Nonii tere, kallid kuulajad. Me alustame rohelist saadet ja mis te arvate, kes meil täna siin stuudios on, kellel on alati pill kaasas, meil on täna külas Mikk Sarv. Tere tulemast mitele. Tere. Ja me räägime täna vastavalt sellele eelmängule rahalisest kultuurist ja küllap kaldub jutt pigem selle kultuurimaalähedasele osale, kuigi rohelisus on ju üleni maalähedane. Vikas me üldse võime rääkida sellisest mõistest nagu roheline kultuur, kas midagi muud verilist kui muu kultuur? Noh, ta ikka erinev on, ta on kõige ürgsime kõige vanem, et selles roheluses me oleme ise ka pärit ja selle tähelepanemine, selle kuulamine on rohelise kultuuri või looja ja looduslähedase olemise võtmeks. Samamoodi nagu ma praegu parkimisplatsilt autos tulles ka siin, et autoakna taga on mu ketša indiaani vile, millega kevadel mängisime ja siis kuulsin, et ta tahab kaasa tulla. Ma tahtsin maha peaks jätma, kui ta tahab tulla. Siia jõudsin siis muidugi jah, ta oli tunne, et ta tahab mingit häält teha. Seda lugu ja, ja mitte keegi varem kuulnud ei kuule hiljem ka, aga see on just praegu saate alguseks niisugune rõõmus ja reibas lugumist tahtis tulla selle mängimisega mu meelest õige palju, samuti nagu rohelisega tuuriga. Sa pead panema tähele, mis tahab juhtuda nii, nagu see lugu tahtis juhtuda, praegu sellisena tuli sõrmede alt välja, et samamoodi on meil ümberringi pidevalt eriti looduses, on oma tahte ja oma loominguga olendeid, kelle hääletoruks nagu mina praegu olin, vaid igaüks meist olla. Sellisel kujul see roheline kultuur on nagu hästi hingestatud, et pillil on hing ja küllap ka paljudel teistel kultiveeritud ka asjade, rääkimata siis loodusobjektidest. Jah, tegelikult ju meie kõiksuski hingab pidevalt, et kusagil 15 miljardit aastat tagasi algas väljahingamine ja selle hingamise sees me oleme kõik, et kõik, mis ümberringi olemas, on igal asjal igal olemisel. Igal esemel olendil on oma hingamine ja oma aeg nendele järel muudata ennast ja saab jälle kellekski teiseks. Mulle tundubki, et sina oledki väga palju selles hingamises sees, et sinu tegevused on sellised, sinu hobid võib-olla ja tööd just selle maa ja loodusega seotult. Kuid kas sa kujutad ette ka rohelist linna kultuuri, et milline see võiks olla sinu nägemuse läbi? Rohelises linnakultuuris peab ikkagi olema elurikkus esikohal ja see on täiesti võimalik, et linn ei ole mitte selline koht, kõle ja tühi, masendav ja tervist tappev rikku. Ta on üle maailma hulganisti häid ja ilusaid näiteid, kuidas on ka linnas võimalik luua tõeliselt põnev ja elurikas keskkond. Üks hea näide on Hiinas hank, show, linn, son, Unesco polkunaki kuulutatud ka maailma aianduslinnaks. Aga ma arvan, et küsimus on valikute tegemises. Valiku keskmes ei peaks olema mitte masina heaolu, vaid ikkagi elusolendid. Aitäh heaolu, alates meist endist inimestest. Paar päeva tagasi rääkisin tuttavatega, kes ütles, et ainuke võimalus oma ruumidesse korralikku ventilatsiooni saada on teatada ülemustele, et vot meil on niisugune server või niisugune aparaat, mis tingimata vajab õhuvahet tõust ja jahutust. Aga see, et inimene midagi vaja, noh, see nagu kõrvalise tähtsusega. Ja see on seesama, mida me kogene linnadeski, et kui võetakse põlispuud maha kinnisvara arendamise heaks, et see nagu ei ole tähtis samaaegselt suureneb vaimne reostus, suureneb depressioon, suurenevad sellega seotud haigused. Me peaksime ka linnades ja linnades eriti pöörama palju rohkem tähelepanu elurikkale ja, ja 11 toetavale keskkonnale. See on suund, millega väga paljud Euroopa linnad tegelevad praegugi olen teel Maltale, kus toimub järjekordne töö arutelud, nelja-aastasel, koostöökogul, Metspuud ja inimeste tervis ja heaolu. Neid on seal 22-st Euroopa riigist teadlased, uurijad, praktikud, üheskoos püüame leida neid teid ja, ja õppida üksteiselt, mida on selleks tehtud, et täiesti inimese tervis ja heaolu paraneks silmavalgete tablettide Ta paid roheluse toel. Ja mis selle taga muidugi kogukondlik kokku hoidmine. Tegelikult on puud, loomad, linnud sama uudishimulikud meid jälgi kui meie neid samaaltid ja avatud igasuguseks koostööks. Ja see on vaid siis, kui tekib mingi kest peale, et me seda enam tähele ei pane. Et sina oled samasugune elusolend nagu mina. Sinus on täpselt samasugune kõiksuse koopia nagu minus. Ja kui me kahekesi koos oleme kahekesi koos saadet teeme või mida iganes teeme. Meil on uskumatult suur jõud ja vägi luua ja olla loojad. Tead, mina siiamaani tunnen kuidagi seda puude tänu lähedust seal süda tänava piirkonnas, mida sa ei kaitstud 88. aastal. Mul on nendega nagu selline side, eriti hõlmikpuu ja just niisugune hingeline side, aga seoses Hiina, aga mulle meenus kohe. Hiljuti vist läbis meediat teade, et seal hakatakse rajama esimest suuremat tervete ökolinna, mingi 50000 elanikuga. Ja teine assotsiatsioon tekkis seoses linnakeskkonnakahjulikkuse kaat juba aastakümneid räägitakse niinimetatud büroo haigusest, et need euroehitatud bürooruumid on äärmiselt ebatervislikud ja inimesed kaotavad seal töövõimet ja tervist. Kõik need sünteetilised materjalid, umbsus