Professor Bruno Luki 100.-le sünniaastapäevale pühendatud sarja tänasest saates keskendume Bruno Luki pedagoogitööle mis kestis Tallinna konservatooriumis 1940.-st aastast kuni surmani 1991. aastal. Luki õpilaste hulk ulatub 100-ni, nende hulgas on Eugen Kelder, Arbo Valdma, Matti Reimann, Ivo Sillamaalt, Toomas vana, Mati Nikolai ja paljud teised Eesti pianismi silmapaistvad esindajad. Tänases saates räägivad neist tema õpilased Kalle Randalu, Lauri Väinmaa, Lembit Orgse, Martti raide ja toimivana. Alustuseks kuuleme arhiivilindilt Bruno Luki mõtteid õpetamisest ja õpetajaks, kasvamisest. Neid kogemusi tuli ikka ise muretseda ja ise selleks vaeva näha. Aga muidugi see tuleb aastatega. Ma pean ütlema, et alguses näiteks väga sagedasti ma tajusin, et no ütleme, õpilane, kes mulle mängib, temal midagi viga on, aga ma ei saanud täpselt aru, täpselt nii naela pihta ei mõistnud. Milles viga, nüüd ma muidugi seda tean. Aga see tuli ikka muidugi aastatega ja muidugi ka sellega, et see teadlikkus, mida minule põhiliselt andis, ikka siiski puhas usk. Teadlikkus tähendab selles enda töös ja selles töös, mida tuleb teha, et midagi omandada, tähendab, ma mõtlen muusikalist teost. Jaagul on raske muidugi, selles pedagoogika alal ka väga palju aitas. Ja muidugi, kuni siiani olen ma täiesti veendunud, et ka igasugused raamatut ja igasugused loengut selle kohta annavad palju vähem isiklikud kogemused ja kõigepealt kõrvad tähendab seda, ma olen nüüd selles mõttes ka kohutavalt palju õppinud plaatidelt. Ja need plaadid, mis mul on nüüd, mul on need kaunis talve valed, kogun kirglikult võiks ütelda, need õpetajad ka väga palju. Ja siis muidugi tegelik kokkusaamine noorte inimestega, kes õpivad muidugi väikeste lastega, mina siiani ei ole töötanud ja ma ei oskaks nendega ratastega üldse töötada. Tähendab, mul peab olema inimene, kellel intellekt on juba niisuguses. Võinud sellele intellektile pöörduda, see on tõeline interpreet, kes pakub maksimum siis, kuid tema on kuulajaskond. Kuid teda kuulab, ütleme natuke suurem kuulajaskond ja mitte ainult üksinda vähemalt kaks inimest. Nüüd ma siis ennast maksma paneb ja mängib paremini kui ühele inimesele, nagu näiteks minu, siis ta on tõeline, hindab nii, et selles mõttes muidugi üks väga vaevaline protsess, aga ta muidugi temal nüüd esineb ütleme hästi või esineb oma võimete kohaselt hästi ja teeb seda maksimaalselt, mida ta on suuteline tegema antud arenguetapil. Siis mina tunnen väga suurt rõõmu. Ma pean ütlema, et see on isegi rohkem, see on minule võib-olla kõige suurem nauding. Niiet seal ei ole sellel rõõmul võib-olla isegi üldse piiri. Kui ma nüüd näiteks mõtlen sellele, et kuidas Kalle Randalu minu võiks küll öelda, et kõik ei tahagi, et kõige parem õpilane, kes mul on olnud. Ja kui ma nägin, kuidas ta kasvab ja kuidas tal siis üks esinemine mingisugune ja need esimesed on ta alati tõesti kõrgel tasemel, ühesõnaga kõrgemal tasemel kui sellisel momendil, kui ta ütleme, mängib minule üksinda vait ja kui ta siis rasva esineb niisuguse maksimaalse pingega ja loomingulise vabadusega siis on minule ma pean ütlema, tõesti? Mulle lihtsalt naudid seda, mis mina ei ole nähtavasti oma elu sees kunagi niisuguseid kujul tunned, on sellepärast, et see, mis mina, pakun, et see mind kunagi apsu suhteliselt ei ole kunagi täielikult rahuldanud ka niisugustel momentidel, kus ma võib-olla olin loominguliselt aktiivsem või vabam aga ma ei ole kunagi seda naudingut saanud sellest esinemisest, aga vot kui nüüd niisugune tõesti andekas inimene tuleb ja mängib, siis ma sellest tunnen tõelist naudingut. Ja selles mõttes on mul see elukutse ka, tähendab see kitsas erialade annaksid pedagoogiline tegevus on minule ka sellepärast nii väga tähtis jagamas. Helistasin Saksamaale Kalle Randalu le keda Bruno lukk nimetas oma parimaks õpilaseks läbi aegade. Kalle Randalu, Lõpetas konservatooriumis Bruno Luki klaveriklassi 1980. aastal. Jah, ma olin kokku õpilase seisuses, kui nii võib öelda, tema juures 2005 aastat muusikakeskkoolis ja, ja viis aastat konservatooriumis, no need viimased aastad küll olid juba rohkem nii sõprusliku laadi, võib ütelda, et Bruno oli niisugune haruldane omadus, et ta oskas nagu selle õpetaja õpilase suhte üle viia niisuguseks isiklikuks sõbralikuks läbi saamiseks ja ma vaatasin oma külalisteraamatut. Me peame külalisteraamatut, et kodus sinna mitte nii väga järjekindlalt, aga siiski peame ja siis siin tekkinud lahti meil. Mulle tuli meelde, et selle külalisteraamatu esimesel leheküljel on Bruno sissekanne. Siis me alustasime raamatupidamist, peame teda tänapäevani. Bruno on kirjutanud siia