12. detsembril 2007 lahkus igavikku pianist ja armastatud klaverit taia professor Lilian Semper. Lilian Semper sündis 30. oktoobril 1933 tartust. Tema isa oli kirjanik Johannes Semper ja ema muusikakriitik Aurora Semper. Lilian Semperi klaveriõpingud kulgesid Tallinna muusikakoolis hirm kard kaudre konservatooriumis Heljo Sepa ja Moskva konservatooriumi aspirantuuris professor saki juhendamisel. Aastatel 1950 kuni 70 tegutses Lilian Semper kontsertpianistina esines nii soolokavadega kui sümfooniaorkestrisolistina. Alates 1960.-st aastast oli Lilian Semper Tallinna Riikliku Konserva tooriumi, praeguse Eesti teatri- ja Muusikaakadeemia õppejõud. Aastast 1995 professor ja 1991 kuni 2000 klaveriosakonna juhataja. Lilian Semper oli rohkem kui vaatajad. Suur on nende inimeste ring, kes tundsid temaga suhtlemisest sügavat rõõmu. Lilian Semper elab edasi kõigi nende mõtetes ja mälestustes algavasse saatesse, kogusingi, kilde neist mälestustest ja mõtetest. Mõne korra käivitame ka vana arhiivilindilt. Lea Tormis, koli Lilian Semperi klassiõde ja pinginaaber. Ja see on kõik väga kaugel, aga me suhtlesime kuni viimase ajani sekulaarselt kogu aeg. Me eluaeg väga palju rääkinud ja kõiki elu asju omavahel arutanud koolist peale tuttavaks Me saime sõja ajal õieti sõda ei olnud veel lõppenud. Sel ajal oli kogu see koolisüsteem küllaltki segi paisatud ja koolile siia koole tõsteti ühest kohast teise, aga kuna me mõlemad õppisime õhtupoolikul teist asja, mina olin läinud Estonia balletistuudiosse ja tema pis muusikat muusikakoolis, siis me pidime tingimata käima hommikupoolses vahel. Meil oli üks tüdrukute kamp, kellega me tegime mingeid ettekandeid koolipidudel, kui vaja oli, sest Villu mängis klaverit ja mina mingil määral tantsisin ja siis pandi meid veel laulma. Ja ma olen ikka meenutanud ühte naljakat pidu, mida me nagu oma algatusel tegime ja mõelnud, et isegi kui targad olid need eestiaegsed õpetajad, kes sel ajal seal veel kõigis neis koolides olid need vaatamata sellele, et oli ju tegelikult kõige hullem Stalini aeg meil hästi igast imelikke asju teha, vähemalt seal alguses mina ei mäleta, et oleks väga suurt niisugust ideoloogia survet olnud. See tuli hiljem. Kuid igatahes me omal algatusel korraldasime mingit maski pidu. Sel ajal oli moes Estonias stacas esile kerkima Georg Ots läks kolm musketäri niisugune ooperit. Ja mingil peol me tegime seda järele, meil oli niisugune neljane tüdrukute seltskond sel ajal see oli tüdrukute kool ja siis me mängisime isendeid, pere ja laulsime, me olime ära õppinud sealt laulu. Ja kuna mina käisin balletikoolis, siis ma laenasin Estoniast mingit rapiirid. Ma olen ikka mõelnud, kus võis koomiline olla. Võiks veel korra kuulata, kuidas me ostsime kolm musketäri, kolm kavalerid ja vehkisid Volkadega ja me olime siin üks parajad teismelised, just umbes 13 14 aastased. Kindlasti kohutavalt koomiline, aga see võeti kuidagi tõsiselt vastu. Nii et tuntud laulu Ludmilla, väinmaa, tema, absoluutselt teised, kui nad ei lasi meil kõike seda teha, selle kambaga, meil olid mingid varjunimed, siis Me leiutasime omad tähestiku, millega me kohutavalt ärritasime, õpetaja ütlesime, saatsime tunni ajal üks le kirju ja need võeti ära ja need ei osanud õpetaja lugeda. Ja naljakas ongi see, vot hiljem hakkasid kõigi selliste asjade puhul tekkinud mingit poliit. Millised ohud. Aga sel ajal nähtavasti ei tulnud kellelegi veel pähe. Lihtsalt oli pahandus, noh, et segavad tundi, õiendavad mingeid oma asju tunni ajal, aga kuna me õppisime kõik hästi, siis erilist suurt skandaali sellest ei tulnud. Sedalaadi asjadega me tegelesime. Neljandas koolis õppimise aeg tekkis meil üks imelik harrastus, mida ma nüüd tagantjärele teate inimesena olen mõelnud, et kus meil tuli ja miks me just niimoodi tegin, me ei läinud kuhugi ringi, me ei hakanud kusagil mingi näitemänguga esinema, vaid me tegime omavahel praegu nimetaks seda rollimängudeks ja selleks on kõik mingid suured institutsioonid vist olemas ja neid tehakse väga laialdaselt. Aga me ilmselt mõtlesime selle ise välja meie kampa, ilmselt ideoloog oli üks väga tark tüdruk, Malle Palm, Rudolf Palmi vanim tütar ja ma arvan, et kuidagi sai tema algatusel ja siis ma hakkasin mingite loetud raamatute ja nähtud teatrietenduste filmide järgi märkisime omavahel mängima, kusjuures ainult selle kambaga ainult omavahel õhtuid pärast kooli, mõnikord ka poole öö niimoodi välja oma lõbuks. Kostüüm meerisime ennast kuidagi teate ajaloolasena ütleme nüüd, et see oli nagu ilma publikud komeediatellarke selles mõttes, et meil oli mingi kokkulepitusstsenaarium selle loetud või nähtud äsja järgi olid jagatud rollid ja siis me lihtsalt mängisime oma improviseeritud tekstiga ainult endale ilma mingi publikut, see, kes meil mitu aastat see võttis meil põhiliselt kogu vaba aja, nii palju, kui meil seda üldse oli kahe kooli vahelt. Siis me käisime mõlemad Verni kirjandusringis kui muusikaringis. Et see oli niisugune väga tugev sõprus. Me olime kogu aeg pinginaabrit, Lillu valiti seal selle klassivanemaks. No see sidus meid, see oligi see, mis meid huvitas. Lillu oli ju väga niisugune