Tere head klassikaraadio kuulajad Age Raa palub kuulama kõiki, kel südamelähedane ooperi muusika ja keel, tähtis meie kultuuri säilimine ning areng. Alanud saatetunni külaliseks on mees, kel ees vähem kui kuu aja pärast auväärne juubel. Mees, kelle ainsaks töökohaks pisut vähem kui kuus aastakümmet olnud Estonia teater kes võib häbenema ta öelda, et Estonia seltsi tegevuse taassünd toimus suuresti tänu temale. Et just tema on olnud see, kes kirjutanud raamatusse katkenud laulukaar, teise maailmasõjaeelsed Eston lastekodumaalt lahkumise lood ja elusaatused. Eesti raadio heliarhiivist leiab tundide viisi tema juhitud raadiosaateid Estonlastega Estoniast Teist. Sama palju võib telesaadetele leida Eesti televisiooni arhiivist. Meedias on saadaval artikleid ja kirjutisi Estoniast. Mees, keda ei saa lahutada Rahvusooperi Estonia ajaloost. Aarne Mikk, tere tulemast klassikaraadios. Pere. Kolmveerand sajandit ajaloo hämarustes kerkivate püramiidide kiviste tahkude jaoks. Linnatänavaid paistavate kiviseinte jaoks on see vaid silmapilk. Aga ühe eesti mehe eluloo jaoks Saarnemik. Kõik on ju suhteline, millises eas inimene vaatab ette või tahapoole ja kuidas ta ennast tunneb. Ma mäletan, kui Tiit Kuusik pühitses oma viiekümnendat sünnipäeva. Mulle tundus, et ta on niivõrd soliidne, väärikas vana inimene, professor Liidu rahvakunstnik ja nõnda edasi, mina olin poole noorem tollal. Aga kui ühel hetkel ma mõtlen tagasi, et Paul Mägi, Georg Ots, Hendrik Krumm lahkusid meie hulgast 55 aastasena siis on see kohutavalt suur ülekohus. Ja et mul on võimalik olnud 20 aastat kauem elada, nendest mäletada samaaegselt neid tundma õppida palju uusi kolleege siis see on tõesti nagu jumala ja võib-olla minu vanemate geenide kingitused, ma olen praegu veel rivis. Aga paratamatult, kui sa mõtled ettepoole, et ka kõige paremal juhul on järele jäänud väga vähe aastaid sest selliseid mehi nagu Karl Pluutus, kes on üle 100 aasta vana ja sajaaastane SÕNA, palus Helmi Puuri vaidlustasid tantsima need muidugi eredad erandid, kes teevad rõõmu ja, ja hoiavad tuju hea, aga nendega võrrelda muidugi ei maksa ennast. Ühes meie omavahelises vestluses te ütlesite mulle, et kui poleks olnud nõukogude võimu, oleksite teie olnud Viljandimaal hoopis põllumees. Kuidas üldse sattus Tuhalaanepoiss ooperiradadele? Kuna ma olin pere vanim poeg, võib-olla tõepoolest Malex pahuvere külas talupidaja olnud Nõukogude võimu üks võimalus oli seega 49. aastal, meid pidi küüditati Siberisse, me olime väljasaadetavate nimekirjas ainult tänu sellele, et ühed tuttavad seal vallast hoiatasid minu vanemaid, nad läksid peitma ööseks pööningule võõras kohas ja nii me jäime sellest suurest lainest maha. Ooperit ma nägin vist esimest korda, kui ma Viljandi teises keskkoolis pisin, Vanemuine näitas seal pise Carmenit ja mõni aeg hiljem lauluõpetaja Hilda Joamets viis mind Tallinnasse, et näidata minu häälelisi eeldusi professor Aleksander Arderile, kelle juures tema pinud ja kelle juures siis mina nagu Viljandis natuke häält tegin. Ja siis ma nägin Estonias Jevgeni Oneginit, niiet kaks ooperielamust mul enne oli kuma Tallinna muusikakooli tulin 52. aasta sügisel ja mõni päev varem võeti mind Estonia ooperikoori vastu. Ma olen seal kõigepealt kolm aastat laulnud, siis konservatooriumi ajal ma läksin ära koorist Molavaness võimalusi soololaulmisega natuke leivaraha teenida eesti kontserdi filharmoonia kaudu siis konservatooriumi lõppkorrusel ma läksin koorid tagasi, olin ka vist kaks aastat ja siis ma hakkasin tegelema selle kirjandus ja muusikaala juhataja tööga. Paul Mägi nagu märkas minu huvi nende küsimuste vastu ja siis tema ja Udo Väljaots kutsus lavastaja assistendiks ja vahepeal ma laulsin mõningaid sooloosija ja 69. aastal, siis anti võimalus teha mul esimene iseseisev lavastus, Evaldava