Algab saade on eesti metsosopran Annely Peebo, st kes on koolitanud end lauljaks Viinis ja elab seal. Annely Peebo koduteater Viinis on folksoo. Kuid ta käib laulmas paljudes teisteski teatrites ja sageli kontserdilaval, sealhulgas vokaalsümfoonilise suurvormides. Annely Peebo repertuaaris on sellised rollid nagu Tuhkatriinu rosina, Sayid, Tora Bella donna, Elvira keerupiinu sextusi ida maante Antsuke Karmen oktavi andmata Leena Flora, Tiido Erm ja pokaatšarlovski Niklaus ja palju muud. Käesolevas saates kõlav muusika on salvestatud kõik tema kontsertesinemistel Eestis. Intervjuu on tehtud enne viimast esinemist Eestis. 18. jaanuaril ERSO ooperi kaalal saate juhatab sisse üks tüüpiline metsa roll Kerobino Mozart, tihti Karo pulmast. Salvestis uus aasta kontserdilt 2002. Põgusal põikamisel siit põhjamaalt piini tundub viin muinasjutulinnana ja sama muinasjutulise nahk tundub ka teie laulja elu prediaatrites. Olete nüüd 13 aastat juba liinis olnud õpingutest alates ja, ja 10 aastat Viini ooperis. Kas liin on teile nüüdseks saanud kodulinnaks ja kas te tajute seal seda erilist atmosfääri siiani ja näiteks oma ooperiteatrisse tööle minnes, kas on selline tunne, kui uhke ja tore, et ma olen siin ja saan laulda liini ooperiteatris? Ei, ma alustan küsimuse algusest, viin on tõesti omamoodi muinasjutuline, ta on siiski muusika metropol, et seal nagu tööd teha ja elada on omamoodi elamus ja teine niisugune suur elamus on see Tsevini publik, kes on suhteliselt aristokraat vaatlike konservatiivne, on võtnud mind ka omaks ja mul on seal omad fännid ja nii-öelda oma koduteatri, mis on tänapäeval üks suur luksus. Viin on saanud mu koduks, sest sest mu töökeskkond ja perekond elab seal vinison hea elada, sest viin asetseb nii positiivselt, et kui on Itaalias tööd, sinna võib minna ka autoga ja Saksamaal tööd autoga. Et ei pea kogu aeg lendama ja see on eriti minule kui noorele emale pereinimesele eriti positiivne. Mul on olnud õnne ka saada suhteliselt kiiresti suuri lolle laulda ja ma olen alati öelnud, et laulja võib olla ükskõik mis omas väikses toas, pakases või saalis fenomenaalne, aga täielik seal laval olemine on ainuke tee, kus üks artist areneb, siis on absoluutselt teine kogemus absoluutselt teine miljöö. Ja omal ajal see valik, et kas jääda riigiooperis rahvusooperis oli minu jaoks täiesti ühene, et minna rahvusooperisse, sest see oli šanss laulda suuri rolle laval streigi Opera on tihti niisugune koht, kus lauljad peavad olema koosseis, kas sellele staarile teisele staaril, loomulikult antakse seal ka ilusaid laule, aga aga see loobumine nii paljudest sellest vabast ajast ja paljudest teistest võimalustest, see on liiga suur, see hind on liiga kõrge. Ja mina seda Ma ei tahtnud, minu jaoks oli nagu privaatsust saada, kohata teisi dirigente režissööre maailmas. See on niisugune kuldne kesktee ühe jalaga koduteadus ja teise jalaga vabakutseline ja hetkel ma olen sinna punkti jõudnud. Teil on olnud seal palju põnevat tööd, aga milliseid rolle näiteks käesoleval hooajal teete? Selja taga on praegu pokatsu Docatso üks väga põnev tiitel, roll muidugi jälle poiste roll, pükste roll ja Orlovskina kiiresti, mida ma alati teen, kas uue aastal siis Hans, Greete, kus ma Hansu mängin, nüüd tuleb kohe, kui ma tagasi lähen, 26. Figaro pulm, rubiino kakskend, üheksa jaanuar ooperiball, kus ma jälle mängin iit poisi rolli 31 ja Le Figaro pulm, siis tuleb erinevad kontserdid siin ja seal, et ma olen ka palju Saksamaa, palju Itaalias praksed poole aastat aastas. Jah, võõrmal. See on metsade saatus, laulda palju poisi rolle. Ooperilauljad ütlevad tavaliselt, et kõige armsam roll on see, mis on parajasti töös ja käsil, aga siiski ma küsin, et millised