usaldusväärne ja kindel inimene, kelle peale võis absoluutselt kindel olla nii nagu iseenda peale või mõnikord võib-olla veel rohkemgi. Ja vot see oli ta siis, kuna me igale poole koos liikusime terve kooliaja. Niimoodi umbes käiski, et me saime kõik omavahel rääkida. Ta ta, kusjuures niisuguseid väga intiimseid teemast me ei arutanud, tol ajal ikka meid huvitasid mingid niisugused kõrgemad ja ideaalsuhteasjad kui nüüd humoristlikud ütelda. Aga siis, kui me lõpetasime, siis muidugi sellest ajast peale meil nii väga palju enam koos ei olnud, mina läksin Moskvasse õppima, muide, Lillu kavatses korraks ka tulla Moskvas see Moskva ülikoolist, Akemperite pere oli nii-öelda põlu all poliitiliselt ajal, mis natukene mõjutas ka Lillu kooli lõpetamist, kuigi siiski mitte niivõrd, et ei oleks talle kätte antud seda kuldmedalit. Sest me mõlemad võtsime ennast seal lõpus stardis väga tugevasti. Kuna oli niisugune kavatsused, tuleb minna õppima ikkagi asju, mis meid huvitavat. Me lõpetasime 1951, oli üldiselt kõige hullem aeg, siis oli tolmunud see kaheksas pleenum ja kõik need kodanlike natsionalistide kuulutamised ja väga raske aeg, mida me noortena võib-olla päris lõpuni aru ei saanud. Aga taipasime, et mingi jama on. Ta läks ikkagi edasi muusika peale, mis oli ilmselt ka õige tänu temale muidugi mina, kes ei ole ju spetsiaalselt muusikat õppinud, sain ka ehk rohkem muusikast osa, ma ei tea, kas ma oma aruga oleks käinud näiteks kooliajal, nii palju sümfooniakontserti. Kuulakem arhiivilindilt, mida Lilian Semper rääkis oma 50. juubelisaates oma klaveriõpinguid, õpetajatest. Ema kaua aega tagantjärgi naeris, malevat ikka öelnud, et klaver rikub nooruse ära, paneb nooruse nahka. Kuigi ma mõtlen jälle järele, siis minu meelest kõige regulaarsem harjutamine oli siis, kui mul klaverit kodus ei olnud, see oli sõja ajal. Siis ma käisin võõraste juures harjutamas üks tund päevas. No ma ei tea, kas see just seda noorust nii väga rikkus. Ja lühidalt väljendudes, ma ütleksin, et harjutama oleks pidanud palju rohkem. Sest kui me praegu vaatame praeguseid pianisti ja nende taset, noori pianisti, ma mõtlen siis esmajoones tehnilise külje mõttes, annab meie aegsetest pianistidest kõvasti, eestase on tõusnud ja ma arvan, et seal on põhjuseks ka see, et nad õigel ajal on rohkem tööd teinud. Üldiselt mulle isiklikult on meeltmööda rohkem töökad inimesed, laiskus on mulle äärmiselt ebameeldiv iseloomujoon ja ja kuigi vahelise ka võid laisk olla, ikkagi meeldiv, ei ole, sellepärast mulle isegi mõni vähem andekas, hea töökas on sümpaatsem kui see teine variant. Ma olen õppinud klaverit 11 pluss viis, pluss neli. Oi, see tuleb hirmus palju. 20 aastat. Mul on sealjuures olnud ainult kolm klaveriõpetajat, seda pole just palju. Esimesed 11 aastat ma õppisin hirm kart kaudre juures, kes oli alguses Tartus nagu minagi ja pärast ta tuli Tallinnasse, siis kui meie peregi Tallinnasse kolis. Tema oli niisugune sügavalt musikaalne, väga omajagu kinnine, aga samas väga temperamentne. No inimene tema juures õppida oli huvitav ja oleks kindlasti palju huvitavam olnud, kui see oleks olnud see aeg, mil ma ise õppisin veel keskkoolis ja ma kardan, et Tal oli päris palju vaeva, sellepärast õpilased ei teinud palju tööd nagu vaja. Aga ta andis niisuguse hea klassikalise kooli sõrmetehnika eriti ja väga palju niisugust Viini klassikat, Bach ja tal oli muuseas ka päris suur huvi ja tihe side eesti muusikaga, nii et ta mängisin tema juures Ellerit jah, saart ja niisuguseid heliloojaid ka ikka pidevalt. Teine õpetaja, kelle juurde ma astusin konservatooriumis, oli Heljo Sepp. Tema oli just parajasti tulnud Moskvast aspirantuurist, ta oli noor ja väga. Tal oli niisugust suure kunsti hõngu juures, võiks öelda. Ta oli väga hoogne, väga võluv õpetaja. Ta nagu laiendas seda silmapiiri, ta pööras palju tähelepanu pianistlikule vabadusele ja suuremale tehnikale ja samas ka muusikaliselt. Ta on ise õppinud kompositsiooni, nii et ta pööras suurt tähelepanu, vormi selgusele ja tema muuseas ka hindas väga eesti muusikat, nagu teada, on ju Elleriga väga seotud olnud, nii et ka Ellerit sai tema juures mängitud ja temaga koos sai käidud Elleri juures paar korda ette mängimas, see oli ka väga huvitav. Ja kolmas õpetaja oli aspirantuuris Moskvas, oli professor Sakk. Tema nägu pööras erilist tähelepanu viimistlusele lõplikule väljatöötlusele. Teinekord oli niisugune tunne, et siin, kust kodus nagu juba olid rahul, et tükk on peaaegu valmis seal Moskvas töö siis alles algaski. Ühesõnaga, seal sai nagu niisugust viimast lihvi nagu rohkem. Ja Moskva aeg muidugi oli iseenesest üldse üks põnev aeg, sellepärast et seal nägi ja kuulis tohutult palju. Professor Heljo sepa jaoks oli Lilian Semper üks lemmikuid. Lilliansenber võlus meid kõiki oma lihtsuse, siiruse ja sõbralikkusega. Tema öeldud sõnadel oli mingi vaikne, kuid suur, veendus mõttejõud oli see, mis temas kui muusikus alati hõõgus. Talle omane järelemõtlik juurdlev lähenemine muusikateostele vormisid ilmselt samaaegselt ka tema muusikalise mõtlemise päris tõdesid. Säravaks ja veelgi veenvam maks kujunes Gillian Semper