Aa oleva. Mõõt. A. Mõõt. Vetikad ei aevad. Veti. I? J? O. Aga ei? Ei. Ei. Ei. Ole ma ei kuule. Tere, head kuulajad. Tänase portreesaate alguses kõlas üks rahvalaul pealkirjaga laulurõõm, mille esitaja ehk terasem klassikaraadiokuulaja tundis ära. Nimelt tähistas Vanemuise teatri laulja ja lavastaja Taisto noor aprillikuu keskel oma 50 viiendat sünnipäeva. Tänases saates saame teada, kellelt on ta pälvinud laulurõõmu ja kuidas ta laulu juurde sattus. Saate juhtan, Hedvig Lätt. See on mõnus tuletada taas meelde, et jah, eks aastal nagu juurde kukkunud ja tiksunud neid täis 55, aga see kõik on väga tore, sest see kõik kuulub mulle. Just viimati oli hea koht, kus omaenda jaoks suht õnnestunud elu meenutada, oli hambaarsti tool, nii et suu pärani. Vaene tohter seal hamba kallal nikerdama siia ei, see oli päris mõnus tänu sellele, et oli, mida meenutada, aga kuidas või kus tead, ma nagu täpselt ei mäletagi selles mõttes, et isa rääkis ikka, ma ei tea, kas naljaga või tõsiselt, et poeg aka kirikuõpetajaks tagantjärgi tahaks ta käest küsida, miks ta nii soovitas, aga näed, kuidagi ei saa, sest isa nagu teispoolsuses, siis tahtsin ma vahepeal saada elektrirongi juhi abiks, see, kes tuli igas peatuses juhikabiinist välja ja pani vilesuule, vilistasid rongist sõita ja siis tahtsin ajalugu õppida, aga siis jällegi isa ütles, et ajalugu on üks päris suur vale, väga tark, väga tark termin muidugi. Kellele meeldib, andke tuld. Aga muusikupisiku. Meil peres muusikut ei ole olnud, ma mõtlen vere soolased, aga tõsi, ema töötas Tallinna riiklikus konservatooriumis raamatupidajana, tihti käisin kaasas tema töökohas, mis oli siis soorovi puiesteel ja nüüd on seal mingi ülikool, see oli vana, selline korterelamu, suur suur maja, vahva arhitektuuriga, aga seal olid siis loomulikult nendel bürokraatidel, raamatupidajatel ja muudele asjapulkadele oli vahva köök, kus nad käisid kohvi joomas ja saia söömas ja lõunatundidel muidugi ja sealt muidugi läbikostev muusika, sest et Õnneks ei olnud siis need seinad nii helikindlad. Täpselt sama kogemus tabas mind eelmine aasta kevadel Vilniuses, kui ma läksin mööda ühes majas, kus kostis klaverimängu pillimängu, laulmist, pasunais, keelpill, see oli kirjeldamatu äratundmisrõõm, oleks nagu läks nagu mitukümmend head aastad tagasi nagu pöördunud ja siis tuli Venno Laul, kes 21-st koolist otsis oma poistekoorilauljaid sealt kindlasti mingi pisike, siis muidugi teatrisse ja mul oli võimalus tutvust teha nagu teatri köögipoolega, nimelt lavaga ja muusika, mis seal ümberringi hõljus ja kõige tähtsam detail, lõhn see Estonia tol ajal selline hästi kuiv ja, ja liimi lõhnane lava väga väike, selline ja väga kuidagi nagu hillitsetud ja, ja aga samas vot see. Ma võtan üldse maailma vastu läbi lõhnade ja võib-olla siis sealt ja siis lavalkäik, see oli Barbara from Tiesenhausen-is oli vaja ühte kohtunikku ja see selgus viimasel hetkel nagu teatris kõik asjad selguvad. Venna Laos ütles, et noh, et mine tee ära, vaatamismehed teevad tesa ees järg. Mitte midagi ei mäleta, ma mäletan seda, et pidi ütlema, kas nõus või jah või midagi taolist korralikult ära öeldud, aga see mingisugune pime ruum, mingisugused prožektorid sealt silmas, orkester, mis kuskil mängis, võibolla sealt. Ja sealt siis pisik on sinusse jäänud. Küllap nii, ja siis sellel pistikul oli ka niisugune järgmine haiguse faas, et kuna see oli teater Estonia, siis seal tegeletakse ju laulukunstiga. Järgmine samm oli siis nagu Tallinna riikliku konservatooriumi lõpetajatel oli kõikidel bet praktika, mis oli viiendal kursusel. Läksin ka minamaa