ajud, kõige lemmikumad ja armsamad rollid. Ma just tahtsin öelda, et te olete väga hästi informeeritud, et lõpuks ometi üks inimene küsib mu käest lemmikroll. Asi on tõesti nii, et selle rolliga, mille sa praegu hetkel käsile oled, et see kujuneb pikapeale lemmikuks ja, ja hääl on ka muutunud peale sünnitust, et, et ei saa enam õelda see, mida nagu enne hea meelega laulsid, et see on nüüd ka nii-öelda lemmik, et nüüd tuleb palju teist repertuaari. Ma varem laulsin palju Mozartit, Rosseinite prantsusrepertuaar, nüüd tuleb rohkem Straussi ja maaklerid. Nüüd ma olin Parcifaliga siin itaalias, et seal on kasvanud ja ka niisugused huvid. Tegelikult seda kogesin juba kevadel, kui te laulsite siin paagneri veisel tonki laule. Et on teine tunnetus ja sügavus, nii et te teadvustate ise ka, et on saabunud selline uus tase ja uus periood? Kindlasti uus periood, ma ei tahaks öelda, et Mozarti lauldes ei ole nagu sügavust, Mozart kõlab pealiskaudsemalt, see on selge, aga aga seal on muusikat peab ka tundma, et sellest sellest komöödiast Comedy andist aru saada. Et ütleme inimesele, kes nagu Rossini, Mozarti muusikat eriti ei tunne, ei oska seda kuulata. Koolitekitamine on teine, see on kergemad vokaal, just nimelt seda peab ka teise, teine häälevärviga laulmata. Klaarseid see niisugune selgus, korralik intonatsioon, paigas oleks, et vaagna puhul, kas ükski Sando rohkem või vähem, et see nagu ei mänginud trolliseal, on tähtis lihtsalt, et see tekst ja see värv sobiks. Mozarti ja Rossini laulmine oli kindlasti väga hea kool ja kogemus ja neid rullimist kogunes üsna palju ja praktiliselt ei olegi ühtegi rolli nendes nende erinevate vuliaga prantsuse repertuaaris mida ei ole laulnud, et mul on nagu Justunud õnn esimetsana laulda kõik pearullid, mis on selles ooperis mängitud ja mul on olnud õnn teha tööd nii vapustavalt režissööridega, nii nagu George treila, kes meie ilmas. Me ei ole ja TšehhoIRL-i, kes oli eelmise sajandi üks suurimaid filmi, korrusi, oopri, filmigurusid Dario Fo ja pitsi ja kõik nad tegutsevad veel ja Robert Karlsson ja väga põnevad kogemused ja muidugi ka teinud väga uhkete dirigentidega tööd. Läheme natukene nende lavastajate juurde veel pisut üksikasjalikumalt tagasi Chiferelliga tegite Verdi, me tegime Travi seda produktsiooni, dirigeeris Domingo, sellised omamoodi šõu, sest seda filmiti ju ka sellise Fereli viimane päev IATA film. Pahva telli, laulis seal Bioletati ja üks, üks ameeriklane, laulis Alfred ja ma mäletan, kui Alfred ei olnud päris vormis, siis see armastas tomiimuselt. Alt näitas oma oskusi. Seal oli nii põnev kogemus, jah, aga Reiljan väga kesteedil, tema jaoks on see esteetika esimene küsimus. Tihti ei huvitagi, kui hästi inimene laulab, vaid vastupidi, et see kõik peab olema esteetiline ja Tarja Fooga oli Soome rahvusooperis põnev kogemus. Reamsy Darf on niisugune, kuidas ma ütlen positiivselt on näitleja, sest talle meeldib väga palju iseennast eksponeerida ja ja, ja ta on ka põnev kunstnik, hetkel on, aga ei olnud praktiliselt ühtegi liigutust, ühtegi tantsusammu, mida ta ise ei oleks teinud või ette näidanud. Meil ei olnud seal koreograafia suuri koreograafia, vastupidi ta ise tegi need asjad, et et see on ka niisugune haruldane kogemus. Aga tihti mitte mitte kõige parema kohemas lauljad, sest igaüks tahab ju iseennast laval Leida ja, ja vaadata, kuidas minu liikumisele ja kehalisele oskusele see asi sobiks, aga aga lõpptulemus oli nagu päris põnev. Kellega koos te tegite Savonlinnas Hoffmanni lugusid? Hoffmanni lugusid tegime, lavastajad olid Gregor Harress, kes võttis oma isalt selle projekti üle, sest isa oli sel hetkel haige, aga ta tegi seda suurepäraselt ja selles miljöös laulda oli muidugi