Täna. Jaa, orelil. Algavas saates püüame luua portree armastatud lauljast Voldemar Kuslap-ist, kellel 24. septembril täitus 70 eluaastat ning loodetavasti koorub meie jutuajamisest välja võimalikult originaali lähedane pilt. Voldemar Kuslap, te olete sündinud enne sõda 1937. aastal väljaspool Eestit, Audovas Ta langes teie lapsepõlv ja kujunemisaeg keerulisse ja raskesse aega. Ma sündisin väljarännanute peres aga 37. aasta isikukultuse. Võib-olla nendes suurte repressioonide. Piiriäärealadelt koristab kõik vähemusrahvused meesliini pidi osa, nii et seitsmekuune olin, kui isa ära viidi. Muidugi hiljem tuli teade, et on rehabiliteeritud, aga aga sadu sadu tuhandeid inimesi läks põhjatutesse Venemaa avarustesse. Minu elu ja saatust on määranud üsna tuntavalt kokkupuutumine mitmete huvitavate inimestega, kes on üsna oluliselt minu elu muuta. See elumuutus ja need inimesed sattusite teele pärast seda, kui teie perekond oli juba Eestisse asunud Lõuna-Eestisse. Leidsite oma tee laulu ja, ja muusika juurde, mis on ju teid saatnud läbi teie elu, kuni siiamaani. Jah, ma võin öelda, et minu elu ja saatust on üsna oluliselt mõjutanud kohtumine huvitavate isiksuste ka nagu terve aegadel mari kull ja legendaarne Juhan Simm. Nemad soovitasid nagu tõsisemalt mõelda, lauluõpingud olete peale ja nii sai teekond ette võetud Tartusse tuntud lauluõpetajale alma Hablitskurtnale ette laulda. Ja ma mäletan, kui ma läksin väriseva südamega lätte mäest ülesse ja parajasti kadunud Illart orav laulis seal oma eksamikava ja siis minu enesehinnang kohe langes. Ma vaatasin kui juba niisuguse peaaegu et Georg Otsa häälega mees on siin koolis õppimas, siis mis minul on siin üldse teha? Ühesõnaga, te sattusite Lõuna-Eestisse, kus teid kuulsid need inimesed, aga kuidas nad üldse teada said, et lauluhääl on ilmselt ta siiski juba siis säält tegite? Noh, ütleme kooliaegadel ja kui ma töötasin tõrva kultuurimajas, siis sai üsna aktiivselt tegeletud, kuna ma töötasin nii kunstilise juhi kui direktorina, siis sai ka aktiivselt osaletud isetegevusringides ja lauldud nii solistina ansamblites koorides ja nii edasi ja ja nii nagu ma eelpool ütlesin, tänu nende kahe inimese soovitusele astusin siis ma Tartu muusikakooli tõsiselt. Uh, ma olin juba päris ana ikka tublisti üle 20. Nojah, kui ta juba direktor olite, siis pidi seda vanust juba natukene olemas. Ja, ja nii see läks üks. Nii et ma sattusin õppima tuntud mitu laulupedagoogi Alma Kurtna lauluklassi. Alma Kurtna oli väga mitmekülgse haridusega inimene, kes oli lõpetanud Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna peale selle Budapesti, muusikaakadeemia ja täiendanud ennast mitmed nimekate pedagoogide juures mitmetes Euroopa suurlinnades. Ja minu sellise käekirjaoskust üsna olulisel määral lihvis kontsertmeister Olga Andrejeva, väga soe ja sõbralik inimene. Tänutundes meenutan mõlemaid neid. Ja meie kursuse juhendajaks oli legendaarne inglane Arthur Robert õun, kes peale Cambridge'i ülikooli lõpetamist töötas pikka aega ülikooli väga hinnatud õppejõuna keelte kateedris. Aga peale selle luges ta Tartu muusikakoolis Lääne muusikaliteratuuri kokkupuutumine, niisuguse väga originaalse huvid, tava ja väga sügavalt erudeeritud inimesega. Harris sind enam kui paljude tarkade raamatute läbilugemine. Ja üldse tolleaegne õhkkond oli eriline, eriti maalt tulnud poisile, sellepärast et paratamatult ma ei olnud võib-olla nii palju ooperit teatris kontserditel käinud, nii et selle tõttu sai seda kultuurilist. Tolleaegse Vanemuise nii draama kui muusikalavastused ja ma arvan, et ma juhtusin nägema Tartut tema õitseperioodil, seal oli palju väga võimekaid lauljaid, huvitavaid lavastusi meelde tuleb noh näiteks Mozarti Cosi fan, tutte Weberi nõidkütt, Tarbamuski näkineid ja