meile kolmandal detsembril 1982. Nii et see oli õppimisaja lõpp juba, kui ma nüüd mõtlen, jah. Koroona kirjutab niiviisi, et kui kohutav, et ma olen esimene kirjutaja selles ilusas raamatus, aga selles on ka midagi, mida võib nimetada saatuslikuks. Olge siis mõlemad koos Kristjaniga, ta mõtleb mu poega, siis, kes siis oli nelja aastane õnnelikud ja olgu teil ilus saatus ja kõike seda, mida te olete raha teeninud, kui muusikud ja inimesed niiviisi ta kirjutas tookord. Vaat see olgu teil ilus saatus, see on niisugune asi, et ma leian, et mul ilus saatus, et ma tõesti sellisel ajal tema õpilaseks sain. Kui pornost rääkida, siis kõik meie jutud tegelikult ju ikka algavad muusikast ja lõpevad muusikaga ja see on niisugune mateeria meie jaoks kõik, me suhtlusringkonnad on ju muusikutest inimesed ja siin ei ole nagu noh, mis selgelt piiri isikliku läbikäimise ja töö tegemise vahel, sellepärast et seda kõike, see on meile korraga olnud seal, meile, muusikutele nagu selge, aga see ei ole võib-olla kõikidele nii väga selge. Praegu te olete Karl Ruues muusikaprofessor Saksamaal saksa koolis, aga oma õpetajate saite ju ka väga tugeva saksa kooli ja ilmselt oli ka saksa konkursi võit, mis teie elus oli nii suure tähtsusega ka seotud selles saksa kooli tugeva põhjaga on seni. Mis on päris kindlasti nii, ma olen alati pruunos näinud väga selged ja väga tugevat saksa kooli esindajat ja eks nendes seostes samamoodi nagu Bruno siinpool külalisteraamatus kirjutab midagi saatuslikku. Ja ma pruunot lihtsalt Pean väga-väga heaks õpetajaks ja võin ka öelda, mispärast see kõik põhineb teadlikul lähenemisel käsitööoskusel. Kusjuures ma ei mõte, et, et see on lõppeesmärk ja seda ei mõtlenud temaga kunagi. Ta oli väga üliemotsionaalne, kui ta kuulas kontserti ja neid kommenteeris ja aga käsitööoskus nagu eeldus selleks, et need imed, kontserdid Realis sündima hakkaksid. Seal ta oli väga järjekindel, väga nõudlik, väga teadlik, just väga süsteemne õpetaja oma tööülesehitamisel, nii et ma arvan, et kõik, kes temaga kokku puutusid, on lihtsalt hästi, vältimatult temalt väga palju õppinud ja tema ise oma õpetamise kvaliteeti ja mängimise poolest oleks võinud kus tahes maailmas elada ja töötada. Päris kindlasti, aga meile oli lihtsalt suur õnn. Niisugune inimene meil Eestimaal elas ja töötas, ta oli pühendunud õpetamiselt, oli pühendunud, kuna see oli lahutamatu, kõik ta oli ka oma õpilastele pühendunud, need olid omamoodi tema lapsed ja osa tema elust ja nii ta veetis oma pikad päevad, vot seal kivimaja B-korpuse majas ikka hommikuti tulija õhtuti läks. Ta oli pühendunud ja ta elas väga kaasa, ta elas väga kaasaga kõikidega käekäigule aga ta elas ennekõike kaasa muusikale ja muusikategemisele ja see on ka muidugi üks moment temalt kindlasti kõik ka õppisid just see kaasaelamine ja kaasaelamise kirglikkus. Me oleme ju kõik kuulnud kunagi niisuguseid jutte, kuidas õpetaja võib-olla loeb ajalehte õpilase mängu ajal või teeb üldse midagi muud, või Bruno puhul see ei tulnud kõne allagi, ta oli kõiges väga kirglik. Ma olen väga kaasa sellele, kuidas õpilane mängis ja see tekitas muidugi õhkkonna juba klassitoas. Ta õpetas kuulama õpilast, et ta ise ennast kuulaks ja õpetas kuulamas seda, mis kontserti saalis kostus. No selles mõttes oli eriti tore temaga mõnikord kontserdisaalis kõrvuti istuma sattuda, sellepärast et see emotsionaalne kaasaelamine jätkus ja Bruno oli väga kompromissitu ja mõnikord väga valge oma hinnangute andmisel, kui ta oli ikka midagi väga meeldis, siis me kõik tunneme seda kuulsat sõna fantastiline. See ja see asi oli fantastiline, ta oskas seda öelda ainult temale omasel kombel ja kui talle miski ei meeldinud, see tuli täpselt niisamamoodi, siis nii ümber nurga ütlemist oli tema puhul väga vähe, nii et ta oli niisugune vägagi kirglik inimene. Bruno Luki õpetamisstiil oli temale ja võib-olla ka temal ajale omane. Kui palju te oma õpetaja õpetamisstiili praegu saate ise kasutada? No ma usun küll, et ma olen üle võtnud selle, mis puudutab teadlikkust ja ja õpilastesse nõudlikkuse sisendamist, nimelt kaasaelamise kaudu, aga eks kõik muutu ju ajas ja ruumis ja maailm on selles mõttes. Ehk ütleme nüüd selle sõna, et maailm on globaliseerunud, koolid omavahel segunenud, aga see tähendab teadlikkus ja kaasaelamine ja, ja nõudlikkus muidugi ka, et ikkagi tuleks ja hakkaks see kõlama, mis minu ettekujutuses on õige ja mida on võimalik täiesti ka põhjendada, kuidas see peab olema niisugune just teadlike süsteemne lähenemine on kindlasti väga väärtuslikud. Bruno lukk pärandas teile oma klaveri Steinway, kus Nelson See on üks hinnaline asi meie