Tere päevast, head raadiokuulajad, kohalolek. Liinide. Sõja sellele rahulisele. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, 26. juuni aastal 2009. Eelmisel nädalal mööda Saksamaad liikudes avastasin linnapildis veel siin-seal eksponeeritavat Europarlamendi valimiste aegset välireklaami. Tagasihoidlikud meeter korda poolteist suurused plakatid sobitusid kenasti tänavapilti, tuletades meelde nii neid, kes võitsid, kui ka neid, kes kaotasid. Eelkõige aga tõid esile iseenesestmõistetava tõsiasja, et poliitika ja poliitikud on seal osa ühiskonnast moodsamas keeles kodanikuühiskonnast kus märksõnadeks on kaasamine, osalemine ja solidaarsus ja mitte tõrjutus, üleolek või korporatiivsus. Meenub, kuidas need meie erakonnad, kelle liidrite ligi 20 meetrised terveid hooneid katvad hiidportreed konkureerisid eraldisest mõne aasta eest suurimale kallimale ja mõtet Dumale maksumaksja raha raiskamise tiitlile otsustasid seejärel tänavareklaami sootuks kaotada. Küllap ei kuulunud välireklaami vahendavad firmad nonde erakondade sponsorite hulka ju siis sellepärast vastust küsimusele, miks on neil kombeks reguleerida neid asju, mida peaks juhtima sisemine kompass, mõõdutunne või tavaline argimõistus keeldude ja käskudega. Ma ei tea miks tuleb erakondi, kes peaksid moodustama mitte üksnes võimu, vaid mõnes mõttes ka vaimueliidi aina manitsema, mõtis, mõistlikkusele kurjutama talitsematu saamahimu pärast. Miks annavad nad pahatihti pahupidist eeskuju, millest tavaline maksumaksja pehmelt öeldes targu eemale hoiab, seda ma ei tea. Võib nõustuda ilmselt nendega, kelle meelest ei ole meie erakonnad veel osa kodanikuühiskonnast, nad tegutsevad omaette, ainult neile kohandatud või jõukohases väärtussüsteemis nii-öelda omaette väärtusahelas. Sinna ei kuulu kohutatud ja alandatud maksumaksja seal laiutab erakondade vaakumis hõljuv toretsev ning omavahel kisklevad õukonnast nomenklatuur stuudios olema, nagu ikka kolmekesi. Sedakorda poliitik Jüri Pihl päevast päevast riigiõiguslane Ülle madise, tere, mina nagu ikka arhitekt Ignar Fjuk. Hüva, esimese küsimuse ma seekord esitaksin Jüri sinule. Nüüd Saksamaal kõndides ma ikkagi mõtlesin üha võrdlevalt Meie poliitilise kultuurile ja, ja tavad üle, et miks on meie erakondade poliitika üsna sageli võõristust tekitav, miks puudub selline heaperemehelik ja, ja inimlik mõõde selles. Sa olid väga kaua aega ja tegid väga head tööd nii-öelda poliitikaväliselt, kuigi sa oma ametikoha tõttu nägid ka poliitika sisse. Nüüd sa oled selles poliitikas, kas see, mis sinu silmadele poliitika sees olles ona nagu avanenud on, üllatanud sind. Tere päevast, et ei, ta nii väga ei üllatanud, et nagu sa ütlesid, et tehes seda riigitööd erinevates kohtades, kus ma olin sinna ratsa aprilli alguses kindlasti puutusin poliitikaga kokku küll mitte sisemiselt, vaid vähemalt tema juures olles. Ja noh, vähemalt sotsiaaldemokraatliku erakonna puhul ja üldse poliitika erakondade puhul, eks seal ole ikkagi väga palju ka selliseid sisemisi hoosid ja voolusi. Eks ta peabki nii olema, et ta ei ole ju selline riigiasutus, kus käib mingi käsusüsteem, seal on mõtlevad inimesed. Erinevate arusaamadega võib olla küll ühe maailmavaate esindajatena, nii et see Erakond on kindlasti palju keerulisem, palju dünaamilisem. Selline noh, ma ei oskagi öelda inimeste grupp, kui nii võib öelda, kui me võrdleme neid riigiasutust või mingit selliselt teatud teatud sellise õigusele või ka mõnes mõttes tavadele rajanev alle ütleme, inimeste grupil, kes täidavad ühte või teist ülesannet, nii et. Ma ei tahaks öelda, et tere, erakonnad, kõik nüüd rahvast eemaldunud, sest ikkagi rahvas on kõrgema võimu kandja ja kui ta ühel hetkel ühte või teist erakonda ei toeta siis erakond kaob, nagu meil on juhtunud või kui jälle toetus olemas, siis ta tõuseb tõusudele langustel peaks olema selline. Ei noh, vaatame neid pikemas ajaperspektiivis, et ühed valimised, kahed valimised ei näita veel selle erakonnaga tugevust või nõrkust. Loomulikult see, mis sa räägid, täiesti õigus pole võimalik ja õige mitte kedagi ja sealhulgas ka erakondi nii-öelda ühe vitsaga lüüa ja, ja kui noh, sinu puhul ja sotsiaaldemokraatlikust erakonnast rääkida, siis see erakond on mulle justama sellise kaine ja aruka sõnumiga alati sümpatiseerinud vähemalt kuni noh, nii-öelda viimase ajani. Ja samas on koalitsioonis olles ja väiksema osa poolene koalitsioonis olles sunnitud see erakond sageli ma ei tea, kas öeldakse lihtsalt koalitsioonis püsimise nimel või mingil muul kaalutlusel langetama või osalema otsustustes, mis noh, ei ole nii kergelt öeldes rahvale meeldida. Kõige viimane näide on ju seesama Europarlamendi valimiste suletud nimekirja. Näitas selgelt, et, et see rahvale ei meeldinud ja see, nagu ma olen aru saanud, ei meeldinud ka sotsiaaldemokraatidele, aga paraku see otsus võeti vastu ja nüüd, kui te ei ole enam koalitsioonis, kas näed endas mehisust ja julgust nüüd seada vähemalt selle erakonna otsustused selliseks, et nad ei ole konjuktuurselt, nad ei ole mingisugust kellelegi ärategijad noh, nii nagu eelmisel detsembril kohalike volikogude valimise seadusse sisse kirjutatud teatud sätted Tallinna puhul noh, et volikogu kasvas 79 liikmeliseks ja nii edasi ja nii edasi. Et, et, et sellist poliitikat välja juurida Kindlasti on erinev situatsioon, kui sa oled koalitsioonis opositsioonis, opositsioonis sul ei ole kui koalitsioonipartnerite eest kohustusi või selliseid kokkulepe, et kui me tahame olla koalitsioonis erinevad osapooled, selge, on see, et siis tuleb teha kompromisse. Sest kui kompromissi ei tee, siis ei ole ka