palju-palju-palju, teisi ja muidugi väga populaarsed olid imelised Kustika Tartu Ülikooli aulas toimunut kontserditel, kus kuulajaskonna seas võis näha tolle aja suuri tartu vaimusuurusi, nagu näiteks muldvana Johannes Voldemar Veski, Paul Ariste, Jürilo Man, Richard Ritsing, Juhan Simm ja paljud-paljud teisi. Nii et väga arendav, viljastav ja ääretult sümpaatne. Minu tolleaegseteks kaasõppuritakse võiks nimetada Ivocus, Maarja Haamer, varalahkunud Hillar Dorav, Mare Jõgeva, Kaie Konrad ja, ja mitmed teised. Ja saalid olid täis, siis. Tollel ajal oli täiesti ärtu professuuri kokkusaamise koht ülikooli aula ja ja tõesti, need aula kontserdid olid alati täis saanud. No siis ei ole üldse imestada, et Tartust on võrsunud nii palju häid lauljaid siia müüa Eesti väiksele pinnale. Siiski näib see vana Üürimil. Kui loojanguni ameteis Sinihili. Mis eksinud? Kui tõesti sa läheksid? Aga kas te juba Tartus õppimise ajal saite juba esineda ka professionaalsel laval, tavaliselt see niimoodi käib, et alustatakse Vanemuises ja siis läheb sealt edasi Estonias. Jah, mulle tehti ettepanek Vanemuise kooris laulda ja ka mõningaid rolle seal laulda, aga kuna minu õpetaja oli ka Vanemuise hääleseadja, siis ta pidas seda enneaegseks ja nii alles peale muusikakoolile tamist 63. aastal tulin Tallinna konservatooriumi. Noh muidugi sellist kursuse ühtekuuluvuse suure sõbra peretunnet ei olnud, nagu oli Tartus. Sellepärast et inimesed hakkasid siin juba kult õpingute kõrvalt töötama ja nii ka mina konservatooriumi teise kursuse üliõpilasena kutset d tööle on Estonia ooperikoori. Ja ma mäletan, oli just Ta valmistus Verdi monumentaalooperi Aida lavale toomiseks, kus oli siis peale põhikooli veel moodustatud abikoor. Ja massistseenides oli kasutatud praktiliselt teatri kõikide töökodade inimesi. Eriti meeles on muldvana sadulsepp sink, kel kes mõjus täiesti kaasaegsed ongi hotena pik ja Parkinsoni tõbe detudel peani Tõdises ja kui ta uhkelt sõjakaarikuga üle selle lava sõitis, meie olime nende kaarikute vedajateks. Ja siis tal oli peas niisugune kõrge torukübar, see pea lobises seal selle mütsi sees nagu pliiats veeklaasis meil suureks mõistatuseks, et mis imenipiga see müts tal peas püsib. No see on selline visuaalne pilt, aga kas kõrva ka midagi jäi? Ja muidugi vist sattusin tööle Estoniasse tema õitseajal, sellepärast et värskelt oli peadirigendiks tulnud Neeme Järvi ja ta oli saanud omale väga toeka mõttekaaslased lavastaja Paul Mäe ja kunstnikel renteri osas ja see andekas kolmik Tõi järjepannu lavale, sellised üle aegade menukad lavastused nagu Mozarti võluflööt, väga värvikas etendus siis Verdi Dello, kus väga võimsalt esinesid Jaagodena nii Tiit Kuusik kui Georg Ots. Kui Tiit Kuusik armastas ka selles kõige järgmistes rollides väga jõuliselt laiade pintslilöökidega oma rolli kujundada, siis Georg Otsa esitus oli märksa filigraanse värvide rohkem. Aga mõlemad need meie rahvuslikus suurkujude tööd mõjusid alati ehtsate visiitkaartidena, meie paljudel külalisesinemistel ja alati oli väga põnev nende erinevaid osa tõlgendusi näha. Siis muidugi maskiball. Vahepeal oli veel niisugune väga huvitav ooper nagu Putšiini tütarlaps kuldsest läänest ja siis tuli kuulsad Verdi kolmikteosed, mis peaaegu ühel ajal kirjutatud Carlos Rigolettot ja muidugi üle aegade võimas truba tuur, kus nooruke Hendrik Tas man Rico aariat siis tulid hiljem muidugi niisugused värvikad teosed nagu Roosikavaler Uudo Väljaotsa lavastatud. Nüüd endast esimesel hooajal märgati mind ja ma sain väga mõnusa suupäraselt kirjutatud partii pootsmani rolli Eino Tambergi esikooperis raudne kodu. Tambergi helikeel oli võib-olla natukene kaasaegne ja uudne ja selle tõttu vanema generatsiooni lauljad, otsid natukene pika hambaga esimesi proove, aga, aga pärast sujus kõik ja