Algavas saates tutvume kahe Eesti tippmängijaga vabariikliku puhkpillimängijate konkursi 2008 reaadiga. Nende pillid esindavad puhkpilliskaala kontrasseid, pooluseid. Oksana sinkova mängib õrna flööti ja Andres Kontus. Võimsat trombooni. Oksamasinkova töötab 2008. aasta sügisest Rahvusooper Estonia sümfooniaorkestris. Sellele eelnes kaheksa aastat tööd Vanemuise orkestri flöödirühma kontsertmeistrina. Aastast 1999 teeb ta koostööd ka Narva sümfooniaorkestriga flöödirihma külaliskontsertmeistrina jutuajamist alustama päris algusest. Kuidas. Kelle õhutusel alustasid flöödiõpinguid? Minu isa, kes on väga palju asjaajamist, et puhkpilliorkestrites mänginud, tahtis, et ka tema laps oskaks vähemalt nooti lugeda ja võib-olla ka mingit pilli natukene mängida. Ja tahtis, pani mind muusikat õppima, see on ju meie ühiskonnas väga levinud praktika, et laps ei oleks ilma tegevuseta. Et mingigi järelevalve oleks mingigi tegevus, et siis pannakse laps õppima näiteks muusika, et äkki siis millist pilli ma sooviksin mängida, minu esimene valik oli kahed trompet. Seda mulle ei lugenud, tot kõnes ei olevat tüdrukute fil siis teine valik oli oboe. Aga samuti mulle ei lubatud ka seda õppida, et siis mulle pakuti flööti. Õpetaja tegi väikese tutvustava tunni, näitas, kuidas kõlab, kuidas flöödimäng välja näeb ja ma siis nõustusin. Kui vana sa olid, siis ma olin peaaegu üheksa aastane. Kuidas sa iseloomustaksid oma pilli, milline pill on flööt? Ai, ma olen terve uurimistöö kirjutatud flöödisümboolikast ja flöödid tähendusest eri rahvaste usundites. Flööt on ammust ajast olnud sümboliks inimhinge jaoks ja taevariigi jaoks. Seda siis Vana-Kreekas isegi vanaegiptuse praktikast sumerid, kaasa arvatud Assüüria Babylon, kõik need maailma religioonid, maailma suured tsivilisatsioonid ja Kunybachini välja isegi pärast krahhi ka Verdeebeeczini loomingus ikka veel on vihjeid selle peale sööd, sümboliseerib inimese hinge. Kuulus eesti flöödimängija Samuel Saulus, nõelad, et flööti ei puhuta flöödi sisse, hingatakse. Nii et vine eksand flööt tõepoolest nagu sink. Kelle juures oled õppinud flööti. Käkaalis avastasin Riho Joonase juures, siis läksin Georg Otsa nimelise muusikakooli, mis on samuti minu arengule väga palju kaasa aidanud. Seal õppisin õpetaja kalja veiste juures ja siis edasi läksin Eesti muusikaakadeemiasse ja seal oli mul korraga kaks õpetajat Neeme põnderia, Matti Helin Sibeliuse akadeemiast. Siis peale selle jõudsin veel väga mitmest meistrikursusest osa võtta, kus õpetajateks olid maailmakuulsad flöödimängijad ja aasta õppisin ka Hamburgis professor Mose Epsteini juures. Üks minu suurtest õpetajatest on olnud ka minu isa. Kuigi tal endal ei ole professionaalsed kutselist muusikaharidust, on ta ikkagi minuga väga palju harjutanud ja väga palju mind koolitanud. Ja praegu oled jõudnud oma õpingutega doktorantuuri. Jah, nii see on, aga kindlasti. Ta on jumalik pill, isegi jumalad ei põlanud flööti mängimast. Flööti mängis kuulus Orpheus jumal, Krišna kujutatakse alati flöödi ka, nii et see on võib-olla minu kõige kuulsam kolleeg ja ei tahaks jumalatele alla jääda, nii et alati on, mida veel juurde õppida. Väga varakult alustasid. Kurssidel esinemist juba laste muusikakooli ajal. Jah, algul ei osanud karta ja pärast juba sunniti Taka esimene konkurss toimus, kui ma olin 12 aastane ja see oli kohe väga ränk elamus, sest et on toimunud igasuguseid kulissidetaguseid asju, millest tavaliselt ei räägita. Ja see karastast see šokeeris, see andis arengule kaasa. Ja võib-olla tekkis väike trots. Ah niimoodi mani, kui te niimoodi teete, siis mina teen, näitab üks esimesi suuremaid võite, oli üleliiduline konkurss, siis olidki kaheteistaastane ja siis seal mingi 12 aastane. Enne seda on taibanud Võrus üle-eestiline laste muusikakoolide konkurss ja säält valiti välja, eks inimene, kes esindaks Eestit üleliidulisel konkursil, noor virtuoos, üksainus inimene ja selleks valiti mind, kes ma olin tol ajal 12 aastane ja Antiga kopsakas preemia, mina sain 75 rubla. Ennem kunagi nii suurt summat ei hoidnud käes. Ja siis läksime Kiievisse ja seal hakkas juhtuma igasuguseid põnevaid asju. Ja sellel konkursil Naasesime võitjatena, meie