Kõigepealt avamäng. Proua vanderpilt oli tõsiselt vihane ja sellest vihapursked Metropolitan ooperimaailma. Nüüd ühe kuulsaima ooperiteatrilugu algabki. 1870.-te aastate lõpus palus proua vanderpilt omale alalist loosi New Yorgi muusikaakadeemias, mis oli tol ajal linna mainekama ooperisaal ning koht, kus linna eliit end näitamas käis. Talle öeldi ei, vabu loose ei ole. Mander vilt, kelle varandus ulatus 200 miljoni dollarini, mis oli tollal tohutu rikkus, pidas Muusikaakadeemia juhtkonna otsust täiesti vastuvõetamatuks sest loos akadeemia saalis ja neid oli kokku vaid 18, tähendas kõrgeimat staatust New Yorgi sotsiaalsel redelil. Tolle ajastu üks kroonikuid iiliti kirjutas, et New Yorgi kõrgseltskonna jaoks oli ülioluline kogunemine igal talvel akadeemia pisut ajahambast puretud punastes kuldsetes loosides, mis sest, et nad olid väikesed ja ebamugavad. Konservatiivide läheb see meeldiski, sest väiksus aitas neist eemal hoida neid uusi rikkaid. Kuid New Yorgi eliit oli ka siis nagu alati, pidevas muutumises rikkus linnas oli 19. sajandi teisel poolel oluliselt kasvanud ja toonud eliidi orbiidile uued perekonnad, vanderbildid, Astorid, Morganit, Roosevelti ja meestel, kes olid äris suuri varandusi kokku ajanud, kasvas soov kindlustada oma positsioone ka linnas koorekihi seas. Kuid need 18 loosi muusikaakadeemias tollal sotsiaalset triumfi. Natiivne sümbol jäid neist paljude haardeulatusest välja, sest vana raha hoidis neid kindlalt oma käes. Uusrikaste jaoks ei olnud ooperi kõige ihaldusväärsemate kohtadel neis väikestes loosides, kus käidi end pigem näitamas kui etendusi vaatamas. Lihtsalt kohta. New Yorki uus eliit ei näinud aga mingit õigustust sellele, et neid teise klassirikasteks peeti. Ja kuna raha ei olnud mingiks tõkkeks, otsustati Eesti muusikaakadeemias kogunenud vanale liidile koht lihtsalt kätte näidata. Oma ooperiteatri asutamisega. 1880. aastal tegid Vandre pildid Astorid, Morganit, Rooseveltiga, teised uusrikkad korjanduse iga omale ooperi loosi soovinud perekond pidi tasuma 600000 dollarit, mille eest osteti maatükk 39. tänava ja Brothy nurgale. Uusrikkad ostsid omale veel rajamata hoones tegelikult loosid, mille ümber siis uus teater kerkima hakkas. Kolm aastat hiljem, 22. oktoobril olid nad kõik kohal, kui uuena politan ooperi orkester, alustas Kuno Fausti avamänguga. Tere õhtust, mina olen Neeme raud, täna kutsungi teid New Yorgi Metropolitan ooperisse, New York laste jaoks lihtsalt Meti ringkäigule, selle nüüdseks Ameerika kultuuriasutustest kõige suurema, 260 miljoni dollarilise aasta eelarvega teatri või õigem oleks ehk öelda hiiglaslikku ooperikombinaadi lavatagustesse koridoridesse. Juttu ei tule mitte niivõrd palju ooperites, mis Meti ligi 4000 kohaga teatrisaalis kõlavad ja kuulsatest lauljatest, vaid sellest, mis jääb tavaliselt ooperisse tulija jaoks märkamatuks sellest, kuidas need maailma ooperi taeva, kõige kuulsamate häälte ja massiivsete deklaratsioonidega lavastused vaatajate ja kuulsate politani raadio otseülekannete kaudu ka üle maailma miljonite kuulajate ka klassikaraadiokuulajateni jõuavad. Saate pealkirjaks panin