ja Läänemäe juurde õppima, kes oli siis Linda Sauli õpilane ja sealt siis loomulikult järgmine samm juba Linda Sauli klassi, kus ma siis koos ettevalmistusega õppisin, kuus aastat. Kas peale laulmise huvitasid sind noorena veel mingid olid sul teisi huvialasid ka või see laulu pisike muusika tõmbas sind kohe nii kõvasti kaasa. No see tuli tõsi küll, ütleme juba siis ma arvan, kuskil 15 16 aastaselt, aga sinna Monika nagu poisid, Ülle plankude ja rattad puruks, põlved puruks kuurid ja mul oli vahva lapsepõlv, möödus kalamajas Tallinnas ja seal neid ei saagi üldse, et kui Tallinna satun, siis tingimata puit neile samadele lastepõlvemaadel, seal on vahva, midagi pole muidugi järgi, aga mälestused on alles. Õppisid Tallinna konservatooriumis lõpetasid selle, mis edasi sai. Edasise asi, et oli üks teil esinemine, mida juhtus vaatama-kuulama Ülo Vilimaa ja kes siis tegi mulle pakkumise, et ma tuleksin Vanemuisesse, sõitsin siia, me rääkisime Üloga Vanemuise kontserdimaja laval ja pärast seda oli nagu käed löödud. Ja siit võimegi öelda, et see hooaeg, mis on praegu Vanemuise teatris käimas, on ka sinule juubelihooaeg, et 30 aastat laval. Mõned aastad, kuigi tegelikult jah, see on asja selline dokumentaalne küll, kui mul veel poolteist aastat nõukogude armeed olin Riias lauda ansamblis, nii et tegelikult õige Vanemuise teatri teenimine hakkas peale 70 üheks. Augustist esimene roll. Esimene rull oli külavanem Yennufas, mida lavastuseks Tšehhi lavastaja põnevalt lavastatud, et mul oli ka rõõmul tema assistent, õnnestus kuulda veel Lehte Mark kasuemana selles samas loos ja Silvia rest manulisi Seenofa ise. See oli vägev paar. Oled sa muidu kokku lugenud, kui palju rolle oled sa teinud? Ei mingisugune aim on, aga mida lugeda, rolliks? Raske öelda meedik on. Millised rollid on olnud need kõige põnevamad rollid? No tagantpoolt ettepoole, meil tuli välja veidi turbatuur, poleks arvanud, et ma selle suht napifer Rando, kes seal on, suudan nende jaoks nagu omaks võtta ja siin on muidugi ka suur suur teene härraniello, kes ise on pedagoog ja kelle pedagoogi Ta oli, oli väga mõnus tunda, sest ta oskas väga täpselt panna paika nii teksti kui harmoonia põhjal kulminatsioonilanguse suhtelise stabiilsuse, sellise, nii et see oli väga põnev töö, ta suutis selle rolli muuta nagu minu jaoks tähenduslikuks ja ta andis tegelikult aimu, kui palju selles ühes jutustuses tegelikult on. Aga muidugi nad on kõik ajas laiali, väga pean lugu partolust, Sevilla pääs, mille unelema 100-st jäi puudu ainult kaks etendust ja seda on kohutavalt kahju, aga ma ei kujuta ette, et, et no nüüd praegusel päeval suudaksin seda selle rolli uuesti vedada. Jube makas Tulkamara kindlasti armujoogis Figaru poogi, Leporello kindlasti osmin Mustafa, neid ikka on kogunenud. Mis on ühe laulja juures tähtis? Laulu juures on kõik tähtis on tähtis, tema tämber on tähtis, tema musikaalsus on tähtis, tema diapasooni suutlikkus on tähtis. Tema kultuur, intelligentsus see tegelikult kõik määrav. Milliseid rolle sa tahaksid veel laulda? Kas nüüd olla ebausklik või mitte, selles mõttes, et räägitakse ju, et, et nagu soove välja anda ei tohi unistamise ja olgem ausad, ega erilist mõtet ei ole, tuleb pigem teha selle nimel, et unistus täitub, tuleb teha tööd ja tegelikult siin on teada, et poolteise aasta pärast tuleb taas Figaro pulm vähemalt praeguse seisuga Vanemuise teatri lavalaudadele. Tahaksin seal muidugi proovida Alma viivat, aga see sõltub lavastajast sellest, kas ta näeb või ei näe, sõltub dirigendist, kas ta kuuleb või ta ei kuule nagunii, et tegelikult see kõik on ikkagi selline suht pude materjal näppude vahele. Enne kui me läheme oma jutuga edasi, kuulame ühe muusikapala, sa oled midagi kaasa võtnud ja vali meil üks muusikapala ja ütle, miks me just seda kuulame. Võib-olla sellepärast, et siin isegi kuupäev on veel 2004. aastal, 25.