Tere, head inimesed, klassikaraadio kuuldel, algab portreesaade, mis täna ei räägi ühest muusikust nagu tavaliselt vaid saate keskmes on kaks eesti muusikut. Tänase portreesaate peategelased on oboemängija Kalev kuljus ja pianist Marko Martin. Tegelikult võiks ka neist mõlemast teha eraldiseisva saate sest tegemist on ju välja kujunenud ja kogenud artistidega. Aga kuna Kalev ja Marko astuvad sageli publiku ette tuua na, siis olgu nad ka tänases saates, kas kahekesi seda enam, et neid seob lisaks ühisele kontserttegevuse väga kauaaegne sõprus. Nii Kalev kuljus kui Marko Martin on sündinud 1975. aastal ja õppinud Tallinna muusikakeskkooli ühes klassis. Esimest korda musitseeriti koos ansamblis just muusikakeskkoolis. Ligi 18 aastat tagasi. Asjade loomulik käik viis mõlemad Eesti muusikaakadeemiasse, kus Kalev õppis Heldur Värvi Andressiiteni ja ole Aino mäe oboe klassis ning Marko Peep Lassmanni klaveriklassis. Kalevitee läks Eesti muusikaakadeemiast edasi Lyoni konservatooriumisse, kus ta õppis Jean-Christoph jooja Kayla Roshi käe all ning Karlsruhe kõrgemasse muusikakooli, kus tema õpetajaks oli Thomas indermeele. Marko täiendas end magistriõpe pääsel Londoni koolis. Gild hools kuulab Musica draamat Johnhavilli klassis ning mitmetel meistrikursustel. Tänase saate intervjuu on salvestatud vahetult enne Marco ja Kalevi ühist kontserti möödunud aasta 29. novembril Tallinna meederi saalis. Kas üheealistel inimestel, kes on koos õppinud ja päris palju tegelikult elust ja koos aega veetnud, kas neil on kergem koos musitseerida? Ma arvan küll kindlasti selle pärast, et me oleme koos kasvanud, eks ole, koos teinud igasuguseid nii häid kui halbu asju, ütleme siis nii õppinud. Ja, ja ma arvan, et see muusikaline kasvamine ka nagu sellega väga palju seotud, et noor inimene ja ma ei pea ennast vanaks võimeid vanadeks inimesteks, aga aga noor inimene, ütleme, 20 aastane kaheksateistaastane, tema suhtub ikkagi muusikasse veel teistmoodi, kuigi ütleme näiteks juba siis 32 30 on aastane päris kindlasti ja, ja ma arvan, et neljakümneaastane suhtub jälle uutmoodi ja 50 aastane elukogemus ma kujutan ette. Ja noorel inimesel on kindlasti olnud vähem probleeme elus, kui on viiekümneaastasel inimesel, eks ole, tal võib olla küll fantastiline tähelend ja suurepäraselt kontserdid ja vapustav madja plaadilepingut, esinemised maailmakuulsate dirigentidega, mida iganes. Ja kaheksateistaastane inimene ikkagi mõtleb teistmoodi kui viiekümneaastane ja see see, et me oleme nagu koos kasvanud ja koosneid lugusid mänginud, tegi sedasama, mis me täna esitame Bulanki sonaat. Me esitasime esimest korda minu arvates 91 see tähendab siis 17 aastat tagasi ja noh, see lugu on sellest ajast alates nüüd ikka väga palju muutunud meie esituses, selles ma võin päris kindel olla kohe. Oskad sa välja tuua ka, et mille poolest siis? No üks asi on kindlasti see, et kui seda lugu õppides nii-öelda koolis, kammeransamblitunnis või erialatunnis on tehniliselt oskused sellises vanuses inimestel veel tunduvalt suuremad, kui ütleme siis nagu praeguses vanuses inimestele, eks ole, see on üks asi, tuleb nagu üle saada nendest tehnilistest probleemidest, praegu me mõtleme rohkem nagu muusikalist külge või mida teha erinevalt, missuguses saalis, mismoodi mängida kus teha väikseid mõttepause, kus mitte teha, kus peaks nagu edasi minema muusikalisi liini hoides vertikaalselt mõelda, kus lineaarselt mõelda ja nii edasi. Ma arvan, et noor inimene, kes õpib ja esimest korda seda teost mänginud, tal ei ole veel sellist lähenemist sellele teosele. Kas sa selle kogemuse all mõtlesid muusikavälist kogemust, seda üldse, mis su elus on juhtunud ja mis su peas toimub? Kui me nüüd räägime, inimesed, kes on muusik, siis mina arvan, et ei ole võimalik rääkida muusikavälisest asjast ja muusikasisesest asjast. Tegelikult meie elu ongi üks suur muusika, kui me sellega Ja ennast sellele pühendame ja mingid teised asjad, võib-olla, et isegi selle all kannatavad. Siis ma arvan, et sellist asja nagu muusikavälist asja ma ei, ma ei oskakski praegu nagu esile tuua, et pahatihti ma kujutan ette, et kõik muusikud istudes kuskil oodates ja võib-olla kas lugedes midagi või ikka ta nagu alateadvuses paneb tähele midagi, et mingisugune lugudel peas käib või küpseb see kindlasti loomulikult ka muudab kontseptsiooni erinevatest lugudest ja just nimelt, kui ühtelugu on mängitud 17 18, paar aastat, ma usun, et see on samamoodi, seal oli võib-olla meie üldse esimene lugu, mida me üldse koos mängisime. Ja sellest on siis nüüd kaheksat teist aastat möödas, eks. Ja noh, see lugu on ka kindlasti kindlasti muutunud meie esitustes. Minu arvates annab väga tugeva eelise ja miks ta annab, ma arvan, et tegemist on nagu ühesuguste või sarnaste väärtushinnangutega, et siis kui kasvad koos, tee tühiseid asju, mängid koos ja tunned