ja konditsioneerid ja valeionisatsiooni ja, ja nii edasi. See on jällegi samast sarjast, et inimene, tema tervis ja tema olemine ei tähenda mitte midagi ja tähtis on ainult majanduslik kasu, et tõepoolest, kui selle arvuti serveri jaoks on tuulutust vaja, noh siis me kulutame mis iganes ja paneme selle tuulutuse sisse, aga et inimene võiks olla palju tõhusam, eriti kui ta on stressivaba, kui ta on täis õhinat, innustust, loomevõimet. Et siin on midagi meil väga-väga viltu, mingil ajal ajaloos mõtlemises läinud ja miks mitte ei võiks meie eestlased või võid teisedki põlisrahvad olla teenäitajaks välja. Meie jaoks ei ole suur probleem puit tajuda vendadena, kellega on võimalik kõnelda, kellega on võimalik suhelda. Hõlmikpuu on ju ise ka Hiinas pärit ja ta vapramaid puid, kes talub linnareostust seetõttu eriti lõunapoolsemates aladel Hannata üks tavalisemaid linna haljastuse puid, teda võib tõesti pidada sümboolseks inimeste aitajaks, toetajaks vennaps. Noh, ta oli tõesti sümbol, mis päästis 1000 puud, ütleme tol ajal selles piirkonnas Jah, ja samal ajal oli tal hästi oluline osa kogu Eesti nisu rohelise vaimsuse ja meelsuse kujundamisel. Muidugi on kombeks puudelt nii-öelda energiat saada ja, ja puude ümbert kinni võtta, aga praegu tekkis mõte, et vahel tahaks lihtsalt minna, puud kallistada, c inimest kallistada. Kindlasti väga oluline mõte, see, mida me õuesõppe edendamisel ka soovitav, et, et laps ei õpiks puud mitte ainult projektori pildilt raamatust õpetaja jutu järgi, vaid, et ta tõepoolest läheb juurde, katsub, silitab seda tüve, katsub lehte, vaatab või hõlmikpuu, ääretult põnevaid okka ja lehe vahepealseid lehti. Ta nuusutab seda võib-olla isegi maitseb, et kui me tahame targaks saada, siis me peame kasutama kõiki oma meeli, tasakaalu, meelt, kompimismeelt, maitsmis, haistmis, kõiki meeli Est, meelte kaudu me saame uusi muljeid ja lähedust sellega, mis meile käimiseks jõudu annab. Aga siin me jõuamegi poliitika juurde. Selliseid poliitilisi otsuseid on vaja, mis väärtustaksid inimeste meelelist kokkupuudet teiste elusolenditega ja mitmekesiste muljetega ümberringi ja sellistega, mis annavad meile rõõmu rahuväge meile kui ka teistele olenditele meie ümber. Ja muidugi algab see lasteaiast ja algkoolis, põhikoolis ülikoolis, et kõik, see on ju see teekond, kus kaal meid inimeseks kujundatakse, kus me leiame oma väärtused, teeme oma valikud. Üks koht, kus sa oled tegev, on külade liikumine minu teada, kas see on ka märgata mingeid muutusi nii-öelda selles külakultuuris me ju teame, et kogukonnad lagunevad mitte ainult linnades, vaid on kippunud lagunema ka, isegi maakohtades. See käib erinevate lainetena ja on mõned piirkonnad, mis on väga hoogsalt ja jõuliselt alustanud, jõuavad mingile tasemele ja seejärel tuleb siis seisak järgi ootamine või inimesed tegelevad vahepeal teistel elualadel. Aga jälg jääb ikkagi sellest alles. Ja hästi paljud külad on otsustavalt suutnud oma elujärge elu-olu parandada just tänu koostegutsemisele ja tänu sellele, et kodukandi kaudu on olnud poliitiline toetus selleks mingi mu meelest ikkagi äärmiselt reaalne rahaline toetus, et arvestades inimeste head tahet ja potentsiaali, mida nad suudaksid oma vahendeid juurde panustades teha, et võiks kodukandi toetus Allasele noh praegu on ta kusagil alla miljoni mu teada ja seegi on iga aasta küsimuse all, kui riigieelarvet heaks kiidetakse, siis esimene asi, mis kärbitakse, leid käisin küladele, nendele küll pole vaja anda. Aga see oleks ühe kõige suurem kasumlikkus ega rahapaigutus just külakogukondadele, et arvestades seda, kui inimesed tunnevad, et neid toetatakse, siis on see positiivne efekt, mida nad korda suudavad saata, mida nad ära suudavad teha, on kordades suurem. Muidugi vahetult keskkonna- ja looduskaitse koha pealt on kõige kindlam tagatis, kes kohapeal elavad inimesed märkavad ükskõik millist reostust või rikkumist. Mäletan aastaid tagasi oli suur elavhõbedavool Rumeenias ja sellele ei oleks suutnud keegi piiri panna, kui poleks koha peal inimesi elanud. Norras on sellest hästi aru saadud, et ka riigi julgeoleku seisukohast on oluline väheasustatud aladesse elaksid tugevad kogukonnad. Et see on mitmeid-mitmeid, põhjuseid, mille tõttu on, et kas toetada maa ja küla kogukondasid ja kindlasti kodukant on aidanud inimesi hoida, avatuna, hoida valmis mõtlema oma kodukoha üle, tegema plaane, taotlema vahendeid selleks ja neid tegelikult ka teoks tegema, aga väga palju on, on ikkagi veel jätkuvalt teha ja kõige enam just hinnangud muutmises sest enamik poliitilisi otsuseid, mis tehakse, löövad valusalt maainimeste tasku pihta. Et kui näiteks otsustatakse elektriseadmed, et hindamine või ülevaatamine siis linnades tehakse omavalitsuse kulul või raselt nagu ilma, et tarbija teaks midagi selle eest maksma, aga maal tuleb igalühel maksta selle hindaja kohalesõidukulud ja nii edasi, et noh, neid näiteid on ju palju. Linnas on tänavad tasuta valgustatud, et ükski kodanik ei tea selles mingit lisamaksu maksma. Ja paljud paljud muud teenused, mis endastmõistetavalt