ooperirevolutsioon, sest kogu oma 126 aastase ajaloo vältel on Metropolitan pidevalt maailma pereelu muuta püüdnud esmalt nende summadega, mida ooperite lavale toomiseks on kulutatud tänu rikastele patroonidele, riigi toetus kõrgkultuurile ja kultuurile üldse on USA salata olnud suhteliselt tagasihoidlik on selles teatris lavastustele kulutatud sageli kümneid miljoneid dollareid siis kõrgete honoraride poolest on Metropolitan kuulus. Selle abil on New Yorki alati püütud tuua maailma parimast parimaid lauljaid. New Yorgis tavatsetakse öelda, et Meti solistide hulka pääsemine tähendab maailma ooperilauljatele üht kõige kõrgemat tunnustust sest valikusõel on väga tihe ja kutseid saavad end maailma teistel lavadel väärikalt näidanud lauljad. Muide just võeti metisolatsioonidega vastu lätlanna Elina grantša, kes tegi nagu teatri koduleheküljel märgitakse, erakordselt suure huviga, ümbritsetud debüüdi Figaro pulmas ja kellele nüüd ennustatakse Metropolitan Is suurt tulevikku. Kui veel eesti naabritest rääkida, siis üks Meti viimaste aastate primadonna test on soomlanna karitamattila, kelle rollidest kõnelevad New Yorgi kriitikud enamasti vaid ülivõrretes. Kuid metan suutnud ooper ilmas revolutsiooni teha ka tehnika viimase sõna abil ooperisõna otseses mõttes massideni toomisega. Esmakordselt jõudis Metropolitan laupäevane Matine otseülekandes Ameerika raadiokuulajateni 1931. aastal. Ooperikroonikates meenutatakse, kuidas miljonid kuulajad üle kogu USA, kelle jaoks tollal New Yorki sõit oli nii rahaliselt kui ka kauguse tõttu mõeldamatu nautisid Hamperdinki, Hansukest Gretekest ja alates sellest päevast oma laupäevase pärastlõuna tegemisi nii korraldama hakkasid sinna mahuks ka ooper. Edasistele aastakümnetel kogusid ooperiülekanded populaarsust kogu maailma raadiokuulajate seas ning nüüd jõuab ooperisaade Üheteistkümne miljoni kuulajani kogu maailmas. Kuid arenev tehnika andis lisaks raadiole teisigi uusi võimalusi ooperipubliku suurendamiseks. 46 aastat pärast esimest raadio otseülekannet, et 1977. aastal jõudis Metropolitan poeem Renato Scotto ja Luciano Pavarotti peaosades esmakordselt otseülekandes ka miljonitele teleekraanidele ning uuendused on jätkunud viimastel hooaegadel on 14 maailma riigi kinodes saanud kuumadeks piletit. Eks pääsmed politani otseülekannetele, mis jõuavad neisse saalidesse satelliitide vahendusel esmaklassilise heli ja videoga, mis annab vaatajaile võimaluse näha reaalajas nii saalis, laval kui ka kulisside taga toimuvat. Neid otseülekandeid tugeva aplausiga tervitanud muusikakriitikute sõnul annavad need kohati isegi parema pildi ooperiõhtul toimuvast. Kui see paistab kätte mõnesse teatrisaali kaugemasse nurka. Ka soliste, on need kinoülekanded võlumas, sest nii saavad neist korraga mõnes mõttes filmitähed. Kaks aastat tagasi ametisse astunud Metropolitan uus peamänedžer. Nii kutsutakse ooperimaja direktorit. Pieter Kell väidab, et need ülekanded on osaks ulatuslikumast plaanist ooperile taas elu sisse puhuma hakata ning teatrisaaliga uut publikut tuua. Sest kui ta uue ameti vastu võttis, oli Metropolitan laval toimuv küll nagu alati