Mul on täna suur rõõm stuudios tervitada Eesti üht isikupärasemat, pianisti ja noorte andekate pianistide koolitust, et Eesti muusika ja teatriakadeemia professorit, klaveriosakonna juhatajat, Ivaril jat, tere tulemast. Ja palju õnne sünnipäevaks. Te sündisite 50 aastat tagasi muusikute perre. Kas sellega oli teie saatus määratudki saada muusikuks? Jah, tõesti, ammu oli see juba, aga muusika saatel, sest ma tõepoolest ei olegi kunagi mõelnud, võib-olla see oligi siis ettemääratud, sest kõik on kuidagi läinud iseenesest nii õppimised kui ka hilisem tegevus. Ega ma ise väga palju oma tahet kõige selle jaoks ei ole kasutanud. Aga otseselt tõuke, siis saite kodunt ja isalt? Jah. Meil oli klaver kodus ja siis mängisime isaga neljal käel kõiksugu lugusid, õppisin ära muidugi koerapolka ja mets mühiseb ja sellised lood, noh, need olid võib-olla mingi viie aasta vanuses muidugi see, et minust sai pianist, lõpuks on võib-olla tõesti imelik, sest tegelikult mulle ka meeldis käia viiulikastiga mööda korterit ringi ja seda kogu aeg lahti teha ja kinni panna, näha seal neid Campoleid ja poognat pingutada ja see kõik see viiulimaailm tundus mulle tunduvalt põnevam kui klaverimaailma, kus te selle viiuli, kas te saite? Mu isa oli kunagi Rakveres muusikakoolis õppinud viiulit ja tema unistuseks kunagi oli saada viiuldajaks, aga see tal ei õnnestunud, temast sai koorijuht. Aga viiul oli meil tõesti kodus ja minu õest saigi ka lõpuks viiuldaja, kuigi ta hiljem vahetas oma elukutse. Aga jah, mind erakordselt huvitas, see kamp oli lõhn ja see poogen ja kõik need põnevad konstruktsioonid, mis, mis sealt viiulit kastist leidusid. Nii et see oli üks minu suur huvi, aga millegipärast jah, ikkagi hakkasin mängima klaverit ja siis. Ütlen siia vahele, teie isa oli tuntud koorijuht ja koorijuhtide õpetaja Harri, hilja, aga siis hakkasite klaverit mängima, kas lapsepõlvepäevad olidki täidetud siis klaveri harjutamise koolipingis istumisega või, või mahtus sinna ka midagi muud? No väga palju muud mahtus ja muidugi nüüd tagantjärele ma olen mõelnud, et oleks võinud siiski rohkem seal klaveri taga istuda just sel ajal, kui sellest klaveri taga istumisest on kõige rohkem kasu, sest nagu me teame, mida vanemaks inimene saad, seda raskemini talle igasuguseid oskused külge hakkavad. Mõtlevad paraku, aga lapsed muidugi peavad vajadust harjutada ja sundus harjutada oma vabadusega leppimiseks ja elu rikkumiseks ja samuti oli, kas minuga mulle meeldis õues palju olla? Meil oli väga põnev, foosin Pärnu maanteel majade U 21 ja 23 hoovis, mis on just praegu muusikaakadeemia läheduses ja seal oli täiesti erakordne maailm, kus mulle väga meeldis viibida ja kus juhtus huvitavaid asju, nii et alati kui mind siis isa ütles, et marss tuppa harjutama ja kas see mulle väga suurt head meelt ei valmistanud ja niisugune väga suur harjuta ja ma ei olegi kunagi elus olnud. Hiljem kui ma sain suuremaks, siis juba niisugune kartus, häbi ja läbikukkumise või halva mängu ja see oli see, mis andis mulle motivatsiooni harjutamiseks, aga et ma kuidagi väga kergelt ja fanaatiliselt oleksin seal pikki tunde veetnud. Sellist aega ma ei mäleta. No praegu te olete ise hinnatud ja ihaldatud õpetaja, aga kelle juures teie õppisite? Mul on olnud palju õpetajaid elus ja võiks öelda ka, et palju selliseid inimesi, kes ei ole olnud minu õpetajad otseselt ja ametlikult, kuid kes on mind palju mõjutanud ja kellelt ma olen väga palju õppinud. Kui nagu seda klaveriliini vaadata, siis minu esimene klaveriõpetaja oli konservatooriumi bet praktika üliõpilane Reet Kivari, kelle juures ma siis olin nagu katsejäneseks, kelle peal teda õpetati jälle teisi klaverit mängima õpetama. Esimene ametlik ja väga pikale Algne klaveriõpetaja oli mul Eve Paju muusikakeskkoolis alates esimesest klassist. Viimastes klassides lisandus professor Laine Mets, kelle juures ma hiljem õppisin ka mõned aastad veel Tallinna konservatooriumis siis Moskva konservatooriumis professor Veera konnas taeva juures ja lõpuks