15. oktoobril sai 85 aastaseks pianist ja pedagoog, Eesti Muusikaakadeemia emeriitprofessor Heljo Sepp, kelle tegevus jätnud sügava jälje eesti muusikalukku mitte muusikutest vanemale. Vaata tütrel avaldus varakult muusikaanne ning kaheksasena alustas ta klaveriõpinguid Valga muusikakoolis. Edasi aga juhtis saatusta Tartusse Elleri perekonna juurde, kes Heljo sepa muusikuks kujunemist oluliselt mõjutanud. Elleri muusikaga koos elab ta tänini, nagu kuuleme intervjuust Heljo Sepaga. Ma olin 11 aastane, kui ma alustasin õppimist Ellerit teooria, siis see oli aastal 1933, klaveriõpetus oli abikaasa käest Annelleri käest ja teoreetilised ained olid Heino Elleri käest kusjuures nii imelik kui see ka ei ole, ma ei küsinud nende käest kunagi ja ma ei ole ka oma vanemate käest küsinud. Ma tean, et see oli tasuta. Ta õppis, alguses oli sellest muidugi, et üks eelmine Anna Elleri klaveriõpilane, see oli minu klaveriõpetaja Valgas. Ja sealt siis tuli see algus, tema viis mind siis sinna ja otsustasid siis Ellenit niimoodi, et hakkame teda õpetama, aga nii üldkool käib Valgas atleedi tunnistatud tants. See oli raske siiski ma olin 11 aastane 12 ajal. Ta on kolmeteistaastane. Nii need aastad hakkasid jooksma, hiljem oli juba parem. Ma olin harjunud kõigega, aga alguses oli niimoodi, et Anneller saatis mind küll kaks esimest korda rongi peale, nad elasid Hermanni tänaval Tähtveres. See ei olnud kaugel jaamast vaksalist tarduvaks. Ja kolmas kord öeldi, noh, mine sa teedki, kui läksin kord nädalas igal laupäeval. Töö läks Elleri juures lahti suure hooga ja väga tõsiselt. Nendel oli niisugune idee, nemad nagu alustasid uks teisest otsast. Nad alustasid niisugust asja nagu minu psüühika karastamist nüüd tagantjärgi mõeldes isegi see sõit oli üks niisugune karastus, lyhid. Ja muidugi siis läks otsekohe ka klaverimängu, seesama pärast friin värgi. Tol ajal räägiti ka midagi Larssoni nooria no nagu imelaps või niinides. Tuhkagi imelaps. Mis on roheline Elleri kirjadest? 27. aastal kirjutab Veller. Ei, ega tema ole nõndanimetatud Valga pool, meil räägitakse nõndanimetatud ei, tema pole nõndanimetatud imelaps, aga ta on niisugune töökas laps, kel on selge mõistus, suur tahtejõud, kellele ta kirjutas oma sõbrale eelmil Ruuberile, see, need kirjad on õnneks kõik säilinud, on väga suur kirjavahetus ja need on muuseumis olemas. Meil oligi nagu väga lihtne õpetus, peab olema tugev närv ja selge pea. Ma täiesti on sellest jõust, mida purskub Elleri loomingust, ausalt öeldes mul see sõna purskub, tuleb väga tuttav ette, sellepärast ma alles hiljaaegu lugesin Eduard Tubina Sirja Ellerile, kui ta sai 80 aastat vanaks, siis Tubin kirjutab Ellerile suure pika kirja. Ja toob niisuguse näite. Ma tahan sulle, kallis maestro, rääkida sellest prelüüdi, mis algab niimoodi v Soldieszoldies. See on muide esimene preili 20.-te aastate loomingust. Tubina ütleb selle kohta, et sellest samast väikesest 18 taktilisest prellüüdist purskub niisugust jõudu, mis läheb nii sügavalt hinge, et ta sinna jääbki. Ja siis ta sellesama juurde tuleb tagasi, ütleb, et enne veel, kui ma hakkasin sinu juures õppima, ütleb Tubinud Ellerile. Nad läksid, sina tundsin mina sinu loomingu kaudu seda jõudu, mis sinus hiljem nagu avaldus selles, kuidas sa meid juhendasid ja kuidas meid õpetasid, tähendab ta ilusti väga ümmardab selle loomingu mõju ja õpetamise mõju ERR-i puhul. Ja see on üks väga tugev jõud. Aga millal teie seda Elleri loomingu jõudu kogesite? Esmakordselt? Ta lõi ju seda niimoodi, et ma mäletan seda õhtupoolikut, kui päike paistis sealt veel sisse. Tähtveres elades oli nendel päikeseloojang väga ilusti jälgitav aknas ja see päike paistis sisse, langes listi portree peale. See on muide helleri enda joonistu, sellel oli väga tugev joonistaja. Aga pliiatsiga muide Eller oli ka nii, mida väga paljud ei tea. Eller oli värvipime. Ta välvi ei tajunud. Ja seepärast ka tema joonistas, ta ei hakanud maalima, aga ta pliiatsijoonistus, need on väga tugevad, lausa niisuguse meistrikäega tehtud asjas. Teine niisugune koopia on pliiatsijoonistus. Heinrich Heine, tehtud ka tema toas ripub seina peal ja vot just see päikeseloojang selle listi portree peale, mis ta oli teinud, see on mul nii selgesti silmade ees. Ja siis ütleb Eller mulle. Kuule, tule. Mul on siin üks lugu. Äkki sa mängid seda? Muide, see oli ka jälle nii-ütelda. Nootide lugemine, Prima Vista pandi noot ette, öeldi, aga nüüd tule ja mängi, keegi ei teinud küsimust, et oi, ma pean ennem õppima või midagi niisugust natuke. Kartulitärklist Järvi karastamine, jah? Oli küll. Muidugi teine väga huvitav asi, temast on seeta. Eller, Ma