Algava saatekülaline on leelo kõlar pianist ja klaveriõpetajate õpetaja, klaveriõpikute laulikute koostaja, klaveriõpetajate ühingu aktivist ja noorte kolleegide innustaja. Otsese põhjuse meie tänaseks jutuajamiseks andis aga auväärne tähtpäev. 28. novembril on leelo kõlaril 80. sünnipäev. Leelo kõlar klaveriõpetajate õpetajana olete kasvatanud hiiglasuure pere klaveriõpetajaid Eestis ja kaugemalgi. Teie ise olete ka tuntud muusikute perest, ema Made, Päts oli lauljatari ja isa Riho Päts. Mitmekülgne muusik, pedagoog ja helilooja. Kuuldavasti olite vanavanemadki, muusikud on seni. Mingil määral jah, sellel ajal oli see niisugusel isetegevuslikul tasemel. Vanaisa, ema, isa tähendab, mängis puhkpilliorkestris. Ema, ema natukene tegeles Vanemuises laulumängudes, nii et mingil määral jah, on olnud seal ka muusikategemist. Ja isa isa laulis kooris. Kas te oma vanematele olite ainus laps ja ema, oli teil lauljatar, ma kujutan ette, et väikese tüdruku jaoks on ilmselt lauljakarjäär ahvatlev, et kas teid ei pannud ema eeskuju igatsema, näiteks lauljaks saada? Mul on hirmus kahju, et, et ma oma ema ei näinud laval, ta oli ju Estonias, ta tegi seal kandvaid rolle, Danzildajat laulnud ja poeemi son laulnud miga Eilat veel mitmesuguseid. Ma olen lugenud arvustusi, mis tol ajal olid väga head kõik tema kohta, aga ma ei ole teda seal ju näinud, sest et niipea kui mina otsustasin sündida nii tema lahkus Estoniast, nii et ma ei ole tema lauljakarjääriga üldse tuttav. Ma tean teda paremini kui pedagoogilisest, andis ju kodus laulutunde. Kas ema oli esimene, kes? Ka muusika juurde suunas. Ma ei ütleks, et tema oleks esimene olnud, isa oli võib-olla isegi aktiivsem pool. Siin suunamist vist ei olnudki. Ma olin niisugune isepäine klaver oli kodus olemas, maa võrdlemisi varakult, hakkasin lihtsalt seal midagi klaveri taga tegema, ma ei tea, kas seda mängimiseks võib nimetada, aga, aga sealt hakkas midagi tulema. Ja ma hakkasin lihtsalt ise viisikesi, otsime neile saateid tegema ja innustusin sellest kõvasti. See oli täielik isetegevus, kui võib öelda. Ja Ma mäletan isegi seda, et meil olid külalised, siis küsiti ka, et noh, et kas sina mängid klaverit ja, ja mina mängin ja oskan noaga mängi meile. Siis ma siis muidugi istusin klaveri taha ja hakkasin seal mängima. Ja ei saanud kuidagi lõpetada, sest mulle nii väga meeldis mängimine. Mäletan, kui isa tuli tasakesi minu juurde ja ütles, et kuule, hakka nüüd lõpetama. Et see oli niisugune lapse vaimus. Meie jutuajamise taustaks kõlas leelo kõlari esituses tema isa Riho Pätsi lastepala karjamaal, nüüd aga kuulakem pala kägu. Kes seda vaimustust siis niimoodi õpetustega hakkas kõigepealt toetama, isa natuke hakkas korrigeerima seda minu mängimist ja püüdis natukene teha mingeid harjutusi, andis mulle ka väikseid muusikalisi ülesandeid, lugemist tegime ja no nii, et ta suunas mind veidi ja õpetas mind, kuidas peab harjutama seal heliredeleid ja niisuguseid väiksemaid tööde ja noh, ei olnud suur harjutama, ikka hakkasin küll mängima neid lugusid uusi aga see suundus ikkagi jälle mingi oma improvisatsioonide peale, nii et maalin kehva harjutaja. Kuidas teile klaveriõpingud edasist kulgesid? Edasi oli nii, et isa suunas mind Bruno Luki juurde eratundi siis, kui Bruno lukk tuli Tartust ära Tallinnasse, see oli 39. aastal ja asusin elama Kaarli puiesteel, seal oli tal siis klaver ja isa selle mõttega saatis mind tema juurde, et vaataks, kas mul tasuks õppida konservatooriumis ja siis ma seal luugi juures käisin. See kevad ja siis natuke suvel ka ja tema arvas, et ma võiks astuda küll, tol ajal oli konservatooriumi lium algkursus, keskkursus ja, ja kõrgem kursus niimoodi oli nii et mina siis nagu oleks sobinud sinna keskkursusele, ütles tema ja seda sügisega tegin ja tema juures siis jätkasin õpinguid, sest tema alustas tööd selles konservatooriumis. Üks aasta seda oli, siis tuli sõda