Kolmandal jaanuaril tähistas 80 viiendat sünnipäeva päeva väga armastatud pianist ja klaveriõpetaja Erna Saar. 50 aastat 1948 kuni 98 töötas ta õpetajana Eesti muusikaakadeemias ja 1975.-st aastast ühtlasi ka Tallinna muusikakeskkoolis. Ergas vaim ja klaverimängukirg on temast tänaseni. Viis aastat tagasi enne kaheksakümnendat sünnipäeva salvestas Erna Saar veel Eesti raadiofondi. Toona tehtud saates rääkis tatart vaimust oma õpetajast ja enda elukäigust. Seekord soovib Erna Saar jagada oma mälestusi teid, suurtest pianistidest ja klaveri mängimisest. Laseme alustuseks mängida. Ühelt 20. sajandi suuremalt klaverivirtuoosid Tšiili pianist Tilk Claudio Arraul. 1903. aastal sündinud Arro alustas imelapsena ja sai tuntuks eelkõige Beethoveni sonaatide interpreteerida ala kuulakem tema esitusest. Teist osa Beethoveni kuupaiste sonaadist. Erna Saar, teile on oma pika elu jooksul olnud väga palju kontakte väljapaistvate isiksuste ka ja väljapaistvate pianistidega ja leppisime kokku, et tänases saates me räägimegi Pianisti täht jah, ainult alguseks ma tahaksin meenutada kahte oma õpetajat, kes on mulle väga olulised elus olnud ja kellele ma olen väga tänulik. Esimene õpetaja Tartu päevilt, kui ma olin üheksaaastane ja astusin Tartu kõrgemasse muusikakooli, siis valmistas mind ette Aleksandra Semm. Tema oli mulle nagu ema eest ja tema viis mind muusika juurde. Temal oli 100 aasta juubel nüüd suvel seitsmendal juulil 2008 ja temaga ühenduses tahaksingi ma teisest töötajad, kellel on samuti saada seal professor Bruno lukk. Temal tuleb see 30. juunil 2009. Need on need kaks õpetajat, kellel on väga suur tähtsus olnud teie Teniste elus ja proua Aleksandra Semm. Vähe sellest, et ta mulle õpetas klaverimängu, viis mind kontsertidele ja viis mind väga lähedale. Heliloojatele juhtis mu tähelepanu ja Bruno lukk tema juurde. Ma astusin siis konsultuurmi 45. aastal, mida lõpetasin 48. ja olin tema assistendiks hiljem siis. Ja see, mis arvel, oli ju väga palju õpilasi ja ka Helju Tauk õppis tema juures ja elas ka tema juures ja mina elasin koos selle õpetajaga teatud aegu ja sellepärast ka meie hilisemal elus tegime Helju Tauk ikka mitmed-mitmed, mälestuskontserdid, tema rääkis ja ma mängisin ja tuletasime meelde. Tema. Vaatasite meile rääkida täna ka nendest legendaarsete penistidest, keda te olete kuulanud. Ja mul on võimalus olnud kuulata väga palju tipp pianistide väga suuri meistreid näiteks Artur Rubin, Stein, Claudia Arrow, Artur ummikele, tšelli, Kristian Zimmermann, Eduard maal, pime pianist, Sorsteemelis, Brasiilia, pianist Magda Dalia Fera Marri räi, Valkofraaker ja mitmed-mitmed, teised, millised olid esimesed vapustavad elamused? Kõige suurem eramus on mulle vist olnud Artur rublinstrein. Ja võib-olla sisse pime pianist. Teemelis, kust te kuulasite ruubisseinima kuulasin Leningradis akadeemilist mängis Tallinnas Rubistentigi Schopeni õhtu ja vene suuri pianistidel. Seaduse Richter Marja juudina, Marja Greenber, Grigori Kinsburk, lebo poorin, Jacob flyer. Ja nendele ma olen ka mänginud näiteks Oborinile ja klinsburkile ja väga mitu korda Maria Greenbergile. Need olid kõik väga suurepärased muusikud. Aga on kolm inimest, keda ma oleksin tahtnud väga kuulda elus. Aga siis ma oleks pidanud elama teisel ajal. Need on frantslist Anton Pilstein ja Sergei Rahmaninovi. Aga nende erinevus on ka see, et kõik need olid suured heliloojad. Tänapäeval on vähe neid pianist, kes