Tere tulemast klassikaraadio stuudiosse, laulja Rauno help. Meie kuulajal on samuti kindlasti huvitav sinuga kohtuda, sest ooperisõpradel on võimalust sind teatrilaval näha ja kuulda alati olemas, sest oled üks hõivatumaid soliste Estonia teatris. Räägi oma tööst ja sellest, kui tihe praegusel ajal sinu töögraafik teatris on. Tere hommikust ka minu poolt. Naljatades ma võiks ütelda niimoodi, et graafik on nii tihe, et ma vahepeal käin kodus ka teatrist. Aga kui natuke tõsisemaks minna, siis ma arvan, et üks, viis viimast hooaega on teatris olnud niimoodi, kus mul piltlikult öeldes ei ole ööl ja päeval vahet, et üks töö ajab teist taga ja garderoobi laua peal ootab 20 sentimeetrine kuhi noote mis vajab uuesti selgeks õppimist. Näiteks antud hooajal on mul olnud ja tulemas kokku 10 erinevat rolli, mis peaks vist olema suhteliselt suur number. Mitu etendusse siis umbes nädalas või kuus kokku teeb? Ega seal ei olegi väga palju nüüd kuus või nädalas statistikanumbrid, sinna ma veel pean oma eaga jõudma, et sellest lugu pidama hakata, aga keskeltläbi üks, kuus-seitse etendust kuus sellele lisaks on ka igasuguseid muid ülesastumisi siin-seal muidugi õnneks neid on vähemaks jäänud. Kuna rollid on väga tõsiseks muutunud, siis ma arvan, et selline kuus, seitse, kaheksa äärmisel juhul ongi üks optimaalne number, et kaks korda nädalas võiks nagu lavale käia, maksimum siis kuskilt ammendub, sest et me oleme ka inimesi ja me vajame natukene taastamist ja taastumist. Praegu on aasta 2008 ja sina oled praegu 37 aastane. Kas võib öelda, et oled laulja oma parimais aastais ja oma tippvormi saavutanud? Ma just lugesin ühte lähe lugu, mis oli kirjutatud pääle minu Vallenbergi esietendust seal, too ajakirjanik väitis, et ma olevat praegu tippvormis, mul on väga raske seda kommenteerida, sellepärast et nagu tema nii arvas, et loodame, et see võiks niimoodi olla, aga selle vormiga on selline lugu, et mida rohkem ma tunnen, et ma tippvormis olen, seda vähem tunnen, et maovormis olen. Mõõdud lähevad kuidagi järjest suuremaks ja annab seal sabas püsida päris raske. Ma loodan, et antud hetkel ma olen sellises vormis, et ma olen võimeline seda suhteliselt keerulist repertuaari kandma ja loodan, et ka suhteliselt esteetiliselt esitama laval ja loodan, et kuulaja-vaataja saab sellest elamuse. Sul tuleb selle ajakirjanikuga nõustuda, sest sa ju ütlesid alles äsja, et palju on erinevaid rolle, mida laulja jaoks üldse tähendab niimoodi vormis püsida. Meil kindlasti ei ole see niimoodi, nagu spordis on, et meil on treeninglaagrid ja siis me peame sellest treeningkoormusest vabanema, et jõuda võistlusvormi. Ma ei tee mitte midagi erilist, ma arvan, et ainult olla pidevalt protsessis, hoiab meid vormis ja kuna ja tõesti see repertuaar on mul seinast seina antud ooperi mõistes seinast seina, siis siin ei ole lihtsalt võimalus ennast kuskilt otsast lõdvaks lasta, isegi kui ma tahaks, ja kui ma lasen ennast lõdvaks, siis ma ei ütle, kui ma seda teen. Et ma proovin natukene ka petta selles mõttes, et mõnikord võib ju olla ka väsimus või mingi muu asi, et täna näiteks ei taha, aga keegi ei küsi, kui tuleb, siis meil on mõttejõud, tahtejõud, me lähme teeme selle asja ära ja nii hästi, kui me suudame. Jah, ja ega iga inimene ei sobigi lauljaks, peab ikka olema väga tugev tervis ja hea närvikava, et vastu pidada oma sünnipäeval, mis oli 21. veebruaril vastu, siis esimest korda üles nimiosas Erkki-Sven Tüüri ooperis Vallenberg. Sellele eelnes ilmselt väga keeruline ettevalmistus, töö, sest sa läksid sisse nii-öelda valmis etendusse ja mida see laulja jaoks tähendab minna niimoodi etendusse, mis on juba käigus ja minna sinna kõrvalt veel sisse. Esiteks on mul hea meel, teater jõudis sinnamaani, et julges siiski lõpuks panna välja Eesti koosseisu, ma ei tee mitte kellelegi mitte mingisuguseid etteheiteid, aga mul on selle üle hea meel, et sa asjade kulg sinna maani, mis sest, et rootsi bariton, kes siiamaani vallanbergi tegi, tal tulid teised tegemised ja mina sain seda teada, et ütleme, kaks kuud enne etendust, aga kui me nüüd arvame, et ma läksin kribinal-krabinal kohe seal asja kallale, siis see on selline suur enesepetmine, sest et just parasjagu oli tulemas jõulud, aastavahetus siis reaetenduse Tuhkatriinu, Rigolettot, Travjaata. Nii et mul jäi selle etenduse õppimiseks kohutavalt napp aeg, uskumatult poeg materjal väga keeruline praegu ütelda, kas ta siis oli nii üle mõistuse raske, et seda ei saanud varem usaldada eesti lauljale, et selleks pidi välismaalt laulja kutsuma sellega ma arvan, et ma sain hakkama, sest et see töötundide arv, mis ma tegin pärast arvutasin kokku vast oli üks paarkümmend, sest mul ei olnud lihtsalt rohkem aega teha, ütleme, et kui ma oleks saanud seda asja harjutada näiteks aasta aega siis ma garanteerin, et siis oleks võib-olla teisi pidada, on siis oleks liiga punnitamiseks läinud, aga mul ei olnud praegu aega keskenduda tühja-tähja peale. Ma pidin keskenduma sellele olulisele, sest ma teadsin, et 20. 