kodus, mis on nüüd järjekordselt ühe suure hoolduse läbinud ja ta on nüüd varustatud täiesti uute keeltega uute Virplitega ja kõlab imeilus, ta on kodus meil ja te mängite sellel iga päev mängime sellel mitte päris iga päev, aga väga, väga tihti, kui me oleme väga palju ülikooliga seotud, siis mitte just iga päev, aga siiski tihti. Kui meil on täna selline juubelisaade ja Steinvest oli juttu, kui võtaks natukene kokku, et mis Bruno Luki pärand veel teile on? Seal on väga raske vastata sellepärast et, et see on osa elust. Ja see on nüüd ainult üks osa sellest, aga see teine on see, millest me just praegu siin nagu rääkisime ja koos ka sellise inimliku lähedusega ja, ja läbikäimisega neid asju ei saa nagu omavahel üldse koost lahti võtta. Nõnda rääkis Kalle Randalu Toivo lahkur On raamatuga vestlusi Bruno Lucyga oma õpetaja mõtetest ja tõekspidamistest ka avalikkusele teada andnud. Tema õppis Bruno Luki juures märksa varem 1963 kuni 72. Muidugi, need olid teised ajad, teised põhimõtted, õpetaja õpilase vahel oli teistsugune suhe. Palju autoritaarsem ja õpilase poolelt oli õpetaja õppejõud ikka väga kõrges respekteeritud seisuses. Nagu mina tulin Rakvere muusikakoolis, siis minu tolleaegne Rakvereõpetaja klahvile Roy kes oli ka Bruno Luki õpilane olnud, oli maalinud temast niisuguse pildi, et ma kujutasin seda rohkem legendi kui inimesena. Ja kui ma temaga kohtusin, siis pilt tegelikult nagu täiendas seda algset visiooni Turnalises oma võimete tipul. Kateedri juhataja, autoritaarsuse kiirgav. Esindas minu arvates kõige puhtamalt Saksa muusikakultuuri saksa kultuuri võib-olla seda isegi rohkemal määral, kui ma sellel hetkel seda tajusin. Muide peale tema surma jäid järeldamast päevikud, mis olid saksa keeles kirjutatud. Nii et tema emakeel oli saksa keel. Nii et Bruno esindas seda hoovust ja seda suunda. Ja sellisena ta minule ka oma teadmised edasi andis. Et ta Saksamaal õppinud oli ja et ta tegelikult oma õpetaja säutseri kaudu, kes omakorda oli õppinud annetti s-i Peterburis. Ameti esipäev oli siiski õpilane, niiet tegelikult asendus nagunii saksa kui vene muusikakultuuri. Ma oletan, et teie tegite omaette stuudiumi Bruno Luki juures läbi veel siis, kui te vestlesite temaga raamatu tarbeks. Ja muidugi raamat valmis ikkagi täispikaajalise töö protsessina, me kohtusime rohkem kui kaks aastat Nende materjalide üleskirjutamisel. Ja see kõik nagu süstametiseeris ja viis edasi. Tõepoolest see oli võib-olla veel ühed ülikoolid. Ta tõi esimest korda avalikkuse ette terve hulga materjale oma elust ja oma tõekspidamistest. Ja seal oli kindlasti väga palju sellist, mida ta võib olla. Bruno Luki kontsertitel te käisite muidugi iga või nende klaveri tuua kontsertidel? No Bruno Luki kõige tähtsam väljund ikkagi klaveri tuua ana klassiga ja selles osas olen ma kuulnud küll kõik kontserdid, mida oli võimalik kuulda ja üks oli parem kui teine. Ja ega sellisel tasemel klaveri tuua mängumaa elus palju enam kohanud ei ole. Nemad kuulusid ikkagi sellesse interpreetide liini, kes oma kavasid aastaid ette valmistas, kes on kaasaastased, küpsetasid ja midagi, missugust järelemõtlematult või eksprompt või sellist toorest nad iial Publicat ei toonud. See oli võib-olla see, mis minu jaoks oli nende puhul alati väga eriline. Teie oma õpetamises kasutate neid samu meetodeid, mida kasutas Bruno lokk teid õpetades? No ei, seda ma küll ei saa teha seda, see oli täiesti teistsugune aeg ja selliseid autoritaarseid metsased enam ei ole võimalik kasutada. Ja ka need õpilased, kes õppisid 1009-ga kaheksakümnendatel aastatel Bruno juures, meenutavad teda võib-olla kui niisugust tasakaalus vanahärrad. Aga see ei olnud üldse see inimene, keda teadsin mina 1900 kuuekümnendatel aastatel, nii et ka tema oli sunnitud ajaga koos muutuma. Sel ajal kui teie õppisite tema juures oli ta lisaks autoritaarsuse üsna impulsiivne inimene. Ja see oli tema meetod. Ta oli ikkagi väga järsk, aeg-ajalt väga kergesti süttiv, kergestiga vihastuv. Aga need iseloomuomadused ei olnud nagu seotud mitte tema karakteri positiivsete negatiivsete omadustega. Mina saan aru, et see oli meetod, see oli viis, kuidas kunagi ka Peterburi konservatooriumis võib-olla ja Moskva konservatooriumis ja Berliinis õpetati. No selline näide tuleb meelde, näiteks sajandi lõpust oli niisugune autoritaarne saksa pedagoog nagu Adolf Enselt kes esimese vale noodi puhul ütles õpilasele Falls ja teise vale noodipuul Heraus välja. Vaatamata sellele oli ta legend. See oli võib-olla meetod. No tunnust ei saa niimoodi rääkida, niisugusest asju temal ei olnud, aga see ja väga intensiivselt nõudis mitut asja korraga. Ja