võimalik koalitsioonis olla, mis ei tähenda, et need see maailmavaade või need ideed peaksid muutuma ka valitsuses olles, sa saad ikkagi ellu viia seda poliitikat, mis, mis sind huvitab ja mida sa oluliseks pead endale valijaid oluliseks peavad, kui me nägime kinnistest nii avatud nimekirjadeks, meie erakond on kogu aeg avatud nimekirjade poolt olnud, sest noh, olles ikkagi suhteliselt väike erakond, siis me tahaksime ikkagi, et meie, need erinevaid tiigi poliitikuid saaksid inimesed valida konkreetselt, mitte neid erakonda ja ja paraku me esitasime ka vastava seaduse eelnõu, õigemini põhiseaduskomisjon, kus ka meie poliitikud, parlamendi liikmed, osa võtsid, aga ta jäi jah, peale esimest lugemist riiulisse nagu teinekord parlamendis öeldakse, aga selge see, et see oli viga, et need suletud nimekirjad olid ja vast vast peale neid valimisi teatud sellise toetusi, mis need europarlamendi valimised näitasid. Minnakse tagasi vastavatud nimekirjade juurde. Tulles tagasi küsimuse juurde, kas erakond on hea või halb või kas ehk erakondlikku seal midagi põlgusväärsete ohtlikku? Halb erakondlikust, mitte erakondlikust ka selline. Vot see on väga hea, et sa seda rõhutad, ma lootsingi, nõnda et siis tahaks veelkord rõhutada seda, et asjaolu, et erakondade poolt tehtud vead, et olgu kus poliitilistes otsustustes käitumises võib-olla mingisugused rahastamispettused, et need on välja tulnud, et me teame sellest, et me saame seda üldse kritiseerida, see on tegelikult väga hea ja see näitab, et meie ühiskond on pigem hästi arenenud kui halvasti. Mina isiklikult oleks väga murelik, kui Eestis võimu teostajate kohta ei oleks teada, mitte midagi halba. Ei oleks teada, et keegi valetanud, varastanud sest natuke olles elu jooksul kokku puutunud inimloomusega. Paraku selline käitumine ei ole inimloomuses. Et ma ei taha kindlasti heaks kiita erakondi, kes näiteks varjavad valimiskampaaniaks tegelikult kulunud summasid või, või erakonna liikmeid, kes võtavad vastu annetusi, mis erakonnaseaduse järgi keelatud on. Mitte seda, aga ma lihtsalt kutsun üles niisugusele mõistlikkusele. Eesti on juba seda korra üle elanud ja teisedki riigid, kus lõpuks otsustati, et erakonnad tuleks sootuks keelata ja teha erakonna vabapoliitika. See ei viinud väga palju kuskile, sellepärast et erakond ei ole, ei pea olema erakond sellises tähenduses nagu Eesti erakonna seadustada defineerib, et noh, registreeritud 1000 liiget ja et tegelikult ka valimisliit on erakond. Erakond on igasugune inimeste grupp, kes tahab saada võimu. Ja vabas ühiskonnas on neid erakondi ehk siis konkureerivaid gruppe mitu. Ja paraku just seesama konkurents tekitabki olukorra, kus ikka üritatakse vastasel nahk üle kõrvade tõmmata balansseerida mingisuguste reeglite rikkumise, mitterikkumise piiri peal. Lihtsalt see on inimloomus ja kui vaadata nii, et näed, erakonnad siin tegid kas oma huvides oma rahastajate huvides mingisuguseid otsuseid, kui sellest loogikast lähtuda, siis võid jõuda sinnani, et keelaks äriühingud ka ära. Sellepärast et tegelevad ju mõned neist maksupettustega tegelevad järelikult ohtlik värk. Jällegi mõnigi totalitaarne režiim ongi seda teed läinud. Nii et, et selles mõttes tõepoolest nii nagu sina ütlesid mõtet vast rünnata ja kritiseerida halba erakondlikkust, ebaeetilist käitumist, valetamist, varastamist, aga mitte erakondi tervikuna. Ja nüüd ehk igaüks, kes sellise sõnavõtu peale mõtleb kriitiliselt, et näe, õigustab erakondi et siis ma lihtsalt soovitan inimloomuse tundmaõppimiseks mõelda mõnede eluliste situatsioonide peale, näiteks kui töökohal on selge, et keegi koondatakse. Ja on 10 inimest kaheksa järgi. Et mis hakkab toimuma. Et kas tegelikult hakatakse ennastsalgavalt abistama, informatsiooni jagama või võib-olla läheb mõni paber kuskilt kaotsi? Võib-olla koputatakse mingisuguse hilinemise pärast. Nii et, et see on inimese loomuses, et, et kui on tarvis konkureerida, siis mõeldakse välja, mis võimalik, selleks, et saada paremaid tingimusi. Erakonnast jutt, mida me ajame, mitte sellelt positsioonilt, et fui erakonnad on pahad, et, et mõtleme selle asemel midagi muud. Erakonnad peavad olema ja see on loomulik ühiskonna poliitilise käitumise viis seda teha läbi erakondade, aga samas me ju kõik tajume, me loeme, see ta ja seltskonnas räägitakse, et asjad pole kõige paremas korras ja siis asundatakse mingisugusele sellisele üsna hägusale mõistele poliitilisele kultuurile. Laiutatakse käsi, no et meil lihtsalt poliitiline kultuur ongi selline, ju see siis selline peabki olema või sina ütle just praegu ühte teist nüanssi kasutasid osundades inimloomusele, et ju siis, kui inimloomus juba on selline rikutud ja et erakondades on tavalised inimesed ju siis see on juba iseenesest mõistetav. Olgu, ma sellega võib nõustuda, aga sellegipoolest me tahaksime paremat ühiskonda ja siin on üks, üks selline mõiste, mis selle politseile kultuurijuurt kõrval on ka kasutuses on, on kodanikuühiskond, mis siis eeldan või tähendab seda, et on selline lõimestik või, või sidustus ühiskonnas, mis põhineb usaldusele ühelt poolt ja teiselt poolt, et erinevad grupid on siis võim või valitsetavad on kaasatud ühiselt teatud tegevustesse, et, et see ei ole nii, et ühtede ja teiste ühiskond läbi vastandamise vaid just kaasamise ja osalemise ühiskond. Ja nüüd ma tahakski küsida, et kuivõrd on erakondade vastutada või erakondade süü see, et see ühiskond ei ole saanud selliseks solidaarseks kaasatud ja kõiki osalemisele kutsuvaks kodanikuühiskonnaks, kas erakondadel peaks olema sellelt mingisugune juhtiv roll või nad teevadki sellised