mõtlen ta ise üldse klaverit, peaaegu ta kompas, klaverit ta ei mänginud, ta oli viiulimängija. Ja nüüd te küsisite, et jah, et kuidas Ilmlikas oli, no ei midagi, teate, see on nii tuntud ilus õrnakene ainult tõesti õrnakenemaikeks huvist ja sellepärast ma olen palju kuulnud, kuidas seda mängitakse. Ja mul on niisugune tunnistada, mängitakse natuke vahest liiga kiiresti ja kuidagi nurina käia, mul on siuke tunnetajatesse on mingisugune suur südikas või parm, kes lendab. Ta ise ei olnud klaverimängija, aga tema teosed on äärmiselt klaveripärased peamine nii-ütelda, raskuspunkt langes ta hiljem orkestriteostega ja siis on see niisugune orkestraalne joob tema klaverimuusikas ju ikka selgelt tunda. Igalpool kui see ei ole just orkester, siis on, ta armastab väga selgeid nisukesi, joob ükskõik missugune hääl hakkab kuhugi liikuma, see kuskile ei kao. See kas algab siit või lõpeb sinna, nii nagu ta tahab. Ja siis, kui ta pani mind oma teoseid ikka pakkusele mängimisest. Kuule, oota, kas sa tead, kuskohast see motiiv tuleb, ütleme niimoodi ei tea, aasis võtab siit edasi-tagasi, loeb lehti edasi-tagasi, et vot siit kasvab see välja. Tähendab, tal oli kõik väga, põhiliselt väga läbimõeldud ja väga niisugune puhas partituur, mitte niisugune, ta ise nimetas seda klaveripäraseks lõpetuseks, mida ta kompositsioonis ei kannatanud ja temal, kuna see oli vene kool, siis ta väga tihti rääkis ka vene keelt minuga näiteks sellesama kohta Klitav Anne'i Pesbarjäädoc. Ta kasutas jah, nisukesi venekeelseid väljendeid. Seepärast, et no eks tema õppimine käis ju kogu aeg vene keeles ja ja siis näiteks tema klaveritehnika suhtes oli tal väga kindel arvamine. See pidi olema sämptšoosnaja ning raha. Sevtšuk on ju pärl, tiga noodikene pidi hull olema. Ja iganoligine pidi olema nii loomulikult häälestatud oma eelmisi oma eelneva oma järgneva suhtes. Et asi liiguks kuidagi väga sujuv. Ja ma olen palju kordi pidanud nii mängides, noh, ikka nii nagu oleme emotsionaalselt kõik, eks mina ka nende hulka, et teinekord läheb, see tuurid keeravad ennast väga kõrgel tüliseks emotsioonide tuurid lähevad nii suureks, et ja läheb kõigepealt väga suureks ja kõik häälekesed, mida Ellen nii väga tahtis kuulataks, et häälekas läksid Moostakse segaseks. Ja siis ma näen, kui tõuseb käsi minu pea kohta ja hakkab dirigeerimine peale väga lihtsalt Rahulikku taaringud, Eller üldiselt lihtsalt vähe rääkis. Selles mõttes vähe ta, kui ta ütles, ta ütles nii, vot täpselt nii nagu tema oma õpetuse kohta, mida ma nõuan õpilaselt, õuan tugevat närvi ja selget pead ja partituuri ja ja seal selgus ja see kõik sinna juurde muidugi kuulus. Tal on väga palju värve, tall olnud looduse värvid, need värvid, mida tema kuulis, ta ju käis tundide kaupa, vaid ma loen neid ema kirju jälle oma sõbra Emil Ruubelile, see, millest ka varem oli jutt, Narva-Jõesuus huvitasid, siis läksid Verioras kuskile Lõuna-Eestist koi külla, seal, kus meie elasime Valga kandis. Ja siis ta Tööd ei olnud muidugi kôik kôik külas oli jõgi väga ilus jõgi küll, aga ta ütleb ikka, tunneb puudust sellest merest. Ta kuulis hoopis nagu nyyd hääli, mis liikusid looduses, mis muu lihtsalt ei näinud, aga kuulis, uskuge mind, see oli niimoodi. Ja nüüd teine suur mõistatus, võib-olla see, et temal seda klaveri niisukust tunnetust pest, muide ta pidas väga lugu listist. Tema varasem looming, muine, tri lüüdid veel varasemad, kui need 20. aasta omad seal on, noh ma ei ütleks, et see plagiaat on, aga see vaim on natukene võõras temale. Ma ei oska midagi muud öelda, kui ma tulen jälle selle oma idee peal välja. Et see kodumaine viis, see, mis nüüd mängitakse keelpilliorkestriga kodumaine viis on ju kirjutatud 1918 või 19. Nii või teisiti, ma jõuan Elleri puhul ikka välja. Ta ju tunneb seda loodust, seda Eesti loodust ja neid Eesti looduse värve ja need on teistmoodi kui igal pool mujal. Aino Tamm tellis tema käest rahvalaulude seadeid, Aino Tamm esines igal pool Läänes Pariisis ja kus tal oli vaja. Aga ei olnud teid eestiviisikesi seatuid klaveriga ja Heino Eller tale tegi kolm tükki neid üks nende hulgast oli ka Tuljak. Ja siis ta kirjutab, kaaskirjas on niisuguse kaarti. Et saadan selle tolliakudele, noh, seda võib ju igati moodi harmuniseerida. Aga mina tahtsin nii teha, et see Eesti iseloom välja paistaks. Nii avalikult ta ütles seda seal, see on nüüd kuskil kahekümnendad aastad ja enne seda oli tal kirjutatud see kodumaineviisi kodumaine mina riskisin kodumaiseks viisiks, kui oli tarvis hakata. Vaadake, Moskva tuli ju väga teravalt helleri longu kallale kritiseerides öeldised seal formalism. Ja siis läksin mina Moskvasse