vahele ja Bruno lukk kadus ära Venemaa avarustel. Ja edasi siis ma olin eerika frantsi juures, tema oli meil hea perekonnatuttav ja hea meelega võttis mind oma tiiva alla, nii et ma õppisin siis tema juures terve sõjaaeg, käisin tema juures kodus tunnis, aga olin ametlikult sealjuures siis ikkagi seal konservatooriumi keskkursusel. Erika Franz on klaveriõpetaja, kellest on küll igaüks rääkinud ainult head ja paremat. Kas õpetust siis tol ajal toimus selle praeguse otsa kooli ruumides? Jah, nii palju, kui ta sai seal toimuda, sest et ma mäletan, et ma käisin ka päris palju tema juures kodus. Ma ei tea, mis põhjusel, aga siis muidugi kui oli see suur pommitamine, see maja ju sai pihta ja. Me olime sel momendil seal sees sellise märtsi pommi ja nii et pärast seda muidugi seal enam midagi ei toimunud ja võib-olla ma siis käisin ka veel kodus ta juures, mõnikord, aga üldiselt õppetöö praktiliselt katkes siis ja kuidas teie elu edasi kulges? Siis kulges niimoodi, et kui Bruno lukk tuli tagasi Nõukogude Liidust siis oli meil juba Tallinna konservatoorium Suvorovi puiesteel ja ma sattusin sinna jälle tema juurde tagasi. Ja sealt algasid siis juba üliõpilase õppimised ja tembud. Konservatooriumi lõpetamist ega oli teil Aga takistusi seoses keeruliste aegadega. Jah, ma ei saanud lõpetada siis, kui oli õige aeg, sest et siis mind kustutad ja väärsena ma sõitsin ära siit Eestist üldse olude sunnil ja lõpetada sain ma 54. aastal olles ise mitte korralikus vormis üldse. Sest ma polnud üldse klaveriga kokku puutunud mitu aastat. Nüüd kuidagiviisi lõpetasin jah, 54. aastal. Need olud olid need rasked aastad, mida meie nooremad kuulajad võib-olla ei tea, kuidas Riho Päts saadeti Siberisse ja teie olite ka seal kaugel maal. Jah, no nendest asjadest on ebameeldiv rääkida ja neist on nii palju räägitud, jah, isale määrati karistus. Sellega seoses oligi see, et ma enam ei kõlvanud lõpetama, et tunnistati mind rahvavaenlaseks ka ja kuna ma siin mitte midagi muusika alaliselt teha ei tohtinud töötasin vahepeal vabrikus hoopis ja, ja siis ma mõtlesin, et kuna nii vaenulik suhtumine oli igal pool ja mõned inimesed ei tahtnud enam teretada ja leidsid, et et parem on minuga mitte kontakteeruda, siis ma vaatasin, et parem on vist ärasid minna, kuna mul mees oli ka välja saadetud. Ja meil oli väike laps, ma mõtlesin, et las siis pere olla koos, ma lähen sinna kaugele maale ja läksingi. Seal muidugi oli siis teistsugune töö, ma hakkasin seal bajaani mängima ja, või kordoni, ma sain väikese. Õpetasin seal Chastuskasid noortele ja meil oli seal siis niuke ise tegevused. Aga kui tulite tagasi ja konservatooriumi lõpetasite, siis algas juba teistmoodi elu ja mitukümmend aastat olite te tegev kontsertpianistina. Kui ma lõpetasin, siis ma läksin sinna veel tagasi, sest et meil ei olnud tubaselt veel ära tulla. Et siis ma töötasin veel kaks aastat Kirovi linnas, olin seal klaveriõpetaja, seal oli üks muusikakool ja alles siis jah, kuskil 56. või sain ma siia tagasi. Ja siis jah, püüdsin ennast jälle vormi ajada. Kunagi tagasi te tulite juba kolme lapsega, nii et teie elu oli siis väga mitmetasandiline, oli intensiivne pereelu ja koolis õpetamine ja kontsertpianistina esinemine. Jah, ma pean ütlema, et see kolme tooli peal istumine ei tulnud ühelegi asjale kasuks. Tähendab, see kontserttegevus oli kah nii, nagu ta oli suure pingutusega sai seda harrastatud, sest ma siiski väga armastasin seda asja ja tahtsin väga mängida ja pedagoogiline töö, õnneks tuli siis muusikakoolis, mis praegu kannab Georg Otsa nimelise muusikakooli nime. Seal sain ma siis omale õpilasi ja kodune töö oli ka ju siiski, lapsed olid väikesed, majapidamine oli vaja korras hoida. Nii et kõik kannatasid, ega see laste kasvatamine, ma ütleksin, ei olnud ka suurem asi, kuna seda kõike pidi jagama kõigi kolme asja vahel. Aga siiski olete te kõigega kenasti hakkama saanud