otsekohe see meetod toimis. Ja seda meetodit teavad kõik, kes minu ajal tema juures ka õppisid. Et see oli tagapingulolek ja ülim valmisolek kohe ja kõike teha, mida nõutakse. Kahtlemata kui ma meenutan seda aastat, mis ma tema juures õppisin, siis ainult üks kord läksime tundi tekstiga, mis ei olnud õpitut pähe. Meetod toimis niimoodi, et minu jaoks oli sundi minek nagu esinema minek. Ma ei tea praegu need meetodid selliselt toimiksid enamus üliõpilaste puhul. Kas te soovite midagi lõpetuseks öelda veel Bruno Luki kohta? Ta oli üks kõige erilisemaid inimesi, keda ma oma elus tundnud olen. Ma olen talle palju tänu võlgu ja mul on hea meel, et ma kunagi Hainsalu raamatu kirjutada ja sellega võib-olla ühe osa sellest võlast lunastada. Aga loodame, et need põhimõtted maailmas ka edasi toimivad. Paljud märgid näitavad, et maailmas praegune muusika läheb teisi teid mööda. Aga on ka märk, mis näitab, et võidakse selliste asjade juurde tagasi tulla. Stuudios on Bruno Luki kolm kanget jüngrit Martin Paide, Lauri väinmaa ja Lembit Orgse kes on kõik õppinud Bruno Luki juures tema parimatel aastatel ja saanud väga kogenud õpetaja käest õpetust, millest me siis täna räägimegi. Jah, see on hästi öeldud, õppisime Bruno Luki juures võib-olla tema parimatel aastatel. Kuigi see on jällegi subjektiivne arvamus ja ka võib-olla meie subjektiivne arvamus, sest võtke ju küsida, et millised on õpetaja parimad aastad kas nooruse tulisus, energia, kesk ja võib-olla mitmekülgsus või siis vanaduse tarkuse kirgastumine, aga Ruhnu sellisena, millisena ta oli siis, kui mehedame, pesime, see on siis umbes 60.-te eluaastate lõpust, oli vist 69, kui mina läksime juurde õppima. 70. juubel oli siis. Ja optimistliku viis aastat olidki selles mõttes võib-olla tema tippajaks. Et tõesti koguse pika elutöö kogemus, olingu kristalliseerunud. Ja teisalt oli taga ja veel füüsiliselt vägagi ergas, liikuv, jaga pianistlikult heas vormis. Selles mõttes ta suutis õpilastele ka, kas siis väga hästi ette näidata. Nii et tõesti nime heal ajal. Ma pean tunnistama, et neid aegu on tõesti olnud erinevaid. Ma olen rääkinud ka mõne varem Bruno Luki juures õppinud kolleegiga kes on väitnud, et praktiliselt igal kümnendil olevat tema õpetuses olnud erinevad rõhuasetused. Ta ju kogu aeg muutus ja arenes. Ja siin avaldasid mõju muidugi ka tegevused, millega ta tegeles peale pedagoogitöö. Näiteks sel perioodil, kui oli olnud väga intensiivne kontserttegevus klaveri tuues mõned õpilased mäletavad, oli väga hoolega basse. Teame ju, Atruna luk mängis klaverit, uus alumist partiid. Mingil perioodil said väga tähtsaks akordide hääled mingil perioodil väga tähtsaks articulatsioon, nii et tegelikult fonolukk oli pidevas muutumises liikumises. Ja tõesti, meie Lauri väin, maga õppisime enam-vähem samal ajal, aga ma arvan, et marti raile ess õppis mõni aeg hiljem ja kindlasti õpilased, kes õppisid varem, võivad tuua erinevaid rõhuasetusi erinevaid tulipunkte, tema õpetusest. Mina olin aastatel 80 kuni 90 selle õnnega koos, et sandida enda õpetajaks pidada ja seal jäi küll väike sõjaväeteenistuse periood sinna sisse ka isegi sel ajal me olime kontaktis ja ma pean tunnistama, käisin ka mõned korrad tunnis, kuna ma siin Tallinnas teenisin ja tekkis võimalus kohaliku puhkpilliorkestri saatel Griegi kontserti esitada. Aga rääkides nendest aspektidest pidasin Lembit välja tõi siis siis ilmselt need lõpetamisel olid nagu kõik tähelepanu all ei tohtinud seal pass lasta kõrvast mööda ega korda mitte välja kuulata ja loomulikult pedaali võtmise kunst ja ja mul on meeles, kuidas toimus ühe prantsuse süüdi artikulatsiooni väljatöötamine ja, ja see oli ikkagi viimse detailini välja arendatud ja ka loomulikult viimseni põhjendatud, miks see peab niimoodi olema, niiet see oli üks väga hea aeg ja väga-väga õnnelik juhus, et ka oleme ilmselt sattunud sellel ajal just elama ja õppima, et tema käe alla nii-öelda saime. No mulle tundub, et võib-olla üks kõiki eluperioode ühendav omadus, mis mu nukid oli, oli kindlasti see põhjalikkus ja lõpuniminek. Ja ma võin öelda, et mina sain seda oma nahal tunda just tagasi vaadates esimeses tunnis olin siis üheksandas klassis muusikakeskkoolis ja Ma olin enne ka väga head õpetust saanud. Aga esimeses tunnis me jõudsime läbida kaks takti Schuberti ekspordist, kes tuur? Et noh, selline oli siis tema töö põhjalikkus, intensiivsus. See meenutab juba tuntud inglise ministri John Cooperi jutustust oma esimesest tunnist algsel Brendele juures kus ta mängis Schuberti Keedursonaati ja esimesed 20 minutit läksid esimese akordi viimistlemisele. Vändrani muuseas ka üks teine