õppima. Aspirantuuri aspirantuuris oli tarvis töö kirjutada töö, selle dissertatsiooni töö teemaks, ma valisin Elleri klaveriloomingu ja hakkasin siis näitama, et see ei ole formalism. Ma olin väga õnnelik, kui ma leidsin tema prügi hulgast, teller ütleb, oi, ma ei tea, mis ma siis kirjutasin, vaata seal kuskil kapi põhjas, seal on mingisugused vanad asjad. Ja mine surisin ja ma sain selle viisi kätte. See oli nii nagu ta on tõesti praegu. Aga lava ääres ja ja seal oli veel neid niisugusi, noh, niisuguseid lisandeid, pealkirjata, pealkirjad ja mased haarasin kinni, et see on see ja siis tuli see Aino Tamme kohta kirjutatud see niisugune soovitused, nii et ma tahtsin nii armaniseerida üllakutesse ees, diisel on välja paistaks. Ja sealt ma hakkasin samm-sammult jälgima, kuidas joon, see Eesti iseloom hakkas Elleri klaverimuusikas ikka rohkem ja rohkem ka mitte ainult karakteri, vaat kui me tuleme tagasi selle Tubina prelüüdi, mida mainis Tubin siis Tubin selles vees oldises oldi Essezbreliis. Teate, seal veel, ma ei taju nagunii selgelt niisugust lähenemist Nendele helidele, mida Heller, võib-olla Eesti looduses täiesti koogis. Aga sealt hakkab tulema ja teoste nimetused ka siis tuleb Eesti tants ja mõtted on olnud väga palju klaveriloomingut kirjutatud, kaasa arvatud neli klaverisonaati, mida tema perioodi heliloojate niisuguses hulgas ei olnud suur hulk ja ühes loos oli see Vormoondal, Sonatiin on ja siis väga palju miniatuurne mille hulgas on ka sisse ja vot seesama rees oldi Zolts. Aga seal on sees see, mida tema ammutas ilmselt Eesti looduses. See on jõud, seal on mingisugune jõud, Eesti loodus ei ole minu meelest niisugune meelakkumine või roosilõhnaline või seda karge. Ja muide, Elleri üks sõna oli seesama karge. Isegi mina olen tema juures siin kompositsiooni, aga see oli nii suur, niisugune eksirännak minule. Tähendab see kargus on see, ta rääkis oma teiste õpilastega ka niimoodi, et tähendab, ta ei nimetanud eesti viisidest, ei rääkinud nii palju, võib-olla seda eesti Luundust isegi ta rääkis põhjamaisest. Jaa, väga palju on seal sees seda, see kõrgus on ju ka tegelikult põhjamaine nisugune nähtusega. Ma siin rääkisin juba, ütles klaverimuusikas, Elleris hakkab ikka järjest rohkem ja rohkem domineerima. No ma ei saa ütelda rahvaviisi pärast, täid. Kas te teate veel? Üks imelik asi on Elleri juures, tema ei käinud reforise korrus. Kui saar käis ja kui Artur, Kapp ja kõik meie kreegia, kõik nad käisid korjamas rahvaviise, siis Keller ei teinud seda. Ja seesama 13 klaveripala Need viisid andis talle ju tema kunagine õpilane, muusikateadlane Karl lehter korjas välja need paarkümmend viisi ja andis talle kuskil aastatel, noh, see oli enne neljakümnendat aastat ja siis Eller üllataval kombel. Ta oli siis juba läinud väga teate, nii lähedale kõigele, tähendab kui te uurite kui hakata jälgima intervalikad ja tema harmooniat, tema kaldumisi ja kõiki tema niisugusi, helilooja, no kui palju ta loob seda, ta leiab seoseid ja vot kui neid seoseid hakata jälgima, siis tema juures on. Ta ise ütles oma õpilastele ka teater, katsuge rohkem kasutada kõrvalastmeid. Tookordne töö ikka, mis mina teadsin, siis kui ma õppisin muusikat, oli Rimski Kossokovialgiks sel Peterburi konservatoorium ja see klassikaline alus. Aga tema hakkas soovitama, võtke ikka rohkem kõrvalastmeid. Nüüd on väga huvitav, kui ma löön lahti selle kodumaise viisi, tähendab, ütleme tema kohta niisuguse töö, mida ta kirjutas, kui ta ei olnud ei grafaktiivse kuulnud, ega keegi ei olnud teda näidanud talle. No nii palju, kui ta ise ütles, et kodus isa oli tal küla pillimees olnud, piiblit mänginud. Ja sugulased olid väga palju laulnud, nii palju seda kodust miljööd siis ja siis hakati jälgima seda kodumaise viiside, neid astmeid ja tuleb välja, nii, ma ikka teen nalja, olen rääkinud pärast, et Elleri puhul on väga lihtne, ärge kirjutage, mitte nii, nagu ütleb, esimene, 405. eks see on niisugune kindel kadentsi järgnevus. Aga alustage nii nagu Eller alustab. Alustab viiendaga, siis kirjutab neljanda astme, tähendab, ta muutis need astmete vahelised suhted, aga ta ei teinud muidugi mingisugust müra selle vahetusega või selle muutmisega, tähendab, see on kõik väga juurutav ja sujuvalt ja väga loogiliselt nii kuidagi. Tähendab nüüd ma küsin enda käest, et kas see tõesti on siis Eestimaa loodus, niisugune tal täiesti tekivad teised kombinatsioonid see, mida me ehk nimetame noh, et see on Elleri käekiri, see on kindel, see on tema moodi ja vot see Elleri käekiri oli siis juba 20.