samuti Moskva konservatooriumi aspirantuuris professor Sergei torenski juures. Mul oli ka väga palju muude muusikaliste ainete õpetajaid, näiteks saateklass. Esimeseks õpetajaks oli Helju Tauk kes mind väga palju mõjutas ka hilisematel aastatel ja kellega suhtlemine alati pakkus mulle väga palju rõõmu ja avardas minu ilmavaadet. Siis Erna Saar, kelle juuresolekul ma siis kohtusin esimese nagu reaalselt hingava lauljaga, kes oli illustraator metsosoprani, Liina Kask, kes oli erakordselt musikaalne laulja, väga huvitav inimene, ta oli õppinud kunagi klaverit ja seda ma mäletan kohe väga selgelt, see oli muusikakeskkooli, võib olla kas viies, kuues klass, kui mul oli siis esimene lauljaga tundja Erna Saar panimuleerit Ja siis, kui see laul lõppes, siis ma sain aru, et sa mulle tõesti väga meeldib see tegevus, et seal midagi täiesti varem ei olnud midagi sellist kogenud, kuna Helju Taugi juures me mängisime ainult saateid ja tema mängis klaveri peal laulja bossilt väga palju tarkust ja kogemust olema saanud laine Leistrilt, kelle tšelloklassis valitses tol ajal erakordne õhkkond. Seal õppis hulk minu klassika kaaslasi, meil olid võistumängimised, mängisime üksteisega, siis me hindasime üksteise mängulaine. Leister jaksas tõesti korraldada lastele ja noortele kõikvõimalike muusikapilti avarduvaid üritusi, tema abikaasat Karl Ester muidugi temaga suhtlemine ja tema nägemine ja tema sigari lõhna tundmine on ka mälestus, mis ei unune. Ja seda õpetajate rida võiks tõesti jätkata ja nende inimeste rida, kellelt ma kõigilt olen õppinud ja veel praegugi minu väga suurteks õpetajateks on minu õpilased kellelt ma arvan tegelikult ma ise olen õppinud võib-olla kokkuvõttes rohkem, kui ma neid olen õpetanud, nii et kui silmad lahti teha, siis on tõesti õppida kõigist. Moskva periood oli ka üsna pikk. Jah, ma arvan, et see oli mingi kaheksa aastat aga seal oli muidugi ka väga-väga paljud asjad mulle said selgeks professionaalses mõttes just seal, kuid võib-olla oleks võinud ka seal nagu rohkem ja püsivamalt harjutada, aga mul oli siis juba väga palju kontserte. Irina Arhipova kaja tegevus kuidagi oli aktiivne ja nii palju huvitavat olid kogu aeg teha. Et niisugune verine ja higine Kui ma mõtlen, et seda oleks võinud ehk rohkem olla, aga jälle olen oma õpetajate üle väga õnnelik, erinevat väga sügavad isiksused näitasid mulle eri suundi, avasid väga põhjalikult erinevaid klaverimängu ja kunstivaldkondi ja nüüd ise ka õpetades. Muidugi ma meenutan väga-väga suure lugupidamise ja tänuga seda kõike, mida ma nendelt olen saanud. Selle pika elue. Aga suured pianistid, kes neist on teid võib-olla kõige rohkem mõjutanud või keda olete imetlenud? Ma olen nimetanud ja imetlen väga paljusid ja alati, kui ma kuulan muusikuid esinemas kas siis plaadilt või kontserdisaalis, siis ma alati olen üritanud selle oma niisuguse professionaal mahlze rikutuse tagaplaanile suruda ja kuulata neid inimesena. Ja seetõttu mul on noh, tõepoolest selliseid uskumatuid, väga eredaid mälestusi suurtest kunstnikest võiks nimetada kas või laulja sopran tissi Norman pianistidest, keda ma olen kontsertidel kuulnud, sätestav Richter poliini kiilelts, noh, neid on veel ja veel kiitsin ja selles mõttes ma nagu ei saaks ka öelda, et keegi kuidagi oleks minu jaoks mingiks eeskujuks või, või õpiks vaid ma kuidagi vaimustun andekatest ja suurtest kunstnikest. Ja mulle annab see erakordselt suurt jõudu ja rõõmu saada osa ja olla võimeline seda nende poolt pakutud kuidagi kõrgemal tasandil vastu võtma. Ma just mõtlen mitte ainult professionaalselt, vaid kui just kunsti nautima inimesena. Te olete ka konkurssidel edukalt esinenud ja teie õpilased on toonud konkurssidel palju võite Eestisse. Et kuidas te ise suhtute nendesse konkurssides ja kas seal ise konkursil mängita on närvesöövam, kui õpilastele kaasa elada või kuidas selle asjaga on? See suhtumine muidugi kaksipidine, võib-olla mina ei ole selles mõttes ka õige inimene nende konkursside kohta oma suhtumist