21. õhtul peab lugu olema lava peale. See oli ainuke eesmärk ja selle nimel ma liikusin. Kes su abilise talitusele? No kõige suurem abiline kahtlemata Ivo Sillamaa, kes, kes minuga tegi proovisaalis selle töö sinnamaani ära, et me olime valmis lavale liikuma ja lavastaja Neeme kuningas, kellega me võib-olla üks tunnikese tunnikese vestlesime, olles leemega juba nii mõnegi loo teatris koos teinud, siis tundes tema stiili ja, ja tema tema nõudmisi, kuigi see nüüd ei olnud otseselt Neeme lavastusega temalisega, kes mind nagu asjaga kurssi, mis mul oli asi klaar ja ma isegi kodus vaatasin natukene vist videot ka, sest et seekord oluline Sain hakkama, aga olid sa seda laval nii-öelda elavas ettekandes ka vaatamas käinud? Ei, mul ei ole aega teatris kõige, ma töötan teatris. Kui on, kui on mõni vaba, kus mul ei ole etendust või proovi, siis ma proovin selle kuidagi kodus ära sisustada, et mitte jumala eest. Nii teatraal annate veel kord teatrisse minna. Tegelikult on sul Eesti kaasaegses ooperis laulmise kogemus väga aukartust äratav, sa oled laulnud Tambergi Sironoode Bergherakis eespere gurmaanides, Kaumanni, mina Napole hoonis. Kangro südames oli sul tähtis doktori roll ja Steineri kosjades. Milline neist kõige huvitavam olnud on, kuidas oled sattunud sellesse Eesti ooperite esitamise ringi? Praegu ongi kõige kummalisem flirt, kui me need nüüd kokku lugesime, siis oleks tegemist, et need oleks niisugune, nagu eelõhtu hakkab kätte jõudma, pensionäride kogunemine kokku jõutud, kus meie siis jõudsime ära lugeda, mis me teinud oleme seal uskumatult lusikas, aga on tulnud uskumatult palju Eesti muusikat ja mul on selle üle kohutavalt hea meel ja mul on hea meel, et mul on olnud kõikides nendes lugudes kandev roll. Ei tohi ära unustada, et sinna võib ka ritta panna Tubina, Barbara von diisel, Huuseni, Jürgeni kõik see muusika on seinast seina. Võtame praegu kasvõi tüüri Vallemberg või Tambergi Syrano siis need on ju kaks, kaks äärmust või üldse virna muusikas olla võib, aga, aga mis mulle nendest kõige rohkem meeldib. Kahtlemata. Syranooga hakkasid sa tegelema siis, millal? See ooper oli ju varem juba mänguga? Ja selles ooperis on nagu üks korralik laulja peab ikka olema, et ta oma karjääriga panustama kirjatoojana lõpetama kuningana lava peal, mitte vastupidi, et alustan kuningana, lõpetan kirjatoojana, et selle ooperi aga läks niimoodi, et ma olin seal Shalu, see on siis üks digikümme aastat tagasi versioonis, mille Mikk Mikiver nagu lavale sättis uuesti tuli 2005. aastal, oli see vist täpselt ei mäleta selle, nagu kohendas Neeme kuningas uuesti lavaküpseks ja hea, et mul oli juba muusika olemas ja Syranov, ma siin ei ole midagi rääkida, ainult ülivõrdes saab sellest ooperist rääkida. Annaks jumal, et ta meil oleks mängukavas palju ja ma arvan, et mul on veel. Mul on veel palju ütelda seal ooperiga. Mis seisus sinu arvates eesti ooper praegu on, kuhu ta liigub, kas ta areneb ja kuhu ta areneb? Kui me vaatame seda nimekirja, siis eesti ooper on heas seisus, sest et ju riiulit peaks olema eesti oopereid täis, sest et palju neid oopereid on, mida uuesti ette kantakse harva rahval diiselkuusel, eks ole, võib-olla Tubinat, Tambergi mõnda lugu üldiselt ülejäänud ooperit tehakse, lähevad riiulile seisma. Kui oleks ettevõtmist, siis nagu võiks sealt jälle aeg-ajalt mõne ooperi võtta, ette kanda. Ma tean, et nüüd uuel hooajal tuleb üks uus eesti ooper taas mängukava, aga kuna mul sellega pistmist ei ole, siis ärme sellel lähemalt peatume. Jah, ja üks ooper, mis ka kindlasti vääriks uuesti lavale toomist, on Raimo Kangro südaks äärmiselt huvitav ja vaimukas lavateos. Loomulikult, ma olen õnnelik, et masina sattusin tookord siis hakkas just nagu asi sinna paika vaikselt loksuma, et ma võisin ka teatud pearolle juba hakata ooperis tegema ja kui nad on selline suhteliselt nooruslik, särtsakas, võib-olla nõudis vähe teistsugust mõtlemist, kui oldi harjutud, siis meil oli seal väga äkiline koosseis peale, et ma julgen ütelda, et seal ooperis vääriks uuesti väljatoomist, aga ka need kümmekond etendust, mis me tegime, et need olid igaüks, oli tõeline, tõeline, tõeline saavutus. Ametlikult sai laulmine sinu palgatööks umbes 16 aastat tagasi, 1992. aastal võeti sind Estonia teatri solistiks. Millal sa otsustasid, et sinust laulja saab? Täpsustan veel kõigepealt selle ära, et tänapäeval euroliidus peavad kõik asjad väga täpsed olema, ametlikult raamatu ka. Ma olen 96.-st aastast, aga 92 ma hakkasin nagu teatris tegema ja sealt kõrvalt ma ei ole enam kuskil tööd teinud, et ütleme, 92.-st aastast ma hakkasin endale nagu leiba teenima sellega, kuidas ma otsustasin. Ja see saab olema nüüd üks keeruline lugu, ma olen seda rääkinud nii siin kui seal ja ma loodan, et siin mingeid erilisi variatsioone enam juurde ei tule. Kui ma 89. aastal lõpetasin Tartus keskkooli praeguse Karlova gümnaasiumi, siis tookord seitsmenda keskkooli, meil oli seal väga tugev, ütleme niimoodi amatöörlik kul tasemel muusikaga tegelemine, meil oli koolis poistekoor, Tartu poistekoor, meil oli noortekoor, meil oli kõiksugu ansambleid, meil oli puhkpilliorkester, et ma olin kõigest sellega seotud koorides laulnud juba alates seitsmeaastaselt, kui ma kooli läksin, eks ole. Ja ma mäletan väga hästi, et ükskord minu hea muusikaõpetaja Uno Uiga, et Uno Uiga ükskord olin keskkooli viimases klassis ja ütles, et Rauno Kassai tahaks soolot laulda. Loomulikult lasin küünlad vastu, mitte mingil juhul. No kas selle häbi nüüd jõuab üle elada, laulda kuskil soolatud? Ma arvan, et ma ei olnud millegagi ära teeninud sellist nuhtlust ja see jäigi sinnapaika, tõenäoliselt see jäi kuskile kummitama, sellepärast et kui hakati, nagu tookord oli kombeks keskkooli viimases klassis pidime kirjutama kõiksugu tobedaid avaldusi täitma igasuguseid lünkasid, siis kodus oma vanaasjades sorida, siis leidsin, et ma olen kirjutanud siis 89. aastal, et ma lähen Tallinna konservatooriumisse õppima. Ma siiski kahtlen, kas nüüd tuli südame sunnil, ma tean, et see tuli pigem sellepärast, et konservatooriumis hakkasid sisseastumiseksamid võrreldes teiste kõrgkoolidega paar nädalat varem peale. Inimesed, kes arvasid, et nad on kõvad näitlejad ja pillimehed ja muidu