on ka heliloojad, on olnud külla Prokofjevi, Šostakovitši ja kräpp in. Ja tänapäeval elab veel see Triin, kes on suurepärane pianist ja heliloojalt. Kuna inimene avaldab kunstivorm, mis iseennast siis on selle tõttu ka muidugi väga palju erinevaid pianist. Ja see on muidugi õnn, sest on siis koht kõigile erimeelsetele. Aga mis kõigil on ühine, see on tekst, helilooja tekstitruudus, öeldakse veel, et kunstnik sünnib, et teda ei tehta. Et talent on jumalast antud, on mõned ühised omadused kõigil nendel suurustel. See on looduslik anne, mida pole võimalik õppida. Siis pianisti ja muusikaühendus, mis tekitab väga maagilist ja võluvat ettekannet, mida nad saavad kuulajani viia. Ja siis distsipliin, töökus ja usk endasse. Harjutamine, nagu me teame, ka tänapäeval tehakse kaheksa tundi, et jõuda nii kaugele, käed kontsertlavale ja konkurssidel ja rohkem selleks nii palju, et on vaja tunda helilooja kogu loomingut mitte ainult mängitavat pala. Kontsertpianist peab koguma elu, pühendama muusikale. Mängitav peab olema ta südames, mitte ainult sõrmedes. Kuna klaver on väga nõiduslik instrument, siis tema heli pole just väga huvitav, võrreldes inimhääle või keelpilliga. Klaver hääl peaks olema laulev ja see ongi põhialus, kuhu poole on püütud. Väga kuulus pianist Horowitz nimetab klaveritehnikaks erinevate kõlade produtseerimist. See on paljude faktorite kombinatsioon. Klaveripuudutus, fraseering kuni Pedalisatsioonili ja muidugi kõlaline mitmekülgsus. Need tehnikad läheb vaja ka aeglase muusika mängimiseks mis osutub tihtipeale palju raskemaks kui hea sõrmeaparatuuriga sädelevust. Aga loomulikult suurtel pianistidel on need omadused väga kooskõlas. Kui lähemalt rääkida nüüd nendest kolmest suurusest list Anton rublistine Mainov siis peab ütlema just, et list. Mitte ainult ei olnud kirglik kõigi aegade suurim virtuoosse muusika looja vaid mitmekülgselt geniaalne helilooja keda õigusega võib nimetada Ta ta 20. sajandi heliloominguga teerajajaks. Ta on mõjutanud väga paljusid heliloojaid Ando Rubist. Teda nimetatakse hüpnootiliseks Firtoosiks. Aristokraatlik, võimsa haardega pianistiks ja rähmainov, keda muidugi me plaatidel võime kuulda. Oligi kant eriti oma klaverimuusika esindajana. Suurlaulus ja meloodiliselt liinid, fantaasiarikkus ja üldiselt jõuline isiksus. Kuulakem salvestist 1919.-st aastast, Sergei Rahmaninovi mängib oma prelüüdi, siis moll oopus kolm. Mis on erilist ühist ja erinevat nende suurte pianistide juures, keda kuulnud olete? Ma arvan, et nende vaimne maailm, fantaasiamaailm, müstilisus, midagi sügavusest, need, keda olen kuulnud, on jäänud meelde, kui väga köitvad, väga sügava musikaalsuse isiksused. Ja huvitav, palju neist on mul siiani meelde jäänud? Rublistentigi Leningradis Schopeni õhtu, see oli ideaalne tempod, tagasihoidlikkus, kõlaline mitmekesitus ja väga suurepärase maitsega, kõik mängitud, väga elegantne, imeline. Ja mul oli niisugune tunne, et ma tõusen õhku. Vot seda tunnet ma pole rohkem tundnud. Ta mõjus mulle täitsa vapustavalt. Artur Rubystein mängis veel enne oma üheksakümnendat sünnipäeva. Ta jäi pimedaks, mille tõttu pidi katkestama enda esinemised, aga viimastel aastatel mängis ka veel nägemata klahve ja on öelnud, et oleks tahtnud mängida. Nii et ma üldse ei näe. Ikka mängiksin. Kuulakem salvestist 1930.