-te aastate prilüütide kohta. Ma võin näidata, et seal on ka sees setu lauluhäältekombinatsioone, seal oleks huvitav pooltooni, mis hakkab liikuma mas orjaminoori, tärtsi vaheldumisega tekib nisugune, kujutage teema shoronfa la ja noor tuleb sinna peale Moldo ja vot nende kahe vahel hakkab teda liikuma ja tekib niisugune väga huvitav kombinatsioon. Kahe ma soria minuri vahel, no mina armastan avalikult seda teha, et ma mängin seda teist päikeseprelüüdi varasemast loomingust, sekku sellel ütleme niimoodi, et ma avan akna, päike tuleb sisse, päike oleks muide, kas professorikraadiga mõtlesin paika alati tema juurde Liivimaa vale akna. Päike tuleb sisse ja hakkab tantsima minu poleeritud klaverikaanel. Ja siis nad tantsivad need kiired. Ja siis nad kaovad ära, ütles, et see on väga ilus niisugune pilt, mida ta loob ja ma pean ütlema, et ma hoiataks kohe väga palju pianisti. Ma olen kuulnud, niisugune kolossaalne kulminatsioon tehakse, seal mängitakse forte forte forte, istusime, kõik, need on päikesekiired, need ei saa nii liikuda mööda mööda poleeritud pinda, nad ainult natukene hüplevad. Ja vot see karakter on seal sees, aga need Theftsid või see pooltooni, mis hakkab seal virvendama selles samad, väga kindlalt seal siis see on lõpuneljast aktis. Ja see on enne nende kiste mängimist, alustab lõpebkaa kadents sellega poole tooniga, väga huvitavad. Aga muidugi seal ei ole mitte midagi tegemist, näiteks pooltooniga, kuidas seda kasutab tšekkovski. Need on vene muusika poole toonid aga Elleri olid nad teistmoodi sellistama, jõudseisakitati, meil on mitu korda mõtlenud. Võiks öelda, et olen nüüd juba rahul ja istuja ikka veel lähen ja tahan mängida Ellerideks. Nähtavasti seda on vaja selleks, et inimene ma olen ju ikkagi siiski elukutselt moosekant, nii-öelda, ma. Ma tunnen ennast hästi, kui ma kuulen muusikat veel paremini, kui ma seda ise saan kannatada teine vorm, mida veel oma käte abil siis on see niisugune suur elamus. Mis ma veel tahaks kindlasti öelda Heleri kohta, need tema kolm ütelus üks oli siis Aino Tammele ja siis on hiljem Valdo Pant teeb temaga ühe intervjuu ja Eller vastab küsimustele, et kuidas loodusega ikka suhe on, siis? No kui nii võtta, siis Elleril on ju männid kirjutatud viiulipala ja ja nose liblikas on juba ja nii edasi. Üldiselt Eller oli pealkirjadega hädas. Ta kirjutas ikka oma andante, Sid Anton kinosid ja Kabritsa hakkab järgmisel juubeli vähe. Ja siis Ellervastav ütleb. Nojah üks muidugi tähendab looduse kohta kontakt loodusega. Et lapsepõlves saiu Emajõe luhtadelgi palju joostud Emajõe luhtadelgi, tähendab, ta on Tartu poiss ju ta on sündinud nii nagu ta ise, ma sündisin laevas. Aga see on Tartu lähedal üks koht, kus ta sündis ja siis põhiliselt nad elasid veerikul, nii et tema jäi luhad. Ja siis ta läheb sealt veel natuke edasi oma mõtetega ja ütleb. Nii. Ümmardab lause, et tegelikult on ju terve minu looming põimitud sellesse loodusesse või terve minul looming on tihedalt seotud selle loodusega või igatahes tähendab nagu mõista, et teisiti ei saagi olla. Ja siis mõned aastad hiljem vist kuskil kongressil või kuskil ma ei tea, kus ta ütleb nagu omakreeduge oma elude kohta võtab sõna. Ja ütleme niiviisi, et aga helilooja juured peavad olema sügavalt oma kodumaa mullas. Ja seda nad on, demagoogia. Ja jälle ma ütleks, näete, see on nisukene intuitiivne rohkem sellepärast. No hea küll. Lehter andis talle kätte need rahvaviisid ja ta leidis Surbers kontaktid, tähendab Elleri faktuur ei muutunud, ainult see viis tuli sinna sisse, jääb, tugevdas minu meelest veel seda värvi, mis seal juba niikuinii oli siis see loodus hiinlastel niikuinii juba seda Eesti hõngu tulise eesti konkreetse rahva mällu kood ja näol sinna juurde. Aga ta ei ole kasutanud hiljem jälle neid rasvaviis, tähendab, terve tema long oli juba, on üks võtke ükskõik mis tema sõnade klaveri seal on võib-olla kõige vähem esimene. Aga ka, kui te hakkate vaatama juba seal tulevad ka ikka need kadentside sisse, mida ta hiljem kasutab juba oma rahvaloomingu, kui seal, kus konkreetne viisat. Ja nii ta siis astus minu meelest seda lihtsalt kindlat teed pidi koos oma Eesti looduse eestiviisidega. Ta ju 13-st valas ühe loo, see on minu meelest number seitse, kus ei ole rahvaviisi kasutatud. Ta nimetab seda niimoodi ballaadikene lühikene öö, ühe leheküljeline on see lookene, aga Elleri vormikäsitlus on ju alati nii täiuslik, nii läbi mõeldud, et ta selle oma meloodiaga vot seal on juba Elleri meloodia ei ole rahalisi jätta, ei julgeks panna seda sinna nende 12 rahvaviisi motiividel kirjutatud palade hulka. Eller oli väga kriitiline ja väga valitud maitsega, kõige suhtes. Muide, see oli ka üks tema õpetuse võtta eeskuju lauljatelt