instrumentalistina, et nad jõuaks veel äratundmiseni, et kui ma sinna ei saa, et siis mul on võimalus õpped aja loolaseks või doktoriks või jumal teab kelleks. Nii ta läks, et ma siis selle kirjutasin. Aga selle teadmise ma vist sain ühelt klassivennalt, kes väga upsakalt uh teadis, et ta läheb laulmist õppima. No see oli ikka niimoodi öeldud, et noh, seal oli juba vähemalt Jossif on, eks ole, nali naljaks, tema enam laulmisega minu arvates tegeleja, ta läks suhteliselt kiiresti see hoog üle, aga siis ma jõudsingi Tallinnasse eksamitele ja kuna see käis suvel õpilasmaleva vahepeal, siis tõenäoliselt sellises seisundis nagu üks just keskkooli lõpetanud noormees õpilasmalevast hommikul tuleb eksamitele, niimoodi ma sinna läksin. Laulsin kuna ma sain pihku mingi Valgre lauliku, siis ma laulsin sisseastumiseksamitel halli sõdurisineli ja Saaremaa valsi loomulikult. Ja see oli minu elu esimene soololaulmine. Ma laulsin oma elus esimest korda Kaarli puiestee sammassaalis sisseastumiseksamitel esimest korda. Täiesti uskumatu oli küll uskumatu, sest et järgmine hommik ma vaatasin mrali 10 kirjutatud, see tähendab, et ma olin seal täispunktid ja see ongi selle asja juures vast kõige toredam, et ma ei tahtnud lapsest saadik saada selleks. Tegelikult ma ei tahtnudki kellekski, kes tõenäoliselt saada sellepärast et võib-olla äärmisel juhul autojuhiks, sest et isa oli bussijuht, et miks peab üldse kellekski saama. Me elasime sellisel ajal 108 10.-te lõpp oli ju kõige valusam aeg, kus oli teada, mis meist saab, asjad olid väga ära liigitatud ja kuna ma olen suhteliselt lihtsast perest pärit, siis nii palju endale andsin, et üks variant on, kas parata välismaale mingil järgmisel poistekoorireisil, milleks mul ei olnud julgust või leppida sellega, mis tuleb ja tulemus oli Nõukogude armee, kui ma praegu lahti oma Läheme pileti, mis millegipärast on kahvel alles meil kirjutati neid millegipärast varem välja, enne kui see asi peale, aga seal on ilusti kirjas toibat. Nii et ma oleks läinud ehituspataljoni nii et oleks olnud sõjaväes kõige tavalisem labidamees. Ja kui selle asja juba läbi teed, siis on juba teada, kuhu ülejäänud tee kisub. Aga kuna õnnestus sellest pääseda, saime ära nõu koguda meest ja juba loodud Eesti armee jaoks, ma olin siis hiljem juba liiga vana, siis see pool on mul vahele jäänud, aga ma sain endale juba korraliku toredam. Sul vedas tohutult, tuleb nii välja. Kes siin õpetajad olid, kes sinust lauljat aitasid vormida või oli sul looduse poolthääl paika pandud sellised joon ka? Looduse poolt on tõenäoliselt asjad paigas teatud piirini ja ma arvan, et sinna piirini nad olid, sest et ma olin mänginud koolis kaheksa aastat trompetit sissehingamine, mis on meie aja au, et see juba mingil määral nagu funktsioneeris, nii et ma sain tegeleda selle just valitud erialaga, mis eriala ta tegelikult oli, ma laseksin seda õppima. Ja ma arvan, et see Tartu poistekooris laulmise kogemus ka kindlasti aitas, et väikse vahemärkusena, et ma tõesti ei tea, mis, mis tasemel praeguse koor on, noh, ta loomulikult eksisteerib ja vanemaid poistekoor Eestis. Aga tollel korral Kuuno Uiva seda tegi, siis ei olnud mitte mingisugust. Palun vabandust mu väljendit, peanahalt laulmist, sellist poole häälega. See on nagu natuke falseti ja natuke nagu päris hääle vahepeal poissi piinatud laulsime niisuguste häältega, nagu meil tuli niimoodi nagu tänapäeval vene lapsed laulavad, võib-olla nagu itaalia lapsed laulavad, eks ole, aga mitte hääldi sätitud ei vasakule ega paremale, ei tahtnud midagi, midagi, kunstnikud ja ma arvan, et see oli selle kõige alus. Esimene õpetaja oli Toomas mürke tookord 28 aastane, sattus õpetajaks sinna lihtsalt ainult sellepärast, et Teo Maiste, kes oli mulle määratud õpetajaks, oli seotud töödega Soomes ja et mitte, et need tunnid ära jääks, siis leidis asendaja. Ja kui nad hoomas asendas nii korralikult, siis konservatooriumis jäätid õpetajaks ja ma olin ta ainuke õpilane, jupp aega ja me hakkasime tegema ühte ooperit kuningas üheks päevaks Verdi. Vaata ka jõudnud sinnamaale, et meid mõlemat kutsuti teatrisse. Kõlab kummalisena, aga tema leidis, et Eesti endale kitsas ja läks ära Belgiasse, kus ta vist peaks elama praegu. Nii kui ma astusin päris kursusele, siis ma tegin vist ooperis stuudios ühe laulu kaasa säiliks Rossini ooperi salaabielu ja sealt juba järgmine ooper oligi teatris. Nii et sina kooris polegi kunagi laulda. Kas seal on kaks kuud, laul seal rammis, aga õnneks kui aarlamyd kuulised marammis laulan, siis ta isegi kõhelnud ta lihtsalt piltlikult öeldes käekõrval teatri uksest sisse klassi kabinetti. Et siin on nüüd see poiss ja nüüd võtad selle poissi, hakkab laulma. Et räägime õpetajatest, Toomas oli see nagu esimene õpetaja kolm aastat ja siis ta läks parimatele jahimaadele sinna Belgiasse. Loodan, et tal läheb seal siiamaani hästi ja siis Ervin kärbet. Ta oli mu järgmine õpetaja ja temaga ma ametlikult lõpetasin muusikaakadeemia, temal nagu paberite järgi minu õpetaja. Aga nagu me teame, see laul, mis õppimine on üks kole keeruline värk ja me ju mingitel hetkedel ei ole mitte kunagi mitte millegiga rahul. Nüüd tagantjärgi oskan seda analüüsida, et sai tehtud igasuguseid keerdkäike, küll otsitud siit ja küll otsitud sealt, küll see õpetaja on parem, see meistrikursus on parem ja vot see mulle ei sobi ja see teine sobib ja noh, ma olen kõik selle läbi teinud ja ütleme, selline lastehaigus on õnneks läbi põetud ja vaikselt naeran, kuigi mu kolleegid seda praegu teevad. Mul on hea meel selle üle, et ma jõudsin selle selles eas ära teha, kui sa hakkad seda kuskilt