tähendab, mina mine kontsertmeistri ja minu õpetaja see võistlustel. Ta on jätkunud, aga millised on olnud sellised väljakutsuvamad konkursid või milliste võitude üle sul on endal kõige parem meel? Ausalt öeldes ma hindan igat konkurssi, millest ma olen osa võtnud, mis tähendab ühtlasi ka seda, et igat konkurssi, mida ma olen võitnud, sest et siiamaani on olnud niimoodi, et kümmekond selle lähen, siis ma tulen tagasi Grand Prix v esimese preemiaga. Mitut konkurssi üks nendest oli koolidevaheline konkurss Otsa kooli muusikakeskkooli, Tartu Elleri nimelise muusikakooli vaheline konkurss, kus ma mängisin haigena, aga minut pill läks katki, neli päeva enne võistlus, nii et ma pidin teise pilliga hoopis mängima tollel pillil, kuid millega ma ei osanud mängida, nii et me katsime need teibiga kinni, siis tuli pidevalt lahti, et lavale minnes ei teadnud, mis saab, kas ma saan lugu lõpuni mängida ja oli kõrge palavik ja vaatamata sellele läks nii hästi et mulle omistati lausa Grand Prix siis teine konkurss, millest tahaks rääkida üleriigiline Bachi Kangur, mis on läinud aastal 2000 ja seal oli ette nähtud iga pillirühm võistleb omaette. Aga žürii muutis oma otsest pärast viimast vooru ja otsustas välja anda Grand Prix, mis oli pretsedenditu juhtum selle konkursi praktikas. See oli väga eriline selles mõttes, et viimases voorus tuli mängida seal kontserti orkestri saatel ja orkestri, Exceli Tallinna kammerorkester, Eesti parimaid orkestrit ja dirigenti tuli ise juhatada. See oli äärmiselt põnev väljakut, see ja väga huvitav kogemus. Väga suur konkurss on olnud Bayroitis. See on mainekas rahvusvaheline konkurss patseminte ERR-is ja seal osales ele kahes interpreet ja 33-st riigist. See on olnud tõeliselt karm konkurss ja konkursi atmosfäär. Õhkkond on olnud äärmiselt pingeline ja selgus, et konkursi sotsialistid olid selgunud veel enne viimase vooru toimumist. Ja minu esimene lõppvoorus, kus ma esitasin räineke flöödikontserti je Merca Dante flöödikontserti, Tauno Aintsi džäskadentsidega. Lina esinemine sundis žüriid oma eelnevat otsust muutma. Ja ma sain selle konkursi laureaadiks. Sa oled osalenud ka väga paljudel meistrikursustel. Millised neist on kõige rohkem? Sind võib olla mõjutanud. Nad on kõik mulle väga palju andnud, üks õpetaja võib-olla rohkem rõhku lavalisele käitumisele, teine muusikaanalüüsile nad näitasid oma väärtusteskaalat. Ja see inspireeris mind selleks, et pääseda ülimainekate maailmakuulsate flöödipedagooge flöödimängijate meistrikursustele. Sellised õpetajad nagu William Bennett Suurbritanniast, Peter Lucas Graf Šveitsist. Nad on juba legendiks saanud flöödimaailmas ja ka väljaspool seda selleks osaleda. Nende meistrikursustel tuli mul läbida konkurss, kust valiti siis kõige paremat mängijat, keda saadeti tasuta. Nii et praktiliselt võib öelda, et selle konkursi auhinnaks oligi 3000 dollarit. Küll aga läks raha meistlikkusest tasumiseks. Siis väga meeldis mulle patrikkaloa meistrikursused. Tan tõesti karismaatiline isiksus. Temas ühindavad briljantne Virtoosne tehnika leidlikkus kes on suurepärane mängija ise aga samas suudab ka inimesi inspireerida. Kohtumine Tseenscol veega innustas väga, ma nägin seda flöödi suurkujud lähedalt, sain temaga rääkida ja sain tohutut impulss, et ahah flöödilegendid, Nad on tegelikult ka inimesed ja ei olegi nii suurt vahet nii-öelda tavaflöödimängija vahel ja, ja sellise suurkuju vahel, kes on teinud flöödirevolutsiooni mõned aastakümned tagasi ja on välja tulnud, et kõik need suurkujud, kelle juures on mul õnnestunud õppida, keda on mul õnnestunud maha, nad on äärmiselt kenad inimesed, samuti nendele üleüldse sellist professionaalsed kadedust. Nad rõõm voga õpetavad inimestele seda, mida nad ise oskavad. Ja nad ei karda konkurentsi, sest et see, mida tema oskab teha ja teeb seda väga hästi, kui keegi teeb veel paremini, siis aineid inspireerib teda oma karde areneda ja saada veel paremaks. Sa oled esinenud väga paljudes maades. Millised on olnud sellised meeldejäävamad, kontserdid ja, ja toredamad kohad, kus on olnud võimalik esineda. Ateena akropoli see amfiteatris unustama, et väga lageda taeva all ja täiskuu tuhandeid Haatajate, see oli erakordne elamus, mis orkestris oli. See oli Euroopa festivaliorkester Helmaltrillingi juhatusel, kuhu toimus samuti väga suur konkurss. Sõitsid läbi terve Euroopa ja valisid endale sealt mängijaid, noori muusikuid ja väga noori. Ja flöödikohane ühele kohale kandideeris. 