Kallid kuulajad, ilusat pühapäeva hommikut teile kõigile. Käesoleval nädalal, üheksandal mail möödus 300 aastat ühe kuulsama saksa barokkhelilooja ja väga mõjuka muusiku Dietrich Buxte Huude surmast. Käesoleval 2007. aastal tähistatakse ka pükste Huude 300 seitsmekümnendat sünniaastapäeva. Kui kontserdielus tähistatakse pükste kuude juubelit erinevate festivalide ja muusikapäevadega, siis klassikaraadio pakub teile kuulata kaht saadet, mis on pühendatud Buxte uude elu ja loomingu tutvustamisele. Esimene saade oli eetris täpselt nädala eest ning selles oli peamiselt jutupükste uude tegevusest organistina Lübecki Maarja kirikus kõlanud saadet võib kuulata ka klassikaraadio kodulehelt. Täna aga räägime lähemalt pükste Huude muusikast, keskendudes tema oreliteostele ja vokaalloomingule. Saate autor Anu Veenre teksti loeb, reeta laseb. Me oleme juba rääkinud sellest, et Lübeck oli koos Hamburgi ka seitsmeteistkümnendal sajandil üks tähtsamaid hansalinnu, mille majanduslik edu soosis ka sealset kultuuri ja muusikaelu. Läänemereäärsete piirkondade jaoks oli Lübeck kindlasti muusikaelu keskus. Seal käidi õppimas kui tööõnne otsimas ning muusikahuvilised inimesed teadsid, et Lübecki külastades tuleb kindlasti minna ka Maarja kirikusse, kus saab kuulda musitseerimas maailmakuulsat tiitris Buxte Huudet. Puks tõhude töötas Lübecki katedraalis organistina ligi 40 aastat ning komponeeris muusikat nii sealsete jumalateenistuste kui kirikumuusika kontsertide jaoks. Kuulsate sadama linnadena kuulusid saksa ühtsesse kultuuriruumi seitsmeteistkümnendal sajandil ka Tallinn ja Narva ning ühine keel ja kultuuritraditsioon soodustas ka siinsete muusikute reisija Lüübekisse ning tõi saksa päritolu muusikuid ka siia. Pikemalt tegutsesid Tallinnas näiteks heliloojad Valentin meeder ja Ludwig Puspetski kes oli seotud ka Lübecki ka ning kuulusid ka Buxte uude sõprusringkonda. Kuna pikka aega tunti puks tõhude loomingut peamiselt tema oreliteoste põhjal, on neid ka kõige enam ette kantud ja uuritud ning just sellele tugineb suuresti ka tema tundus heliloojana. Oreliteoste suur hulk on seletatav peamiselt tema ametikohaga Lübecki Maarja kiriku ehk Marian Kirhie juures. Kuivõrd seitsmeteistkümnendal sajandil ei esitatud reeglina veel varasematel aegadel loodud teoseid, vaid nii kiriku kui kontserdirepertuaaris olid reeglina üksnes nüüdisteosed, tuli ka heliloojatel komponeerida muusikat vastavaks nõudlusele. Seetõttu on ka varasemate heliloojate teoste koguarv palju suurem kui meile ajaliselt lähemal seisvate autoritel. Organisti amet Lübecki Maarja kirikus nägi ette, et lisaks musitseerimisele kirikuteenistustel tuli pükste Huudel nende tarvis ka muusikat kirjutada. Lisaks esines ta kiriku suurel orelil sageli ka veel teenistuste vahelisel ajal ning selle kõige jaoks oli jällegi tarvis uusi teoseid luua. Oma klapilli muusika partituuridest pole aga bokste Huude ise märkinud, millisel pillil neid lugusid peaks esitama. Loomulikult saab aga järeldusi teha partituuri analüüsimise põhjal. Suurem osa teostest eeldab pedaal klaviatuuri olemasolu, millest tuleneb, et see osa muusikast on kirjutatud orelile kuid leidub ka neid lugusid, mida saab esitada nii orelil kui klavessiini. Samuti