esmaklassiline, kuid saalides oli üha sagedamini tühje kohti ning ooperi publik oli vanemas keskmine. Meti külastaja oli 65 aasta vanune. Oma revolutsiooniliste ideedega soovitakse seda keskmist vanust nüüd oluliselt alandada, kuid Peeter Kelm räägib oma plaanidest pikemalt meie teises Meti saates, mis on eetris kahe nädala pärast. Täna, nagu öeldud, saame selle ooperimaja endaga lähemalt tuttavaks ja meie ringkäik algab ei, mitte puhvetist, vaid teatri esiselt väljakult. See teater, mis asub New Yorgi Lincoln tsentrikompleksis, millest kohe lähemalt kuulete, on Meti koduks olnud alates 1966.-st aastast, mil teater oma esimesest vanderpiltide Astorite Morganitaja Roosevelti rahadega 1800 kaheksakümnendatel aastatel rajatud hoonest välja kolis. Ning nüüd olengi jõudnud siia Lincolni tsentriesisele väljakule, mis on praegu täis aeduja tõkkeid. Siin käivad suured ümberehitustööd, see kõrgkultuurikeskus ehitati 60-ni latel aastatel. Tollal tundus see küll väga kaasaegsena, kuid praegu näita oma klaasist ja betoonist struktuuridega kuidagi eilsesse päeva kuuluv vana ja mitte eriti tervitavana. Üks New Yorgi kriitik märkis tabavalt, et kuuekümnendatel aastatel väeti Ühendriikides palju selliseid kõrgkultuurihooneid, mis pidid olema küll elitaarsed, kuid mis meenutasid pigem templeid kui teatreid või kontserdisaale. Kohe tuleb muidugi meelde Washingtoni rajatud Johannes Kennedy kultuurikeskus, mis pidigi olema, kui kirst hukkunud presidendile ja kirstuda kahtlemata meenutab, olles linnas nagu mõneti eraldatud ja Gatlin kontsenter, mis asub tänavapinnast pisut kõrgemal, on otsekui ülejäänud linnast eraldi ja praeguste ümberehitustega püütaksegi seda pilti pisut muuta. Seda keskuse esist platsi soovitakse pisut alandada. Et ta oleks tänavapinnaga, aga samal tasemel, et inimeste jaoks ei oleks elitaarset saalide kompleks kuidagi pelgust, tekitab vaid, et nad hea meelega siia tuleksid. Ning kontsenter koosneb kolmest suurest saalist, mis asuvad hobuseraua kujuliselt minu vasakul. Seal on New Yorgi teater kuulsa talansiini Yorg'i balletiteatri kodu, kus mängitakse ka New Yorki linna ooperietendusi. Paremal käel on ämbri Fisheri saal, samuti suur betoonist ja klaasist hoone. New Yorgi Filharmoonikute kodu ja siin on üks kõige kuulsamaid klassikalise muusikasaale ehk kõige kuulsam neist saalidest on siit umbes 10 kvartali kaugusel asuv kaarnegi halb ja moes on Metropolitan pära, samuti klaasist ja betoonist hoone, mille rajajad tahtsid muuta just Euroopa ooperimajades väga erinevaks. Siin ei ole sellist uhket esifassaadi, ooperit ja esisein on suuresti klaasist ja seepärast saab siit platsi pealt kohaga fuajeesse sisse vaadata. Selle maja üheks sümboliks on saanud kaks suurt maali, mis asuvad teatri esikülje vasakul ja paremal nurgal ja mille eest ooperipäevadel tõmmatakse neid varjav eesriie, mis siis võluvad oma modernsusega. Peavad rõhutama, et see teater on teistsugune teater kui paljud teised ooperimajad maailmas. Šagal muide, oli ka ise Metropolitan Opera mitmete lavastuste kunstnikuks. Praegu on tänaõhtuse ooperi hotello alguseni jäänud veel mõni tund aega ja ma olen