Vikerlased. Kui üldse oma lava ja teatritegevuse peale tagasi mõelda, siis minu elu kõige olulisem tahk on see, et ma olen olnud kaastegev kahe Eduard Tubina päri sünni juures. Nendest eriti Reigi õpetaja oli pikem protsess, kuidas me seda libreto üritasime täiendada ja ja kuidas see kõik valmis sai, kuidas ta kohe lavale ei tulnud nii-öelda edasi. Ja ma arvan, et võib-olla Barbara von biilse muuseum oli selline suur üllatus. Aga psüühiliselt oli Reigi õpetaja teatud stseenides erakordselt mõjuv. Ja kahjuks küll pärast Tubina surma me saime ka need mõlemad ooperid veel Stockholmis 92. aastal sealsele publikule näidata. Aga võib-olla sellest Reigi õpetajast peakski ühe väikese katkendi mängimast, seda pole ammu kuuldud. Ja võtaks sealt kolmandast pildist ühe lõigu. Katariina ja kempe stseen, millele peale tuleb Kalempeedius. See on üks lõik Saalomoni ülemlaulust, mida Eduard Tubin hiljem ütles, et see on olnud tema lapsepõlveunistus, seda teksti kunagi muusikasse panna. Ei. Lase mul vasakut jahtuma. See vanamees on juba oma issanda juures ja et ma ei tuleks ja et maailma. Viiest tähest koosnev sõna ooper mis kätkeb endasse nii palju, mida ta teile otseselt on tähendanud. No kõigepealt pool sajandit tööd ja leiba sest et ma midagi muud ei ole osanud teha, kuigi nii-öelda taluperes sündinud Lapsena, ma olen kõiki talutöid ka teinud ja hilisematel aastatel suvepuhkuse ajal 30 suve Hiiumaal koos naise ja lastega kõikvõimalikke ehitustöid teinud. Aga Ta on oma ideaalist tõesti fantastiline, et inimhääl ja instrumentaalmuusika ja dramaatiline tegevus, sõna liikumine, kõik see oma parimas koosluses on fantastiline ilming ja elamus muidugi ta ei, ei lähe alati kokku. Vahel on üks komponent tugevam, teinekord teine. Aga ega siis ooper üle 400 aasta pole vastu pidanud, lihtsalt sellepärast, et on mingisugust kad või gurmaanid, kes seda vaatavad-kuulavad. Ooperimaju ehitatakse igal aastal, uusi, kõige kallimad ehitised on uued ooperimajad. Aga ka ooperi publik, Kuu ring üha laieneb ja tänu kõikvõimalikele suvefestivalidele, kus inimene võib seda muusikat nautida ka teises miljöös on ikkagi ooper väga elujõulisena ajale vastu pidanud. Ja muidugi läbi aegade on maailmakuulsad lauljad olnud, kellede pärast tullakse kuulama. Või siis kuulsad dirigendid, lavastajad, kes oma teatritöö kaudu on seda žanri propageerinud ja edasi arendanud. Aga ooperi puhul on veel üks niisugune nähtus nagu ansambel, mille üle heidetakse pidevalt nalja, et siis tulevad kõik paksud ja lihavad lauljad ramp ja katsuvad üksteisest üle laulda, aga sellesama ansambli kultuuri ja ansambli olemuse ajal noh, võtame Rigolettot kvartetti või võtame Nabucco ostuse vaatuse saali, kus üks hääl hakkab nagu omaette mõtlema, et mis minu ümber toimub, mida ma näen, mida ma kavatsen, teine lisandub sinna juurde ja lõpuks tuleb koor juurde ja see, mida Rossini ja Verdi näiteks oma ansamblite korduste ajal teavad tegelikult üks fantastiline elamus ja ei maksa häbeneda, et vahel ansambli ajal jääb tegevus seisma. Operand, tinglik kunsti, ega me eluisu ei suhtle, lauldes aga seda argielutõde taga majades, kus me räägime ainult teksti ja üritame sellist olustikku muusikat taustaks panna. Seega ooperit edasi, nii, ikkagi üks muusikane potentsiaal ja, ja kõrv, nivoo on kindlasti see peamine, mis oopereid elus hoiab. Kas te olete sedasorti mees, kes on väga täpselt kõik üles märkinud, mitu lavastust te olete Estonias teinud mitu kusagil Soomes, mitu Moskvas ja kui palju nende hulgas siis on neid erinevaid ooperinimetusi? Ma ei pea mingisugust päevikut, mul on küll aastakümneid teada taskukalendrid olemas, kus need etendused on kirjas. Aga viis aastat tagasi Estonia andis veel ühe väikse bukletikese, kus siis minu olulisemad tegevused on kirjas. Ja sealt ma siis vaatasin, et ma olen Estonias teinud 35 ooperit. 