ploki viimase eluperioodi lemmik penisse. Jah, ilmselt materjali väärtustamine ja see hoiak, et, et seal ei ole midagi vähetähtsat, selles muusikas on palju erinevaid külgi ja igalühel neist tuleb leida omase õige väljenduslaad ja, ja see tuleb nagu enda jaoks ka kõik läbi mõelda, selgeks mõelda. Puhtal intuitsioon, ronil võib-olla või niukse spontaansusel saab olla alles siis kohta, kui sul on, need struktuurid on ära analüüsitud. Mida Lembitki ütles, et see suur teadlikkus kõige juures ja põhjalikkus see peab tõesti paika ka, nii et ma arvan, et ta tõstis ikkagi meie silmis selle muusikat väga aujärjele või siuksele kõrgele kohale ja sellist kirjapandu suhtes respekti teose suhtes, seda ilmselt kasvatati läbi kõigi nende üksikjuhtumite ja üksiktegevuste siis mida, mida tuli teha? Milline oli Bruno Luki tund? Siin on inimesed rääkinud, et ta oli vastuoluline isiksus veelt poolt, võeti vastu ja saadeti tunnist ära käepigistusega, aga seal võisid ka noodid koos õpilasega välja lennata või sel ajal ei olnud enam nii, kui teie õppisite, et kuidas see tundi ja see õhkkond tunnis oli. Ilmselt erinevate õpilaste puhul oli see erinev. Eeldas maksimaalset kontsentratsiooni, fraktsiooni võimet tunnis ja ta ootas ka oma nõudmiste kohest teostamist mingilgi määral varal ideedest arusaamist ja nende teostamist. Ja tihti tuli neid ideid palju erineval tasandil ja nõudis tõelist vaimset pingutust, kui sellest auga välja tulla. Mida või siis hiljem kodus analüüsida jällegi lahti võtta üksipulgi erinevateks detailidega nõudmisteks mida need puudutasid. Kõla vahekordi, artikulatsiooni pedaali võtmist, dünaamikat, raseerimist, kõiki neid komponente, millest muusika, muusika tekkimine koosneb. Jama, sekundeeriksin Laurile, et tõesti, kui saalid valmistanud põhjalikult oma arust ühe teose ja läksid sellega tundi siis sageli oli reaktsioon selline, et pakuti välja uued sisulised lahendused. Kõigele sellele lisaks, mis sa lauri ütlesid, mul tuleb meelde veel need Luki uued kätte ootused ja sõrmedused, mis tuli ka kohe realiseerida. Kuskil keerulises listi tülis oli vaja see, näiteks, mis enne mängiti parema käega mängida vasakuga ja vastupidi ja see pidi kohe ka toimuma. Et see andis väga hea kiire reageerimise kooli mis on tegelikult ka hiljem tulnud kasuks kammermuusikat mängides ja artistidega mängides, kus selline pidev reaktsiooni valmidus ümberkohanemise valimis on väga oluline. Ja kiire reageerimine ja olukorraga toime tulemine on vajalik näiteks ka sellises olukorras nagu meistrikursuse andmine. Kui tuleb sulle mängima inimene, keda sa esimest korda elus kuuled ja esitab selle teose, mis võib-olla kestab, kus pala ainult viis, kuus minutit siis selle viie kuue minuti jooksul pead sa olema aru saanud tema muusiku olemusest. Mingil määral tema võimetest peab olema tehtud plaan, mida on võimalik saavutada seal tunni aja jooksul. Samuti kuidas üldse läheneda õpilasele? Selline väga, väga intensiivne, ütleks siis ajutöö, mis on vajalik näiteks andmisel sellist ajutegevust, tõesti, Luki tunnid treenisid väga võimsalt. No ja veel üle nõustuda eelkõnelejatega, et selline suur vaimne pingutus oli tema puhul nagu elementaarne et ilma nagu ei saanud üldse hakkama. Aga kui siin oli juttu väljaviskamisest, siis mina neid oma nahal ka kogenud ei ole, olen kuulnud jutte sellest ainult käepigistuse küll olen nahal tunda saanud mida võib kokkuvõttes võib-olla selle kohta ütelda, et ikkagi härrasmees. Et ka oma varjatud rahulolematuse juures ta ju, kuidas öelda ei lasknud oma isiklikku temperamenti võib-olla nii palju sellega kaasa minna, et ta jäi ikkagi nagu selle teose positsioone võib-olla kaitsma ja enda niisugusi seisukohti, mis olid, olid väga kõrgel nõudmiste pool. Aga et ma küll ei mäletaks, et ta oleks siis õpilase, siis ehk antud juhul minu suhtes kuidagi võtnud niukse kõrgema hoiaku personaalselt, et seda nagu ei olnud, et selline ja kindel stuube muidugi, mis temaga ja niisugused kombed ja maneerid, mis käisid kaasas, see nagu ikkagi selle raamistas nagu võib-olla selle tegevuse, mis tihtipeale muidugi läks jah, kirglikuks, kui kui seal tekkisidki määrid, siis soovide ja tegelikkuse Vahel aju ja mälutreeningu valdkonda ilmselt käib ka Lucy nõue, et iga teos tundi tuues oleks Peas kahmata jah, see oli küll jah, element Aarne ja ütleme siis kõrgkooli tasandil see nii tõesti olema peaks. Kas praegu on, ma üritan oma õpilaselt seda küll nõuda, jah, on küll, aga no võib-olla mitte igal pool näiteks kas või mitte meilt kaugel Soomes, kus ma käin tihti vaatamas, käin ja on seal kogemust siis gaasi peenus akadeemia tasandil on tihti pealegi