väljendama, sest mulle endale absoluutselt ei meeldinud konkurssidel osaledes oli mulle lihtsalt tohutu piin ja nagu minu iseloomu ja noh, võib-olla niisugune meelelaadiga suures vastuolus, aga samas ma ka nagu mõistsin, et, et see on ikkagi arendab ja sellises ekstreemses olukorda enda asetamine ta annab palju juurde oma õpilaste suhtes, ma võin öelda, et et nad on tõesti väga mitmed neist on olnud väga edukad ka rahvusvahelistel konkurssidel ja muidugi tänapäeval see muusikaareenile pääsemine kuidagi väga karm, nii et selles mõttes tõesti ainult need, kes on läbi käinud nendest kõige tõsisematest katsumustest, saavad õiguse esineda suurtel kontserdilavadel, ütleme nii. Aga samas ma jälle ütlen, surudes maha oma võib-olla niisuguse isikliku negatiivse suhtumise konkurssides, et see on üks väga vajalik, väga tänuväärne ja väga arendav noh, muusika tegemise vorm noortele esiteks, ja teiseks ta kuigi iga aastaga järjest vähem võimaldab nagu pääseda kontserdilavadele, sest kui vaadata, mis toimub nagu nendel maailma esinduskontserdilavadel, siis need, kes seal nagu valitsevad, ega need polegi väga palju käinud konkurssidel ja võib-olla neid polegi võitnud, neid kukkus, nii et tänapäeva maailm on tõesti keeruline ja seetõttu igasugune iseenda karastamine on igati. See repertuaar, mida teie eelistate mängida, on romantismi poole kaldu romantilise muusika suhtes. Te olete tõesti nagu võlur klaveril. Tundub, et te peate olema hingelt romantiline inimene, et muidu nagu ei oleks see võimalik. Tänan teid sellise kommentaari eest, aga võib-olla seda on nagu võimalik põhjendada sedaviisi, et kui ma annan kontserti, siis ma ikkagi kardan väga selle pärast, mida need inimesed, kes seda kontserti kuulama tulevad, mida nad sealt saavad. Kuna ma ise usun, võime vähemalt tunnen, et see romantiline muusika sobib mulle paremini, kukub mul paremini välja kui näiteks kas Bach, Beethoven siis seetõttu ma olen nagu rohkem kasutanud romantikud muusikat oma kavades. See ei tähenda sugugi, et see mulle nüüd meeldib kuidagi rohkem või et ma ei armastaks Bachi peetnud või Mozartit, ma olen ka neid heliloojaid mänginud. Kuigi siiski alati niisuguse noh, mitte hirmuga sellise kõhedusega, et kas see ikka on päris päris see, mis ta olevat. Ma tean, et see on võib-olla see põhjus, millest vot selline mulje, et tõesti romantiline muusika on minu tegevusest nagu olnud põhiline pääl. Kas lemmik vot see lemmik jälle kuidagi sõna, mis võib-olla lihtsustab liiga palju minu jaoks? Näen ju väga paljudele ei meeldi, mõned ütlevad, et on noh, liiga võib-olla sentimentaalne või et tõesti see niisugune romantiline paatos on juba tänapäeva jaoks mittesobiv, mis selles muusikas on, aga minu jaoks nagu bänni muusika mõistmine, tundub kuidagi. Ma usun, et ma mõistan seda muusikat muidugi anud sultani kohutavalt raske mängida tambianistile ülimalt komplitseeritud, täis kõikvõimalikke saladusi karisid ja, ja selles bänni mängimisega võib ka väga kergelt kõrbeda. Aga võib-olla just see usk või tunnetus, et, et mul on seal muusikaga mingi kontakt, mingi sügavam kontakt aitab mul seda ette kanda ja võib-olla siis nagu te ütlete, panna uskuma oma kuulaja sellesse muusikasse. Ilmselt siin emotsionaalselt aitas ka kaasa šotaani konkursil käimine, kus väga paljud üle maailma mängisid sopäenja tulid kuulama. Ei, ma ei usu seda, sest see sultani huvi juba tunduvalt varem see oli lihtsalt niisugune noh, juhus või sunnitud käik või kuidagi niimoodi lihtsalt juhuslikult läks, aga Schopeni on mulle alati meeldinud mängida ja üldse romantiline stiil. Kuidagi on mulle palju kergem kui klassikaline kas liini klassikud või siis barokkstiil näiteks. Ma mäletan, kui ma alles alustasin klaveriõpinguid, siis läks asi, kes üle kivide ja kändude, kuna nagu me teame, algõpetuses, noh, keegi mängib päänigalistivaid ikkagi alustatakse rütmiliselt tugevamini organiseeritud muusikast klassika, Bach, kus pulsil ja rütmistruktuuril oma teatud reeglid, millest peab kinni pidama. Ja minu jaoks oli see