15 osalisena, nendest kaheksa, Soomes, kaks Argentiinas, kolm Moskvas ja siis muusikaakadeemia ooperistuudioga ka üks, 15 lavastust. Igasugune kontsertetenduste ja pidulik ürituste programm muidugi peale selle ja naljakas on see kõige väiksemat lugu. Benjamin Britteni, teeme ooperit, väike korstnapühkija, seda ma olen lavastajat neli korda nii Eestis Moskvas kaks korda, Soomes Jevgeni Oneginit Saksamaal ja Argentiinas poeemi Eestis ja Soomes Don Su vannid ka Eestis ja Soomes ja Boriss kodunovi, siis Eestis ja Krasnojarskisse. Aga mõnda teist ooperit näiteks tahaks korra Karmeli veel teha, ent seda ei saa enam kunagi teha. Belses teen, ütles kunagi, kui ta Berliinis tegi Carmeni proove, et ma teen seda etendust nyyd kuuendat korda ja mulle tundub, et ma tunnen seda ooperit läbi ja lõhki. Kas selles pikas loetelus on mõni selline ooperilavastus, mille kohta teie võite ka öelda, et vaat seda ooperit ma tunnen läbi ja lõhki? Travjaatad, ma tunnen läbi-lõhki selleks 200 korda ja 20 aastat mängib aga tegelikult ka seal Boriss kontonovia alg versiooni, mille me Estonias välja tõime, mida ka meid siis Pariisi ja Stockholmi Moskvasse kutsuti esitama. Ma arvan, et kui see lugu sellisena, nagu ta siis välja tuli, nii meie oma lauljatel kui Jevgeni Nester enko kaastegevusel. Et seda võiks praegu häbenemata, tahan näidata, sest ta oli natuke teistmoodi tehtud, väga kompaktne ja dramaturgiliselt kindlasti mõjuvam kui need suured versioonid. Aga noh, väga tore on vähemalt meenutadagi. Ma olen selles mõttes kohutavalt õnnelik inimene. Et ma olen Estonias kohanud neid, kes seda teatrit kunagi rajasid, tegelikult muusikateatrit, ma olin ühes garderoobis Karl otsaga. Olga Mikk-Krull, Helmi Einer töötasid veel teatris. Ma alustasin lauluõpinguid Aleksander orderi juures, kes oli samuti kahekümnendatel kolmekümnendatel aastal Estonia juhtiv laulja kasvatas hiljem Tiit kuusikut Elsa maasikute teisi Hendrik Krumm ja ma olen nendesamade gigantidega Tiit Kuusiku, Georg Otsa, Henrik rummi. Ja siis juba nende nooremate kolleegidega koos töötanud. On mul võimalus lavastusi teha nende osavõtul ja kõik see uus põlvkond on ka minu silmade all ja nagu küpsenud tänu mingisugusele huvil Estonia ajaloo vastu. Ma algatasin kirjavahetuse Kanadas elava Hannu kompusega ja käisin ei nooli juures kodus ja ja Meie dirigendid Neeme Järvi, Eri Klas, Peeter Lilje, Paul Mägi, Arvo Volmer. Need on minu suured partnerid ja toetajad. Nii nagu kunstnik Heldur Renter ja teater on selles mõttes üks eriline asutus. Et siin on iga ametiga elukutse kohutavalt oluline. Üks kostümmeerijad, üks, üks õmbleja, aitab nii palju ühe rolli sünnile kaasa, tegelikult meid ei märgata, kunagi ei tõsteta esile. Ja kui mina alustasin koorilaulja, siis koorikollektiiv olla mulle tänase päevane kohutavalt oluline, jõuline ja väga otsustav komponent etendusel. Ja kahjuks on igal ajastul olnud inimesi, kes tulevad koori ja tunnevad, et see on midagi natuke alaväärtuslikku nende jaoks, nad võivad ju siin laval koorida, ära laulda, aga küllap nad hakkavad kunagi ikkagi silma paistma hoopis solistidena. Kahjuks need ei hakka kunagi paistma silma, aga need, kes ka koori töös on, on esimesest päevast andnud endast maksimumi. Need on sellest samast jällegi Georg Otsast Anu Kaalu, kus lapi või Mati Palmi välja, need on ka hiljem solistidena läbi löönud, sest et seda ala tuleb teha. Iga detailiga inimene on väga oluline. Mul on meeles üks koorilaulja, Me võtsime ta vastu, ta oli väga uhke häälega minu arust isegi tipi lõpetanud insener ja nagu ikkagi uus inimene pannakse vanasse lavastusse sisse, ma mäletan, mina oleksin Tormide rannas kärudega üle lava ei laulnud, mida kaasa ja tema pidi ka kuskil operetz minema. Rahud Tõnni mingi puukirves õlal ja minema üle lava