inimestele aega, siis on võimalik teda tundma õppida ikkagi palju sügavamalt kui nõndanimetatud nagu juhuslike muusikute kohtumiste kaudu. Minu jaoks ma võin öelda, et mängides kaleviga koosse on, kuidagi, on nagu hüppeliselt periooditi kuidagi avanenud mingisugune uus niisugune tahke, et ahaa, et näed, nüüd me oleme jõudnud siiani, me saame teineteisest kuidagi nüüd niimoodi aru, et see see avaldub, mitte niimoodi, et oh, täna on jälle parem ja homme on jälle veel parem kõik niimoodi ta ei ole niisugune, aga sa nagu avastad ühtegi, et ohoo, et me oleme kuhugi jälle jõudnud edasi, et et see on nagu selline, mis, milline õnn on olnud tegelikult vähestega, kellega ma olen koos mänginud pilli mänguliselt seoki kaleviga, minu tutvus kõige kauem, kui ma mõtlen üldse kammeransamblipartnereid ja et see on kahtlemata selline väärtus, et sa tunned inimest juba nii palju tegelikult, et selles mõttes nagu proovi tegemine ei ole üldse nagu proovi tegemine, et me lepime kokku ja teeme ja katsume vaid, et sa nagu õpiti vaatadki, et mismoodi see inimene nagu siis täna räägib meile või mis ta täna avaldab, et see on nagu ka koosti. Aga ma usun, et kui me niimoodi oma selle kammeransambliga Markoga jätkame, siis küllap mega jõuame selle oboerepertuaari nagu läbi mängida, mis on just klaverile poele mõeldud kindlasti kohe. Sest et ütleme, oboe solistina nagu kontserte, mis onu poolega orkestrile kirjutatud. Neid ma olen ka ikka päris palju mänginud ja, ja ütleme, see kuldrepertuaar nüüd küll kindlasti läbitud juba. Loomulikult lükatakse uusi lugusid ja kogu aeg juurde ei jõua kõiki võib-olla mängida, aga, aga need minu jaoks huvitavamad valiksid küll välja ja mängiks neid hea meelega kindlasti tulevikus. Ja kui suur on see repertuaar, mis on kirjutatud klaverile ja poele? No vot siin on üks, üks küsimus, eks ole, kas me loeme sinna alla ka baroki või mitte, sellepärast et barokk on ju tegelikult, eks ole, tšembalale ja paruku poele, aga aga mina leian, et on täiesti võimalik esitada ka modernu poega ja tänapäeva klaveriga. Nii Telemanni, Henryt, Bachi, kõikvõimalike Chima, roosasid kõikvõimalikke barokki, pilved mis on sobiv absoluutselt ka tänapäeva instrumentaariumile. Kuid öisest keskkooli lõpust on meil möödas 15 aastat millest tol ajal unistati ja kas need unistused? Mina võin küll käe südamele panna ja öelda, et, et väga paljud neist on küll täitunud ka ja eks kindlasti mõned unistused on veel, mida, mida tahaks, et elus juhtuks kontserdid või mingid lood spetsiaalselt mina mängida, mida veel ei ole jõudnud mängida? Kas sa 20 aastat tagasi kujutasin ette, et sa mängid Euroopa orkestrites kusagil? Ei kujutanud seda ette, ma isegi ei osanud selle peale mõelda, tegelikult mul ei olnudki sellist nagu eesmärki siis huvitaval kombel mis seal eesmärk seal eesmärk oli kindlasti jõuda ERSO-s ja seda ma ka jõudsin ja Ma õppisin, eks ole, Saksamaal 98 kuni 2000 ja siis hakkas minu õpetaja toomas intervjuule mulle nagu vaikselt sisse süstima seda mõtet, et noh, et aga miks sa siin Saksamaal ei taha probersbile teha ja orkestrikonkursse ja aga mind ootasid ERSO soolopoekoht ja ma nagu ei võtnud väga tõsiselt seda juttu. Ja ma teadsin juba siis, kui raske seda kohta ja kui, kui palju peab sellist tööd tegema, kui palju peab olema õnne ja ka loomulikult suhteid, mis me siin salgame. Ma nagu ei võta seda juttu väga tõsiselt, et ma nüüd tingimata peaks hakkama tegema nüüd orkestri konkursse Proverzbile siis ja kõik see sai alguse sealt, kui 2001 oli Praha kevad, mille ma siis võitsin ja siis tulid ise juba pakkumised orkestritele. Kutsusid mind Berliini Filharmoonikute, Hamburgi nor Thatcher untsu, kes siis Põhja-Saksa Raadio orkester kutsusid mind juba programme mängima ilma selleta, et ma oleks pidanud neile progress pini mängima. Ja siis ma sain aru sellest konsultatsiooni hästi ja mis tasemel muusikat tehakse inimeste ettevalmistus Erikse. Ja siis jäi mulle loomulikult see pisik külge ja tegin probersbiili nii Berliinis kui Hamburgis ja Hamburgis oli edukas ja nüüd ma olen seal juba kuuendat hooaega. Ka võib nii öelda, et konkursi võit oli nagu tõuge, siis. Kindlasti kohe sellepärast, et ega ennem ei teata juhind, eriti kui sa noh, ei ole tervet elu kas Prantsusmaal või Saksamaal või Hollandis kuskil Ameerikas, eks ole. Õppinud mina ikkagi alustasin ju Eestis ja õppisin kapsast Prantsusmaale kaks aastat Saksamaal, ega ma rohkem ei olegi välismaal õppinud. Ja loomulikult oli selleks tõukeks selle Praha kevade võit. Selle vestluse käigus ma jäingi nagu mõtlema ja ma arvan, et mulle ei meenu midagi nii konkreetset, et ma tahtsin nüüd kuhugi jõuda, midagi teha peale selle, et lihtsalt soov oli nagu mängida, saada tõesti pianistiks, mängida, kontserte. Arvan, et iga noor inimene, sel ajal, eriti keskkooli lõpus nagu idealiseerib seda maailma nii palju ja ehk tundub