200 inimest ja selles orkestris on siis võimalik mängida, kas ühel hooajal ainult igal aastal toimuvad need välimised uuesti. Aga sellises noorte andekate inimeste seltskonnas ilmselt on rikastav mängida, et sealt saab üsna palju kogemusi. Väga õpetlik, multikultuurne keskkond läheb igaühele kasuks. Eriti häda, muusikaline või ütleme, loomingulise inimesena. Flöödirepertuaar on väga. Lai, ja mitmekesine, kas sinul on ajastute või või heliloojate suhtes mingeid oma eelistusi, tavaliselt kardetakse sõna? Armastan. Öeldakse mulle meeldib, aga ma tahaksin siinkohal tõesti öelda, et ma armastan Vivaldi muusikat Antonio või välja on minu lemmik olnud lapsepõlvest saadik ja on seda siiamaani teistelt heliloojatelt. Ma ütleks, et tal on pigem eklektiline Mozartist töödie harfi kontsert on üks ilusamaid kontsert, et üks ilusamaid flööditeoseid üleüldse. See on minu subjektiivne arvamus. Siis seal seeria Merca Dante kahjuks unustatud heliloojaga on, nüüd hakatakse teda tasapisi järjest rohkem esitama. Seintelt flöödikontsert on samuti üks ilusamaid virtuoosse maid flööditeoseid Sand flöödikontsert number kaks, mida mängisid ka siin hiljuti koos Tallinna kammerorkestriga. Aga märkarantellon rohkem flöödikontserti, kas oled ka nendega tuttav kire järgeneid, kuust, aga ma arvan, et nii Villega puhul, kes on jõudnud kirjutada üle 60 ooperi, peaks tal olema kindlasti palju rohkem flööditehaseid. Lihtsalt peab ära ootama seda aega, seda õnnelikku aega, kui, kus jälle mingisugusesse raamatukogus läheb riiulil katki ja noodid kukuvad ja siis, kui hakatakse koristama, et kui kuhu meeldid, asetame, siis leitakse üles jälle Polanki kvanssi Foree ja muude kuulsate Goethe teoseid. Nii on juhtunud umbes kümmekond aastat tagasi. Tõepoolest lihtlabaselt riiul läks katki ja noodid. Kukkusid? Ja siis leiti, oi, aga ongi sellised ongi. Oi, aga me ei tea, et nad küll hakati siis katalooge täiendama. See ei olnud isegi mitte niimoodi, et ah, me teame küll näiteks Tulangile laulnud üks teos sooloflöödilaga, ta on kaduma läinud lihtsalt ei teatudki, et on sellised lauad olemas ja ma arvan, et on väga palju kusagil olemas. Jaani ahimkwanssi, flöödikontserte imeilus flöödimuusikat on olnud preisi kuningas Friedrich, teise õpetaja. Küll on võib-olla veel nii Johann Sebastian kõiga, Carl Philipp Emanuel Bachi tehaseid kusagil väga palju ilusaid repertuaari aga nüüd tulles tagasi minu muusikaliste eelistuste juurde, siis ma eelistan tõesti eklektika, et mulle väga meeldib kõrk, barokk mulle väga väga meeldib ja istub 19. sajandi flöödisalongimuusika mida Eestis võib-olla ei uuritagi nii lähedalt. Mandri peetakse flöödi puhul liiga pealiskaudseks. Aga maailmas on see ikkagi väga tõsiseltvõetav muusika, mis näitab flöödivõimalusi, mis näitab hõngu ja mis on lihtsalt väga toredasti kuulatav ja ka mitte flöödimängijast kuulen alati äratundmisrõõmu, kui te kuule mõnda näiteks Carmenist teemat. Et noh, sinu repertuaaris on sellest vallast mitmeid toredaid palu. Jahma võin öelda tõesti, et see 19. sajandi salongimuusika on minu lemmik juba aastaid olnud ja mulle meeldib välja otsida vähetuntud teoseid. Noh, nad on nüüd vähetuntud. Näiteks vana raamatupoodidest saab väga huvitavaid asju Amsterdamis või Hamburgis või Berliinis. Ta on lihtsalt kusagil kastides, oi jah, et keegi leidis oma kadunud vanaisa arhiivi ja seal saab tõelise pärli. Aga kuidas suhtub kaasaega? Sellesse muusikasse väga ettevaatlikult ütleks vaatamata sellele, et olen aastaid kümneid professionaalselt muusikat õppinud väga usinalt õppetöösse suhtunud. Siiski ei pooldama seda arvamust, et kaasaegne muusika võiks olla väga kauge, väga võõra kõlaga. Ma Pean väga lugu oma publikust. Minu publikuks on enamasti ikkagi tavalised inimesed, heas mõttes tavalised inimesed, kellel ei ole välja kujunenud nii-öelda professionaalsest kretinismist, kes ei kuule just stack, vaatad selles loos näiteks mõnda strichi, kes lihtsalt tulid ilusat