see ooper püsis meil tükel repertuaaris ja me käisime sellega isegi Moskvas, nii et sai üsna soliidse vastuvõttu. Kuna samal ajal olid operetižanrist loobunud Georg Ots ja meta Kodanipork, siis meil noorukese Helgi Sallo oli roheline tee tot operetiosadesse ja kuna oli võetud suund kaasaegsete operettide ja muusikalide poole. Minu esimeseks suuremaks tööks oli Ülo Raudmäe ja Sulev Nõmmiku noortemuusikal kiri nõudmiseni. Ülo Raudmäe oli väga andekas orkestreeri ja, ja ilmselt pisikeste Vessaidi mõjudega oli ta kirjutanud väga kaasaegses helikeeles väga suupärase ja mõnusa kiri nõudmiseni muusikat ka. Muidugi, kuna mul lavalised kogemused puudusid, siis eksperimendi Haldis Sulev Nõmmik, kes äsja oli lõpetanud Leningradi teatriinstituudi, tema armastas minuga eksperimenteerida, tegi igasuguseid tööde ja ilmselt need üsna nii aitasid minu lavalise vabaduse ja sõna edasiandmise oskuse osas kiri nõudmiseni sai võrdlemisi hea vastuvõtu osaliseks, head abi siis meil päris tükk aega repertuaarist. Nii et alustasite suurte ooperite ja suurte meistrite ooperilaval kõrvalt jälgimisega, siis kooris aga saatuse tahtel olid teie esimesed suuremad rollid just operetivallas. No ei dialoog. Davey märg tald on, mis on need ära ja miili jaani ja sealsed. Ammu ajal, kas köik ostja vastu? Ja nõnda see. Moonad. Nüüd öeldud kõiki mu poolt ja ongi lõpp. Kuidas teile tundub, olete Te kokku lugenud, kus te rohkem olete üles astunud, kas muusikalisi operetis või ooperit? Raske öelda, ma ükspäev hakkasin nagu lugema ja ma sain kusagil 90 Rolli ringis ooperis operetis muusikalis kõike on vist võrdselt tehtud, viimasel ajal muidugi rohkem küll operettides. Aga kui nüüd tagantjärele mõelda ja peale kiri nõudmiseni tuli, et niisugused operetnid nagu prantsuse klassikaline operett, herwe operett, mann selgitus, siis oli porteri imelise muusikaga. Suudle mind, Keit ja siis tuli muidugi üle hooaegade menukaima lavastus ja selleks oli Ülo Raudmäe Raimond Valgre muusikal muinaslugu muusikas, mis tugines Raimond Valgre populaarsematel lauludele ja mingil määral ka tema eluloole. Kuna teatud ringkondades ei vaadatud eriti hästi, et nüüd ühest põhjakäinud alkohoolikust tehakse terveks, et õhtut täitva muusikalise loo peategelast siis esinemisluba saabus alles eelviimasel minutil enne esietendust ja muidugi suur oli meie rõõm ja üllatus, et see muusikal nii hästi vastu ega kriitika oli üle ootuste soosiv. Ja see muusikal püsis meierei repertuaaris ligemale 13 hooaega täissaalidele. Juba dekoratsioonid ja ka lavastus oli üsnagi tugevate kulumismärkidega, kuni ta repertuaarist. Maverick, kas te Valgre laule olite ka varem juba laulja, noh mõnda sellepärast, et Valgre laulude renessanssbuum oli kusagil kuuekümnendatel aastatel eriti tuntav ja on tänaseni kestnud. No sellest jutust jääb selline mulje, et olete meloodilise muusikaarmastaja esitaja, et see on teile nagu hingelähedane. Nojaa, aga siiski rütmiliselt lood, kuna sellel ajal sai paralleelselt hakata ka selle jumalavallatu estraadiga tegelema ja nii järjepannu hakkasid mitmedki meie heliloojad nagu Arne Oit, Uno Naissoo, Valter Ojakäär, Kustas, Kikerbu Hansson pere ja paljud-paljud, teised mulle kirjutama lugusid, mida sai esitatud nii võistlus, kontserditel kui ka raadios toimusid iga kvartalisisesed tippmeloodia konkursid ja selle tõttu oli kõikidel Eesti kerge muusika lauljatel üsna rikkalik. Eesti heliloojatele. Sain ma nüüd õigesti aru, et just tänu sellele muinaslugu muusikas tänu sellele saite te tähelepanu just meie kergemuusika heliloojate poolt ja sealt see teie tee taadi laululavale algas. Ilmselt vist küll. Estraadilaval te olite ju üsna pikka aega ja teie populaarsus ja, ja kuulsus rahva hulgas sai just sellest alguse, sest arvata võib, et esinemisi sel ajal selles