ja lapsed olid samuti muusikaliselt andekad. Pedagoogitööst me nüüd räägime pisut hiljem veel, aga ma tahaksin siiski küsida, millised esinemised on teil just kontsertpianistina rohkem hinge jäänud meelde jäänud? Ma ütleks, et võib-olla kõige rohkem need, mis orkestriga sain mängida klaverikontserte siin Beethoveni ja Brahmsi ja mis seal oli veel Mozarti Šostakovitši, aga soolokontserdid, mõned olid võib-olla päris hästi õnnestunud, aga ma ei ütleks, et kõik enamasti ma siiski ise ei olnud endaga sugugi rahul ja oli muid väiksemaid esinemisi, siis tol ajal oli väga palju niisuguseid nii raadiost kui üldse niisuguseid väiksemaid etteasteid, kas koorisolistina kutsuti mind välja või või oli mingisugune solistide kontsert, siis oli kombeks niukseid, solistide kontsert kontsertsaalis korraldada. Need üksikud esinemised võib-olla olid isegi paremad, aga nüüd iseseisva klaveriõhtukavaga kontserdid olid mõned ikka kaunis kahtlase väärtusega, ma ütleksin tagantjärele kriitiliselt. Kuulsime fragment Tibraamsi esimese klaverikontserdi ettekandest Estonia kontserdisaalis 1969. aastal Nikolai Rabinovich dirigeerimisel. No kui nüüd veel selle esinemiste rea peale jääda, siis on ilmselt hulk lapsi muusikaga sõbraks saanud ka muheda Pummi mõjule. Oh, see oli üks nali. Millegipärast tuli tolleaegse filharmoonia direktori abikaasa sellise mõtte peale, et tema nagu külvalisele seemne meie muusikakooli direktori Riho Altrov, tema töötluseks vahe ka filharmoonia, see oli mingi niisugune. Ma ei mäleta täpselt, kuidas segi kujunes, igatahes sealtpoolt tuli niisugune, kui me leiti, et mina kagu laste kontserte korraldama seal filharmoonia saalis, see oli mulle tohutu üllatus, ma ei tulnud selle pealegi, et ma niisugust asja võiks enda peale võtta, aga siis hakkas see mõte mind huvitama. Aga miks mitte, et lastele ju mitte midagi nagu ei ole korraldatud seni niisugust ja hakkasin siis mõtlema, missuguseid kavu võiks neile pakkuda, keda sinna esinema kutsuda ja ja nii see asi siis käima läks, see kestis vist viis aastat vist. Ja see läks niimoodi käima, et ma tegin iga kuu ühe kava, mis läks kolm korda ja lasteaiad ostsid Abunementeni, seal oli iga kord täis kaks kontserti olid iga kord lasteaedadele ja kolmas oli vabaseli pühapäeval. Kuusis võisid tulla lapsed oma vanematega ja esinesid mul seal näitlejad ja pillimehed. Meil olid oma teemad seal igal kontserdil oli omal vaik teema. Mängisid mul seal ka väikesed instrumentalistina muusikakoolidest? No ma ei tea, külastatavus oli innukas ja need olid väga populaarsed kontserdid, minagi oma lastega käisid mäletud naljakas ettevõtmine tegelikult ja seal avanes teil täiesti uus pale artistina. Miks mummi kontserdid, sest tegin ennast niukseks vanaemaks, mul oli parukas peas ja niuksed vanaema riided seljas. Nii et kes mind ei teadnud, ei tundnudki mind võib-olla ära. Ühesõnaga see oli niisugune lavastus väikelastele. Teda oma elus väga palju mõelnud mitte üksnes otseselt klaveriõpetajana, vaid olete ka palju õpikuid koostanud ja ilmselt on väga paljud Eesti lapsed just oma esimesi palu klaveril mänginud, teiega. 1000 õpikutest esimese õpiku me tegime isaga kahe peale, see mängiti väga ruttu räbalates ma ütleks, sest ta oli tohutult kehva paberi peale trükitud ja läks lihtsalt katki kätte. Ja siis mõni aeg hiljem koostasin juba ise ühe õpiku, mis tekitas suurt hämmingut, ma ütleksin, sest, et see oli väga teistel ja nagu võõrastel alustel, mitte nii, nagu oldi harjunud võtma. Ja ma ei ütleks, et need õpikud nüüd nii väga olulist rolli meie klaverimängu õpetuses oleks mänginud, nad on lihtsalt üks võimalus. Nii ongi õige, ei saa ju ühe õpiku järgi õpetada inimest mängima, see on ikka vaja individuaalselt valida, mis on vaja. Häid õpikuid on ju palju, nii et seal tuleb ikka kombineerida, mida siit ja mida sealt võtta. Ja siis ühe õpiku me tegime veel Soomes, kui ma töötasin, siis