ja tema muusikuhing. Lilliansemberiga tundsin alati, et oleme tõelised sõbrad nii oma muredes kui ka väikestes rõõmudes. Heljo Sepa klaveriklassis alustas Lilian Semper õpinguid koos Helju Taugi ka. Ka sellest kontaktist kujunes eluaegne sõprus. Kuulake nende vestlust saatest pianistid omavahel aastast 1993. See töö solite pidi ikka väga head vilja kandma, kui juba tudengina hakkasid kontserteerima sümfooniaorkestriga. Ega seda nüüd kõik ka ei saanud, kuigi see oli üks hea, laseb kõlada võib-olla veidi liiga uhkelt selles mõttes, et tookord tehti lihtsalt sümfooniastuudio kontsert raadios, need olid otsesaated sealt suurest praegusest esimesest stuudiost. Ja seal vahetevahel sai mängida mõni üliõpilane ka. Ja minul õnnestus see esmakordselt kolmandal kursusel Stavamale. Ta on hästi, sest see oli suur elamus. Siis ma mängisin Hotanjeffmol kontserti, seal juhatas Sergei Prohhorov ja siis järgmisel aastal ma sain mängida listi Est-kontserti kah sealsamas raadiostuudio kontsert ja järgmisel aastal kuulsin juba mina olles tulnud Tallinnasse tagasi, see oli lõpuaktus. Kas siis ma mängisin seda juba teist korda juttu nimelt Prokofjevi esimesest kontserdist. Võib arvata, kui nukralt lüürilisena ma seal istusin, oli tore näha, kuidas sa olid jõudnud niikaugele, Prokofjevi kontsert on nonii, häbematult loor ja rõõmustav ja ula kas ja uljas. Ja muide ja minu esimene mulje Heljo sepast, niisugune mängija mulje on ka just nimelt selle kontserdiga ja tema oli esimene, kes seda Tallinnas esitab. Kas enne veel, kui meie konservatooriumis astusimegi? Tol ajal mängiti vähe kaasaegset muusikat, et kah nii kaasaegselt nagu Prokofjevi ei saanudki mängida varem, sest see oli vahepeal keelu all oli välja ja siis see mulje oli väga tore ja ma mäletan, et selle üle ka vaielda, selle üle vaieldi, kas niisugust muusikat üldse tasub mängida ja mina olin küll vaimustatud. Aga nüüd edasi sellest peale, nagu me olime siin Tallinnas koos sina seega tegelikult kaugeltki mitte. Tallinlane Me oleme jõhest Hiinast pärit, võib olla selle pärast, millist nii hästi klapibki ega ei tea täpasega tartlased ja tallinlased, ma mäletan näiteks seda, kui ma Tallinnasse tulin peale sõja elama 44., et mul läks väga kaua aega, enne kui ma suutsin lepp pida Tallinna ümbruse niisuguse tasase maaga, mis on Eestimaa põhiliselt. Aga ma olen sihuke lõunaeestlane ja ma tundsin kohutavat puudust Lõuna-Eesti looduse, küngaste ja mägede järgi, isegi võiks öelda, et me oleme siin kohanenud, aga nii ühtlaselt oma elu elanud inimeste, ma mõtlen nii ühes korteris nii kaua olnud ühes kodus ühes koolis õppinud, töötanud seda on küllaltki raske leida. Ma tahaksin midagi väga südamliku öelda sinu kodukohta, kus vanasti sageli käidud, me olime tookord väikse pojaga kuidagi nii, mitte päris silma peal, aga ilma korraliku või ammugi kauni kodu. Ta Semperite juures käimine raamatute küllus juba ise ja põnevat raamatut, mitte need, mida parasjagu just sai ilusa, hoopis teist tüüpi mööbel, mitte see tunne, mis on, et sa lähed korterisse ja kõik on nii nagu igalühel, teisel enam-vähem ühes korralikus nõukogude kodus ja väga palju kunsti. Minu jaoks oli see üsna võõras, isegi ma ei olnud seda nii näinud kodudes. Kunstirohkus on osaliselt ikka sugulussidemete tõttu, kuna minu perekonna lähemate sugulaste hulgas on päris mitu kunstnikku olnud ja kas sina ise ei joonista maali ei vooli? Ei, vaat minu õde, kes suri 14 aastaselt, temal oli hea joonistamisanne küll tõesti, aga mina kohe mitte sugugi ainult karikatuure, võib-olla pisut õpetajatest näiteks täitsa imelik nii heatahtliku inimese kohta heatahtlikud, sõbralikud sahhid värsid, hoolitseda, kodu veel mõeldav tolle aja kohta oli segajõukas kodu muidugi. Ja seda oli hea nautida, mitte üksi, minul aga minu pojalgi selle tõttu me tulime sinna ja sinu vanemad olid ka väga lahked inimesed ehk isa sõna kehvem, aga tema ümber kumas mingit tarkust või eluteadmist, mis jättis mulle mulje ja mulje, jättis väga mulje ema, rõõmus aktiivsus, jättiski mulje, tõtt-öelda kuni tema surmani see oli, kestis läbi elu ja nad olid väga erinevad. Ma ei võiks öelda, aga see kodune õhkkond, mis meil valitses, ma nüüd tagantjärele julgen küll öelda, et see oli õnnelik abielu vististi väga. Ma uskusin vanasti suure, nagu kõik inimesed elavad nii hästi omavahel omavahel, aga pärast ma olen aru saanud, et vististi mitte, et vististi on see isegi mingil määral erandlik. Võib-olla seda on liiga öeldud, aga aga oli küll hea õhkkond meil kodus. Räägib muusikateadlane Merike Vaitma. Mina ei kuulunud küll Lilian Semperi kõige kauaaegsem asse tutvusringkonda. Me olime tuttavat, ma rehkendasin välja 46 aastat, aga üsna mitmel moel. Ma usun, et see oli 80.