kombeks tulla alguses ikkagi noodiga. See on näiteks natuke teine suhtumine, sest ma mäletan ikkagi, et ma läksin igasse Luki tundi kui kontserdile, kui esinemisele sellise kokkuvõtmisega. Ja ma üritasin ka selle päeva muudes tegemistes võimalik vabaks saada. Ja läksin sinna ka pärast seda, kui ma olin mitu aastat õppinud teatud sisemise närviga nii nagu minnakse esinemisele esimese kokkuvõtmisega. Ja ma arvan, et lukk ise, tema kompromissitu ja nõudlikkus enda suhtes andis küsida kõrgetele nõudmistele ka õpilasel enda suhtes. Kas me võime öelda äkki nõnda, et see nõue minna iga uue teosega tundi peast õpituna selle sellesse valdkonda, et õpetaja töö algab seal, kus õpilane on teinud kõik, mida ta on osanud teha ja päheõppimine kuulub kahtlemata nende oskuste hulka kõrgkoolis? Jätkame vestlusringi Lembit Orgse, Lauri väinmaa ja Martti raidega. Mis puudutab isiklikke meenutusi Lukist veel siis minule meeldis küsida temalt tema õpinguaastate kohta Saksamaal. See oli ju maa ja need olid ajad, millega tutvumine ei olnud eriti nõukogude ajal muul kombel võimaliku inimeste isiklike mälestuste kaudu. Ja mul Meeles selliseid üksikud tema repliigid dollaks kuulsastelt nende teoste kohta, mida ma mängisin, kas või näiteks, kui oli repertuaari Stravinski sonaadi, vaat siis ta teadis rääkida, et ta kuulis seda sonaati Saksamaal raadiost, Raitski poolt mängituna ja Stravinski oli mänginud nagu õmblusmasin. Või siis tema mälestused õpingutest pausindenit juures, mis seisnes selles, et sel ajal kui tema Ta õppis Berliinis, oli seal väga kuulus ja publiku lemmik Sergei Rahmaninovi, kes käis aga tihti esinemas ja kelle stiili, kelle mängu jumaldati ja ka jäljendati. Ja kui lukk viis hinde pidi harmoonia tundi prelüüdi, mis oli kirjutatud Rahmaninovi stiilis siis hindenit muidugi sellises stiilis teost ei aktsepteerinud ja oli öelnud, et siin on liiga palju noote. See prelüüd tuleb ümber teha. Luki mälestusi noorusest, õppimisajast on meil tõenäoliselt kõigil, sest esitlesime neid küsimusi ja mul tuleb meelde üks lugu, mis ta rääkis oma esimesest kohtumisest Artur Snabeliga, Saksa kantsler, kes olid oma suurimaks eeskujuks lemmikuks kogu elu jooksul. Nimelt kui naabel andis kontserdi Riias, käis Bruno lukk siis talle ette mängimas päris noorena soli veel ennetama õppimise aega Berliinis. Nii et ta oli siis alla kahekümneaastane. Olin mänginud Talle Bachi prelüüdi ja Fungat siis moll ATK esimesest vihikust, mis lõpeb inflatsiooniga. Lukk oli aga lõpu viino täiesti pianist, simus ehk siis üli vaikseks Snabel küsistamalt pärast esitlust, et miks te mängite nii et see lõpule Mikene. Teatavasti oh ei ole üldse dünaamika märke, nii et, et see jääb üldiselt kõik esitaja otsustada, meie tähendab aastal pillidel ja Lucess tollal ei teadnud veel midagi uut tekstist ja erinevatest aidanud. Aga noodis on nii. Kuna ta mängis mingisugust väljaandest, mis oli Ramadi institutsioonide vaimus ja ilmselt siis väga suure pika timinu endoga saabus vaikusesse üsna peal, ei olnud selle peale mitte midagi ütelnud. Vahepeal oli teatavasti üks esimesi pianisti, kes teksti truuduse ja ehk uut teksti ehk autori põhiteksti juurde naasmise pärast remontis maaga taas päevakorda tõi. Loomulikult lukk naeris selle peale, ütles, et oh, et noh, siis ma ütlesin nii. Hiljem loomulikult Aaviku jõudsid need teadmised temani. Ja Lucyle endale sai ju ka väga tähtsaks, ilmselt õpilastelt nõudis ka sellist väga-väga korrektset autori teksti. Nojah, just naabel esimese suure eeskujuna ja hilisematki sama suuna esindajad kuni just näiteks nendele nii välja ikka uurde iga viimase kui nüansi mõtestamine, sellest arusaamine autoritekstis. See oli kõige arus. Mulle meenub sellega seoses selle kõiked, kuigi ta oli oma nõudmiste segajärjekindel ja põhjalik, siis samas need nõudmised võisid ju ka tunnistundi muutuda. On ju mitmeid juhtumeid, kus õpilase mänguga küsida, et miks te mängite ja tuleb välja, et Lucy seemnetund Needsamad märkused kirjutas. Järgmine tund oli uus päev, teine mõte, uus idee ja loomulikult ei jätnud ta neid uusi mõtteid välja ütlemata, nii et nii mõnigi õpilane võis sattuda segadusse, kui neil tuli pidevalt uusi uusi. Aga see on võib-olla jälle näide tema sellest koolist, kuidas pianist peab väga kiiresti suutma kohaneda uute mõtete, uute ideedega ja uute mänguoskustega. Minuga ka juhtus ükskord, ma mäletan, ma mängisin Mozarti tee tur Rundot Teedul rondo teemal, fantaasia olid kavas ja ja läksin sinna kogu noodiga ja verenoot oli see ja siis ta pani sinna märksa pedaalid sisse ja meil tekkis mingil põhjusel ma ei tea, kas mingite eksamite tõttu vistiks nädalale