alati kuidagi. Ei tulnud kergelt. Ma mäletan, Haydni sonaatidega oli probleeme ja, ja siis kui ma õpetaja kunagi, mis võib olla kuuendas klassis või viiendas, andis mulle esimese niisuguse loo, mida sai mängida vabalt teada, või siis noh, ma siiamaani mäletan seda suurt naudingut kowis mingitel vabast teha, rub, vaatad, et ju siis oli kuidagi minu mingi sisemise rütmitunde või rakutasandi rütmi mingisuguste võngetega seotud. Igatahes mulle meeldis Siinkohal aga kuulaksime Schopeni h-moll etüüdi, mille Ivari Ilja mängis 2003. aasta 29. aprillil oma Schumanni õhtu lisalooks. Maailma suurtele ja kuulsatele kontserdilavadele olete te jõudnud enamasti kuulsate lauljate ansamblipartnerina. Esimene neist oli Irina Arhipova. Kuidas see koostanutel algas? Tegelikult sissejuhatus oli vist sellele hoopis kontsertmeistri töö Estonia teatris, aga nagu te mainisite ka, et esimene äratundmine oli juba koolilapsena seal Erna saare tunnis, jah. See esimene teatrikogemus oli ka tänu Helju Taugi-ile siis et ma nüüd ei mäleta täpselt, mis aastal see oli, aga poliitiliste probleemide tõttu pidi ta lahkuma õpetaja töölt muusikakeskkoolist ja Tallinna konservatooriumist ja siis ta läks korrepatiitoriks tööle Estonia teatrisse, aga siis tuli tal midagi veel vahele. Nii et tal oli vaja asendajat ja mina olin vist just muusikakeskkooli viimases klassis niisugune noor ja julge, ilma vastutustundetu noormees, kes midagi ei kartnud ja palusid, tule, asenda mind. Ja siis ma alguses sattusin seal koori kontsertmeistriks, hiljem ka juba solistide, see aeg oli tõesti väga lühike, võib-olla kõige rohkem kaks aastat. Aga see andis mulle tohutult palju, see oli ju Estonia teatri kuldaeg, seal töötasid väga paljud suured lauljat, isiksused ja üldse suhtlemine. Lauljatega mulle meeldis, sest lauljad on kuidagi avatumad, elurõõmsamad nagu lahedamad inimesed, kuigi ma ise seda sõna lahe sugugi ei armasta, kas see nagu hästi sobib siia ja see on nende töö spetsiifikaga nagu seotud, et nemad peavad ennast laval nagu avama. Ja seal siis juhtuski see Tallinnas toimuvaks kingakonkursiga oli vist aasta 1979, mulle tundub, valmistusid noored Sirje ja Väino Puura ja mina suure rõõmuga muidugi neid saatsin selleks konkursiks valmistusime ja žürii esimeheks oli sellel konkursil Irina Arhipova ja pärast seda siis ta ütles, et tal oleks plaadistada Rahmaninovi romanss, et kas ma ei tahaks neid temaga plaadistada, aga ma ei olnud siis veel 20 aastane ja ja muidugi noh, täitsa uskumatu, Vapustav uskumatu selles mõttes, et mul ei olnud kogemusi, teadmisi, oskusi, mitte midagi, aga igatahes plaat sai sisse mängitud 1980. aastal, nüüd ma muidugi parema meelega ei kuulaks seda, mis puudutab minu, nagu öeldakse, osales seal aga Irina Arhipova, jah, oli tõesti fantastiline laulja ja koostöö temaga kestis meil pikki-pikki pikki aastaid, viimane kontsert oligi vist kui ma õieti mäletan, 1994 Londoni Sigmar hoolis, mis meil temaga lihtsalt toimub. Irina Arhipova ja Ivari Ilja koostest kuulsime Pjotr Tšaikovski romanssi akna. Avasin ma. See oli salvestist 1985. aasta 18. mail Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdilt. See on tohutu praktika olnud teil koos Irina Arhipova, vaat Londonist, Vigmarhoolist on klassikaraadios esmaspäeviti pärastlõunakontsertide ülekanded. Milline see saal on ja milline õhkkond seal on, milline publik käib seda kuulamas, kuidas on seal mängida? Vihmal hool on suurte traditsioonidega saar, seal on väga toredad artistide ruumid lava taga, kus ripuvad Scott Fitzgerald, Moore'i, Alisa tila rootš palliini Marta Argergi paljude allkirjadega pildid ja kui ma ütleksin, et see saal on kodune, siis muidugi võib-olla kõlab pisut banaalselt, aga tõepoolest midagi sellist seal on, ta ei ole suur, ta niisugune pikergune, lihtne, aga samas ilus, klassikaline, väga hea akustikaga. Selles majas on mingi selline esinejat toetav vaimsus, mis algab valvelauas töötavast inimesest ja lõpetades siis lava, tuledasid kustutajad. Et see on üks väga hea