-na aprillil oli ülikooli ajaloo muuseumis tore kammerkontsert, kus mul oli au musitseerida koos Heiki Mätliku ja Oksana sinkovaga äärmiselt pühendunud muusikutega, kellega on rõõm teha proovi, sest et iga proov on, on sõna otses mõttes laboratooriumi ja sellise uue hetke avastamine ja ma arvan, et seal õnnestus Suht palju asju, nii et ise kodus seda läbi kuulates tekkis see soov, et ka publik võiks sealt paari asja kuulda. Sulle meeldib lisaks laulmisele teatris tegeleda ka kammermuusikaga. Selle teatri loomisega on muidugi asjad natukene kummalised tänu sellele, et, et Tartu on väike linn, kuigi seisaks delt olla põhjuses. Start on ju ülikoolilinn peaga linn, Emajõe Ateena heade mõtete linn ja nii edasi, aga fakt on see, et jah, antud hetkel teatris muidugi vajalikku koormust ei ole ja üpris raske on, ma kujutan ette noortel inimestel, kes tulevad Brad Vanemuisesse ennast selle tööga hoida vormis. Minu puhul oli lugu absoluutselt teisiti, sest et tol ajal seesama 79 tulin, mina oli ju tormitekitaja veeklaasis Ago-Endrik Kerge oma Se villaga oma Figaruga lillede mängisime statsionaar rekordi 77. Kas Figaro pulma mängisime 45-l korral, need on näitajad ja olles ainukesena osa peal, oli see tohutu kool ja tohutu koormusi ja seal lisaks veel loomulikult poogidessija Orphy kuu ja ka tänapäeval on jah, asi on gene selles mõttes ärevust tekitav. Et noor inimene leiab teelt ennast alles lavalaudadel tulnud veel akadeemia klassis tuleb väga paljusid asju juurde hinnata, laval on oma spetsiifika, laval on omad nõudmised ja kui need ei tule läbi piisavate mängukordade, siis lihtsalt inimene ei arene. Nii et tegelikult jah, olgem ausad, nüüd, kus ma olen 30 laval, nüüd ma võiksin tegelikult nüüd iseenda jaoks tark olles uuesti õppima hakata ja uuesti neid otsuseid teha või need päris esmaavastada, aga nüüd on toimunud selline numbriline kordade vähenemine kuus ja see ongi tegelikult põhjus, miks nagu üks põhjus, miks on pöördutud kammerloomingu, pooleteiseks, ma kordan, et mul on olnud õnn teha kammerloominguid ja majaväliseid esinemisi äärmiselt nõudlikke, äärmiselt endast koolivate solisti ja koostööst hoolivate inimestega, nii et tegelikult see kandaga rikastanud mind. Klaverisaatjaks on olnud sulle väga väga paljusid aastaid. Pille Danilov. Just ja ka Pillega ma tahan Ärafette Bregult siin tuua Tulkamaraaria ja on veel, kui eetriaega jääb, siis on ka soov lasta kappide dünastiat ja Hillar Karevat, kes oli minust solfedžoõpetaja, kellega oli väga põnev seik, see, et ma ei tea, kui palju on Karevolk soololaule ka ammustel aegadel oli pärast Georg Otsa surma oli Otsa festival Tallinnas ja seal oli ka eesti kammerloomingu festival, kus siis erinevad kirjutasid sellesama sündmuse tarbeks uusi palasid ja ilmselt ma tunnis küsisin, et seltsimees Kareva või õppejõude ma ei mäleta, igal juhul mitte Hillar, nagu tänapäeval pöördutakse, et kas teil pole midagi, sest ma olin kuulnud tema viiuli valasin ja need olid äärmiselt huvitavad ja väga lokaalse mõtlemisega ja siis tõepoolest ta oli juba siis manalamees, kui ma läksin teatri muusikamuuseumisse ja Alo Põldmäe andis mulle siis tema loomingust kimbukene. Ja tema mälestuseks oleks hea, kui kõlaksid ka need Hillar Kareva soolod. Mis peab selles laulus või muusikapalas olema, et sa seda