Algab portreesaade noorest Eesti päritolu viiuldaja Anna-Liisa pes Roodneyst fantaasiateemale Rimski korsakovi ooperist kuld Kikas, mida praegu kuulete, on teos, mis Anna-Liisa juba pikka aega repertuaaris ja millega ta on hiilanud mitmel konkursil. Anna-Liisa Beuroodne on pärit mitme põlvkonna muusikute perekonnast. Tema isa oli silmapaistev viiuldaja ja dirigent, Moskva konservatooriumi ja Sibeliuse akadeemia professor Igor pes, Rodney ema, professor Mari Tampere on tunnustatud viiuldaja ja pedagoog, Eesti Muusikaakadeemia ja Sibeliuse akadeemia õppejõud. Isa, isa Semjon lits. Pessaroodmi oli silmapaistev viiuldaja 1900 kolmekümnendatel aastatel Tbilisi konservatooriumi professor ja ooperiorkestri kontsertmeister. Isa ema Tatjana Bogožeeba, samuti silmapaistev viiuldaja professori jampolski assistent Moskva konservatooriumis ja hiljem pedagoog, Soomes Anna-Liisa pessaroodmi ema ema Aime Tampere oli tunnustatud organist ja pedagoog, emapoolne vanavanaema Ženni Siimon, kui oli omal ajal Eesti väljapaistvamaid laulusoliste. Nõnda on Anna-Liisa saanud esivanemaid aga ka Sibeliuse akadeemiast ja Londonis. Mainekas Gild hool koolist jäävad tiivad, mis teda nüüd maailma kontserdilavadele ja konkursivõitudele kandnud. Suviti esineb ta ka kodulinnast Tallinna kammermuusika festivalil. Sellelt festivalilt ongi pärit enamus tänases saates kõlavaid salvestisi. Algamas, saates kuulemegi Anna-Liisa pess Roodne muusikud eest. Hetkeseisuga anno Domini 2008, mil noor viiuldaja on saanud just 27 aastaseks. Anna-Liisa, teie olete nii ema kui isa poolt pärit niivõrd võimsast muusikute suguvõsast ja viiuldajate dünastiast. Ega vist ei olnud lapsena üldse mingit küsimust, et kelleks saada? No see oli täiesti minu oma algatusel see viiulimäng elanud ja keegi seda ei forsseerinud minu peale ega midagi sellist ja siis kaheaastasena oma kaks ja pool või mis, ma olen siis isa tõimula esimese siukse, ühe kuueteistkümnendiku huvi oli Jaapanist ja siis ma hakkasin natukene mängima sellega täiesti ise, aga enne seda ma olin nagu nõudnud seda asja, et keegi nagu mulle peale seda ei surunud. Et täiesti loomulikult see jah, nagu algas oma viga, ütleme nii. Teil on andnud see eelis ka, et olete kogu aeg olnud muusika sellise viiulimängu sees ja sellises kultuurikeskkonnas kasvanud, et ma mõtlen, et teiste eakaaslaste suhtes, kes olid võib-olla erinevatest perekondadest pärit, oli see kindlasti ka juba lapsena tuntav eelis. Ja loomulikult ja meie tuttavad loomulikult, isa oli väga tuntud muusik. Jah, meil olid kõik tuttavad väga tuntud ja kuulsad muusikud ja kes meil kodus käisid, oli loomulikult ka väga huvitav ja mina lapsena sellest eriti nagu aru kohe olnud, et kes meie tuttavat seoses sõbrad nagu on alles pärast hakkasin aru saama, et kes siis nad olid seal? Ei, see oli loomulikult suur suur eelis, aga kellelt hakkasite siis tegelikult esimest õpetust saama, viiulimängus? Õpetust kohe iili Divikult loomulikult, aga enne seda ma olin pool aastat niimoodi ise mänginud ja selle ühe kuueteistkümnendiku viiuli ka niimoodi noh, niisama lolli. No aga siis vanemad mõtlesid, et parem mitte lasta lapsel niimoodi untsu minna siis videvik hakkasime ka tõele kolmeaastasest peale, siis olite juba Tallinnas sündinud, olete Moskvas? Tegelikult olen küll Moskvas sündinud, et siis kaks nädalat või mingi kuu aega pärast mu sündi, ema tuli Tallinnasse ja siis me oleme kogu aeg niimoodi Tallinna Moskva vahet elanud hiljem ka Soome vahet. Aga muusikakeskkoolis jätkus iili tiivikuga, õpetus just, aga tegelikult ma füüsiliselt seal koolis ei viibinud vägagi palju. Kuna Me reisisime kogu aeg Moskva Tallinna ja Turu vahet, kuna isa oli seal peadirigent, siis mul olid kõik õpikud alati kaasas ja siis vahetevahel käisin niimoodi keskkoolis ja käisin siin