koht kontserdi andmiseks. Muidugi. Nii kui me nüüd oleme saalide juurde läinud, siis millised need kuulsamad saalid on veel, kus te olete ennast väga uhkelt ja hästi tundnud kaanigi hoolis on ilmselt väga vähesed eestlased mänginud. Eks neid häid saal on ju palju kaanegi hool on muidugi selles mõttes unikaalne koht, et seal on väga hea akustika, ta on väga ilus, ta on erakordselt suur, kõik see, mis on seal ümber selle 57. tänava lisab mingit aurat sellele paigale ja üldse nende ameerika nagu noh, ütleks, kõrgema sordisaalide omapäraks on see, et seal ma ei tea, kas see saavutatakse siis mingite käskude ja keeldudega, aga samuti ka Errhrhool või siis kimmel tsentri Philadelphias või siis Davis Symphony hool San Franciscos, et seal on esineja kuidagi hellitatud inimene, kõik need inimesed, kes seal majas töötavad. Ma ei tea, kas neil siis kästakse sellised olla või nad on seda oma, nagu öeldakse sisemuse sunnil. Ilmselt on sellised traditsioonid juba aastatepikkusel. Jah, ja see tõesti loob väga toreda tunde, artistide ruumid on alati ilusad, seal on lilled kirjaga kõik pisisoovi täidetakse ja selles mõttes mitte see, et ma oleks kuidagi nüüd kirglikult selliste asjade järele väga tunneks vajadust. Aga hea, aga see on ilus, see on väga noh, sest seda enam, et niikuinii närvipinge on ju suur, sellises kohas ta lisab painet. Ja kui sa siis tunned, et jah, sa oled siin oodatud, sind siin vaja võetakse, siis on muidugi väga tore. Ja nendest kuulsatest saalides olete te olnud siis koos Irina Arhipova ka? Maria kolleeg hinnaga kui üks maailma tipp dramaatilisi sõpra, neid siis bariton Dmitri Forstovskiga metsosopran Zarembaga. Muidugi kindlasti ma tahaks mainida ühte oma lemmiksaalis on Peterburi filharmoonia suur saal, seal ma olen ka mänginud solistina orkestriga ja see on üks saal, mida ma mäletan juba oma noorest perioodist alates juba publiku hulgas, olles artisti lavale tulekut, kõik need lühtrid pannakse täisvõimsusel põlema, kuidas valge saal ja punane samet lööb särama pimestavalt, siis ma alati mõtlesin, mis tunne võib olla siis sealt lava tagant sellesse särasse tulla ja on ilus küll. Jah, see nii elegantne, saalne, pidulikud valged samblad. Vaata ja muidugi Leningradi filharmoonia või õieti nüüd tänapäeval Sankt-Peterburgi filharmoonia väike saal, see, mis seal Nevski prospektil, seal on ka mänginud ju alates ferens listist ja Clara Schumanni, st see on ka üks maailma parimaid kammermuusikasaal kindlast. Kõlas tseesar kui särsku Ezeloraid kuju koostest mitterifrozdovskiga, aga räägime ka klaveritest. Millised klaverid on nende saalide laval ja kas on ka olnud mõni selline klaverit, kus nagu ei tahakski püsti tõusta? Jah, nendes saalides muidugi on alati olnud väga head klaverit ja muidugi Stein reid. Ma üritan meenutada soli Salzburgis seal siis agentuur sai meili, et kas ma äkki tahaks mängida pesendorferi peale, aga see on, kuna see on Austrias toimus kontsert siis selle pärast, aga ikkagi mängisime Steinway peal, nii et see on jah, ainuvalitsev klaveri Mark maailma lavadel jõust. Praegu ma suure kurbusega meenutan seda klaperjahti, mis on Eestis lahti läinud seoses nende klaveri riigihangetega ja mingi advokaadibüroo noh, minu arvates lausa nõmeda tegevusega neid asju nagu kas takistada või segada. Eesti riigihankes oletuse põhjal ilmselt võidaks selle hanke mitestendivaid vineerkast. Kahjuks niisugused seadused just teie küsimusega seoses mulle praegu meelde tuli. Loodetavasti ikkagi seadusandjatel on nii palju mõistust, et teha mingi seadus, mis võimaldaks ikkagi ka Eestis osta tõelisi klaverit, nagu just tegid Tartu ülikool ja sai ka muidugi kohe endale kaela, siis selle advokaadibüroo See on tõesti väga valus teema ja mina toimetajana, mul on ka see töö mure eelkõige südames ja keelel, et meie oma pianistidega oleksid korralikud salvestused. Aga hea klaveri puudumine on põhjus, miks teie olete ka keeldunud. Helisalvestus. Keeldunud see kõlab nagu ma oleks kuidagi pirtsakas või tujukas, aga aga