võtad, laulda? See laul peab mulle kohe midagi ütlema, põhjus on väga lihtne, kas on oma või ole oma otsima hakata, ma ei mäletagi pala, mida otsima ses mõttes üks Mart Saareromanss oli, mis kuidagi ei saanud nagu vormiliselt, nagu valmis. Kuulame ühe soololaulu. Hillar Kareva repertuaarist tal on tegelikult kaks vahvat romanss, üks neist õhtu, teine on päikesekiired, mustrid väga hea terviku õhtunis Ellen Niidu sõnadele ja päikesekiir on Astrid pirni sõnadele. Oo. Ja nüüd anname sõna tänase saate peakülalise kahele kolleegile. Pianist Pille Taniloo on teinud Taisto noorega koostööd juba 18 aastat. Mina võiks rääkida Taisto kammermuusikust, meie koostöö on üldse kokku kestnud ligi 18 aastat, aga algasse, tõsi küll, ooperiaariate ka, mida ma käisin saatmas loeng kontserditel Tartu koolides edasi juba üheksakümnendatel aastatel, mulle nagu endale tundus, et ega väga palju neid laule jäid, ei olnudki, kellega oleks saanud sellist kammermuusikat teha, see on ikka lauljale suur väljakutse, nõuab suurt julgust ja suurt professionaalsust, et üldse laval nagu terve õhtu ära täita, aga Taisto oli juba sellel ajal tegija. Kui mina Tartusse tulin 85. aastal, siis ma tean, et Taisto oli juba esinenud Schuberti laulutsüklid tega ülikooli aulas ja minagi käisin talvist teekonda kuulamas. Niisiis kohe väga kindel tunne oli, kui Taistoga just algas, et tema oli selline artistlik kogenud, aga harjunud juba, mina selline roheline, tema tegi nagu palju muusikaliselt ise ära, minul oli lihtsalt siis piisavalt, pidi jätkuma tarkust, et temaga kaasa minna. Nii et ta on selline nagu hästi usaldusväärne ansamblipartner teeb seda, ta teeb väga pühendunult. Mulle hästi meeldib Taistaga näiteks laulda selliseid traagilisi laule, mulle tundub, et need talle väga hästi sobivad näiteks vene muusikast muussowski surma laulud ja tantsud, Eduard Oja sekkovskispiriidov, et see on nagu väga mõju, kuidas ta oskab neid laule kujundada, kuidas ta ühes laulus justkui nagu tegelikult sellises sündmuse, sellise usutava loo, et ta tegelikult lisaks laulja oskustele on minu arust teda väga-väga head näitlejavõimed, ta justkui suudab niivõrd sisse elada sinna, et see kõik tõesti muutubki nagu, nagu reaalsuseks sellel hetkel ja need on tõesti väga meeldejäävad momendid olnud. Tore on see, et me oleme saanud ka palju lindistada, sealhulgas ka Eesti muusikat. Päris palju oleme raadio Eesti raadiole saanud teha. Teie koostöö jätkub. Ma loodan küll. Taisto tähistas aprillikuu keskel oma 50 viiendat sünnipäeva, mida soovid teistele? Head vormi, palju tööd ja palju rõõmu sellest, mis ta teeb. Aitäh Pille Tani loole ja nüüd on stuudios külas dirigent Lauri Sirp. Taisto on vaieldamatult toimiv professionaal professionaal kõigelt suhtumises oma töösse, iseendasse minuarvates algabki professionaalsusest, sellest samast suhtumisest eeskätt oma kvaliteetide äratundmisest ja nende arendamisest. Hea ansambli ja meeskonnatöö üheks eelduseks on osapoolt, et isiklik ja oma laotud vundament ehk eeltöö teisisõnu ja see on täiesti olematut, äärmiselt põhjalik ja kvaliteetne, tänu millele ta ennast laval paistab, et ta, et ta võib ennast väga vabalt tunda ja ta on hästi paindlik artist, kelle peale võib alati kindel olla Taisto kui lavastaja, aga me oleme kokku puutunud nende aastate jooksul palju kordi hakkasse minuti telefonist järgnesid falstav džiieti lammer, moor, Abielu veksel ja nüüd viimati Rigolettot ja oleme samas koostöö vormis, kohtunud ka väljaspool Vanemuise seinu. Ka siin saab kasutada neid samu märksõnu, millest oli enne juttu kõigepealt põhjaliku, siis ja