-te algul, kui ma hakkasin teda kutsuma Lilluks, nagu kõik. Aga kõige esimene mälupilt temast niisugune filmi kaader on pärit veel varasemast ajast, kui me üldse tuttavad ei olnud, see oli tema üks kõige esimesi soolokontserte või koguni kõige esimene Estonia kontserdisaalis. Ta õppis alles Moskva konservatooriumi aspirantuuris Jakov saki juures. Kõigepealt see, kuidas ta lavale tuli, valge kleit seljas ja natukene kiire sammuga tavatult kiire, aga mitte tormakalt. Ja klaveri taha istus kohe käed tõstis ja kohe mängima hakkas. No ei suuda publiku poole ikka kummardas ka, aga ta kindlasti vaadanud publikusse, tõstis käed ja hakkas kohe mängima, see oli Beethoveni kolmas sonaat c duur, oopus kaks, number kolm, väga hea avalugu. Ta oli nagu teistmoodi, väga isikupärane, aga hirmus loomulik ja tema mängimine niisamuti. Ja kõik kokku, nagu oleks värske tuul järsku saali tulnud. No kogu see kontsert oli väga nauditav ja hiljem ma kuulsin teda muidugi veel palju kordi. Ikka juba kava ise väga köitev. Selles oli sageli ka mõnigi teos väljastpoolt tavarepertuaari, näiteks partoki paga tellid või Tormise kolm prelüüdi Afuugat, mida huvitav, miks neid nii vähe mängitakse, temale on nad kirjutatud ja palju kuulsin muidugi toas viiuldaja Mati Kärmas ega kes oli minu kursusekaaslane? Ma mäletan näiteks, kui hästi nad mängisid Mozarti sonaate veidi püssis Divi Prokofjevi esimeest ja mõtlesin, et miks nad küll nii hästi sobivat ja arvan praegu, et ju nad väga õnnelikult täiendasid teineteist. Mati oli üks üleni sihukene, hingestatud lüürika. Jaa, Lillu kindlasti niukseid kainema mõtteviisiga reserveerituma mänguviisiga iialgi mitte kuiv ja Lillu tugev analüütiline mõistus oli kindlasti tänu millele teose üldplaan, niisugune tervik ka väga hästi alati koos püsis. Moskvast õppimast tuli ta tagasi aastal 1961. Samal sügisel astusin mina kontserdil tooriumi ja mul oli väga suur rõõm kuulda, et ma olen klaverist tema juurde määratud. Nimelt päris alguses anti talle ka kaks üldklaveriõpilast, teine oli Avo Hirvesoo. Ekst Lillust õpetajana kõnelevad paremini ja täpsemalt loomulikult tema eriala õpilased. Ma ütleksin ainult, et ma läksin alati tundi väga hea meelega. Ja üldse kippusin rohkem aega kulutama klaveri harjutamisel kui tarkade raamatute lugemisele. Ma usun, et me rääkisime siis ka juba mitte ainult muusik, kas kohe kindlasti rääkisime päris palju paarkümmend aastat hiljem, siis kui ma olin ise konservatooriumis õpetama hakanud ja me kohtusime päris sageli, vahel ka mitte juhuslikult ja rääkisime väga palju raamatutest, ilukirjandusest, tema oli ju lugedes üles kasvanud nagu tema põlvkond ja mitu hilisematki. Alles 90.-te lõpupoole hakkas noorte lugemisharjumus Eestimaal ju ära kaduma ja asendusarvutimängudega ja temal oli tugev muidugi tänu kodule. Ja nüüd aasta tagasi oli kodus haige pärast operatsiooni ma helistasin ja tahtsin just öelda, et nüüd, kui rõõmu tunda sellest, et tal on võimalus lugeda aga ta jõudis enne juba ise öelda, tead, kuidas ma naudin seda, et mul on praegu aega lugeda ja muidugi naertest, kuigi tal ei olnud suurem asi enesetunne parajasti kindlasti. Ja kui ta tänavu oktoobris ütles veidi enne oma sünnipäeva oktoobri lõpus, ütles, et ta ei suuda lugeda enam mingit imelikult, häired see oli, kõlas päris jubedalt, ma mõtlesin, et just tema puhul on see üks saatuse eriti fineeritud ja julm ja ülekohtune käik tänu sellele, et tal oli terav kõrv mitte ainult muusika, vaid ka sõnade suhtes, ta oli väga hea muusikaarvustaja. Tema hinnang pakkus alati huvi. Ma usaldasin tema hinnanguid. Nüüd, milles ta pidas vestlustes oli alati tema sõnavaras niisugune krit keeriumit kas mängis keegi üllatustega või mängis väga hästi, aga ilma üllatada tõsteta see repliik siis ei sisaldanud just väga suurt vaimustust. Aga tema artiklites on hästi palju tabavaid ja ilusaid kujundeid. Mul on meeles, kuidas ta Kalle Randalu kohta kirjutas, oli kalle üks esimesi soolokontsert 80.-te algul. Ta justkui mängiks klaveri heledama poole peal. Väga tabav ja ilus. Kuna ta oli tõeliselt ja sügavalt haritud, siis nähti teda muidugi meelsasti kõikvõimalikes ja võimatutes komisjonides ja žürii des ja mina puutusin temaga kokku ka kui suurepärase muusika magistrit, see tähendab interpreetide või heliloojat, et tööde eksamikomisjoni esimehega. Ja siis, kui ta nõustus minu juhendatud kirjatööd oponeerima, oli alati kindel tunne. Vähemalt siis, kui oli tegu mõne pianistiga, siis ma alati otsisin kõigepealt Lillu üles. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud pealiskaudselt leebe stiilis, et ah, paneme kõigile viied ära ja korras. Kui mõni komisjonis umbes niimoodi arvas, siis lill oli ikka see, et kuna ta oli ka esimees, siis ta oli seal lihtne teha hoidise hindamislatika mingist maalses kindlas kõrguses. Ja ta märkas alati nii õigeid asju, nii tugevaid kui nõrku külgi ja kõike, tegi ta seda niisuguse leebe tooniga, aga väga täpselt. Lõpuks, kes Lillut ei tundnud, võiks mu jutu järgi arvata, et ta oli puhtalt raamatu inimene, kes tunnevad, naeravad, et kaugel sellest suveti lohusalus käis alati esimest korda ujumas juba varahommikul esimese asjana üles tõustes välja arvatud jah, viimane suvi, siis ta ei saanud seda teha ja üldse füüsiliselt heas vormis ja väga liikuv. Igal suvel käis ta kusagil reisimas välja arvatud kaks viimast suve ja tema reisipilte Te vaadanud ja muljetest osa saanud, olen ma korduvalt, oli ka plaane koos minna kuhugi, mõtlesin, et küll me lähme veel, aga siis tuli välja, et ei lähegi enam. Igatahes ta jättis