žanris oli väga palju. Oli küll, kuna sellel ajal väga aktiivselt tegutses. Eesti Raadio on suur kontsertorkester, millega oli väga palju esinemisi nii siin kui mujal ja oli võimalus raadius lindistada igasuguse iseloomuga muusikat, nii taadi, klassikat meilt kui ka maailmast aga samuti ka operetti, muusikali, aariaid ja ansambleid, nii et see oli üks väga väärtuslik väljund. Kõige tihedam koostöö oli mul kadunud Aarne Oidi ka teda mul siduste ainuüksi loominguline, vaid ka isiklik sõprus. Saate nimetada mõnda laulu, mis just eile kirjutatud on. Oi, neid on nii palju know, võtame seal vana on meil lood ja üks kuuendik kogu planeedist. Aken, ma saan sealt nimistust võib-olla kümmekond või rohkem lugu. Kas teie esinemine estraadil toimus paralleelselt teatritööga? Nii et ma oskasin oma jõudu jaotada nii teatri või ka estraadil esinemiste vahel ja muidugi märksa enam ma leidsin rakendamist ka teatrisse tõsisemas repertuaaris. Peale muinaslugu muusikas tulid noh, muidugi natukene vähem olulised muusikalid nagu eks Naczynski minusabel Panberi šanski kuningaloos, kuningaloosist mul on meeles, kuna mul oli seal kolmikroll kuningas, kuningas ja üks noormees, kes tahab oma elu lõpetada ja nüüd, et neid erinevaid karaktereid ka hääleliselt eristada. Ükskord tabasin ma toreda mõtte pealt, kui kuulsin, kui trollis mustamäele sõites üks saksid munne Beynutsevalt rääkis, millise huvitava ajakirja tali siis välismaalt saanud ja mida ta sealt nägija luges. Ja siis mul tuli mõte, et ototot seda nippi saanud kasutada eristades kuningat vale kuningast ja nii edasi, nii et vahel selliseid juhuslikke avastusi leiab kui lahtiste silmade-kõrvadega rahva seas ringi käia. Aga täiesti ootamatult tuli nüüd roosa Mannelikke operetikangelaste sekka Udo väljaotsa pakkumine mängida dramaatilist lõhestatud hingega pastor freesneri rolli Eduard Tubina esikooperis Barbara fantiisenohusel. Kahjuks mul tuli teatud periood olla haiglas, nii et ma valmistasin selle rolli iseseisvalt ette. Ta siiski jäi natukene mulle tooreks, ehkki muusikakriitika väga soodsalt suhtus. Aga ma tundsin, et ta ei olnud nagu päriselt veel laagerdunud ja paarkümmend aastat hiljem, kui Aarne Mikk ta lavastas, siis ma muidugi märksa elu ja ka lavakogemuste osas kogenenuma inimesena võisin teda märksa sügavamalt ja Me kihilisemalt esitada. Peale friisnerid tuli muidugi kokkupuude mitmete huvitavate ooperitega, näiteks harva mängitav, aga samas väga originaalne ja kaunis Rossini, türklane Itaalias. See oli fantastiline ooper, ma ütleksin, Te ei ole sugugi nõrgem kui tema ülipopulaarne Sevilla habemeajaja ja siin on sama briljantsed, aariad, ansamblid, huvitav süžee. Ja see läks suure menuga, ma mäletan, me esitasime teda nii Moskvas, tolleaegses Leningradis, Minskis, Leningradis küsiti, kust te saite niisuguse fantastilise materjali ja suur oli nende üllatus, kui me ütlesime teie oma Mariinski teatri ooperiarhiivist. Ja see oli, see oli muidugi fantastiline. Ja seal tegid teiega koos kaasa teised suurepärased tuntud Estonia lauljad nagu Margarita Voites. Tee Palm, Teo Maiste ja paljud-paljud, teised heade oli väga-väga värvikas. Ja siis muidugi tuli üle aegade üks võimsamaid, võiks öelda maailma tippmuusikale ja selleks oli Mitchelli muusikal mees La Manchast. Ma mäletan, kui me esmakordselt seda materjali kuulas, olime vapustatud ja vapustatud, olime ka, kui me selle materjaliga nüüd otseselt kokku puutusime, sellepärast et muusikali saabki teha väga võimsal kirjandusliku alusel ja väga karateersel muusikal, aga seda selles teoses on. Siin mul õnnestus esmakordselt dubleerida Georg Otsa. See oli täiesti fantastiline kogemus. Aitäh Reimaale. Aa, need tatrahambaid. Et elektrihind läks tema Edasikuulsus. Ja ma mäletan, kui me käisime sellega esinemas