neljakümneselt tegema. Ikka veel ei ole nagu sihile jõudnud, vot siis on juba vähe keerulisem, siis peaks minema psühhiaatri juurde. Siis on asi kahtlane. Mis selle laulmise õppimise juures siis kõige keerulisem ja raskem on, kas on enda mõtlemises eelkõige asi? Kogu kogu elu on ju enda mõtlemises kinni mida üks mõtlev mõtlev indiviid üldse teeb, aga, aga laulmises mul on õnneks sattunud sellised juhendajad, kes ei ole väga pealetükkivad olnud. Ma olen igasuguste inimestega kokku puutunud, kuidas keegi läheneb, et mõni võib-olla tahab sind rohkem endale allutada ja ennast peale suruda ja mul on jäetud nagu seda õhku vahel, et ma olen saanud ise mõtelda. Ja ma olen ajapikku endale asja klaariks teinud. Seda ma nüüd ei taha enam ütelda, et ma praegu õpin, sest siis see tähendaks, et ma ikkagi otsin, et ma ei ole leidnud. Ma arvan, et ma nüüd olen, olen leidnud seda, praegu on raske sõnadesse panna, aga ma arvan, et seda näitab see, see töö, mida ma teen teatrisse, need rollid, see usaldus, mis minu vastu on, et järelikult see on siiski märk sellest, et ma võin teha ja siiski olen midagi leidnud. Iseasi, kas ma nüüd oleks võimeline seda veel teistele edasi andma. Aga peab olema häid, häid nõuandjaid ja häid mõttet jagajaid ja ma arvan, et praegu teatris Arvo Volmeri Ivo Sillamaa, nemad on eriti soodsa pinnase läks raamat, mis puudutab nüüd laulmis kui sellist, mis puudutab juba rollide lahtimõtestamist ja sellega töötamist, siis ma arvan, et nimelt on andnud mulle suured suured võimalused, sest et siin on viimased ööd juba läinud niimoodi, et ma mõnikord olen mõtlenud, et kas lavast oligi seal, aga see on minu arvates suurim usaldus, mis üldse olla saab. Kuid annab vabad käed sulle. Ta natukene kohendab, ta enam ei näita mulle kõik ette Totteniini, nii, nii on olnud ka aegu, kus on nukuteatrit tehtud, kus lavastaja näitab ette, vaat siin tõstad näpu püsti, siin astud sinna, siis mina teen selle järele. Et ma tean, et need on teatud mõttes juba nagu möödanikud. Tegelikult sa teed seda ju teistele publikule. Kas sul sellist publiku hirmuga kunagi olnud on või kuidas ta sulle üldse mõjub? See on väga kummaline on asja juures see, et ma olen pidanud oma elus väga palju esinema. Väga palju, ma ei ole tahtnud seda teha, ma peaks kellelegi mingisugust luuletust lugema või mingit ettekannet tegema, ma võib-olla saaks hakkama, aga ma tunneks ennast ääretult ebamugavalt. Aga vot seal laulmisega millegipärast niimoodi, eriti viimastel aegadel, et ma nüüd ei oota spetsiaalselt seda, et ma sinna tahan, et aga ma näen, et ma tunnen hästi ennast selle, Pavel. Ma tunnen, et see on koht, kus ma võin julgelt anda endast südameid, mis kannab. Nii et publik vajub inspireerivalt sulle. Mulle mõjub publik inspireerivad ja ma arvan, et mingi seltskond lavastajaid need, kes minuga rohkem töötanud Eestis Aarne Mikk ja Neeme kuningas ja Soomes üks kena daam Leena, salonen auruteatrisse, et nad teavad täpselt seda, et selle tüübiga ei ole mõtet ka veel publikuga peaproovis võtta. Seda kui viimast, sellepärast et kui tuleb etendus, siis sealt tuleb veel. Ma ei tea, kust see tuleb. Ma ei tea, mis see on, aga mul on üks asi, mida ma tahan, kui ma lavale lähen, et ma ei lähe publikule näitama ettekujutust sellest, kuidas ma kujutan ette, et ma teen seda rolli tuleb see kuidagi kuskilt sügavalt ühel hetkel, et ma võin olla kaks tundise Syrano pärast olen, ma ei ole Rauno edasi, mingil hetkel käib mingi krõps kuskil, mis kell, kus ma ei oska seda ütelda, see, see jätab natukene selliseid tsirkus, hobuse mulje, et kui ma olen kardina taga, siis on veel nagu väga paha ja kõike nii, kui eesriie läheb lahti ja see saladus avaneb, siis ma muutun teiseks. Millegipärast on see andnud mulle praegu nihukese kummalise kindluse. Arvan, et see oli ka üks asi, miks ma selle märgi vastu võtsin. Eriti veel teades, et siin ei olegi seda tobedat prooviperioodi ees, mida ma, mida ma mõnikord ootan ja mida ma mõnikord ootan, et juba ammu läbi oleks. See oli kohutavalt hea peale minna, otse praktilist etendust tegema, ilma et ma teaks üldse see oli kohutav avantüür. Õnneks õnnestus, ma kujutan ette, kuidas sarva Palame Neeme kuningas värisesid, kui nad seal otsuse võtsid vastu telk, laulab vallanberg. Sest keegi ei saanud lõpptulemust. Ega ma ise ka ei ole kõrvalt näinud seda, aga no publikut ilusti vastu ja keegi ei ole ütlenud, et too noot noodikogusse tagasi, et ma loodan, et neid tuleb veel mõni. Kuidas sa ennast lauljana üldse määratlad, oletsage oma olemuselt põhiliselt teatri laulja. Tuleb nii välja kohutavalt palju tegemist nõuab mul olla kontserdilavadel. Klaveri kõrval üksinda seista. Kohe me jõuame, sinnamaani räägime kõigepealt paremini jutud lahti, et siin Eestis on üldse üks väga pikk aeg, kus ei kasutatud eriti oma lauljaid, neid, kes küll Lätist, Leedust, küll Soomest, küll vähemalt, et nüüd ollakse jälle tagasi jõudnud sinna aega, kus ka meie materjali kasutatakse ja loomulikult huvitav, aga kuna selles on kohutavalt pikk paus olnud muidugi üks kümmekond aastat või rohkem tagasi ma tegin küll siis ma tundsin ennast nagu kala vees, seal lava peal. Aga nüüd materjale kordi raskemaks läinud. Mahleri kaheksanda sümfoonia näiteks tulemus on Joonase lähetamine, aga no järelikult on need takistused, mis tuleb ületada, aga mis nüüd puudutab vööri kõrval laulmist, siis seda on ju nii palju tehtud. Miks pean mina olema see üks, kes läheb ka veel, omakorda laulame Schuberti laulud ära ja laulab siis need kõik ülejäänud Schumanni laulud veel ära ja siis sa veel Tšaikovski kirjutanud 100 laulu, eks ole, ja kellel seda vaja on? Ma teen