muusikat nautima. Ja nendele tahaksin esitada selliseid tehaseid, millest nad on võimelised aru saama, mida nad võivad pärast kodus laulda nõusid pestes näiteks mida nende lapsed võivad kaasa laulda. Ja see viibki nüüd selle mõtteni, et kaasaegsest muusikast meeldivad mulle pigem need teosed, kus on kas väga huvitav kõlapilt või vähemalt äratuntav meloodia. Sellist muusikat aga on kahjuks väga vähe kaasaegse muusikaga. Pruudil on kirjutatud väga palju originaalmuusikat, kui sa oled mänginud ka seadeid. Seda on väga lihtne, seletas olen suurem, osalt flöödi repertuaarist läbi mänginud. Flöödirepertuaar hakkas kitsaks jääma ja käies kontsertidel hakkasin kadestama, et miks see ülikaunis teha, siis miks ta on näiteks viiulile kirjutatud flööt kõlaks üldse mitte kehvemini selles tehases. Ja see teos, noh, ta ongi justkui flöödilood. Oi, aga see teos näiteks ta on nii ilus. Aga hoida rist Floydiga üldse ei kõlaks. Kui prooviks õige seade. Ja siis sellistel hääletustel hakkasin vaikselt ise seadeid tegema ja need on meil neid õige mitu. Suvel tuleb kontsert, kus ma mängingi ainult nii-öelda võõrast repertuaari ei tea, kas seda võib nimetada teistele pillidele doosikaks põhiliselt kyll viiulimuusikat, distilt, pillidelt, flöödi-le seotud muusikast ja aganad alati solvavad, kui keegi võtab nii-öelda nende palu isegi Prokofjevi flöödisonaadi puhul, millest on tehtud autoripoolne viiulivariant, isegi selle puhul ütlevad paljud, viiuldaja tõi, aga miks ta üldse flöödi leida on ikkagi viiulile loodud. Kui flöödimängija üritab tagasihoidlikult öelda, aga, aga flöödivariant tuligi, esimene lihtsalt hävit. Ostrahile nii meeldis, et ta palus ise Prokofjevi ümber seada. Ja sellele vastavat ei ole. No ja aga ikkagi see ei loe, see võiks olla ainult siili asi ja kui viiuldaja on õigus niimoodi öelda, et miks siis flöödimängija võiks korraks unistada, et oi mis siis saaks, kui see teoks oleksid löögile kirjutatud ekuna reeglina kuulsad autorid juba surnud siis ei saa nende luba küsida ja isa neid ümber veenda, et palun kirjutage see ümber, aga flöödele siis tulebki ise seda teed ära teha oma võimetega arvestades. Inimesed solvuvad, aga kas. See on ohtlik teema müstikale liiga lähedane. Aga ma usun seda ja mulle mitmeid tõestusi, et pillidel on oma iseloom väga paljud nendest on väga armukadedad. Nagu inimesedki ja pilliga tuleb ümber käia, samamoodi nagu inimesega. Ettevaatlikult väheneda. Kindlasti armastusega mul tuttavaid muusikuid väga häid muusikuid, kes väidavad, et nende pillidel on isegi oma nimi nagu inimesel nimi, nii et see ei olegi väga drastiline teema. Pillid võivad tõepoolest solvuda oma peremehe poole ja ausalt öeldes peremehest rääkides, siis ma oma nüüdse oma praeguse pilliga võitlesin ma ikka tükk aega. Mul läks aastaid, kuni ta ikkagi tunnistas mind Perenaisena alguses, me ei saanud kuidagi kokkuleppele, kes keda juhtima hakkab seal tugev isiksuste võitlus. Sinu pillon, eriline pill, see on teistmoodi kui enamikel flöödimäng mängijatest praegu. Ja seda küll, minu pill on tehtud puust. LED on ju puupuhkpill. Algselt oli ta tähtede alati puust, pärast hakati flööt metallist tegema. Ka mina olen üle 15. aasta metallflööti mänginud hõbeflööti ja siis, kui ma just uut paremat pill otsisin, siis juhuslikult anti mulle teada ühest väga erilisest pillist, mis on aastakümneid lihtsalt tegevuseta olnud. Proovisin selle ära, armusin sellesse kohe. Juhtumisi see pill oli puust tehtud aga Euroopas mängitakse puust tehtud flööt üsna sageli. Enamus suurtest tuntud orkestrites võtavad alati puuflöödid või vähemalt kuus tehtud hoolikuid kasutusele, kui esitatakse muusikat kuni suverteni, kaasa arvatud praamsi Beekmanni kõiki mängitakse puupillidega. Kõla on ikkagi täiesti erinev, eriline ja Ma olen väga suur orkestri praktika. Ja ma võin kinnitada, et puuflööt häälestub palju paremini täiesti Pilledega. Ta aitab sulandada. Ta häälestab poega palju paremini teiste puupillidega. Jaga flöödirühmas on vähem hõõrumisi, vähem probleeme kui vähemalt üks liikmetest mängib flööti. Seda ma olen ära proovinud, jällegi ma olen erinevaid pille mänginud, olen proovinud ka kullast pilli ja tõstsin puu fleedon orkestri kontekstis