väga suure augu järele väga paljude inimeste ellu, minu omastega. Räägi viija Remmel. Lilian Semper oli minu pikaaegne klaveriõpetaja ja ma arvan, et ta oli väga oluline inimene mu elus mitmes mõttes. Tulin tema juurde. Dima, suhteliselt noores eas olin muusikakeskkooli seitsmendas klassis ja mul ilmselt väga vedas, et ma tema juurde sain. Semper oli olnud ju kogu aeg kõrgkooli õppejõud ja tema õpetusstiil oli mõnevõrra teistsugune kui selles õppejärgus tavaliselt on, ta väga ei nämmutanud neid teoseid, mida me läbi võtsime. Ta ei teinud asju, Valmis kandis küllaltki palju vabadust, aga see, kuidas ta suunasse toimus märkamatult kui ma olin seal seitsmes, kaheksas klass, võib-olla ma nii teadlikult ei saanud aru, mis seal täpselt toimus. Aga mulle mingis mõttes sobis ka selline vabaduse andmine, sest ma olin küllaltki kangekaelne õpilane, kellel olid mingid omad tahtmised ja omad ettekujutused asjadest. Ta lasi nendel teostuda, aga seal, kus vaja, loomulikult astus ka vahele. Ja oli meil ka isegi vaidlusi, aga selliseid sõbralikke ja leebeid vaidlusi ma ütleks. Vahel ta isegi kohustus mõne minu sellise mõttega, mis, mis nagu tema omaga kokku ei läinud. Ühesõnaga, ta aktsepteeris ka mingit sihukest, noore inimese oma mõtlemist. Semper mulle alati seostub sellise mõistega nagu daam. Loom on võib-olla siis ütleme, tark, intelligentne, delikaatne ja alati korras välimusega inimene, noh, kui seda kuidagigi püüda defineerida. Ja Lilian Semper seda oli. Kui paar aastat tagasi ma tegin temaga intervjuud ajakirjale muusika siis ma tulin jälle selle mõttega välja ja ta ütles, et ei tema nüüd ja me ei ole, et tema ema Aurora temp Ta oli seda küll, et nimelt tema põline õmble ei anna, oli väitnud, et ei, teie ei ole daam, aga teie ema küll oli nagu minu jaoks see nii ei olnud, kogu tema olemus oli natuke nagu teistsugune kui tol ajal, inimesed olid siis, kui mina õppisin, noh, see oli enamuses siiski nõukogude aeg. Ta esindas ühte teist aega, ta arvatavasti esindas seda esimest Eesti aega, seda esimese vabariigi aega, mis on ilmselt olnud üks ilus aeg, ta esindas ka kultuursusest mitmes erinevas mõttes. Kas aga see kultuursus, mis temas oli, see ei väljenda oota tingimata sõnade salati või ütlustes vaid mingis tema olemuses ja tema käitumises tema olekus. Nii et ta mõjutas mind isiklikult, et nagu väga mitmetahulised ja ma arvan, et ta mõjutas oma olekuga sellega, mida ta endas kaasas kandis ka väga sügavalt toonast konservatooriumi praegust muusikaakadeemiat. Ja ma arvan, et koos tema lahkumisega sealt lahkus ka üks väga oluline tükk vaimsust, seal on palju vaimsust edasi, aga vot sellist vaimsust seal võib-olla praegu hetkel ei olegi. Kui nüüd meenutada mõnda isiklikku seika Lilian Semperi ka siis selleks ehk oleks esimene külaskäik tema juurde koju. Minusuguse seitsmenda klassi tüdruk kuule mõjus nagu kultuuri šokina sest see oli selline kodu, kus toad olid täis raamaturiiuleid, maast laeni saamatu riiulite vahel olid Adamson-Ericu maalid. Adamson-Eric oli nimelt tema onu, siis oli seal selles suures elutoas üks väga huvitav Ta laelamp ja üks väga põnev põrandavaip Need olid samuti Adamson Eriku tehtud sealsamas toas oli siis tema isa Johannes Semperi kirjutuslaud, mis oli ka mõjus väga imposantselt, mida ma siis suure aukartusega vaatlesin oma diivaninurgast, siis pakuti teed ja Kim ja vot selle tee pakkumisega seostus üks selline väga raske juhtum, nimelt et suhkrut sinna sisse pidi panema suhkrutangidega, suhkrutükke suhkrutangidega. Need olid mingid vanaaegset, ma ei tea, misaegsed, tsaariaegsed, suhkrutangid ja mina muidugi omas kohmetus ei saanud aru, kuidas need lahtikäivad ja kama suhkruvõtmisega. Ja siis ta ütles, et noh, need suhkrutangid töötavad nii, ta võttis sealt samast näpuga, siis suhkrutüki ja pani oma tassi sisse ja sellise leebe huumoriga, nagu talle väga omane oli, pööras selle asja niimoodi mugavaks ja selliseid väikseid armsaid lugusid on päris palju temaga seoses. Aga teisest küljest oli ta minu jaoks üks väga põnev isiksus, kellele ma tahtsin kogu aeg nagu lähemale pääseda, aga samas ta oli inimesena küllaltki kinnine. Tema juurde käis ka see teadmine, üks hästikasvatatud inimene ei paiska oma emotsioone välja ja ei vaeva teisi oma murede või probleemidega. Ja see oli ka siis, kui ta lõpuks juba päris haige oli. Delikaatses see oli noh, temaga lõpuni. Ja tõepoolest tunnen jah nüüd, et üks väga oluline osakene minu elust on nüüd kuidagi kaotsi läinud, aga samas on see nagu kogu aeg kaasas, sest see pagas on hästi suur, mis ta on andnud see mingisugune sisemine tugevus ja kindluse ja need mälestused, mis on nagu hästi rikkad, need on ka kogu aeg minuga kaasas. See on kõik väga oluline. Kai Ratassepp olid samuti Lilian Semperi õpilane nii muusikakeskkoolis, konservatooriumis. Sageli on nii, et see, mida sulle elus on lõpetatud ja räägitud Tasa teadvustama hakkad ja suudad nagu lahti mõtestada hoopis palju aega hiljem. Ja võib-olla ma, sest nüüd, kui ma olen hakanud ka ise pedagoogitööga tegelema, rohkem olen nagu mõelnud sageli selle peale, missugune õpetaja Lilian Semper oli minu jaoks ise