kunagi kontserdi, ma luban. Aga ma teen selle kontserdi, mis tuleb minu seest. Olen vaikselt juba kogunenud laule, millega oleks publikul üht-teist ütelda, aga need on sellised laulud, võib-olla nad ei, klassikalised laulud. Aga need tuleb panna õigel ajal õigesse võtmesse ja mul peaks olema selleks ajaks üks selline hea kogemus ja mul peab olema mingisugune tung, et ma saan ütelda inimestele minu arvates kõige raskem vorm ongi soolokontsert. Nii et head kolleegid, kes te neid kuulata, ärge pange pahaks, aga ma ei saa neist kolleegidest aru, kes hea meelega ainult soolokontserte laulavad muhivaid, neid nagu ühesuguseid öökappe teha. Lihtsalt võtan portsu laule, laulan maha, võtan järgmise portsu laule, laulad maha, proovin noh, enam-vähem nad ühte ühte aega seal sättida, vaatan, et nad enam-vähem ühes keeles oleksid mul geel kontserditel sõlme ei läheks. Mida mul ütelda on, mul ei ole mitte midagi ütelda, neil ei ole ka mitte midagi ütelda, ma ei usu seda teile ütelda, midagi on, mida ma saan ütelda lauluga, mis on kirjutada 50 aastat tagasi, nüüd äkki avastasin, et mul on sellega ütelda, see ei ole mulle kirjutatud. 150 aastat tagasi olid inimesed ka inimesed oma tunnete ja ihade ja soov. Jah, aga need laulud on konkreetselt kellelegi kirjutatud, see on kõige raskem žanr, sa oled seal ju vanasti teatri lava peal riided ja maskid peas, see kaitseb meid, aga seal ei kaitse mitte miski ja lihtsalt laulda sellepärast et mulle pakuti kontsert ja ma pean ilmtingimata tegema seda, sest et kui ma nüüd seda vastu ei võta, siis järgmine kord mul ei pakuta enam seda kontsert laulda 10-le inimesele, teha meeletult palju tööd. Meile käidel, kontsertidel, millegipärast, aga kui kunagi teha üks kontsert, siis meil on nii palju ilusat eestikeelset muusikat kirjutatud, mida on ka ütleme niimoodi esitatud kuskil siin-seal nendest annab teha nihukese valiku, millel oleks sõnum taga. Et siis ma parandan ühe kontserdi oma elus. Ma ei ole muideks oma elus ühtegi soolokontserdi andnud. Ma olen esinenud küll klaveri kõrval, aga ma olen kast kahasse teinud kellelegi ka midagi ja ma olen ääretult ebamugavalt tundnud ennast. Ka sa oled siiski kontsertidel üles astunud, kui nüüd meelde tuletada, siis kuningas Arturi galaonul. Nendel kontsertidel on hoopis teistsugune idee, ka see on tähtis selle kontserdi idee heategevusmul pole selle vastu midagi, nad on Martmik organiseeritud ja teades tema fanatismi ja teades tema Maxima rismi, siis mul on ainult hea meel. Kahju ainult, et see projekt olnud läbi, aga ma sain esineda kolmel kontserdil ja need on, ma julgeks ütelda, et suhteliselt tähtsal kohal, sest et seal on alati on väga korralikud solistid kõrval selliste meestega on au kõrvuti seista. Tahtsin ühtegi nime muidugi enda ümber, et ma pean ilmtingimata saama laul tavapärast elulukku kirjutada, oh laulsin selle mehega, mis sest, et ma olin lava kõrval sellel ajal, kui tema laulis, aga see, see üldse määrab nende kontsertide idee. Galakontserdi ikka tuleb ette. Just viimased aastad on sul olnud eriti töörohked. Millal see töörohke periood algas, kas koos Tuhkatriinu saabumisega meie lavale? Ma arvan, et see töökas periood algas siis, kui Aarne Mikkust sai teatri kunstiline juht paariks aastaks 2003. või umbes siis kuidas töökas periood ja ütleme, see oli selline väike sissejuhatus, erilise hoo andis Volmer muidugi asjale takka ja ma isegi tean, kus toimus. Ma arvan murrang selles suunas, kust mõned murduvad. Nagu ma siin eespool rääkisin, et mingisuguse piirini meil on antud teatud loomulikus sealt edasi hakkama tööd tegema õpingute juurde tagasi vähemalt teadsin, kus see piir on, kergem oli lihtsalt see asi pooleli jätta, aga sealt edasipidi hakkama tööd tegema ja ma tegin mingi hetkeni suutsin tööd teha, ta oh, õudus, siis avastasin, et tulevad ju veel hullemad raskused. Ja ma julgen ütelda, et see nüüd ei ole jälle avantüür, aga see oli selline mingis mõttes tundmatus kohas vette hüppamine. Ma sain rahuldava voolu linnateatris Renato maskiballist ja see on päris keeruline lugu paritonile. Mul oli teatud vokaalsõit selliseid küsitavusi. Roll ei küsinud seda, kas ma olen täna paremini homme halvem? Mul on hea meel, et ma selle vastu võtsin, sest sellega murdsin enda sees ühe barjäärimine, väga kartsin, lase minu teada, mis oli ja sealt hakkaski tulema, sealt edasi tuli aida, sealt edasi tuli Toscaselt, edasi tuli mõnusalt, edasi tuli sira noor, sealt edasi tuli Tuhkatriinu Rigolettot, Oulus uuesti Hoffmanni lood, käisin, tegin vahepeal Tristani solda tuleb praegu vallanberg. Näiteks kümmekond nimetust pajatasid talupoja au. Uuesti sant jonni, tšikid vahepeal laulda nagu kosest oli lugusid. Ja neid tuleb praegu tõenäoliselt edasi ka. Kui nüüd rääkida Tuhkatriinu, siis see on selline ooper, mida käis tegemas välismaa lavastaja tõi meie teatrisse uusi värskeid tuuli. Et tegemist oli noore andeka inimesega, kusjuures uskumatult hästi mängis klaverit ühes proovis ma kuulan, et mis asi seal lava peal toimub, keegi pani siukseid massaaže väga rasket lugu, seda neile ei tohiks nagu keegi mängida, aga meil on puhkus, siis eriti klaverimängijat kohe kolistavad kohvikusse, eks ole, lähen piilun, lavastame klaverit, ta oli, ütleme, valmis kontsertalist ja ta oli väga musikaalne inimene, aga uusi tuuli tõi, ma arvan, tehnilises mõttes teatrile. Mis puudutab nüüd muusikalist arengut, siis see on ikkagi pigem nagu Volmeri ja kontsertmeistrite töö, et me sinnamaani jõudsime, sest et oi-oi kui palju skeptikuid oli selle loo vastu ja me ju mitte keegi ei saa hakkama mittemillegi kunagi. Kui mõni uus ooper kapo võetakse, siis