Miksay, hinga nii nagu lauljad. Klaverimängija armastab väga puristada. See tuleb nii kergelt. Vaadake, ükski teine pill ei saa seda nii väga teha, eriti ma mõtlen viiuli peale. Kuidas seal metsikult nende keelte peal leiate selle koha üle siukse. Ma olen mitu korda muidu mul oli väga hea sõber Vladimir Alumäe, ta oli ju keelpillimängija ja tihtipeale, kui me koos ansamblis mängisin teiste sõnade ja nii edasi, siis ütles tema nii sellesamas Kreutzelizonaadis. Ma ei mäleta täpselt nüüd, kus kohal on see koht, kus ma pidevalt mööda lõin. Võimalik mööda lüüa, et ei saa midagi teha niimoodi, et see iseenesest tule Vidule, sa pead teda ette kuulma, natukene. Üks kohutab kiire murdosa sekundist. Tähendab, keelpillimängija peab ju kogu aeg ette kuulama, siis ta ütles mulle. Nii, ma ütlesin, action võimatu niimoodi ei saa, et miks ei saada, ütleb ma ei saaks üldse oma pilli mängida, kui ma kogu aeg eteilt. Muide, see on nüüd ka üks õpetus jälle, mida Ellerit ei, mitte klahvi peale vahtida, vaid ikka kõrva järgi tuli see muusika ühendada. Aga vaatamata sellele, et eks see minu juures ka oli kunagi ikasse vuristamine, kui sa tunned näpukesed, nii ilusti jooksevad, no miks sa siis joonista okjonil. Aga seda kõike muidugi, kui te nii hakkate Elleri loomingu kaudu vaatama. Unistate seda ei saa. Ja sealt tuleb ju niisugune soov ikkagi näha, mis siis selle noodi taga on. Veel tuleb meelde üks väga huvitav asi ja see ei ole mitte Elleri käest, vaid see on tema kunstnikust venna Aleksander Eller oli kujus, töötas ka Tartus, tema oli sisukalt kutsutud niimoodi Hellerite juurde siis kuulama, mis vaasis, kuidas ma edenenud olen ja, ja Aleksander Eller mulle nii pärast seda, kui ta oli kuulanud, et tüdruk kas sa seda tead, et muusika ei ole mitte kahe musta täpi peal, mida sa näed noodist, vaid muusika nende täppide vahel. Teate, et mina selle päriselt olen kätte saanud alles nüüd võib-olla mõned kümned aastad tagasi mitte eriti palju, mul ei ütelnud sisse mitte midagi. Aga vot seesama lugu ja ma saan aru küll, et Aleksander Eller tõukas välja selle mõtte, sellepärast et trahvid on mul ees, tekiksid, on seal pead ja mina võin mängida neid minule soovitud kiirus. Aga laulja ei saa seda teha, laulja peab vahepeal kasvõi hindame, takistab teda ja siis peale selle, et see fraas ta peab kõigepealt noodikesed ilusti endale ette kujutama, teisiti ei hakka ju kujunema, üldsuse motiiv ei tule välja. Aga siin klaviatuuril on seda väga lihtne teha. Ja vot need sõnad ma ei tea, Heino Eller ei ole mulle kunagi neid uuesti korranud, aga nad on mulle meelde jäänud. Aleksandr, tahtsin sulle ütelda niimoodi, et see on väga oluline, mismoodi sa seda kahte noodikest eraldi, et mismoodi sa kuuled seda, mis nutan siin ees, mis tuleb siia ja mis tuleb temale järele, et see muusika tegelikult Volmub nende nende vahel siis. Ja noh, see on pikk tee, kuni minu peakine seda üks kord kinni võtsid. Siiski võttis selle üle, ma pean ütlema küll. Kuidas see juhtus, et sattusite õppima Londoni kuninglikku muusikaakadeemiasse 1938. aastal? See on ootamatu, mullegi oli, aga kuna ma juba õppisin, siis Elleriti juures olin neli või viis aastat juba teinud tööd nendega. Nemad soovitasid, ajalehes ilmus kuulutus. Rahvusvaheliselt pakuti noortele pianistide konkurss oli niisugune Londoni muusikaakadeemias ja pakuti võimalust õppida Londoni akadeemias kolm aastat, kes tuleb selle võiduga säält tagasi. Eks Ellerid esitasid ka niisuguse ettepaneku kirjaliku inglise saatkonnale. No 38 oli ju inglased siin ja kõik oli nii loomulik ja siis tegime kirjaliku ettepaneku. Küsimus oli, keegi maksnud seda reisi ära ja öeldi niimoodi meile, kui tulete, võiduga, maksame, kui ei tule, tee omasi. Ellerit kuidagi klapitasid seda asja nii, et me ikka saime sõita ja siis tuli seal konkurss, esindatud oli üheksa maad Euroopas, aastad olid kuni 17 ja meid paluti mängida. Kaks päeva mängisime, üks päev oli ette nähtud programm ja teine päev. Vot see oli siiski see, millega mina, Kristin, sinna sisse mängisin. Vaba nisugune improvisatsioon, professor istus klaveri ette, mängisid, nähtavasti kuulati muusikalisi võimeid ja mängis kadentsi, ma pidin järgi mängima siis pandi, et mingisugune noot, mida ma ei olnud elu sees näinud, see oli üks inglise kompanist ja ma pidin seda mängima. Prima Vista ühesõnaga lehes, nii nagu nimetame kõige lõpuks tõmbenumber, oli see antiteema ja öeldi, no nüüd improviseerige selle peale üks pass. No ja siis läks lahtimine nagu tuntud pillimees juba kodus saadik. Pulmades mängisin omade til ja igal pool ja tegin selle ära ja siis vaadake huvitavalt, võrreldes teistega olid