Neil päevil tähistatakse Inglismaal ja kogu muusikamaailmas Edward Elgari teisel juunil täituvad 100 viiekümnendat sünniaastapäeva. Käesoleva aasta on Suurbritannias kuulutatud Elgari aastaks. Kui Edward Elgari 1934. aastal oma kodukohas voosseri suri, arvati Euroopas, et koos tema ajaga hääbub ka huvi tema muusika vastu. Inglaste jaoks ei ole Elgari muusika tähtsus ja tähendusega kunagi kahanenud. Ta oli esimene nimekas inglise helilooja, kes kaks sajandit pärast Henri pöösti surma taastas oma loominguga inglaste kahanenud muusikalise eneseväärikuse jõu. Kas võime tänapäeval väita, et Edward Elgari on üksnes inglise helilooja või on tema looming leidnud püsivama tähenduse laiemaltki? Muidugi, Elgari muusika kõlab inglaslikult tema teoste meloodiakäänud, nende tõusud ja langused peegeldavad inglise kõne unikaalseid omadusi. Samuti tuleneb tema loomingu omapära inglise rahvamuusikale omastest Diatoonilistele heli laadidele, toetuvaist harmoonia-ist. Ameerika helilooja Brahmsi ajewsi ja Elgarigi biograaf Jeans Ford määratleb Elgari muusika rahvuslikkuse näiteks võrdluses kreabiliga. Nägus krabin oli muusikas üdini venelane. Ilma nähtavate rahvuslike tunnusteta on seda ka Elgar. Sageli peetakse tema puhul inglaslikeks teatud väliseid näitajaid, millel ei ole midagi tegemist tema muusikaga. See on mulje Elgarist kui väärikate enese upitajalike ise teadvate vanahärrade elitaarse klubi liikmest lämmatavalt igavesse seltskonda kuuluvast mehest, kelle muusikas on liiga palju pidulikkust ja tseremoniaalses ust. Just sellist pealkirjapomm Ants söökunstanz kannab üks tema populaarsemaid orkestriteoseid ning sageli kiputakse nende sõnadega iseloomustama kogu Elgari loomingut. Mida kirjutatakse Elgarist hinnanguliselt mõnedes suurimates leksikunides? 1969. aastal ilmunud uues entsüklopeedias greid kompouses leiame read. Elgar ei olnud originaalne looja, tal ei ole tööd, kus ei kõlaks vastu teiste heliloojate stiilia maneerid mõnikord Prams, mõnikord Wagner, wish summa. Vaatamata sellele on väljaande autorid arvanud suurte heliloojate hulka. Samast loeme edasi. Elgarist on nüüdseks saanud surnud ajastu. Edwardiaanliku ajastu hääl ja tema muusikal on nostalgiline minevikku kuuluv hõng. Ericsalsman iseloomustab oma 20. sajandi muusikaleksikonis Elgari kui suurte sümfonismi traditsioonide hiljaks jäänud ja veidi provintsliku esindajat. Elgari esimese tunnustust vääriva teose Enigma variatsioonide kohta kirjutas Toomas 1900 neljakümnendail aastail. Mul on tunne, et Enigma variatsioonid pigem ettekääne orkestratsiooniks, milles ei puudu küll sarm ja teatud siirus kuid on oma massiivses orkestratsioonis peenutsev ja Frivoolnegi nagu erinevatest pastelsetest kõikidest kokku pandud lapitekk mida võib näha paljudes Briti äärelinnade intelligentsete kodudes. Elgari loomingu tõelisi austajaid on selline kriitiline ühekülgsus hinnangus mõistagi ärritanud. Elgari muusikaline kujunemistee oli üsna vaevaline. Ta oli saareriigi lääneosas asuvas provintsilinnas tegutseva klaverihäälestaja ning lihtsa muusikakaupmehe poeg keda kasvatati katoliiklikus peres protestantlik kolmaal. Ta oli autodytact ühiskonnas, kus perekonnahariduslikku sugupuul oli tohutu tähtsus nii karjääri kujundamisel kui sotsiaalse positsiooni saavutamisel. Elga rooli autsaider, kes pidi annetti oma loomingut visaduse ja sihikindlusega tõestama. Võitlus tunnustuse ja mõistmise eest toitis tema kunsti pikki aastaid. 