väga-väga sobilik pilt. Aga solistina, kas mõnikord unistab ka mõnest teisest pillist ja teiste võimalustega pildist? Ja kindlasti minu pill on üsna soliidne Need vanasid, mis omakorda tekitab teateid raskusi teatud repertuaari esitamisel. Ja igal materjalil on muidugi oma spetsiifika. Hõbeflööt kõlab ühtemoodi puslet teistmoodi kullast pill, kolmandat moodi. Nii et kindlasti tahaks tolekas omada täisväärtuslikku professionaalset muust materjalist pilli. Milline see võiks olla? Ma väga loodan, et õnnelik juhus viib mind minu uue pilliga kokku, eks kord. Praeguse seisuga. Nendest pillidest, mida ma olen proovinud, on parimad siiski hõbepillid kas plaatidega kaetud või isegi ilma selleta. Aga siiski hõbe sellepärast et hõbe annab sellise hõbedase steriilsema tämbri, mida inimene kasutades oma võimeid, oskusi, iseloomu, et inimene saab panna hõbeflööti kõlama. Väga mitut moodi. Kuldflööt on väga piiratud häälega ja ka puulehed on väga tugev isiksus, võiks öelda puu flöödi, land, oma kõla, mis on äärmiselt ilus publikule väga meeldiv, ta jõuab otse kuule südamega. Aga noh, võib-olla kui tahaks tõesti täiesti seinast seina Taarja esitada, siis peaks olema ka hõbedast pill. Andres Kontus on 2005. aasta sügisest Eesti riikliku sümfooniaorkestri tromboonirühma kontsertmeister ja 2006. aasta sügisest ka Eesti muusika ja teatriakadeemia õppejõud. Ka temaga alustame jutuajamist muusikutee algusest. Andres Kontus, teie alustasite muusikaõpinguid klaveriga nagu väga paljud lapsed. Aga kuidas te enda jaoks trombooni avastasid? Trombooni valguses peale klaveriõpingud ei avastankijat. Lõpetasin nõmme muusika klaveri juures ära ja siis tuli õudne tahtmine hakata mingit puhkpilli mängima. Ja siis alustuseks otsustati, et ma võiks olla trompetimängija, aga see nagu ei tulnud nii hästi välja ja siis lõpuks sealt läks riburada veidi madalamaks need pillid ja kuni siis ja kui eeskätt mool minul on esimest korda elus võimalik. Rääkida tromboonimängija, aga ausalt öeldes ma ei tea selle pildi spetsiifikat, mis on trombooni kui billi võlu ja, ja mis on probleemid? No võlu on kindlasti selle pilli erakordselt ilus kõla ja iseloomulikuks osaks siis kolis millega muudetakse helikõrgust ja noh, eks see seab teatavaid tehnilisi piiranguid, kaad sinna, katke rohkem kätetööd tegema või mingi muu vaskpilliga. Nii et füüsiline ettevalmistus peab olema üsna kõva kopsumaht. Aga muidu füüsiliselt teda pole nüüd nii hullu. Noh, seda saab muidugi nii ka mängida, et läheb kogu võhm sinna pillimängu peale, aga tänapäeval on suund ikkagi vaskpilli, mängis üldse, et see kogu see puhumise protsesse mängu otseselt vabalt ja ilma võimalikult igasuguste pingete tajat. Te olete õppinud trombooni nii Tallinnas kui Taanis, kelle juures ja, ja mismoodi need õpingud kulgesid? Tallinnas maalin Heiki Kalavuse klassis kaks aastat ja siis korjas mind üles Taanist Nils soolevoo Johanson, kes seal noor susi muusikaakadeemias õppejõud siis sinna astusin sisse ja lõpetasin selle kooli seal 2006. Aastal. Mida need Taani õpinguaastad peale pillivaldamise ja pillitehnika veel andsid? Nad andsid igasugust töökogemust, näiteks ma sain aastaid vedada ajalehti, koristada lasteaedasid ja hange ehk nii et selline elukool seal oli küll peale pillimängu elatisraha tal ise teenida. No kuigi paljusid kultuurkapital andis, aga eks oli siuke sõidujaks kiskuvad koha peal teil ikka teed? Seal sai muidugi orkestrites Assisteerida kõige rohkem hoovusi sümfooniaorkestris ja aeg-ajalt ka Aalborgis ja ikka vahepeal pakti mänge. Kontserdil koos Tallinna Kammerorkestriga mängisite Albrecht spergeri tromboonikontserdi. See on üks kuulsamaid, ainult homoni kontsert teha 18. sajandil kirjutatud ja praegu ta on alati üks valikutest, suurematel konkurssidel, kus on vaja tromboonimängija ja kindlasti üks põhilisemaid, Althomoni kontsert, miljoni. Jutu Alt tromboon ja tenor tromboon, kas need ongi kaks pilli või, või eristuvad trombooniteel? Eristuvat küll, eksju, no kõige traditsioonilisem on tenor, sümfooniaorkestris on kolmene tromboonisektsioon, Watson, kaks, Elarite bass, tromboon ja siis on olemas veel kontrovestambool, mida isegi läheb aeg-ajalt vaja, mis on siis eriti madal ja terroristi