuulajates kui ka orkestrantidega. Tihti nõuab maestro väga harjumatuid striche mis on tal juba nagu öeldud, oma nootides kõik täpselt ära märgitud, mis ta tahab. Tihti tekitab protesti tema teatud omavoliline ümberkäimine autori nüanssidega. Kuid siin ma leian, on on maestro täielik voli, sellepärast et Ethani ajal veel sellist diferentseeritud dünaamika kasutamist, nagu seda tuleb hilisematel sümfonistidel õieti alles suuremal osal maaleril, kus vertikaalis partituuris võib üheaegselt esineda nüanss viis Peanut ja samal ajal teisel pillirihmal viis Forted. Sellist märkimisviisi lihtsalt varem ei kasutatud, teades, et iga muusik ise teab, milline liin on tähtsam, milline vähem tähtis. Aga tänapäeval tihti eriti mulle tundub niisugused nooremat orkestrit, kui näevad ühte nüanssi forte, siis kõik mängivad tugevasti ja siis üldine Sumaga kostab nii, et selle diferentseeritud nõue on matsu veel alati väga ere ja on ka tihti olnud kriitika põhiobjektiks, et minu jaoks kui näiteks külast minu kontserte ei olnud veel piisavalt eredalt väljas seal temaatiline materjal või ning niisugused märkused, nii et selline väga subjektiivne lähenemine on alati omane olnud dirigent matsu vile ja on selle ümber ka palju poleniseeritud, aga ometi on ta üks väga suur muusik ja väga suur isiksus ja seda oma loominguga läbi aastate tõestanud. Nii rääkis Roman mat solist Peeter Lilje praegu juba manalamees. Aga terve noordirigentide põlvkond viib edasi maestro Roman Matsovi eruditsiooni, tema tõekspidamisi, tema tarkust ja tema kogemusi teiste seast üks eredam ja ka edukam on Olari Elts. Me alustasime nende tundidega juba niimoodi fakultatiivselt, siis kui naisele perseli ranna veel koorijuhtimisega tegelesin, siis sai tema juures vaikselt niimoodi juba orkestri partituuridest vaadatud ja, ja see maailm tema juures oli alguses ikkagi väga teistsugune kui muu meie ümber ja kasvõi juba tema juurde saabumine, see oli nagu tuleb kuhugi hoopis teistsugusesse aega ja väga mitmes mõttes, aga selles mõttes, et kogu aeg tema juures alati liikus veidi teistmoodi ja temal oli alati kõikide jaoks piisavalt aega ja ta kunagi kuhugi ei kiirustanud enam. Õhtuti tema tunnid toimusid ja tihti tollest viimane õpilane ja juhtus peaaegu alati niimoodi, et pärast hiljem, kui tal nii-öelda ametlik õpetamise osa läbi sai, kogunes tema juurde selline vaikne sõprade ring kus siis kõige võib-olla tihedam külaline oli Heimar Ilves ja seal sai siis palju vaieldud, mina esimestel aastatel kindlasti rohkem või olete kuulaja rollis ja tõsised vestlused olid mulle vägagi huvitavad, ütleme, nende interpositsioonide ülematerjali puhul võib ju võib-olla mõnes mõttes vaielda, et kuidas me nüüd 2001. aastal oleme harjunud Bachi kuulma või kuidas seda sihti Matsovi revolutsiooni tipphetkedel, ütleme kuuekümnendatel aastatel, kus kõige rohkem juhatus, aga kindlasti nendes vestlustes tuli väga palju huvitavat kõrva taha panna ja üldse need vestlused ei olnud mitte ainult muusikast, vaid kunst laiemalt või ka mõnelt muult elualalt hoopis ja tihti justkui oli mõni huvitav kontsert olnud, siis sai nende teosti aega õppinud revolutsioonile väga-väga pikalt-pikalt arutatud. Kas tal oli eelistusi, on õpetajaid, kes näiteks noh, võivad peaaegu kogu muusikaajalool ühe perioodi ühe ainsa helilooja peal ära käsitleda. Kas Roman mat savil olid heliloojate hulgas eelistused. Ja kindlasti juttudes oli ju teemaks ka teised dirigendid keda ta armastas, keda ta