võiks mõnel pool kasutada klavikordi. See partituuris jäeti kindlaks määramata. Esituskoosseis oli seitsmeteistkümnendal sajandil veel täiesti tavaline, ehkki võrreldes renessansiajastu muusikaga oli ka siin suur samm edasi mindud. Kuna pilli ehituskunst oli võrreldes 15. ja 16. sajandiga palju edasi arenenud, arvestasid nüüd ka heliloojad oma teoste loomisel juba kindlama esituskoosseisuga pillid ämbrite ja mängutehniliste võimalustega. Võib eeldada, et kondino harmoonia pillina pidas pükste Huude oma ansambli teostes silmas eeskätt klavessiini sest oma ainsast trükitud nootide väljaandes sonaatides on ta kontiino pilliks märkinud just selle instrumendi. Pükste uude klahvpillile kirjutatud teoste hulgas on mitmeid eri žanri teosed. Seal leidub nii prelüüdi, ostinato teoseid, koraali fantaasiaid kui süüte ja palju muud. Sissejuhatuseks Buxte Huude oreliloomingusse, millest me järgnevalt ka lähemalt räägime, kuulame tema lühikest Foogat C-duur kataloogi numbriga 174. Selle esitab Robert vooli. See teos on nii pukse uude loomingus kui ka muusikaloo üldisemas kontekstis päris erakordne. Siin põimub omavahel polümfooniline kirja viicia puuga, vorm elavaloomulise ja kiirerit, millise riigiga. Ka pahk toonitas selle väikese loo mõju oma loomingule ning kirjutas oma Foogagee tuur Bachi kataloogis number 577 selle eeskujul ja sarnases stiilis. Kuna protestantliku jumalateenistuses on oluline koht nii koraalide laulmisel kui orelimuusikal, eeldas Lübecki Maarja kiriku organisti koht muusikult väga head luteri koraalide tundmist. Pükste uude oreliloomingus on ligi 50 teost, mis on seotud ühel või teisel moel luteri koraaliga. Nende hulka kuuluvad koraali variatsioonid, koraalifantaasiad ja koraalieelmängud. Koralli variatsioonidel oli väga tähtis koht bokste hude eelkäijate Svelinkija šaiti loomingus. Kuid Buxte hude enda loomingus nad ei Gigureeri. Seevastu olid paljude põhja saksa organismide sealhulgas puhte hude jaoks tähtsal kohal koraalifantaasiad, mille loomist inspireerisid loomulikult ka kirikute suurepärased orelit. Jõukate hansa linnadena said nii Hamburgi kui Lübecki kirikud lubada endale ka märksa suurejoonelisemalt pille kui mujal. Sealsetele orelitel võis olla kuni neli manuaali pedaal klaviatuur ning kuni 70 registrit, mis lausa ahvatlesid heliloojad kirjutama nii mängutehnika kui kõlavärvide valiku mõttes mitmekesist Jewiortoorset muusikalt tinglikult või sealseid pille pidada ka kiriku sisearhitektuuri juurde kuuluvaks, sest orelite esiküljed olid väga rikkalikult kaunistatud. Kõige tähtsamaks koraaliga seotud žanriks oli luterliku jumalateenistuse raames aga koraalieelmäng ehk koraaliprelüüd seon koraaliviisist tuletatud oreliteos, mille ülesandeks on sisse juhatada kirikukoori või koguduse poolt lauldav koraal. Sellistes teostes kõlab koraali meloodia põhja, saksa traditsiooni kohaselt kaunistatult kõige kõrgemas hääles. Kab ukse. Huude oreliloomingu keskmes on tema koraaliprelüüdi, mida ta ise nimetas prellüüdjateks. Olemuselt on need üheosalised teosed, mis koosnevad vabade improvisatsiooni taoliste lõikude vaheldumisest, puugolaadsete range polüfoonia, ka lõikudega. Improvisatsiooni taolistes lõikudes, mida kohtab rohkem. Lugude