ka põnev suhe. Publik võttis meid fenomenaalselt vastu. Kahju, et seda kaks aastat tehti seda, et aga seda rohkem ei ole nagu programmi võetud, aga kes teab, mis tuleb, toob kahtlemata sellised võimalused iseennast näidata erinevates rollides ja soodsalt toovad kaasa erinevaid kutseid ja kas näiteks ka need mõlemad soome debüüdi tabasid uusi uksi teile tänapäeval ise nagu väga suuri uksi ei olegi võimalik samade, sest kõik see jookseb siiski agentuuride kaudu ja muidugi kõige ilusam tee on siiski nagu dirigentidega otsekontaktid, mida mulle nagu õnnestunud suhteliselt toredasti pidada. Aga agentuuride on tänapäeval niisugune omamoodi maffia, sest sest kombina linna kaskanus huulde Aimsiin Londonis need tahavad muidugi väikeste agentuuride töö ära süüa, siis need väiksed agentuurid, eriti kontserte, agentuurid on moodustanud oma maffia, nad ütlevad, et ratsioon peab ikkagi meile jääma ja sellepärast ei saanud üks artist enam ainult ühte agentuuri omada, sest see agentuur ei suuda sinu soove ja sinu kalendrit täita ja siis on vaja kontsertagentuur ja siis on vaja Itaalias oma agentuuri, sest Itaalia on omamoodi omamoodi maffia. Sest sealt tõesti inseni informatsioon välja ei lähe. Siis on vaja oopriagentuure tihti ka Skandinaavias, kui tahta kuskil Taanis või Rootsis laulda, on vaja inimesi, kes siinset olukorda tunneb, informatsiooni teab, ja Ameerikas omakorda, nii et tänapäeval sa oled nii-öelda artist mänedžer, kes peab kommunitseerima kõikidega korraga ja neid plaane paika panema. Kuuldavasti on teil olnud viimasel ajal pakkumisi laskaalasse Cowenkaadmisse, mida nimelt? Las skaala on juba seljataga. Las skaalas ma laulsin, Jennifer, selline põnev kogemus tšehhi keeles laulda esimest korda, no niisuguses teatris. Ja kuna see Jenofon suhteliselt niisugune raske ooper ja väga siukse bruta see sisu eriti noorele emale, kus võetakse laps ära ja nende tapetakse ära, et see. Aga ju siis see publik oli ikkagi väga professionaalne, nad võtsid seda puulselt vastu ja ei olnud ühtegi etendust, kus oleks vaba kohta olnud, nii et kõik, ma isegi ei mäleta, kas me laulsime seitse, üheksa etendust, igal neid oli päris palju ja mu väike poeg oli sel ajal kaasas ja ta isegi käisime skaala lava peal kummardamas minuga kaasas teavet. Itaallased on väga lastesõbralikud ja nad olid tihti mul seal kaasas, nii et jah, meil on omamoodi omamoodi toredad mälestused. Kuidas te üldse olete ühendanud praegu pere ja lavaelu, teatavasti väike laps võtab palju aega nõuab palju ja, ja annab palju. Mul on olnud õnne, sest öeldakse, et nii-öelda lapseootusega perioodil ei saa paljud naised laulda, kuna kõht surub hingamise peale. Minul oli õnn. Istu suhteliselt madalal. Nii et see kopsude piirkond oli vaba ja ma laulsin oma viimase kontserdi kaks nädalat enne sünnitust ja seda music veräänis selles suures saalis, kus meie vaatajalt oled kindlasti uue aasta kontserti tunnevad. Ja järgmine etteaste oli kohe kiitusega rollis, sextus, mis metsosopran üks üks raskemaid kulatuur rolle. Kaks kuud peale sünnitust, nii et, et ma arvan, see on ka seotud noh mentaalselt inimene peab lihtsalt endale selgeks tegema, mida ta sind elult tahab ja mul on selge, et nii palju on olnud homme siia võitlusi, et olla sellel erialal üldse aktsepteeritav ja palju on tööd tehtud, et seda minema visata ei tahaks ja rongist maha ta ka ei tahaks, sest see rong liigub niivõrd kiiresti, et kui teha pooleaastane pausi, sinna rongi peale enam ei vähese. Ma tean ka oma iseloom, et kui ma ükskord lõdvaks lasen, tudengi vist lõdvaks, et siis nagu otsast alustada oleks selle raske. Mat suutsin need asjad õnneks nii hästi ära planeerida, et me saime need algusajad suhteliselt palju Viinis