me tegime soe klaveriõpetajatega kolmekesi veel ühe õpiku, mis ilmus kolmes vihus, see oli 92 kuni 95, ilmusid need vihikud. Siinkohal kõlasid taustaks juba leelo kõlari enda klaveripalad lastele eesti rahvaviisidele. Siit edasi kuuleme pala pühapäeva hommikul mängib liiadraks. Aga peale selle lastele laule veel tehtud. Ma armastasin teha lastele laule. Mõningaid laulikud on, kus on minu laulud sees. Üks nendest lauludest tuli ülemlaulupeo kavas isegi. Mul oli väga suur üllatus, et see kõlbas sinna. Et niisugune laste töö on ja laste muusikat ma ei julgenud natuke kirjutada. Veidikene kompositsiooni õpitud omal ajal. Et see nagu pani mingisuguse paasi ja andis julguse, kelle Yorestele kompositsiooni õppisite mina õppisin Heino Elleri juures. Ja mis laul oli seal laulupeol, isa, ema, maa, leelo tungla sõnadele, päikene laul, mudilast. Nõnda kõlas leelo kõlari laul, isa ema maa mudilaskooride esituses 24. üldlaulupeol aastal 2004 ja räägime klaverimängust ka suur pianistide kuulates tundub, et klaverimäng see on imelihtne. Aga miks ometi see algus nii raske on? Miks te arvate, et algus on raske? Minu meelest edasi on veel raske. Ainult raskemaks läheb. Aga ometi tundub niimoodi, et algus on just raske, see tundub võib-olla telekes õhinaga algavad seda õppimist ja siis järsku märkavad, et selle taga on ka töö. Ja võib olla, et kui see töö kõikidel ei istu, sest vaadake väga paljud lapsed hakkavad õppima mitte omal soovil, neil on küll niisugune platooniline soove, tahma mängiks klaverit, aga et nüüd hakata klaverit õppima, see mõte tuleb enamasti vanematelt ja ja siis võib juhtuda tõesti, tekib mingi pettumuse, tuleb harjutada niisuguseid harjutusi, et käsi hakkaks, sõrmed hakkaks liikuma ja et oleks õige hoiak, et üldse klaverimängust tuleks midagi välja, selleks on vaja väga tähelepanelik ja järjekindel olla ja ja iga päev on vaja mängida ja võib-olla alati taha ja et ei ole lastel alates see kontakt ja kõigil ei ole niisugune töövõime. Vaat kergem on kollektiivis teha tööd, kui me võtame kasvõi balletiartisti noori väikseid nemad peavad kohutavalt palju tööd tegema, aga nad teevad seda grupis ja see on midagi muud. Aga üksinda istuda klaveri taga ja harjunud toda, teised mängivad õues Kula. Leelo kõlari esituses kõlas Anti Marguste naljakas tants. Ilmselt on paljudel kogemusi õpetajaga, kes mänguisu päris ära võtavad, aga ka õpetajaga, kes innustab ja tiivustab ja tekitab huvi mängu vastu. Milline on see hea klaveriõpetaja? Jah, seda on väga raske portreteerida, sest tõepoolest VA klaveriõpetaja on see, kes kes leiab selle lapsega niisuguse kontakti, nagu tema parajasti vaja, sest on lapsi, kes armastavad regulaarselt trenni ja harjutamist, tahavad täpseid näpunäiteid, mida siis minna koju ja täitma. Aga teine laps ei taha seda mitte. Ja siis tuleb temaga võib-olla rohkem mängida, improviseerida, midagi muud leida, et see muusikatund olegi. Vaata et see oleks muusikatund, mitte klaveri mängimise tund. Ta on kaks asja, mis peavad kokku klappima ka, et ei kujuneks niukseks klaveri grillimiseks. Sageli seda juhtub ja siis isu võib kergesti ära minna. Teie olete õpetanud erinevas vanuses noori aga millega te õpetajana kõige enam vaevas? Olete olnud? Kõige enam vaevas, olen mina olnud sellega õpilasele teha selgeks, mis teha, selgeks, et temaga saaks vestelda nendest asjadest, mis noodis ei ole. Kahjuks väga paljudega ei jõuagi kaugemale, kui oled õnnelik, kui kõik, mis noodis on kirjas, oleks aru saadud ja teostatud, ma mõtlen seda, et kõik need puldid keset ja kõik need märgid, tempomärgid ja crescendos diminuendos oleks tähele pantud, omaks võetud, läbi seeditud, aru saadud, omamoodi tõlgendatud ja ära tehtud. See on elementaarne, aga vaat mis on ridade vahel, mis on kahe noodi vahel. Mis me leiame sealt veel peale selle, mis on kirjas. Minu meelest on see kõige olulisem, selleni kahjuks kõikidega ei