linnades on olemas, tegelikult niisugune üldine poliitika sunnib inimesi maalt linna kolima, seevastukaal omaette olemine, looduse lähedal olemine. Need on väärtused, millest väga palju ei räägita. Ja paratamatult on niimoodi praegu, et maal elamine nõuab, et inimesed omavahel kokku hoiaksid ja tunneksid õlatunnet. Täiesti tahame elada niimoodi, mis sest, et see kulukam kallim on, ei ole nii mugav nagu linna kõigi mugavustega olemine. Ja muidugi, kui natuke pikemalt ja kaugemale vaadata, siis tõesti kõik see, mida sa nimetasid eurokeskkonnas, mis peaks nagu olema kõigist sanitaarnormide järgi. Oma stressi kaasa ma tean, et mõnedes asutustes on püütud lahendus leida niimoodi, et tehakse söögikoht kolme-neljasaja meetri kaugusel, et vähemalt lõunavaheajal peavad inimesed minema väliskeskkonda kõndima oma 400 500 meetrit ja tulema tagasi teist sama palju. Et juba see on väga hea positiivse efekti andnud töötajate tervisele ja töövõimele. Et mingeid selliseid lahendusi. Ilmselt peaksime me ka mõtlema ja saavutama seda, et iga inimese elupaigast vähemalt 500 meetri kaugusel oleks olemas mingi haljasala kus kohal võimalik ennast uuesti laadimas käia. Ja loomulikult koolidel peaks olema elurikas õppimise paik, et kuhu on võimalik kas või iga päev minna õuetunde tegema. Mina ise elan ka nüüd Viimsi valla ja mul on natukene nüüd selles mõttes maga pooleldi maainimene, et aga muidu ma enne üldse ei kujutanud ette, et kuidas siis maa pool nagu inimene elada, mida üldiselt nendes külaliikumises, mida konkreetsemalt inimesed nagu taotlevad, mida nad ühiselt nagu üldse tahta nii-öelda oskavad. Enamasti algab kõik ikkagi sellest, et püütakse teha mingi koosolemise koht, mänguplatsid spordiväljakud, külamaja leitakse mingi külaplats või, või endine seltsimaja ja tehakse üheskoos ühiste jõududega korda. Mitmed külad on endale bussipeatused teinud et ei pea tuule ja vihma käes tema, vaid, vaid on võimalik rahulikult ja mõnusalt soojas oodata. Üks valdkond, millega on tegeletud viimasel ajal kodukandis ettevõtlik küla väikeettevõtted külas, kuidas on võimalik omavahel teenuseid pakkuda. Tihtipeale on suur erinevus linnaga taas see et teenused on kaugel ja kallilt kättesaadavad. Vaadata, mida keegi oskab, kes külas on, kas on midagi võimalik juurde pida. EAS niisuguse omavahelise läbikäimise ja 11 toetava kogukonna loomine on keskne teema läbi kogu kodukandi arengu olnud. Ma mõtlen oma küla, kus ma elan, vilusi küla, et päris hea ja tihe koostöösuhe, eelkõige muidugi lähinaabritega, aga samuti ka kaugemalt, et, et ega ka väljas küla natuke ka. Ja igast ühest on teada, mida ta oskab, mis asjus tema juurde võib minna ja siis tõesti ei ole vahet, et, et kui seal ikka häda käes on, siis saad abi öösel või päeval. Naabri Vilma on üle 70 aasta vanad ematavaid kevadel alati taimeistikuid saada. Näita istutad alati tunduvalt rohkem, kui tal endal vaja juba teades, et mõnusa neid anda teistele külainimestele. Lilleistikuid või tomati-kurgiistikuid. Kuidas te seda teete, kas raha eest oma raha eest naturaalvahetuses või kõikvõimalikel viisidel? See on üks väga tundlik küsimus maal, et, et ei, raha ei võeta, et kunagi, aga samas ei tohi ikka võlgu jääda. Et sa pead kuidagi südamest tundma niimoodi, et kui sa midagi võtad, siis sa jälle järgmine kord tood midagi linnast või leiad midagi, mis niimoodi põnevat on ja viid tagasi rahaline arveldamine, seda tehakse väga harva ja ja jah, enamasti mitte, et põhiline on just olla loominguline ja leida midagi selle teise inimese südame rõõmsaks teed. Muidugi niisugune päike üle trumpamine käib ka ikka midagi vingemat. Sult oled ka meelde oma küla. Mul tuleb meelde, et mingi selline moment küll, et kui sa hakkad raha liiga peale käivalt pakkuma, siis seal siis solvad inimestes rikud suhted ära, et sa ei taipa, nagu seda kombestik või mängu, mis, mis seal käib. Aga samas võlgu ka ei tohi jääda. Siis vaadatakse jälle imelikult. Ahah, see on see, kes kogu aeg ainult saada tahab. Ja sa ei tohi ka niimoodi kunstlikult anda, et sa pead midagi loomuldaselt ja asjakohaselt. Ja see on mu meelest õige palju sedamoodi nagu looduseski on, et tegelikult kui vaadata, kui palju õisi on kevade lõuna pool või kirsipuul et kui nendest igast ühest nüüd õun või kirss tuleksid, siis oleks küll hull lugu et loodus toimibki niimoodi, et kogu aeg tehakse midagi ülearu või mida võiks niimoodi teistele laiali jagada ja täpselt samamoodi on ka inimesega, et inimene peabki niimoodi toimima, et tal on võimalik jagada, kinkida teistele midagi, on tal kogu aeg üle ja millegi poolest on ta teistest rikkam, parem ja vägevam. On see hea sõna või? Üks traditsionaalse kaubandus ja minu teada oligi ka vanasti kinkekaubandus, et mõni andis kõik ära käest. Jah, ja see ei olnud üldse paha lahendus, võib tulla, et nullist alustada ja, ja õige varsti oli see kõik ära antu tagasi ja veel kuhjaga rohkem. Just see dünaamika jälle meie saate alguse hingamise jutt. Et nii nagu pill tahab oma hingamist oma oma lugu välja lasta, sama nagu kõiksus, hingab meie hingame ja samamoodi