seadused, et neile antakse mingisuguse eelised mingisugused sellised noh, ma mõtlen, mingeid hüvitisi või privileeg, aga, aga otsustusprotsessid liigselt palju sellist a priori õigust otsustada, ilma et ta kuuleks rahvast. No kui me räägime koostööst vastandumisest, siis nii kahju kui ka see on, et edu on toonud ju, kui me räägime valimistel just see, et kui on vastandatud üksteisele ja paraku see edu mis on sealt saadud, on käinud läbi valimiste valimistel, võib olla. Ma ei ole ka nii kindel küll selles, et võib-olla siin toimub mingi muutus lähiaegadel tänavni nii vastandamise saavutate edu, vaid selle, kes püüab siis seda ühiskonda nagu või meie Eesti ühiskonda kokku hoida või, või on selliseid mingeid erinevaid sotsiaalseid gruppe, läbivat ideed seisab edu siis võib-olla vaatavad ka erakonnad rohkem sellele poole, sest ega siin ju ei ole midagi salata, et igaüks, iga erakond tahab võita valimisi. Loomulikult tuleb teha seda eetilisel viisil ja midagi, midagi rikkumata ja rahastamisreegleid jälgides. Kui seal on ka tõesti mingeid kõrvalekaldeid, siis neid kritiseeritakse ja, ja häbistatakse neid juhtumid, aga aga ma ka väga loodan, et ma näen ka seda aega, kus mitte ainult läbi vastandamist ei saavutata edu. Vaid edu saavad need erakonnad, kes püüavad leida siin ühiskonnas, noh, mis meie Eestis on, ikkagi erinev teatavasti on siin me räägime kahes grupis töötab meil selline põhielanikkond 70 protsenti ja ja muu võib olla 30 protsenti, et kuidas anda erakonnad ja nende valimisedu aitab kaasa just selle riigi kui terviku arengule. Mis poliitilist kultuuri kõige paremini edutaks oleks tegelikult avaliku siseehk, siis avaliku arvamuse kujundamisel teadagi on suur roll ajakirjanikel. Ja teiselt poolt kahtlemata ka inimesed ise jälgivad seda, mis poliitikas toimub ja kujundavad oma arvamuse, jagavad seda sõprade, kolleegide ja teiste kaasinimestega. Ja see, mida mina olen märganud on on paraku nõnda, et, et need väga vastanduvad ja kohati isegi alatuks muutuvad kampaaniad, nagu ka nendest kehtestatud isenesest üsna mõistlikest reeglitest üleastumised leiavad aset. Neid valgustatakse, need on teada ühiskonnas, aga ühtset ja selget, avalikkuse negatiivset reaktsiooni, järgmegi ka järgne avalikkuse väga kindlate selgete negatiivset reaktsiooni sellele, kui mõne seaduseelnõu menetlemisel jäetakse selle seaduse tulevased adressaadid ehk siis need, kes peavad seda täitma või keda hakkavad need seadusesätted puudutama, kelle elu mõjutama lihtsalt kõrvale nad jäetakse ära kuulamata seesama kulunud väljenditega skonnadelt ei küsita, kui sood kuivendatakse ja Eesti ühiskonnas mulle tundub, et avalikkuses on küllalt suur hulk neid inimesi, kes hindavadki tegelikult niisugust kõvakäelist juhtimist kes väga ei hinda arvutada elu, keda see töötab, et on erinevad vastandlikud seisukohad, justkui kõigil oleks õigus. Et no tehke ära midagi, tehke õigesti ja seda võis kuulda isegi ajakirjanike suust, kas või möödunud aasta lõpul selle aasta algul seoses riigieelarvega, et lõpetage arutelu, otsustage ja niimoodi ongi tekkinud teemad, mida isegi mitte arutada ei tohi. Ja vot see on minu arvates meie poliitilisele kultuurile kõige ohtlikum. Ja ma lisaks, et paraku eriti kui on selline masu aeg, oli majanduskriisis. Millegipärast tahetakse jah, et keegi otsustaks, keegi otsustaks kiiresti ja õigesti ja õigesti ja vähemalt ei oleks selle üle nii pika arutelu, et see nagu nagu devalveerib seda, seda suurt otsustajat, tipp-poliitikut kui ta seal kaasata aruteludesse pika aja jooksul väga erinevaid ühiskonnagruppe. Seda näitavad ka kuidas öelda, seitsmenda juuni valimistulemused mitte nii Eestis, aga, aga just Euroopas ka. Et edu said need erakonnad, kes ka sellises keerulises majandusolukorras sõltumata, kas nad olid siis sotsiaaldemokraadid või konservatiivid, kes suutsid teha kiireid ja õigeid otsuseid, mis inimestele ja nende valijatele meeldis see, et lugu, et kui loodetud majanduskriisi tingimustes võib-olla selline. Vasakpoolsus aga võidab, tegelikkuses ju nagu ilmsiks ei tulnud ja võitlesid konservatiivid olles võimul, aga tehes küllaltki selliseid pragmaatilisi otsuseid kas või töökohtade säilitamise või uute loomise nimel. Üldiselt just siia lisada paar näidet sellest, et noh, aitab nüüd jutust teeme lõpuks ka ära, on ka hiljaaegu plahvatanud selline taganttõukamise kampaania haldusreformikavale, mis mis sündis kuidagi ootamatult just nagu tühjal kohale, mitte just mitte Eesti jaoks, vaid ma ei tea, millise, millise riikliku moodustuse jaoks ja siis ka sellega kaasnes ajakirjanduslik, selline lausa sõge kampaania. Jätke nüüd arutelud, teeme ta nüüd lõpuks ära, no kaua võib, mõneti on, iseloomustab, hiljem iseloomustab ka see vabadussõja sambaga seonduv, et nii kaua on seda arutatud nii kaua seda oodatud. No nüüd meil on üks lahendus heaks kiidetud, nüüd teeme ära ja nüüd lõuad pidada. Aga tegelikult ma oleks tahtnud head meelt, et avaldada selle üle, mida sa, Jüri ütlesid, kui, et valimised ongi nagu vastandamiseks. Et läbi selle ainult võit tulebki ja, ja see ongi nii. Ja nüüd ma hakkasin edasi mõtlema, et et, et selleks, et võita ju siis rääkida asjadest alati nii, nagu nagu need on. Ja seetõttu me peame lihtsalt võtma iseenesestmõistetavana seda, et valimistel lubatakse kokku küll pudrumägesid, küll piimajõgesid ja, ja, ja seda ei tohiks nagu nagu noh, halvakspanuga vaadata, see on lihtsalt üks vahend, et võita, aga nüüd peaks tekkima peale võitu peaks tekkima kohe järgmisel sekundil üks muutus võitjad peavad olema suuremeelsed, unustama oma rumalad lubadused ja koalitsioonilepetesse