veeta, siis tegime oma esimese reise. Leon oli kolmanda kuu lõpus, kui me sõitsime esimest korda Šveitsi Taani reisimine ja armastanud me oleme olnud harrastades linnadest mereäärsetes linnades ilusatest rassidega korterites, et tal nagu millestki puudus ei ole. Mis on saanud minu ema, vahest lapsehoidja ja meil on isaga niisugune, kes võib iseseisvaid otsuseid teha, millal ta tuleb, kuhu tuleb ja et me oleme siiamaale väga hästi majandanud. Ja ma leian, et see kogemus, et töö ei ole enam mitte, on vaid vastupidi, teisel kohal on minu niisugust edu tõstnud, sest ma vaatan, et kui inimene ei ole fikseeritud ühe asja peale siis tuleb palju iseenesestmõistetavalt ja palju suveräänsemalt ja raske on leida neid sõnu praegu. Mina tegelikult tunnen ja võib-olla kui liiga palju tähelepanu pöörata, et inimene läheb võib-olla pinges kui ta ühe asjaga kindlasti kindlasti, eks see sõltub ka inimesest, aga minu kogemus näitab, et need asjad hakkasid eriti hästi jooksma just nimelt peale Leoni sündima, ütlesin talle mitu korda sa oledki mu väike inglipoiss kes omale palju õnne toonud, sest laskaalasse nagu väga nii ette laulmata ükski lauljat, aga vastupidi, mul tuli see kõne, et, et las kaasleping ja teises kohas leping, kolmandas kohas leping, kõik need nii-öelda Ühed, unistused täitusid ühe laksuga ja eks seal elus ikka nii, et kui midagi tuleb, siis tuleb nii nagu laviin korraga selga, Lähed lihtsalt läbi hammustada ja me oleme seda siiamaale hästi teinud. Loomulikult magamise arvelt, loomulikult muude asjade arvelt, aga, aga see on kõik nii-öelda mentaalne asi, et kui sa suudad selgroogu ikka tugevana hoida ja positiivselt mõelda, siis saad hakkama. Tegelikult kui nüüd mõelda, et valgusaastatele seal uriinis see juba nõuab teatud iseloomujooni, et võõras kultuur ja keelekeskkonnas ennast seal sisse süüa ja seal ennast nagu kuuldavaks teha. Ma usun, et seda, mida see nõuab, teavad ainult need, kes on selle ise läbi teinud. Millised on need iseloomujooned, kas ongi kõigepealt see mõtlemine? Minu üheks eeliseks oli see, et ma olin siiski suhteliselt noor ja, ja on ju püüdnud ka teised kolleegid ja muud tegelased minna mujale maailma, et nüüd ma näitan teile, mis ma tegelikult väärt olen, mida ma oskan ja kiiresti tagasi tulnud, sest see on tõesti raske kogemus ja esimene aasta-poolteist on palju patjanutmist. Just eriti kui keelega on probleemid, sest mina olin siiski inglise keelt rääkiv inimene seal ei tahtnud sugugi inglise keelt rääkida, kohe oli vaja sukelduda õpingutesse muusika, ajalugu, saksa keel ja Teie kõrval oli vaja tegeleda elementaarsete asjadega oli vaja selgeks teha, mis on hapukoor ja ja kus on üldse arst, kui juhtuks midagi, see võttis kohutavalt energiat ja ööd ja päevad mõtled nende asjade peale, tahaks nagu kommunitseerid oma sõprade ja perekonnaliikmetega loomulikult sel ajal ei olnud ka niisuguseid finantse, et kogu aeg telefoni otsas istuda. Aga, aga see oli jälle see, mis tugevaks tegija ja avast nagu teatud uued horisondid, et ma arvan, üks artist peabki kogema nullis seal oli kõikvõimalikke asju tolle artist ja ma just olen öelnud paljudele oma kolleegidele, kes istuvad aastaid-aastaid vabalepingute otsas ja ütlevad, et enam ei jaksa, et kõik on rutiin. See on see asi, millest mina nagu olen tahtnud alati eemale hoida, sest muidu ei ole artistatist see, see niisugune teatud teravuse, teatud värskus, see peab alati jääma. Tähendab vormis hoida teil ennast, ma mõtlen nii hääleliselt kui kehaliselt sellepärast et tegelikult ju laulja instrument on nii tema keha kui tema vaim ja aseabsoluutselt õige, me elame selle elukutsega 24 tundi iga päev, sellega peab õppima lihtsalt elama ja ma vaatan tihti kolleege, eriti