siis tunnis ühe õpetaja juures. Koolis ma tegelikult seal oma klassikaaslaseid eriti ei isegi ei näinud ja juba mõne aja pärast üheksaaastasena asusite Helsingisse elama ja kuidas siis õpetus oli, ei olegi üldse tavalises koolis käinud. Jah, tähendab ma läksin sinna Inglise kooli üheksa aastaselt, see oli minu jaoks on loomulikult väga uus elamus, kuna Mul oli fantastiline selles mõttes, et seal oli väga erinevatest kultuuridest lapsed ja oli Egiptusest, oli Ameerikast, Hiinast, Jaapanist, Venemaalt igalt poolt tõesti. Ja üsna väike kool oli, siis oli selline nagu tere, tunnen seal, mis oli väga-väga meeldiv. Ja mul on siiamaani väga head sõbrad sealt ja ma olin ainuke muusik vist seal koolis. Et see oli generand küll, aga muusika õpingud jätkusid siis juba edasi Sibeliuse akadeemias. Seal oli selline noorteosakond ja noorteosakond ja see oli ka väga hea mõte mind sinna panna. Ma õppisin ema isa juures loomulikult. Ja siis sellest ajast peale olen alati seal olnud, kuni nüüd oma diplomi kätte sain, paljud muusikud ei taha nagu ise oma lapsi õpetada, aga teil on põhiharidus viiulimängualal saadudki oma vanematelt? Jah, ja siiamaani ma pean ütlema, et tema isa on olnud mulle eeskujuks igas mõttes ja ema siiamaani ei tea, kus ma oleks ilma ema abita ja alati tulen ta juurde tagasi ja ikka kõik käib tema käe alt läbi, alati ükstapuha, mis ma ka ei teeks. Kuigi Sibeliuse akadeemiast läksid edasi õpingud hoopiski Londonisse, jah, kelduals kuuli ja sinna ma läksin Ifranimanni klassi. Kahjuks tema juures ma jõudsin ainult ühe aasta, ta suri järgmisel aastal, kui ma sinna tulin. Ja kild oli ka, on seatud ka väga, väga soojad mälestused ja seal ma olen siiamaani niimoodi assistendi rollis või nii. Aga alati käisin ikkagi ema juures tunnis ja ega see kadunud mul iialgi. Et samal ajal loomulikult ma olin kyll koolis, aga samal ajal ka Sibeliuse selts oli paralleel niisugune õppimine, selles koolis saite te väga prestiižse kuldmedali. See on väga eriline tunnustus, järelikult oli kõik see tehnika ja musikaalsus jõudnud sellele tasemele, et selline prestiižne auhind tuli. Jah, tõesti see auhindaja, Noosa klindi, pree, printer fall ja tasemel liidu üks inglane viiulda, kõik, nad on omal ajal selle võitnud ja see on tõesti väga prestiižikas auhind. See tähendab siis seda, et mängitakse üks suur viiulikontsert Barbikenhoolis, noh, see on juba finaal, tähendab, seal on kolm vooru. Ja siis ma üldse ei nagu ei oodanud mitte midagi sellest, et minu eesmärgina oli mängida Šostakovitši viiulikontsertorkestriga ükstapuha kus ei oleks ükstapuha kellega. Aga see oli minu kirg selline, et ma tõesti väga-väga armastan seda kontserti ja tahtsin väga mängida seda orkestriga just nimelt, sest et minu arust see on geniaalne teos. See tunne, kui laval on ja orkester nagu selja taga, et see on tõesti võrratu. Nii et see võimalus mulle anti. Plussiks oli ka see, et ma võitsin, aga see ei olnud eesmärk, et eesmärk oli mängida see teostest, et see oli igatepidi, oli meeldiv kogemus, minule praegu ju noor viiuldaja, aga siiski on olnud võimalus juba väga paljude orkestrite ka mängida, et see on ilmselt solistile. Kas suur asi, kui ta saab musitseerida heade orkestrite ja mängida neid suuri viiulikontserte millised nendest on praegu repertuaaris ja mängitud ja võib-olla milistorkestritega tegelikult Sul on just viiulikontsertidega lugu, aga hästi, sest et mul on neid palju selles mõttes ma olen olnud sunnitud neid õppima kas millegi jaoks või lihtsalt ema isa poolt või siis midagi pakutakse mängida. Et siis tuleks asi ära õppida. Et selles mõttes on mul jah, kõik suured teosed nagu käes, sellelt poolt on asi hästi. Aga alati tuleb neid juurde õppida. Näiteks praegu ma õpin Bruchi shoti fantaasiad, kuna mul tuleb Šotis kontsert sellega