mitte panema kirja igasuguseid totrus, mis võivad riigi hukatusse viia, nii nagu peale viimaseid riigikogu valimisi või samuti ka kaotajatele naat, kui nad kaotasid, neist peaks olema piisavalt suuremeelsust, et lasta koalitsioonil valitseda. Nemad jäid vähemusse, pakku, kus konstruktiivset opositsioonilist koostööd, aga mitte esimesest hetkest juba selgelt vastandumist. Nii et see võitja ja võitmise hetk peaks olema väga üürike. Peale seda peaks hakkama riigi üles ehitas ja mõistlikkusele allutatud poliitiline tegevus. No ma siin sinuga päris nõus ei ole neid, et sõime valimi provokatiivne võime valima, selle lubada siin ma ei tea, mis asja kokku teades juba ette, et seda ei ole võimalik täita ka kõige parema tahtmise juures võidetakse valimisi, oli noh ja rahvakassani pahasti, noh, võib-olla ma ei usu, et meie rahvas nii rumal on, et ta poliitilist võõrandunud, et ta üldse ei saa aru, et järgmine kord jälle valib neid, kes jälle samamoodi lubavad, et et kui on midagi lubatud, siis tuleks ka sellest ikkagi kinni pidada ja vähemalt tuleks siis seletada, miks oma lubadustest kinni peetud, miks oli nii rumal, kas see uus majandusolukord v saadud aru? Las siis kuningas, valija annab järgmine kord hinnangu, aga, aga Need oleks nyyd lahutatud, et valimistähele on ühed lubadused. Ja see on kõigile selge, et seda saades koalitsioon seda ei hakata täitma koheselt ette. Minu meelest minu meelest see on ikkagi ikkagi väga ohtlik, küll tuleb sellega arvestada, et kui on erinevad koalitsioonipartneritel, on erinevad huvid olnud ja võib-olla ka erinevad lubadused olnud, et siis tuleb teha korrektiive, et kui palju seal erinev koalitsiooni osa Pootsis nagu ütleme, saab oma lubadustest ellu viia. Samas ma ei oleks ka seda meelt, et meie rahvas on nii rumal, et tallid poliitikast võõrandunud, et ta ei tahagi sellega enam tegeleda, et see muutub, tundub talle, eks ole. No ma ei tahaks öelda selline sõnatüdimus või mõni ütleb tülgastus, sest kui me vaatame ikkagi europarlamendi valimisi, et ükskõik kuidas on, need tulemused olid, aga üks selline fenomen nagu ei koli, et väga paljud läksid ilusal soojal päeval pühapäeval valima. Valimisaktiivsus oli 27 protsendi asemel viis aastat tagasi 43. Ja seal ei olnud ainult IT-lahendused, inimesed tulid ikka valdavalt kohale just selsamal pühapäeval, see näitab, et inimesed ikkagi loodavad nendelt valimistelt, et midagi saada sellist, mis meie elu edasi viiks. Ja mul tuli meelde see vana nali, kus vist üks mees räägib teisele, et kuule, et poes müüakse praegu õlut, terve kast ühe krooni eest teine ütleb, et ei või olla, esimene ütleb, et ei ole jah, aga mõtle kui odav. Et vaevalt jah, et selliste muinasjuttudega tegelikult rahvast pikalt köita õnnestuks ja ju siin on ikkagi küsimus mingisuguse imago või maine kujundamises. Ja võib-olla tehakse tõesti põhjendamatult sageli just selle järgi valikuid. Ja võib-olla küll nõnda et nii nagu üldiselt reklaamis ju töötab see loogika, et, et inimene tahab samastuda selle väga ilusa inimesega, kes näiteks teatud deodoranti kasutada saab või, või teatud helbeid hommikuks. Et siis võimalik tõesti, et need erakonnad, kes endale maalivad niisuguse kauni ja pisut muinasjutulise palge, et nendel on võidušansid veidi suuremad. Aga küllap on meil rahvas küllalt kirev eripalgeline, et et inimesed ilmselt hindavaid erinevaid asju ja mida muidugi erakonnad saaks paremaks teha, oleks ikkagi see, et Need konkreetselt tõstetakse üles küsimused, milles on võimalik inimesel valida positsioon. Et noh, kõige tobedam lisaks sellele eelmainitud maine kujundamisele on vast see, kui mõnda erakonda lihtsalt pekstakse, sellepärast et ta on, nagu ta on. Et tegime niisugune imelik üksteise mustamise ja, ja üksteise Con vastandumise situatsioon, kus selle vastandumise alus ei ole mitte maailmavaade või erinevad seisukohad mingisuguses küsimuses näiteks küsimuses, et kas Eesti vabariik peaks samuti mõnedes küsimustes kehtestama ajaloolise tõe, mille eitamine tuleb kriminaliseerida, nii nagu mõned Euroopa Liidu liikmesriigid seda teinud ja nagu ka Euroopa Liidu ühise õigusakti jaoks välja pakutud. Et vot see on küsimus ja nüüd loomulikult on täiesti mõistlik, et erakonnad sellises kampaanias vastanduvad, ühed ütlevad, et jah, see on õige, seletavad miks ja teised, et see on vale ja kahtlemata mõistlik kvalija teekski valiku selle järgi, et kelle seisukohad tema modega rohkem Kui langevad, no kindlasti keegi meist ei arva, et valija on, on rumala, aga kui ma selle oma intrigeeriva sihukese arutelu välja tõin, jaga juurde, rõhutasin, et see on niisugune provokatiivne. Et seda ma ise nagu õigeks ei pea. Siis kui nüüd seda proovisite üle rääkida, siis ma leidsin, et mille poolest siis tegelikkus sellest nüüd erineb, mida ma rääkisin viimased Europarlamendi valimised? Praktiliselt kõik kommentaatorid on kinnitanud ühest suust, et ükski valimiskampaania on ehitatud nii-öelda europarlamendiga seotud teemadele vaid nad olid kõik midagi muud, ühesõnaga räägiti ja aiaaugust, aga tegelikult pidi valima aeda, et mis seal siis vahet on, kas meil lihtsalt pakume pudrumägesid ja piimajõgesid või räägime lihtsalt mingisugust lihtsalt nagu õllekasti juttu. Seda ühelt poolt, aga teiselt poolt, okei, hoiame kinni kramplikult nendest valimislubadustest, aga näiteks tänases olukorras on juba ligi aastapäevad olukord niivõrd erinev sellest, mis oli valimissituatsioonist, aga mõned erakonnad ajavad ikka kramplikult nendest lubadustest kinni. Tähendab, see on nüüd nagu teistpidi farss või teistpidi karikatuur sellest, et, et tegelikult on ikkagi, igal