Moskvas, siis Vahrušini nimelises. Teatri- ja muusikamuuseumis õnnestus meil näha dokumentaalkaadreid Shalli apini esitatud masse, need ongi hotest, seal ma esimest korda märkasin, kuivõrd oluline on silmade partituur, kuidas ta jälgis senini teisi inimesi, erinevaid olukordi ja siis ma kohe kasutasin seda ka oma praktikas ja kõrvalhüppena. Üheksakümnendatel aastatel õnnestus mul Metropolitan operas New Yorgis näha Pavarotti, Juhan Partsi ja paljude teiste kuulsustega Verdi maskiballi ja seal eriliselt jäi meelde kauni figuuriga Muller tytar Blackwell. Eesnime ma ei mäleta, ta mängis ja laulis Oscarit erakordselt suurte silmadega, kuidas hüpnootilised sai jälgitada ka täiesti sõnatu stseenis. Ta muidugi ideaalselt laulis ideaalselt liikustalli, pikk sihvakas nagu Kepress. Aga just need silmad ja silmade partituur on mulle nii sügavalt meelde jäänud. See on publikule väga mõjuv taga. Millised on olnud sellised suuremad ooperirollid laval ja kui raskelt või kergelt näitlejale omaseks said? Ja tulidki sellele mees La Manchast järgi niisugused asjad nagu tonitseti don Basquale. Kuna teatris toimus pikaaegne remont siis Kirill raudselt seadis kammerkoosseisule ringreisideks don Basquale. No see on ju fantastiline teos, kõikidele väga palju meelepärast tööd. Seal hiilgasid Margarita des Jelena Solovjova, Teo Maiste ja mitmed teisedki ja seda on pass kohale ja malatestandreti. Oleme mingi Teo Maiste ka aastakümneid laulnud kõikvõimalikel üritustel ja esinemistel, see oli suur musitseerimisega. Ei aimagi, et kuri kätte naq sind ennast ära oota, kui haarata sind oma Rõthomina siis narrinal läks seal enam. Sinna tuli otsa võib-olla kaks väga võimsat. Lavastust ja selleks oli muidugi Mozarti Don Giovanni. Kuna omal ajal oli olnud see Georg Otsa olulisemaid töid, siis ta seekord otsustas seda kasutada oma lavastaja leviidina. Tauli pikkadel haigla perioodidel väga põhjalikult uurinud vannimaterjali oli teinud väga suupärase eestikeelse tõlke. Ja tema lavastaja ettekanne olid tõesti muusikateadlasele omase sügavusega. Ta oli nii põhjalikult arhiivides uurinud seda materjali, et suisa suu ammuli kuulasime ja näiteks selgus tollel ajal niisugune huvitav fakt et Tallinnas või tolleaegses Revalis kanti Giovanni ette 10 aastat peale. Palju varem kui paljudes teistes Euroopa suurlinnade ooperiteatrites ja see oli muidugi ääretult ääretult huvitav periood muidugi surmahaigusega võideldes. Georg Ots sai teha ainult kümmekond lavaprooviooper seisis tükk aega, kuni siis Moskvas õpingutelt saabus Aarne Mikk ja tõi ta väga lühikese ajaga lavale. Kuna muusikaline materjal oli meil kõigil korralikult omandatud, mind ei rahuldanud, võib-olla see. Ära ma otsustasin seda lahendada, et ma tunnen, kuidas see tema jäine käe haare mõjub mulle nagu niisugune ränkraske rahn, mis surub mind pikkamisi maha ja ma viimast jõudu kokku võttes sirutan ennast, et üles ja lähen sirge seljaga oma elusaatusele vastu. Muidugi natukene närviliseks tegid paljud kolleegid, kes ikka tikkusid sosistama, vat kuidas kõhurgut seda võis, seda osa nüüd tegi ja kuidas ta laulis ja, ja nad olid täiesti otra Lucasega olnud tõeline niisugune loominguline kihisev paar, kes igaks etenduseks oli jälle uusi nüansse leidnud ja ja seda loomingulist särinat oli olnud igal etendusel. Tantsijaga käskijanna katmine. Siis sellele järgnes muidugi eesti taunima ooper Eino Tambergi sylannade verre rakk. See oli fantastiline unelmate ooper. See on sellise huvitava muusikaga ja huvitava süžeega, kus muhedast huumorist areneb süžee kuni sügava trammatikani välja. Ja ma mäletan, kui me olime külalisesinemistel Leningradis, siis tuntud muusikateadlane koosenud puud ütles, et Tamberg on ennast kirjutanud 20. sajandi muusikaklassikuks juba ainuüksi selle imelise epiloogidet. See