siis orkestriga. Aga millised on võib-olla endale südamelähedasemat kontserdit nendest suurtest viiulikontsertidest? Noh, nad on kõik, aga pean ütlema, et sost akovitši esimene viiulikontsert on tõesti ma lihtsalt esimest korda, kui seda kuulsin, siis see tõesti kuidagi väga imbus minusse. Ja siis kui isa mälestuskontsert oli aastal 98 mängisin mina, Maksim Fedotov, Pavel Berman, Moskva konservatooriumi suures saalis. Mina mängisin Sibeliust, Pavel Berman Pramsi ja Maksim Fedov Šostakovitši esimest ja see avaldas mulle suure mulje, siis kuidagi väga siis pärast seda ma väga-väga tahtsin selle ära õppida. Longu CB elus on ka väga südamelähedane, kõik on omal moel absoluutselt geniaalsed, ega neid niimoodi ritta ei saa panna, aga noh, need võib-olla kaks praam loomulikult ka, eks neid tule juurde. Meil on salvestis Tallinna kammermuusika festivalil Haydni viiulikontserdist kuuleme fragmenti teisest osast. Te olete sündinud muusik ja artist, esineda publiku ees, see ilmselt ongi see eesmärk anda endast parim ja see õnnetunne, mis sellest tekib. Jah, see on väga raske suve meil, ma olen selle peale väga tihti mõelnud, et lavaga suhe on tihtipeale raske, tähendab, et see eufooriline tunne, mis tekib pärast seda, kui sealt maha kõnnitakse, kui asi hästi läheb, see tähendab nii. See on võrratu tunne, aga kõik see valmistumine, et sinna jõuda nagu sportlaselgi selline valmistutakse aastaid kuude kaupa nühitakse ja lihvitakse siis see teatud aeg, mis laval on, siis peaks just nagu endast andma kõik. Et tihtipeale meil ei ole seda kanalit, kuhu sukelduda, aga tuleb ennast selleni iga treenida, et see on professionaalsus juba, aga see on täiesti võrratu tunne, kui seal olla ja inimestele anda seda, mis on sulle endale antud ja tõesti anda endast parim, on see eesmärk midagi nagu ei tohikski olla. Tegelikult te olete ka väga paljudel konkursidel osalenud. No konkurssides suhtutakse nii ja naapidi, aga selge on see, et need konkursivõidud avavad noortele muusikutele uksi, annavad esinemisvõimalusi. Kas teie nendesse suhtute? Ma arvan niimoodi, et konkursid on väga vajalikud inimesele ja arengule. Ma arvan, et nendes on ka oma risk ja oma mitte nii head pooled ütleme nii. Aga asja tuleb võtta nagu arenguprotsessina, et inimene saaks aru, mis tema tugevad pooled on, mis võib-olla mitte nii tugevad ennast arendama peab alati ja konkursid on selle jaoks väga-väga head. Oht on küll selles, et see konkursi selline faas peale vot seda ma loodan, et paljudele ei jääks selles mõttes, et alati tuleb nagu pürgida kõrgemale mitte numbrites, vaid iseendas. Ma olen omal ajal väga palju konkursse läbi käinud, omad Matsakad, ma olen ka saanud kätte omad preemiat. Ja sellest palju palju õppinud iseenda kohta, tähendab ma arvan, et see on täiesti inimesele vajalik selle jaoks, et iseennast õppima tundma paremini ja kuidas teatud olukordades olla ja käituda ja endaga kokkuleppima selle jõudu. Need on kahtlemata iseenda proovilepanekud ja sellised katsumused, aga need aitavad inimesel stimuleerida ennast ja ilmselt panevad ka forsseeritult õppima laiemat repertuaari. Ja loomulikult ja see on hea, suur pluss. Ma olen ka pidanud õppima väga-väga palju teatud teoseid just sel eesmärgil, et ma lähen konkursile. Ja see on tõesti loomulikult hea külg, selles leemiks on võib-olla see no ei tohi sellesse nagu kinni jääda, et tõesti käia konkurssidel, on loomulikult ja, aga siis tuleb edasi minna, edasi edasi ennast arendada. Loetleksin siinkohal konkursse, kus Anna-Liisa on edukalt osalenud. Jan kutsiani nimeline rahvusvaheline konkurss Tšehhi Vabariigis 1995 kolmas preemia. Rahvusvaheline Frankfurdi muusika festival Saksamaal 1999 peapreemia. Helsingi Rotary klubi preemia 1999.