tenoreid, kolleege kes ei ole suutnud seda endale selgeks teha ja nad isegi unes öösel ümisema otsivad oma resonantsi, mis on muidugi väga kurb. Ma olen püüdnud suhteliselt normaalseks jääda, ma ei kana talvel pakse sall, kui ma tahan, siis ma räägin kõvasti ja ma söön šokolaadi ja pähkleid enne enne laulmist, et et mul ei ole mingisuguseid rituaal, ekstra, kuidas oma, et hoida kehale, sport on siiski nende paljude poiste rollide mängimine ja suur reisimine, nüüd eriti lapsega, sest me emad on nagu kaablid peavad reisivoodit ja lapsevankri ja kõiki muid asju kaasa. Mul on väga eeskujulik mees, kes tõesti käib praktiliselt iga päev sporti tegemas, et ma nagu vahest saan ka temaga sammu pidada, aga aga jah, minu sport on rohkem. Meil on TÖÖ sportlikult head vormi ja virtuoosse tehnikat nõuab lauljatarilt kahtlemata näiteks rosinaroll kõlagu. Siinkohal kavatiin. Meil jäi jutt vahepeal Poolelidirigentidest mainitud sai plaatide Domingo, kellega tegite tar või aastat, aga kes on need põhilised dirigendid, kellega Viinis teete ja millised on veel need dirigendi isiksused, kellega olete kokkupuute? Neid dirigente on tõesti nüüd juba hästi palju ja ka kohe niimoodi kõikide nimesid ette lugeda ongi raske, aga röövete Burgos ütles mulle väga sümpaatse mulje. Rööbekte Burgos siis sörmarrineer, pretre vana aia dirigendid, ame Ado Assafisse üks niisugune uus tuleb. Neid on nii palju, neid on nii palju ja muidugi ka meie oma. Eestlased Paavo Järvi ja Kristjan Järvi ja Erik läätsedega on ju tehtud palju kontserte. Kas Viini ooperilaval olete ka eesti sulistidega koos esinenud? Viini ooperilaval, eesti solistidena ei olegi ilmas, Ain Anger? Ei ole sellepärast, et ämm elab väga palju teistsugust repertuaari. Esiteks ja jääga kontserditel reegline metsad lähevad kokku rohkem baritonid, et me võiks üritada, me vist nüüd teeme räpi reekviemi suvel koos siin. Aga jah, me oleme väga harva sattunud kokku laulma. Juhan Tralla oli ka, see on küll Juhanid ja me oleme laulnud koos erinevaid etendusi, ma kahjuks on ta nagu silma peenelt natuke kadunud. Me küll saatsime jõulude aeg õnnitlusi vastastikku, aga ma eriti ei tea, millega ta tegeleb. Tore oleks teda kohata. Mida te lavapartneriks eelkõige hindate? Väga lihtne vastus professionaalsust igas mõttes. Eriti nii-öelda armastus duettide mängimisel ja siis ootad inimeselt, et tal oleks nii-öelda mehelik, professionaalsetab, oskab nende asjadega ümber käia, sest on olnud ka kogemusi, kus naisterahvas pead ette ütlema, see on muidugi väsita. Tahaks, et inimene ilusti laulab, kõlab ja see näitlemisoskus on tänapäeval niivõrd oluline, et see, see on niisugune filmi business, meie klassikaline muusika ei oodata ainult ilusat häält, oodatakse proportsionaalsuse, et kõik see poiste mängimine või mis iganes oleks usutav ja teatud sära näitlemisoskust, et see on nagu suhteliselt niisugune raske ala ja naa partneritest, kes mullane jätnud sügavaid muljeid või need on tellinud palju. Et võib-olla siin ei ütlegi nii väga, aga muide Prangem Mart Larsen on üks minu lemmikutest ja me oleme väga palju viimasel ajal koostööd teinud mitte tänajalt võrratu häälega, vaid ta on ka väga ilusa mantne mees. Eilne skandinaavialikku luus, mees pikk. Mis on ka oluline, sest mina, kui suur skandinaavia naine kontsa alla panen, siis võib juhtuda, et vahest põlved lühemad mis ei ole sugugi tore kogemus, aga meil on Martiniga jah, kuidagi hääleliselt sobib ja. Viimasel ERSO ooperi galal esineski Annely Peebo kostani tenori Morten Frank klaarseniga kuulakem Rosina ja Figaro duetti. Te jagate kontserdi teises pooles operetimuusikat, kas. Tega laval olete teinud operette ja see kuulub asja juurde, eriti rahvusooperi juurde ja see on no