asjal on oma aeg ja oma määratlus ja oma õigustus. Valimiskampaania eesmärk on võita. Järgmised neli aastat on eesmärgiks riiki jätkusuutlikult ja ja, ja mõistlikult juhtida. Kui sa tahad võimule minna, on see siis masu aeg või mitte? Ilmselt ei ole seal olemas niisugust ühtset reeglit, et, et sa pead võitma. Sa ei tohi nägu kaotada. Aga samas ka riik peab nagu jääma ellu mitte hoidma, olema nii-öelda mõnede erakondade fundamentalistliku lubaduste pantvangis? Jah, seda küll, et ühelt poolt sa ütlesid, et vaata, selline lubadus on äärmiselt tähtis, kui me vaatame ka praegust olukorda, kus kohas me oleme, eks ole, oma majanduslangusega siin noh, võib vaielda, eks ole, no igal juhul nende 10 protsendi suurem, eks ole, ja ja kust me tulime siin, kui me, kui, kui olid valimised ja valimisselle nii-öelda kampaania käis, siis oli ju meil kas samas suurusjärgus ja selge see, et need lubadused ja need nagu nägemus erineb sellest võimalustest, mis meil praegu on, siin ongi see, et et mõistlikult ikkagi minna paar sammu tagasi, et siis riik saaks edasi arendada, aga mõned märgilised asjad on mõnele erakonnale niivõrd tähtsad, et parem lagune kui koalitsioonid ja, ja ja narrida see selliste parlamendi ehk menetlust ei Parlamendis toimuvad, nagu siin viimastel nädalatel sel aastal juunikuus oli, aga mõned märgilised lubadused peavad jääma sõltumata sellest, mis ümberringi toimub. Ma ei tea, kas valija järgmine kord toetab neid nende lubaduste andjad ja nendest kinnipidajad või mitte, seda näitab aeg. Aga paraku ikkagi sellistest lubadustest püütakse kinni hoida võitjate suurte erakondade poolt vähemalt. Kui sa, Ignar siin kõnelesid sellest, et riik on majanduslikult raskes olukorras ja täna peaks olema kõikide erakondade eesmärk, riik siis sellest mülkast välja tõmmata siis minul tekkis kohe küsimus, et kas sinul on see hea retsept olemas. Olemata nüüd ise majandusteadlane, ma pean ütlema, et et vähemasti see, mida mina olen lugema või kuulma juhtunud on kaunis vastandlik inimesed, kellel on majandusharidus ja kes peaks teadma riigi rahandusest riigi majandusest palju nii ajaloolise kogemuse varal, kui siis peaksid suutma analüüsida praegust olukorda ja selle põhjuseid ja ennustada, et mis tulevikus ühe või teise otsuse tulemusel tuleb. Et siis tegelikult nad on täiesti vastandlikke seisukohtadel. Ühed ütlevad, et käibemaksu tõstmine on hea mõte, teised ütlevad, et see on väga halb mõte. Ühed ütlevad, et ettevõtte tulumaksu tuleks veelgi langetada. Võib-olla dividendide maksuvabastus säilitada, võib-olla veel midagi sellist teha? Teised ütlevad, et ei, see on vale tee ja kas polegi tegelikult probleem selles, et et väga raske on kokku leppida, et mis see õige retsept on, et seda, mis tegelikult aitas või aidanud, näitab ju tegelikult tulevik. Aga loomulikult täiesti nõustun teie mõlemaga selles osas, mis puudutab iga hinna eest hoopis teises olukorras antud valimislubaduste juurde jäämist ja see on ka see, mille pärast võib-olla oleks olnud otstarbekas käsitleda kas või hiljutise valitsusse. Noh, ma ei tea, ei tahaks nüüd asja ees teist taga sõna kriis kasutada, olgu ta siis pealegi et kas mitte selles olukorras ei oleks pidanud ilmselgelt formeerimagi uut valitsust, mis komplekteeritakse ja mille poliitika pannakse paika sõltuvalt sellest, millised on praegused olud, mis teadagi on 2006. aasta lõpust 2007. aasta algusest väga erinevad. Nii et võib-olla jah, see jäi tegemata ja võib-olla see oli vale ja noh, teisalt ma saan ka aru nendest erakondadest, kes iga hinna eest oma seisukohast kinni hoiavad. Eks ju, kõik teised järgmisel võistlusel ehk siis järgmistel valimistel viskavad nina peale seda, et näete veetsite oma maailmavaate, leidsite oma posti mõtet, andsite järele. Et ei maksa küll valida, näiteks niigi võib mõtelda, aga jah, teisalt mina olen nõus, et oleks võinud siiski leppida need uued alused kokku. Tere päevast, head raadiokuulajad pisukese sisse juhatada ja ka tema jaoks on sammu tagasi astuda. Me oleme praegu üks eetris siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigi enam kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid? Muidugi olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle maa laulud või reetsed. Küsimus, et mul on väike saladuse vabandamisest Iraadleks pikale, kas see oli küll väga asjalik materjalid on väga huvitavad. Sõnaõiguse eest. Hüva räägivad, jätkab tänased vestluskaaslased on poliitikuna neid siis Jüri Pihli ja riigiõiguslane Ülle madise, mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Saate esimeses pooles rääkisime üldse erakondadest ja poliitilisest kultuurist ja ja küll mitte eetrivahetusel, aga siin signatuuri ajal ka sõnastasime selle valikuprintsiibi. Kuidas siis ja mida teha, kui on vaja maksudega tegeleda, kas siis ühte maksud tõsta, alandada või, või, või teise maksuga tegeleda siis et selleks on see nii-öelda õigluse mõõdupuu. Iga erakonda näeb õiglust vastavalt oma valijaskonnale, oma maailmavaatele, mõned tahavad selle koorma nii-öelda panna vaesematele õlgadele ja teised rikkamate õlgadele. Siit tuleb siis välja ka see, et kui nii-öelda majandusteadlased erinevaid vaatenurki välja pakuvad ja neid väga selgelt kaitsevad, ju siis apoliitiliselt vähemalt iseenda jaoks ennast määratlenud. Kuid nüüd läheks edasi hoopis teised teemaga, mille sissejuhatuseks kulub üks selline ja Jüri, sinu öeldud sententsed, mõned märgilised lubadused peavad jääma. Ja see on see, mida ja me mõtleme põhiseaduse üldosa, nende kõige olulisemate artiklite all, on see siis sõnavabadus või arvamusvabadus või koosoleku