siia saabunud koos grupi ajakirjanikega, kes kutsuti vaatama, kuidas massiivne teater valmistub järjekordseks suureks ooperiõhtuks. Esmalt juhatatakse tulijad läbi veel inimtühja seitsme korruse kõrguse punasest sametist kuldsete kaunistuste ja kristall ühtritega fuajee suurde, samas värvigammas saali. Istume kolmandasse ritta, laval askeldavad kümned töölised, et seade valmis. Hotello mõjuvad teist pilti uhket Küprose linnaväljakut, kuhu moor pärast edukat sõjaretke tagasi saabub. Meie teejuhiks metis on üks siinsetest giididest Rumeeniast pärit sarmiga aktsendiga Miche elab. Mett on maagiline koht, kus ainult kord temaga seod seotasinud, otsekui igaveseks endaga ütle, mis elab. Kui ooperit kõrvale jätta, siis on selle Kuulsa ooperisaali ehk kõige tuntumate, eks kujunduselementideks suured modernsed kristall-lühtrid, räägi, mis elab. Need lühtrid on Swarovski kristallid on kuulsaks saanud sellega, et tõusevad enne etenduste algust saali kohalt kõrgele kuldse lae alla. Lühtrit kinkis metile Austria valitsus tänutäheks teise maailmasõja järel Ameerika poolt Lääne-Euroopa uuesti jalule aitamiseks loodud Marshalli abiplaani eest. Lühtri tõstetakse saali kohale osalt seepärast, et nad ei segaks kõrgematelt rõdudelt. Kokku on neid metis viis laval toimuva jälgimist, aga ka seepärast, et nad ei häiriks akustikat, mille poolest on see ooperisaal samuti väga kuulus. See saal on ehitatud just muusika jaoks. Kui te tulete siia suvel, kui ooperihooaeg on lõppenud ja seal laval annab etendusi Ameerika balletiteater, kuulete erakordselt tugevalt balleti kingade klõbinat. Laval Meti kõrval asuv New Yorgi linnateater New Yorgi balletikodulava on ehitatud tantsu jaoks ja seal balletihooajavaheaegadel etendusi andva New Yorgi linna ooperi jaoks on probleemiks see, et laulmise ja muusika jaoks ei ole sealne akustika ülihea. Kui te Metropolitan saali vaatate, ei näe siin ühtegi teravat nurka. Kõik on kumer voolujooneline, et muusika ja häälte iga nüanss oleks kuuldav ka saali kõige kaugemas otsas. Et ooperid ei ole enamasti inglise keeles, arutas Meti juhtkond aastaid, kuidas neid vaatajate jaoks tõlkima hakata. 95. aastal jõuti suhteliselt originaalse lahenduseni. Väikesed ekraanid, monteeriti iga tooli seljatoele ning neil olevaid kirju näeb vaid nende eesistuja kõrvalistujat. Need pisikesed piklikud ekraanid, mida saab soovi korral ka välja lülitada, mingil juhul ei segab. Kokku läks see projekt, mis ela sõnul ooperile maksma 2,7 miljonit dollarit. Me ei kasuta ooperite tõlkimiseks lava kohal olevat ekraani. Nonii, seepärast, et lava niivõrd kõrge esimestes ridades istujad peaksid tõlkelugemiseks pidevalt pead kuklasse ajades lakke vaatama ning osade rõdude viimastes ridades istujad, kelle jaoks pea kohal olev teine rõdu varjutab lava ülaosa, neid lihtsalt ei näeks. Kuna Meti saal on niivõrd suur, on siin tulnud mõelda paljudele originaalsete lahendustele, et iga ooperikülastaja end hästi tunneks. Räägi, mis elab viiendal rõdul, on küll ka kohti, kus lava üldse ei näe, kuid pileteid sinna jagataks enamasti noortele lauljatele, kes õpivad kohe siin Meti kõrvalhoones asuvas