tõepoolest, ega ei ole mõtet teha mingit poolikut asja või sest ega see lindistus Ta peab vastama teatud parameetritele ja kuidas sellele ei vasta siis siis tal ei ole nagu mingit mõtet või väärtust või panen siis olgu tegema. Aga ma loodan, et ma enne, kui ma nagu kaotan, võime klaverit mängida. Siiski tekib meil võimalus ka siin midagi lindistada. No loodame koos seda. Küll, aga on Ivari Ilja salvestanud näiteks Soomes korralikult Stein meil kammermuusikat koos Anna-Liisa pessaroodnega kuulakem katkendit, Sergei Prokofjevi teisest viiulisõnalist. Mida te ise peate seni oma elus suurimateks korda minekuteks võitudeks, mille peale saate rahuldustundega tagasi vaadata? Vot, ma ei olegi niimoodi analüüsinud, eks niisuguseid toredaid loomingulisi õnnestumisi on ju tõesti olnud, on ka olnud ebaõnnestumisi, aga minu loomuses on nagu vaadata edasi, ma üritan alati unustada selle, mis on olnud Need kontserdid, mis on olnud ja muretseda siis nende pärast, mis tulevad. Aga üks asi, mida ma kindlasti mille üle ma olen tõesti kogu südamest uhke ja kuna see oli võib-olla tõesti üks kõige raskemaid katsumusi minu elus, olin suitsetamisest loobumine. Ja see toimus võib-olla vanasti ma teadsin, lausa igav päeva, mitu päeva mööda sõitsid, nad on nüüd ma vist ei oska enam isegi öelda, mitu aastat, arvan, et kuskil 15 aastat tagasi toimus ja midagi raskemat tõesti midagi. Ma ei ole mina kogenud, see on väga reaalne, mõnel läheb see kergelt, aga mina olin selline kahe ja poole pakki suitsu päevas ja kogu minu elu oli nagu suitsust läbi imbunud ja toimus koos suitsadega. Ja seetõttu ma olen tõeliselt uhke kõige selle vabanemise üle ja selle üle, et ma olin võimeline sellest pahest lahti saada. Õnnitlen, aitäh, aga vaatame neid ettepoole. Väljakutsed. Esimene väljakutse on nüüd juubelikontsert, kus minu osaks on siis Brahmsi esimene klaverikontsert, igati väga raske kontsert, kus peab olema nii vaimujõudu, füüsilist, jõudu, tehnikat, emotsiooni, siis kohe juunis tuleb mul veel soolokontsert, Inglismaad, mis Kamale tekitab juba teatud muresid ja, ja üldiselt, eks sellised tulevikukontserdid nad ongi, nagu kividena ripuvad südamel vahepeal on veel väga intensiivne eksamite periood mis jääb siis selle juubelikontsert ja selle soolokontserdi vahele. Edasi tuleb seal miitriforozdovskiga Ameerikas paar kontserti, sealhulgas ka ravinja festivalil Chicago lähedal. Muide tuleb meil kontsert ka Tallinnas nitrifrozdovskiga 24. oktoobril selles kontsertsaalis, mida ei ole veel olemas. Ja loodetavasti ostke mingi klaver, milles ma küll väga sügavalt kahtlen, sest Eestis meil siiski noh, kui on juba klaver, siis seda peetaksegi klaveriks, et see, milline ta on, see nagu erilist tähtsust ei oma, aga ma väga loodan, et kui midagi nii kallist valmis ehitatakse, nagu see maja ehk sinna tuleb, siis kui tõeline kontsertklaver Kuulsime Metneri laulu, talvine õhtu koos Frostovskiga. Kui nüüd rääkida veel nendest solistidest, kellega te teete kaastööd Varozdovskiga, tulete Tallinnasse see repertuaar, mida te olete koos esitanud igal pool maailmas, kui laiaulatuslik ja millised on sellised põnevamad kavad olnud? Dmitri Forestovski repertuaar on ikka väga suur, kahtlemata väga palju me laulame või esitame, see on niisugune žargooni žargooni laadne väljend, kui meel laulame, tegelikult laulab muidugi ainult tema klaver, laulsin klaverit. Aga suuremalt jaolt on see vene music väga palju vene klassikalist vokaalmuusikat, mis on tõesti lõputu varasel, nagu võiks öelda mis minule nagu eriti on meeldinud viimasest ajast Metneri vokaalloominguga tegelemine ja selle esitamine just viimasel hargnege hooli. Kontserdil olid ka Etneri laulud kavas väga mulle meeldis teha Šostakovitši, Michelangelo tsüklit, tohutus koguses Tšaikovski, Rahmaninovi, Glinka romanss, mussowski, surma laulud ja tantsud on olnud paljudel kordadel kavas, lääne muusikat on ka olnud, noh Ravelli oleme esitanud Tübarki. Nüüd me valmistame ühte päris huvitavat kava, mis sellest tulema veel päris kindel