lõpupoole on tavaliseks pikad orelipunktid bassis, mille kohal kõlavad väledates 16-ni ja 30 kahendik nootides esinevad heliread, Arpeediod. Akordiline faktuur võib vahelduda kelmikate fugaatodega. Selge tonaalne plaan, keerukate harmoonia järgnevustega. Pükste hude kasutab siin pilli kõiki mänguvõimalusi, kusjuures väga uuenduslikult rakendab ta oma teostes orelipedaal klaviatuuri. Kui varemalt oli jalgadega mängitaval partii peamiselt harmooniat toetav funktsioon või siis mängiti sellel üksnes aeglastes vältustes kantus firmuse meloodiat siis tema loomingus muutub pedaal klaviatuuri partii oluliselt virtuoosse maks. Kuulame nüüd üht koraalieelmängu. Staag terist, safreden ris päev, mis täis on rõõmukataloogi numbriga 182. See põhineb kuulsal ja väga rõõmsa sõnumiga jõuluaegsel koraalil mängib Mariikler anen. Pükste hude tuntumate oreliteoste hulka kuuluvad ka kolmosti nato teost, mis kannavad kataloogi numbreid 159 kuni 161. Nendeks on kaks Shakonni c-moll ja e-moll ning passa kalja d-moll. Lugude kompositsiooni aluseks on korduv teema, mida mängitakse Itaalias ja Lõuna-Saksamaapiirkondade eeskujul terve loo vältel üksnes orelipedaal klaviatuuril. Kõige meisterliku maks looks tema ostinato teoste hulgas on pasa, kalja d-moll. See koosneb neljast suurest lõigust, millest igaüks on eri helistikus. Nendeks helistikeks on T F A ja uuesti d-moll. Iga lõik koosneb seitsmest variatsioonist, mis on üles ehitatud seitsme noodilisele osti nato teemale. Kuulamegi nüüd seda lugu passa Kaljat d-moll kataloogi numbriga 161. Selle esitab meile taas Mariiklar, olen. Sarnaselt äsja kõlanud passa Kaljale d-moll orika puks tõhude teised hostinaatse materjaliga, oreliteosed suureks eeskujuks 18. sajandil tegutsenud Johann Sebastian Bachi-le ja 19. sajandi heliloojale Johannes praamsile. Puukste uude enda loomingus leidub aga ostinaatseid osi ka paljude teiste ulatuslikumalt oreliteoste sees, nagu seda on näiteks eelpool iseloomustatud koraaliprelüüdi. Oreliloomingu kõrval on pükste Huudel ka palju väärtuslikku vaimulikku vokaalmuusikat. Kuid kuna helilooja ise ei hoolitsenud oma eluajal selle eest, et tema teoseid trükitaks ning et need seeläbi ka kaugemale leviksid, jäid need lood enamuses originaalkäsikirjade või halvemal juhul ümberkirjutuste staatusesse ning unustati peagi pärast pükste uude surma. Nüüd on suur osa tema vokaalloomingust aga üles leitud ning ka kontserdilavadel ette kantud. Mõtleme korraks sellele, milline oli olnud Saksamaal vaimuliku vokaalmuusika areng enne puks tehude tulekut. See tähendab enne 1660 kaheksandat aastat. Protestantliku vaimulikku vokaalmuusikat oli kirjutatud juba üksjagu. Stiil, mis sai alguse 16. ja seitsmeteistkümnenda sajandivahetusel Itaalias levis juba seitsmeteistkümnenda sajandi alguses ka saksaaladele ning leidis esimesena väljundi Michal Bratooriuse loomingus. Bratooriuse leia tema loodud vaimulikele kontsertidele järgnesid Šveitsi Johan Hermansaini ja saamašhiti teosed. Kuid seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel poolel elas Saksamaa üle ka kolmekümneaastase sõja, mis laastas maad nii majanduslik kuld kui ka seeläbi kiriku- ja kultuurielu vallas. Ehkki Buxte Huudel, kes asus Lübeckis elama 