-st aastast. Eesti Eurovisioonikonkursi võitja aastal 2000 con prio konkursil sai Anna-Liisa Eesti televisiooni preemia aastal 2002. Martin Musicale Foundation Londonis 2003 peapreemia, mu siis bene voolanud Found London 2003 Jan plemingi preemia Jašahhaalsetasi nimelise rahvusvahelisel konkursil Vilniuses 2005 kolmas preemia. Johannes Brahmsi nimelisel rahvusvahelisel konkursil Austrias 2005 teine preemia. Clydurs Kuulov Musicale oma kuldmedal Londonis 2006. Lisaks on ta osalenud ka paljudel rahvusvahelistel festivalidel ja meistrikursustel. Praegu on teil koolid lõpetatud ja artisti elu käimas täies purjes. Kuidas see kalender praegu välja näeb, millised esinemised on siin suvel kevadel olnud ja millised esinemised on ees suve alguses? Juunikuu oli päris kohutavalt intensiivne, sest mul oli kolm Vigmarcholi kontserti Londonis ja pluss veel siis veel see kontsert ja palju kammermuusikat ja kõik oli samas kuidagi. Noh, juunikuu oli täiesti täis. Ja juuli ka. Tegelikult ma nagu puhkust niimoodi eriti ei olegi olnud, ees on tulemas siis 16. septembril on ka jälle võitma hoolsal mängin rosmowski ansambliga Mendersoni okteti, seitsmeteistkümnendal septembril mon soolokontsert Manchesteris mu väga hea sõbraga Aleksander karbajeviga, kellega ma nüüd siis mängin, päris palju Londonis, Inglismaal üldse ja siis on palju muusikat, ma läen ühele festivalile Inglismaal, mille nimi on Prosecco Istivanišerlisi festival ja seal on siis ka põhiliselt kammermuusikat ja siis tuleb Sibeliuse kontsert siin Vanemuise ka ja siis on šoti fantaasia Šotimaal novembris ja kalender on jah, niimoodi täiskogu riik peab midagi uut õppima ja minu jaoks on selline suur rõõm ja au teha, sest et see on lihtsalt meeldiv protsess minu jaoks. Teil on palju muusikutest sõpru. Kas kontserdikalender kujuneb ka vastavalt sellele ja kas nende sõpradega on nagu teine tunne, parem koos mängida? Ja loomulikult, see on alati suur privileeg, et saab kammermuusikat sõpradega mängida ja mul tõesti Londonis on väga-väga palju häid muusikutest sõpru, kellega ma olen palju mänginud, on noh, näiteks Korngoldi klaverikvintetti mängisime just jaa, Nendega on väga tore mängida ja see ei ole nagu ei tundu tööna üldse, vaid selline nagu rõõm, biohetk, kui istutakse maha ja lihtsalt uuritakse asja koos. Kuuleme üht näidet koostööst Eesti muusikust sõpradega, kontserdisalvestist Tallinna raekojast koos Silver ainome ja Mihkel Polliga fragmenti Ravellid Riiast. Te olete lapsest saadik kasvanud mitmekeelses keskkonnas ja jasugustes, nende erinevate õpingutega on tulnud jooksvalt õppida erinevaid keeli. Mitmes keeles te praegu suhtlete? Esiteks ma ei teagi, mis mu emakeel on. Kuna ma juba algusest peale rääkisin eesti ja vene keelt ja pärast siis tuli juurde soome keel pärast ei, enne tuli inglise keel, siis tuli soome keel siis rootsi keel ja pärast võtsin juurde veel saksa, inglise ja itaalia ja prantsuse. Ja prantsuse, itaalia, vot need on võib-olla kehvemad, sest peaaegu üldse ei kasuta. Et saksa keel veel kuidagi. Aga praegu on niimoodi jah, et siis, mis mul on, tähendab eesti, vene, soome, inglise neid nagu kasutan kõige rohkem. Kui nüüd minna sinna lapsepõlve veel tagasi, et kui paljude oma vanavanematega suhtlesite Muumi, nagu me kutsusime, vanaema, oli orelimängija ja palju suhtlesime, et ma olin vanaema vanaisa juures alati siis, kui ema isa sõitsid minema. Kuna lapsi ei tohtinud veel kaasa võtta. No ja siis 86.