nõudliku, siis enda ettevalmistuse suhtes, mis nüüd juba õigustab nõudlikkust koostööpartnerite suhtes ja järjekindlust oma ideede elluviimisel, ütleme need märksõnad, mis kohe niimoodi pähe tulevad, iseloomustada Taistad lavastajana. Tunnen, et me mõistame ja aktsepteerime 11 kummagi oma maailmas. Ma usun, et Taisto teab väga hästi, mida ma, mida ma mõtlen, mida ma soovin, et kasutades antud võimalust pöörduda Taisto poole raadioeetri vahendusel, siis ma tahaks kõigepealt ta aitäh meie seniste koostööaastate eest, loodan, et neid on palju tulemas ja tahaks soovida. Paachenjoya. Pille Taniloo ja Lauri Sirbi väikest intervjuud jääb lõpetama katkend ooperist Aadzis ja kalad, tea seal ühe etenduse helisalvestus, Vanemuise orkestrit juhatab Lauri Sirp ja sealt me kuulame. Ühe väikese katkendi solist on Taisto noor. Sa oled laulja ja samuti ka lavastaja, millal tekkis sinul tahtmine ise midagi lavastama hakata? No tegelikult seda lavastamist utsitas minus minu lauluema Linda Saul, ega siis ma tol hetkel aru ei saanud küll, miks see nii on või, või mis see võiks olla, aga Linda Saul kinkis mulle ka imekauni pühendusega raamatu Johan Saulist oma pojast, kes väga varajane ebaõiglaselt läks teispoolsusesse ja võib-olla siis lugedes seda Jaani raamatut ja, ja sorides tema täpsemalt sirvides sirvides tema raamaturiiulit, pean silmas Linda Sauli oma, äkki jäi midagi külge ja tegelikult see on lavastamine üks äärmiselt huvitav ja endale kohutavalt palju pakkuv protsess, seda enam, kui tullakse kaasa artistide poolt mõttega, kui solistid, keda sa kuuled ja näed selles samas ooperis, annavad sulle hea sõna, annavad sulle sõrme ja sa pead võtma teelt terve käe ja, ja pärast nad tervenisti alla neelama. See on vahva asi. Kui suhelda lauljate ja koorilauljatega, kõik nad ütlevad, et kui Taisto tuleb, tal on kõik selge, kõik nõudmised, liikumised. Aga olgem ausad, eks eks ma selle repertuaariga üles kasvanud, mul oli võimalus tarbida suurepärast plaadikogu, ma pean silmas nõukogude aja kohta ja see on nagu ülekantud tähenduses nagu emapiimaga sisse tulnud need traditsioonid, need, need viisid, need tempod, need arusaamad, see dünaamika, eks tegelikult, seda, mida ma endalt saan nõuda, seda teistelt tohin paluda. Aga mul on hea meel, kui mõned röögatust on välja kannatanud ja ma olen selline. Lihtsam on minuga mitte teha, aga ise muutuda ei kavatse. Henry Higgins, vist, kui ma ei eksi. Milline oli esimene lavastus? Esimene lavastus tegelikult oli, see oli kaks asja, need ainult Putšiini lühiooperitõde Janis kiki, see tuli ootamatult, sest see pidi tulema lavastama Kaunase muusikateatrist režissöör aga ta haigestus ja siis minu tegeleda. Tegelikult selliseid ristiisad on Ago-Endrik Kerge ja Endel Nõgene, kes siis pakkusid seda varianti ja sealt tuli muidugi kõrvale kohe Liina Pihlak, kes oli just lõpetanud suurepärase lavakujunduse. Sealt edasi järgmised lavastused. Kuni viimaseni viimane oli regule ülikooli puhul on eriti õnnelik, eks vist, öeldakse, et noh, viiulimeistritel, need viimased instrumendid tulevad ikka kõige paremad välja ja, ja ma arvan, et selle koosseisuga, kes priot Vanemuise lavalaudadel esineb, saime me väga sina peale. Eriti palju andis mulle kohtumine, eriti palju võlgnen ma Edward Shadokossile Victoria stanalidele Christian bene diktile muidugi oma heale kolleegile Lauri sirbile, kes on nõuga-jõuga ja abiks selles samas keerulises protsessis. Oled teinud peaaegu kõikuma ooperilavastuse dirigent Lauri sirbiga. Tundub, et see on nagu faatum, millest ei tahagi vist üle ega ümber saada. Meil on Lauriga