on muidugi müstiline see naiskoori taustal see surma, see võimas, no üldse see on, see on ääretult ääretult huvitav teos ja siia nüüd kontrastiks tuli Stravinski väga kaasaegses helikeeles kirjutatud elupõletaja tähelend, kus mul esmakordselt tuli kehastada üdini pahelist saatanat. Näiks hädaohud. Kahju, et sellel teosel oli väga lühikene lavaelu, aga see lugu vääriks veel kord esitamist, on väga-väga huvitav materjal, ääretult palju võimalusi, aga ka nõudmisi pakku. Äärmiselt kirju galerii rolle koorub siit välja. Kuidas te võtme nende nii erinevate tegelaskujude juurde endas leidnud olete? Nagu ma ütlesin, tuleb lahtiste silmadega kõrvadega ringi käia ja vahel ka arhiivides natukene uurida ja ma mäletan, eriti, kui seda don Joannid sai ette valmistatud, siis ma ka ise mitmeid Jovanni ainestiku puudutavaid teoseid sirvisin ja, ja muidugi kindlasti ma vajan aruka lavastajakätt, sellepärast et vaevalt et ma ise nüüd suudan kõiki rolle vaadatavaks teha, aga mind on soosinud see, et on olnud huvitavat repertuaari just mitmes žanris, et on võimalus ennast olnud näidata nii ooperis, operetis, muusikalis, agaga estraadis ja ka hilisemal ajal kammerlaulus, et muusikaliteratuuri on ju nii ääretult huvitav ja rikkalik, et tuleb ainult otsida. Lisaks sellele, et olete te tegelenud ka kammerlauluga Ma tahaksin erilise tänusõnaga meenutada selliseid fantastilisi pianist ja kontsertmeistreid, kes on oluliselt minu muusikalise käekirjaoskust lihvinud ja nendeks on muidugi Helju Tauk, ehk siis kindlasti ka Eugen Kelder, ma mäletan, meil oli üsna palju koosesinemisi ja sageli need kultuurimajade klaverid olid sellises seisus, aga kuna tal oli alati klaverihäälestamise võti kaasas, siis ta olilisemat keeled panipaika ja see oli suisa ime, kuidas nende vanade kummutite pääl oli võimalik selliseid asju nii orkestri ajaliselt saata, nagu tema seda oma sõrmede all tegi, see oli imeline. Ja millised jämedad sõrmed olid tal, ma imetlesin, et kuidas need sinna klaviatuurid ära mahuvad ja muidugi eriti pikaajaline koostöö selles osas kadunud Anna klassiga, see oli ääretult viljastav ja huvitav. Me valmistasime ette mitmeid väga huvitavaid tsükleid, nagu Ramsi, imekaunis Magelone tsükkel, Tamberg kipetefitsükkel siis Šostakovitši hispaania laule, kel ja Mart Saart üsna palju sai lauldud. Nii et muidugi on ääretult kahju, et ma ei ole neid asju omal ajal lindistanud korralikult stuudios. Aga midagi meil siiski on. Nii et selleks, et sünniks huvitav tegelaskuju, selleks peab olema huvitav lavastaja, hea dirigent, kes kogu selle materjali üheks suureks teoseks vormib ja iga esitaja peab püsima ansamblis ja oleme osa tervikust ja arvestama sellega, mis teised teevad ja mis ümber toimub. Üheks toredaks päikesekilluks oli Mozarti kaasaegse Domenico Chima roosa mono-ooper kapellmeister. See ainult pooletunnine teos on nagu kihisev šampanja. Peale selle, et sa pead laulma, sa pead dirigeerima orkestrit, aga mitte proformad. Kogu orkestripartii peab olema peas ja sealjuures veel ise usutavalt mängima ja musitseerima nende. See oli fantastiline avastus. Kes siis olid muusikaline juht seal? Peeter Lilje, aga mingil määral ka Eri Klas, Eri Klasi sain toetust tookord muidugi lavastajana oli Uudo väljas, aga ta oli juba nii kehva tervise juures, et põhiliselt ma sain abi nagu just nendelt dirigentidelt. Aga paar osa, mida ma eriti õnnestunuks ei pea. Ja nendeks on võib-olla eskamiljontmise Carmenis, jaga Alfio maskanni talupoja aus, kuna mina oma lüürilise häälega võib-olla ei pääsenud selliste dramaatiliste rollide tamisel maksvusele. Muidugi mind suisa maha ei materdatud, aga ma tundsin, et ega nad päris minu natuurile ja minu häälele päris kohas. See ikkagi vastab tõele, et inimene, vaatamata sellele, et ta kehastub ümber, toob