kõik arvavad, et see kindlasti ei sobi repertuaari. See ei sobinud, sest et meile ühtegi lauljat ja peale selle ma väikse vahemärkusena kõigi nende 50 rolli juures, mida ma elus juba teinud olen, 95 protsenti on need rollid, mis mulle ei sobi, aga samamoodi ka selle ooperiga, et see mitte kuidagi ei sobinud. Kuna algul hakkasin õppima seal kahte rolli, siis esiteks üks nagunii ei sobinud ja kui kuuldi veel teine ka seal otsas, no siis oli täitsa niisugune tunne, et no nüüd on kõik, et helbiganjok, et see mees enam häält ei tee, vastupidi see pani inimesed teistmoodi tööle saab, on inimesed teistmoodi mõtlema. No selles muidugi hollandlane süüdi, hollandlane oli süüdi selles puht tehnilistes lahendustes, mida ta teatrile pakkus selles natukese, noh, väga keeruline ütelda, et kui me nüüd hoopis teistsuguse lavakujunduse jätaksin visanud stseenid ja meie tembutamised samasuguseks, siis ma ei tea, kas üks täiendaks teist, aga pigem need tehnilised vahendid minu jaoks oli see, mis, mis olis uudne. Et ta nagu väga palju rõhku pani sellele, et natukene ta omapäi jättis, jättis meie endale rolli tegemised ja mis mul endal ütelda, siis kuna ma olin olude sunnil, ma jäin üksi osa peale, siis ma olin sunnitud kolme koosseisuga ju kogu aeg proove tegema, et ma sain noh, mõnikord isegi kolm korda päevas ooperi läbi laulda, mis lõpus kulmineerus sellega, et ühel etendusel ma lihtsalt hääletaja, siis tuli Soome kolleeg, tema laulis nurgas ja mina siis tembutasid omal ajal. Aga ma tegin kõik ausalt ära, aga see pole tähtis, tähtis on see, et ta andis kõikidele kõikidele, ma arvan, avas uued uksed ja ma arvan, et me suutsime näidata, et ka need eesti lauljat, kes absoluutselt laulda ei oska, kes on täiesti ilma koolita, kusjuures et ka need võivad mõnikord niisuguse tempoga hakkama saada. Ja mul on kohutavalt hea meel, et volveril on üldse selline julgus, nüüd eriti viimasel ajal omasid ekspluateerida, sest ma arvan, et see Kristjan, mis praegu tuleb, et noh, siin on ju tõenäoliselt, et mingi seltskond inimestest praegu kodus infarkti ääre peal üldse, kuidas Estonia sellise asjaga julgeb hakkama saada? Saame ilusti hakkama, lohutan muideks kõike, aga, aga Tuhkatriinu Tuhkatriinu on hea ja mul selle lavastajaga lõpuks hakkas klappima. Me ei saanud algul kuidagi sina peale, sellepärast et ta kujutles, et et isaroll, võib-olla me olemegi vana mees, ta ei suutnud nagu võtta, et seda laulab nüüd selline 30 viie-kuuene. Ja ta ootas sealt nagu vähe teistsugust lähenemist, aga minu lähenemine on täpselt nii nagu minu füüsis lubab. Minu eas. Ma arvan, et kui kunagi 60 kukuksime, annan, torman isikud üldse laulaks, võib-olla ta oli lihtsalt sunnitud leppima sellega meil kohutavalt hea meel, et sellega sellega leppis ja ta andis teatud vabaduse. Ja ma arvan, et me üldse ei kuritarvitanud seda, see avas meid. Sest teha rolli ise, ilma et keegi kogu aeg näpuga torgiks. Inimesel tuleb lasta natukene oma kodu minna, sest siis sa näed, mis ta tegema hakkab. Kui sa kogu aeg takistatud, siis ma olen lõbuks, muutun krampi. Ma lähen Paldiski maanteel ma paluneda rohtu kirjutada välja sellepärast, et ma ei usalda enam, ma ei usalda teise, ma ei usalda iseennast, aga tuleb inimesed sinnamaani viia, nad usaldaks mind ja siis, kui ma seda ei kuritarvita, siis sealt tulemust tulla. Sealt tuli tulemust. Inimestele tuleb anda võimalus loominguline olla. Aga sinnamaani tuleb inimesed viietult aru saada, kellele anda, kellele mitte, sest ma julgen ütelda, Tuhkatriinu, meil on mõne koha peal kolm mõne koha peal, võib-olla rohkem koosseisu, et väga erinevad inimesed on avanenud väga erinevalt. Mõned on teinud endale sellest plussi, mõned on teinud ka endale sellest miinusest, aga see esietenduse koosseis oli kõige äkilisem üldse olla saab, sellepärast et ma lõin kokku, et see oli ju keskmine vanus alla 30 kuulajalt pange tähele, alla 30 Me tegime Tuhkatriinu. Seal ei olnud vana raskekahurvägipealsele noor, tulistasime natukene niisama, mina olin kõige vanem nendest. Seda on küll tore kuulata, Don magnifico osas olid sa siis nendele toredatele tüdrukutele noor isa, aga ometi Verdi ooperis. Rigolettot tuli sul kehastada vanemaealist isa probleemse tütrega. Kõik ooperimaailma probleem naisterahvaid täis, nii laval kui päriselus, eks ole. Aga mitte ainult, et esimene esimene papaikali Sharmoonia selle maju istusin 25 sõna ära teha. Kuidas ta selle vastuolu ületasid endasse? Mis minul ei ole kunagi vastu olnud seal teiste inimeste probleeme, meil ju töötavad teatris kostüümikunstnikud, grimmikunstnikud ja muidugi Traviate esietendusel, mind tehti selliseks umbes noh ma olin seal selline 100 ja surma vahel, et ma olin juba ühe ühe jalaga, olin seal ääre pääl ääretult ebaõnnestunud Krimm. Tookord hiljem me oleme selle kohendanud, sest et kus on kirjas feromoon, peab olema sajaaastane Sermoon on ikka selline 50 aastane, korralik härrasmees minu arvates. Aga seda on kerge, see natukene hall juustesse ja kõik on korras, palju mul endal sinna jäänud enam on, aga mis puudutab Rigolettot, siis suri, koletu on Margaret, on üks keerulisemaid tegemisi siiamaani olnud, just need sisemised heitlused seal nüüd küsida, et kuidas ma sinnamaani jõuan, ma ei tea. Ma ütlen, et jälle käib see plõks ja ma olen meile anti suhteliselt vabalt käed seal, selle asjaga, mul on selle üle kohutavalt hea meel, et meil on kaks Rigolettot pääl, eks ole. Jassi Zahharov, tema teeb oma lugu ja mina teen oma lugu ja ma olen kuulnud ka inimeste käest, kes vaatamas käivad, et seal on kaks eri lugu. Ma arvan, et see ongi põnev teatris, et on kaks eri lugu. Meil ei ole