ühesugune huumorimeel. Ma kujutan ette, et kui inimene, kes seda kõrvalt kuulas, siis see võiks pidada neid natukene kummaliseks, aga Lauriga seda naudime ja küllap issi on see siukest sõnatu üksteise mõistmine. Ja nüüd tagasi tulles dirigentide juurde oli seekord väga suur rõõm avastada enda jaoks Paul Mägi kui dirigent, kui, kui muusik kui kontsertmeister, dirigent, selles mõttes, et jah, see on dirigentide reas kindlasti üks väga oodatud mees, kes juhatab õhtut ja kui mul õnnestub olla veel koos temaga laval, siis seal surin. Paul Mägi juhatab Cooperit Ruba tuur ja veel oled teinud koostööd eriskõlari Endel Nõgenega. Absoluutselt Erich Kõlar on kindlasti mees, kes tolle hetkeorkestrist ja Vanemuise võimalustest võttis välja maksimumi. See oli kompromissitu, kompromissitu võitleja. Endel Nõgene on suurepärane partner. Ta on väga spontaanne. Ta on väga artisti jälgiv, ta tuleb väga kaasa, need on kõik olnud sellised aktiva hetkeks päris kindlasti. Oled võtnud ka saab CD plaadi, kuhu oled kirjutanud peale Nõgene 30 laval. Just see oli Endli kolmekümnendat tööaastat tähistav juubel ja siin me laulsime temaga palli, Radži. See oli 2004. aastal. Sessil võiks olla Palyratš. Kohe. Kuidas suhtud kriitikasse? Kriitikasse loomulikult ma loen seda ja võtan selle teadmiseks, sest tegelikult on mul paar-kolm väga lähedast inimest, kelle arvamust ma pean ja kelle arvamusest ma teen. Korrektuure ja need on kindlasti inimesed, kes tegelevad lavastusprotsessi, keda kindlasti inimesed, kellega me teeme koos muusikat, aga see on, ta on olemas ja loomulikult on väga hea teada argumenteeritult ja professionaalselt, mida arvatakse teatrist muusikateatrist, mida arvatakse konkreetsest osatäitmisest. Mis sind innustab, mis sind inspireerib? Ka seesama töö, millega ma hetkel tegelen, see on antud hetke viimane, seal tuleb teha, see on praegu nüüd ja kohe siin teised teist varianti olemaski. Me ei ole rääkinud sellest, et sa oled ka pedagoog. Jah, ma olen nendega koostööd teinud nii Eesti Muusikaakadeemia filiaalis Elleri koolis, kus aastaid tagasi tegelikult Siimu tegemine hakkas, seda päädis siis tegelikult tõesti aines. Siis tuli vahepeal töö Tallinna linnas statsionaaris, kus tõepoolest kaks koosseisu tegid oma diplomitöö, üks neist oli siis salaabielu ja teine oli Eurochyni abil veksel. Mõni aeg hiljem tuligi selles samas filiaalis välja vana trükivaras Menati ooper. Kuidas oli teha koostööd õpilastega? Kaks täitsa pastakat, mälestust, kohutav raskuse, kohutav rõõm selles mõttes, et inimesed, kes on õppurid, see on siiski märksa komplitseeritum töö kui südama professionaalidega. Samas on ta märksa avatum, samast on märksa eelarvamuste vabam. Nii et tegelikult higi ja rõõm käsikäes. On see tähtis, et üks lavastaja, laulja tegeleks ka noortega, õpetaks teid. Kui teil on jõudu muidugi, sest see on kohutavalt energiat võtta. Kuidas sa ennast laed, kuidas sa saad seda energiat? Magneks magan suht hästi, ma suhtlen äärmiselt ilu tervete inimestega, minu sõprusringkond on kõik teatrist väljas, kodus meil teatriteemasid ei ole, see on tabu ja loomulikult muusika, mida ma kuulan. Mida sulle meeldib kuulata, kui sa just ei valmista ette mõnda rolli mõnda lavastust? Selgeks või tähendab aru hakata saama Brucknerist. Seitsmenda võtsin nagu omaks, aga see tähendab ühes ehituses, mida esitab Claudio Abado nabadovoga esimene, teine ja viies on mul olemas, aga nendega masina peale ei saanud. Samuti ei meeldinud mulle seisu saada, kes tegi Bructneri seitsmendad millegipärast ei, ei olnud jaga. Muidugi Herbert von Karajan ei olnud sedavõrd