veel nii võimalik, et lihtsalt peas ühtegi niisugust konkreetset eesmärki nagu ei Vorvunud. Olin üsna õnneliku saatusega selles mõttes, et peale muusikakeskkooli lõpetamist ja peale kolme aastat Eesti muusikaakadeemias professor Lassmanni käe all avanes võimalus minna õppima Londonisse kindrali kooli. Ja seal kokku õnnestus mul veeta viis aastat ja sinna ma võin öelda, nüüd jäigi nagu minu kõige viljakamad konkursi aastad, mis tõid endaga kaasa nii mõndagi. Aga ütleme, et vahe näiteks pianistidel ja teiste, ütleme, orkestripillide mängijatel konkreetses enese väljundis on lihtsalt niisugune pianistidel lihtsalt ei ole olemas orkestri kohta, nii nagu Kalev siin rääkis, just et selles mõttes niisugune, kuidas öelda, konkreetne. Meie eesmärk ei olnudki selles mõttes, et saavutada endale mingi positsioon, vaid pigem, et saavutada nii palju, kui vähegi võimalik oli. Ja teatud mõttes oli tõesti väga toredad ajad, et noh, minul õnnestus päris palju Kanadas ringi käia, peale ühte konkursi laureaaditiitlit Kälgarist aastal 2000 ja kontserte mängida siin-seal põhimõtteliselt kõige tihedam kontserdielu, seni jäi õpingu ajal Marko Martini soolodebüüt toimus aga Tallinnas juba 1992. aastal ning edaspidi on ta andnud kontserte esinenud orkestrite kani-Euroopa maades kui ka Põhja-Ameerikas. Debüütorkestriga toimus Brahmsi teise klaverikontserdiga 99. aastal Londonis filharmooniaorkestri ees ning 2002. aastal sai teoks sooloõhtu kuulsas Vigmarchoolis. Et siis pärast, kui nagu õpingud lõppesid, oli, ütleme siis nõnda, et tuli siis elus teha valikuid, mis ta ette andis. Sattusin Eesti muusikaakadeemiasse õppejõuks ja ka ütleme siis selline nagu baas või kodukoht jäigi Eestisse. Et siitpeale olen nagu põhiliselt rohkem mänginudki kammermuusikat ja kontserdi Eesti piires. Ja huvitaval kombel muideks sai ka tihedam koostöö kaleviga peale mõningast vaheaega alguse jälle siis, kui mina olin nagu tulnud Eestisse, siis meil hakkasid tekkima ka jälle kontserdid koos. Ja nüüd, kui me oleme viimastel hooaegadel ikka iga hooaeg mänginud vähemalt ühe, kui mitte mitu kava üsnagi maailma erinevates paikades Kas pianistid on raskem leida rakendust kui mõnel teisel instrumendid, kes võib ju mängida orkestris kui solistina ka pianist on tegelikult alati osalist, kui kammermuusika välja arvata. No sõltub, mida me selle rakenduse all nagu mõistame, ütleme selles mõttes, et kui jah, tõepoolest on orkestripillidel selles mõttes kui rakendusorkestri töökoht siis pianistina on selline võimalus ka olemas, kuigi seda repertuaari ilmselt ei ole iganädalastest kavades, vaid ta on tihtipeale harvem, ütleme, et kaasaegses muusikas seda kohtab. Aga rääkida sellest, et ennast teostada solistina arvama, et me oleme siiski kõik võrdsed sõltumata sellest, mis pilli keegi mängib. Et selles suhtes on, ma arvan, et see varieerub, aga igal erialal igal pillil on siiski konkurents tänapäeval juba ikkagi päris tihe, sõltumata sellest, mis Pilsed, nii et ma ei ütleks tegelikult ristil on kuidagi erakordselt raske seda kõike teha on küll, kui tahad olla täiesti ainult soliste, mängida ainult sooloõhtuid, aga on kabjanistil palju muid võimalusi nagu kammermuusika. Kuigi see tundub kõik olevat nagu tõesti niukene, täiesti teine eriala selles mõttes nagu vahel kohati isegi nagu mängida klaverit või klavessiini, aga see kõik on tõesti võimalik. Ja siin ongi paradoks, muideks sellepärast et mina arvan, et mingis mõttes tänapäeval on ühest küljest nagu spetsialiseerumine, et igaüks, et meil on siin Beethoveni mängijad ja teisest küljest nagu jällegi selleks, et läbi lüüa ja tuntust, tähelepanu, tunnustust võta, ta peab tegelikult olema võimeline tegema kõike, ütleme siis pianisti puhul olema nii lauljate, ka koostöövõimeline, mängima kammermuusikat solistina, kõik see peab olema selleks omama seda laialdast ampluaad. Aga vastates sellele lühidalt küsimusele, et olen mina nagu millegile spetsialiseerunud, siis ma tegelikult nii otseselt püüaks nagu vastata, et ehk mitte kuigi noh, ütleme, et ka minu enese läbilõige kavadest on siiski koondunud sinna 19. sajandi kanti. Mis on igale pianistina tõepoolest kuldrepertuaar siiski just nimelt romantikud ja just rääkides ka nendest, kes ise olid ka väga suured pianistid alates listist loomulikult, ja siis on jugapraam seal natuke varasemalt Schubert ja pärast pole hiljem võib-olla vene heliloojad, et need on hetkel nagu need, kellega ma olen tegelenud kõige rohkem. Mille poolest siis näiteks erinev saadad lauljat või, või näiteks mängida? Kammeransamblimassis ühest küljest nagu ei tohikski olla midagi erinevat, ma ütleks niimoodi, et muusika on muusika ja kellel on kõrvad antud ja kes oskab kuulata ja oskab nagu teistega ka kaasa mõelda, teiste interpeetidega sellel ei tohikski tekkida nagu probleemi. Seda võib tegelikult lahata palju, kas sügavust, vaat