Kaheteistkümnes Tallinna Pimedate Ööde filmifestival festivalil linastuvad filmide kohta jagab oma kommentaare ja soovitusi. Jaan Leppik. Kui ma nüüd mainisin seda, et Türgi, Iisrael vahel ja, ja Lõuna-Korea on filmimaailmas minu jaoks sellised viimase aja tähed siis ei saa üle ega ümber ühest PÖFFil linastuva Iisraeli filmist ja see nimelt on animeeritud dokfilmi. Vaat see on üks huvitav nähtus, olge hea, mõelge nüüd läbi kiiresti oma mälust, head filmisõbrad, kui palju te olete meeritud, dokfilme üldse näinud? Ja loomulikult Palestiina konflikt annab selleks suurepärased võimalused, me kõik, näeme telekas või miks mitte ka kinolinal, dokumentaalfilme, Palestiina konfliktist, Palestiina konflikti sisse mahub ka Liibanoni probleem. Süüria probleem. Žanr on üldiselt dokfilmi žanr, nii nagu ta ikka on. Ühel on see natukene kunstilise, on natukene rohkem lavastet teisel jälle selline täiesti toores, korralik mahlakas materjal. Aga animeeritud toki, mis mõjub, kui väga hea koomiks. Ei mäleta mina nüüd väga-väga-väga pikka Mäega. Se Arifolmani film Valsbashiriga, mis on valminud 2008. aastal ja on ka Iisraeli, prantsuse ja saksa koostöö on täiesti selgelt antimilyktaristlik. See on sõjavastane film ja kui taustaks võtta siis kõik need dokfilmid, mida Palestiina konfliktist on tehtud, siis animeeritud dokk Nende kontekstis nende taustal mõjub absoluutselt värske žanrina absoluutselt värske lähenemise. No absoluutselt uute lähenemisnurkadega, sest animatsioon annab selleks võimaluse. See filmi ei keskendu mitte peaasjalikult sellele, et me näitame sõjakoledusi, mis on ju päris tüüpiline näiteks palestiina filmide puhul, sest nad tahavad kogu maailmale näidata, kuivõrd Iisrael neid vaenab ja seal on käteta lapsed ja noh, ühesõnaga kõik, mis, mida pomm teha võib, eks ju, või rakett siis minu jaoks sümpatiseerib Iisraeli film nimelt selle poolest, et režissöör on keskendunud mitte sõja koleduste näitamisele, vaid sellele, miks ja millistel põhjustel sõjakoledused tekivad ja kes neid esile kutsub ja kuidas neid esile kutsutakse ja kuidas lastakse neil konfliktideks areneda. Ütleme siis niimoodi, võib-olla see näitab natukene poliitilist laiskust, soovitan seda filmi soojalt. Ja ega me ei pääseta lause poliitilis sotsiaalse maiguga PÖFF-i puhul eemale loomulikult niivõrd vapustavalt palju materjali pakkuvast nähtusest nagu maffia, sest maffia on väga, paljuski poliitiline nähtus. Ei maksa arvata, et maffia on mingisuguste vanade hõimude kokkuhoidmispoliitika vaid maffia aga on seotud väga paljud riiklikud struktuurid. Martteongarone on teinud filmi nimega Gomorra. Mida see nimi tähendab? Nutikamad vast mõtlevad välja, et tegu on parafraasiga vanast testamendist soodumaste Komorrast ja mis seal kõik toimus, mida koledat Itaalia film aastast 2008 ei mingit koostööd, puhas Itaalia vaega peenekoeline film ja ebatüüpiline maffiafilm selle poolest, et et seal ei võeta ainult maffia, olustiku või, või maffia tegevust või nähtust kui maffia tampida Vaids, seal kuvatakse ka maffiaga seotud või ennast maffiaga paratamatult siduda laskvat inimeste heroilisust. Ehk siis seda, kuidas nad ühes või teises maffia hõimus püüavad iseennast leida, millised üllad ja siirad motiivid neid tiivustavad, saama mehelikuks või saama võitlejaks või saama selliseks ühiskonna ülesehitajaks täiesti naiivselt või isegi naivistlikult. Nii siis on see film täis suuri, suuri paradokse. Mulle meeldib see film, sellepärast see ei näita maailma mustvalgena Vaita pigemini annab. Terve see tähendab seda, et, et kõik ei ole ühtepidi klaar ja teistpidi klaar vaid maailmas on palju-palju enam olukordi, mida sikudeks lammasteks jagada ei saa. Roone näitab selles filmis kinnist geto ühiskondade probleem. Me, ja teeb seda väga universaalses võtmes. Ehk siis need probleemid on fenomen, loogilised väga-väga paljudes geto ühiskondades samad probleemid. Ja ta teeb seda Itaalia maffia näitel, mis on tema jaoks kõige magusam materjal. Realistlikkus võtmes kujutab ta inimelu ja inimsaatuse hinna, omavahelisi suhteid ja omavahelisi vastuolusid. Vastuolud on väärt materjal korralikule filmimeistrile ikka olnud. Ja see režissöör kasutab selle suuremat päraselt ära. Selle tulemus on, et film võttis kanni Grand Prix ja siis veel tahaksin pöörata tähelepanu võib-olla mõnele balti filmile. Kristaps vald, niekson aastal 2008 tänavu teinud filmi Nõukogude lugu, kus ta halastamatult toob välja igasugused salasepitsused ja lepingud ja, ja selle, et miks ei ole nõukogude kommunistliku režiimi nii kuritegelikuks kuulutatud kui seda natsism ja see, kuidas Nõukogude Venemaa õhutas Saksamaad teostama holokausti. Selles filmis on väga palju dokumentaalset materjali kasutatud, see on tõenäoliselt üks hea maiuspala. Maris Martinson. Son küll lätlane Riias sündinud mees, aga leedulastega teinud kokku filmi nimega kaotus. See on aastast 2008 ja olgem ausad, ega ma ei mäletagi, millal ma viimati Leedu filmi nägin. Niisiis maksab vaadata. Ja muidugi ei saa üle ega ümber meie armsa Eesti vanameistrist Priit Pärnast, kes koos Olga Pärnaga teinud paras animafilmi elu ilma Gabriela Ferrita. Pean mainima, et see film on ka võistlusprogrammis ja veel pean mainima, et juba jõudis ta saada Pimedate Ööde filmifestivali all festivali animeetrid Dreams peaauhinna esimest korda siis PÖFFi ajaloos sellised minu soovitused sedapuhku. Kõneles Jaan Leppik basse minutit taas klassikaraadio eetris homme hommikul kell kaheksa, 15 ja pool minutit on klassikaraadio koduleheküljel ka järelkuulatavad.