kogunemisvabadus. Nüüd vastu võetud karistusseadustikus on, on mõningad paar paragrahvi, mis on toonud kaasa sellist üsna protestimeelset kirjutamist pressis ja ka ja ka seisukohtade avaldamist kuni presidendi kantseleisse presidendile saatmiseks. Et et vastu võetud karistusseadustik, kus siis on ka mõned teised seadused, mida muudetakse, et seda president mitte välja ei kuulutaks. Jutt on siis nii-öelda nendest. Regulatsioonidest, mis sündisid aprillirahutuste kontekstis, kui kui võim rahvas nägid, et mölla ja, ja lõhu ja rüüstamissa rüüstad. Aga seadus on, on väga jõuetu tagajärgedele adekvaatselt reageerima. Mulle tundub, et selle seadusega annab mõnes mõttes üle reageeritud ja mõnes mõttes lausa valesti asjale lähenetud. Esimene punkt, mis on võib-olla isegi vähem tähelepanu haaranud, on see, mis on siis mis käsitleb siis nii-öelda vale, andmata andmete levitamise levitamist. Ja see sõnastus on siis seaduses selline valeandmete levitamise eest eesmärgiga kahjustada Eesti vabariigi iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust, kui sellega kaasnes oht avalikule korrale, karistatakse kuni kuueaastase vangistusega. Minu meelest on siin selles sättes jäänud välja üks väga oluline sõna ehk teadlikku levitamisest valeandmete teadliku levitamise eest, sest. Sest nagu me teame, internetiühiskonnas ja meedia vahendusel, on mõni asi, mõni, mõni informatsioon, mõni hoiak, mõni, mõni lausung võib levida sest tal on ennem loodud mingisugune üsna tõene foon või selline kontekst, kõik võtavad seda tõe pähe. Ja sel juhul sellise nii-öelda hajusa sätte olemasolu võib tuua kaasa selle, et, et mingisuguses kontekstis hakatakse piirama sõnavabadust või võib võib sõnavabaduse kasutajat karistada, ilma et tal on nii-öelda tahtlikku sööd. No see seadusemuudatus tõepoolest on sündinud nende aprillirahutuste tulemusena just selle tõttu, et siis need mõned inimesed, kes Nende rahutuste korraldamisega olid seotud, mõisteti kohtus õigeks ja esimene asi, mida tahaksin öelda, ongi see, et tegelikult lootused nüüd nende muudatuste alusel õnnestub sarnasel juhul sarnastel asjaoludel mõista inimesed süüdi ei pruugi täituda, sellepärast et nii, nagu ta oleks kohtuotsuses selgelt oli öeldud, et pelgalt oletuste jaa, tõendamata faktide ja asjaolude pinnalt Eesti Vabariigis, kus kehtib Kontinentaal-Euroopa õigussüsteem, kus tegelikult enne inimese süüdimõistmist tuleb väga tõsiselt kõiki asjaolusid kaaluda ja hinnata ja kui on mingisugused kahtlused, siis need tõlgendada selle süüdistatava kahtlustatava kasuks. Et vot pelgalt oletused, sest alusel niikuinii ei saa süüdi mõista ja tõenäoliselt ka need muudatused, mis siin on tehtud, samasuguses olukorras ilmselt nende inimeste süüdimõistmiseni viinud ei olekski. Küll aga on õige see, et et ilmselt on tegemist niisuguse noh, minu meelest päris humoorika ettevõtmisega, mis tõepoolest võib ühel hetkel inimõiguste konventsiooni ja põhiseaduse vastaseks osutuda. Nimelt tundub, et eks see pakett neid muudatusi mis iganes tähendab väga palju nõukogude liidukriminaalkoodeksile. Ja mõtlesingi peale saadet minna tutvuma Rebase kommentaariga vastavale vastavale omaaegsele seaduse tekstile. Nüüd, tulles tagasi selle võlaandmete levitamise juurde, kui mälu ei peta, siis see säte vist võeti Soome sarnasest seadusest või prantsuse omast. Et ühesõnaga, kogu see Leenu sünd oligi kantud sellest, et töötati läbi või, või loeti läbi erinevate riikide karistusseadustikus ja siis üsna vaba käega kirjutati need ümber Eesti seadusesse ja noh, nagu õigesti on ka mitmed õigusteadlased siin tähelepanu juhtinud, et see, et ühes või teises riigis üks või teine asi on karistatav, ei saa olla kuidagi aluseks, et Eesti vabariigis peaks olema. Aga ühesõnaga valeandmete levitamine vist selles originaaltekstis, kus ta võeti, oli mõeldud ikkagi riigi kaitsevõime või sõjaliste kavatsuste kohta. Et näiteks kui keegi hakkab levitama infot, et Eesti vabariik kavatseb Lätile kallale tungida, et siis ja sellega reaalselt kaasnevadki teatud ohud siis sellisel juhul tõenäoliselt ongi koristamine põhjendatud. Aga siin sellisel kombel see säte tõesti jätab päris palju mõtlemise fantaseerimise ruumi, sellepärast et et mis sa vale või tõde siis on, et järgmisena me peamegi ametliku tõe kehtestama. Mille leinist korra viitasin. Et, et kas näiteks see, kui keegi ütleb, et Tartu rahuleping on kehtivuse kaotanud. Et kas, et kas see juba ongi valeandmete levitamine ja kui on, et siis soovitan Ülikooli ajalooteaduskonnas viia sisse eraldi distsipliini, et kuidasmoodi mitte sattuda oma ajaloolise uurimistööga kohtul. Kui nüüd rääkida sellest küll mitte jõustunud veel seaduse seaduse sellisest muutustest, mis riigikogu siin vastu võttisi hiljuti. Et eks meil on ju kõige tähtsam, et meil oleks ikkagi sõnavabaduse, muud vabadused, mis on euroopalikud, mis meid seob euroopaliku Euroopaga, me oleme Euroopa liidus oma samade väärtustega ja minu pärast ka Nathaniel samade väärtustega organisatsioon, kus on tagatud eelkõige vabadusi ja neid vabadusi, siis tuleb ka kaitsta. Mis puudutab nii-öelda seda aprilli mässu organisaatorid, siin ma ka oleksin teile ettevaatlik, sest no jõustunud kohtuotsust. Meil ei ole, riigikohus ei ole veel oma otsust teinud ja vaatame, mis see otsus ka sealt tuleb. Iga ja ka selge on see, et keegi seal ikkagi midagi organiseeris, päris nii spontaanset see tulnud ikkagi kestis pikka aega. Et iseküsimus on, mis on alati äärmiselt tähtis, kuidas mingi asi on tõendatud, kuidas me oleme leidnud, et tõendid, kui professionaalsed on meie uurijad, prokurörid aga kohtunikud. Et