-st aastast. Artur rub, Einstein mängib Frederick sopääni valsi, siis mail. Mina olen alati mõelnud, et peab olema väga hea maitse, et kunstiga tegeleda. Ja teate siis nüüd alles nädal tagasi. Ma natuke lugesin kuulsa pedagoogi ja pianisti Henry Hausi vestlusi muusikast ja ta ütleb nii et tema sügavama veendumuse järgi on hea maitse üldse tähtsamaks interpreedi omaduseks. Nii et mul oli väga hea meel, et ma seda märkasin. Noorusest peale peab olema maitsev. Samuti teiste kuulamisel näiteks see kreeklane temaga on meelde jäänud mul Šobrääni haamol sonaat, mida ma hiljem pole niimoodi kuulnud. Muidugi on mängitud väga hästi, aga see sügavus ja see tunnetus, vot see oli nagu erinev Artur ruumilistenist, kellel oli see suurele kaltsus ja seal kõrval oli süsteemeliselt see eriline lähedus muusikaga sügavuti. Siis sakslane Eduard Vertmann, keda ma kuulsin noorpõlves temaga on mul meelde jäänud listi matused. Erilise mõju avaldas ta mulle samuti Claudia Arro. Olin siis noor. Aga nad on mulle unustamatud. Kuulakem Claudia Arro esituses nüüd veel kolmandat osa Beethoveni kuupaiste sonaadist. Ja siis, eriti meelde on jäänud veel poola pianist Maltsužinski kes tegi meil siin Tallinnas soolõhtud, aga ta mängis veel Šobeni ühes lühifilmis. See oli niisugune veerandtunnine ülevaade nagu sa peenist ja tema mängis seal Massurkasid ja ta mängis neid nii hiilgavalt, et ma käisin vist viis korda kena seda ringvaadet vaatamas, mis oli ühenduses tema mängijasõbralikum. No siis ma olen palju kuulnud Tšaikovski konkursse. Alustades esimesega, kus võitis valk libel. No tema oli ikka vapustav. Tema siirus, südamlikus, suurejoonelisus, täiuslik tehnika. See oli väga köitev. Ja tema olemuses oli juba eriline lummus, nii et nähtavasti nende suurte andekate inimeste juurde kuulub ikka väga palju väljas poolt mitte ainult õpitavat. Tema oli tõeline kunstnikuhing. Ma olen paaril korral kuulnud Marri räiad Soomes. Tema on väga täiuslik isiksus. Tal on täpsus ja viimistlus ülikõrgel tasemel. Ja ta mängib kõike muusikat väga hästi, mida ma kuulsin? Kuulakem Mari Perajja esituses Franz Schuberti improntut. Mis ühendab suur pianistide? No ongi nagu need ühised omadused. Klaverivalitsemine, suurejoonelisus, entiivsus, kõra varjunditega, erakordne maitse. Iga üksik detail on läbi mõeldud, mis muutub tervikuks ja peab olema ettekujutus kõnelisest karakterist. Tähtis on üldine vabadus, mida saavutatakse just põhjalikkusega. Lihtsus laulus rütmiline elastsus mis loob ideaalse terviku. Ja sinna juurde muidugi sisemine veendumus kõiges. Nii et tuleb tabada teose sügavam tähendus. See peitub noodiridade vahel. See nõuab muidugi vaevarikast mõttetööd. Ja seda on võimalik saavutada. Möödunud aegade pianistide juures tuli ka palju ette patustamisi. Sellepärast et ei olnud niisugust helitehnikat salvestusi nagu tänapäeval. Kõik jäi kohe peale, mis mängiti. Ja kontsertlaval ka inimene võttis endale alati riski, ta pakkus muusikat ja enda vaimu. Näiteks Anton ruubinstein, räägitakse, et vahel unustas ära ja siis võttis ennast kätte ja hakkas püüdma mängida. Täpselt selle peale ütles Sergei Rahmaninovi. Ta kaotas väga palju loomingust. Tänapäeva on muidugi väga palju võimalusi. Saab palju plaate kuulatas, saab imiteerida. Lindistamisel saab kõiki oma vigu parandada. Ja tänapäeva temperament peab olema täpsusele selgusele. Objektiivsusele. Ideaaliks on sileduse isikupäratu suund kahjuks vahel. Kõik on kontrolli all ja selle tõttu jääb väga palju emotsioone varju, samuti. Kõlavarjundeid on palju suunatud