ja. Ta läks üle lava, viskas selle kirve maha ja ütles, et ega ma ei tulnud siia lolli mängima ja tema head, see maailm oli niisugune teist laadi ja mitte talle vastuvõetav. Et selles maailmas peab uskuma midagi, et, et see on oluline, see on ilus, on väga väärtuslik, mida me teeme. Muidu ei ole mõtet tulla. Kummalisel kombel, neljandal, seitsmendal aastal, kui ma olin veel seal kodukülas ema millegipärast Viljandist ostis Paul Pinna päästused, see raamat mul praegu alles ja ma lugesin selle suure põnevusega läbit, kujuta ette, et seal tegid õue peal teatrid ja Estonia niisugune rajati, aga no ma ei mõtelnud selle peale tollel, et ma võiksin kunagi siia majja tulla. Te olete oma varasematest väga paljudes intervjuudes rõhutanud seda teatriimet. Kas te ikkagi praegu ka veel usute sellesse teatri imesse? No ega imet ei sünni igal õhtul. Aga kui sa näiteks näed maailmas ühte geniaalset lavastust, no me video pealt oma perekonnaga kõik nautinud, seda 2005. aastal Salzburgi festivalil tehtud Travjaatad Annane trepkoga Violetta osas, mis on üks selline lahendus, kus klassikalist ooperit on tehtud tänapäevases võtmes väga andekalt, aga mõjuvalt siis sa vaatad, et kui lihtne see on. Ja samal ajal ma olen näinud Boriss kodunovi tänapäevastes ülikondades, kes ei ole mulle mingisugust muljet, et see mõjus naljakalt ja võltsinud. Me vaatasime abikaasaga paar aastat tagasi Viinis Rossini ooperit William Tell. Me teame, et seal on selline stseen, kus Villem Kell peab oma poja pea pealt õuna sihtima ja vibuga seda siis laskma. Ja alati mõtled, et kuidas teatrisse seda asja saab teha. Kinos televisioonis on imelihtne, järsku Villem tõmbab selle vibunööri pingule ja sealt oli orkestris natuke täiendad treemologa seda stseeni ja laua taga seisvat koori inimesed võtavad selle noole annavad käest kätte ja ühel hetkel viimane torkab siis vaat see on see, mida teatri vahenditega saab fantastiliselt noh, realiseerida. Ja see ongi teatriime, sest sa ei suuda vahel ette kujutada, kui lihtsalt ühte mõjuvat stseeni teha. Praegu, kui te lavastajate, teie viimane lavastus oli maskiball kas iga kord iga lavastuse uue sünni juures peab lavastaja tegema tohutut eeltööd või kui suur see eeltöö teie juures üldse on? Mida harvem sa teed need etendusse, seda rohkem on aega ja ka võimalusi praegu materjale koguda. Tegime Ralph Foostrumiga Tampere Ooperi juubeliks saedat kaks aastat tagasi, aga aidaa ja kogu egiptuse kultuuri kohta on maailmas välja antud nii palju raamatuid, et selle aasta jooksul kulutasin kõik oma vabad rahad nende raamatute ja plaatide peale ära. Aga kuulsad kolleegid on ütelnud, et, et sa peaks ühe teose kohta kui koguma nii palju materjali ja informatsiooni kui võimalik. Ja siis ära unustama selle, et las siis sinu enda fantaasia hakkab kuidagi looma. Ja tõepoolest, kui sa hiljem vaatad, et videosid, siis näiteks meie aida Foostremiga oli selline rituaalne etendus kõik tulede Bly ohverdamine ja valmistumine ja lahinguväljal saad meil vastavad need me otsime kuskilt selliseid rituaalsed detaile ajaloost ja maalide pealt. Et see tegelikult rikastab. Aga loomulikult, et muusika on üks sõnulseletamatu asi. No näiteks mulle ka väga meeldib padaemand. Ja just, et see padaemand, see krahvinna on, minu jaoks on see üks võtmefiguur, keda Messiska ooperist näitasime, sellise näeb õukonnas üles löödud vanadaamina oma kodus kiilas pähisena, nii nagu Puškin seda räägib. Ja kui ta Hermanile kaartide saladuse avaldab, siis ta tõuseb kirstust üles noore krahvinna sellena, kelle Herman tema magamistoas armus. Jad, kui kuulata seda magamistoa, krahvinna seeni, algus, muusikat, orkestris, see midagi erilist. Kujutage ette, et seal on võib-olla üks, 50 60 aastat mälestusi, esemeid Pariisist tema kohtumistest siis on seal kogu aeg mingi Hermanni hirm. Mis