ise nagu pidas väga kõrgeks dirigentide maailmas. No muidugi olid omad helistatud tema noorusest ja eelkõige loomulikult Forekspangale tuleb, tuleb kohe meelde ja ütleme, tema kaasaegsed lõidel veelgi vanemad ja heliloojatest on ju kõigile meile teada, et tema suur armastus, Beethoven oli Petralifooniatest kindlasti, ma arvan küll, iga igat nooti peast ja kada elati meelsasti võtit, mõnel ei tule nii kätte ja oli hästi rõõmus kui telefon, et endale varem öeldud kuidagi sised ja millega te tulete, siis kui seal Beethoven, siis ta oli iseäranis iseäranis rõõmus ja Pütsüklovini pini keskne koolkond. Teda väga huvitas ja pean ütlema ka Mozart, mille puhul ütleme, mõnikord tekkis nagu sellised temaga võib olla eriarvamusi maitseküsimustes, aga, aga kas need kujuld, mida ta sealt leidis, need olid ka väga huvitavad ja mõneti minule üllatavaid, ma pean ütlema, et alguses sai hakata tema juures käima, siis ma päris kõigist ei saanud nagu aru, mis ta tahtis mulle öelda ja see oli veidi ootamatu, et mis siin toimub. Meil on terve sümfoonia ja ja me siin arutame selle kaheksa takti kallal nii kaua, et tahaks nagu edasi minna, aga aga just aasta edasi, seda rohkem ma hakkasin aru saama, millega me tegeleme seal ja eriti peale ütleme Austrias tagasitulekut sain ma tegelikult aru, kui väärtuslik mees meie hulgast tegelikult on ja mis kaliibri mees tema tegelikult on, nii et seda suurema innuga Maiga kord tema juurde läksin. Äärmiselt palju kasu olnud ja muidugi meie kõigi tema õpilaste institutsioonid on palju erinevat kindlasti just eriti Beethoveni ja, ja võib-olla mõne Tšaikovski osas või mõne muu vene helilooja puhul. Šostakovitši loomulikult siis me keegi ei saa öelda, et me ei ole olnud mingil määral muidugi ka ütleme, tema mitte ainult nõuannetest, vaid ka maitsest, mis tegelikult on väga haruldane, sellepärast et selles eas juba on meie kõigi maitse ju tegelikult suhteliselt väljakujunenud või isegi päris välja, kui need kahekümnendad aastad juba, kui me hakkasime käima. Aga just see, et ta ei olnud mitte ainult pagaja õpetaja, vaid suutis niimodi mentorlikult oma maitset väga delikaatselt põhjendatult noh, mitte nüüd peale suruda, aga püüdaga Meie maitset nii-öelda kujundada, et seda ei juhtu mitte iga päev ja isegi mitte üle päeva, nii et jah, ega neid inimesi ei ole ka palju. Kelle mahitusel oma maitset eelistusi võiks, võiks, võiks korrigeerida. Kuidas oli tema suhe nüüdisaja muusikasse ja, ja meie Eesti heliloojate praeguse aja loomingusse? Suhe oli väga-väga hea, kuigi selgelt olid omad omad eelistused ja nagu me teame, alla'l, kui ta oli peadirigent, juhatas väga palju esiettekandeid ja mis tähendab eelkõige nüüdismuusikast mõtlemise Šostakovitši-le, kelle sallidendad. Kolmas asi, ettekanne hiljemalt oli, eks meil, Tallinnas siis võime ette kujutada taoline uuemast muusikast väga huvitatud ja väga tähtis tema jaoks muidugi oli see, et see muusika tema jaoks kõne läks, nii nagu meie kõigi jaoks me ei saa juhatuseta muusikat ükski meist, mis neile ei kõnele või millest me aru ei saa. Ka eesti uuemad teosed omal ajal ju väga paljud kõlasid protsovi esiettekandes. Nüüd ma arvan, ta oli väga hästi kursis sellega, mis Eestis toimub. Kui juht on viimastel aastatel põhiliselt juhatus väljaspool Eestit, et siis nende praktiline tööteravik oli ikka põhilised klassikalises muusikas. Ta käis kuni, nagu öeldakse, viimase ajani ka ise kontsertidel kaste pärast kontserte, kus te juhtusite olema