ei ole, aga listi Petrarcas on hitid, mida tavaliselt laulavad, kõrged panid. Aga me tegime selliseid helistikud, mis sobivad tema häälele. Tema. Mul on tõesti väga lai. Niiet kui see idee nüüd, mis meil praegu nagu soojas on, õnnestub siis esimene pool oleks selles kontserdis realisti need Petrarcassonetid, kolm tükki, kas Foree või respiigi laulud ja siis terve teine pool oleks Stanjevi vokaallooming, noh, mina igatahes leian, et sellest tuleks superkava. Selleks läheb veel mõni aeg Tallinnas anname ette küll veel selle eelmise hooajaga Kuuleme sellest Glinka romanssi pihtimus. Sest suur pingeline elutempo, õpetamine ja kontserdid, kusagilt on vaja saada ka mingisugust värsket energiat, inspiratsiooni, kust teie seda saate? Ahah vot ma arvan, et see energia lihtsalt kuskilt tuleb ja kui ta saab otsa, minul on niisugune väga meelistegevus lihtsalt olla. Kui ma tunnen, et ma olen väsinud ja enam midagi ei jaksa, siis ma lihtsalt olen ja selleks võib kuluda võib-olla päev-kaks. Ja siis ma tunnen, et et ma olen taastunud ja niisuguste aktiivsete puhkuste harrasta või kuhugi sõita ja ma ei ole sõitmine alati seostub mul tööga. Seetõttu selline paigal olev lihtsalt olemine on nagu minu niisugune asi, millest ma siis alati unistan, kui, kui selleks võimalust ei ole. Vaikuses jah ja muidugi energiat, ma saan igalt poolt ka nendelt teistelt inimestelt, kama, õpilastelt, kellele ma seda energiat muidugi annan, aga sealt tuleb ka midagi vastu. Aga muidugi tuleb hoida seda inertsi või seda inertsist liikumist, sest kui väga pikaks seisma jääda, siis võib jälle olla raske käima saada. Nii et see liikumine on iseenesest ka asi, mis annab energiat täpselt nagu autol, eks ole, dünamo kab keerde majana pool, mida seistes ei toimu seal pakkustelt. Ahah, kas kuuldused teie tehnikahuvist vastavad tõele? Tehnika võimul erilist ei ole, kuigi ma unistan, see on ka üks mu suuri unistusi, mis ehk täituvad, unistan sooritada autojuhieksam ja ma olen ka tõesti käin autokoolis seni ikkagi põhiliselt teooriatundides ja väga raske on näpistada seda aega selle jaoks, aga ma siiski ei ole lootust, et ma saan sellega hakkama. Pigem, kui ma selliste asjade vastu huvi tunned, siis võiks öelda, et see on pigem huvi tehnoloogiast, igasugused uued vidinad, igasugused tarkvaralised, tehnoloogilised uued võimalused kuidagi köidavad, mulle need meeldivad. Ja mulle meeldib neid kasutusele võtta, sest üldjuhul nad muudavad meie elu lihtsamaks, teatud asjad hakkavad kiiremini toimuma ja eks selles on ka teatud põnevust, sest võiks öelda niimoodi, et inimkonna areng viimastel aastakümnetel ongi ju siirdunud tehnoloogiavaldkonda või ütleme, arvutustehnika IT-tehnoloogia valdkonda, nii et kõik, mis seal juhtub, sisuliselt tähendabki inimkonna arengut. Kui palju on pianism ajas muutuv ja kas praegusele noore põlvkonna mängijatele on midagi ainult neile ainuomast, kas see on teistmoodi? Ma arvan siiski, et võib-olla pianism kui selline ei muud aga ehk siiski muutuvat mingi väärtushinnangud modifitseeruvad, võiks öelda, noh, see puudutab kontserti, organisatsioone või kontserdikorraldajaid, meediat kõik see, mis nagu tõmbab ligi või see, mille abil üritatakse siis mulle jälle see sõna absoluutselt ei meeldi, aga müüa siis seda klassikalist muusikat, ma usun, et siin kindlasti on muutusi ja millest võib-olla on pisut nagu areng, mis ehk tekitab pisut kõhedust, on see, et tänapäeva inimene tahab kõike saada kergelt töö ei ole enam nagu moes on ju samuti ka majandusest, kus tahetakse mingi särava idee või millegi abil saada kohe rikkaks, samuti ka kujutavas kunstis, kust see oskus polegi enam nii tähtis, vaid mingi idee või see mõttevälgatus, kus ja selle tulemuseks nüüd meie alal võib juhtuda see, et ma mõtlen, eurooplased hakkavad oma positsioone võib-olla isegi kaotama tunduvalt töökamatele Aasia muusikutel ja samuti ka slaavi muusikutele, sest kui vaadata nüüd neid kontserdilavade afisse ja kuulutusi, siis niisugusi Euroopa nimesid jääb seal nagu järjest