või poolteist nädalat pausi tundide vahel ja mina olin vahepeal loodi poest avastanud siis uur tekst väljaande suure rõõmuga ostsin selle ära. Loomulikult kirjutasin piinliku korrektsusega kõik ümber sinna nii-öelda minu nooti siis ja andsin voodi tagasi. Ja kui ma läksin siis sinna järgmisse tundi, siis ta teeb lahti selle ja vaatab, mis pedaalid need siin on need siia järsku, aga ega ma ei hakanud muidugi siis ütlema, kust nad sinna tulid, aga aga nüüd on mul selline mälestus alles, kus on need pastakaga läbi kritseldatud ja siis pandud siis need nii-öelda õiged pedaalid veel repliigiks selle kohta, et tal oli see tekstitruuduse asi väga oluline ja et tema, nagu need Need teadmised sealjuures olid ka muidugi väga laiad ja, ja ulatasid ka väljaspoole seda hetkel mängitavat, siis mulle meenub Beethoveni kolmanda kontserdiga mängisin veel keskkooli päevil esimest osa aga tema võttis esimeses tunnis lahti hoopis teise osa lõpus puu ja tõmbas maha sealt selle alumise kontra oktavi e ütles, et Beethoven lõpes klaveri efiga. Kõigi see, see lugu ei läinud üldse esitamisele, aga see oli tema jaoks nagu oluline, et siin on mingisugust Ta tehtud, et selles selles noodis ja see oli ära parandada ja siis sai minna esimese osa kallale nagu südaali rahvuses. Bruno Luki õpetus ei olnud kaugeltki ainult nendest klassiseinte vahel. Ma olen kuulnud, et väga tihti käisid õpilased tema juures plaate kuulamas, see küll jah, avas ukse maailma. Meil olid ju külalisteks enamuses ainult vene pianistid siis Nõukogude Liidu pianistid, kes tihtipeale olid ka väga kõrge tasemega. Ja teadmised sellest, mis toimub laias maailmas olid väikesed soliks, tõeline avastamist ja seeria, mis toimus nendel õhtutel. Mõtlesin jällegi järgmise plaadi kapist, ütles, et kuulame seda, Platate. Vaata, siin on see selline, selline pianist ja ise kuulast tihtipeale just nimelt silmad kinni ja jutt kätega kaasa dirigeerides. Sellest kõigest õppis tohutult palju ja ma mäletan, millise vaimustusega sai sealt ära tuldud, kodu poole mindud ja täiesti vaimustusest hõõrudes kus tema nõukogude ajal nik platesid sai. Tema üks õdedest elas Saksamaal, seal oli see võimalus seal igal aastal suvepuhkusel käia. Sealt ta neitsist virnade kaupa tõi. Ta hoidis ennast ka kursis maailma muusikaluga, tal õnnestus panna endale käima või siis tellitakse Saksamaalt talle ma ei tea täpselt. Aga temal käis ajakiri grammofon. Ja sealt oli muidugi võimalik saada ülevaade kõikidest tolle aja muusikamaailma tähtsündmustest ja ilmunud plaatidest. Siis väga neid kriitikuid, kes kampsunis kirjutasid, vaatan, ta ütles, et sellise lühikese artikli järel on kohe selge, arusaadav, millise ministriga on tegemist. Ta töötas, need grammofonid tõesti läbi, üksipulgi tõmbas olulisi kohti alla blood arvustustes. Nii et kui ta juba Saksamaal läks, siis oli tal üsna selge pilt, mida ta soovis osta. Ja lõpuks nendeks pianistid, eks kelle plaate ta siis ostma jäi, olid ikkagi altarit Endel ja Alissidele Rodza. No teisi veel, aga just jala ratsaolid olid sellised oma tõelised lemmikud. Lisaksin veel seda, et et tõesti õpilased üleüldse oli ikkagi siis vähemalt taaselustama elu võib öelda tähtsaim osa. Mingi küsimus ei olnud tal tulla puhkepäeval pühapäeval kodust välja saali proovi. Ta tegi seda suure rõõmuga iseenesestmõistetavusega. See oligi tema elu, et üks suuremaid rõõme just vanaduses. Teisalt võib öelda küll, et ta oli täielikult muusikale pühendunud inimene ja nagu ilmselt selle tegevuse läbi, nagu see oligi tema eneseteostus kas siis ilmselt varem rohkem ise mängides hiljem õpilastega tegutsedes hämmastas võib-olla see, et kui me muidu noh, ei, ei kaldunud teemadel kõrvale, siis võis isegi jääda mulje, et noh, ta on nagu niivõrd selles klaveri liberalismi maailmas ja kui paljud olid siis mingites teistes olukordades võib-olla orienteerub nii, aga see toimus nagu väga ruttu mäletan oma sõjaväedirigendid, käisime temaga rääkimas võimalike tunnis käikude üle ja selle kriisi kontserdi üle ja et ta niisuguse majoriga leiab nagu momentaalselt ühise keele, et ei teki mingit sellist Määri või teineteise mittemõistmist ja ja isegi pärast tagasitulekut ma sunnitud seal ka puhkpilli mängima ja üks nendest oli flööti ja, ja tekkis mõte, et võib-olla mitte päris ära unustada, kohe tahtsin laenutada ühti flööti, akadeemia pillilaost, selleks oli vaja eriala, õpetaja nõusolekut, niisugust allkirja kuskile ja ja ma natuke nagu pabistasin ausalt öeldes sellepärast et et noh, kuidas nüüd järsku tekib siin nüüd mingi kõrval mingi ahvatlus või hakkab aega ära võtma, et äkki ta nagu vaatab selle peale veidi viltu, et ikka