mul nähtavasti plussid väga tugevad. Teil oli ju Ellerite koolitus, tänu jumalale, sealt tuli see, no ma olin ju siis viieteistaastane laps tegelikul tagasi suurte pianistidega Euroopas, võrdlesid seal mind. Tegelikult te saite Londonis ainult ühe aastaga, mida, aga mida see aasta teile eelkõige andis. Noh, kui te kujutate ette, et Valgast läks otseteed Londonisse, siis ta andis väga palju. Kõigepealt ma peaks ütlema, ma kuulsin maailmamuusikat ei maailma pianisti, maailma dirigent ja õnneks oli ka paralleelselt õppis veel üks Bulgaaria noormees, see oli viiulimängija. Aga ta oli Briti Nõukogu stipendiaat samuti nagu üksi tulevane pea, missis. Ja tema hakkas minuga käima, möödas sümfooniakontserte, see noormees, parttuur oli põlvede peal, kuna tema oli dirigent, kogu aeg, ta vedas mind ja näitas, ütles. No mina Valgas muidugi ei olnud sümfooniakontserti õieti kuulnud. Vaat see maailm oli see esimene, mis mind muidugi minu eest väga hästi. Toit oli alati laua peal, mis sugunetati, puuviljad ja juurviljad ja nii edasi. Kogu aeg oli nagu arstlik kontroll isegi näiteks selle üle, kuidas minu füüsiline ettevalmistus ma läksin, enne läksin mina võimlemistundi, ennem kui ma sain oma klaveriprofessoriga. Tähendab, meil on tähtis see, paneks tugevne terve noorim, nii et see õpetus oli väga kompleksne. Seda võib küll öelda, seda võib kõnelda. Ja siis, kui see läks juba päris reaalseks, see õppus, suurem tähelepanu, täpselt jälle nii, nagu ma ütleks, oli see Elleri koolis, mitte klaverimängul. Algas elementaar, solfedžo ja siis edasi Need diktaadid ja kõik muud, mis pidi noh, alguses oli mind taktika, keel ka segas. Ega see inglise keel nii väga kadunud ei olnud ja, aga nad arvestasid seda kõik väga ilusti arvestasid ja küll nad käisid seal perekond, kus ma elasin, tassiti mind mööda Londonit ja näidati seda linna ja noh, kõik oli kena. Siis aga algas teine maailmasõda ja kaks õpinguaastat Londonis jäigi kasutamata. 1996. aastal valiti Heljo Sepp Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks. Endise briti nõukogu stipendiaadina võttistab briti nõukoguga ühendust ning tal õnnestus oma kasutamata õpinguraha suunata eesti noore pianisti toetuseks konkreetselt oma ühe tublima õpilase Peep Lassmanni poja Sten Lassmanni õpingute toetamiseks Londonis. Muidugi, praeguste rahakursside juures oli see kokku kuivanud kõik väga, nii et noor lasman pisi saama igalt poolt mujalt siin toetusi, et lõpetada oma stuudium, ta on ju praegugi veel otsapidi seal Londonis, rääkis just, et hakkab Elleri muusikat laadistama, seal sõda muidugi võttis minu käest selle võimaluse ära, no ei olnud midagi teha. Kõige raskem oli võib-olla see, et ma sain haavata, prindin mu käsi töötanud, mul ju tekkis muidugi soovikene ikka minna tagasi seda õpinguid jätkama, mõtlesin, kes seda autot, millega mina sõitsin. Meie kaudu tuli ju minna, eks see oli see aeg, kui kõik jooksid siit Tallinnast Haapsalu suunas ja mina nende hulgas ja mõtlengi seda autot tulistati, tulistati niimoodi, et kuul läks. Õnneks läbisid läbi selle abaluu läbi rinna, aga paremalt poolt mitte vasakust oleks selline praktiliselt 10 sentimeetrit, vasakult. Pilt oleks väga lühikesel tund. Nii ma siis sattusin Haapsalu haiglasse ja nii mu ema tuli mulle sinna järgi ja tõi Tallinnas. See pani teel piduri peale ka klaveriõpingutes, nii et tegelikult Tallinna riikliku konservatooriumi lõpetasite peaaegu et 10 aastat hiljem, kui olite Londonis õpinguid alustanud. Aga pärast Tallinna õpinguid läksite Moskvasse aspirantuuri. Ja eelkõige te meenutaksite neist aastaist, professor my house juures ja need olid väga tõsised, aga muide ma pean jälle ütlema sedasama, rääkis nähos ja nõudis side vaimse ja füüsilise vahel. Tähendab meie kui pianistid, me peame siiski olema väga kiiresti reageerivad ka klaviatuuril. Aga jumala pärast seal on terve tähelepanu sinna suunata, vaid halvustada ning nagu näha, ütles kõigepealt. Muusikaõpetaja, kes siis olete klaveriõpetaja ja muide tema tunnid ei sisaldanud niisugust tehnilist nõuet, kui tema raamatut natuke uurida, seal on ju väga täpselt öeldud, mis ta tahaks saada ja võib-olla seesama, mida jälle ma hakkaks tõmbama paralleeli Ellerite kooliga selleritel. Muide, vene kool ja Peterburi konservatoorium oli see, mida Eller lõpetas ja peale selle oli Elleri ise pillimeest Taani viiulimängija. Nii et tal oli mõlemad pooled, tal oli see praktiline pool ja oli kassett teoreetiline puhul, ma mõtlen helilooja poolt, nii et väga varsti ma hakkasin kuulma neid samu tõdesid, ei saa ainult ühte poolt arendada, peab olema muusikaõpetaja ja siis lähme edasi, vaatame, mis selle