teda võib seal oodata. Ja sa vaatad üks minut seda muusikat kuulad. Ja tegelikult ei tea ja mis sellega võiks teha, aga see on üks müsteerium ja, ja sellepärast ka ju kõik teavad, millega need ooperid lõppevad. Et ikkagi desteemana kägistatakse ära, aga rahvas tuleb vaatama, kuidas teda käkistataks või kuidas need solistid teda sellel päeval teevad. Nii et ooper on müsteerium. Ja loomulikult, kui me räägime sõnateatri, filosoofilistest ja poliitilistest eri päradest ja tagamaadest, siis ooperis selles mõttes ju kunagi ei saa neid ülesandeid püstitada ja lahendada. Aga sõnateater, aga siis, kui sõnad otsa saavad, võtavad muusika happy, sest kuskil on sellel dramaatiliselt muusikat eriline jõud. Aga selleks on vaja vaeva näha palju ja tänapäeva suur ooperikonveier, ma ütleksin, mis maailmas toimub, et igas teatris ooperit lähevad originaalkeeles pooled tegijad, seda teksti õppijad, mehaanilised, me ei mõtle itaalia keeles või prantsuse keeles. Ja see tekitab ühe, ühe pealiskaudsuse kahjuks. Et me võtame üle teatud võõraid intonatsioone. Aga selle olemusse on raske sisse jõuda ja ma tahaksin võib-olla tuletada meelde ikkagi jälle veelkord Georg Otsa, kellega mul oli võimalus teha kolm esimest lavastust, Vikerlased tserni Skikija Travjaata. Et kuidas Ots süüvis ja läks sisse helilooja mõtetesse ja muusikalise partituuri väga varjatud nüanssidesse. Me teame sedasama jaagu monoloogi ja võib-olla kuskilt poole pealt alustaks sealt peale ja jälgiks, et igal leheküljel on Verdi, see oli tema eelviimane teos ja ta juba nooruses trubaduuriks Ena Bukoslasi omast Retadele voolata. Aga siin ta on selles jaagu monoloogis igal leheküljel panud erinevaid nüansse, paari taktikaupa. Ja, ja kui jaagu oma filosoofiaga jõuab sinna punkti, et ta küsib, mis siis jääb meie elust. Ja ta ütleb, et vaevad ennast ja lõpp on see, et kärvad ja orkestris ja partituuris on seal kaota märk ja kolm teebki Yanokianissima. Ja siis tuleb üks küsimus ja mis siis siis Verdi kirjutab Ankara bioopiana, veel rohkem vaiksemalt. Ja siis tuleb veel üks küsimus ja siis. Ja siis on parti tuss viis peanud, kirjutad seal mingi seletamatu nüanss, aga verd juhib tähelepanu. Et siin on vaja mingit intonatsiooni ja see tekst on need ja lõpuks on siis Lamorte eel nulla surm ja lõpp. Aga ots eestikeelses tekstis kasutab fantastiliselt seda sõna Kons surm ja tühjus. Ja siis raksatab see see Fortistsim orkestrit sisse ja ütleb ja taevas läheb kõik endist moodi edasi. Aga ma olen kümneid kordi kulgu, lauljad laulavad Lamorde null ja, ja läheb see mürin sisse, nagu ta ei lõpetagi ühte mõtet ära. Ja, ja sellepärast me ei saagi aru, mida jaagu selle monoloogi lõpu enda jaoks selgeks teeb ja naerab pärast selle kõik välja, et selleks peab muidugi olema suurmeister ja väga muusikat ja teatrit usaldav inimene. See on seesama näide, mille kohta Stanislavski kirjutab oma raamatus itaalia tenor Salvini ütles et kui sulle Päeval tuleb jõust puudus, siis sosista Alatust ostmas sündinud. Aatomit tolmust. Ras vaata. Siits. Vaat siin lõpp on see hetk. Kuidas me ka ei pingutaks, me ei jõuaks tuhantikugi sellest, mida te olete teinud tänases meile antud ajamahus ära rääkida, aga kas on nende tehtud tööde juurest jäänud midagi, mida te tunnete, et mõni asi on küll meelest ära läinud aga on asju, mis on südames ja mis ei lähe ära. Kas Estoniaga mingisugust etendused, mingisugust sõidud näiteks 88 Pariisi või Savonlinnafestivalil aasta varem, mis tollal tundus mingisuguse unistuseni, et me läheme Pariisi? Tänapäeval võib-olla see inimesi ei puuduta üldse sellisena. Ja ikkagi ma arvan, et teatud kolleegid, teatud etendused, vahel mõni stseen isegi tuleb meelde, et kuidas see või või teine kolleeg seda tegi. Kodu ja kummalisel kombel peaaegu terve meie pere on sealt töötanud. Nüüd isegi üks lapselaps