lavale kaasa ka iseenda, see, kes ta tegelikult inimesena on kindlasti harrastama. Te nimetasite siin Peeter reljeed, Neeme Järvi ja Eriklassi, mil määral nemad on teie lauljad kujundanud ja aidanud teid olla see, kes te olete olnud lauljana? Noh, tõesti, ma võin õnnelik olla, et just minu kujunemisel oli üsna palju kokkupuuteid nii Neeme Järvi Eriklassi, aga Ülo Raudmäe aga kindlasti ka väga meeldivat koos rõõmud olid Peeter Lilje, Paul mäega ja mitmeid mitmeid teisigi dirigente võib esile tuua, nad kõik on mind igaüks omamoodi arendanud. Te olete kaasa teinud ka sõnalavastustest enda ja Eino Baskin tegi ettepaneku paaris tolleaegse vanalinnastuudio ja ka hiljem vana Baskini teatris olen ma teinud. See on ju tore, kui on ennast võimalus mitmekülgselt näidata ja kui on huvitavat materjali, mis paneb sinu fantaasia tööle ja kui on huvitavaid lavastajaid ja huvitavat ja miks ka mitte, see on ju ääretult tore ja, ja mulle meeldib üleüldse luulet lugeda. Ma isegi natukene kahjatseme. Draamas oleks võinud rohkem kaasa teha. Nii et tegelikult ei peagi teie käest nüüd enam üle küsima, et kumb on tähtsam, kas viis või sõnad. Mõlemal alal kohe kindlasti mõlemad vaata üks oluline lõik võib olla teenimatult, olen unustanud. Väga tore koostöö on olnud paljudes lavastustes lavastaja Endrik Kerge, ega see sai alguse muidugi tema ülipopulaarselt lavastatud, et pool Abrahami Savoy palliga, kus muide tegid kaasa teenimatult varalahkunud Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu, see oli ju pikkadel hooaegadel meil ülipopulaarne lavastus siis muidugi, sellele järgnes seavürst Župan Strausi mustlasparunis, kus mul tuli seda kogukat seavürsti esitada ja et see oleks niisugune maalähedasem, siis mul oli sinna tehtud. Kas vägevat suurt vatiinist Tunietüks kuivas radiaatori peal, kui teisega ma laval mängisid, nii et igal etendusel ma kaotasin distama paar kilo. Vähe sellest, kerge pani mind ka veel tantsima, laulmisest rääkimata. Et see nõudis üksjagu eneseületamist, koostöö jätkus ka sallise ooperis ratsu mees kanderi muusikalis kabaree, siis Porteri muusikali skan, kan ja. Hiljuti laval olnud meie rahvuslik algupärand Vargamäe. Nii kõva on. Teda haukuda. Aga siis erilise tänutundega tahan meenutada tuntud laviini operetilavastajate koreograafia, Monika Viislerit, kes tõi niisugust Viini opereti elegantsi ja kergust ja hõngu meie lavalaudadele ja, ja ma mäletan esmakordselt, kui ta tuli evini verd 94. aastal lavastama siis meid algul hämmastas tema niisugune saksa tantsus ja täpsus me ei olnud harjunud sellega, aga hiljem saime aru jah, nii nagu rusikal on tähtsad need nukid, nii on ka iga lavastuse juures, kui ta tuleb sileda munana välja, siis on see mõne etenduse möödudes vajunud laiali. Aga tema lavastused tänaseni ka suurte vahe aiadega mängides ikka täpsed ja lavastus on püsinud koos. No muidugi temaga koostöös valmisid sellised asjad veel nagu trausi nahkhiir, see oli võib-olla natukene vähem õnnestunum. Aga siis Strausi öö Veneetsias siin on näide, kus tõesti pea aegussušeetust banaalsest operetist on võimalik teha. Huvitav. Ta sisu on ju mitte midagi ütlev. Aga muidugi tänu väga huvitavale lavastusele ja muidugi väga täpsele koreograafia-le oli see väga vaadatav ja suure menuga minev. Ja praegu veel kaks tema repertuaaris olevat lavastust Lehari lõbus lesk ja, ja veel kord restaureeritud Viini veri, nii et siin on näide, et hiilgav lavastaja ja kui on ka hiilgav koreograafia, siis on tulemus maksimaalne. Kui nüüd on Jäänud silma? Ei, ma olen. Enam. Kivis oli Vunny. Nii et vaatamata sellele, et teil on pensioniiga kätte jõudnud Nüüd jätkate te ikkagi laval esinemist? Jah, õnneks on niimoodi jätma peale nüüd üksikute lavastuste olen leidnud ka üsna palju rakendamist ka väljaspool maja, mind on