niimoodi, et meil on ühesugused lood. Tema jutustab oma loo, mina näitama publikule oma loo, mis mina sellest aru Kui oluline on see partner, tütre rolli osatäitja Skast silda on alati ühesugune. Vaat sina saaksid olla see, kes sina oled. Loomulikult. Et üks partner peaks teist täiendama ja vastavalt olukorrale ka muutun mina. Aga need on juba need saladused, mis tekivadki lava peal, ütleme niimoodi, et kaks väga väga ootamatult juhust on olnud just ühe inimesega. Üks noor Moskva sopran Irina Tubrovskaja on nüüdseks, ma olen juba teinud temaga Rigolettot, Sid atraviatasid. Hulgim, ma nägin kaks sõika ära, üks oli Travjaatega, juhtus täpselt nii nagu libreto-s kirjas on, et ma läksin lava pääle ja lavapärm alles nägin, missugune sisseveole ta on meeli olnud mahti kokku saada. Ma isegi ei näinud teda koridoris mõjutada, isegi niimoodi ma nägingi teda otse lava pääl ja tema mind. Ja siis me vaatasime suurte vasikasilmadega 11 ja laulsime ilusti. Uskumatult hea etendus tuli välja. Uskumatult hea sopran ja temaga kordusse sama Rigolettot ka. Kuigi noh, seal oleks hea, kui ma ikka teaks, mis nägu mu tütar on tegelema juba nägu, siis teadsin. Aga ma ei teadnud, kuidas tema käitub. Ja tema ei teadnud, kuidas mina käitun ja see tegigi selle asja põnevaks, sest tegelikult Me ju üllatame kogu aeg 11, üks oma närvilisusega oma sellise vahelduse, kordan, hoolitsev isa, siis ta jälle käib närviliselt ringi. Samamoodi. Tütar ei tea ju, kuidas tema asjade peale reageerib. Uskumatult põnev seal looming, mis tekib lava peale Alati ma ei pea seda inimest nägema proovisaalis ja temaga kokku leppima sest tihtipeale, kui sa kokku leppinud, siis need nagunii ei toimi. Nii et iga etendus on nagu uus Minu jaoks korda minu jaoks küll iga etendus ja see peakski olema seal asja lähtepunkt, et see peaks tekitama ka huvi publiku poolt, et tegelikult peaks tulema iga õhtu kui uus lugu, et kui inimene käib, vaatab seal, ütleme kolme aasta jooksul 10 korda helpi, seal Rigolettot, siis ta peaks saama 10 erinevat Rigolettot erinevatel päevadel tunnetan eri moodi. Mul võib elus võib-olla midagi sellist juhtunud, et paneb mu tänasel päeval teistmoodi mõtlema igasuguseid asju. Aga muusika on ju ikka üks ja sama, alati. See on ainuke asi, mis jääb samaks, aga ka seda annab erinevalt tõlgendada. Ja see oleneb ilmselt dirigendist. Dirigendist oleneb väga palju eriti põnevam teha Syranood, mitte ainult dirigendi pärast. Nüüd tegi Volmer viimaselt siranud, see oli julgeks ütelda, et see oli saavutus. Ta tuli mulle garderoobi. Nendes Rauno kõige kummalisem on selle asja juures see, et kui sa selle o ilusti puhtalt nii orkester kui lauljad ära teete, siis see tundubki nii imelihtne, et inimesed küsivad, millest siin see raskus seisneb. Aga see ongi see raskus, et sinnani jõuda seda eesti keelt lauldamile. Jaan Kross on kirjutanud, ma leian endale iga kord sellised uued toetuspunktid seal. Üks parimaid eesti oopereid, kindlasti kõige parem, seal on nii palju erinevaid rikkaid ja huvitavaid osi jätüks peri noor laulja ilmselt ei tulekski nendega toime, et ilmselt ikkagi peab olema mingisugune elukogemus ja tarkus, et seda kõike ka lauljana laval välja kanda. Ma arvan, et inimesed küpsevad väga erinevalt, mõni saab kahekümneselt küpseks, mina olin juba enda arvates 18 küps tagantjärgi, nüüd ma mõtlen, et siis ma olin tõeline poisk ja need, need, mida ma tookord arvasime küpsele, siis need olid ainult väiksed ettekujutused. Ega ma praegu küps ei ole, aga ma proovin niimoodi mõtelda, et nagu kellegile liiga ei teeks, ma olen saanud teatud märkused, ülbe ja mittena vastutustundetus ja keegi ütelda vastutustundlik, ma olen päris kõvasti ülbe, aga ma ei julgeks ütelda. Aususe ülbuse vahel on hästi väike vahe. Talle tundub ülbe, see on minu jaoks aplaus, et endale teatud asjad selgeks teha. Ja mida julged ütelda. Ega me igatahes julgen ütelda, aga ma proovin ära tajuda mingisugused hetked ja piirid, kuna ma võin midagi ütelda ja kas sellest on ka kasu ja mille ma selgeks olen teinud, et ikka teiste vigadest tuleb õppida ka enda vigadest mitte neid korrata ja ka kõike seda, siis saad laval edasi kanda. No paljud kolleegid on leidnud tööd ka väljaspool Eestit ja mõned võib-olla alatiseks Eestist lahkunud, kas sinul ei ole sellist mõtet olnud? Võimalust ma ei ole otsinud, kõik ju teame väga hästi, et need võimalused käivad läbi agentide ja tegelikult on ju agendil vaja leiba teenida, siis ta otsib endale lauljaid, kes on nõus endast tükikest talle müüma. Mul ei olnud seda siiamaani vaja teha, ma olen saanud rakendust oma teatrisse, mul on selle üle kohutavalt hea meel ja ma olen ise uhke selle üle. Ma arvan, et 15 hooaega, see on juba siiski tänapäeval kui selleks, et kui see seitse aastat ühel kohal töötanud pead järgmise võtme, siis 15 on ikka juba noh, sa nagu kivisse raiutud juba. Aga mis puudutab välismaal töötamisse, ma nooruspõlvest käisin kah mõnel konkursil, noh loomulikult ma ainult siis valmis ja alles hiljem aru ja kas konkursid on ka selline koht, kus sind pannakse tähele, sulle teatud ettepanekuid tehakse, aga kuna ma ei ole mingi lipitseja ja ei taha nagu kellelegi kintsu otseselt kaapima minna, siis on mul jäänud see pool vahele. Ma olen pidanud pähe teist teed pidi liikuma. Aga ma olen ka saanud siiski nipet-näpet välismaal teha, et omal ajal ooperis noh, see ei ole muidugi mingit imet, mis asjaga olen kolm ooperit teinud ja Oulus erinevate dirigentidega olen saanud 1004 lugu, nii et ma sain ütelda, et ma olen välismaal käinud, aga ma lihtsalt seda afišeerinud, sest et ma ei ole seda oluliseks pidanud. Mis kellasi see