igale inimesele, et me peame mingi aeg välja hingama meid kogu aeg sisse, hingad. Mis sa arvad, kuivõrd sobib meie tänasesse külasse selline klassikaline ühistu liikumine, nagu ta võibolla esimese vabariigi ajal oli väga edenenud? Ja ei, ma arvan, et see on kindlasti tee, mida mööda ükskord oma oma maaelus ame mõnusamalt korraldatud. Aga see tahab õige palju suhtlemist, läbikäimist, et tõesti see usalduse mõra on väga ränk. Aga see on vist sel puhul, kui tekib ületoodangut ikkagi, et jääb üle ja siis müüakse seda väljapoole. Turustatakse või töödeldakse, et väljapoole meie. Sest kui annad nagu oma jaoks kõik, siis saaki täpselt nii, nagu sa rääkisid. Jah, aga seesama parajas mõõdus teenetevahetamise järgmine samm ongi ühistu, et toimida ühistuna. Meiegi külas oli enne sõda väga tugev ühistuline liikumine ja õunu tulustati isegi Soome, nii et ma arvan, et potentsiaal selleks on täiesti olemas. Muidugi üks põnev teenus, mida maainimesed võiksid pakkuda, on tervendavad aiad, lihtsalt tervendav puhkus. Ja sellest on mitmeid näiteid naabermaades olemas, Eestis on ka esimesed tervendavad aiad praegu rajamisel, maaülikooli tuli Rõhu katsebaasis kuulmishäiretega inimestele ka näiteks läbipõlemissündroomiga inimeste tervendamine. Niisuguse nelja kuni kuuenädalase teraapia aiakuuriga on päris põnev ettevõtmine. Läbipõlemissündroomiga inimeste ravimise aed olid tegelikult ääretult lihtne. Ainult mõned üksikud peenrad, kus oli võimalik sõrmed mullaseks teha ja nende peenart eesmärk ei ole sugugi toota midagi, vaid vaid noh, lihtsalt elementaarne, mõned maitsetaimed kasvavad, mida võimalik kogeda kõigi meeltega, mille eest on võimalik hoolt kanda. Siis on teine aiaosa, mis on üsna mahajäetud ja metsik ja mis kasvab ise soodu omamoodi. Ja see on nagu järgmisesse astmesse pidi alguses olema väga häiriv läbipõlemist sündroomiga inimestele, et noh, need tahaks pedantsust ja korda igal pool, aga hiljem pidin kujunema. Nende lemmikpaigas oli väike kasvuhoone vaid mõned koduloomad, keda sai sülle võtta ja silitada teda ja siis niisugune hästi õdus kamber, kus sai istuda, rääkida, mõtiskleda teiste patsientide ja terapeutide ka suhteliselt kallis päev vist oli eesti rahas kusagil 10000 krooni kandis, mille maksis Rootsi haigekassa kõik kinni Allaserti väga tõhus ja väga hästi ja sügavalt parandama. Et inimesed said tema töövõime tagasi. No need on eeskätt linnainimeste ilmselt, või on maal ka siiski juba seda pöönoud sündroom, et maal nagu aeg ikka voolab aeglasemalt ja ei ole sellist rabelemist või kuidas? Jah, aga see, mida ma enne rääkisin, et kõigi oma kulutuste ja võimaluste teenindusega, et see stress on ikkagi maandus samamoodi. Rataste vahelejäämise võimalus on täiesti olemas ju ka maal ja. Meil on räägitud ju näiteks ütleme nendest taludest, mis toodavad toimetulekutaludest, et kuivõrd tänane maarahvas nagu tahab ikkagi rikkaks saada Julgeksin üldistust teha, ma arvan, et see olukord on nii nagu kogu ühiskonnas, et et on inimesi, kellel on selge, et ambitsioonid ja kes tahavad tõesti kiiresti ükskõik oma ja teiste tervise arvel rikastuda ja on teisi, kes peavad lugu parajast, mõõdust ja mõnusast minekust. Mõnus minek ongi sõnapaar, mida me eesti keeles võiksime kasutada säästliku arengu asemel. Mõnu on meie keeles mõiste, mis algselt ei tähendanud niisugust lõtva naudingut vaid see tähendas, et kõik asjad sujuvad täie hooga niimoodi palehigis tööd teha. Aga samas sa näed, kuidas kõik edeneb ja kõik väga kiiresti edasi liigub ja see on mõnus. Et igaüks on seda tundnud, kuidas mõnusam sporti teha või palli mängida, mingi hetk hakkavad asjad laabuma. Mingi kombinatsioon korvpallis jalgpallis tuleb välja ja kuigi sa leevendad higist ja sul on meeletu füüsiline pingutus, aga see kõik on õudselt mõnus. Ja mõnu ongi eesti keeles sõna, mis tähistab sellist olukorda, kus kõik lapp, kõik sujub, kõige väiksema jõukuluga saavutatakse maksimaalne tulemus. Ja mis see säästlik areng muud on. Et leida olukord, kus kohal kõik erinevad olendid, erinevad objektid, 11 toetav tahavad, kõik protsessid on nõndamoodi kooskõlas, et kõik sujub kiiresti ja hästi selliseid ettevõtteid, selliseid kogukond nii linnaühiskonnas, maa ühiskonnas, ma kujutan ette Rohelise vaimsuse ja meelsuse juures peaks see olema üks üldine siht et saavutada niiskust. Õuesõppega tegeleme, paljud õpetajad ütlevad, et õpilastega õue minek on väga suur koorem ja väga suur töö ja tunduvalt suurem ja raskem. Aga need õpetajad, kes valdavad õues pätitaktikat, mis kõik on seal lasteaias, koolis, ülikoolis, et väidavad vastupidist, et õuetund on tunduvalt lõõgastavam, tunduvalt rohkem õpetavam teadmisi, andvam ja mõnusam. Et mõlemad, nii õpilased kui õpetajad, tulevad õue, tunnistad tagasi puhanuna ja tervemana kui enne et seal on midagi väga palju pida õppidega, esivanematelt ja teistelt kultuuridelt. Kuidas saavutada sellist tõhusat intensiivset minekut, mis samaaegselt ei kahjusta kedagi. Tihti heidetakse rohelistele ette, et nad on ühte või teistpidi kuidagi nurgelised ja kandilised ja äärmuslikud ekstremistid. Eks