jõua. Ja minu meelest see ongi huvitavam ja sealt algab looming. Ainult pillimänguoskusest ei piisa, et olla muusik. Mina loodan, et ma ei ole tegelenud ainult pilli mängimisega, et olen rohkem saanud muusikast rääkida ja olen neid saanud suunata muusikuteele. Ma loodan seda, et need õpilased, kes nüüd valdavalt on mul õppinud keskeriõppeasutuses, eks ole, noh, see tänane Georg Otsa muusika, noh see ongi teie põhiline kodukool, minu kodu, kool ja see üks huvitav, tähendab, neid on mul lõpetanud 80 suurem osa töötab praegu meil Eestis klaveriõpetajatena erinevates linnades ja üks osa on näinud ka, kes on nüüd töötab kas seal Saksamaal või Austrias või Hispaanias või Soomes või Itaalias või kus nad on Venemaal. Nii et mitmel pool laiali ja ma ütleks, et see on üks huvitav periood, see, see kesk asutuse periood, tähendab, kui nad seal laste koolis, no praegu neid enam lastemuusikakooliks ei nimetata, neid nimetatakse kas huvikooliks või on nad lihtsalt muusikakoolid. Ühesõnaga selles eas, kui nad alustavad ja õpivad esimesed seitse-kaheksa aastat. See on kuidagi vähem teadlik niisugune rohkem, võib-olla õpetajapoolse aktiivsusega tegevus väga vähesed, kes seal nagu ise juba hakkavad midagi leidma selles muusikas väga paljud on niisugused korralikud õpetajapoolsete juhiste täitjad ja ja see on niisugune omamoodi huviala ja aga kui ikka tullakse juba sinna muusikakooli nii-öelda kõigepealt tullakse sinna siiski juba sooviga nüüd siis selle asjaga tõeliselt tegeleda ja kellekski saada. Ja see on niisugune huvitav aeg, sest see on ju noorel juba juba vanuse poolest selline murranguline aeg, kui ta tuleb 15 16 aastat vana. Kõik muutub siin elusast, sellel ajal kõik asjad, järsku on teises valguses kooliõpetus järsku hoopis teistsugune nõudmised hoopis teistsugused, kõik on üllatus. Elu on ka teistsugune, elu lööb ka oma korrektiivid sisse. Niisugune otsimise ja leidmise ja pettumuste ja konfliktide ja, ja huvitavat ärkamisperiood, ma ütleks. Sellel perioodil on noor väga tundlik ja vastuvõtlik ja see on väga huvitav aeg. Et ma ütleks, et sellel perioodil on väga suur kaal inimese arengus. Võib-olla, kui ma ütlengi, et et minu juures on olnud 80 lõpetajad siis ma tahaksin just seda perioodi tähtsustada, sest nad kõik on ju lõppude lõpuks lõpetanud ja pärast veel kõrgkooli, et minna tegelikult pedagoogiks või kes kuhu. Aga see periood on omaette kaalukas just sellepärast, et see on inimese elus üks niisugune murranguline aeg ja ma märganud, et nad ütlevad ka mulle pärast, kui ma olen nendega nüüd kohtunud, et see oli tõesti üks huvitav aeg, kus nemad nagu leidsid tõelise tee muusika juurde. Ja sel perioodil on õpetaja mitte ainult õpetaja, vaid ka psühholoog. Jah, seal peab kõik olema, sest tulevad kõiksugu asjad, armumised ja tahtmised ära minna ja elu hakata elama ja ja kõiksuguprobleemid ja kuidas aega jaotada, järsku on vaja nii hirmus palju harjutada, kunagi pole nii palju harjutatud, nüüd järsku hakkama harjutama, nii palju klaverit mängima ja kontsertidel on vaja käia palju ennast harida igakülgselt, et see kõik on uus tore aeg ja ma ütleksin, et kuna neist valdavalt on saanud pedagoogid siis see on ka meie muusikakooli metoodika, õpetajate, pedagoogilise praktikajuhendajate suur teene. Sest see ala on selles koolis meil väga heal tasemel ja see on andnud tulemusi. Nii et mul on palju palju toredaid kolleege nüüd üle terve vabariigi. Aga kes on teid ennast suurtest penistidest inspireerinud ja mõjutanud rohkem? Oi, neid on palju olnud ja need on vaheldunud. Oli aegus, nendeks olid Richter ja hiiles, pärast tulid juba teised pianistid. Ajapikku on neid juurde kasvanud, oli ju aeg, kus me vähe kuulasime maailma pianist, nüüd on see aeg läinud nii huvitavaks, et neid ei jõua üles lugeda. Igalt ühelt on midagi huvitavat saada, näiteks hiljuti oli nüüd televiisoris võimalik metsoprogrammi kaudu jälgida tervet