on? Minu asi ei ole näiteks üldse, kas torujüri Andresse teeb tööd paides või ta teeb tööd Helsingis, kui ta teeb oma tööd hästi, las ta teeb ja mul on olnud teha au ja eriti olu koha pealt on hea meel, sest seal on alati, annab päris hea seltskond koos. Kuna tegemist on projektiga, siis sinna spetsiaalselt otsitakse seda asja ütelda, et mingisugune kolkaküla, et kui keegi arvab, et ta kolkaküla on, siis käigu vaadaku, tehku silmad lahti, et kolkaküladele muidugi tõele viin. Aga ma olen selle üle uhke ja olen saanud ka Läti rahvusooperis mõned korrad kaasa lüüa ja nüüd viimati tegin ühe kiire tule tõrjumis Ankara ooperis laulsin tseremooniat, et ma siiski ei ole nagu truuks jäänud oma teatrile ja juhtkonna rahustuseks võin ütelda, et ma isegi ei otsi praegu kuskilt midagi muud, sest et ei ole ju selleks vajadust. Miks ma peaks sellest loobuma, mida kõik on tahtnud saada. Ja kui ma olen üldse oma vabakutseliste kolleegidega siin-seal kokku puutunud, siis ainuke asi, millest unistatakse, on statsionaarne töökoht. Ooper, kus ma saan teha ja sellele lisaks peavad rollid olema, nagu mul on see aasta üheksa või 10 rolli ja eelmisel hooajal vist oli kolm Testonilist müstiliste numbritega avastasin, ma pean samuti täiesti puhta rumal inimene, kui ma sellest loobun. Ja loomulikult me seda ei tee praegu. Ja kui sellele kaasneb meeldiv töötasu, mis laseb nagu hinges püsida nomics. Selleks pole vajadust, lihtsalt. Sul on küll kohutavalt palju tööd olnud ja on, aga mis sind peale laulmise ja muusika veel huvi? Seda on raske nüüd ütelda, et kas see mind huvitab, siis ma proovin jälle natuke filosofeerida, võib olla elusetapp, kus ma enda arvates elasin selleks, et laulda, et ma ikka proovin asjadele ausalt vaadata ja me ikka teeme tööd ja selleks, et elada. Ma ei ole näinud ühtegi inimest, kes ainult elab selleks, et tööd teha. Ikka kõik tahaks ju vähe kergemini läbi ajada lihtsalt olude sunnil ma olen praegu sellisesse portsu otsa langenud, heas mõttes portsu otsa, aga ma ikka proovin selle kõrvalt maksimaalselt palju ka heas mõttes elu nautida, kasvõi loodust vaadata mingit asja, mis nagu puhastaks mõtteid mujale viiks, sest et ei kujuta, et mul on väga palju magamata öid, kus lihtsalt Mul keerlevad viisid peas. Sellest tuleb kuidagi vabaks saada, mida ma kindlasti ei tee ma koduseid tööd, ma proovin oma töö teha ära teatris. Miks ma pean oma muresid kodu viima, ma tahan, et mu abikaasa läks lõppresultaati muide köögipoolt. Aga peale tööd, noh, me oleme abikaasaga leidnud uue investeerimisvahendi, sest et kuna me oleme ju kohutavalt rikkad inimesed, temal õpetaja laulan teatrist, siis meil on ju meeletult-meeletult raha ülejäägid. Siis me sealt rehaga lubame seda ja me investeerime selle reisidesse, proovime aastas vähemalt kord kak Puhatu ja siis veel siin-seal käia, sest ma arvan, et see, mille ma olen investeerinud enda sisse, seda ei saanud mitte keegi ära võtta, see korvab absoluutselt igasuguse läinud siis mul ei ole vaja. Lossi inimesel on suhteliselt vähe vaja, et elada, aga on teatud tingimused, mis peavad loomulikult olema tehtud ja kui ma teen tööd, siis loomulikult on sellest tasu saada. Vot see on üks asi, et inimesed peaks selgeks tegema, et tasu tuleb välja teenida. Millised loomingulised väljakutsed sind veel ees ootavad? Järgmine loominguline väljakutse on Tristani solde. Seal on mul nüüd väga suur roll, ei ole seal kurvenal seal nihukene truu jünger Kristjanil saab jälle lõpuks surmani, et jälle üks suurem ootab ees. Õnneks ei lähe hulluks seekord Rigolettot läheb hulluks. Syrano surev Sharmooniad lihtsalt õnnetuks. Scarke tapetakse ära, Chanis kiki, teeb endale varanduse ja nii edasi ja nii edasi, et üks surmal jälle ootamas mind lava pääl teatri poole pealt ma tean, järgmisel hooajal peaks seal paar nimetust, tulem on maskiball haarnemiku lavastuses ootan huviga uut kohtumist seal ooperiga, sest et mul sellega üks põgus kohtumine olnud 12 etendust, et nüüd vast tuleb uus. Ühesõnaga hakkame ringiga sinna tagasi jõudma, et hakkan saama mõnda ooperit teha kaks-kolm korda juba, see on päris huvitav suvele Suure-Jaani festivalil tuleb Paul Mägi juhatusel ooperini Lembitu ettekanne, kontsertettekanne seal mul Meelis osa ääretult raske Eesti kohta jälle pealtnäha tundub niukene lihtne muusika ja võib-olla mõne jaoks mitte midagi ütleb ja teatud aja märk võib seal teatud viisides ja asjades küljes olla, aga ma ütlen, et tehke järgi, siis tulge rääkima. Soovitan kõigile kuulama tulla, tal on Eesti koosseis pääsest sinna sinna võimalik türklasi peale tuua, siis Lähme ooperipaadist suvel käivituvad, sest nad on väike ülesastumine Kaala kontserdil. Cooper raekojas, Priit Volmeriga, üritame saalitäit, rahvast lõbustada ooperiaariat, ega ma rõhutan sõjale kammerkontsert ja kuna tegemist on äkilise partneriga, kes On palju liikuv ja paljulubav, siis ma loodan, et proovime spektaakli sellest teha. Mis veel, paar suurvormi paar nimetust veel peaks tulema lähiaja jooksul sügisel Tobiase Joonase lähetamine Neeme Järvi dirigeerimisel ja siis Tobijasse Johannes Damaskusest selline oratoorium Paul Mägi vist oli dirigent. Nii et tööd ja leiba jätkub. Ega siis midagi jääb ainult üles sind tänada ja sulle soovida jätkuvat huvitavat ja sisukat lauljateed, et sa ikka ise mõnu tunneksid sellest, mis sa teed ja, ja sellega ka rõõmu ja elamusi. Publikule pakuksid aitäh. Tänan kutsumast ja ootan kõiki, kes te kuulasite seda saadetud. Tulge teatrisse, vahetum kokkupuude on parem. Saates rääkis ja laulis Rahvusooper Estonia solist Rauno Ell. Saate teostasid toimetaja Tiina kuningas. Operaator hel lebas.