kutsutud esinema ja ma olen seal siis muidugi läbi viinud selliseid laulu ja huumoriprogramme, kus ma olen läbi huumoriprisma meenutanud ka omi toredaid kolleege, kellega on. Teatrilaval kui ka elus juhtunud igasuguseid kummalisi asju ja paraku need lood unustatakse koos nende inimeste kadumisega meie keskelt, aga sellest on ääretult kahju. Ka need väikesed naljakesed moodustavad ju osa teatriajaloost. Kas te olete need lood ka kirja panna, et see on nüüd niisugune väga delikaatne asi, ma andsin materjalid ühele ajakirjanikule, aga nüüd nad on marineerinud juba mitu, mitu aastat, vist neli-viis aastat ja ma lootsin, et see Estonia aastapäeval tuleb välja, aga ei midagi. Aga rääkige meile mõni. No minu toredatest kolleegidest. 43 aastat tagasi, kui ma Estoniasse tööle tulin sattusin ühte garderoobi operetti legendi Endel Pärnaga, kes armastas tihti korrata ilmselt vist Paul pinnale kuulunud mõtteterateater. See on hullumaja, aga operett, maruhullude osakond. Aga teine väga vaimukas kolleeg Vello Viisimaa jälle väga omapäraselt tõlgendas tuntud vene lavastaja Stanislavski lauset, kes oli, et teatris ei ole Scurjega väikseid rolle, vaid on suured ja väiksed näitlejad. Aga Vello versioon oli selline, et teatris ei ole suuri ega väikseid näitlejaid vaid on suured ja väiksed palgad. Aga kas teie endaga ka midagi lõbusat, naljakat või vaimukat on juhtunud? Mozarti võluflöödi esietendusel juhtus niisugune koomiline lugu minuga. Kui ma linnukaupleja papageenuna tulen, prožektorite valgusesse üks linnupuur ühel pool õlga, teine teisel pool. Ja kui ma hakkasin laulma, järsku kuulsin läheduses väga võikaid kraaksatust, ma ei saanud aru, kuskohast see tuleb. Eri Klas saatis Alt selliseid väga kurje pilke, et misasja ma nüüd jälle olen seal välja mõelnud. Aga need butafoorsed, linnud, mis olid seal puuri sees, oli etenduse juht Jüri Kruus asendanud elavate papagoisid. Ega nad olid suured pirakad, papagoid tood kodunt. Ja muidugi need hakkasid nii jubedalt karjuma, ma ei uskunud, et see kaunis lind võib nii võigast häält teha, nii et ma olin vahepeal kohe päris raskusi, et halsusest püsida. Vähe selle, sest et ma pidin naeratava näoga laulma ja flööti puhuma. Aga ma pidin ka veel võitlema nendega, sellepärast nende puurivõrede vahelt üritasid nad mind nokkida. Nii et see oli tõeline. Büroveel arvus, kas teil oma peres ka seda teatri- ja muusikapisikut veel on, olete te seda edasi andnud? Muidugi nad aktiivsed teatriskäijad on küll, aga leivaametiks ei ole sellest tehtud ja üsna halastamatu. Kriti on mul kodus abikaasa näol, kuna temalt ma kuulen ilustamata, vahel ka mul lemmiteeriti meelepäraseid arvamusi. Aga on sellest kasu ka, kindlasti võiks seda juttu jätkata Ta taga lihtsalt saateaeg on selline, et, et me peame siia nüüd punkti panema ja mis mul ikka öelda on. Suur tänu, Voldemar Kuslap, ma tean, et publik teid armastab ja et jätkub tahet ja jõudu ikka ja jälle inimeste ette astuda ja jagada seda, mida teil jagada on oma armastust, muusika vastu, armastust elu ja inimeste vastu ja see on parim, mida üks kunstnik teha saab. Aitäh, ja edu ja õnne edasi. Aasta. Isa. Saates Voldemar Kuslap-ist kõlasid järgmised katkendid Smetona Ultava Heldur Karmo sõnadele. Valgre sinilind, kõrbere operetist, keri, nõudmiseni Valgre raudne muusikalist muinaslugu muusikast Aarne Oidi vana meloodiatungi hote tõotus, laul Michelle'i muusikalist mees La Manchast malatestaja Don Basquale duetti Teo Maiste Katonitseti ooperis Don Basquale Don Giovanni aaria Mozarti Don Jovannist karissini Victoria Victoria Aristiidi emad, lääni duett Abrahami operetis, Savoy ball, Pali Radži laul, Kalmani operetist, Mustlasparun ja laul Jerry Bocki muusikalist viiuldaja katusel. Saate koostas Tiina kuningas, tehniliselt teostas Katrin mõõdik.