1668. aastal oli kuulsas Maarja kirikus väga palju ametikohustusi, ei kuulunud vokaalmuusika kirjutamine tegelikult otseselt nende hulka. Ometi on ta loonud hulgaliselt vokaalteoseid erinevatele koos seisudele ning puks. Tehude säilinud käsikirjade hulgas on vokaalteoseid isegi rohkem kui näiteks klahvpilli või ansambli teoseid. Kogemus selliste teoste loomiseks oli tal aga olemas juba Lübecki eelsest ajast. Meenutagem, et rahvuselt pidas pükste Hudentaanlaseks ning oli üles kasvanud kunagistele Taani aladel. Enne Lüübekisse kolimist oli ta elanud Helsingori praeguses Taanis ning töötades külga seal organistina pidi ta siiski komponeerimaga lugusid teistes žanrites. Kokku on pükste Huudel säilinud üle 120 vokaalteose, mille žanri valik on väga lai. Lisaks erinevatele esitus koos seisudele on ta neis kasutanud ka kõige erinevamaid kompositsiooni tehnikaid ning loo funktsioonist tulenevalt on loomulikult ka teoste kestused väga erinevad. Esituskoos seisudelt varieeruvad need ühest lauljast passokondino saatel ulatuslike vokaalteosteni, mille esituses võivad osaleda kuni üheksa vokaalsolisti lisaks 15 liikmeline orkester, mis on ajastu traditsiooni arvestades juba küllalt suur koosseis. Jabassokondino ning suur koor. Nii vormi käsitluselt kui esitus koosseisult võib Buxte Huude kõige fantaasia küllasemateks teostaks pidada neid lugusid, mis on kirjutatud kas armulaualiturgia või Vesperi teenistuste jaoks. Samuti kuuluvat Buxte Huude kõige eripärasemate lugude hulka need, mis on loodud kuulsate õhtumuusika kontsertide Amen music en tarvis või siis eraldi puhkudeks, nagu näiteks pulmade või matuseteenistuste jaoks. Just kuulsad Aabehmusiki kontserdid, millest oli ka eelmise nädala saates pikemalt juttu andsid heliloojale võimaluse komponeerida suurematele koos seisudele nii lauljate kui instrumentalistina mõttes. Eelmises saates oli juttu ka sellest, et pükste Huude läbis tüübenite perekonnaga Stockholmist ning et suur osa tema vokaalloomingust on ilmselt kirjutatud ka nende tellimusel. Kuna eri piirkondades olid tol ajal ka teoste esitustingimused, erinevad saabukste Huude vokaalteoste mitmekesisust seletada osalt veel sellega. Nii nagu tänapäevalgi tuntakse muusikat kindlale interpreidile või mängijate rühmale mõeldes tuli juba sajandeid tagasi arvestada teoste potentsiaalsete esitus jõududega. Lisaks näib veel, et komponeerimisel püüdis pükste Huude arvestada teoste kuulajaskonna ja selle tellija maitsega. Näiteks need osad, mis kirjutatud Lübecki kaupmeeste tellimusel on pükste Huude muust loomingust hoopis populaarsemas ja lihtsamas stiilis. Suuremat osa pükste Hoode vokaalteostest võib pidada kantaatideks, ehkki helilooja ise sellist nimetust oma loomingu juures ei kasutanud. Ajastu kontekstis seitsmeteistkümnendal sajandil viidati sõnaga kantaat veel peamiselt ilmaliku tekstiga loole, mis koosnes mitmest iseseisvast osast. Kuid aja möödudes hakati nimetust kantaat siduma just vaimuliku vokaalloominguga, mille tekst on võetud kas piiblist või siis kasutatakse selles vaimulikku luulet. Kuulame nüüd puks tõhude kontaati mas fraagisna tervelt numbriga 104. See on kirjutatud kolmele lauljale. Ansamblile kontiino saatel musitseerivad Kontratenor