on Estoniasse jõudnud tööle. Kuigi mõni võib kõrvalt vaadata, et Arne Mikk on nii vana, oli seal, et küllap ta sokutab meid sinna. Aga nad on kõik ise leidnud selle tee ja ise teinud selgeks, mida nad on võimest tegema, kuidas nad teevad. Ja mul on hea meel, et, et kui me igal pühapäeval oma abikaasa poolt tehtud lõunalauas terve perega kokku saame ja kui seal 15 Nikon ümber laua siis teater või muusika või, või mingisugune kino või mis nädala jooksul on kellegile ette sattunud, seaneks pead teema. Ja muidugi mul naisel ei ole veel sõna antud, selles saates aga, aga tema lapsest peale Estonia etendustel istunud Ta on need Milvi slaidid ja viisimad kõik ära näinud kelledega, mina ainult hiljem kohtasin. Nii et selles mõttes on tore, et mul ei ole kunagi ette heidetud, kui vähe ma olen kodus olnud ja kui palju ma pean, teatakse olnud, sest see on selline vastastikune mõistmine olnud. Ja nüüd, kui me oleme nagu sellises pensionäri aastates, siis ka aastal üritame teha ühe ooperireisi välismaale käia nendes teatrites, kuhu vanasti pääsenud. Ja seetõttu see ooperielu on meile väga oluline olnud. Ja samal ajal üle 30 suve. Me oleme vähemalt igal aastal kuu aega veetnud Hiiumaal sellise suhe kodus. Vot sellel ajal me ei lähe kuhugi. Siis on see mingisugune töö tegemise ja laadimisaeg. Minu kõige suurem lemmiktegevus on puude lõhkumine, seal vanasti pidi vikatiga heina niitma, nüüd on turuniidukid olemas. Aga see on üks selline füüsilise vormihoidmise vahend ja sealse värske heina lõhn linnulaul see nagu Gretušeerib ära kõik stressi ja pingeid ja sa veel meres ka käid, kui on sooja ilma, siis mis sa veel tahad? Ikka kuu aega peate olema täiesti tööst eemal. Muidugi nüüd Aivar eelmise aasta hakkas jälle mind selles mõttes piinamata, pani tegutsema Saaremaa ooperipäevadega, et neid pealt Hiiumaalt minema veel Saaremaale nädalaks ajaks. See on jälle ooper, see on ka nii tore ja teine miljöö, nii et kui kutsutakse ja ei saa ära öelda ja. Te juba vihjasite oma abikaasale, täiesti iseenesestmõistetavalt on ta teiega koos siin klassikaraadio stuudios. Tere tulemast teilegi, proua reetmik. Kas te kunagi iseendaga Laubits olles olete ka mõelnud, et tegelikult on ju Estonia teab tere mõjutanud kogu teie pereelu? Ma olen selle pärast väga õnnelik, sellepärast et Estonia teatrit ma armastasin palju enne seda, kui ma üldse Aarnega tuttaval. Ja ma võin öelda, et pealesõjaaegseid, Estonia teatri muusikalavastusi, ma olen näinud kõike kõiki, välja arvatud nii kiita versiinin, mis läks lihtsalt lavalt ära, enne kui ma Tartus ühe semestri jooksul koju jõudsin tulla. Ma ei tea, kas ta käis kolm korda, kolm korda läks poole salga. Ja tuttavaks saime ka ooperis. Me olime koos Lillebrori lillessori kauged rannad, esietendus. Ühesõnaga ma olen käinud väga palju Estonia teatris enne sõda sõja ajal ja peale sõda ja see on suur õnn on mul, et ma niisuguse mehe sõita. Mida te oma abikaasast, milliseid jooni kõige enam hindate? Väga hea mees väga viisakas mees, minule meeldivad abivalmis mehed, mind ei sega mulle uks lahti, tehakse ju mantel selga, aidatakse. Ja Mul ei ole sellel ajal erilisi muresi olnud. Ma ei ole kunagi tahtnud mingit karjääri teha, mulle aitas mu mehe tööst ja tema väga suurest ja väga huvitavas tutvusringkonnast ju. Kuhu ma sattusin tänu. Aarne. Ma olen nii palju lauljatega koos olnud meie kodus söögilaua ääres lepiti kokku, et Estonia teatel läheb Pariisi, oli ju nii, oli küll, see tundus niimoodi, niiet lihtsalt mul on olnud väga hea elu tänu sellele abielule. Teil on kolm poega, tänu kellele lisanduvad perre veel kolm miniat ja seitse lapselast. Te olete valitud 2002. aasta aasta isaks. Saadet ette valmistades palusin siia stuudiosse ükshaaval ka teie pojad jaagu mardi ja Reinu ning esitasin neile kõigile samad küsimused, mida