Kaheteistkümnes Tallinna Pimedate Ööde filmifestival ta teeb põhiprogrammi kohta, jagab soovitusi Jaan Leppik. Ma jätkaksin kohe järgmise riigiga, mis on meie piiri, kas see on nimelt meie põhjapiiril olev Soomet? No muidugi on siin Soome puhul see oh Soome ja kes seda soome filmi vaatab, kes seda soome teatrit vaatab. Jah, seal on mingisugune üks kaunis mägi ja teine Kauris Mägija Loughimiese üks hullem kui teine, mida nad kõike, kelle näitavad sellist igapäevaseid perverssusi ja ma ei tea, mis kõiki asju veel. Ma ütleksin, et see režissöör küljest ma nüüd rääkima hakkan selle režissööriga ma kohtusin mõned aastad tagasi Lübecki filmifestivalil, kus sama režissööri film eelmine film Cody ige või ehk siis koduigatsus sain oikumeenilise žürii preemia ja see oli hoopis teisest mastist Soome film, kui mida võib-olla inimesed on harjunud nägema või kui see, millest tavapäraselt on räägitud. Petri Kotritsa on selline Soome režissöör kindlasti tuleviku NIMI fantastilise sügavusega mees, ses mõttes, et ta ei ole selline režissöör, kes armastab mingisuguseid nähteid, olgu need siis ühiskonna kõige positiivsemad nähteid või ühiskonna olu suhet kõige negatiivsemad, sellised plahvatused kuvamist veelgi suuremaks, kui nad on, ühesõnaga, et rõhutamast mingisuguseid kindlaid tüpaaži, mingisuguseid kindlaid suhteid, mingisuguseid kindlaid plahvatusi, Petrigotvitsa on võtnud pigem sellise Lääne-Euroopa filmi tegemise esteetika, kus ta püüab tabada asju väga, väga süviti aga mitte niimoodi Läks vaatajale keeruliseks mõista, vaid, et see oleks väga lihtsate vahenditega edasi antud ja et see mõjuks ka emotsionaalselt vaatajale teda puudutavalt heas mõttes, eks ju. Petrigotvitsalt on film nimega must jää on aastast 2007 ja see on Soome ja Saksamaa ühistöö. Üldse tuleb mainida seda, et viimase aja trend Euroopas on, on riikide ühistööfilmid. See on tulenevalt ka loomulikult, sest Euroopa Liidust, aga ma ütleksin, et mõnikord annavad ühistaja filmid mitmeid ja mitmeid lisaväärtus ja, ja selle üle võib-olla ainult rõõmus. Ma ütleksin Petri kombitsa kohta nii palju, et mina, mina näen seda meest kui sellist sotsiaalse varam barokiviljelejad, kui niimoodi võib öelda, kus emotsioonid ja tunded ei ole veel täiesti nagu plahvatanud ja lahti löönud, vaid jäävad teatud sellisesse režissööri poolt kontrollitavuse piiridesse. Jussi teebki filmi põnevaks ja kõditab kindlasti vaatajat ülepaisutatud Depaasid. Selline väga rohke värv, rohket kujundit, pedantne sümboolika, see ei ole Petri Kotritsa stiil. Tema armastab nikerdada Marg, ma kujutan ette, et ta võiks olla väga hea käsitöömeister mingisugusel alal, sellepärast et tal jätkub selleks Tarmo ja tal jätkub selleks ka oskusi. Ta näeb maailma sellisena, et ta, et oma teose nimati peenelt ja peenelt valmis koob. Kõneles Jaan Leppik, PÖFFi-minutid jätkavad klassikaraadio eetris kuni seitsmenda detsembrini ja ka homme hommikul saate soovitusi, mida võiks siis PÖFFile vaatama minna. Ja PÖFFi-minutid on klassikaraadio koduleheküljel järelkuulatavad.