Nacho vaid sopran, kährin Hill bass, pool kringli ning Arkaadia ansambel Kevin Malloni juhatusel. Väga sageli nimetab Buxte Hoode oma teoseid aariateks, viidates sellega mis tahes lüürilise karakteriga vokaalteosele. Olgu selleks siis kas ühe või mitmeosaline, eeskätt vaimuliku tekstiga teos. Kui mõelda sama ajastu mitmeosaliste instrumentaalteoste kas süütide või partiitade peale siis kohtab ju ka neis nimetust aaria päris sageli. Ja needki palad on enamjaolt kas mõõdukas või aeglases tempos ja lüürilise karakteriga. Tänapäeval seostub sõnaga aaria küll esmalt ooperižanr, sest oleme ju harjunud pidama aariaks virtuoosse, soolonumbrit mõnes muusikalises lavateoses või oratooriumis. Kuid siin tuleb meeles pidada, et nii ooper kui oratoorium olid ju sündinud vaid mõned aastakümned enne pükste Huude loomingulise tegevuse algust ning nende žanritega seonduv terminoloogia kujunes välja ajapikku, mitte üleöö. Kui teiste heliloojate loomingus on aariat kirjutatud peamiselt ühele lauljale siis paljud Buxte hude aariad on kirjutatud solistide paarile või rühmale väikese instrumentaalansambli ja kontiino saatel. Muusikaliselt esineb neis palju refrääni lisust nii pillide kui vokaalpartiis ning sarnaselt instrumentaalsete Laariatele võib kaarja vokaalpalana esineda nii iseseisva teosena kui ka osana mõne ulatuslikuma teose sees. Rohkelt kasutab puks Uude oma vokaalteoste iseloomustamisel ka sõna vaimulik kontsert. Nimetus kontsert, mida alates 18.-st sajandist seostatakse, et orkestrimuusikaga omas baroki ajal hoopis teistsugust tähendust. Kontsert, mis itaaliapärase Kontšertona viitab tegelikult lihtsalt koosmängule tähendas pikka aega kiriklike teoseid, mis on loodud lauljatele ja pillidele. Kontserdi vokaalpartii võis olla kirjutatud kas üksnes ühele lauljale, lauljat, ansamblile või tervele koorile. Kontsertidega seoses võeti barokiajastul kasutusele ka nimetus kontsertstiil millele oli omane Erifaktuuriga lõikude kõrvutamine sealhulgas ka vokaal ja instrumentaallõikude vaheldumine. Kontsert stiiliga lugudes võis esineda veel ka renessansiajast pärit polüfoonilise kirjaviisi, mida vastandati siis uudse monoodilise stiiliga. Isegi Johann Sebastian Bach, kes tegutses bokste Huudest hiljem kuni 18. sajandi keskpaigani nimetas oma kiriku kontaate veel kontsertideks. Enamus pükste Huudegantaadi loomingust nimetaks neid lugusid siiski, nii algavad instrumentaalse sissejuhatusega, mida helilooja ise nimetab sonaadiks. Polnud ju Kazanaadil sel ajal veel mingit kindlat ülesehitust ning sõnaga sonaat tähistab, et mistahes instrumentaalteost kas ühele pillile või väiksemale ansamblile. Sonaadi asemel võis skandaali alguses kõlada ka rid Darnell mis siis ka edaspidigi täitis kantaadis instrumentaalse vahemängu osa. Saksapäraselt nimetatakse vaimulike kantaat kaslikegandaaten, mida võib leida ka pükste Huude trükitud väljaanne tee juures. Pükste uude vokaalteoste tekstid on enamasti võetud kas luteri piiblist või vulgatast piibli ladinakeelsest tõlkest. Samuti kasutab ta vaimulikku luulet teksti kohandamisel. Muusikasse kasutab ta moteti žanrist tuttavat võtet, mille järgi jagatakse tekst lühikesteks fraasideks, millest igaühele püütakse anda oma muusikaline motiiv, mis