-st aastast edasi, siis ma siis ikka sõitsin alati igale poole ema-isaga kaasa, siis ma jäin alati siia ja mõmmi vanaisaga välja tänavale. Ja olin nendega palju jah. Aga isa poolt ma ei näinud, ei, vanaema, vanaisa vanaema väga tahtis nagu kuulujutu järgi mind näha, aga ei jõudnud, kahjuks. Suri enne ära. Ütlesite, et ei tea, milline on see emakeel, aga kus on siis see kodumaa või kus on see päriskodu? See on alati küsimusele. Mina väiksena ütlesin, et maid roodinaalsega range tähendab, et minu kodu on siis seal, kus me olime Moskvas, tähendab, see on see väikene küla, kus me elasime siis päris mitu-mitu aastat ja ei tea, kus see kodu on, ma arvan, et see kodu on seal, kus teha enda jaoks ja praegu elan ma Londoni Tallinnas Helsingi vahet ei oska öelda, et võib-olla see Soome, Espoo, kus me elame, on selline kodu, et maja iseenesest on selline õhkkond, et see on tõesti kodu. Londoni elu on mul selline praegu, et see on rohkem selline töökeskus või niimoodi, et mul on alati seal midagi kohutavalt vaja kiiresti kiiresti teha ja kogu aeg kuhugi rutata. Siin on jälle sinuga töö, aga teine õhkkond ja teine tunne täiesti. Aga kuidagi need kolm kohta praegu nagu täiendavad 11, selles mõttes, aga maailm on alati niimoodi olnud, et mingi kolme koha vahet alati oleme kogu aeg niimoodi reisinud. Muusiku elu on oma proovisaalis ja, ja kontserdilaval. Aga kui palju õnnestub looduses käia ja kui palju ta seda vajab? Väga vaja, väga vajan seda, sest ma olen üles kasvanud maal täiesti ja üles kasvanud sellega, et käima hommikuti või millal tahes, nüüd siis piima võtmas seal liitrite kaupa naabritelt ja see on alati minu jaoks väga, väga tähtis on seal metsas jalutamine ja kahjuks nüüd on seda võimalust vähem. Loomulikult Espoos on seal meil metsakene ja nii edasi, aga kahjuks on aega ka vähe. Ja siis ei jõua niimoodi ennast turgutada, selles mõttes mu tädi, keda ma väga väga austan, Katrin Tamme on koolisõidutšempion väga armastan teda ja tema ikka siiamaani tegeleb loomadega ja nii edasi ja vahetevahel käin siis tema juures ratsutamas ja nagu eilegi näiteks käisime ja, ja see on alati minu jaoks ka suur kirg, et loomad ja loodus on tõesti väga südamele lähedased. Kahjuks on aega vähe selle jaoks, nüüd aga, kui raamatu kätte võtate pigem mingi muusika, kirjandus või ka ilukirjandus. Kõike loen, praegu loen just Käbi Laretei raamatut, kuhu kadus kõik see armastus ja igasugust laev, nüüd ahah, kasuberti elust nüüd lahenduse, kuna mul oli selline periood, kus ma pidin mängima ka Schuberti okteti Londonis ja Schuberti, kel pilli kvintetti ja temast nüüd ka väga huvitav, siin pärast neid kõiki kogemus, et helilooja, no ja isiksuse ja, ja iseloomumõistmine on, on teile oluline ka tema loomingu interpreteerimisel. Loomulikult, ja kui tulla tagasi Šostakovitši kontserti näiteks, siis ma uurisin väga-väga palju omal ajal tema sellest loomise protsessist ja see aitab kaasa loomulikult. Et ei saa niimoodi lihtsalt minna ja, ja mitte teades hakata midagi mängima, et midagi tuleb alati uurida ja teada, enne kui hakata seda uurima. Jah, vastab Covid i puhul eriti, et millistes tingimustes ta kirjutas ja, ja mida ta üle elas ja, ja kuidas ta kannatas ja, ja milline oli see ajalooline situatsioon. Ma usun tõesti, et, et see on ka muusika interpreteerimisel väga tähtis tunda loomulikult ja ja kõik see aeg ja nii edasi, ega see väga lihtne ei ole. Noh, ütleme, et Euroopa inimesel seda ei ole nii lihtne ja arusaadav, ütleme, et et meie oleme puutunud kokku sellega rohkem, aga Inglismaal näiteks võib-olla on natuke keerulisem seda aru saada, kui rääkida veel viiulimängust, milline on see pill, millel praegu mängitav? See pill on mul käes olnud juba peaaegu 11 aastat, nüüd see on pill, mille isa ostis kunagi ise mängisid, aga paar korda sellel pillil, aga no mitte niimoodi, et ta, ta vist ostis selle ikkagi mind nagu meeles pidades või nii keegi ei tea, mis pill see on, kõik ütlevad eri asju. Aga noh, minu väike tiigrid, keda on nagu ma teda alati olen, kutsun. Ma arvan, et asi ei ole nimes vaid mida selle pilliga teha. Et alati ei ole see nagu kõige tähtsam, et mis silt seal sees on vaid tunnetada selle pilli seesmist energiat või