mõlemad kuulaja rollis analüüsisid neid või rääkisite sellest tagantjärele. Ja loomulikult, nagu ma mainisin, nendel hilistel õhtutundidel sai aga pikalt, selles on saavutatud ja muidu ta ei olnud mitte ainult kontserditel, vaid ka vaid soovides. Ja ta käis koma õpilaste proovides meelsasti kui vähegi sai. Ja meid sai ka arutatud, kui, kui oli selline võimalus. Jaga kontserditel ta ei istunud mitte niisama, ei kuulanud, vaid vaid alati tegi märkmeid, et mida me pärast hiljem ütleme, saime rahulikult temasse nii-öelda arutada ja too oli selge maitsega ütleme nii muusikas kui ka üldse. Et kui teil ikkagi midagi ei meeldinud, siis võiks ka poole kontserdi pealt ära minna, nagu me teame, kui enamus inimesi puhul me võime rääkida, et temal on sooli selliseid jooni ja veidi selliseid jooni ja siis promon, mootori puhul on kõik need kontuurid väga selged ja puidu ta ise on muutunud, sest need värvid on väga kirkad ja väga-väga selged ja ta oli selles mõttes puhastaga värvidega inimene, igas mõttes harmooniline loomulikult piklik loomulikult. Jaa, see järjekindlus, millega ta ütleme, dirigendina orkestriga tööd tegi, oli ikkagi päris ekstreemne, lausa oma, ma arvan, ma ütleks ka streigib, mille üle siin ütleme, võib-olla veidi vaieldud omal ajal. Aga need teenisid väga kindlat eesmärki ja, ja tema ka selle alapeaaegu alati saavutas, mida ta soovis just, ja Beethoveni interpretatsioon. Ma arvan, et see on ikkagi enam kui arvestatav, väga laias mastaabis. Nii kõneles Olari Elts. Helilõigud, mida nüüd kuulete, pärinevad anne peaski tehtud saatest, mis oli eetris 26. aprillil 1997. Jää siin, kõneleb maestro Roman Matsov ise. Kui minule pakuti Saksamaal üks väga niisugune korralik koht, siis ma ütlesin ära, sest Maida ei sakslaste jaoks ei prantslastega inglaste jaoks. Fourth vänglerist, ta on niivõrd sügav, et sööd, kõrval ei saa kedagi panna eitus Caniinid ega pulma Valteridega Klemperealisega ta oma, et sügavus ja, ja peale selle niisugune raamat nagu vise, furtrinter, auft, sääsnongen. 1924 kuni 1954. Ja nagu näed, see ei ole mitte ainult loetud, vaid see on ka see on märgitud ja, ja see on allakriipsutatud ja ma nägin kinoparkett, luure. See täpsusega, kas midagi on, peabki niimoodi absoluutse täpsusega paika panema, kui furtfeller peab. Kui räägin sky, pea, siis matust ei hakka. Kuskohast tuleb see niisugune tunne, et ma see niimoodi on, ainult vagad, täpne tunne, et suruma. Meie muusikakultuuris tähendab Roman Watsoni lahkumine justkui ühe ajastu lõppu aga tema elutöö jääb, jääb meie noortesse dirigentidesse meie orkestrites. Meie sümfoonilisi muusikasse. Meie Eesti muusikakultuurihelid, mis praegu kõlavad, on toona Nobispaatsem Johann Sebastian Bachi h-moll missast ja nii esitati seda maestro käe all 1965. aastal. Viisitajateks Eesti raadio segakoor, Eesti raadio sümfooniaorkester ja meie tollane solistide koosseis Lehte Mark, alis Roolaid, Endel Ani ja Evald Tordik. See on avaliku kontserdiga Estonia kontserdisaalist, dirigeerib Roman Matsov. Saates Roman Matsovile mõeldes kuulsime helilõikearhiivist Annebjaskee Virve Normeti saarel Nendest, kus rääkisid maestro Roman Matsav, Peeter Lilje, Olari Elts, Toomas Vavilov ja Alo Põldmäe ning mõne päeva eest tehtud intervjuud Rein Mälk. Sooga saates kõlasid fragmendid Beethoveni avamängust, leonoore ja Mozarti klarneti kontserdist. Bachi h-moll missa ja lõpetuseks tõuseb passioonist saata koostas Kersti Inno. Tehniliselt teostas Helle Paas.