oleks seotud ka kohandatava teksti tähenduse või mõttega. Oli ju ka üks pukse Hoode muusikalistest eelkäijatest ainsuse Schützki tuntud just oma helimaalivõtete kasutamise poolest ning seda traditsiooni jätkab osaliselt ka pükste Huude. Järgmisena hakkab kõlama ladinakeelne kantaat salveid Jeesu paatrisknaate Unigeenite kataloogi numbriga 94. See on kirjutatud kahele naishäälele kahele viiulile ja passokontiinale esinevat pran Emma köökkbi ja Suessile plank ning Weathers kvartett. Väga oluliseks nii-öelda muusikaliseks ehituskiviks on paljudele heliloojatele läbi ajaloo olnud kirikukoraal niga Buxte Huudele. Vajadus koraalimeloodiate neljahäälsed seadete järele, mida kirikukoor saaks laulda, oli alati väga suur. Nii kirjutas ka pükste Huude ohtralt mitme häälseid koraaliseadeid Lübecki Maarja kirikukoorile. Huvitava osa tema koraalipõhisest loomingust moodustavad ka koraali meloodiad, et nii-öelda stilisatsioonid, kus lihtne koguduse laul mida muidu iseloomustavad ühetaoline rütm ja valdavalt astmeline liikumine on muudetud virtuaalseks aaria stiilis palaks. Kindel koht pükste Huude rikkalikus. Vokaalteoste varamus on ka veel sellistel kooriteostel, mille kompositsiooni aluseks on küll mõni tuntud koraali meloodia kuid millega kaasas käivat koraali tekstiloos endas ei kasutata. Valitud koraali meloodia viiakse kantus firmusena ehk korduva meloodia järgnevusena läbi tervikuna, teose ühes hääles ja korduvalt kuni loo lõpuni. Ülejäänud partiid komponeeritakse sellele vabalt juurde. Tekstina kasutab puks tõhude, siin aga vaimulikku luulet. Sellist teksti, mille mõte haakub loo aluseks oleva koraaliga või on siis sellest otseselt inspireeritud. Nagu öeldud, koraali tekst ise ei kõla, kuid iga koraalitöötluse aluseks on enamasti mõni väga tuntud meloodia, nii et sellega kaasnev tekst pidanuks paljudele ristiinimestele nagunii tuttav olema. Lõpetuseks võiks veel kord pöörata pilgu pükste uude elu ja loomingu uurimisele läbi aja. Varasema muusikaloo uurimine sai üleüldiselt alguse 18. sajandil. Meil koos üldajalooga hakati lähemalt huvi tundma ka igasuguse minevikku muusika vastu. Sel ajal hinnati bokste Hoodet peamiselt orelimuusika loojana ning Bachi mõjutajana. Kontserdilavadele jõudis puks tõhude looming taas aga alles 19. sajandi lõpus, mil tema teoste esitustraditsiooni taaselustas prantslane Alexandra ilmaan. Aastal 1879. Pükste Hoode kogutud teoste esimene väljaanne ilmus 1925. aastal Saksamaal ning järg tuli sellele 1987. aastal. Ajal, mil muusikute huviorbiiti oli taas kerkinud varajane muusika, sealhulgas barokkautorite teosed tasub meelde jätta, et samal, 1987. aastal tähistati ka Buxte Huude 300 viiekümnendat sünniaastapäeva mille raames korraldatud kontsertide ja konverentside kaudu levistama tuntus veelgi. 1987. aastal ilmus ka keralaiot Schneideri poolt pükste Huude ulatuslik biograafia mida peetakse teiste kaasaegsete biograafiate kõrval üheks silmapaistvamaks. Tänavu möödub puks tõhude sünnist aga juba 370 aastat ning Eestis tähistati seda sündmust meeleolukat Buxte Huude muusika päevadega. Palju õnne kõikidele Buxte Huude loomingu austajaid kätele ning huvi ja hindu tema muusika uurimiseks, kuulamiseks ja esitamiseks ka edaspidi.