ettevaatlikkusele liigsele täpsusele ja selle tõttu on ka palju ühenäolisi pianist. Muidugi on poega palju, häid, ma täna ei hakka nendest rääkima, räägin üldiselt. Aga seda imelist lummust kuuleb tänapäeval vähem. Muidugi, võib-olla on see viga, et kõik on valmistoodang. Raamatuid loetakse vähem, kultuuri on vähem. Arvuti on väga hinnas. Aga see ju pidurdab fantaasia arengut. Nagu ütles Anton rublistel artist peab tundma ennast püha sõna kuulutajana. Aga tänapäeval objektiivsus, esitaja isiksus, jääb tahaplaanile. Mäng peab olema sile ja korralik. Nende probleemidega oli juba kaheksakümnendad aastad tagasi suur pianisti ja muusik Alfred korto. Tema juba leidis, et tema ajastu avaldab negatiivset mõju muusika väljendusele. No rääkimata siis juba nüüd, mis aeg on edasi läinud. Ja on ka see viga, tahetakse saada kõike korraga. Varajane edukus aga muudetud tihti inimesi. Vanemaks saades mõistetakse Est keskkond, isiksus, füüsiline ja vaimne seisund on väga erilise tähtsusega. Peab olema aus ja noobel muusikas ja kõige tähtsamal tundmus. Muidugi see ei alahinda mõttesügavust ja selle raske tööga on ka palju ohte. Liigne harjutamine võib tihti muuta mehaaniliseks. Nüüd meil hiljuti toimus klaverifestival, kus oli väga palju huvitavaid esinejaid. Mina kahjuks sain kuulata Ta ainult mõnda. Üks nendest, Arkadi Voludos, kesa kirglik virtuoos sündinud suurte ja väga heade eeldustega muusik. Ta on veel noor ja ise ütleb. Ta ei torma eesmärgi poole vaid läheb samm-sammult. Ta pole käinud konkurssidel ja kurdab, et ei oska veel vaimseid jõudusid jagada, mis on vajalik publiku ette toomiseks ja edu saavutamiseks. Kuulates teda, mu mõte rändas listi aegadesse. Ta on väga julge ja lubab endale suuri vabadusi. Ja ta valdab täiuslikult öeldud. Nii et terve saalitäis publikud tõusis pidevalt püsti, oli sellest noh, nad ei olnud kuulnud niisugust, meil oli selles sügavasti vaimustuses. Aga tahan öelda, et need, kellele ta ei meeldinud võiksid meenutada Artur uubilisteni ja Arru noorust. Kes polnud rahul oma nooruse mänguga, pidades seda liiga vil tooslikuks ja pealiskaudseks. Nii et ka loodame, et mis võib-olla puudujääke olnud Voludossil. Aastatega tuleb. Kuulakem Arkadi Volodosse esituses tema enda versiooni ferents lihti Ungari Robsoodiast number 13. Tegelikult te olete väga kursis tänapäeva pianistidega ja meie noorte pianistidega. Paljud neist käivad teile ette mängimas enne konkursile minekut, et saada kindlust ja tuge oma väljakutsetes. Muidugi, nende noorte hulgas on väga palju väljapaistvaid talente. Nii et meil on oodata mitmelt väga häid tulemusi edaspidiseks. Nad juba praegu on silmapaistvad, meil on see kõigile teada, need noored sellest ma pikemalt ei hakka, rääkimata. Soovime Erna Saarele palju õnne, jätkuvat uudishimu ja head tervist. Pianist Erna Saarega vestles Kersti hinna. Saate salvestasid operaatorid Katrin maadik ja Helle Paas. Jääme tänase saate lõpuni truuks Erna saare ajaloolistele iidolitele ning saatma lõpuks mängib aastail 1920 kuni 95 elanud legendaarne itaalia pianist Artur Benedeti Michelangelo. Kui ta 1939. aastal võit disGenfi rahvusvahelise pianistide konkursi nimetas. Žürii liige Alfred kortoob teda uueks listiks. Tema 1940. aastal toimunud roomade püüdist kirjutanud olete New York Timesist kui suurimast muusikalisest tsensatsioonist Itaalias kuuleme Artur obene tekki Michelangelo esituses kolmandat osa Robert Schumanni teosest viini karneval.