oma, kui, kui seda on tegelikult Claudio Abado, aga peale klassika aha näen su silmas sellist väikest vanaduse kuradit ja mulle meeldib Smilers. Mulle meeldib Smilersi esimene plaat, teine plaat, kolmas, natukene tõsi pähe. Aga miks mulle meeldib smiliast, mulle meeldib nende sound. Mulle meeldib solisti ansamblis Ozzy Sal-Sallerit tämber. Mulle meeldib tema tekstide sisukus. Mulle meeldib helirežissöör, kes on esile toonud teksti. Mulle meeldib sallergu interpreet, kes seda teksti interpreteerib. See on vahva vahva ansambel eesti pealt eesti muusikas. Kahju, et ei ole, ei ole enam mingeid unistusi sellisest nega ansamblist nagu radarist. Ma pole kuskil neid kuulnud. See oli minu selline noorepõlve iidol nende instrumentaalmuusika. Taisto sinu abikaasa Rufina, noor oli kunagi Vanemuise priimabaleriin, nüüd ta on repetiitor, kuidas te tutvusite? Aga me tutvusime lihtsalt, ma olin veel nõukogude armees, kui üks laulutuur tõi meid Tartusse, ma rääkisin Aivar kallastega, teatri valvelauas läks mööda üks hommikumantlis mähitud tütarlaps, vesteldes noormehega pärast et noormees oli Chichimise ja neiu oli Ruphinaga soove, siis ma läksin sõjaväkke tagasi ja siis ma tulin Vanemuise teatrisse ja siis ma nägin teda. Ši selline. No ja siis oli siis kindlused, alistusid. Ütlesid, et tööst rääkimine kodus on tabu, et mida te teete koos vabal ajal? Kasvõi vaikime, minu jaoks ongi tähtis see, see inimene, kellega ma koos olen mullaks temaga hea vaikida, aga plussi juurde kõik muud asjad, mida argielukaaslast poodi läheb ja mis poest vaja on ja kes lõunast teeb ja, ja kuhu me lähme, mida me teeme, kas me ostame, kas meie Ostanu täielik on argipäev, ta on, aga jah, praktiliselt see, et kui vaja, siis vaikimisi on väga mõnus, ta on ka mõttekaaslane eelkõige selles mõttes, et paljusid ees enamuse saab kõik nagu siiski mingil hetkel nagu väga minimaalselt läbi räägitud. Aga jah, selge tema töömaht praegu Vanemuise teatris on niivõrd pöörane diapoolne, isegi nagu piinlik mul pöörduda. Ma tean, millega on tegemist. Stan, balleti repetiitor, trupp on suur, nüüd on ainult kaks ja üks väike näide, ta pidi laupäeval tulema koju. Jõudis koju lõpetanud töö kell kolm Kellviisilisest telefon, näiteks artist on haigestunud ja poolteise tunni vältel tuli siis shell viia sisse uustantsija. Profina on alati sil ooperites liikumisjuhte. Kuidagi nagu lennult ja, ja ma arvan, et ka mina mõistan teda ja, ja see, mis ta on teinud, mulle suurepärane ja tundub, et ka artistidel on seda hea teha, sest tegemist on inimesega lavalt, kes ise on olnud tantsijat, aidanud inimesi, nende keha tunnetusel, nende ruuminägemisel, mis tantsijal on väga arenenud temaga ja ta on olnud kaaslooja, nii nagu peabki. On toimunud ka Taistos olid seal väga kanged tee natukene klastilisemaid. Ja, ja loomulikult loomulikult see oli esimene partal oma, mäletan, kus ta oli päris küünte ja hammastega kallal, nii et sealt hakkas asi peale, vastab tõele. Sul on kaks poega, aga kumbki ei tegele muusikaga armastavad kindlasti muusikat, aga Noopis tegelevad teistest. Sellest pojapoeg on muusikahull, tal on võluflööti väike öömuusika ja Ricardo muutja papageeno ja kõik hanesid omad poisid sõna otseses mõttes. Kas seda tänu vanaisale? Eitja raske öelda, ma arvan, et eksi muide, ei ole ka nii-öelda pojapoja vanaema käsi tugevalt mängus ja, ja võib-olla geenid, miks mitte? Kui pojad ei läinud nii-öelda seda muusiku rada pidi, kas sul kahju polnud? Ei olnud, ma olen kindel selles, et tegelikult laps peab valima oma tee, ise hakata midagi suunama, midagi jõuga, kama kui see tõesti ei