ennast arendada rohkem, kui asuda selle Pili nime otsimise kallal. Tehakse ju erinevatest pillimängu, koolkondadest ja vene viiulikoolist ja ilmselt teie olete samuti saanud selle vene viiulikoolibaasi, aga kas näiteks Londonis tajusid, et sealt nagu tuleb midagi teistmoodi õpetust, seda kindlasti teistmoodi õpetust. Jah, aga ma arvan, et see vene kool, nii nagu seda nüüd nimetatakse, tuleb rohkem Abram impolski suunast ja seda ma tahaks ja loodan inimesed mäletaks tema nime rohkem kui tänapäeval teda mäletatakse. Tema klassis oli kõik isiksused, ei olnud sellist arusaamatut, nii et oleme nüüd selline tehas ja lindilt tulevad välja samasugused siuksed, väga tugevad mängijad, kõik olid omamoodi erinevad, aga vot artistid, muusikud, igaüks oma nägu ja seda tuleb minu arust väga hoida seda koolkonda ja loomulikult edasi arendada. Inglismaal on asi teistmoodi, ütleme nii, sinna on loomulikult ka läinud väga paljud venelased. Aga no natukene on see seal muutunud, ütleme nii, et alati tuleb ikka meeles pidada, et kust see tegelik nagu kool tuleb, minu puhul ma arvan, et see on suurt aitaja kui neid võib-olla neid erinevaid koolkondi võrrelda, et mis selle vene koolkonna kõige tugevamad küljed on? Ma arvan, et see individuaalsus, hääletooni kvaliteet, loomulik väljendus, füüsiline vabadus ja just see individuaalsus ja tooni kvaliteetse on minu jaoks nagu sellised kõige suuremad aspektid, nagu mida tuleks veel hoida. Selline Virtoosne tehnika, see on, et ka igaühe individuaalne asi või, või kuidas sellega on, ma arvan, et loomulikult, ega seda ma isegi ei maini, sest see loomulikult iseenesest mõistetav, aga see ei tohiks olla eesmärk, et ma olen nii paljusid näinud ja kuulnud maailmale ja konkursidel eriti mad, kui tulla selle teemale tagasi. Virtoosus iseeneses. Ei, ei ole muusika, see on ainult üks work to, mis nüüd eesti keeles peaks olema siis töövahend, millega ennast väljendada, see ei tohiks olla eesmärk, virtuaarsus on ka osa muusikat, osa artisti musikaalsust, ma arvan jah, see klassikaline viiulirepertuaar, seda mängivad järjest erinevad interpreedid, tulevad uued põlvkonnad, mängivad samu teoseid. Aga kui näiteks teie hakkad õppima list väga tuntud teost ja tahate seda orkestriga esitada, noh kasvõi Tšaikovski viiulikontsert. Et mis, mis see eesmärk siis on, et mängida seda võib-olla paremini ja mängida seda nii, et see publikule mõjuks värskelt ja toredalt, et kuidas, kuidas ta läheneda sellele teosele seda õppides? Minu jaoks on alati olnud tähtis see teine, tuleb loomulikult see vundament panna tugevasti paika, pärast seda võib alles maja hakata ehitama, et mingil juhul ei tohi maja hakata ehitama katusest, nagu mu armas ema on kogu aeg õpetanud. Ja ma arvan, et kui see baas on maas ja fundamentaaltugevasti maha pandud, siis tuleb Enda seest otsida see noh, selline loominguline, tugev mõte või tunne. Mis siis seda kõike välja toob, et mingil juhul minu jaoks vähemalt ei tohi kunstlikult hakata midagi välja mõtlema spetsiaalselt selle jaoks, et see kuidagi tunduks värskena. Kuna kõik peab toimuma loomulikult hingest ja puhtast südamest kõik elus, mitte ainult mäng. Aga mängus tulevad välja ka siuksed asjad, mis võib olla teistmoodi välja, ei paista inimeses, sellepärast meie kunst on nii selline ainulaadne, kuna see on tõeliselt, vot mida sõnadega ei saa öelda, seda muusikaga saab. Sellepärast ma arvan, et seda tuleb ikka kõvasti hinges niimoodi otsida, kaevata kuni selle tõeni välja jõuda. Sellepärast ma nagu arvan, et see, mis sees on, see peaks olema just see, mis väljendatakse oma instrumendil. Kunstlikult ei tohi seda hakata välja, mõtleb nii, et tegelikult iga interpreet läbi oma isiksuse värvib selle teose just nimelt ja sellepärast tuleme tagasi selle vene koolkonna jutule tagasi. Kuna