ütleme niimoodi, et kui mängida, kas viiuliga joolaga, tšelloga klarnet, iga flöödikao poega, siis ka kõikide nendega. On tarvis nagu omada natukene erinevad kõrva, sellepärast et see ei ole just väga kiire ümberlülitumine niimoodi, et see nõuab veidikene teistsugust valmisolekut ühesõnaga olla pidevas muutumises ja kohandada ennast vastavalt sellele, et missugune instrument parasjagu kõrvale. Aga teisest küljest nagu pianistid kogu aeg selles õnnelikus seisus, et nendel ei ole ka oma pilli, et me oleme kogu aeg sellises valmisolekus, et me läheme, mängime jälle selle pilli peale, mida tema võimaldab. Lähme mängime jälle selles saalis, mida tema võimaldab, et me oleme nagu vägagi palju harjunud selle asjaga, et mingisugust sellist konstantset omaenese olekut nagu ei olegi, et see kõik on niisugune, et me mängime vastavalt olukorrale. Et see, mis on nagu konstantne, on ainult eneseväljendus. Püüdes sellele küsimusele ausalt vastata, võin ma öelda, et minu selles mõttes professionaalne kogemus lauljatega koos töötades ei ole võib-olla nii piisav, et ma oskaks väga täpselt kommenteerida, mis asi on liid, pianism. Ma olen lauljatega koostööd teinud küll, aga eks seal on mingid oma teatud nõksud ja ma arvan, see vahe tegelikult on sellest, et on ju inimhäälel olemas, kas sõna, mida ta laulab, et see ei ole juhindumine mitte ainult siis muusikast, vaid ka teadlikus, näiteks keele, omapärast ja aktsentideste, sellistest asjadest, et võib-olla see vahe siis oleks kõige parem, mida ma oskaks kirjeldada, aga lõppkokkuvõttes oli ikkagi, et noh, muusika on muusika ja see tekib ikka siis, kui inimesed, kes kokku saavad ja seda tekitama hakkavad, seda koos püüavad teha. Noh, eks me püüame elus ikka teha parimaid valikuid oma äranägemise järgi, et ma arvan, et see päris niisama täiesti juhus ei olnud, et ma Eestisse sattusin, seal lihtsalt väga paljude asjaolude kokkulangemine. Ma ütleks niimoodi, et eks inimene õpib eluaeg, et ma ei oskagi midagi nagu muud, selle kohta öelda, et tol hetkel, kui see otsus sai tehtud tulla Eestisse tundesse kõige parema ma ütlen, et siis ma talitas kõige parema äranägemise järgi. Aga kui ma nüüd esiteks iseendale järgmise küsimuse ja küsiks, et mis saab edasi, siis ma ütlen ka selle kohta, et ega ma ei oskagi midagi täpsemalt vastata, vaid tuleb oma meeled nagu ikkagi lahti hoida. Ja muusika on ju selline asi ja tänapäeva maailm on ka tegelikult selline asi, et see ei oma enam mitte mingisugust konkreetsest tähtsust ega tähendust, kus kohas sel hetkel asub, et selles suhtes on noh, ütleme, et see valik, mis sai tehtud, et tulla Eestisse. Nii palju küll, et vähemalt hetkel on see mu kodu ja ilmselt päris pikaks ajaks teatavatel asjaoludel, aga kunagi ei saa välistada mitte midagi muud. Marko Martini kammeransamblipartnerid on olnud teiste maade muusikud nagu Irina Potškova, Shaktivood, Trio ja teised aga eelkõige Marko Martini abikaasa, viiuldaja. Kalev kuljuse karjäär algas loogiliselt Eesti orkestrites. Ta on mänginud Tallinna kammerorkestris kolm aastat. Ta oli ta Eesti riikliku sümfooniaorkestri oboerühma kontsertmeister ning on palju osa võtnud nüüd ansambli tööst sisenesid välisorkestrid esimesega külalissoolohobu Eesti koht City of Birmingham Symphony okaste juures Inglismaal ja Baieri raadio orkestris Münchenis. Lisaks koostööd Peterburi kammerorkestriga, capella ist rapolitaanaga ning pea kõigi soome tähtsamate orkestrit ega hooaja 2002 2003 tegi kuljus kaasa aga maailma parimaks orkestris peetava Berliini Filharmoonikute kaheksas kavas osaledes tipporkestri enam kui 20-l kontserdil väga tuntud dirigentide käe all, nagu näiteks saime Räbi Claudio Abado Lorin maadel suvin Meeta, Bernard Aiting, Kristo Effhnba, Riccardo Muti ja teised. Lorin maadel Ta olevat lausunud kuljuse iseloomustuseks. Sündinud oboemängija. Alates hooajast 2003 2004 on kuljuse elu- ja töökoht Hamburgis ta Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestrisoologa ist, dirigent Christoph von banaani käe all ning ka Pilar, Monika, Artur Taska niini. Esimene oboemängija. Mu elu on kiire, sellepärast et lisaks kes teile ma mängin ka kõikvõimalikke muid asju, näiteks kammermuusikat, juhtukat solistina, nüüd just hiljuti näiteks kaks nädalat tagasi mängisin Flensburgis orkestriga, mille peadirigent on muide Mihkel Kütson. Seda kava küll tema juhatanud, seda juhatas Colo Berg, kes on Tess au, kammerfilharmoonia, teatri muusikaline peadirigent, muusikat juht ja me esitasime seal per Henryk nurgreni oboekontserti. Neli korda erinevatest siis Põhja-Saksa linnades Schleswig, Flensburg, usumi, Arensburg, ja ma pean ütlema, et see oli väga-väga-väga huvitav koostöö ja selle dirigendi ka ma olin ka juba varem tuttav, sellepärast et 99. aastal mängisin tema juhatamisel hofi sümfoonikutega pajutis Mozarti oboekontserti, see üks konkursi laureaatide