meelde jääb ikka see, mis on kuidagi väljapaistev või valu tekitav, aga ma arvan, et tõeline sügavalt roheline Aadee üle maailma on sama mõnus minek, mõnus toimimine, tõhus toimimine ja see on see pind, millel on võimalik suhelda, leida koostööd kõigi partneritega, sest kes seda ei tahaks. Kõige loomulik olemine. Sa ütlesid selleni ilusti oma keeli välja, et ma kardan, et me tunneme seda rohkem kuskilt ida kultuuride kaudu. Hiinas on see vu, ei mõista ja toimimata toimimine, kulgemine nüüd on, eks ole, ilmuvad raamatut, ma lugesin, et Läänes terved instituudid uurivad seda optimaalse kogemuse, psühholoogiat nii-öelda ja siis on selgunud, et millal inimesed elu kõige rohkem naudivad, siis kui nad võtavad vastu uusi väljakutseid, ei rakendanud oma võimete maksimumi nendes uutes loomingulistest olukordades, mille kaudu siis ka nende võimed arenevad ja, ja kõik on kogu aeg värske, uus, eks ole. Kuigi ilmselt palun kagu kaheksa tsüklisuses igavene taastulek ja, ja kordumine muidugi üha uuel kujul. Seal ongi teatud hetked, mis väga selgelt maaelus välja tulevad. Näiteks on puuküttega maja siis millal sa need puud teed, et kõige parem on neid kusagil jaanuari lõpus veebruaris lõigata. Kes on igatahes proovinud puud lõhkuda, siis niimoodi värskelt külmaga maha võetud puu ja saetud puu, et seda on lust lõhkuda. Halud lähevad nagu iseenesest katkised, õrn, kergelt puudutad kirvega ja kui needsamad puud on jäänud sinna seisma, et on kiire, ei saa kohale tulla ja seal kusagil maikuus kui nad on niimoodi vett ja mahla täis valgunud ja püüad neid lõhkuma, hakkadesse vaid kurja vaeva näha ja nad näts-näts läheb kirves sinna kinni, mitte kuidagi ei saa teda edasi samamoodi niitmisega, et kõige valgurikkam on hein kusagil enne jaanipäeva ja samas on ta piisavalt noor veel, et, et vikat suisa libiseb sealt läbi eriti varahommikuse kastega, et hommikul kella nelja-viie ajal minna nii maja kohta on palju regilaule, mis ütleb vikat niidab Movilist samamoodi nagu puulõhkumisega, et töö sujub niimoodi, et inimene, kuigi ta võib jällegi olla higis lehmendamas, aga tema tulemus ja tõhusus on. Ja see tekitab võidurõõmu ja joovastust, nii et ta tõesti niidab tohutu hulga maha lühikese ajaga. Sein on tohutult väärtuslik loomadele, ta annab suure piimasaagi. Et seetõttu selline tsüklilisus on, on maal kogu aeg, et mingi aeg diasse tohutult pingutama, aga samas see annab ka suure rahulolu, et sa oled õige asja õigel ajal teinud, nüüd rääkida mingi ettevõtjaga, siis kehtib siis täpselt samamoodi. Pole mõtet müüa mingit kaupa kohas, kus ei ole nõudlust enam, ta on samasugune nagu nende vettinud kändude lõhkumine. Aga et kui sa lähed nõudluse tulipunkti, siis on mõlemad pooled ülimalt rahul. Kas eeldabki selliste mitteanonüümset suhet nüüd tootja ja tarbija vahel, mis maapiirkondades on nagu kergemini korraldatav? Jah, siin on noh, niisugused mõisted nagu õiglane kaubandus ja aeglane kaubandus, et hea on asju teha aegamööda. Aeg on väga suur väärtus, sul on aega palju või. No ikka kohati on jah, imelik, imelik, imelik küll, et kohati ma tunnen, et aega on. Jah, see on suur kunst, et leida endale aega. Ühtepidi peaks meil tohutu palju aega olema mobiiltelefonid, meil on elektronpost ja sööme kiirtoitu ja meil on kiirteed, lennukit, aga viljakus on ülikõrge viljakus ja nii edasi. Aga jah, enamik inimesi tõdeda, et, et aega ei ole, keegi kuidagi röövib selle aja ikkagi meilt käest. Ja kuidas elada aegamööda, et aeg voolab ja mina voolan. Ja ma olen rahulikult aja pealman, tunnen, kuidas aeg mõnusalt kulged, mul on rõõm sellest, et aeg möödub ja ajal on rõõm sellest, et mina olen selle ajaga koos. Käin ajaga kaasas. Ja essee aegamööda liikumine, liikumine kõigega koos, mis parasjagu juhtuda tahab. Olgu see siis väike töökollektiiv, olgu meie kahekesi oma tundi aega parajaks rääkimas või kes tahes, et, et see on üks suuremaid väärtusi maailmas selle saavutamine. Noh, mida me roheliste erakonnas püüame teha aja mööda liikumisele jõudmine avatud ruumidega kus igaüks saab öelda välja selle, mis tema jaoks on kõige kuumem. Tulisem saab selle põhjalikult teiste mõttekaaslastega läbi arutada ja seejärel sel kombel toimima hakata. Me olemegi erakonnaga püüdnud leida valupunkte Eestimaa erinevates paikades ja aidata inimeste ruum teha. Mäletan, kui me sauel käisime esteeri kiiritustehasega seoses rääkimas ja algus oli üsnagi ärev, et inimesed olid mitmetel kõnekoosolekutel olnud ja kui niisugust aegamööda minemist, et igale ühele antakse piisavalt aega ja ruumi ei ole siis juhtub paratamatult see, et ollakse neli-viis tundi koos ja lõpuks lahkuvad kõik karjudes ärritununa. Sest lahendust ei ole. Aga kui on võimalik igalühel leida oma teema, see lahti, rääkida, lahti kirjutada ja kui kaks päeva on aega, siis ka tegevuskavani jõuda, et midagi konkreetselt tegema tahab hakata, kes teda selle juures toetada saavad siis hakkavad asjad hargnema ja liiguvad ilusasti aegamööda niimoodi, et keegi ei tunneks, et talle on sisse sõidetud või et kiirus on nii suur, et pole võimalik enam teise inimesega