vähemaks. Ja see, see on tegelikult probleemis vaevab ka minu igapäevatöös. Hariduspoliitika otsib ikkagi kergemaid efektiivsemaid, lihtsamaid lahendusi, aga meie alal tuleb lihtsalt 18 aastat õppida rasket tööd. Siin ei ole mingit võimalust kuidagi hüpata sellest üle, kui see periood ei ole piisavalt intensiivne, kui ei ole tehtud piisavalt tööd, siis Bethany kontsert, bändi kontsert, Ligeti teoseid pärast ei mängi ja, ja seda siis mängivad teised. Hiinlased ja jaapanlased, nii et lapsi ja noori on järjest raskem. Innustada jah, ma usun, et sinuga ajavaim muutunud, kuna tänapäeva noored on ikkagi tunduvalt. Ma ei tea, kas võiks öelda targemad, aga kindlasti ka seda. Aga nende ettekujutus ümbritsevast reaalsusest on kindlasti adekvaatsem, kui see oli, ütleme meie põlvkonnas, kus oli olemas mingi libareaalsus. Ja oligi tore teha veel üks libareaalsus endale lisaks ja siis oli veel mingi reaalsus, mis eksisteeris noh, millest nagu räägitud või mida ei olnud nagu olemas. Aga tänapäeval on ikkagi noortel vägagi terviklik maailmapilt. Ja kahtlemata muusikuks saamine on suur risk või selleks saada üritamine on väga suur risk, sest tuleb anda endast kõik. Kuid see, kas seda tasuks teha, selgub aastate pärast. Kui teha muudatust vahetada seda kutsumust on juba väga raske. Nii et ma saan ka sellest aru, et tänapäeva inimene otsib turvalisust, kindlust aga muusiku elukutsest, seda kindlasti on raskem leida kui mõnes korralikus ametis nagu hambaarst või advokaat või siis ärimees, et ei ole enam piisavalt killusioonemis stiibustaks. Jah, ja need võib-olla ei ole, isegi nad nii palju ei kiirusta, kui nad kaitsevad. Sest selline aasta pikkune, ütleme kümnete aastate pikkune treenimine ja töötamine niimoodi, et ei küsiks enda käest, et miks ma seda teen või mis minust saab, milline on minu tulevik. See nõuab inimeselt tõesti suurt vaeva ja need illusioonid, ehk kaitseksid teda selle raske küsimuse eest ja samas kui ei anna endast kõik või pane kõike sellele ühele kaardile, siis on kindel, et kindlasti ei saa muusikuks professionaalseks muusikuks. Mis on need nähtused, sündmused, protsessid, mis teile kõige rohkem rõõmu valmistavad? Väga paljud protsessid valmistavad mulle rõõmu ja ega ei ole olemas selliseid asju, mis valmistaksid ainult rõõmu, selliseid asju, mis valmistaksid, ainult muret, et need erinevad küljed on omased kõikidele nähtustele, aga kahtlemata, millest ma tõesti rõõmu tunnen, on ikkagi areng, mis on toimunud Eestis. Nende nüüd juba võiks öelda 20 aasta jooksul, kuna ma ise olen niisugune väga eestilembene inimene ja kunagi nagu ei pidanud võimalikuks Eestist lahkuda või mitte siin elada, üks asi on ringi sõita, teine asi on valida endale elu kaks, mõni teine riik siis just seetõttu mind väga rõõmustavad need arengud, mis siin on toimunud puht materiaalsed inimesed on seljad sirgu tõmmanud. Kui nüüd millestki unistada, siis ehk ühiskonna täiskasvanumaks saamisest usun, et see raske kriis, mis praegu Eestit ähvardab loodetavasti päris karmiks ei lähe, ehk ehk aitab meid ka selles suunas. See, et meil on selline muusikaakadeemia nagu praegu see on midagi, milles Kivimäe nende siis noh, mis siin salata, koledates büroomides töötades aastaid ei oleks osanud unistadagi. Me oleme juba 10 aastat selles uues majas, ma iga kord rõõmustan, et küll on tore, et meil selline maja, loodan. Et me saame ka selle saalisele 500 kohase kunagi ja et eestlased ikkagi tahavad saada muusikalist kõrgharidust, et meil on väga palju kontserte, et meil on väga palju festivale. Kõik need asjad rõõmustavad. Ja muidugi rõõmustavad õpilased. Aitäh, Ivari Ilja, palju õnne ja rõõmu nii oma mängimistest kui õpilastest edaspidi. Sekski. Saadet jääb lõpetama šotayni Polonees Ivari Ilja musitseerimas koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga Vello pähma juhatusel. Kuulsite portreesaadet pianistist Eesti muusika ja teatriakadeemia professorist Ivari Iliast. Saate koostas Kersti Inno. Tehniliselt teostas operaator Katrin maadik.