pionismiga saab. Nismist üldse läks väga lühidalt, nagu te teate, on ju väga palju poole klaveri koone peanism, mis ka üks ja teine ja kolmas ja 10. mõtleb välja veel midagi uut. No ma ütleks nii, kokkuvõttes otsivad mjaa kivipea, mis, mis aga see on ja jäi ihule küll minu eluaja jooksul saadik on ta juba olnud, küll jäi mul tegemata see nõiakivi otsimine telleritud esimene, kes panid otsekohe niimoodi, sellele peab häälestama Niipzihkad kui laekuma baasteadmistest, muusikaalastest, teadmistest ja apteegi näos. Kui ta võttis kätte moondunud šabräniefon, ballaad ta rääkis ühest, ent, sest ta võib pool tundi rääkida, miks kadents on selline, kust ta tuli ja kuhu ta läheb ja nii edasi üldse näos ütles niimoodi et ilma ajalise Paringuta ja rütmi struktuurita temale muusika ei eksisteeri. See on tema milist müra areng ja tähendab seal rütmiline pool. Muusika hingab, juht tsiteeris tihtipeale ööd amfangvarda rütmus. Nähose raamatust võib palju leida, ta oli väga muide täpselt samuti nagu Eller praktikateoreetikuks ise küll ei mänginud, nii palju ei konsulteerinud nagu ütleme, rister või hiidlaste õpilased. Aga see, mis ta tundides tegi, see oli puhaskul kogu aeg olid ju niisugused suured tunnid, kus osales. Ma ei tea, 20 tudengit seal Moskva konservatooriumi tema 20 üheksandas klassis ja ta ütles, et tuleb õpilasele läheneda nii intuitiivselt kui muusikaliselt. Eks tähendab, tuleb tehasel salle vajadus. Et hakkaks ise tundma huvi oma arengu vastu, tähendab talente teha, isa õpetada aga saab kobestada seda mulda, milles nemad võrsuvad. Vaat see oli tema põhimine, ülesanne. Elleri Londoni aasta ja Mai House õpetuse sulami andis Heljo Sepp edasi oma enam kui poolesajale õpilasele. No näha, söödes tuleb äratada õpilases see niisugune initsiatiiv, mis teda ise kõigi asjade uurimise juurde ja tahtmisele teatri ja aga müstika teeti hõi ärkasid, on meil olid väga andekad õpilased ja ma pean ütlema, et ma olen tundnud suurt rõõmu nii Lilliansemperist kui muidugi lasmandite, päris noor, ma ei tunne üldse, see on juba kuskilt mujalt. Aga isa pekk on ikka Tallinnas siin kasvanud põhiliselt. Ja siis ta sai muidugi väga hea kooli hiililsi näol Moskvas need niisugused täiendused, minu meelest on alati olnud niisuguste suurte meeste juures kasulikud midagi nadid. Sul on palju õpilasi olnud? No ma tahtsin ainult kaasa aidata, nii palju, kui ma sain, sellepärast ma pean ütlema, kui palju mina noori tolle, kui maalin prorektori koha peal õppeprorektor olin mäeks. Suunasin kas Leningradi tol ajal oli see Leningrad praegu Peterburi, eks, või Moskva õppeasutustes siis oli seda showl väga moes, aspirantuuri vähem aspirantuuri nõudis töö kirjutamist ja mina muide kirjutasin ära selle töö maalin aspirantuuris, seal oma oli lõpuks see, kes võttis mõõdukast, kinnitas, aga mul on saatjat vaja, mina lähen konkursse. Jaa, mullegi olles sahtlit. Nii, ta võttis mind üles, pani mängima, eks, aga tahtsingi küsida teie pianisti elu, millised on teil eredamad mälestused oma kontsertidest? Sealt ega neid nii väga palju ei ole olnud, aga ma tõesti pärastsõjaaegne pianistina olin kõige rohkem kusagil nagu kasutatud või lukk oli nimekas, luua klass lukk. Aga väga palju eesti muusikat oli vaja mängida, mida mina olin nõus mängima, kuna muide see periood, kus mul käsi ei töötanud, võti sellel jälle minul tukas kinni. Nüüd tulede õpid kompositsiooni, nii et pärastsõjaaegset, mina olin Tallinna konservatooriumis, õppisin kompositsiooni neli aastat, vot siis tuli see ettepanek juba, ma olin nii palju juba saanud siis tagasi seda liikumist ja muusikat olime ikka lumega teinud, et ma tõesti nõustusin temaga minema sinna konkursile. Ja vaat siis oli kas see muide väga julge samm Alumäe poolt, ma lõpetasin konservatooriumi pianistina Tallinnas 1947, tähendab, ma tegin seda ühe eksamiga kohale, sõits, riigieksamikomisjoni esimees, professor raiskimaskogunsotooriumist oli tookord. Minul oli tehtud ennem seda natuke tööd, suurepärane pedagoog. Tookord Leningradi konservatooriumis oli Nadežda jussi Funa Kullobovskaja. Ta oli niisuguse Clevis iimi poolse lähenemisega klaverile, ta ei olnud niisuguseid lõvi nagu no räägitakse ruumilisest ehitusest, et see oli niuke leviibianismi alad. Aga tema käest võis väga palju kõlaliselt õppida, muide täpselt samamoodi nagu nähaažidest kõlaliselt. Lihtsalt väga lihtne õpetus oli näha selgelt. Kuulge kõigepealt klaverit on kerge mängida, nähke suurt rasket vaeva. Puudutus peab olema väga tundeline ja väga õppige kuulama, kõigepealt helisin ja õppige kuulama tema surm. Ja nüüd me jõuame ühe väga huvitava jutti. Ma tahan, et see läheks praegu