Tšuljardi konservad tooriumis ja soovivad laval olevaid lauljaid lihtsalt kuulata. Et Metropolitan käib väga rahvusvaheline publik, siis on ooperite subtiitreid võimalik lugeda lisaks inglise keelele ka saksa ja hispaania keeles ning nende väikestele ekraanidele provotseerimine on tegelikult samuti Te kunstlik, sellega on iga etenduse ajal ametis kaks inimest, üks, kes jälgib ühe silmaga libreto, kuulab samas lauljaid, kelle tempod on erinevad. Igal õhtul tuleb tiitreid panna erinevas rütmis ja tema kõrval siis tehnikele. Näpp on pidevalt nupul, millele vajutades ta ooperis järgmised laused publiku ette saadab. Omamoodi tehnika, ime ka Meti orkestriauk jätkab, mis elab. Orkestriauk on ülalt kitsa jalt laieneva kujuga, anuma sarnaneb, see on tegelikult suur lift tõsta ja langetada ja mida madalamale seda lastakse, seda enam muusikuid sinna mahub. Kui laval on Wagneri ooper, kus on vaja suurt orkestrit, lastakse orkestri põrand madalale ja sinna mahub kuni 100 muusikut. Juhul kui ooperisaalis toimub üritusi, kus orkestrit vaja ei ole, saab põranda tõsta lavaga samale tasandile ja seda sel moel pikendada. Netis on palju paindlikke lahendusi, et kõike siin etendatavat näidata kõige kõrgemal võimalikul tasemel, ütleb Michela, lisades, et üks reegel on aga teatris väga karm ja selles kunagi mööndusi ei tehta. Hilinejaid saali ei lubata. Alates hetkest, kui dirigent orkestri ette astub, on kogu saali uksed esimese pildivahetuse või vahe ning kindlalt kinni. Nii on pidanud ka mõned väga kuulsad inimesed ka kroonitud pead vaatama esimest vaatust suure saali kõrval olevas väiksemas saalis, kus olevale ekraanile jõuab suurel laval, toimub majasisese telepildi vahendusel et saalis on korraga niivõrd palju rahvast välja müüdud etenduste ajal ja suur osa ametietendusi on viimase kui kohani välja müüdud saalis ligi 4000 inimest ja suuremates lavastustes laval üle mitmesaja tegelase on alati käepärast ka meedikud. Etenduste ajaks antakse ooperisõpradest arstidele tasuta pileteid, et nad istuksid saalis, kui midagi peaks juhtuma. Enamasti mööduvad ooperiõhtut küll vahejuhtumiteta, kuid Meti ajaloos on ka mitmeid dramaatilisi viperusi. Ühte neist nägin ka oma silmaga kuus aastat tagasi Prokofjevi sõja ja rahu esietenduse ajal. Lava on selles kujundatud emakese maana väikse künkana, mille nõlvadel kõik solistid. Neid on kokku 50. Kas lisaks 118 koori liiget, 41 balletitantsijat ning 227 erinevate armeede sõdureid kehastavad statisti peavad kohati sõna otseses mõttes turnima. Ühel sõduril läks aga marssimise suund korraga sassi ja ta astus kulissidetaguse asemel teises suunas ja kukkus väga dramaatilise massistseeni lõpus orkestriauku, mis oli küll ettenägelikult lava ees kaetud võrguga pärast umbes kümneminutilist pausi tuli lavale etenduse juhte, teatas publikule, et tegemist oli siiski õnneliku õnnetusega. Keegi viga ei saanud. Sel aastal, kui sõda ja rahu taas mängib, möödusid kõik etendused vahejuhtumiteta. Kuid selle ooperi taas lavale toomise eel oli mul võimalus üht proovi ka oma silmaga näha. Aga enne, kui kohtume kolm korrust maapinnast madalamal asuvas Meti proovisaalis mitme 1000 soovija seast välja valiti. 