küsisin äsja teie abi kaasaltki, mida nad hindavad oma isa juures kõige enam ja kuidas on Estonia teater nende elukaid, kui mõjutanud? Vastab kõigepealt poegadest vanim, Jaak Mikk. Kuigi veetleva tugevam külg on tõenäoliselt see, et ta on ääretult tolerantne, heasüdamlikke, vastutulelik, ta on kahjuks ka vist sedasorti inimene, kes ei julge tihti öelda ei ja just heasüdamlikus ja selline positiivne suhtumine kõikidesse asjadesse, ta ei otsi konflikti kunagi. Et ega ei ole ta vist küll kunagi öelnud. Ärge kakelge, ärge riielgi, ärge tülitsege või või käituge inimestega nii või naamoodi, et see on lihtsalt see, mida me oleme näinud kõrvalt iga päev ja need aastakümned on lihtsalt jätnud jälje meisse kõikidesse, nii meeste kui ka meie laste asju. Ka tänasel päeval. Kas te tahate öelda seda, et isa ei ole teid kunagi elus karistanud? Ühtegi oma kolmest pojast, noh, see on selline meie pere vana oli, et, et siis kui tuli lapsi kasvatada ja nendega riielda ja nendega selliseid kasvatuslike meede kasutas, läks teise tuppa ja sellega tegeles ema mingisuguseid piiranguid kindlasti seadis meile, kui me olime üle astunud kokku lepitud reeglitest ja ega me seda väga tihti ei teinudki. Estonia teatris olen ma tõenäoliselt olnud kolmandast eluaastast. Kuna me elasime ju linnast suhteliselt kaugel, ilma telefonita pikki aastakümneid, isegi siis tihtipeale võeti meid kaasa linna või ka kooliajal me ikkagi olime seal teatris päris palju ja tead, Teil on nagu mõjutanud hoopis teistpidi, et mitte seda, et isa ei olnud, vaid meil oli võimalus kogu aeg seal olla oligi nagu teine kodu ka mõnes mõttes. Teater tundus ja tundub ka tänase päevani tõepoolest väga selline kodune koht. Teatriimepublik läheb iga õhtul otsima, on meie jaoks olnud natuke teistsugune, sellepärast et me teame seda keldrist pööningule, seda maja, olin ise pedaja lõppedes ka lavatööline seal veel ja et jah, see on olnud ikkagi väga oluline osa kogu elust, et mina olen oma vendadest ainukene, kellel on sellele muusikalise kuulmise ja kõige muuga väga pahasti. Ja siis vanemad said aru sellest väga vara, et nad ei pannud mind ka sunniviisiliselt tegelema selle asjaga, mida ma ei osanud. Aga samas per ballett, operett, muusikal, see on selline täiesti loomulik osa meie elus olnud. Oleme õppinud seda nautima ja võib-olla natuke rohkem valima, et mida nüüd konkreetselt vaadata või kuulata, aga eks see on ka seal aastate pikku jäänud külge ja füüsiliselt tunnetada seda, et teater või tema töö oleks kuidagi meid seganud, seda kindlasti mitte. See vastupidi andis meie elule palju värvi juurde kõikide nende inimestega, kes ka meil külas on käinud koos temaga tihtipeale arutamas, siis või ka siis hooaega lõpetamas, nii et see on, see on ka olnud meie elu osa. Tema pühendumus ja kiindumus sellesse, sellesse Maie nendesse inimestesse on olnud ikkagi kõigile suur eeskuju. Tänasel päeval vaevalt leiab inimest, kes oleks suutnud üle 50 aasta ühe koha peal tööl olla ja ka meie armastame seda maja palju. Kes teda vähegi tunneb, see teab, et ta on nii aus, et omas aususes on teinekord isegi nii heas mõttes naiivne, et kui ta kuuleb, et keegi teine talitab kuidagi nagu teistmoodi ümbernurgas esimene reaktsioon on täiesti naeruväärne. Räägid, et ei ole täiesti võimalik, et lihtsalt selliseid keerdkäike, mis tänapäevaelu või üldse elu endaga kaasa toob, et mõnest sellisest keerdkäigust on ta oma mõttemaailmast nii kaugele, et ta lihtsalt ei suuda seda uskuda ja käsitleb seda kui hea naljana. Kuivõrd palju Estonia teater on näiteks teid mõjutanud? Ja ma arvan, et kas siinkohal ei, ei räägi oma vendadest palju erinevat juttu, et ma veetsin väga palju aega teatris oma lapsepõlves. Kool asus selle maja kõrval Tallinna reaalkool ja see maailm oli meie jaoks hästi omane, see oli üks loomulik osa elust