lõppkontsert, kus ma siis esitasime Mozarti kontserti ja meie uus taaskohtumine siis nii ütleme üheksa aasta järgi oli väga viljakandev, sellepärast et ega seda muusikat, mida on kirjutanud Penrik nurgreeniga, seda ei tunta Saksamaal väga. Ja see muusika on erinev ka loomulikult Saksa heliloojate loomingust ja, ja ta on võib-olla selline natukene kurvem, natukene melanhoolsema temast ei ole võib-olla väga lihtne aru saada, aga aga me jõudsime sellise kontseptsiooni nimis, mis tõesti läks nii orkestri liikmetele kui ka publikule väga korda ja me saime päris ilusaid aplausi. Mis puudutab teisi orkestreid, siis Saksamaal on, on ütleme soolopoe kui sa oled kuskil orkestris soolopoe, siis sa oled nagu kergelt isegi sellises privilegeeritud seisuses, sellepärast et on palju orkestreid, kus soolopaid otsitakse, võidab, puudub juba aastaid. Kui keegi vanem mees läheb pensionile ja siis hakatakse otsima uut soolo poetsisse. Positsioon millegipärast on ikkagi niivõrd kaalukas ja niivõrd tähtis orkestris, et, et ei ole väga lihtne leida sinna see olukord, näiteks minugi koht, mis, mille mina siis Hamburgist sain, oli kuus aastat vaba, nii et see juba räägib ise enese eest. See tähendab seda, et kutsutakse erinevatest saksa A-kategooria orkestrites teisi soolopoed endale kas siis tavaabonoment kontsertiteks või isegi mõnikord tuurile, näiteks mai juunikuus ma tegin Frankfurdi raadio orkestriga pika, peaaegu kolmenädalase tuuri Hiina ja Jaapanisse. Paavo Järvi on seal peadirigendiks teatavasti ja ja see oli väga huvitav loomulikult, eks ole, iga orkester kõlab erinevat moodi ja, ja pärast on neid kogemusi, mis sa oled teistes orkestrites nagu sisse söönud, ütleme siis nii või omandanud neid on siis võimalik oma orkestris proovida Nende erinevate muusikaliste mõtete üle arutada kolleegidega, see huvitav, loomulikult see nõuab suurt konsultatsiooni oma, ütleme, harjutamiskontserdigraafiku paikapanemisel ja, ja kõik. Praegusel hetkel ma ei tahaks teha vähem, kui ma praegu hetkel teen, et iga nädal ma olen kuskil erinevad kohas ei mänginud ja päris ennast lõhki rebida ka ei tahaks. No praegu, see pakub mulle veel niivõrd palju muusikalist naudingut ja huvi, et mul on raske öelda, ei, kui pakutakse huvitavaid asju. Saksamaal Tal on selline tohutult hea süsteem, mis on juba aastakümneid säilinud, et orkestrist suurtes orkestrites on kaks soolopoed, mis mis tähendab seda, et mõlemal on siis 50 protsenti koormust ja me saame oma äranägemise järgi siis panna paika, kes missugust kava mängib. Kui on pikemad sõidud, siis loomulikult sõidavad mõlemad, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda ja pükse haigeks mängib teine kontserti ja nii edasi. Aga mõnikord on ka selliseid juhtumisi, kus peadirigent soovib sised, teatavaid teoseid mängiks üks või teine soolomängija, siis igas puupuhkpillirühmas on kaks olu mängijat, kaks flööti, Kakso poetas klarnetit. Kas see, et sa oled eestlane, kas see on nagu raskem siis maailmas läbi lüüa, ütleme kui näiteks mõne suure riigi esindajal selles mõttes, et pääseda erinevates orkestrites või oma rahvusmitte mingit tähtsust tänapäeval, et peaasi, et hästi mängida. No kindlasti on see muutunud, ütleme niimoodi, et 10 20 aastat, aga see oli see kindlasti veel tunduvalt konservatiivsem ja eelistati ikkagi nii-öelda kodumaist, eks ole. Kui konkursil tänapäeval tulevad Jaapanist, Ameerikast, Inglismaalt, no üle maailma erinevaid mängijaid kokku siis mina võin öelda, et vähemalt meie orkestris on küll selline poliitika, et kui on tunda, et inimene tõesti on kõige parem, siis ei mängi rahvusena mingit rolli. Kui on üks sakslane ja ütleme sealt, lätlane näiteks täiesti suvaliselt, toon ühe näite täpselt ühe võrdsed, siis võetakse loomulikult oma kodumaine. Miks, sellepärast et kommunikatsioonina selle selle võrra lihtsustatud, eks ole, sakslane igal juhul paremini saksa keelt kui lätlane. Ja sellepärast ma arvan, et minul just vedas ka selle ajaga, millal see nii-öelda need piirid lahti läksid ja ja tõepoolest, tänapäeval on kindlasti lihtsam leida siis töökoht Euroopas või Ameerikas või kus iganes. Marko just mainis, et, et tänapäeval ei ole suurt vahet, kus kohas sa elad, kas sa elad Ameerikas, Austraalias, Eestis või, või Hamburgis tegelikult tõepoolest ei ole suurt vahet, sellepärast et vahemaad on muidugi loomulikult suured, kui ta, ütleme, elanud Ameerikas ja tahad tulla Eestisse kontserti mängima või lihtsalt puhkama, eks ole, siis see on sellevõrra raskendatud. Aga põhimõtteliselt, ütleme nii, et et kui pikk on bussisõit näiteks või autosõit Tallinnast Tartusse kaks tundi ja kui pikk on näiteks lennukisõit Tallinnast Hamburgi tund 50. Nii et selles mõttes need vahemaa on tõesti ei ole mitte mingisugused noh, nii nagu vanasti see, et tänapäevane piirid Niilvaid lahti on ja ja on võimalik kontserte mängida eri