töötades õpetajana, olen ma tihti tabanud ennast mõttelt, kui lihtne on õpilaselt võtta ära mängu rõõmse isu nii-öelda vint üle keerata. Ja Ma olen tõesti mõelnud vahel, et missugune oli see nipp, millega Lilian Semper oma õpilased nagu selle muusika juurde tõi või tööle sai, harjutama ma ei mäleta, oleks mulle või mõnele teisele oma õpilastest avaldan nagu survet või esitanud nõudlikultoonil midagi, see ei olnud ju temale üldsegi mitte. Huumor omale. Tegelikult see hingamisvabadus, vaimu värske hoidmine, see oli tohutult suur, mis tema klassis oli. Samas töö oli väga aktil, käisime me konkurssidel ja kontserdid toimusid, harjutasime palju. Aga see kõik toimus, aga sellises positiivses rahumeelses õhkkonnas muidugi, mida ei saa kuidagi jätta mainimata, oli tema erakordne huumorisoon. Tabavat väljendit, mis vahel olid isegi päris krõbedad, agalat maandasid, igasugused pingelised olukorrad hoidsid tuju kogu aeg hea, kõik, me olime teotahtelised, selles suhtes ma ülimalt tänulik talle, et see vaim jäi värske, muserdav, nendel rasketel õpingute aastatel just muusikakeskkoolis, kui ma mäletan, et minu oma õpingukaaslane, et paljud rääkisid, ütled toonid, millega seal klaveritunnis tööd tehti, olid hoopis teistsugused. Paljudel. Kindlasti tahaks öelda seda, et pedagoogiline tegevus õpetamine oli Lilian Semperi jaoks muidugi väga loominguline protsess. Ta ei armastanud sugugi siukest sõna metoodika. Mulle tundus, et nii palju, kui oli temal õpilasi, palju oli neid teoseid, millega õpilased siis käisid tunnis, nii palju oli ka neid metoodikaid, et igalühel ta nagu lähenes erinevalt, ta ise oli ju väga siiv ja ajaga kaasas käiv inimene kuulas palju muusikat, seal kursis kõigega, mis nagu toimus muusikaelus ka laiemas maailmas. Ja ma arvan, et ta tihtipeale ka nägi ühte sama teost võib-olla erinevalt erinevatel päevadel erinevalt, tähendab seda ka ühes intervjuus öelnud, et vahel õpilane ütles solvunult. Aga te ju eelmine tund, ütlesite mulle täitsa vastupidist. Ja tegelikult see on väga inimlik ja väga selline otsiv ja loomulik ja väga armas süstiise peakski olevuse õpetamine, sa otsid koos õpilasega ja lood iga kord uuesti sele teose interpretatsiooni. Hiljem, kui ma olin juba lõpetanud konservatooriumi, siis meie koostöö ikkagi jätkus, sest et minu jaoks oli alati väga oluline tema arvamused, kuulmine, ma käisin ikkagi vahel mängisin veel talle alati ma ootasin tagasi sidelt, temalt tuli mõni kontsert olnud ja väga pidasime oluliseks tema arvamus ja hiljem, kui me olime juba kolleegid, siis ma ütleksin, et ilma igasuguse häbitunde ja süümepiinad vaata, ma võisin ajate minna tema juurde ja küsida nõu, kui mul endal tekkis mõni õpetamise koha pealt mõni probleem või ei osanud ise mõnda asja nagu lahendada tema juurde, mis alati minna ja küsida seda lõuja ta suurima heasoovliku sega aitama. Lilian Semperi õpilane oli ka Eesti raadio helirežissöör Maido maadik Maidukas. Lilian Semper koolitas ühtlasi režissööre. Tema nüüd režissööre otseselt koolitanud, kuid tema oli see, kes mulle selle mõtte pähe istutas, et helirežissööriga tegelema hakata. Ja nüüd ma olen juba ligi veerand sajandiks sellele alale püsima jäänud. See tuli pärast seda, kui konservatooriumi lõpukursusel olime isekeskis arutanud, mis võiks nagu tuleviku väljavaade olla, kellena tööle hakata. Ja minu mängu tehniline pagas sai takistuseks mõtete väljendamisel, siis sai otsustatud ka mingil määral tehnilise elukutse kasuks. Omal ajal pärast muusikaga keskkooli lõpetamist oli mul ka periood, kus ma kaalusin väga sügavalt Tallinna polütehnilisse instituuti minekut kuid just siis oli ka persee inimene, tänu kellele ma jäin siiski muusika juurde, aga pianisti stuudium tema juures tuli arvatavasti kasuks. Praegusest kindlasti ta oli, sest mina ei kujuta ette, et seda tööd saaks teha ilma muusikalise kõrghariduseta. Vähemalt, mis puudutab süvamuusika salvestusi. Ilmselt oli ka see hea kõrva treening, noh, mõnel öeldakse, et on kõrvu jumalast antud, aga eks kindlasti klaverirepertuaari läbimängimine ja sellega põhjalikum tutvumine tuleb nüüd praeguses töös kasuks. Räägib kolleeg Lembit Orgse. Eredamad mälestused temast algavad perioodist, kui ma tulin ise Peterburist tõsistentuuristas uurist tagasi tööle, otsa kooli ja olles tulnud otsa kooli klaveriosakonna juhatajaks, mäletan, et tema just saanud muusikaakadeemia klaveriosakonna tolleaegse konservatooriumi klaverikateedri juhatajaks ja mäletan seda, kuidas ta tundis huvi oma tollel ajal noore kolleegi tegemiste ja plaanide vastu ja tegelikult see oli vist esimene kord, kui ta mind oma koju kutsus ja kus meil oli pikk vestlus klaveriõpetuse ja klaveriosakondade arengut teemadel. Ja mäletan teda justkui sellise heas mõttes vanema toetava julgusta ja väga häid ideid mõtteid andva ja samas ka just toetava kolleegina. Tema inimlik soojus ja sügavus, avaldus kõige ees. Ma mõtlen ka näiteks tema klaverimängu ja tema õpilaste mängu, mida olen nii kontserdilavadel kui ka muusikaakadeemia klaveriosakonna kuulamistel kuulanud lisaks muudele väga väärtuslikele kvaliteeti telemida ta oma õpilastele edasi andis, oli nende