220 seitsmesõdalasega kuulame katke sellest võimsast Vene ooperist, mis toodi metis lavale teatri peadirigendi jamslawaini kõrval juba aastaid asepeadirigendiks oleva Peterburi Mariinski mujal maailmas, kliendiselt Kiirovi teatri muusikajuhi Valeri ker kiievi eestvõttel ja koostöös Mariinski teatriga, kus suur osa soliste muide just sõja ja rahu esmaettekanne metis tutvustas New Yorgi publikule esmakordselt ka nüüd üheks teatri primadonnad tõusnud. Anna need Trekot. See oli katke Metropolitan ooperiajaloo kõige osatäitjate rohkemast etendusest Prokofjevi ooperis sõda ja rahu, kuid nüüd proovisaali, kus võimsaks vene vägede võidu ja Napoleoni vägede häbistavaks taganemismarsiks valmistus detsembri keskpaigas 227 Meti poolt välja kuulutatud konkursil väljavalitud meest. Vägesid juhtis seal Meti massistseenide koordinaator. Kuu aja jooksul oli neid kolle, püüdsime leida inimesi oma sõprade-tuttavate kolleegide kaudu kõigi proovile tulnute käest küsisime, kas nad ei tea kedagi, kes samuti ooperis sooviks osaleda. Paasi sõnul oli lõplik valikukriteerium üsna lihtne. Kas meeste jalg tõusis piisavalt kõrgele, et nad suudaksid laval muljetavaldavalt marssida? Kogu aeg läheb, tal on teisipäev, üheksa. Heaktsiooni fibandes humaanselt kõik väljavalitud ongi pidanud õppima peamiselt seda, kuidas sõduritena marssida, sekkub meie jutuga teatripressiga. Kus esindaja Mike McNamara neil on väga konkreetne ülesanne, marssida kindlalt etteantud suunas ja teha seda kõrvale kaldumata sest ühtaegu on laval massistseeni ajal 350 inimest ning nad peavad teadma, millist trajektoori pidi liikuda, et teistele mitte ette jääda ja olla valel ajal vales kohas. See masside liikuma panemine on väga suur kunst, tunnistab McNamara. Joe Paasi sõnul on Meti repertuaaris muidugi teisigi lavastusi, kus massistseenid on tõepoolest massistseenid. Karmen muidugi publiku üks suurimaid lemmikuid Franco referell i mastaapne poeem, mille kohvikus seen pälvib publikult alati ovatsioonid. Kuid niivõrd palju inimesi, kui on laval sõjas ja rahus, ei ole üheski teises lavastuses. Tõepoolest suurima osaliste arvuga etenduvas Meti repertuaaris ja küllap ka teatriajaloos ning sellest rääkides on mul teile veel teisigi muljetavaldavaid fakte, lisab Paans. Lavastuses kasutatakse elamuid tuhanded kostüümi. Lava taga on etenduste ajal pidevalt ametis 79 rõivastajat. Iga etenduse ajal sajab laval maha ligi 70 kilo kunstlund. Laval on üks hobune, üks koer, üks kits ja neli kana. Ajasime proovi ajal jutuga ühe tsaariarmee sõduri vormi kandnud mehega, kes ütles, et nüüd on täitunud üks ta elu unistusi. Neid asju, mida ma soovin teha, enne, kui pensionile jään jätma ei laula, siis ainsaks võimaluseks, kuidas elus korragi Meti lavale saada, oli sel marssimis konkursil osalemine ning sõduriks saamine. Nüüd on mu suur unistus olla seal laval, kus olen näinud väga paljusid ooper ilma suurkujusid, lõpuks siis täitumas. Ja teate, see on võimas tunne Meti lavalt silmanurgast hiiglaslikku saali kiigata, kuigi eriti palju pöörata ei saa, sest sõduritena peame väga sirges rivis korduvalt