teise kohaga elupaigaga arvestada. Ma arvan, et niisugust avatus peaks meie ellu tunduvalt rohkem tulema. Põhimõtteliselt avatud ruumi arutelu on enam-vähem samasugune, nagu muistsed kärajad olid. Et see on oskus, mis on paljudel põlisrahvastel olemas ja mis kehtib tänapäevani, nii nagu seda kasutatakse üha rohkem ettevõtete juhtimises. Aga külades, külades samuti ja jõuame kõige tõhusamat ja loomulikumat juhtimismeetodite juurde edasi või tagasi polegi tähtis, peaasi, et me nendeni jõuame. No see aegamööda, see on ilus sõna ja see muidugi jälle seondub selle praegu väga moeka väljendiga, et olla kohal, olla siin ja praegu elada olevikus. Minu enda avatud ruumikogemus on ka hästi-hästi meeldiv, kui Merosmos olime. Ja mul tuleb just meelde, et, et kuidas avatud ruum avastate, et kuna avastate, et konverentsi vaheajal on palju mõnusam omavahel juttu ajada ja, ja seal nagu asjad hakkasid palju paremini hargnema kui need ettekandeid kuulates lihtsalt, kus kellelgil teisel nagu sõnavõimalust ei olnudki. Jah, ja põhimõtteliselt avatud ruum ongi nagu üks suur kohvipaus, aga selle vahega, et spontaanselt arutelud pannakse siiski ka kirja. Ja võib-olla on selles mõttes isegi tõhusamad kui noh, paneel ettekanded, kus kohal võib-olla peetakse mingit protokolli, aga enamasti seda iva ei fikseerita nii kiiresti ja nii täpselt üks. Ta on nad otse maainimene, on, ta on ikka selline ehedam autentsem, loomulikum linnainimene. Kui ta maantee linna läheb, keerab ta krussis elu seal, eks ole. Ja ta muutub siis Crumplikuks õnnetuks, et kuivõrd see maainimese ehedus ja loomulikus on säilunud või uuestisündinud või nii-öelda oma järjepidevust näidanud. Ega seda ei olegi nii lihtne öelda. Inimesi on jah, tõesti igasuguseid planeet Maal, kes puutuvad väga palju kokku teiste elusolenditega metsas, töötajad, mesilastega, töötajad, nendes on tõesti taju. Tal on mingi sügavam rahu ja olemine, aga samas võibki olla. Kui mesilaste hulk niimoodi üle mõnusa piiri lähed, siis, siis on see samamoodi tappev ja väsitav, et mesinikud vananedes ikkagi loobuvad ja ei jõua enam. Ei säilise sild, aga samas omaenda isa, kes on neid 87 aastat juba vana ja rõõmustab, et sel suvel õnnestus ühes perest jälle neli peret saada rõõmustanud temaga kaasa ja, ja õnnestus temalt ka üks talu endale tuua. Et jälgida, mismoodi siis mesilaste kogukond elab ja toimetab. Ja samas on ka linnas väga mõnusa sügava rahuga inimesi olemas. Muidugi tervikuna on see ilmselt niimoodi, et linnas niisugust kokkupuudet elusa olemisega on paraku vähem kui linnalapsed ei tunne lihtsalt seda nende ümber on need ka haljasalal, varblane on lihtsalt väike lind või puudegagi on sama lugu, et ega see nimepidi teadmine alati ei ole nii tähtis, aga, aga siiski kui nimi on teada kaaselusolendil, siis eelduseks sügavamale sidemetele ja paremale kokkupuutel selle poolest ja võib öelda, et Maal oleks põhimõtteliselt eeldused paremad jõuda sügavamalt saada paremini aru. Aga muidugi tänapäevane elustiil ja meediakanalid, need juhatavad meid üha enam sinnapoole, et et me muutume pealiskaudseks ja me ei jõua sügavale. Noh, kui me vaatame laste mänguasju, siis tihti lapsed teavad elevanti, leopardi, kaelkirjakut, samuti multifilmidest ja loodussaadetest, aga see, et olemast tuhkrud ja kärbid ja nugised ja mäkraat ja nad ei ole muinasjututegelased ka nad ei ole multikategelased ka enamasti Nad jäävad lihtsalt teadmata samamoodi puud, linnud. Põnev oli kolmeaastase tütre jao tähega olla Matsalu rahvuspargi keskuses ja näitusel erinevaid linde kuulata ja nende hääli vaadata, nende rännutäitja. Hernits õue läksime ja suur lindude parv üle lendas. Ma ütlesin, et vaata kui palju linde. Need ei ole linnud, need on Lacled. Seal on, ma arvan, et samamoodi nagu linnainimestel kki lihtsalt mõtlemise muutust on vaja, et ennast meediakanalitest sõltumatuks redida või vabastada, vaadata neid, sealt tuleb väga põnevat ja vahvat teavet. Aga samas hoida oma ajast vähemalt pool vahetu imetlemise vahetu kokkupuutejuures ja seda kõike saab linnas ka teha, et linnas on fantastilisi puid. Just sellest, mida linnainimene võid võib avastada Tallinna linnaski, kuhu minna, mida näha mida leida nendelt kaasolenditelt, alates hõlmikpuust ja, ja tõesti, põnevaid puid on hästi palju. Sest ma arvan, et ka Tallinna linnas ja teisteski linnades me peaksime rohkem rääkima lugusid puudest, elusolenditest meie ümber, et siis ei tule, sa üllatad tusena kui äkki kinnisvaraarenguteele ja siin või seal mingid puud jäävad ja siis tundub, et ei noh, need puud on tühiasi, see uus ettevõte, uuselamurajoon, see on tunduvalt olulisem. Et kõiki neid probleeme saab ennetada ja mõistliku planeerimisega leida. Tõesti niisugune lahendus, kus kõik on alles on kokkuvõttes mõnusam, elusam. Mulle meenub millegipärast Ameerika põliselanike sellised mõisted nagu, et et linnurahvas ja putukrahvas ja noh, kõik nagu teised rahvad on samamoodi rahvad nagu meie oleme rahvas, ollakse nagu sümbioosis, peetakse läbirääkimisi ja niimoodi Jah, kusjuures Taani ettevõtlusseminaridel pidi juba aastaid