paigus, lihtsalt on suur õnn ja me oleme selles mõttes sattunud tõesti vapustavalt õnnelikku aega. Mis on see lemmikrepertuaar või või mis on kõige südamelähedasem või? Minu jaoks oleks see kindlasti barokkmuusika, sellepärast et esiteks, miks sellepärast et teda on kõigepealt taga palju kirjutatud poele ja see on niivõrd hästi kirjutatud muusika sellepärast et pahatihti helilevat ise mängisid seda, neid pille, millega nad kirjutasid endale, mängis väga hästi Soboed ja kirjutas vapustavaid sonaate, triosonaate kontserte Vivaldi, Vivaldi kohta, need ei teata, kas ta ise mängis oboe taga sellel ajal, kui ta oli õpetajaks kooli juhiks seal tütarlaste koolis, eks ole, siis seal olid kõik need õpilased, mängisid viiuleid, flööti, poed kõiki võimalikke fagoti. Ja siis sellest ajast on ka särinat väga-väga ilusaid teoseid. Ja ma ei leia, et baroki peaks ainult tingimata mängima ühest barokkinstrumentidele. Ma arvan, et on täiesti võimalik see sõnum tuua edasi ka modernpillidel. Mulle meeldib ka uus muusika, kui see on hästi kirjutatud muusika, uut muusikat, paraku on ka sellist, mis ei ole võib-olla kõige huvitavam. Mis teeb uue muusika huvitavaks see, kui ta on kirjutatud huvitavana nii esitajale kui ka kuulajale, sellepärast et tihti on see, et esitajal on see sportlik huvi juba, et kas ma saan hakkama selle teose esitamisega. See paneb nagu harjutama ja see proovide või võis hajutamise protsess on ise juba nii huvitav. Aga võib-olla mõnikord kuulaja ei saa sellest aru, ta lihtsalt tema jaoks on see võib-olla mingi kas liiga palju müra või liiga palju noote või lihtsalt liiga palju mingeid eriefekte, mis, mis ühe pildi peal on võimalik teha või mida iganes. Kui kuulaja ütleb südamest, et jah, see oli tõesti huvitav teos ja see mulle meeldis, siis ma leian, et see asi on läinud asja ette. Ma arvan, et kuulaja ütleb südames seda siis, kui see lugu on kirjutatud südamest, et siin see vahe arvatavasti tulebki sellest, et mis teil nagu heli loojagi heaks on see, et see muusika on lihtsalt nii sügavalt läbitunnetatud, mitte nagu kalevit natukene täiendades siin niimoodi, mitte mingisuguseid efekte lihtsalt täis kuhjates, selle vahe tunneb ära isegi mitte professionaal ja vahel isegi palju paremini. Heliloojaid on ka praegu ju tunduvalt rohkem, kui oli vanasti, see on selge sellepärast, et kui palju heliloojaid lõpetab näiteks iga aasta Eesti muusikaakadeemia või, või üle maailma ükskõik missuguse ülikooli, ega siis kõikidest nendest ei saa nüüd maailmakuulsad heliloojad, siis on päris selge selleks, et oma pere üleval pidada, nad peavad võtma vastu tellimusi ja kirjutama mõnikord ka ainult sellepärast, et see tasu on selline, nagu ta on, eks ole. Ja seda on tunda päris selgelt, missugune lugu on kirjutatud sisemisest soovist ja missugune rahan kirjutatud honorari pärast. Kuna meil on raadioorkestri, siis me päris tihti mängime uut muusikat, pildistame seda ja on tulnud ette teoseid, kus tehti kõik muusikud, ütlevad, et no milleks, et kas tõesti ainult selle pärast, et saaks nüüd see helilooja ja orkestri honorari sellest kätetsioon plaadistatud lihtsalt arhiivi niimoodi, eks ole. On vapustavaid teoseid olnud ka, mis, mida, mida mängiks hea meelega uuesti. Aga ma ei hakkaks, jätame siin aga, aga lihtsalt on tõesti aru saada ja ja see on naljakas, kui, kui palju erinevat kolleege tuleb ja küsib, et kuule, kas sina saad sellest muusikast aru, et kas, kas sulle meeldib see mulle ei meeldi, ma ütlen ka siis, et mulle ka ei meeldi, no tähendab mitte sellepärast, et tema nii ütles vaid sellepärast, et see lihtsalt ongi nii. Ma arvan, et kõrgtasemel muusikud saavad aru sellest, kas see on kirjutatud raha pärast või on see kirjutatud sisemisest soovist või mingist inspiratsioonist. No lohutuseks, ma arvan, et saab lisada sellist asja, et kui selline asi on juba äratuntav, siis vaatamata kõikvõimalikele plaadistustele lindistuste sellised heliloojad ka kestma ei jää. Et tegelikult on need, kes on tõelised heliloojad, on kirjutanud või kirjutagu nad ükskõik, mis ajastul selle tunnevad ära kõik ja on ka puhastel heliloojate nõnda öelda on. Ma usun, see Aade ikkagi niivõrd tingimusteta on ka interreetidel, sellepärast et vaata interneti teel ei tohiks nagu kusagilt läbi paista, et me mängime ainult vastavaks dollari suurusele. Sellepärast et publik on ikka ju see, kellele pakume, seda mängime iseendale ja publikule, et see Me peame suutma üle olla sellest ütleme, kui seal vahel on mingid niisugused, et seal on tõesti suured vahed. Ja ma usun sama tegelikult ka heliloojate puhul, et need, kes on tõesti tõeliselt sügavad sisukad, heliloojad, et need kirjutavad head puhast muusikat. Jaa, repertuaari kohta, muideks mina võin öelda, et ma arvan, et Kalev muga täiesti nõus, et üks lugu täiesti kindlasti, mis meile väga-väga meeldib, mis on ka Meie kontserdi kavas