tõesti minu lugupidamisega saale karedale. Tema avaldas null viis temkas sellest teater kinomuusikas artikli fantaasia kvant eemal kvant eemal muusika- ja teatriseal sees on seesama Aleksander Heleri kahe musta punkti vaheline saale kareda teeb kokkuvõtte, lõppude lõpuks on seal ja ta nimetab, ütleb niiviisi. Ja neid kõige tähtsamat maatriks jäävad jutumärkides nootide vahele muusikas. Ta ju tõmbab paralleeli muide kvantfüüsikutega nende teooriat ja see on väga huvitav paralleelmuusikas. Aga see mõte, kui areneks selsamal printsiibil, kui on arenenud füüsika praegusel aatomiaegsel tasandil ja sellel tasemel füüsika on väga paljus loobunud siis ta on läinud mingisuguste väga huvitavate asjade, juutide tupparalleelicetlerida sätte, millel Kepler tegutses koos, aga ma ei tea, mitu seal on, neid on. Ja mida ütles Kepler kepsu. Ilm seisab koos. Ja disharmoonia, teate, need on niisugused mõtted, mida alguses ei oska üldse kuhugi panna ja kui hakata vaatama, kuidas füüsika nüüd aatomiall on arenenud ja missuguses seisukohad on kõik väga huvitavad seisukohad. Tema, tulen tagasi, Aleksander Elleri plikus, kas ei saa aru, nähtavasti muusika ei ole, müts kahe musta noodi täpi peal. Mida sa nii nagu no ei, seal kedagi ei tohi, Davidit peab väga õrnalt puudutada. Klaverit tuleb kergelt mängida, aga viige läbi see mõte, mis seal siis ma tahaks lugeda teile praegu selle lõpulauseks seal näose raamatus, kõige hoolimatum kõrvalekaldumine, autori tekstist, teest, autori tekst ja idee, see on see, mille peale ta viib õpilast, tähendab sellest kõrvalekaldumine toimub muusikateose algse sisu ümbermõtestamiseks. Saad aru, me kõik lähme isiklikult individuaalselt lahendama teost minu pildi järgi, mis mina tahan ta ja nii edasi. Vaat siin on näos täiesti vastu, ütleb, et see sisu ümbermõtestamine ehk teiste sõnadega mittemõistmine siis, kuid ei saa aru sellest, mida helilooja tähendab, siis te hakkate ümber mõtestama ja see kõik, mis te siis teete, see kannatab täpselt nii, nagu ma algasin oma juttu sellega teose ajaline struktuur ja selle ajalise nii-ütelda muusika voolavuse rütmis, vaat selle moonutamist, vaat siis läheb lahti isi tühjuks. Teil oli kõige parem resonants Elleri loominguga, aga millised on veel need heliloojad? Seda väga paljud teised õitsiivilujad pärast Elleri õpilasi oli väga palju, sel perioodil oli ta väga viljakas pedagoog, heliloojana tähendab noorte heliloojate kasvatamisel ja kogu aeg olid tema õpilased grammist arvate, olen ma ei tea isegi Valter Ojakääru teoseid mänginud rääkimata kõrverist Käsmekest, jaan kohas, samuti ka Pärti ja Pärti, natuke vähem tegin millegipärast. Edasi liikus jutt taas Elleri juurde. Vaadake Elleri loomingu, tema on ka väga keerulisi perioodi läbi elanud, aga milline on ta siiski välja lõppedes kas või seesama, mis ma mängisin väikesed miniaat, suuri muusikaline hetke nii ütleb, aga see on ju tegelikult seesama viisikene. Tule, tule tunnetule, tulekene vihminu, kandle häälegene saanud Aleksander Thompsoni originaal alt ka selle mängimise ajal. Mul on iga kord tahtmine selle muusikaga koos nutta. Mina ei karda, nii nagu Toscaniimi kartis, niisugust asjatud leebus, seda mina ikka puhul on valus. Siis valudega. Heljo Sepp elab kenas kodus Pirital, kus ta koos abikaasa Valter Ojakääru ka on üles kasvatanud kaks last. Ükstapuha, kas jutt läheb perele, kvantfüüsikale või millele iganes, juuakse ikka mingil hetkel ringiga tagasi Elleri juurde. Umbes aasta tagasi oli pisikene väike seltskond kuulajaskond, kellele naljade loomingut tutvustasin. See oli ajaloomuuseumisaalis ja siis vestlesin ka selles loomingus nendega ja oli küsimusi, niisuguseid ja naasuguseid. Ja siis üks kena daam küsib minu käest. Ütelge, kas teil midagi muud ka veel selle Elleri kõrval siin peas on või? Patsient natukene on veel muud käsi. Aga tõesti, ma pean teile, ütlevad ilma eelnesid, ma ei kujuta üldse ette, misasja ma oleks, ma tõesti hingan koos muusika, nii nagu Elleringas loodust, Teie Hellerit, Mülleri mul, nii ma teen ja ma aastastas ikka paremini hakanud aru saama, missugused Elleri, nende nootide vahelised vahed on, eks. Kuulsime intervjuud 85 aastaseks saanud Heljo Sepp paga ning pianisti soovil tema Heino Elleri muusikasalvestisi just viimastest aastatest 1999 2004 ja 2005. Fragmendid klaveripaladest, kellad, liblikas, kodumaine, viis muusikaline hetk aastast 1915 seitsmes pala 13-st palast eesti motiividel varajastest prelüüd, idest, päikese prelüüd, Krist tuur ja prelüüd TEZ Tour 1942. aastal loodud prelüüdidest munn ja siis moll prelüüd. Saate seadsid kokku helioperaator Katrin maadik ja toimetaja Kersti Inno.