ülespoole läheb alt ja siis on olemas ka isegi sopran tromboon, mida mängitakse. Seal mängivad trompetimängijad, aga seal vist paar lugu talus, kus seda sümfooniaorkestrile võiks vaja minna. Ja siis muidugi on tehtud veel pikalad hormoon seal sihuke naljavill rohkem. Kõrk nimetasite Albrecht Bergeri tromboonikontsert on üks võimsamaid ja, ja tuntumaid teoseid trombooni-le. Aga kui teha nüüd selline top viis, et, et millised on need kõige kuulsamad trombooniteoseid võib-olla läbi läbi ajaloo? No kindlasti, eks ju, algas Berger koorile on alati konkursi repertuaaris Ferdinand Davidi tromboonikontsert mis on vist ka üks kuulsamaid. Siis võib-olla teatakse ka Rimski kaasakovi tromboonikontserti, mis on kirjutatud siis puhkpilliorkestrile ja n riigid, omasi on kuulus ja mängitud ja ja siis võib-olla nii palju ei teata sellist lugu, nagu laulik öelda oli tromboonikontsert, mis distaanlase kirjutatud, sina olete teiega mänginud ja seda mängisin isegi aasta aega tagasi puhkpillimängijate konkursil. Taanis on puhkpillimuusika üsna populaarne. Nad on populaarsem kui siin, noh tol ajal, kui mina seal õppisin, siis tegelikult olid kas ikkagi suhteliselt väike, seal vist oli neli-viis mängijat, aga väga populaarne olen Norras. Ja väga palju Lorkaid tuli ka just siis sinna kooli õppima, kui mina ära läksin, kahjuks, ja siis praegu seal peaks olema vist 11 12 õpilast isegi Tammole klassis, et seda on kindlasti populaarsem kui Eestis, kuna siin olukord hetkel on suhteliselt või et ma siin võib-olla viie-kuue aasta pärast tuleb mingi rida mängijaid, aga praegu on võib-olla isegi kriis mängijatest. Aga kui norrakad läksid Taani Orchusi õppima, siis järelikult aktsepteeritakse seda kooli trombooniõpetuse seisukohalt. Mina ei saa ühtegi halba sõna öelda selle õpetaja kohta, mis seal oli kaks õpetajat olla suhteliselt erinevate mängu õpetamisstiilidega kindlasti väga ajal tasemel. Seal toimusid ka päris mitmed meistrikursused, kus käis mängijaid seal Hollandist ja Rootsist ja Taanist Raadio Sümfooniaorkestri esipersonali, minu õpetaja seal aeg-ajalt, et et seal ei saa sellist väga palju teisi õpetajaid, mis on väga kasulik alati. Tromboon ei ole väga tuntud soolo pillina, aga millised on maailma kuulsamad tromboonimängijad? Hetkel? No suur osa neist tuleb Ameerika ühendriikidest kindlasti seal kogu see vaskpillimäng on väga kõrgel tasemel. New Yorgis ja Chicagos on neid mängijaid küll ja küll. Ja Euroopas on muidugi üks tromboonimeka Holland kus on fantastiline klass Rotterdamis, nad teevad ka seal oma ansamblit, mis kõlab live-esituses, kõlab isegi paremini või plaadi peale, et see on alati, see on erakordne elamus, on need kuulata? Exneid tromboonisoliste nagu ikka, olla ka, noh, loomulikult on ta, Ta on natuke rohkem tagaplaanile keel pildile, klaver. Aga ma ei saaks ja öelda, et ta nüüd ei ole nii väga tuntud soolowellilanud võib-olla siin Eestis tõesti ei ole nagu väga palju esinetud, aga aga üldiselt neid kontserte ikka toimub. Kuidas trombooni repertuaariga lugu on? No repertuaariga, eks ta on niisugune natukene niuke kehvakene seisis ajaloost vanemaid tromboonilugusid on mitmeid, on 18.-st sajandist, mina praegu mängitakse ka neid on vähemalt kolm-neli tükki seal. Aga need on siis kirjutatud Al tramoonile, mis on natukene väiksem Pill, Guardiola kerge mälestus kui üldlevinud. Seda pilli nagu väga ei mängita, vähemalt siin Eestis ei ole nagu traditsiooniks kujunenud tegelikult maailma üksvahe või õieti kõiki neid 18. sajandi kontserte tenoriga, aga aga nüüd on Alt jälle kuidagi rohkem au sisse tulnud nagu stiilipuhtama kindlasti ala 20. sajandi muusikas kontserte ikka, mõned on, aga üldiselt heast repertuaarist on kriis küll, et üles, kus loetele kirjutage tromboonikontserte. Trumpoonile annab vist kirjutada ka toredaid karakterpalu. Joo. On kirjutatud 20. sajandil, palju kaasaegset muusikat, soolo tromoonile võiks nimetada tuntuima peaks olema Lutsjanoveeria sekvenza number viis mis nõuab ka veidikene sihukest teatraalselt lähenemist. Et seal ei ole tegemist ainult pillimänguga. Lugu on väga raske, on kirjutatud küll tromboonimängijatega koostöös aga see peeriva sekvenza oli 20. sajandil kindlasti see