Kaheteistkümnes Tallinna Pimedate Ööde filmifestival täna on viimane päev ja meil on telefoniliinil Jaan Leppik, kes nüüd jagab oma muljeid kinnist, mida ta käis vaatamas. Nimelt Hana Makmal pahvi silmist häbist purunenud buda. Mis mind tänavusel PÖFFil tõeliselt vapustas, oli pärsia filmikunst. Ma ütleksin, et et pärslased Paan hoiab oma filmikunsti lipu ikkagi väga kõrgel ja Makmalbaffide režissööri dünastia on jätkuvalt nagu selle kõrge laine tipus, nii et et ma vaatasin Hanna makkumalbaffi filmi häbist purunenud buda ei ole inimest, et kellele ma seda filmi ei soovitaks, vastupidi rutakem ja püüdke see ta filmi hankida. Püüdke seda filmi vaadata, sest see on midagi täiesti ekstraordinaarset, aga miks anamatumal papp näitab selles filmis seda, kuidas lastemäng võib saada reaalsuseks ja kuivõrd õbluke on see joon, mis jooksebki mängu ja reaalsuse vahel? See näitab seda, kuidas võivad kasvada uued ja uued, üha uued põlvkonnad Äärmuslasi ja mis põhjusel nad kasvavad, milline on see pinnas, kust tulevad kõik need äärmuslikud ideed mis on seotud näiteks islami, Talibani liikumise ja muu taolisega? See on selles mõttes realistlik ja väga karm film. Anamatumalbafon kasutanud filmis väga palju fantastilisi lapsnäitlejaid. Ja suure tõenäosusega, nagu mina olen aru saanud, ei ole ta pidanud väga palju vaeva nägema selleks, et need lapsed mängiksid selles filmis iseendid. Neil puudub esinemiskramp, nad on vabad. Nad on iraani külakeskkonnas, kus peamiseks värviks on selline kollakashall või hallikaskollane suurepärased loomulikud lapsnäitlejad, vahvad natuurid, väga hea leid. See film on väga ootamatute pööretega ja ta kujutab väga ehedalt lapse igatsust hariduse ja teadmiste järele. Ta näitab inimese loomulik soove, loomulik naturaalseid tahtmisi ja naturaalseid igatsusi. Ta paljastab ühe inimisiksuse lapse näol küll ühe inimisiksuse. Täiesti võttes ta riidest lahti võttes ta alasti. See on kõik puhas, 100 protsenti on seal siirust. Seal ei ole mitte mingisugust kunstliku kunstliku ülemängimist või mingisugust sellist kunstlikku riietamist piltlikus mõttes. Filmis on hästi palju pingeid. Pinget näitavad selle filmi erakordselt head kvaliteeti, sellepärast et pinged on need, mis näitavad ju alati, väljendavad kuvavad sotsiaalset olude tegelikkust ja seda, see film on väga realistlik, isegi võib seda sõna tarvitada julgelt selle filmi kohta midagi väga, väga head. Nii et suur tänu Pöffil, et, et see film kavva võeti ja oleks olnud ka imelik, kui seda filmi PÖFFi kavas ei oleks. No see pealkiri viitab juba sellele, et me oleme harjunud seda piirkonda maailmas seostama eelkõige nagu araabia kultuuriga, selle tuleb välja ju, et seal on kunagi olnud ka buda kujusid, mida siis on purustatud, eks ju, et mis, milles pealkiri nagu tuleb, et seal on nagu täiesti otsesed seosed nagu ajaloole. Ja kahtlemata, kuigi iseenesest ma võiksin ütelda seda, et, et sellised ajaloolised vihjed ja vihjed sellele, mis on olnud võib-olla isegi väikesed, sellised poliitilised vihjed ei ole selle filmi tegelikese, nad on suure pane materjal režissöörile selleks, et, et näidata ühe siira ja lihtsa inimese kujunemislugu ja, ja kuidas ta Iraani oludes ja tingimustes, kuidas ta kasvab ja, ja millised on need mõjutused, mis teda tema kasvamise aja jooksul mõjutavad lapse eas, et selles mõttes on see ka väga hästi psühholoogiliselt läbimõeldud film, et et režissöör tunneb laste psühholoogiat või ta on sellega tegelenud Nõnda kõneles Jaan lepiksis Hana Magnussen Bachi silmist häbist purunenud buda. Täna siis festivali PÖFF viimane päev ja soovitan kindlasti kõigil kinno minna. Küllap leiab igaüks endale midagi sobivat ja filmide kohta on veel põhjalikult informatsiooniga. PÖFFi koduleheküljel.