19. sajandi esimestel aastatel pälvis Elgar tähelepanuga kaugemal tollase Euroopa muusikajuhtfiguure. Richard Strauss nimetas teda esimeseks inglise progressiivseks heliloojaks. Ehkki see tunnustus kõlas tema poolt teatud sakslastele omase üleolekuga ega leidnud laiemat kõlapinda. Esimese maailmasõja lõppedes olid Elgari teosed täiesti uues muusikalises situatsioonis situatsioonis kõikjal Euroopas levivate neoklassitsistliku suundumuste taustal paljude jaoks juba lootusetult vanamoodne. Otsustavalt lükati kõrvale ka sellised ootused nagu esimene ja teine sümfoonia, millel veel sõja eel olnuks võimalus siseneda orkestrite standardrepertuaari. Elgari uurija Norman leebrechti arvates on tema muusika käekäik sõltunud siiski paljuski interpluatatsioonist. Ta kirjutab, kui kuulata tema muusikat just inglaste esituses. Kõlabki see sageli nii-öelda Edwartlikule ajale omaselt hoobeldes, laiutades, kohati isegi veidi lagrimoosalikult. Ja siis on muusika kaetud tema enda poolt kujundatud maskiga. Meeldivam märksa tõelisem Elgar avastati aga välismaa dirigentide poolt. Artur niikis, Berman, TÖÖ, Leonard Bernstein, George Zolti. Nemad tajusid enam tema positsiooni üksildust ja tema täitmatute igatsust intensiivsust. Nemad andsid võimaluse läheneda järgmiste põlvkondade kuulajail Elgari muusikasse. Juba eelarvamusteta. Edward Elgari sündis teisel juunil 1857. aastal voostri lähedases külakeses muusikapoe omaniku ja klaverihäälestaja ning amatöörviiuldaja peres. Muusikajanuse provintsi poisi üheks eeliseks oli võimalus oma isa poest tutvuda rikka noodimaterjaliga ning olla kursis mitte ainult suurte eelkäijate, vaid mingil määral ka kaasaegsete loominguga. Ta õppis mängima mitmesuguseid pill seitsmeselt viiulit, siis klaverit ja orelit. 16-lt võista, viiuldaja viiuliõpetajana asuta endale ka elatist teenima. Veel mõni aasta hiljem käis ta aeg-ajalt Londonis, et võtta viiulitunde Adolf Pulitzeri juures. Unistus täiendada end Saksamaal Leipzigis jäi majanduslikel põhjustel siiski teostamata. Ka heliloojaks kujunes Elgar autodid aktina kohalike esinemiste tarbeks juhumuusikat kirjutades. Koos sõpradega musitseeris selgar pühapäeva õhtu poolikuti omalaadse koosseisuga puhkpillikvintett Is mis koosnes kahest flöödist oboest, klarnetit, fagotist. Viimast mängis ta üsna korralikul tasemelise. Igaks koos musitseerimiseks valmisid ridamisi uued lood või arranžeeringuid niinimetatud promenaadi või Harmony muusika, mis alguses kõlas üsna Mozarti vaimus. Sageli aitas ta isa muusika kaupluses tegutses kohalikus kirikus organistina ja ka selleks tarbeks valmis rida teoseid. Kohalikke orkestreid juhatades küpsesitama dirigendioskused. Oluliseks sündmuseks Elgari elus 80.-te aastate alguses oli kohtumine tollal Inglismaal väga populaarse tšehhi helilooja Antonytworsakiga kes mustris juhatas oma teoseid sealse harmoonia orkestri ees, kus Elgar mängis esimese viiulipuldis. 1889. aastal abiellus Edward Elgari oma klaveriõpilase Carolyn Alice Robertiga Briti armees edukalt karjääri teinud major söör Henry Robertsi tütrega. Vaatamata pruudi suguvõsa vastuseisule kujunes nende abielu õnnelikuks ja kauakestvaks. Kohe pärast abiellumist üritas selgar heliloojana läbi lüüa Londonis kuid edutult ja nad pöördusid kodukohta tagasi. Oma naises ei leidnud ta mitte ainult truu kaaslase ja toetaja, kes tema loomingulisi tagasilööke vahendas vaid ka luule, andelise muusa, kellega koostöös valmisid hiljem mitmedki vokaalteosed. Nagu ka selgelt isikupärast stiil ilmuda, tab orkestri laulude tsükkel merepildid aastast 1899. Esimese suure tunnustuse tõi aga merepiltidega samal aastal valminud ja tänaseni üks mängitumaid Elgari teoseid. Enigma variatsioonid, originaalteemal see meistriteos nii vormis kui orkestratsioonis. Iga variatsioon kujutab endast mõistatust teemasse peidetud uut muusikalist mõtet mis portreteerib üht Elgari sõpradest, kelle nimi on kuulaja jaoks avatud vaid initsiaalides. Olgu öeldud, et krüptoloogia salakirjateadus oli üldse Elgari üks suuremaid kirgi lohe lennutamise jalgrattasõidu kõrval. Paljudes kirjades ja partituuridest kasutas ta salakoode anagramme ja morsemärke. 