ole hingekarje, kui ikkagi tähendab päev läbi joonistatakse autosid või mängitakse autojuhti või ollakse liivakastis ja tegeletakse mitmete mitmete asjadega, millel ühelgi pole prioriteedi teisi ees. Võib-olla ma olen teinud veaga, tõsi ma nüüd, kui järgmine kord ma ei näe, siis ma küsin, et kas nad on õnnelikud, et nad ei ole muusikus, eks vaata, mis nad vastavad. Mida me valime nüüd kuulamiseks? Vahva Tulcamaar aaria manitseti armujoogist igavene keeruline asi, seda enam, et ooperilaval järgneb sellele kohega vaatamast aeglasem kuus 30 ja pärast seda tuleb veel ligi viieminutine flööt otse, mida siin plaadi peal pole, niiet täitsa raske esimese vaatuse lõputul kamaral. Kui arst Ära haigused jupaevad Motherreli hooldus Holmumis. Ostke ostke. Uurime julla vähemaks kui suured poisid, hulk harv uske Uspetsistliku. Aprillikuu lõpus tähistati Tartus Vanemuise teatris Eesti muusika teatri 120 viiendat sünnipäeva. Kuidas sina näed tänapäeva muusikateatrit Eestis? Ma näen teda väga, mitme palgilisena on ooper, on klassikaline operett, on muusikal, on ballett, on tantsuteater tegelikult see on nüüd selline tõepoolest igast nurgast keskpõrandale kokku, nii et tegelikult kõik, kes tahavad muusikateatrist, saavad osa, saavad sellest osa, rääkimata suveprojektidest. Nii et tegelikkuses. Ta on väga avar, väga avaraid, tänu sellele, et on võimalused kutsuda osatäitja, siis on võimalik neid tutvustada Eesti publikule, anda neile arenemisvõimalus läbi nende areneda. Ise ma arvan, et see on, seda aega iseloomustab kõige täpsemalt sõna avatus. Oled olnud Vanemuise teatris 30 aastat. Kuidas teater muutunud? Tegelikult loomulikult, eks ole, 30 aastat, see on kokku lepitud. 25 on vist üks inimpõlv. Ta on vahetanud tegelikult koosseis, tänu sellele on tulnud uued võimes uued suhtumises. Teater on ajaga kaasas, käivi iidab, peegeldab aega läbi nende inimeste, kes on laval, kõik on muutunud. Ruum on sama, seinad on samad, valguspark on vahetanud, helipark on vahetanud, inimesed on vahetanud, mängitakse teistsugusest nootidest, mängivad teised inimesed, laulavad, teised inimesed, tantsivad, teised inimesed teelt. See on täitsa normaalne. Mida võiks tuua järgnev viis aasta sinule? No järgmine hooaeg peaks tooma diaatrile masin, Emanooni käskkiri veel seina peal ei ole, nii et sealt peaks nagu midagi pudenema, aga elame päev korraga ja vaatame, mis ta toob. Aitäh Taisto, et olid nõus tulema stuudiosse natukene rääkima endast, oma perest, oma töödest-tegemistest ja mõtisklema ka selle üle, et milline see muusika, teater meil siin tänapäeval Eestis on ja kas tunda muret või rõõmu, aga kindlasti rõõmu. Ma arvan, et teemia rahulikult oma töös nõuame endalt maksimumi ja nii see teater ülesmäge lähebki. Millega me lõpetame oma saate, millise palaga? 24 veebruar 2005 oli Eesti Rahva Muuseumis üks vahva kontsert minu arvates, kus kontserdi pealkiri oli rahvalaul ja rahvalik laul ja ma laulsin seal rahvalaule ei millegi muu, kui kandle saatel oli vahva töö. Selleks suunas mind muidugi jällegi Linda Saul, sest noh, klaveri kõla, oma kõlalist täiuses ja rahvalaule oma sellises arhailisest nappuses, siis need ähvardavad on võetud Aino Tamme rahvalaulude kogust, see on rahvalaulude kogumisele. Linda Saul aktsepteeris minu õpetaja, nii et tegelikult Ma arvan, et õpetajal oleks väga põnev kuulda, kuidas tema õpilane laulab tema poolt soovitatud kogumikust tema poolt soovitatud laulu kandlesahtel. Selline oli tänane portreesaade, mille peakülaliseks oli Vanemuise teatri laulja ja lavastaja Taisto noor saate autor Hedvig Lätt tänab kõiki kuulamast.