Stuudios on üks haruldaselt särav naine ja muusik Tiia-Ester laikne kelle Eesti rahvusringhäälingu muusikatoimetajad valisid aasta muusikuks 2008. Aasta muusiku tiitli pälvib muusik, kelle loomingulised saavutused on edendanud Eesti muusikakultuuri ja kes on teinud koostööd Eesti rahvusringhäälinguga. Tiia-Ester Me on väljavalitute reas 27. professor Ernesaksa terrigeerimis. Klassi lõpetas ta konservatooriumis 1965. aastal. 1970. aastal alustas Heino Kaljuste kõrval tööd Ellerheina tütarlastekoori dirigendina. 1975.-st 81. aastani tas õppejõuna Tallinna riiklikus konservatooriumis. 1980. aastal stažeerism Moskva riiklikus konservatooriumis. Aastail 1981 kuni 2007 töötas Tiia-Ester Loitme Tallina Inglise kolledžis muusikaõpetajana ning 1989.-st aastast on Ellerheina peadirigent. Tiia-Ester Loitme juhatusel on ellerhein mitmeid rahvusvahelisi konkursse. 2007 pälvis ellerhein näiteks IBU raadiokonkursil Let's Sing noortekooride kategooria esikoha. Tiia-Ester laiknen olnud Eesti üldja, koolinoorte laulupidudel laste- ja naiskooride juht ja üldjuht ning viimati juhatas öölaulupeol diesterloitme auhindade nimekiri on aukartust äratav. 1995 Gustav Ernesaksa koorimuusikaauhind 97 valgetähe medal, 98 oli ta Tallinna linna teenetemärgi kavaler. 1999 Ta nimetati aasta naiseks 2002 aasta õpetajaks ja heaks õpetajaks ning Tallinna linna aukodanikuks. Kakstuhatkolm pälvis Heino Kaljuste nimelise stipendiumi ja Kultuurkapitali aastapreemia 2004 Grammy auhinna. 2008 jaapani kuldse päikeseordeni. Räägimegi täna sellest aastast sest sellele aastale on põhjust üsna rahulolevalt tagasi vaadata. Siin on toimunud väga palju ja väga huvitavat, kui hakkaks neid märksõnu nüüd ritta panema. Ellerhein 50, juubeldas ja käis Kanadas auhindu noppimas ja rõõmustas meie publikut toredate kontsertidega. Teie ise käisite panis eesti muusikat juhatamas ja, ja aasta lõpul toodi teile sealt koju kätte Kuldse päikeseorden. Tee õpetaja Gustav Ernesaksa sünnist möödus 100 aastat. Teil endal oli kolmveerandsaja ahju Bel tähtis aasta oli, aga mis teile endale jääb sellest aastast kõige meeldivamat tiksuma ja tuksuma. Hakkame algusest peale. Ma räägin iga asja kohta, mida te ütlesite, 200, mis esimene oli ellerhein. Ellerhein, ellerhein on, tänavastab päris noor, pooled nendest on tõesti lastekoor ja üks osa on siis neidude koor. Kokku peab ikka saama naiskoori. Sest endiselt Me laulame naiskoori repertuaari, võtame osa naiskooride konkursist, oleme sunnitud olema kategoorias sest muidu me teeks väiksematele koolikooridele näiteks liiga. Kui me tuleme välja nagu mingisugused lapsed siis kuna aeg on muutunud ja tüdrukud on üldse täiskasvanud, ka need, keda ma lasteks loen siis on põnev vaadata, kuidas nad välja näevad, kuidas nad käituvad, kuidas nad riides käivad, mida nad räägivad. Ja selle järgi ma saan aru, kuidas maailm muutub hästi kiiresti täiuse poole ja ellerhein jätkab rammiga koostööd trammiga. Me oleme tõelised issanda, jumala ees, puhta abielus, sest see ühtsus ikkagi algas peale, siis kui ma selle rammiga tegin tööd, kuma olin Gustav Ernesaks juures õpilane ja teine kontsertmeister sest ühel pool töötasin marammi noortekooriga ja, ja teiseks tegin ma järeleaitamistunde suurtele mehe