esindatud on Tõnu kõrvitsametsalill pühendatud Kalev Juliusele ja me oleme seda ka päris palju esitanud koos ja vaat see on nüüd üks täiesti omanäoline, omapärane lugu, pakub esitus rõõmu, avastamisrõõmu iga kord, kui me seda mängime ja ja temal on oma mingisugune sõnum, mis ükskõik kuskohas seda mängides paneb publiku sellesse loosse uskuma. Lool on täiesti olemas oma aura ja mis on, mis on naljakas, on see, et see lugu kõlab iga kord erinevalt. Ma isegi arvan, et selle loo pikkus on iga kord erinev. Loomulikult tuleneb ka sellest, missuguses saalis seda mängida, et see tänane saal siin Mederi saal on väga, ütleme, aitab akustilised kaasa selle loo kordaminekuks, sellepärast et siin on vaja selliseid mõttepause, selliseid ütlemisi, takemitsulike selliseid aja võtmiseid, akordi kuulamisi ja nii edasi. Et sellise kuiva akustikaga saalis on seda tunduvalt raskem. Ja me oleme seda esitanud jah, ka mitte ainult siin Eestis, vaid ka Hamburgis ja Jaapanis ja ka Taiwanil. Nii et igal pool on publiku huvi olnud pärast suured. Kes see selline on, kes selle kirjutanud, et väga huvitav muusika ja tuntud huvi tema teiste teoste vastu? Eks mina nagu Kalevi olen tegelenud ka kaasaegsema muusikaga ja ütleme, et eritiga kammermuusikat mängida, et ega igasuguseid heliloojad, et see, see heliloojate rindžiski on võrdlemisi lai, aga kui ma nüüd tõesti jah siis praegusel hetkel on vähemalt oma soolomängus tõesti rohkem 19. sajandi kandis. Ja just sel hooajal ja ka ilmselt järgnevatel jääb nagu põhifookuseks ferenduslisti klaveriloomingut just 10 päeva tagasi siinsamas saalis muideks esitasin esimese osalistega rännuaastatest ja plaanis on ka see tsükkel lähitulevikus tervikuna esitada kõik kolm osa ja on on ka veel mõned muud projektid, mis ka on seotud listi nimega palvel mõttes. Nii et hetkel olen ma nagu sooloklaveri mõttes tõepoolest väga tugevalt seotud ühe heliloojaga, mis tundub, et esimest korda elus üldse nii põhjalikult. Arvan, et eks neid õnnestumisi olnud siin ja seal ja ühest küljest on muidugi suur väärtus, et kui mängida stabiilselt kõrgel tasemel kogu aeg. Aga selliseid tõeliseid nagu enda jaoks mingisuguseid tähenduslikke asju on olnud elus ütleme väga mõned üksikud peale, mida on tõesti selline rahuldustunne nagu tol hetkel tõesti enam paremini saanud. Kui ma nüüd mõned välja nopiksin, siis võib-olla üheks ma pean veel õpingute ajast Londonis Brahmsi teise klaverikontserdi esitus Barbikanhoolis siis on sattunud sekkaga soolokontserti, millest ühte mäletan Soodlexitis ja tähendab selliseid üksikuid, mõned veel on aga nagu igav, arenev muusik, ma loodan siiski, et ehk need tipphetked on veel ees. Ai no mina võin täiesti selgelt öelda, et minu siiamaani üks eluteip momentidest kindlasti oli see Praha kevade võid, sellepärast et sealt algas tegelikult see läbilöök Euroopas, kui niimoodi võib öelda, seda, sealt said alguse pakkumised, sealt said naljakal kombel ka minu kohtumine seal minu pillimeistriga, kes on mulle nüüd saanud juba mitte ainult tuttavaks kaks. Tema on, on üks meie sponsoreid, kui niimoodi võib öelda, kui me oleme Markoga käinud Jaapanis ja Taiwanil mängimas ja kindlasti kontserdit oma orkestriga kindlasti. Kontserdid Berliini Filharmoonikute, mis jäävad eluks ajaks meelde, mis on täiesti vapustavalt kogemused, näituseks võiksin tuua siin Brahmsi sümfooniatpärane reitinguga või siis Parcifally esitus Salzburgi ooperifestivalil Abado juhatusel. Need on sellised asjad, mis tõesti ei lähe meelest ära sooloesinemiste kohta. Ma võiksin öelda, et seesama noort Green on nagu lähedaseks teoseks saanud ja, ja kui ma nüüd räägin tulles tagasi selle Flensburgi orkestriga soolo mängimise juurde, siis nende esimene pakkumine oleks olnud Straussi oboekontsert, mis on samamoodi loomulikult üks absoluutne tähtteos. Ka ma küsisin, kas te ei tahaks midagi uut, et kas tekst ei tahaks midagi sellist, mida ei ole Saksamaal veel mängitud, et ma hea meelega tutvustaks seda teost ja leidsime sellise konsensuse ja ma arvan, et see õigustas ennast. Aga Hendrix, Nurtgen, jah, me kõik teame ta kahjuks kas need täpselt kaks või kolm kuud tagasi ta suri pärast rasket haigust. Ja ta ei jõudnud tulla selle oboekontserdi esitusele Flensburgis. Aga kui ma mängisin seda juha kangase keski põhjan man kammerorkestriga nii Tallinnas kui ka Turus kui ka Tamperes ja siis seal festivalil Soomes sel talvel, vaat see on huvitav, et tavaliselt on Soome festivalil tykki suvel, eks ole, kuna seal talvel nii külm ja palju lund ja siis ei taha sinna suured pianistid või suhed kunstnikud eriti tulla, aga, aga just et see on jah, selline talvefestivali jaanuarikuus ja seal oli tõesti lund, noh nagu meil siin mõned päevad tagasi või nädal aega tagasi. Ja siis see omandab veel mingisuguse erilise tähtsuse, kui sa mängid sellist teost, mis on läbi põimitud igasuguste erinevate