1890.-te aastate alguses käisid Elgarid Bayrutis Münchenis ning kuulsid mitmeid Wagneri mustreid, mis õhutasid Elgari siis mitte ainult suurejooneliselt auahneid, loomingulisi plaane vaid mõjutasid ka tema väljenduslaadi nii selgelt kuuldavalt, et kriitikuid oli põhjust teda veel aastaid Wagneri epi kuuluses süüdistada. Wagneri loominguga juba põhjalikumalt tutvudes asuste kavandama oratooriumite triloogiat. Sajandivahetusel valmis neist esimene geront ju see unenägu. Kardinal John Neumanni tekstile loodud teos jutustab ühe lihtsa rauga eas katoliiklased gerontuse hinge rännakust läbi surmaune teispoolsusse. Oma sõprade palvetest ja meditatsioonidest. Saadetuna ületab ta surma läve ning tema hing ärkab, ajatus nimetus paigas. Tee oli jumala palge ette kohtabki rontius, nii deemoneid kui surma ja kaitseinglid. Jumala kohut ootavale patusele palub inglite koor halastust ning laulab ülestõusmisest ja igavesest elust. Oratooriumi esiettekanne 1900. aastal Londonis Hans Richteri juhatusel ebaõnnestus aga peamiselt väheste proovide tõttu alamreenima festivalil kaks aastat hiljem esitatu põhjal hindas Richard Strauss Elgarid kui esimest tõelist progressiivset inglise heliloojat. Esiettekande ebaõnn tõi sügava pettumuse, kuid üsna pea valmis uus ja menukas muusika kaks marssi tsüklis pumpents, konstanz, pidulikus ja tseremoniaalses. Esimese Marsi trio osas kõlab meloodia, mida Elgar ise väga armastas. Mul on meloodia, mis lööb tõeliselt, lööb meloodia, mida vähestel õnnestub luu vaid kord elus. Tulevase kuninga Edward seitsmenda enese ettepanekul tellis Elgar aastat Christopher bensonilt teksti milles peegeldusi, tollase Inglismaa kartused ja lootused. Nii sündis üks inglaste rahvushümne, mille pealkiri tuleb viimase värsi algusreast ländof ainult kloori, lootuse ja kuulsuse maa. Esmakordselt kõlas see kuningate kroonimispidustustel aastal 1901. 1904. aastal toimus kuninglikus ooperiteatris Covencad festival mis esmakordselt koosnes üksnes Elgari muusikast. Sama aasta juulis andis kuningas Edward VII talle aadlitiitli. Söör Edward Elgari muusikat mängiti nüüdsest nii Euroopas kui Ameerikas. 1906. aastal tegeles Elgar intensiivselt oratooriumiga kindum kuningriik jätkuna 1903. aastal valminud oratooriumi apostlit. Need kaks monumentaalseid teost baseeruvad muusikaliselt peenelt läbi mõeldud juhtmotiivide süsteemile. Wagneri vaimus. Järgmisena asu selgar looma sümfooniat mille idee sündis juba 1898. aastal. Aastail 1000 907009 kaheksa töötas ta selle kallal intensiivselt roomas. Teose esiettekanne toimus 1908. aastal Manchesteris Hans Richteri dirigeerimisel, kellele teos oliga pühendatud. Juba esimeses orkestriproovis kuulutas dirigent Mu härrad, me hakkame nüüd harjutama moodsam muusika suurimat sümfooniat, mis on loodud uue muusika suurima ja mitte üksnes selle maa suurima helilooja poolt. Juba vähem kui aasta jooksul leidis Suurbritannias aset sümfoonia ligi 100 esitust. Seejärel kõlas teos Ameerikas, Austraalias ja Venemaal. Aastat 1000 908913 on Elgari loomingus kõige tulemuslikumalt. Valmisid kaks järgis kaalukat teost viiulikontsert ja teine sümfoonia. Viiulikontsert üks personaalsemaid isikupärasemaid teoseid oli pühendatud