lugu, mis muutis tromboonireportaaž seal need tehnilised nõudmised, mida mängija tegema päeval olid tol hetkel veel ennekuulmatud, et seal la palle pillimänguga ei ole seal midagi teha, et seal on vaja igasuguseid muid trikke, osataja õppida, laulda ja sulistada ja Muristada ja ja veel teatrit teha. Siis on veel kaasaegsem Ast repertuaarist on kirjutanud Xenokkis loo nimega Keren. Tehniliselt erakordselt nõudlik. Soololugusid on veel, aga need Keren ja sekvenza on nüüd pandud konkursi repertuaari. Konkurssidel oodatakse alati, et mängija oskab ka väga kaasaegset asja esitada. See on väga positiivne. Teie olete konkurssidel üsna palju käinud kasseilandlikest võitlus, laimu hasarti olnud piisavalt, et nendel konkurssidel käia. Olete te nautinud seda võistlusmomenti? No konkursil on alati väga hea minna, kui sa tead, et sa võidad seal ära. Kui palju te teate seda teete võidate ära, see oleneb konkursist. See on kukkunud nagu välja, et Eestis on ikkagi seda väga oluliselt lihtsam teha kui, kui välismaistel konklasele, et siin Eestis on need konkursid, mul tuleb tunnistada, jah, edukalt läinud. Ahhaa kevad, aga see on juba selline maailm, et seal peab olema ikkagi väga kõvast puust tegelane, et seal läbi lüüa ja tuleb välja, et mängijad ikka maailmas leidub, et nii-öelda riigis Eestis on nagu asjad teinekord väga lihtsad, aga maailm on suur ja lai. Ja noh, need välismaised konkursid jälle muidugi meeletut tööd ja repertuaari tundmist, et kui nüüd hakata nii-öelda nullist üheks konkursis harjutama, et siis on suhteliselt võimatu seal ikkagi midagi korda saata, sest et kogu see repertuaar peab olema eelnevalt väga hästi omandatud ja suur osa lugudest, mis seal mängida sellises staadiumis, et põhimõtteliselt puhud tolmu pealt ära ja esitage muidu seal muidu lihtsalt füüsiliselt ei ole võimalik kogu seda repertuaari selgumist tarvitada. Näiteks sel Müncheni Aarne neli vooru ja seitse kontserti ja kolm lugu, millest mõnedel peast tuleb mängida, et see on lihtsalt niivõrd mahukas repertuaar, et see nõuab lihtsalt eelnevalt professionaalseid, mõtlesin, et need asjad on sul endal selged. Kuidas Müncheni kaugele jõudite, seal ei läinud ta kuskile. Eks seal loevad konkrosel närve, kindlasti eeldatakse väga puhast mängu. No eks saab alati muidugi loosikaelaga asjad ajada, et mul hommikul vara väga ei meeldi, esineda seal midagi, mingit imet ei juhtunud, ausalt öeldes mitu vooru sõiti mängida. No ma sain mängida esimese vooru ikka ära seal esimesse vooru valiti ka plaadi alusel välja, et kõige hullem lase suhtes arvatavasti ei ole, et sai ikkagi esinema. Praegu tegeleb ta ka ise õpetamisega, intelt õpetades läheb inimene uuele ringile nende pillimänguspetsiifiliste probleemidega tegeledes ja see on väga kasulik. Ma tegelikult hakkasin õpetama Taanis olles, kuna seal see õpe eeldas seda. Mul oli seal viis õpilast ja, ja sellest ma pidin kirjutama lõputöö lõpuks. Ja see oli väga huvitav kogemus, ma ütlen ausalt, et seal noh, pillimängija kasulik, kuna siis hakkab asjadele ikka peale hoopis teistmoodi mõtlema. Kui sul tuleb mingi tegelane, tunni, kellel on mingid sellised probleemid, mille peale sa pole kunagi osanud tullagi ja siis pead talle kuidagi selgeks tegema, siis see eeldab seda, et sa ise adud põhjani nagu mismoodi pillimäng üleüldse käib, et selles suhtes on see kindlasti väga kasulik kõikidele pillimängijate teha õpetamist ja siinkohal hoiataks ka õpilasi Eesti muusikaakadeemias, et ärge suhtuge õpetamisse kui mingisse siuksesse asja, mis ei ole tähti, et seal pillimängijale väga kasulik. Ma olen selles täiesti veendunud. Ise te mängite. Progerokkbändis kontus Pirvus, mida see endast kujutab ja sealt ei mängida mitte trombooni, vaid klahvpille. Ja no see ansambel sai ju päris kaua aega tagasi kokku eest 2001, kui meil oli esimene kontsert, tandlike keerulisema koega rokkmuusikalauad on pikad ja arvatavasti ka huvitavamad suvalised poplood. Aeg-ajalt me saame jälle kokku ja esineme. Jätkame jutuajamist Oksana sinkovaga, kes õpetab samuti Eesti muusika ja teatriakadeemias ning leiab, et ka õpetad Peamine on väljakutse, kuna mina olen väga palju ka iseennast koolitanud, siis mõningatest probleemidest sain maja üle