see ongi see, mida mine, koolkond on see individuaalsus, see on just see, mis kõige tähtsam on. Sest iga inimene erinev igalühel on oma DNA, et ei ole kahte samasugust inimest sellega seoses ka esitused noh, niikuinii erinevad ega kõiki kopeerida ei, ei saa. Igaüks peab otsima iseenesest selle tõe ja mis ta tegelikult inimesed on, sellest tulebki see omamoodi mäng. Niimoodi usuks. Millised on võib-olla teie enda suuremad muusikalised elamused olnud, mis on võib-olla läbi elu teile nagu rohkem mõju avaldanud. Loomulikult mu armas isa on üks. Ma lihtsalt kummardan ta ees ja alati, kui kuulan ta mängu, siis leian midagi uut. Ja tema on jah, mulle nagu olnud kogu aeg selline. Ma olen alati tema poole vaadanud niimoodi ülespoole ja eriti tuleb meelde tema Sosoni poeem, Tanjevi sviit, Beethoveni kontsert, kindlasti, tšekk on kõik sellised, Mount Everesti tulevad tema mängus meelde teine inimene. Loomulikult on Philipsi Leghorn, kelle nime palju ei tunta. Kahjuks, aga täiesti unikaalne viiuldaja, muusik, kes suri liiga liiga vara ja Ma kunagi võttis Guineluse viiulikonkurssi Belgias, Brüsselis. Nojah, ma võin niimoodi ausalt öelda, et isa oli tõesti üks selline inimene, kelle poole tõesti kummardus, nende asja. On ka palju teisi. Palju-palju teisi, noh kohe 100 nime tuleb meelde, aga no ma peaks ütlema, et isa on see kõige-kõige-kõige. Kuuleme Igor pessaroodne soleerimisel Tarantellat, Daneevee kontsert süüdist viiulile ja orkestrile koos NSV Liidu riikliku akadeemilise sümfooniaorkestriga Kirill kontraažini juhatusel. See on salvestis 1976.-st aastast. Milline on see repertuaar, mis võib-olla praegu endale kõige rohkem huvi pakub, huvi pakub, noh, see on loomulikult selline lai mõiste, aga palju kammermuusikat väga armastan mängida ja praegu just nagu ma ütlesin, ma õpin šoti fantaasiat, see on minu jaoks väga huvitav protsess, kuna sega tundub väga nagu kuidagi hingele lähedane pala ja loomingut, Heifetzi esitus. Minu jaoks see jumalik. Seda nüüd õpin ja see tundub olevat väga-väga huvitav, raskem, aga huvitav protsess. Lohk. Aga jah, kammermuusika on hakanud mulle väga nagu hingele lähedal olema ja palju uusi teoseid, õppensioon, selline ookean, mis ei lõpe kammermuusikamaailm. Et jah, kogu aeg on mingi uus pala protsessis, kogu aeg on uut vaja õppida. Ei lõpe iial. Kas heliplaati ei ole veel õnnestunud salvestada? Salvestada küll õnnestus, aga eks näis, jah, kust see välja tuleb? Sassis praegu, kellega koostöös son Evariiliaga tähendab, plaat on salvestatud Soomes Enno mäemets oli helirežissöör ja noh, nüüd on see järgmine protsessist, kus see välja tuleb, ei teos, mis teosed seal on, seal on Prokofjevi teine viiulisõnad ja siis Rimski korsakov kuld, Kikas viimasel kontserdil mulle meeldis väga kriigisa maht ja see on väga tore sõnad ja meest käisime Norras Mihkel Polliga mängimas Green Bergen festivalil ja käisime vaatamas kõrk, riigimaja ja kõik see kuidagi nagu lähendus riigi muusikaga. Ma arvan. Ja just eriti selle kolmanda sõnadile tõesti väga-väga ilus teose armasta jaoks kuidagi väga selle norra moodi trollide ja iluga. Aga põhjamaa loodus ja põhjamaa muusika on, on see nagu teile lähedane on ikka ja eriti Sibelius, et kuna me oleme seal palju elanud ja see kuidagi lahendus loomulikult, ja eriti Sibeliuse viiulikontserdi algus minu jaoks selline väga, väga ka spetsiifiline asi. Endale on selline väga tugev ettekujutustele alguses Sibeliuse viiulikontserdi esimest osa, õõnestus teil väga palju järjest mängida, kui Soomes oli dirigentidega, kus just ja see oli 99 vist. Ja kaks no sõpra said sealt siis preemia kellega ma siis mängisin just seda esimest osa ja see oli väga huvitav kogemus, kuna siis on kohe vaja näha eri meetodeid, kuidas nad siis niimoodi selle asjale lähenesid ja eriti esimese