mängus just võib-olla eriline kõla soojus ja sügavus, milles tema õpilaste mängu alati ära tunneb ja, ja võib-olla ka teiste pedagoogide õpilastest helistada võib. Ja siis võib-olla üks tähelepanek ka tema tegevusest osakonna juhataja Dajana mille erinevaid avaldusvorme ma olen siis kolleegina nagu saanud jälgida ja tema oskus suhelda väga erinevate inimestega väga erinevate huvidega inimestega, tema oskus ka küllaltki ägedaid vaidlusi arvamusvahetusi malbel viisil ütleks siiski enamust rahuldava tulemuseni kanaliseerida. See oli imekspandav ja ega ta väliselt nagu selleks midagi eriti ei teinudki, ega võib-olla just see tema väärikas rahulik olek tingis seda et sellised mõttevahetused, kuigi nad võisid aeg-ajalt olla küllalt ägedate kirglikud, reeglina lahenesid, nii et keegi ei tundnud ennast kokkuvõttes halvasti ja tulemus oli hea. Irina Sahharenkova, teie olete Lilian Semperi kõige edukam õpilane, kelle üle ta sai väga palju uhkust tunda. Kas tema julgustas neid nii palju konkurssidel osalema? Tema julgustas, mitte ainult konkurssidel osalemise mõttes üldse inimesena ja muusikuna ja õpetajana. Kui ma tulin juba akadeemiasse, ma mäletan seda, kuidas me esimest korda, kuidas ma nägin teda. Ma tulin konsultatsioonile ja seal oli üks, ma isegi ei teadnud tema nime, oli üks õpetaja ja ma mängisin talle ette ja ta oli kuidagi nii rahulik, nii sõbralik. Ta jättis sellise väga hea inimese mulje ja ta oligi väga hea inimene. Ja kuidas teie koostöö sujus? Hästi juba esimesest aastast peale ei olnud mingeid ebamugavusi ega raskusi, ta oli alati väga siiras ja väga otse rääkis seda, mida ta mõtles ja samas väga sõbralikult. Ühesõnaga temaga oli kerge ja see, mis muusikalises mõttes väga tähtis, et tal oli väga tähtis loogika ja samas siirust, ei nagu ei eriti kannatanud selliseid vigureid ega midagi sellist, mida tehakse ainult viimasel ajal suhtlesime rohkem telefoniga. Iga kord, kui ma läheksin kuskile kontserdile, mingi mask siis küsis isegi kui tal olid need rasked ajad, oli haige. Siis ta küsis, kuidas kontsert läks, kuidas klaver on, kuidas publik ja kohe oli tunda sellist suvi ja sellist kaas, toetust ja kaasaelamist. Isegi kui lihtsalt niisama rääkida telefonil, siis kohe kui ta ütles tere, siis oli juba selline tunne, et naeratus tuleb näole, et lihtsalt hea oli rääkida inimesega ja mulle meeldis tal külas Käia seal Laulasmaal kodus ka ja meil olid need iga-aastased tema õpilaste kokkutulekud tavaliselt augustikuus tema suvilas väga palju on selliseid häid mälestusi ja alati, kui ma olin mingit plaati kuulanud või et kui midagi oli sellist mingit muusikalist elamust või muljet, mida tahaks jagada, siis Ma helistasin ja jagasin muljeid ja siis oli huvitav kuulda, et, et kuidas tema arvamus oli selle kohta. Kas kaugetel maadel nende konkursside ajal olite ka ühenduses alati alates sellest, kuidas seal kohapeal, kuidas ilm on, ja siis loosinumber ja täpselt kellaajad, millal mängin ja muljet klaverist ja kõik need detailid. Ja Ta oli alati väga kaasas selle asjaga. Tegelikult nad on väga-väga tore asi, need konkursivõidud ja osalemine, aga peamine on vist see, mina olen tänulik sellepärast et ta kuidagi suutis kasvatada, et ma oskan ise edasi areneda, võib tegeleda selle asjaga nüüd, et ma ei ole abitu selles mõttes, et kui ta õpetas, siis ta õpetas konkreetsed pala, kuidas seda tuleks mängida, vaid seda, et kuidas iga teosega tuleks teha tööd ise et sellest saaks midagi, see on minu arust just õpetamise juures kõige-kõige tähtsam. Ivari Ilja, teie olite palju aastaid, Lilian Semperi kolleeg Eesti muusikaakadeemias, aga teie esimene kokkupuude oli hoopis naabrimehena. Või õigem oleks öelda naabri lapsena. Hoovis, kus ma mängisin, võis väga tihti näha Lilian Semperi, kas oma abikaasaga autot garaažist võtmas või kasvõi näiteks prügikasti välja viimas. Tahes, tean ma Lilian Semperi juba väga ammustest aegadest, aga kolleegina tõepoolest töötasime koos Eesti muusikaakadeemias kindlasti eriti üle 20 aasta. Ta oli väga meeldiv kolleeg, temaga oli kena kohtuda koridoris, temaga oli kena kohtuda puhvetis kohvilaua ääres. Oma tööülesandeid pikki aastaid olles klaveriosakonna juhataja täitis ta väga sügava kohusetundega. Eksami üsnagi tulistel aruteludel säilitas ta alati rahu, väärikuse. Et ta oleks kunagi olnud terav või kärsitu või kannatamatu. Ta kuulas ära kõigi komisjoni liikmete arvamuse. Mis puudutab õpilaste mängu, siis oli tal väga hea kõrv, et tunda ära tõelist annet, et eristada võib-olla võltsi ehtsast. Samas üritas ta iga õpilase mängus leida midagi head ja kindlasti seda alati mainida. Tõepoolest väga meeldiv inimene. Ester Mägi, teie olite Lilian Semper, ikka üleaedsed, naabrinaised helikülas ja Lilian Semper, minu jaoks on ta lihtsalt Lillu ja ta on minu jaoks ka minu parim sõber. Ta tark inimene, mulle näis, et tema muusiku elukutse kõrval oli tema suur armastus ka just keel sess näiteks tema väga jälgis, kuidas keegi rääkis ja teda häiris see, kui tehti vigu näiteks televisioonis, raadios või näiteks minuga rääkides, kui ma rääkisin, midagi valesti, ta kohe parandas, tal oli kohe teadusparandada, kusjuures