ja ja kindlasti mõjutas teater ka kahte moodi. Ma sain teatrist sellise pisiku iseenda elukutse valikuks, ma ei olnud väga vana, ma arvan, kaheksa üheksakümneaastane, kui ma juba kirjutasin, et ma tahaks saada ooperilauljaks. Aga teine osa oli see, et tänu sellele teatrile ma õppisin tundma suurt hulka silmapaistvaid isiksusi, kes sellel ajal olid Estoniast tööl ja mitte ainult, vaid ka väljastpoolt Estoniat ka ütleme kasvõi Venemaalt või Soomest. Suured kunstnikud grilla prohvemil kiilels Gennadi rošeszonski, Soome poolt, Jaakko rühanen või Jorma hünninen. Et, et ma tutvusin tegelikult mitme põlvkonna suurepärase kunstnikuga, kes on minu senisel eluteel olnud väga suure tähtsusega. See, mida isa on tahtnud elus saavutada kunstis on minu arvates tal saavutatud. Ma loodan siiralt, et tal ei ole jäänud midagi kripeldama. Loomulikult alati võib öelda, et mõni operam veel lavastavata või mõne lauljaga koos töötamata aga see, mis on tema võib-olla kunagi oma elus eesmärgiks seadnud loomingu poole pealt, on tal kindlasti käes. Ja ma arvan, et tänasel päeval on tal tore keskenduda pigem sellisele tänasele päevale, mis on seotud tema perega. Ma ei hakka talle, soovime siinkohal uusi loomingulisi saavutusi. Ma arvan, et nüüd võiks olla rahulikult ja nautida seda, mis tänasel päeval tema ümber toimub. Kuna ma käisin ka Tallinna laste muusikakoolis ja õppisin Tallinna reaalkoolis, mis asus siin teatri kõrval, siis põhimõtteliselt peale kooli sai ikkagi alati tuldud siia teatrisse võistlusi, näiteks trompeti kastmine, laste muusika oli õhtuti, kui ei tahtnud üksi koju minna, sain samamoodi siin majas, nii et selles majas teatriga on ikka täitsa pisikesest peale kogu aeg-ajalt seadused, mis majas toimusid ka sellest marad teadsime suht palju, eks ja, ja lisaks sai RAMi poistekooriajal ka veel päris mitmes etenduses veel kaasa tehtud ja ka nendega isegi ringreisil käidud. Kui sa peaksid väga lühidalt iseloomustama oma isa, Arne Miku, siis mis kõigepealt keelele tuleb lubadus. Teeks kinnipidamine ja ausus on, ma arvan, need ja töökus on tema niuksed kolm põhiomadust, et väga paljud hindavad temast just neid ka töö tegemise. Ta on võib-olla mõnikord liiga hea sellist karmi käitumist, see on kuidagi muud moodi. Ta võib-olla ei peaks seda nimodi vihaselt välja ütlema, et sellest piisab, kui ta vaikselt ütleb, et sellest saadakse aru. Arne Mikk teid peetakse Estonia auks ja südametunnistuseks. Kui mina tulin 52. aastal sinna teatrisse, siis tolleaegsed suured staarid olid kõik läinud välismaale. Ja Georg Ots alustas oma karjääri ja vanad koorilauljad rääkisid, kuidas ikka Eesti ajal oli mingisugune hoiak, kuidas inimesed laval pidid seisma fraki kandma, see kuidagi oli nende sõja-aastate kiuste edasi tulnud. Ja vanad kolleegid vaatasid, kuidas noored käituvad ja ja ma arvan, et Estonias on üks, mitte ülbuse, vaid üks, üks seesmise uhkuse vahim olemas. Meie peame tegema oma Majas oma teatri poolt parima ja see oleks nagu sugune õige lähtekoht või kes suhtumine ja ma arvan, et parimate inimeste kaudu see vaim on olnud ja saab olema edasi. Kuna teie juubelipäevani on pea kuu aega aega, siis järgides vana head tava, jätkem õnnesoovid ootama seda õiget aega ja piirdun sedapuhku vaid tänusõnadega. Aitäh, et tulite. Kuuldud saatekülaliseks oli Estonlane Arne Mikk, sõna ütlesid sekka ka tema abikaasa Reet ning pojad Jaak, Mart ja Rein. Saate muusikalises osas kõlasid katkendid eemaldava ooperist Vikerlased, Eduard Tubina Reigi õpetajast Pjotr Tšaikovski pada Lümandas ning Giuseppe Verdi ooperites Nabucco trubatuur Vello ja Travjaata. Esitajaks olid Estonia teatri solistid, koor ja sümfooniaorkester dirigentide Peeter Lilje, Neeme Järvi ja Paul Mägi juhatusel. Saate paniku vage raha helioperaatorid Helle Paas ning Katrin maadik. Aitäh kuulamast.