klaver peaks kõige tähtsam olema, aga, aga vastupidi tema reaktsioon oli ääretult positiivne, ütles käega, kirjutan alla, et ongi tarvis, eks ju. Niimoodi ta leidis, et see rikastab ja toob nagu kasu juurde selle pillimängu niisugusi näiteid võib-olla veel tuua just mis iseloomustavad teda kui väga avatud inimest keskuste, uute nähtuste ja muude nähtuste kõrval, mis jääb sellest kitsast klaveripildist võib-olla väljapoole. Ja sama ma võin öelda ka tema huvi kohta minu vanamuusikaharrastuse suhteliselt. Mind hakkasid juba konservatooriumi esimestel aastatel huvitama nii klavessiinimäng kui ta Bachi muusika eriti. Ja ta ei olnud sugugi selle vastu ja tundis sageli huvi, mida mängin ja millega ma tegelen ja kuidas tegelen, mida kuulan ja milliste orkestrite või ansamblitega mängin. See kõik pakkus talle huvi ja ta toetas mind selles, aga me oleme kõige tänulikud, et meid on Bruno Luki koolkond, et eesti pianism õitseb. Aga mida te tooksite nüüd lõpetuseks võib-olla välja, mis oli see Bruno Luki suurus ja Bruno Luki pärand? Paari sõnaga on seda väga raske ütelda. Praegu just hakkasin mõtlema nendele töötingimustele, milles ta sel ajal töötas, kui mina tema juures õppisin. Konservatoorium oli siis kivimäel ajutistes hoonetes, kus oldi naasta. Fronoloogi klass B 201 oli kitsa. Ma ütleksin isegi selles bee õppehoones üks väiksemaid, minu meelest hämar. Sinna mahtus täpselt kaks klaverit, üks kitsuke laud ja kaks tooli. Seinad kõledad, remondi vaevas, paneb hämmastama, et sellistes tingimustes sündis nii kõrge kunst. Et võib-olla just see sisemiste väärtuste nii-öelda pjedestaalile asetamine välisest hiilgusest kõrgemana asetamine võib-olla ongi kõige olulisem, mida ta õpetas kaudselt kogu oma tegevuse elu kaudu. Jah, ma tahtsin just öelda, et võib-olla tõesti see viis, kuidas tema lähenes muusika tuumale, muusika olemas. Ja talle ainuomane ja seda ta andis oma õpilastele edasi. Loomulikult iga õpilane on sellega omal kombel edasi läinud. Aga need kategooriad või need omadused, nähtused, mida ta muusikast tähtsustas, need on sellised väga põhjapanevad ja universaalsed. Jah, võiks öelda vettpidavad selles mõttes, et, et nendele baaspõhimõtetel on võimalik ehitada väga erinevaid ja suuri laiu maailm. Ma olen teiega täiesti nõus, et raskemgi siia midagi veel lisada, kui, siis võib-olla seda, mida olen ka omaltnahalt tulnud, et see, et see tema õpetus on olnud heas mõttes üks investeering, mis hakkab veel tõelisi protsenti nagu veel hiljem kandma, et sa, sa tegelikult tollel hetkel ei saagi lõpuni aru, mida sa kõike saanud, oled sa oma noore inimese aruga kindlasti sealt midagi mõistad ja, ja palju teed ka ära. Sest et väga raske oleks võib-olla olla osaline selles protsessis ja mitte püüda ära teha, aga, aga lõpuni see nagu jõuab hiljem kohale, aga, aga see, et, et seal on antud niisugune süstmis hakkab oma elu edasi elama ja ja nii-öelda nagu avaneb sinu jaoks veel päris pikkade aastate jooksul. Ma leian, et see on üks, üks väga suur väärtus. Ja teine asi, mis on, mis võib-olla tema isikut puudutab, on see, et ta tegelikult ju on oma oma tegevusega mõjutanud ka ma arvan, klaverimängu kunsti laiemalt kui ainult oma õpilaste kaudu. Et ikkagi selline teatud vaimne kõrgtase, mis, mis temaga kaasas käis, ma arvan, selle mõju oli suurem ja, ja ulatuslikum ja see oli teada, et tema kõrvad kuulevad ju ikkagi kõik ära, et see oli hämmastav, kui täpselt ta kõike kuulis, kui täpselt ta kõike teadis. Et, et mingi siukse välise külje taha ei olnud võimalik peitu pugeda kellelegil ja kindlasti ta oli nende niisuguste millegi läbilaskmise suhtes ka kriitiline ja ütles seda välja, et ma ei kujutagi hästi ette eesti klaverimängu tänast seisu ilma tema tegevuseta, ma arvan, see oleks ilmselt olnud natukene teistsugune, kuigi meil on ju olnud ka palju teisi silmapaistvaid pedagooge, siin aga, aga Lucy, pikaajaline niisugune pidev mõju võib olla nendele traditsioonidele on ikkagi ääretult tähelepanuväärne, sest et see hakkas juba ju enne sõda pihta ja ta on oma oma väga tugeva jälje jätnud. Ja ilmselt just selle koha pealt, et see latt on ikka kõrgel ja sellepärast tal siiani kõrgel. Sellepärast me võime ilmselt olla uhked Eesti klaverimängutaseme üle ja ma arvan, tal on seal üks, üks kaaluks roll mängida, et need asjad just praegu niiviisi on. Vestlusringis olid Lauri väinmaa, Lembit Orgse ja Mart eraide. Eelnevalt rääkisid tänases saates ka Toivo lahkur ja Kalle Randalu Bruno Luki esituses. Kuulsime katkendeid Schumanni Tseedur fantaasiast ning koos Anna klassiga Schuberti f-moll fantaasiast. Saate koostas Kersti Inno ja salvestas Katrin moodik.