nii-öelda alateadlikult. Ja nüüd, kui ma annan oma teadmisi, ei oska see üle noorematele kolleegidele siis vahest tekib küsimus, oi, aga miks tal see veel ei tule, mul on alati välja tulnud ja hakkan mõtlema ja ei ole ikkagi, niimoodi on ka minul probleeme olnud ja siis hakkan nendele õpetama, kuidas sellest probleemist lahti saada. Ja niimoodi jõuan ka ise selgusele. Ahaa, järelikult mina sain sellest niimoodi lahti. Mulle väga meeldib Eesti muusika ja teatriakadeemias õpetada sellepärast, et sinna tulevad inimesed juba teatud, kus, kus te ka teatud tasemega ja ma saan oma lemmikasjaga tegeleda, et inimene tuleb ta muusikast aru, et ta teab, mis sõrmega, mis nooti mängitakse. Näiteks ja see ei tule tal välja. Reeglina siiamaani praktika olnud, talle öeldakse, harjuta, ta harjutab, tähendab, tuleb igavese käikidelerile harjutada rohkem. Ja ikkagi ei tule välja ja mina aitan nendel noortel inimestel iseennast üle kavaldada. Selles mõttes, et väga sageli probleem on just inimese peas, ta kardad seda käiku, et äkki ei tule välja. Siis tuleb iseenesest üle kavaldada, tuleb panna ta unustada, et ta mängib praegu just seda käik, selleks saab olema lausa oma metoodikat välja töödanud just enamasti oma meistrikursuste kogemuste põhjal. Ma viisin kokku erinevate õpetajate õpetust. Tegelikult ongi niimoodi, et väga paljud suured õpetajad, suured flöödimängijad, Nad räägivad sisuliselt sama lihtsalt erineva sõnastusega ja siis ma üritasin seda ühtlustada, viisin neid süsteemid kokku. Natuke töötasin ümber kogemusi arvestades, sest sellepärast, et ma esitan iili virtuaalsed muusika, et mul on väga palju selliseid kogemusi. Tean, millised probleemid tulevad flöödimängija esile, kuidas seda lugu õpib. Nii et väga huvitav see ei olnud. Veel unistan sellest ajast, kui saaks nii-öelda väikesid meistrikursused korraldada laste muusikakoolides Eestis. Sellepärast et on väga palju tublisid õpetajaid, kes õpetavad lapsi, kellel on väga palju energiat ja need lapsed jätkavad oma õpinguid pärast teistes koolides ja saavad võib-olla tippmängijad näiteks ka. Aga väga suur osa nendest lastest ei saagi mängijateks. Ja just sellepärast, et näiteks nende füüsis ei pea vastu. Ja õppides Hamburgis ja üleüldse harjutades kontsertide jaoks ja kontsert on mul olnud palju esinemisi, on olnud palju, palju kammeransambleid siis kunagi mängisin oma käe üle ja siis ma hakkasin seda ülemängimise probleeme või ergonoomika probleeme, hakkasin seestpoolt vaatlema. See on väga oluline teema, millest kahjuks Eestis ei teata suurt midagi. Ja ma väga tahaksin näidata Nendele flöödilastele, kes on kõigest 10 või kolmeteistaastased. Et mis harjutusi, mis venitusharjutusi peaks tegema enne mängija, eriti pärast mängu, et teatakse seda, et aha on vaja lahti mängida enne tundi enne kontserti. Aga seda, kuidas kinni mängides, no Eestis ei teata ja ma väga tahaksin seda praktikat edasi anda. Sest et nüüd on mul teadmisi, on ka väga palju kirjandust sellel teemal kirjutatud, küll aga on see kirjandus enamasti võõrkeeltes ja ka kirjandus on väga raske Eestist saada. Nii et ma tahaksin ergonoomikat teistele enda ega ise juurde õppida. Kahjuks muusikaakadeemias on see õpetus aga väga lünklik ning tõsist arendamist. Lõppes saade oli Eesti kahest tippmuusikust Lotistoxanosinud koobast ja tromboonimängija standrescontusest Andres Kontus esituses kuulsime Albrecht Bergeri Grünthal ja peeriu muusikat Oksana sinkova esituses, Mozarti, Bachi, Bricky aldi, Köleri, Bulancybetzgeri ja Merca Dante muusikat. Muusikutega vestles ja saate koostas Kersti hinnad, tehniliselt teostas Helle Paas. Viimase sõna anname saates Oksana sinkovale. Mida tahaks veel noorematele kolleegidele edasi anda, edasi öelda on see, et tegelikult on muusikas kõik lubatud, mis ei ole keelatud. Baroki kohta on näiteks selline traditsioon, et seda võib ained niimoodi mängida. Ei, väga-väga palju võimalusi on mängida nii mängida naha nii, et õpetajad võiksid lubada lastel rohkem oma loomingut sime kasutada. Ja veel, mis on kõige peamine, tohutu rõõm muusikast, musitseerimisest? Seda on lastel ja seda on ka kõikidel suurtel flöödimängijatel. Nii et seda ma sooviksin siis kõikidele meie kuulajatele.