kohtunikud võib-olla teinekord suhtuvad asjasse, noh, me ju teame, et esimese astme otsused ja ma ei räägi sellest konkreetsest asjast. Et erinevaid otsuseid on ära muudetud nii esimeses kui ka teises astmes. Aga ainult, võib-olla sellise seadusemuudatusega, mis ei ole selge ja annaks nagu väga laia tõlgendamist me ikkagi edasi, sa kõige lihtsam ja näide on see, et me oleme Euroopas, on erastamisagentuuri endise juhi õigeksmõistmine Euroopa Inimõiguste kohtus me jõuame ju ikka varem või hiljem sinna, ükskõik, mida me siin riigis teeme. Samas muidugi peavad Eesti riigil olema võimalused ja ka väljaõpetatud vastavad asutused, õiguskaitseorganid, prokuratuur, kohus, kes suudaksid neid vabadusi ja väärtusi siis kaitsta, kui keegi tahab oma koeri tegelikku ründiga neid ohustada, nagu siin aprillis juhtus. No mis puudutab nüüd sellele viidatud Erastamisagentuuri viimase juhi õigeksmõistmist, siis nii palju kukkuma ajalehest lugedes aru sain, siis ta mõisteti õigeks ainult mõnes episoodis neid, neid episoode, mis olid süüdimõistmise aluseks, oli rohkem. Aga see selleks nüüd selles käsitletavas seaduses on ka üks teine paragrahv, mis on, on väga palju proteste esile kutsunud on, on, on nii-öelda paragrahv 238, mis käsitleb massilise korratuse organiseerimist ja ettevalmistamist ja selles osalemist. Ja, ja siin on siis nagu sõnastus järgmine, et palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine ja muu selline tegevus, aga ei pruugi, et selle eest ka juba võib karistada kuni kaheksa-aastase vangistusega. Et, et siin see nii-öelda selle võib. Kui ma lasen silmast läbi viimase 10 aasta jooksul tele kaudu nähtud ametiühingute streigid ja meeleavaldused Lääne-Euroopas, siis need kõik on lõppenud nii-öelda väiksemate või suuremate, ütleme peaaegu kõik väiksemate või suuremate purustamiste rüüstamiste või süütamistega ikka mõni auto ümber lükatud või või midagi taolist. Aga ma ei ole kunagi kuulnud, et seal oleks selle eest ametiühingu juhid vangi pandud. Aga, aga, aga siin pannakse vangi ka sellest, kui ainult oleks võinud järgneda. Selline tegevus aga ei juhtunud. Nii et sellisena on see juba selliseid vabadusi võimuorganitele jätta. Regulatsioon, mida ei saa pidada kohaseks õigusriigile, siin on õigus täiesti nähtamatu või määramatus siin, õigus ei ole mitte tekstis, vaid ta on mingisuguses täiesti suvalises otsustuses pida, sisu, võimu esindaja teeb, on see siis politseiametnik või, või, või prokurör või kes iganes. Noh, kahtlemata on ka seda paragrahvi võimalik tõlgendada mõistlikult, aga üldiselt on tõesti nõnda vähemalt nii palju, kui ma tean või nii vähe, kui ma tean, õigupoolest, sest eks see karistusõigus on täitsa omaette õigusharu. Aga et niisuguseid VÕIB konstruktsioone Eesti vabariigi karistusõiguses üldjuhul ei kasutata. Et tegelikult, kui rääkida ohudeliktidest ehk siis juhtumist, kus on karistatud mingisuguse ja karistatakse mingisuguse ohu tekitamise eest et näiteks kallutatakse alaealiste alkoholi pruukima, siis sõltumata sellest, kas alaealine siis viina jõi või ei olnud. See, kes kallutas, et see ikkagi võidakse anda kohtu alla, kui, kui vastavalt suudetakse seda tõendada ja selliseid karistada vaid tegusid on teisigi. Aga tõepoolest muuta karistatavaks mingisugune tegu, kus ei ole täpselt teada, mis korratus on. Muide, korralduse definitsioon on teada vanglas kinni peetavate osas, et seal on öeldud, et see on sisekorra eeskirjade rikkumine. Aga mida tähendab korratus väljaspool vanglat, et seda minu teada ei tea keegi ja ka 2009. aasta karistusseadustiku kommentaar selle kohta ei ütle mitte midagi. Nii et tõepoolest väga võimalik, et see ongi inimõiguste konventsiooni ja Eesti põhiseadusega vastuolus paragrahv, sellepärast et ta hirmutab inimesi ja teeb väga ettevaatlikuks kõik need, kes tahavad tegelikult korraldada rahumeelset meeleavaldust. Aga nagu me teame, siis iga asjaga miski võib kaasneda, lõpuks võib ka meteoriit kukkuda. Et lihtsalt see tõenäosus on üliväike, aga on juhtunud nii, et tõepoolest see konstruktsioon võib inimõiguste kohtu senise praktika, inimeste konventsiooni vastane olla küll, et neid asju on Euroopas läbi tehtud ja üldiselt olnud tõesti lõppenud sellega, et ei tohi karistada rahumeelse meeleavalduse organiseerijad isegi mitte siis, kui see meeleavaldus käest ära läheb. Jah, et Me ei tohiks nagu õiguskaitse ja võib-olla julgeoleku asutuste tööd nüüd veeretada selle rahumeelsete täiesti demokraatlikke meeleavalduste kogunemiste, organiseerijate kaela, eks ole, riigile jääb ka igal, ka sellistel juhtudel oma roll, ei ole need organisaatorid ja me ei saa seda nõuda, et nendel oleksid sellised võimalused ja vahendid nagu riigil on oma erinevate kuidas öelda nii tehniliste vahendite, väljaõpetatud personali kui ka seadusandliku baasiga, meil on ju olemas väga laiad võimalused kasutada erinevaid seal jälitusoperatsiooni ja, ja teabehankevahendeid, et prementeerida selliseid situatsioone ja, ja kui me siin vaatame ja mõtleme selles põhiseaduse selliseid aspekte, et proportsionaalsuse siin tundub küll, et see, see vabadus, mis, mis, mis on sõnavabadusmeelsus, vabadus on siin tähtsam kui selline võimalik risk, et midagi võib minna käest ära. Mingisugune või keegi võib selle varjus toime panna, panda, panda kuriteo, noh siis võiks öösiti liikumisega linnas ära keelata, sest pannakse toime kuritegu see või, või kusagil pool on mingid tänavad, kus tegutsevad taskuvargad, et kes sinna läheb, eks ole, see on juba ise toime pannud kuriteo ette, sinnakanti läks, sai röövitud, nii et siin tuleks olla ettevaatlik, tuleks vaadata ära, et ei