poolaskitega kellest eredamalt on meelde jäänud Kalju Rästas. Õhus eksisteerib see hõbeniit, mitte huvitaval kombel mitte kuldniit, aga hõbe niitmis õhus edasi hõljuks. Me oleme programmiga väga lähedased ja teiseks on see Ernesaksa käsi ka üle meie ja meie tööd juhatamas ja neid asju meile andmas. Nii et kui me läheme rami tuppa, mis oli Ernesaksa tuba, mis me oleme kodus, Anan Ernesaks istumas kõrge puki otsas terrigeerimas oma kooridega käes ega esimest lööki löömas vastu pulti, millele järgnes väike pirini siis tuli kolmas neile või siis selle terava taktikepiotsaga näitamas kellelegi poole peaaegu et silmaauku. Et individuaalsete soovides, et solistid laulaks nii või naa või rühm oleks ühtlasem või midagi taolist. Vägev pult, taktikepp ja Ernesaks nagu mägi, aga tema asemel on kivistunud see suur maal seal seina peal. Nii et kui sellele maalile puude õhk sisse, siis võib-olla saaks jäneseks uuesti ilusana kätte. Müsteerium. 2008. aasta kevadel tähistas Ellerhein viiekümnendat sünnipäeva. Pärast juubeldamist reisis agaadijasterloitme koos ellerheinaga Kanadasse rahvusvahelisele konkursile. Samale konkursile, kus 20 aastat tagasi sai ellerhein esimese preemia maestro Heino Kaljuste juhatusel See oli Heino Kaljuste poolt sissekäidud rada. Ja tol ajal, kui kolliste otsustas Kanadasse sõita siis oli see väga suur ettevõtmine, väga suur ettevalmistuslastevanemate komitee poolt ja väga läbimõeldud kontserdireis. Ma tahtsin ühelt poolt ette Türgude, käiks tipa-tapa, teadmata, et nad käivad Kaljuste poolt sisse astutud samme mööda. Et Me oleme samades situatsioonides ja samuti, kuna kutse tuli ikkagi ka väliseestlaste poolt siis ma tahtsin neid väga näha, ennem kui me kõik ära hajume olematusse, nii mina kui nemad, kes veel mäletavad nii kaljustad, kus seda esimest käiku. Ja see oli nagu mingisugune misjonireis sest tol ajal kingiti meile Kanada lipp ja eesti lipp. Mõlemal olid suured, et mitte, et olid, vaid nad on kuldsed tammelehe pärjad. Lipp on igavik, saaks kokku õmmeldud. Nii et seda ei saa lahutada, et ma ühel minutil viin Kanada lipuga ja teisel minutil eesti lipuga, mida tol ajal siin ei olnud. Eesti miljonärkempe oli võib-olla säravam kuju, kes ootas mingisugust sidet, et Eestiga. Ta võttis meid vastu oma uhkes talus. See oli enneolematu vastuvõtt ja tema ootas ühte laulu ja see oli kuldrannake. Kui me sinna juba tallu astusime, sinna hoovi sinna õue, sinna tuppa. Me kinkisime talle suure šokolaaditahvli Kalevi oma kusse, punnitasid natuke ettepoole linnaväravatornid Oleviste kirik ja kinkimise telekaardi, ma ei tea, mis šokolaadist, kas külalised suutsid selle proovida, kas külalistele pakuti, neid? Ei mäleta. Aga järgmisel päeval, kui me seal veel olime seal talus siis me ei uskunud oma silmisesse šokolaadi. Karbise reljeefne kaas oli kuldraamis seina peal suures võimsas kuldraamis, kus käivad graafide kuningate pildid. Küllap see on seal veel praegugi ja ütles, et kui me suudaksime laulda talle selle kuldrannake, meil tüdrukutel ei olnud õrna aimugi sellest laulust. Loomulikult aga Kaljuste kuld kätkes kõiki asju tegi ja kõiki asju teadis. Istus seal varjus sirelipõõsa ääres ja kirjutas selle nelja häälseks. Selle õppisid tüdrukud kohe ära ja tundes siis