omamoodi kogemus, sest need dialoogid ja rääkimisel ja palju liikumist ja tantsi, mis ei ole sugugi lihtne, see on kohati raskem kui ühe korraliku tõsise ooperilaulmine ja ma siin just Parcifeli, Kundri ja niisuguste asjadega viimasel ajal tegemist teinud. Kohati tundub lihtsam kui nendeks Silvat ostmist laulda, sest see, see maht, mida sa laulad, kõrgused ja pidevat tempod ja paljud tekst ja seal vahepeal sa pead naerama ja rääkima, et see on jah, omamoodi pähkel. Kuidas seal teatris solisti aidatakse ja toetatakse, ma mõtlen siin, kas on võimalik mingit tantsutunde saada ja, ja kui palju on võimalik teha kontsertmeistriga tööd ja kas te saate näiteks tagasisidet piisavalt seal oma teatri sees, et mis on hästi ja kust tasub parandada ja, ja midagi teisiti teha? Loomulikult korrektitsiooni tunde võib võtta, üksin laule nii palju, kui ta soovib, see kuulub töö juurde ja tantsutunde samamoodi, selleks on olemas koreograafid. Tagasiside, vaat see on hea küsimus, see on üks puudulik külg. Et see on vist igal pool, see on igal pool ja selge on see, et teada siis nagu väga nii lähedasi sõpru ei leia, see on niisugune. Petriib nii et igaüks võitleb iseenda eest. Aga, ja loomulikult on olemas assistent, kes pidevalt nagu balanssi korrigeerivad ja kas siis keeleliselt kedagi parandavad, mis iganes. See on ka kõik, kuidas tell roll valmib, seal ilmselt erinev, ütleme selle puhul, kui lülitute juba valimisetendusse või teete päris uut asja ja muidugi ka, eks ole, rolli mahust ja raskusest, aga siiski mina olen niisugune kiiresti õppija ja ma tihti kuulen eelnevalt need lood tervikuna läbi, et saada ülevaade ja seen omale siis selle sisu selgeks ja hakkan siis vaikselt muusikaliselt keelelisi neid asju kokku viima ja lihtsalt tuimalt pähe. Aga õnneks see töö läheb suhteliselt kiiresti, nii et ma nagu kasutan reeglina korrepidiitorite pianistide abi nii-öelda lõpufaasis, palju hakkavad algusest peale endaga tööd tegema, minule meeldib üksi tööd teha. Ja siis lõpufaas on meil nagu ühine, et jõuda kiiresti siis selle tulemuseni. Et siis oleks vahest nagu hea kuulda ka teise inimese arvamust, et äkki oled midagi märkamata jätnud, kui mõni asi ei tule piisavalt selgelt välja. See olekski nagu niisugune kiire ülevaade. On inimesi, kes prooviaega armastavad, mina olen just see, kes nagu seda lõpptulemust väga armastan. Muidugi, kellega see prooviaeg on, sest kui on ikka väga põnevad isiksused ees, kellel on ka midagi öelda, sest tänapäeval tehakse väga palju siukseid, modernseid lavastusi. Õnneks mul ei ole ühtegi niisugust väga ebameeldivat kogemust, aga ma näen kolleegide peale ja teiste projektide peal, mis võib ka laval toimunud, et see on päris. Et see on nagu niisugune pooltühja läinud aeg selle tõttu, jah, te osalete ka palju suurvormide ettekandel, kas see on ka niimoodi, et vaheldus või mis stiimul on muusika ise, uued kontaktid ja olukorrad ja loomulikult ma olen korduvalt kuulnud küsimust, kas meeldib olla rohkem ooperilaval või olla kontserdilaulja. Need on kaks erinevat asja, muidugi see vaba liikumine ja niisugune fantaasiarikkus, mida sa ooperilaval väljendada, Nad on lihtsam, et teatud konservatiivsus kontserdilaval piirab, aga samas publiku kontakt on nagu läheb ja ja, ja saad laulda ka teistsugust repertuaari, et see kõik rikastab ja teine asi on see, et need kontserdiprojektid on lüüsikesed. Mõned päevad proovi ja sa teed kontsert, et see on niisugune luksus, luksus, business kõikidele lauljatele. Omaette valdkond on päris kammerkontserdid ja see kammerrepertuaar, kus laulja on niimoodi väga lähedal publikule ja väga avatud ja väga intiimses kontaktis. Milliste repertuaari te praegu eelistate ja kuidas ta ennast selles