sarja parenboimi, Beethoveni sonaate. Seda ise mängis ja kus ta õpetas? Õpetas väga häid veaniste, kuidas tema meelest neid sonaate tuleb, me, see oli väga huvitav saatesari mis jääb kauaks meelde, kus tegeleti just kõige rohkem sisuliste probleemidega ja väga huvitava nurga alt. See oli õpetlik. Mõtlen igale ühele, kes sinna sattus, kuulama seda. Kahtlemata sellised kogemused ja meistriklassid on väga harivad õpetlikud, aga, aga kuidas teie näiteks konkurssidesse suhtute? Te olete ise ka palju žüriis olnud? See on niisugune kahe otsaga asi. Ma ütleks, ma olen märganud niisugust halba asja just nooremad kui lapsed konkureerivat, siis kahjuks mitte ainult laste puhul, aga edasi ka konkureerivad apse, õpetajad kaklevad, sellepärast. See on halb nähtus sest see kandub üle mängijasse. Tekivad niisugused konfliktseid olukorrad tekkinud niisugune tunne, et kui lapsed omavahel hakkavad tundma, et mina olen parem, sina oled kehvem, et kuidagi ei ole päris terve muusikud ja, ja igalühel on midagi head, võib-olla väiksematega siiski ei oleks mõtet niisugusi võistlusi korraldada. Iseasi on nüüd jah, juba, kui on kujunenud isiksus, siis on huvid, saab võrrelda ja võib-olla ka paika panna ees, kes on parem või halvem. Aga meil on jälle kujunenud maailmas ka niisugune olukord, et pianistid või muusikud ükskõik mis alalt tahavad mängida konkursidel sest siis neile avanevad mitmesugused uksed, muidu jälle kuskil ei pääse löögile, neil ei võimaldata kontsertreise ja orkestrit ega mängimisi. Nii et tuleb välja, et seal on mingisugune niisugune puht selline praktiline vajadus, vajadus tuleb konkusel koht saavutada. Siis elu läheb edasi. Muidu ei lähe. No eriti konkursi tingimustes löövad läbi sellise hea esineja närviga pianistid. Aga kuidas üleüldse selle närviga on? Mulle tundub, et klaverimängul on see närveerimine ja sealt tekivad mäluaugud see on niisugune omaette probleem, kuidas sellele rohtu leida või seda ületada või sellega hakkama saada. Nojah, närveeritakse, kõige rohkem kardetakse juhtuda mäluauku, et nüüd jääb midagi seisma segamini ja mis siis teha, ei maksa loota muidugi ju kellelgi, me teame seda kõik väga hästi, et Etnerveerimine kaob ära, kui asi on paremini selge. Ja võib-olla isegi vastupidi. Kõik väga selge, sest rohkem veel Nervjueerid, enereerimine kuulub asjajuht, ma leian, see tuleb teatud mõttes kasuks, sest sa nagu oled erutatud seisundis, sa tahad midagi väga teha. Sul on kõik selleks lahti, et nüüd sa võid midagi huvitavat seal klaveri taga toime panna, midagi muusikaliselt luua nagu ütleme pael. Aga kui inimene tõesti ei saa mitte kuidagiviisi ilma noodita hakkavana pagusenootisse, näitaval? Meil on jooned, pianistid, kes ilmanuid ei taha mängida ja kui mäng selle all ei kannata. Kas see ükskõik ei ole? Ksenoon on seal ees või ees? Richter mängis oma viimase taastat, ainult noodist, aga tal oli see lugu ju peasega ta sinna ei vaadanud. Tal oli see nagu julgestuseks, Peep Lassmannil on sama lugu. Siis tulemus on ju tähtis, aga lastel ei maksa lubada noodist mängida, sest et nemad peavad harjutama oma mälu. Mälu saab harjutada. Nii et ikkagi treeningu mõttes õppeperioodil ei oleks mõtet, seda noodist mängib nii kangesti propageerida, aga kuidas inimene edaspidi otsustab ja hakkama saab, siis on tema asi. Nagu meil juba jutuks oli, et teie kodukool oli otsa kool, aga te olete õpetanud ka Siberis ja Soomest, on need õpetamised olnud erinevad. Ja muidugi täitsa erinevad Siberis ei, seal olid toredad lapsed olla, nõudmised olid kuidagi väga bürokraatlikult rangeks paisutatud, sest seal selles koolis püüti tingimata täht-tähelt kinni pidada käivatest programmidest. Absoluutselt ei olnud lubatud mängida mitte midagi muud, mis ei olnud märgitud selles kavas üles kirjutatud teostest. Vabadust seal ei olnud, aga, aga õppetöö oli seal täiesti normaalne. Ma ütleks. Soomes olid hoopis teised alused, seal