see kriitika ei olnud mitte niisugune idee. Ta oli ikka niisugune pehmesugune, delikaatne naerune ja, ja vahel huma Rislik, aga ta parandas seda. Mulle näis, et see oli tal südamepealse keeleküsimus. Ja kunagi, kui me rääkisime eelolevast pensionipõlves, ta kurtis, et no mis ta hakkab tegema, mõtlesid, kui sa ei taha enam muusikaga tegeled, et sa võid ju hakata natukene nii keeleliselt midagi, kas tõlkima oli sellega täitsa nõus lihtsalt. Ja ma teeksin hea meelega, sest tema rääkis ja kirjutas väga ladusalt. Ma kadestasin teda alati selle koha pealt, et ta oli kohe valmis alati rääkima. Ta oli ju kodunt saanud väga palju. Ta sai huvi raamatute vastu kunsti vastu muusika vastu huvi ja ta vaatas avasilmi ilma nende asjade piirides, aga ta armastas ka väga loodus. Ta vaatas loodust, seal lohusalus, kus me olime, mida te näiteks suviti koos ette võtsite. Käisime vees palju suplemas, käisime jalutamas, käisime marjul, käisime seenel, käisime isegi Tõnu Kaljuste ka tema paadiga sõitmas. Lõbus oli, kui me räägime tema väga heast ja leebest karakterist, siis ma pean ütlema, et tema oma vaadeces oli väga kindlameelne ja isegi niisugune tugev, kangekaelne, ta ei lasknud ennast mõjutada. Talle ei meeldinud, kui talle käidi peale, ta oli täiesti veendunud oma arvamuses, aga ta tegi seda jällegi väga viisakalt, väga rahulikult. Ma ei ole näinud teda kunagi, et ta oleks kellelegi peale vihastanud või oleks statideo olnud, ta käitus ikka väga tihti, nii et ta näitas, et ta oli kodus väga hea kasvatuse saanud. Ma ütleksin, ta oli oma loomult hea, aga sealjuures realist. Ta ütles, et kui ma mõtlen oma esivanema tee peale, siis ma vist väga kaua ei ela. Ja nii ka läks. Kahjuks. Everesti olite Lilian Semperi õpingukaaslane muusikakoolis konservatooriumis ja olite tema kõrval kuni viimase ajani. Ta oli sellel ajal, kui te koos õppisite ta oli tagasihoidlik, üdini intelligentne, sõbralik ja huumorimeelne ka. Ja ta kunagi ei näidanud välja, et ta midagi kõrgemat või paremad kui, kui paljud tema õpingukaaslased kes olid tulnud provintsist või madalamate võimetega või parim kaaslane, keda sa endale kursusele tahad saada. Võib öelda, et meie kahekesi läksime kõrvuti mõlemad koolid läbi, mis mul on eriti meeles need õppimised kasugusteks, analüüsideks ja muidugi muusikaajalooks ja need tihti toimusid tema juures kodus ja kõrval. Tugast töötas tema isa Johannes Semper pidevalt istudes oma kirjutuslaua taga ja kuigi tema ema oli meie pianismi õpetaja üks teatud ajajärk sisse suurest toast ikka kui neid küsimusi süüdis ikka oma isale oskas neile kõigile vastata, mis puudutas skulptuuri ajalugu. See oli suurepärane. Neil oli ka tore koduabiline, kes alati pakkus meile süüa. Õpilaspõlves oli see väga tähtis, see on väga hästi meeles. Ma pakkusin talle võimalust alati, kui ta minu juures käis, kuulata ka teistsugust muusikat ja tuule tutvusetele hakkasse, džässmuusika prots hästi meeldima. Kuna Aleksandr Rjabov oli minu kõrval oma muusikaga, Me tegime palju koos, siis tal olid kõik tema plaadid ja Ta ütles, kui ma töölt tulen ja ma olen nii väsinud, panen jälle sassi plaadi peale. Et ega ainult selle klaverimuusika sees ei saanud ju kogu aeg olla ja üsna üsna pani, meil oli ka ühiseid õpilasi, värvikaid kujusid, nakkuskullerkupust, flati jätkus rääkimist. Ja ka tema parim õpilane Irina Sahhalini kohal. Ta oli minu juures küll ansamblites kammeransamblis kontserd meeste klassis, aga mõlemad me tema aastaga hoolime arvestada. Ja viimane niisugune kontserti koosistumise kogemus oligi. Kui erinal oli doktorikontsert Mustpeade majas kammerorkestriga mängis Mozarti kontserti, siis ta ikkagi elasel kõike nii läbi. Sihukestel mängib nii kõvasti, oih, tädises osasutasini, aeglase tempo. Lillu sobib talle, ta kannab selle tempo välja sulades, kus ja nii oligi, et eks me jagasime rõõmu palju ja nisukest ühiseid positiivseid emotsioone. Negatiivsena jätsime rohkem endale tee, olite liianiga tema rasketel lõpuaegadel ka. Ma olen õnnelik, et maalida. Ma olen tõesti õnnelik maalin. Kui ma tema juurde läksin hommikul, siis ma muidugi öösel ei maganud juba ja kartsin, kuidas ja mis ja Agassi kõik oli, nagu ta ütles, hästi. Silmanurgast tuli mingi naeratus, kui ma rääkisin, et neid niin, ütleme, no kas sa tahad nüüd puhata, puhka nüüd ja ühtegi ei ühtegi hädaldust, mitte midagi sealt tulnud negatiivsust. Ja muidugi ma olin kuni tema silmade viimase avanemiseni tema juures. Seal oli kaks päeva enne tema jäädavalt lahkumist haiglas, kui ta ei andnud mitu-mitu päeva enam silmi avanud siis ma hakkasin talle rääkima, milline sa oled, kuidas me sind armastame ja siis ta hakkas, näitasime lahti, tegime tekigi lahti. Naeratus oli tõesti selline, mis on omane vaid väga väga noorele lapsele särav, siiras, natuke mõistatuslik. Siis ta sulges silmad, ta läks. Nii, et kui me oskaks nii minna nagu tema läks ja olla nagu tema, oli. Mälestussaates Lilian Semper-ist kuulsime pianisti esituses tema lemmikuid shopaania, Bachi, aga ka Heino Elleri, Ester Mägi ja Veljo Tormise muusikat. Saate koostas Kersti Inno. Tehniliselt teostas helioperaator Katrin mõõdik.