oleks seaduses auk, et need inimesed, kes organiseerivad spetsiaalselt mingit korrastasi, kelle mõte ongi spetsiaalset korrastusi organiseerida. Ja seal võib olla mingisugune selline suitsukate, et noh, meil on mingi vabadus, siin. Need, need inimesed peaksid saama võimalik karistada, aga ma veel kord ütlen, seadus üksi. Kõigi õiguskaitselülidest kuni kuni sead jälitusametnikust kuni kuni professionaalse kohtunik on ikkagi välja, kes, kes ei suhtu asjasse igakordadega formalistlikult, vaid vaid vaatab asja sisusse. Just see ongi vist see, millega nüüd saadet võiks lõpetada, et ainuüksi loota seadustele, et see muudab ühiskonna kuulekaks või, või või ma mõtlen, seaduse mõttes seaduskuulekaks või või toodab mingisugust üldist heaolu või solidaarsust, et see, see tõenäoliselt nii ei ole, pigem võiks öelda, et üks selline halb seadus on türannia halvim vorm, et see võib toota just sellist seadusele mitteallumist, noh, kõige parem näide on ikkagi seesama välireklaami keelamisega seonduv seadus keelustas välireklaami, aga erinevad erinevate valimiste eel erinevad Erikonna erakonnad kui, kuigi just üks erakond on leidnud just selle viisi, kuidas seadusest kõrvale hiilida ja sellisena naeruvääristada üldse seda seadust ja seda regulatsiooni kui sellist üldse. Tuues läbi oma näen sellisena haalsuse teatud eelise teiste ees. Seadus, kuulekaid, seadus, Gambitses aga mitte seaduskuulekad andis talle täiendava eelise ja vabaduse. Kuid üks on kindel, et tõenäoliselt see vigane praegu käsitletav siin saates seadus karistusseadustik ei ole mitte sündinud selleks, et kellelegi tahtmine luua pinnast nii-öelda. Kui me käsitlesime seda sõnavabaduse piiramist või ka siis seda võimalikku karistamist juhul kui midagi võib juhtuda, et selleks, et luua mingit pinnast, diktatuurile, ühiskonna loomisele või sellisele kruvide kinnikeeramisel, et ma arvan, et pigem see on selline tõsine praak, asjade vähene läbimõtlemine ja, ja see sai võib-olla just võimalikuks ka sellepärast, et nii seadusandjad kui kui paljud ametnikud, kes on seda masu oma igapäevases töös läbi elavad luues mingisuguseid norme ja seadusi, eelnõusid ja regulatsioone, nad Nad on nagu hõivatud sellest just sellest nii-öelda kärpe maailmast ja ei ole aega ega tahtmist süveneda palju tõsisemasse asjadesse. Et lõpetuseks ma küsiks teilt, et, et sügisel tulevad kohalike volikogude valimised, kas? Teie meelest nüüd, kui me siin oleme rääkinud seadustest, mis loovad nagu või ei loo siis sellist õiguskuulekad ja harmoonilist ühiskonda, kas seal oleks vaja midagi regulatsioonis muuta, et et, et, et ei oleks noh, välireklaami suhtes seda varsti nagu me oleme alati tajunud või europarlamendi valimiste ajal see e-telkide tegemine, mis oli ka noh, vastuolus selleni nagu öelda kõigi jaoks hea tavaprintsiibiga mida tohib ja mida ei tohi, kas äkki on seadused meil nagu maha jäänud? No need valimised on ukse ees ja nii väiksel ajavahega kui toimuvad valimised sest teatavasti on veel parlament, kell töötab aastaringselt, aga ta praegu ei ole väga aktiivne. Et, et vaevalt, et siin seadusniite saab muuta, eks ole, pigem peame vaatama üle neid olemasolevaid seadusi täidetakse ja teiseks otstarbekalt ja mõistlikult ja ei pütte sealt kuskilt kõrvale hiilida ja nii palju kui see kui see, kui see, kui see, kui see, ütleme seaduse laia tõlgendamisel võimaldaks, et kohalikud valimised tulevad, nad on natukene, ma arvan, teistsugused Nad räägivad kohalikest probleemidest, muredest, asjadest, mis meil siin Eesti riigis on. Eks iga erakond selleks ka valmistuge, püüab, püüab ennast siis endast anda maksimumi, kui lahenduste leidja sellises olukorras kus me praegu oleme ja ja vaatame, et milline see olukord siin oktoobrikuuks on, kui see põhiline, põhiline valimisvõitlus käib, et kas ta erineb oluliselt sellisest ilusast soojast suvepäevast ja on selline oktoobrikuine vihm ja kus ei ole tööd ja tööd ja, ja on selline turvalisuse kadumine laiemas mõttes nii, nii alates oma maja ja korterilaenust ehk kodu puutumatust kuni kuni kuni laste kooliskäimine ja nende toetamine ja kuni töötlemiseni välja, et kas meil on seal töökoht ja ma ei hakka siin kuritegevust rääkida, ma loodan seda, see seen stabiilne jätkuvalt, nagu ta on olnud ka viimane aasta. Jah, ega minagi ei tahaks siin korrata kõike seda, mida Jüri ütles, millega võib iseenesest nõustuda vaid pigem ikka nõnda, et tegelikult olulised muudatused Eesti poliitilises kultuuris tekivad siis, kui ühelt poolt erakonnad omavahel lepivad teatud au või hea tava koodeksi kukkuja, teiselt poolt et avalikkus ei väsi nendest eetilistest reeglitest kinnipidamist, nõudvast, aga seadus, mis lihtsalt kirjeldab soovitavat olukorda iseenesest seda tegelikkust ja paraku ei muuda. Et kui võtta ka eelmine teema kokku, siis tõepoolest riigivastaste tegude kavandajad, toimepanijad, nii nagu ka erakonnad, mis rikuvad seadusi peavad alluma karistustele. Aga need karistused, mis on ette nähtud, peavad olema mõistlikud, sellised, mida enamus peab õigeks ja karistatavad, peaksid olema teod, mida tõepoolest enamus tajub karistusväärsena. Nii et elu ei pea end olema, vaid ka peab ka näima. Õiglane ja hea, selline oligi tänane, räägivad saade. Rääkisime võika poliitikast, poliitilisest kultuurist, ka riigikogu poolt äsja vastu võetud karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmises vabadusest, mida loodetavasti president välja ei kuuluta. Ja nii me lõpetame, kerge saatekülalised olid poliitikuna Jüri Pihl, riigiõiguslane Ülle madise, mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Uus saade on eetris uuel nädalal.