repertuaaris tunneb? Niisuguseid siis kammermuusikat ma mõtlen, just Bachi kantaat võib hiljem on või mis iganes hendalid ei olegi nüüd pikka aega laulnud, kuigi see on niisugune ala, mida peaks alatihti tegemas, nii nagu lauluõhtut, see niuke, väike hääle ja ravi ja samasi Mozarti taoline Tseelseid toob jälle need laiad hääled jälle koomale. Ja siis Nende asjade põhjal märkad, et mis on võib-olla ära kadunud ja käest läinud, et neljas alatihti kasvõi iseenda jaoks laulda ja teha barokkmuusikat näiteks on mul nagu lähedane ja enesemale tulen ju siiski natukene dirigeerimise koorijuhi erialalt ja see kammermuusika, mis on juba nii-öelda filharmoonia kammerkooriaegadest veres, seda ma teen ka edasi. Igal juhul, kui need võimalused tulevad. Siin väike näide koostööst Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tõnu Kaljuste ka 1997. aastal toimunud kontserdist, kus oli ettekandel Haydni missa. Tegelikult tahtsingi küsida, et kui palju te olete tundnud tuge sellest baasist, mis te Eestist saite kaasa, see muusiku haridus ja, ja need laulu aastaid filharmoonia kammerkooris, muusikahariduse saab Eestis 100 korraliku, selge on see, et see vene saad, muusika alles on natuke erinev teistes riikides saadud muusika arvelt, et ostes pannakse suurt rõhku Kreeka ajaloole ja ütlemisele, liiguvad lihtsalt teised nimed. Ma ei räägi heliloojate nimedest, vaid lihtsalt teised staarid ja kui see ei ole nende asjadega kursis ja ka ei räägi erinevaid keeli, siis on raske sammu pidada. Tegelikult see oli üks suur positiivne kogemus, kui ma sinna läksin, et Eestis nagu tundus, et lagi oleks suhteliselt lähedal ära puudutada. Aga seal hakkad miinusest pihta, tead nagu otsast peale hakkama, kõike õppima. Aga samasse motiivi häirib, sest ma olen alatine inimene olnud, kes seab suuri sihte, sest ma tean, et kui suured sihid on silme ees, siis liigud kasvõi natukene sinna suunas. Enne Emil rippuma, õhku sekkuvad ka, on? Jah, seal on ka tulemas ja loodame, et see ka hästi läheb ja ma olen õnneks saanud ka laulda kõikidel nendel nii-öelda suurtel festivalidel nagu Salzburgi festivalil Savonlinna ja eks ta Browas need ongi nagu kolm Klainbon klenbonoomale laulmata, aga ma loodan, et selle saame ka nagu ritta. Ja ka teised suured ooperimajad nagu Napoli ja Parma ja Palermo ja München. Muide me rääkisime enne jõustumist rokkmuusikast, et mul on tulemas just nimelt Müncheni Stuttgardis üks endeni, barokkooper ooper on, see saab olema ka kindlasti väga eriline kogemus peale niisugused suurte asjade laulmist, aga mis on kommentaariumis? Hannes tuleb Hoffmanni lood, see on natuke veel tulevikumuusika põikama. Lisaks veel sinna õpingute aega, kelle juurest õppisite seal viis, ma alustasin õpinguid kähedge hari juures, see mees on Eestis ka korduvalt käinud, siin ooperimajas kursuseid teinud. Ta kutsus mind sinna peale ühte väikest laulukursust Helsingis, mida ma võtsin nii-öelda oma algatusel, sest filharmoonia kammerkoorile Need reisid läksid tihedamaks, soolorollide aina suuremaks, et ma tundsin, et mul on vaja natukene juurde õppida ja ma võtsin sealt ühe kursuse ja seda kursust siis kutsus mind kaari Viini õppima ja ma just mõtlesin, et tuleb natuke seda maad uurida, sest mees teises nooruses ja me kõik seal olime noored, blondid tüdrukud, et kas see ikka on nii hea ja tore. Räägitakse, aga tõde oligi see, et ootejärjekordsel tema klassist praktiliselt kolm aastat ja kuna ta oli nõus mind võtma kohe ja siin Eestis saadud väga hea muusikalise haridusega, oli need eksamid väga lihtne. Ja peale kaht poolt aastat õpinguid, kuigi ülikool kestab reeglina seitse aastat, kutsuti meid riigiooperis ette laulma ja peale ette laulmisest ma sain kohe kaheaastase lepingu, et