Fritz Grayslerile, kes seda ka esiettekandel Londoni Queen Hummulis mängis. Partituur algab hispaaniakeelsete sõnadega Aqui ESTA Ensserrada Almate. Siin on hoitud pühaks peetud hing. On pakutud, et sõnale hing eelneva viie mõttepunkti taga võis peituda nimi Alice tollal Elgariga väga tihedalt seotud ja tema loomingu muusena tuntud inglise pree rahwelliitikust, kunstniku millai tütar Alice Twartwortli. Või oli see viiulihing või Elgari enesehing? Kontserdis on kirge ja kannatust, meloodiate soojust ja passaažid, toossed, sära, haarded on see üle 50 minuti kestev teos, võrreldav Beethoveni ja Brahmsi kontsertidega kuid on neist veelgi rikkalikum orkestratsioonis. Aeglane osa kiirgab erilist ilu ja lõpuosas väärib tähelepanu omanäolise orkestrisaatega kadents, kus keelpillid mängivad pitsikaatust Remuleerivaid foone samal ajal kui solist pikalt reflekteerib eelmiste osade teemadel. Teose esmasalvestus toimus 1933. aastal noore Yehudi Menuhin isoleerimisel autori dirigeerimisel Londonis. Juba mõned nädalad hiljem kõlas nende ühisel musitseerimisega Pariisis. Hetkel soleerib Elgari viiulikontserdis üks tänapäeva omanäolisemaid Inglise viiuldajaid Nigel Kennedy, kes seda teost on plaadistanud juba kahel korral. Elgari loomingu üks olulisemaid valdkondi on orkestrimuusikat. Kuid nagu Johannes Brahms, jõudis ka Edward Elgari sümfoonia Ani pikkamisi ning alles kuuenda aastakümne künnisel valmis tema esimene teos selles žanris. See asjaolu ei olnud aga kuidagi seotud helilooja vähese orkestritundmisega vaid vajadusega tõsiseks sisuliseks valmisolekuks. Ehkki alguses mitte nii edukas kui esimene on teine sümfoonia Elgari sümfonismid parim väljendusteose algusse lisas helilooja tsitaadi püssischellist. Harva harva tuled sa õndsuse vaim rõhutades, kui haruldane see tunne on. Elgar pühendas teose 1910. aastal kunud rahva poolt väga armastatud kuningas Edward seitsmenda mälestusele. Valitsejat kõrgelt hindab helilooja, valasin muusikasse mitte üksnes enese, vaid üldrahvaliku leinameeleolu. Lähedastele sõpradele kinnitas helilooja, et selles teoses jõudis ta oma loomingus sügavamate juurteni. Sümfoonia esiettekanne toimus autori juhatusel Londoni Queen Hollis 1911. aasta märtsis ning juba samal aastal dirigeeris teost Leopold Stokovski. Cincinnatis ja Valter tandlus New Yorgis. Esimese maailmasõjasündmused puudutasid heliloojat sügavalt ja aastal 1000 914917 ei sündinud tal ühtki suurteost. Elgar komponeeris küll mõned patriootilised laulud ja 1915. aastal ka lavamuusika jõuluaegsele lasteetendusele tõstarlaid Express tähevalguse ekspress Algernoon Blackwoodi Libretole, mis viib vaataja fantaasiaid kas ja poeetiliselt kaunis võlumaailma, mille helikeel rajab teed inglise parimatele muusikali traditsioonidele. No ta on Ju. Alles kolm aastat hiljem 1918 19 valmisid kolm kammerteost viiulisonaat, emul, keelpillikvartett, eemul ja klaverikvintett ammul ning tšellokontsert. Tema viimane suurteos publikule ei jäänud märkamata suur muutu selgary väljenduslaadis. Muusikast oli kadunud varasemate aastate sära ja bravuur. Kuulaja ette astus teistsugune Elgar, üksildane mees, kes oli mõistnud, et teda ümbritseva maailma kunstilised väärtused olid pöördumatult muutunud. 1920. aastal suri Alice Elgar ja temaga koos hääbusid Elgari inspiratsioon ja loomingu tahe. Nüüdsest elastad tagasi tõmbunud oma maavaldustes väikeses majas Sussexi krahvkonnas ja vaid harva sõitis ta Londonisse, et juhatada oma teoseid või jäädvustada neid heliplaatidele. Firmaga His Masters Voice salvestas ta nimetamisväärse hulga oma heliloomingust. Siiski tekkisid veel mõned loomingulised plaanid. Ta kavandas üht Hispaania ainelist ooperit ning sõber Bernard Shaw õhutusel ja BBC tellimusel kolmandat sümfooniat, mis siiski vaatamata küll jäid maha teosed tervikplaan ja visandid, mis andsid hiljem võimaluse antinud beinil teos lõpuni kirjutada. 