üle lava marssima, kuid pärast ligi kuu aega mitu korda nädalas esmalt ühes teatri naabruses olevas kirikus ja siis siin proovisaalides ja täna esmakordselt ka laval toimuvaid proove tuleb see juba päris hästi välja, ütles keskealine mees, kes tutvustas end lihtsalt Maikina. Siinkohal aga veel üks seen sellest suur lavastusest sõda ja rahu. Ning edasi on ka mul endal võimalus hetkeks Meti kuulsale lavale astuda. See on täiesti enneolematu tunne olla Metropolitan ooperilaval. Praegu käib hotello etenduse dekoratsioon, konide paigaldamine sinna on umbes 50 töömeest ametis. Eesriiet praegu ees ei ole ja see mu ees on siis see võimas ligi 4000 kohaga oma kuldse punase värviga maga ning kristall lihtritega on sotsiaalselt vaadates ülimajesteetlik umbes tunni pärast osa saalses rahvast pilgeni täis, sest tänane etendus on viimse kohani välja müüdud. Saame jutule lavameistreid juhtiva lükk Libooniga, kellelt esmalt pärinud, kui kaua ta on netis üldse tööd teinud. Halongi. See on mu 40. hooaeg, neljakümnes- ütlen omalt poolt vahel, et kõik siin teatris ka töötajate karjäärid on kuidagi ooperlikult üle-elusuurused ja muljetavaldavad. Mees muheleb endamisi ja töö Meti laval ei näi kunagi katkemat, lisab ta. Oli laval 24 tundi. Kas kuus päeva nädalas pühapäevad on meil küll vabad, räägib Levoon. Üks meie meeskondi tuleb iga päev tööle südaööl, et eelmise õhtu dekoratsioonid maha võtta ning seada lava valmis kas järgmise päeva alguses toimuvaks prooviks või etenduseks. Hotello lavapildid, mida meie juttu parajasti valmis seatakse, on väga võimsad ning neid jagub nii lavale endale, lava kohale, lava kõrvale kui ka lava alla. Ooperi esimene stseen seatakse valmis liftile, mis on lava esiosa all ja mille abil see siis kohe alguses üles tõstetakse. Me peame need dekoratsioonid veel valmis panema, ütleb lavameistrite juht poolteist tundi enne etenduse algust. Teise stseeni kujundust näete siin meie ümber, see on see Küprose linnaväljak hotelloson, neli vaatust ja lavapilte vahetame neis kõigis. Tänu liftile kulub esimese vaatuse kahe pildi vahetamiseks vaid mõni minut. Ülejäänud muudatused nõuavad pisut rohkem aega. Töötempo on meil sageli suur, eriti laupäeviti, kui päeval mängitakse üht etendust ja siis umbes neli tundi pärast selle lõppu peab lava olema valmis. Järgmiseks. Kohati tundub, et Meti mängukava on koostatud just nii, et lavatöölistel pidevalt midagi teha oleks mõõgableboon, sest praktiliselt iga päev on laval erinev etendus. Et ooperimajas on ruumi vähe, tuleb suur osa dekoratsioone, mida lähipäevil uuesti ei kasutata. Ta alati saata linna lähistel asuvasse lattu, kus nad siis näiteks nädal hiljem järgmiseks etenduseks taas kohale tuuakse. Aga laval käib ju kõik suuresti arvutite abil. Märgin omalt poolt. Eiei vastabliboni dekoratsioonide vahetamine käib ikka peamiselt musklijõul, arvutid juhivad meie valgusparki ja arvutite abil saab liigutada ka meie erinevaid lavasid. Üksteise kõrval on neid metis neli. Et oleks võimalus ühtaegu ehitada üles erinevad lavapildid või ka samaaegselt mängukavas olevat erinevad ooperite kujundused ja neid siis kiiresti üht