tagasi olema üsna tavaline, see tippjuht saadetakse veerand tunniks kõnelema puuga pargis. Ahah ja ta peab rääkima kõik oma mured talle ära, mis talle ettevõtte juhtimises on kontsentreeritult selgelt ja seejärel peab ta olema teist veerand tundi vait ja kuulama, mis puu ütleb, mis puu ütleb, või kuulama neid, jälgima neid mõtteid, mis tal tulevad pähe ja need mõtted on hoopis teistsugused kui kontoris lakke vaadates või aknast välja vaadates. Ja need kursused jätkuvad tänase päevani, järelikult nad saavad häid ja tõhusaid vastuseid, miks mitte siis öelda, et see vastus tuli puust. Äsja on nagu inimese ja puhu sümbioos, on niisugune uut laadi psühhoprotsessor, et kaks erinevat energiat ühinevad sünergiat ka niimoodi nimetada. Öeldaksegi, et tulevikutehnoloogiad ongi võib-olla sellised, et üks osa on nagu selline materiaalne meie mõistes ja teine on mingi elus osa siis et ja need peenmateriaalsed kihid seal vahel, et siis nagu seal mingi seadmed. Minu jaoks on päris huvitav kriteerium on õnnelikkuse määr see, millest on kirjutatud lehtedes ka viimasel ajal üha rohkem. Et kui me selle unustame, siis võib kogu meie riigi juhtimine kokku võtta. Kes ei tahaks olla õnnelik aga kui meie rahvuslik koguprodukt kasvab oluliselt samade inimeste õnnelikkus väheneb, siis midagi on valesti, et see on ilmselt üks näitaja, millega peaks tunduvalt rohkem arvestama ja mõtlema selle peale, mis meid teeb õnnelikuks, et kui öeldakse, et 21. sajandi kõige suurem tapja on depressioon ja sellest tulenevad haigused selle vastand on just täiuslik, õnnelik, mõnus olemine. Kuidas selleni jõuda, mis selleks vaja on? Et see on ammu selge, et see ei ole mitte raha ja majanduslik edu mis teeb inimese õnnelikuks. Kuidas on interNetiseerimine mõjutanud maaelu ja maainimest? No, ega see internet väga lihtsalt ei jõua maa inimeseni, see on jätkuvalt probleem. Aga kindlasti on see väga palju mõjutanud ja muidugi positiivses suunas. Kujuta ette, et meil oleks võimalik oma vilus külas elada ja töötada ilma internetita, kirjutada artikleid, suhelda üle kogu maailma. Et ta lisab oluliselt avatust ja vahet, selles mõttes on ta kindlasti üks maa ja elulähedasema ühiskonna üks üks olulisemaid tegureid. Teisalt tundub, et maainimene noh, ütleme selline loodus, inimene, et ta on kohati nagu vastuvõtlikum ka linna kultuuri kahjulikele mõjudele massimeedia mõjudele interneti kaudu, võib-olla mingitele internetimängudele, mis on üles ehitatud vägivalla nii edasi. Näiteks see kogemus vanast ajast varemast ajast raamidega näiteks, et, et kui see, see kultuur nendeni jõudis, et nad on nii õrnad, lihtsalt nad on nii haprad, nende jaoks midagi niivõrd uut, eks ole, ja nad nagu ei oska sellega kohe kohaneda. Nad on palju kaitsetumas selle suhtes, et kas meie maa elus ka ja midagi sellist võib täheldada või on meie maainimene noh, enam-vähem sama karastanud kui linnainimene. See sõltub ikkagi jällegi nii pere kui kogukonnad terviklikkusest ja tugevusest. Mingisse sõltuvusse langemine ükskõik nii linnas kui maal on on märgiks sellest, et, et kusagil on väga suurt ühiku jäänud inimene tunneb ennast tühjana täpselt samamoodi on saamidega, et noh, nad on ikkagi väga tugevalt allasurutud olnud läbi aegade ja on jätkuvalt tänapäevalgi tihtipeale selle valitsevale rahvale märkamatud asjad. Saamide hulgas on alles viimastel aastakümnetel jõutud selleni, et loodust õpetatakse nende oma keskkonna toetudes. Parem oli tavaline, et õunapuud kirsipuud, mida looduses ükski saami laps eales ei näinud, aga ta pidi piima Norra, Rootsi, Vene õpikute järgi. Need olid üle riigi heaks kiidetud ja see heakskiitmine toimus palju lõuna pool heas tahtes ja, ja hästi tehtud, aga, aga tegelikult selles olukorras need lapsed tundsid ennast võõrana koolis. Ja sealt tekib tunne, et mingi tühikal mingi auk, see, mida esivanemad õpetasid oma muinasjuttude ja taimede tundmise, looduse tundmise kaudu, seal ei olnud enam kohta. Seal tekivad tühikud, mis, mis sunnivad siis sõltuvuste abil, olgu see alkoholi- või narkootikumi või, või arvuti või mis tahes muu sõltuvuse selle kaudu seda tühikut täitma. Ja muidugi probleemiks on ta saamimaal mitmel pool siiamaani, et õues õppimist oleks hädasti vaja saami lasteaedadesse ka. Et õpetajad koos lastega läheksid tundrutele, võtaksid kaasa loodusetundjaid ja seletasid, vahendasid, et nad teeksid oma lugusid pilt, et sellest, mis tegelikult nende ümber on, et küllap sõltuvuse põhjuseks ongi see, et me oleme kuidagi lahti rebitud või katkenud. Pidev toitev side. Taipamine, et meie ümbermaailm on imeline ja kaunis ja sealt on nii lõputult palju pida pidevalt õppimise juures, muidugi on, on kõige tähtsam see, et inimese põhivajadused oleksid kaetud. Kõht oleks täis, soe oleks kuiv, oleks siia sissid, tekib uudishimu, et ahah, mis siin ümberringi on ja kellega mängida saaks, kellega koos saaks olla, mida ma saaksin leida. Millised uued pood on siin ümberringi? Maailma luuakse lugudega juhitakse juttudega. Ah soo, juhitakse juttudega, vot see on küll huvitav. Noh, aga mida sa praegu teed meie saate kaudu