1998. aastal toimunud esiettekande põhjal võisid kriitikud kinnitada, et Elgari loominguline jõud ei olnud veel sugugi hääbunud ja soe vastuvõtt kinnitas inglise publiku püsivad armastust tema muusika vastu. 1933. aastal diagnoositi Elgaril kasvaja, mida ravida oli juba võimatu. Oma surivoodil 15 aastat peale tšellokontserdi valmimist olevat Elgar vaikselt püüdnud vilistada esimese osa kummitavad üheksa kaheksandiku taktimõõdus teemat oma heale sõbrale, viiuldaja William riidil. Billy, öelnud ta pisarsilmi, kui sa peaksid kunagi sattuma kõndima Maran Hirsil ja seda kuulma ära see olen ainult mina. Seda seika seoses tšellokontserdiga meenutab nimekas inglise tšellist Julian Lloyd. Webber jätkab. Ma olen mänginud seda tavatut erakordset muusikateost mitu-mitu korda. Aga sellel lummus ei jäta mind kunagi. Ja ma ootan alati, et saaksin seda uuesti mängida. Edgar on väga taktitundeline, arvestav ja hooliv oma solistide suhtes. Tšellopartii on suurepärane ja tema detailsed juhendid mängijatele on väärt enam kui korduvad harjutused. Eriti aeglane osa kätkeb endas pisaraid, ületavad spirituaalset sügavust, vanamehe leplikkust, oma saatusega. Tean, Elgar tahtis jagada oma sügavat kiindumust sellesse teosesse ka minu vanaisaga. Nüüd selle asemel, et lihtsalt olla vanamehe lemmik on selles teoses saanud muusikaarmastajate lemmik kogu maailmas. Käesoleval Elgari aastal onu Julian loid veder oma armastatud muusikat juba mitmel korral mänginud ja mitmed esinemised seisavad Elgari pidustustega seonduvalt Velees. Kontserdi populaarsusele pani aga vaieldamatult aluse legendaarne inglise tšellist Jacques Clinton Pree, kelle esituses järgnev fragment kõlab. Mõned päevad pärast Elgari surma 1934. aasta veebruaris esitas temast põlvkond noorem inglise helilooja Ralph fon Williams ajalehes Music and letes ilmunud artiklis klis. Mida me oleme õppinud Elgarilt küsimuse, kas Elgar saavutas ilu, mille poole ta terve elu püüdles ja vastab sellele jaatavalt, lisades aga öelda, et tema muusikas on ilu, on vaid pool tõde. Selles on eriline ilu, mida ta jagab meile oma kaasmaalastele. Teatud mõttes on selles midagi familiaarsed, isiklik ja intiimne ilu meie põldudelt jaladest mitte kauge ja ebasümpaatne, jäämägede, korallriffide ja troopiliste metsade ilukude pomminiaalsuski ei ole alati ilusõber. Vähemasti minu jaoks on Elgari muusika intiimne ja isiklik ilu tema ülevas määramatuses või teisisõnu, tema muusikas on palju lootust ja väga vähe hiilgust ja kuulsust. Kuuldud saate inglise heliloojast Edward Elgarist koostas Maia Lilje ja helioperaator oli Katrin maadik. Saates kõlasid fragmendid Elgari teisest sümfooniast neljas osa seal, kus lebavad korallid, vokaaltsüklist merepildid, soleeris telladžoons, katkendid Enigma variatsioonidest ja oratooriumis. Gerontuse unenägu. Viiulikontserdis soleerib Nigel Kennedy ja tšellokontserdis Jacques Lin tütre. Esimese osa Elgari Serenaadist esitas orkester Academy of Saint Martinis essees Nevil märineri juhatusel. Elgari muusikat esitasid veel Halle orkester džins Logrami juhatusel, Philadelphia orkester Daniel Parempoeemi juhatusel, Birminghami linnaorkester söör Raymond Räkli juhatusel ja Cincinnati sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel. Oratooriumi Girontluse unenägu dirigeerisid Benjamin brite.