Soome looduse, huvitavate nähtustega, näiteks virmalised või või sellised lumeuisud, mis, mida see Kesk-Euroopas ei kohta just eriti tihti. Jah, see Nurtrini kontsert on minu jaoks üks väga sügav teos ja ma loodan, et mis meil juhaga on üha kangasega, siis palaadistadase mais-juunis, nüüd sel aastal, tähendab siis 2009, tähendab sellel hooajal ma mõtlesin, et see ka peab paika ja me saame sellest teha ühe ilusa ilusa plaadi välja anda. Mida te teete, kui on laupäev ja vaba õhtu? Eks elu mõnda aega minul käib näiteks juba küll enam-vähem üsna selles mõttes nagu ühtemoodi graafiku järgi, et olenemata sellest, mis nädalapäev on, see juhtub niimoodi, kui peres on kaks väikest last, et siis tegelikult mul otseselt laupäeva kohta nagu mingisuguseid erilisi asju polegi välja pakkuda, et nüüd kindlasti teen seda või toda, et kuna olen seotud ka põhimõtteliselt esmaspäevast reedeni nagu palgatööga, siis laupäev ja pühapäeval sellised päevad ehkki veeta aega nagu p endiselt selles mõttes kõige tõenäolisemalt laupäeva veedan kas kodus või siis sõpradega. Mina peaksin ütlema nii, et nädalapäevadel ei ole mitte mingisugust tähtsust, kuna kuna meie orkestrigraafik samuti ei ole esmaspäevast reedeni, vaid vaid kuidas kunagi mõnikord on laupäeval hoopis uue projektiga uus esimene proov. Peaks ütlema nii, et, et see oleneb sellest, missuguses maailma nurgas parasjagu olen, eks ole. Et kui ma olen kodus Hamburgis ja on vaba õhtu, siis loomulikult ma üritan samamoodi lastega olla ja perega või kui ma olen näiteks Eestis siis ja mul on vaba õhtu, siis ma tahaksin oma vanu sõpru näha, loomulikult see on selge. Või kui ma olen kuskil orkestriga turneel, siis tavaliselt on kontsert sellepärast laupäev, pühapäev on need kõige magusamad päevad, kus tulevad inimesed kontserdile, kus on organiseeritud, ütleme nii. Tähtsamad kontserdid on ikka pandud nädalavahetuse peale. Reedest pühapäevani. Kui suurt rolli hakkab muusika mängima teie laste tulevases elus, kas te tahate, et neist saaks muusikas? Ma võin öelda, et minu vanem poiss tähendab, Paul on siis nüüd saad kevadel juba kuus ja ta juba poolteist aastat käib nii-öelda muusikalisi veel kasvatuse tunnis, ma ei tea, kuidas, kuidas seda eesti keeles tõlkida muusikalise Frivertzyyung sissejuhatus muusikasse või midagi sellist. Ma loodan, et muusika hakkab tema elus mängima trolli kindlasti ja, ja kui ma vaatan oma väiksemat tüdrukut Juliat, eks ole. Kes saab nüüd jaanuaris kolm Omaan tagav selline muusikaliselt väga aktiivne, ütleme, et talle meeldib tantsida, talle meeldib laulda, talle meeldib, kui tema laulab või talle meeldib, kui ma kodus pilli harjutan. Kindlasti nad armusid tavaliselt ma arvan, et et see on selge, et, et kui on ikkagi vanematel sellised geenid, siis nad väga kaugele ei saa minna. Aga nüüd sellele küsimusele vastaks niimoodi, et kas ma nüüd tingimata tahaks, et temast saab muusik või nendest siis ma ütleksin ei. Ma leian, et elus on väga palju muid huvitavaid teemasid. Ma arvan, et nad mõlemad peaksid muusikat, et see aitab nagu elus mingisugust kindlustunnet, rahu leida, midagi sellist, et noh, et klassikaline muusika just minu jaoks on selline ikkagi väga paljus ka sisse vaatamise võimalus enese sisse, ütleme see võimalus ja et näiteks harjutades klaverit või õppides klaverit või kitarri inimene õpib ka harmooniliselt mõtlema, eks ole, et, et ta ei kuula nüüd tingimata ainult ühte häält, vaid teab erinevaid hääli pulmaloomulikult, see mõjutab inimeste ja eriti just kasvavat last väga palju. Aga ma ei pea tingimata ütlema, et nüüd lapsest saab dirigent või minu tütrest saab nüüd maailmakuulus pianist on midagi sellist? Ei, kindlasti mitte, mina ei hakka pressima, kui ma näen, et neid huvitab näiteks bioloogia rohkem või või keeled, siis, siis ma vastupidi olen rõõmus selle üle. No ma arvan samamoodi, et eks lõplik valik tuleb ikkagi lastel teha aga ütleme, et see muusika, millega tegeleme, on ikkagi niivõrd ainulaadne väärtus. Et läbi selle kogevad ka lapsed midagi suurt ja ajale vastupidavat. Kui me siin mõtleme näiteks heliloojate looming, mis nagu hilisemas eas meie enda käest läbi käib, siis see on selline asi, millest oleks nagu kahju üldse kedagi ilma jätta, aga loomulik on see, et noh, eks need lapsed kasvavad nagu nad kasvavad eeskuju järgi nad kasvavad ja selge on see, et kui peres tegeldakse muusikaga, siis nad sellest väga kauge ringiga mööda ei käi. Aga mis neist saab, see jäägu neile endale. Tänases portreesaates kõnelesid oma elust oboemängija Kalev kuljus ja pianist Marko Martin. Saates kõlasid katkendid peamiselt kontserdi salvestustelt Endale, Vivaldi, Mozarti sensansi listi, Schuberti, Schumanni, Pascully, Tšaikovski, Bulangi bot saad Berendrik noot, greni mari vihmandi, Eduard Tubina ja Tõnu kõrvitsaloomingust. Saate tegi Karin kopra, aitäh kuulamast ja kõike head.