maailma juhtida, et mida me jah, et lugu maailma see on noh, samast tüvest minugi jaoks tulnud, et lugu, loo lugu, eks ole, et seal tuleb sõna loomad, lugu loomaonju. Et see esmane struktuur Kas või nii, nagu uues testamendis Johannese evangeeliumis, et alguses oli logos või nagu sama sõnamis Lugagi alguses oli sõna põhimõttelises tähendus sõnal või või lool on tegelikult sama. Nojah-sõna või nimi võib-olla lihtsalt loo kvintessents või kokkuvõttev tähised ja nad nagu Jeesuse nimi üle kõige nimed, et seal taga on see mütvasse lugu sellest või kangelasest Jehoova nimi või. Aga nüüd kuivõrd kunstiliselt loov on, noh, me räägime praegu sellest kogukondlikust loovusest ja oma elu korraldamisel, aga kuivõrd kunstiliselt loov on tänane küla Eestis. Tehakse igasuguseid põnevaid küla silte, talusilt, skulptuure, heinapallidest, aga lauldakse, tantsitakse? Jah, rahvatants on kindlasti üks niisugune tugev küla siduja ja samas füüsilise koormuse andja väga mitmed külaliikumise aktiivsed inimesed, on samaaegselt ka innustunud rahvatantsijad. Palju pilli mängitakse? No minu meelest võiks muidugi palju rohkem lilli mängida ja muidugi ikka tantsida ja laulda. Tunne, et me oleme laulurahvas, seal on meil veel ikkagi pikk tee käia. Et kindlasti lauldi, tantsiti, mängiti palli kolmekümnendatel aastatel, Teil on palju rohkem kui praegu, on siis, kui televiisorit ei olnud? Jah? Jah, nüüd me usume, et seal on need paremad ja õigemad, lauljad ja tegijad. Aga samas kas või sama regilaulu laulmine ja ise regilaulu tegemine on pidevalt kasvavas trendis, isegi kirikut suudavad regilaulu improviseerida. Noh, võib-olla ei ole õige öelda isegi, et see oleks ju loomulik. Tõesti, niimoodi vaimule ja vaimsusele pühendunud inimesed peaksidki meie regilaulujuhid üle kogu Eesti olema ja hea meel oli kuulda, et ühel luteri õpetajate kogunemisel oli Võrumaalt pärit kirikuõpetaja ja hästi toreda ja pikaimprovisatsiooni regivärsis laulnud kõik kaasa laulsid. Et see on taas asi, mis võiks meid väga palju edasi aidata. Regilaul on üle maailma tuntud vaimse rituaal lauluna vaid sakraallauluna pühalauluna see, mille abil vaimudega kõneldakse siis Eestimaal on ta kujunenud igapäevaseks nähtuseks, et ükskõik millega me võiksime sellesama mikrofoniga siin või lauaga suhelda regilaulu kaudu. Ja selles mõttes me oleme oma vaimses pärandis mingi aeg ennast nii tugevalt vaimsusele häälestanud. Et, et praegu on küsimus vaid selles, kuidas uuesti niisuguse intensiivsusega jõuda. Õnneks on Jakob Hurda, Matthias Johann Eiseni ja teiste poolt väga palju regilaule üles kirjutatud samuti hiljem kirjandusmuuseumikogujate poolt. Pind on väga hea ja lai, millelt edasi minna, aga nüüd on oluline, et see ei oleks meist väljaspool, vaid see oleks minu enda seis minu sees sinu sees. Mul tuleb üks kogemus meelde, ma käisin Viljandis folgikontserdil, Stern laulis seal ja siis oli rahvas ootas seal ukse taga pungil täis, niimoodi siis tüdrukud hakkasid laulma sellist ootamise laulu nagu tükk aega niimoodi. Tegid aega parajaks, et see tuli hästi loomulikult. See oli põhiliselt Viljandi kultuurikolledži rahvas ilmselt mujaltki. Nüüd, kuivõrd sa oled kokku puutunud selliste uute nii-öelda ökoküladega, mis on omamoodi nagu uuskogukondlik liikumine kus inimesed väga teadlikult juba lähevad maale ja loovad sellise kogukonna ja kas on midagi hoopis muud Noh, kuigivõrd Ma olen mõnes sellises kogukonnas käinud Taanimaal balloon pargis, kus õpetaja Jonatan Horowitz elas pikka aega ja Kristiaanias käinud, olen palju kuulnud sellistes kogukondades, ka nende elu käib samuti oma tõusude ja mõõnadega. Kogunetakse tihtipeale suure idealismi ka ja seejärel need psühholoogilised pinged, mis, mis meid ümbritsevad, ega need ei kao ka sellistes kogukondades mõttes et väga ülearu idealiseerida ei tasu, aga samas et lugu pidada nende inimeste ühisest tahtest ja püüdest leida niisugune ühiselu vorm, noh, mingis mõttes võiks neid võrrelda ka kloostritega, mis on samasugune ideaalkogukond, kes kõik annet, budistlikud, kloostrid või kristlikud või et see näitab, et, et inimesed võivad ühele mõttele pühendudes saavutada tohutu sünergia ja tohutu vaimsuse. Mis ei jäägi ainult nende endi päralt, vaid nad suudavad seda kiirata väljapoole, nii et ümberringi on, on tõesti inimesed rahumeelsemad, õnnelikumad ja nad leiavad lahendusi probleemidele, mis muidu ehk kätte ei tuleks. Võib võrrelda, võib olla päikesepaistega või vihmaga või tõesti loovad keskkonna, kus kohal lahendused kokku leppimised saavad võimalikuks. Kallid kuulajad, täna me vestlesime siis Mikk sarvega rohelises skulptuurist just küla ja maa poole pealt vaadatuna. Loodan, et teilgi tekkis mõnusaid mõtteid, mida edasi mõelda ja jälle kuulmiseni mõnes järgmises saates aitäh sulle, Mikk. Lõpetuseks saadan kaasa vilepilliloo, mis samamoodi nagu esimene lugugi sünnib siin ja praegu. Head mõnusat olemist kõigile, kuulake hoolega, mis ümberringi juhtub. Te kuulsite jutuajamist sarjast roheline saade, stuudios olid Mikk Sarv ja sarja autor Peeter Liiv. Saate taimedes Marge-Ly Rookäär.