siis hakkas nagu pall veerema kindlasti. Eriti avaldas oma mõju teie muusikuks kujunemisel kase, Viini muusikaelu. Kuidas seal juba olite? Seda oli kindlasti palju, mida te kõike kuulsite, aga kas praegu tulevad meelde mingid kontsertid või isiksused, kes nagu kurid, muljetavaldava mad teistest? No algusaegades ma istusin praktiliselt iga teine päev teatris, lihtsalt rastate ei omanud repertuaari. Ei olnud ka seda kogemust, kuidas laval liikuda, sest on olemas teatud reeglid. Punktist A punkti B ei minda mitte otse, vaid väikse kaarega teatraalselt, et neid asju oli vaja kõike õppida ja näha ja vaadates teisi inimesi ei õpi ainult positiivset ka negatiivselt, mida ei tohiks teha, nii et see oli siuke hea kogemus. No ühesõnaga, riigiooperis laulsid sel ajal tõesti kõikvõimalikud staarid, kõik, kes üldse maailmas liiguvad ja ja kuna ma olin nii tihti teada, siis ma praktiliselt ka kõiki neid kuulsin, aga muidugi präänterfel oli üks niisugune mees, kes oma pidanud oma häälega oma oskusega on jätnud nagu sügava mulje, et ma olen nagu terfeli fänn olnud pikka aega, ma ei ole ka nüüd kaua kuskil kuulata, on tagasi tõmbunud Kesk-Euroopast, laulab vist rohkem Itaalias ja Ameerikas. Aga jah, neid kogemusi on hästi palju ja ma laulsin alles hiljuti eelmine aasta Christmas in Vietnam. See on niisugune suur televisiooni üritus kus ma sõin viina 2006, fon Diego Floresega kris Bambriga ja meil on seega põnev kontsert, kahjuks ei näidanud seda Eesti Televisioon kogu Euroopa kandis väga suursuguselt, et mul on olemas ka sellest DVD klassis. Kunagi saab teistele näidata, et see oli tõeliselt uhke sündmus. Kas see on olnud teie unistus lauljaks saada? Mäletan, et kui ma olin nelja, viie aastane, eks ma olin siis tõenäoliselt laulnud pidevalt, ütles ema mulle, et sinust saab küljeks oopleja, oli, mille ma olin väga solvunud ja ka hilisematel aastatel solvunud, et kuidas sa mulle nii kohutavad elukutset soovid, paksud tädid röögivad, seisavad et seal ei toimu midagi, et see on absoluutselt see, mis nagu mind ahistesse. Ja ma olen talle korduvalt öelnud, et nagu nõid sõnastele ära. Et nii see teie kujunes ja tore, et kujunes, sest see on üks tõeline elukutse loomulikult oma raske tagada, ega siis lõpptulemus, mida tihti kuulajad-vaatajad näevad tiivad lavadel suurtes kleitides hõbepeeglid käes ei ole just ainult see kaunidus, mida me läbi elame. Me oleme tihti põrandatel, eriti mina, poiste rollist, tolmustest, saalidest. Meil on tegelikult must töö, must töö, mida me eelnevalt teeme, et see lõpptulemus on niisugune illusoorne ja ja natuke teises maailmas, aga sellegipoolest olete te õnnelik ja, ja ma olen õnnelik. Ma arvan, kui ma ei oleks ka lauljaks, aga noh, ma oleks kindlasti laulnud kas koorides või mis iganes, see elab mu sees ja ma tunnetan seda alatihti, et kui mul on ka mingi paus ja ma hetkel ei laula, siis mul vahest teisi kuulates hakkab pisar jooksma lihtsalt lihtsalt iseenesest ses elab su sees ja see jah, õnnelik. Ma soovin, et teil seda õnne ja edu ja tervist ja kõike ilusat jätkaksin lauljateel. Seda on tõesti tarvis suuretanud. Kuulsite portreesaadet Viinis elavast eesti metsosopran Annely Peebo, st ja salvestisi tema kontsertesinemistest Eestis koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga elasid Keru Pino aaria Mozarti Figaro pulmast valu maakleri meesentonki lauludest, Reini legend, Mahleri poisi võlusarvest, Rosinaga, vatiin Rossini Sevilla habememaja ajast samast Kahroziina ja Figaro duett koos Morten Franklarssaniga Silva laul Kalmani operetist haardas vürstinna ja lõpuks samast duett koos murtel tranklarssaniga. Annely Peebo. Intervjueeris ja saate koostas Kersti Inno, tehniliselt teostas Katrin maadik.