on ikka tüüpiline huvikool. Ma töötasin Ida-Helsingi Muusikakoolis, kus oli õpilasi kuuest eluaastast kuni 25-ni ja seal olid hoopis teistsugused programmid, teistsugused nõudmised, minu meelest väga inimlikud selles mõttes, et seal ei olnud selliseid kursuste kaupa eksameid, kus kõik pidid korraga mängima ja siis oli neid võrreldaja hindeid panna vaid seal igaüks tegi siis oma see ära, kui tal oli selleks aeg õige, et seda on raske seletada ja ei ole praegu siin see koht, kus neid asju lahti rääkida. Aga mulle see süsteem väga meeldis, sest et õpilane tuli siis mängima, kui õpetaja leidis ta valmis tarigistreeristada ja oli üks teatud päev, kus mängisid need õpilased, kes olid parajasti mängimiseks valmis seal oli erinevatelt kursustel, erinevalt vanuselt. Ja kui õpilane oli oma kava ära mänginud ja õpetajad olid läbi arvutanud, siis kutsusid nad seal õpilasi kindlasti sinna ette ja seletas, ütlen täpselt ära, mida nad leidsid, mis oli hea, mis oli halb ja miks ta selle numbri sai. Ja asi. Ühelt poolt sel tore. Tagasiside on see, mida tegelikult väga paljud vajavad, mitte ainult lapsed ja õpilased, vaid igasuguse elukutse esindajad, samuti. Ja tore oli see, et kunagi olnud kiire, selleks oli varutud piisavalt aega. Komisjonil oli aega, keegi ei jooksnud kuskile ära ja selle aja sisse pidi mahtuma ja nii ja nii palju õpilasi, aega oli vabalt ja sai ilusasti kõik ära räägitud ja läbi arutatud nii õpetajad omavahel kui ka õpilased, mis tehtud, mismoodi, kas ta on edasi läinud ja mis ta halvasti tegi ja mis tema arvas ise sellest ja kõik see sai läbi arutatud, see mulle väga meeldis. Meie seda ei jõua teha, meil on alati hirmus kiire. Eksam läheb ruttu, no ja siis õpetajad arutavad, panevad numbrid ja pärast kuskil nurga taga iga õpetaja õpilasele midagi. Aga niisugust üldist arutelu õpilane ei koge. Ka väike õpilane vajab seda. Pisike tüdruk kuulab, kõrvad kikkis. Järgmisena temast leiavad loomulikult ja tal oleks väga kasulik jääke seda teada. Mulle hästi meeldis, aga üldine tase seal ei olnud kõrge, seal oli üksikuid väga häid mängijaid ja üksikuid täielikke isetegevuslasi, kes tulid sinna ainult selleks, et noh, tema käib klaveritunnis ja see on nagu prestiižikas ema on tahtnud, ta õpiks ta siis tuleb ja mängib ja ega ta kodus ei harjuta, sest et ta käib ju veel näiteks käib veel ratsutamas seda kodus ratsuta, ratsutamas klaveritunnis kodus ka ei harjuta, klaverit või käib ujumas, kodus ei uju. Nii et sama mõõdupuuks sama mõõduga seemneks harrastuskoht, kuhu tullakse kord nädalas ja mängitakse klaverit, õpetaja, kuulaku ja detailsust. Ta tahab. Oli ka niisuguseid, nii et see tuli ka üle elada, ega see ei olnud väga huvitav, aga noh, alguses ma olin natuke kohkunud, isegi selle vile, aga varsti harjusin ära, et niisugused on ka ja mis mul sest kõnnib siis seal. Direktor ütles selle kohta, et las aga tulevad, peaasi, et nad ei lähe paha peale. Tegelikult Eestis on klaveriõpetajatel väga kokkuhoidev rahvas ja üks selline ühtehoidmise vorm on Eesti klaveriõpetajate ühing tegijale Te seal juhatuse aktiivse liikmena ka algatanud, organiseerinud innustanud. Mis teile seoses ühinguga kõige rohkem head meelt teeb? Head meelt teeb see, et, et me oleme saanud nüüd see aasta on juba 13. kord kokku iga sügis niisugustele kokkutulekutele, kus me seal õpetajatele pakkuda vajalikke loenguid, nõupidamisi, ettemängimise, õpetajate poolseid ja siis ka meistrikursusi nii-öelda. Ühesõnaga õpetajad toovad oma õpilased kohale ja Me kuulame neid ja anname nõu, mis nende õpilastega võiks edasi teha ja terve klassitäis kuulajaid on, sealjuures nad ütlevad, et see on neile väga kasulik olnud, väga õpetlik ja tahavad seda ikka iga aasta jälle uuesti. Ja oleme ka õpetajad ise mängima pannud, et nendel tekiks ka julgus esineda. Niisugused kolme-neljapäevased kursused on iga sügis olnud ja suvel on taolisi organiseerinud rutt