lava teise vastu vahetades muuta ja neid muudatusi saab siis teha arvutite abil. Leboni sõnul on ta enda jaoks alati kõige põnevam valmistumine suureks IRL-i poeemi lavastuseks, kus miljoneid dollareid maksnud dekoratsioonid on tõepoolest pompöösset. Poeemi kuulus kohvikus seen sõidutatakse vaatajat täies hiilguses kõrval lavalt ning alati pälvib see vaatajate pikka aplausi. Meenutab ka leboon. See on üks neist hetkedest, kui tunned, et astud ooperit vaadates täiesti teise maailma. Täname lebooni jäätlaval askeldavatele töölistele mitte ette jääda, siirdume läbi kõrvalukse, mille kaudu etenduste ajal saabuvad siia ooperi ilma suurimad nimed teatri, teisi vaatajate jaoks suletud osi vaatama. Lava ümbritsevad pikad koridorid suhteliselt hallides toonides. Siin seda ooperiteatri glamuuri eriti näha ei ole. Siin on köögipool ja, ja tööpool. Küsin teie juhtmis õelalt, kui palju nende Meti teatriimede loomisel inimesi seal pidevalt ametis on? Hooaja jooksul on ametis nii umbes 2000 inimest, alates koha näitajatest kuni statistide, balletiartistide, paruka, tegijate ja ukse hoidjateni. Etenduste päevadel sõltub tööl olevate inimeste arv etendusest endast, aga vahel on teatris kohal kuni 1000 inimest. Küsin, mis elavad ka seda, mis on tema enda jaoks olnud Metropolitan Opera kõige meeldejäävamaks elamuseks. Wagneri Parcifal vastab ta pikemalt järele mõtlemata. See on suurepärane ooper, selles on palju pinget. Ma nägin seda väga suurepäraste lauljatega. Peaosades olid Valtra Mayeria René paber. See oli muide esimene etendus, mida ma New Yorki kolimise järel metis vaatamas käisin. Mäletan, kogusin raha, et ooperipiletit osta ja nüüd tagantjärele pean seda parimaks investeeringuks, mis ma kunagi elus olen teinud, sest pärast seda otsustasin ka oma elu meetiga siduda ja nüüdseks on see ooperimaja saanud tõepoolest mu teiseks koduks. Päeval näitan seda kümnetele huvilistele. Õhtuti jään sageli etendusi vaatama, kui on vabu kohti. Priipääsmed osaks hüvedest, mida teater meile pakub. Meie ringkäik hakkab teatris ümber saama, sest nii lava taga kui ka fuajees, kuhu tagasi saabume, on tunda peatselt algava etenduse-eelset hingust. Pool tundi hiljem kõlavadki Verdi hotello, võimsad avalöögid. Ja kolm tundi pärast ooperi algust seisab publik saalis püsti, et täna ta ligi 10 minut isolatsiooniga. Peategelasi ja laulsid seal õhtul Fleming ja Johan. Tänaseks ongi aeg ametist lahkuda, kuid me tuleme siia tagasi reedel, 28. märtsil, samal ajal, et kuulda teatri praeguselt juhilt Pieter Kelbilt, kuidas ooperirevolutsioon New Yorgis tema juhtimisel on jätkumas ja märtsis veel ees seisvat otselülituse vahendusel on klassikaraadio kuulajatel võimalik Meti oopereid täies hiilguses nautida. Homme, Viieteistkümnendal märtsil kuulete Benjamin Britteni Pieter Craimsi, mis on pälvinud New Yorgi kriitikute seas ülivõrretes hinnanguid. Siis nädala pärast, 22. märtsil kõlab klassikaraadio eetris Richard Wagneri, Tristan ja Isolde ning 29. märtsil on eetris Giuseppe Verdi Hernani tänase saate lõpuni kuulama veel Othellot. Mina olen Neeme raud, kuulmiseni sel lainel, siis kahe nädala pärast. Ja.