osakaal on niimoodi, et see on väga, väga raske dirigendile. No eks ma siis üritasin seal aidata nii nagu sain. Aga see oli ka mulle väga vajalik kogemus ja väga õpetuslik kogemus, tegid need noored kliendid seda väga erinevalt. Eks nad tegid ja isegi see ei pea olema suur vahe, vaid selline lihtsalt mingi tunne või tunnetus väga erinevad olid tõesti siiamaani, mäletan, kui palju teil on repertuaaris eesti muusikat, eks seda koguneb ka ja väga loodaks, et saaks juurde juurde. See on tõesti mulle väga lähedane ja tahaks õppida rohkem seda, eks seda hakkab mul kogunema ka ratsaon, palju olnud kokkupuutumist ja ja kogu aeg tuleb juurde ja plaanid on edasi. Ega keskenduda sellele roks Jaan Räätsa kirjutanud Anna-Liisale pealkirjata pala number viis, mis kõlas esiettekandele Eesti muusika päevade mammutkontserdil aastal 2003. Kuidas hoida ennast heas vormis, kas tuleb aina harjutada ja harjutada? No eks ta ole jah, aga noh, peab ikka lõõgastuma ka ja peab enda jaoks aega tegema, et piisavalt magada ja piisavalt ikkagi niimoodi süüa korralikult ja lihtsalt jalutada, et see on tõesti, ma olen aru saanud, et see on väga-väga tähtis. Ja seda tuleb teha ja siis, kui ma ema juures soomes käin, seda ma just üritan rohkem teha, siis ma saan seda Londonis näiteks teha. Ma suur harjutajat ausalt öeldes kunagi pole olnud, mu elu on selles mõttes väga kergeks tehtud ema isa poolt, et kõik on kuidagi niimoodi koondatud, selles mõttes. Et kõige vajalikum on see, et näiteks üks tund ajudega harjutada, kui, et kaheksa tundi ilma ajudeta sõnade all mul nagu eelis. Aga ega omas jah, selline suur saag ja pole kunagi olnud, tahaks veel pärida seda, et millised on teie enda jaoks olnud sellised elamuslikumad esinemised koos orkestriga? Neid on küll palju, peab nüüd ütlema, et iga esinemine orkestriga orkestri ees seismine alati olnud omamoodi elamus. Loomulikult peaks ütlema, et Eestis mul on suur tahtmine rohkem mängida. Et siin ma pole ammu mänginud orkestri ees rohkem, olen isegi Soomes mänginud, kuna need on olnud mul ka Helsingi filharmoonia ka. Ja Leif Gertamiga kontserte ka Peterburis ja Helsingis. Kersti Pohja mon, kammerorkestriga olen mänginud ja Soomes on tõesti rohkem praegu olnud siukseid elamusi ja loengult Helsingi filharmoonia ka see oli suur au mängida Peterburi filharmoonias saalis on, see oli noh, selline üks nendest suurtest elamustest, ma arvan, see saal loomulikult iseenesest juba mis tunne seal on ja, ja Leisse Kerstame kõik, noh jah, et siin ma pole tõesti ammu mänginud, ütlesin, tahaks selle vorsti. Ja siis loomulikult Šostakovitši kontsert seal Londonis ja aga tõesti on, minu jaoks on see orkestriga töötamine on selline protsess, et tuleb teada, on, mis tunne orkestris istuda, enne kui tema ette minna. Et ikkagi peab selline koostöö olema ja kooskõla, aga samas ka mitte unustada, et solist on solist, selline nagu balanss peab olema. Minu arust olete te väga hea esinemisnärviga, see on selline treenitud asi, et see on kuidagi alati tundub selline, iga kord on nagu uus ja iga kord on erinev. Erutus peab olema nagunii, aga peab olema ja teatud selline energiakogunemine peab olema energiakontserdi konsentratsioon just nimelt kõige kontsentratsioon, see tuleb kogemusega ja mida rohkem seda kasutada, seda rohkem see kergem ma arvan, ma soovin palju toredat muusikat ja sellist head tasakaalu, et oleks endal rõõmu muusikast ja saaks seda rõõmu ka väga palju kuulajatega jagada. Suretanud. Peaks saade oli noore viiuldaja Anna-Liisa pesse Rootney portree anno Domini 2008. Saate koostas Kersti Inno, tehniliselt teostas operaator Helle Paas. Saate lõpus jääb kõlama. Ment Anna-Liisa Bezroodne viimaselt esinemiselt Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus koos Mihkel Polliga Edward kriigi sonaadi.