patune, kusjuures need on head kokkutulekut. Muidugi ma arvan, et siin annaks veel palju teha, sest et oleks veel leida uusi vorme, kuusi, võimalusi, mismoodi seda igasügist kokkutulekut mitmekesistada ja samuti üldse, et aastaringselt oleks meil rohkem kokku tulemusi. Kuigi õpetajad käivad ju väga aktiivselt kontserditel, nagu te ütlesite. On tõesti klaveriõpetajad väga suured entusiastid oma töös ja jaga kontserdite kuulamistel, et et siin on palju võimalusi veel, mis klaveriõpetajate ühing võiks teha. Kas teil isiklikult on muusika ja klaveriga seonduvate tegemiste kõrval ka mõni kirg või huvi muust vallast, sest sageli saab ju uut energiat hoopis teistsugusest tegevusest. Ma olen niisugune ühekülgne inimene, on rohkem ikka muusika sees kogu aeg olnud noh kui nii võtta, nagu igal inimesel on mingisugune huvi looduse vastu ja matkade vastu ja ma olen armastanud alati võõraid maid juba ammust ajast. Nõukogude Liidust on ikka päris palju läbi käidud juba omal ajal. Mul jäi südamele, et ma ei ole tšatkalsist käinud veel. Aga muidu on käidud nii põhjas kui lõunas enam-vähem kõik kohad läbi, mis tähendab kõik kohad. Kunagi ei ole kõik. Ja nüüd on siis võimalused jälle mujal käia. Ma püüan ikka iga aastaga kuhugile sõita ja mõne uue koha avastada. Nii et ma ei oskagi öelda, et mul oleks mingisugune kindel harrastus. Aga meeldib reisida ja maailma näha ja ringi liikuda. Me alustasime siin jutuajamist sellest, millisest perekonnast teie olete, aga nüüd, kui palju on teil endal lapselapsi ja lapselapselapsi ja kas nemad tegelevad ka muusikaga? Jah, pere on kasvanud suureks ja see on väga tore, kõik ei ole nii suured muusikaarmastajad, aga musikaalsed on nad kusagil kõik mingil määral. Kas nad just muusikaga tegelevad sellepärast? Aga mulle meeldib, et nad kontaktis muusikaga, nad ei ole ebamusikaalsed, muusikakauged, inimesed aga tegelevad erinevate asjadega, näiteks lapselaps, kes on päris kõva purjelaudurit, päris entusiast selle koha pealt, nagu öeldakse, et nagu nad aknast välja vaatavad Tuult näevad, siis nad kodunt kaovad paabu lapsed ei seal ele poeglis on Erno Kaasik. Paap, minu poeg on ju läinud hoopis ekstreemspordi ürituste peale. Nädal on Hiiumaal Paradiisirand, kus on sugu võimalusi igasugusteks spordialadeks ning ta ise on ka nii allveesportlane kui ka muid, mis tal seal on üles lugeda, läheks pikale, mis võimalused tal seal kõik on, kuigi ta on ju kah muusika olnud ja selle ala lõpetanud, aga näete, kuidas elu on keeranud hoopis teise otsa. Sama lugu rega, kes laulis ju ise tütrega kaua aega. Kaja lahkus siit ilmast, siis ele jäi nagu ilma partneriteta ja tema kannid hoopis teisele alale, siis, nii et niisugune see elu on. Lapselapsi on mul, ma pean hakkama arvestama. Kas viis või kuus. Ja siis on veel lapselapsega, nii et ma vanavanaema. Kohe-kohe saate te juba 80, kas te veel klaverit ka tahate õpetada? Eriti ei taha, aga kas tuleb ette, tuleb ette, jah, vahetevahel palutakse konsultatsiooni, tahetakse mõni õpilane tuua, et vaadatakse, kuulad, kui ta on, annaks, vajuks teha. Et seda ikka tuleb ette, jah. Et muusikast ma välja ikka ei lähe, palju kuulan ja kas oma eluenergiasaatega muusikast või, või ka mujalt ikka sealt põhiliselt sealt, tõesti, nii on see asi ise mängida, suurt enam ei saam. Mingisugune närvipõletik või väike imelik viga, nii et mul on paremast käest pool kätt on surnud. Ja ma ei saa hästi mängida. Ja sellest on mul pole kahju või teisest küljest päris ja et aitab küll. Ma väga tänan teid selle jutuajamise eest ja soovin teile palju õnne ja head tervist ja tervist ja väga ilusaid ja inspireerivaid muusikaelamusi. Lõppeva saate külaline oli pianist leelo kõlar. Kuulsime tema esituses Riho Pätsi, Rudolf Tobiase, Anti Marguste Haydni hindemiti ja Brahmsi muusikat. Saadet raamis allegro Schuberti aadur sonaadist. Saate panid kokku operaator Katrin maadik ja toimetaja Kersti Inno.