olukorra tõsidust, laulsite selle väga härdalt müstilise basseini ääres. Ja härra kempe kinkis igale tüdrukule väga peene kuldketi. Ta pani selle neil ise kaela ja tegelikult teevad. Ühelt poolt jookseb see hõbe, niitsin Kanadasse mis on väga tähtis, sellepärast et need Kanada eestlased koordisid igat lauset vigadeta, et ajalooliste mälestust paksudesse raamatut sisse. Mis nad kinkisid minule, mis nad kinkisid härra Merile, presidendil omal ajal. Ja seal oli ajalugu, millest ka mina väga palju ei teadnud ja ma isegi kasutasin seda koolis õpetajana olles seda materjali, mida Eestis ülepeakaela olemas ei olnud. Nüüd on neid eestlasi hästi vähe järgi jäänud. Ja vastu võtsid meid Kanadas kanadalased. Aga ühes kirikus ütlesin ma järsku ootamatult tere eestlased. Ja siis üks hääl vastas, ole ise ka tervitatud. Hakkasime iga korde pärast kontserte, mis meil Kanadas toimusid, põhiliselt kirikutes, vähem me olime seekord Eesti maja teise kuskil mujal siis ütlesin madele eestlased, Nad tulid sinna kokku, siis me laulsime neile lepalindu, Ühte laulu, tahaks laulda, mis ei olnud nii oluline näiteks Kanada publikule või midagi taolist. Siis seal hirmsal konkursil, kus on hästi palju rahvas, nende põhiline konkus Vancouveris. Kui kaljustisele konkursi omal ajal läbi viis, siis seista selle hiiglasuure, spordihalli, mis ühel minutil moondub hiiglasuureks kontserdisaaliks Kulaseronaadiga sümfooniaorkester, suured koorid, siis selleks ta päikseloiku. Konkursse ei tee ma enam iialgi. Ja ma mõtlesin, et huvitav, kas see päikseloiku nüüd seal suures lobudikud kontserdimajas alles, mille igat nurka ma tunnen. Ja ma läksin sinna päikeseloiku, see oli seal, ma olin üksinda pärast seda, kui seal kedeks sees ei olnud. Ma seisin seal päikseloigus, ma tahtsin öelda, konkursse ei tee ma enam iialgi ja kujutad ette, ma ei saanud isegi suud lahti teha, vaid seisin seal päikselombis, soojendasin ennast lihtsalt selle naljaka lombi valguses. Ja ma ei öelnud seda. Kuigi tegelikult ma oleks võinud seda teha, aga ei raatsinud siiski veel. Ja tähendab, ma ei tea, mul ei tiritud suud lahti. Mul tiritakse suu lahti, kui on õige aeg midagi öelda. Nüüd aga tänavusest koorikonkursist, see toimus kaunis Vaikse ookeaniäärses linnakeses Powell Riveris ja seal osales koore 12-lt maalt. Konkurss ise ja selle peaauhind kannavad Indiaanikeelset nimetust Katham you, mis tähendab erinevate inimeste sõbrale kui kokkusaamist. Ellerhein tõi sealt kaasa peaauhinna ja trofeed. Selle nimi oli sander vööd, mille meie rihtisime tormilinnuks, aga tegelikult on ta pikselinde tormilind. Seekord konkureeris ellerhein mitmes kategoorias, nagu tavaliselt, esimene on siis olulisem, kas ühel juhul on polüfoonia või on siis Eesti muusika- ja teine on siis nõndanimetatud folkmuusika rahvamuusika ja sellest on alati tore ka osa võtta, kui me juba seal oleme praegusel juhul esimeses noortekooride kategoorias. Me võistlesime igasugust sorti kooridega segakooridega, kammerkooridega, meeskooridega, see ei olnud ainult tütarlastekoorid. Ja peale mõningat päeva ootamist saime oma tulemuse teada. Esimese koha saime me selle eest rõõmukisa pidi ikkagi eestisse kostma. Kui palju oli koore seal koos koore oli üle 30 üldse ja mõeldud ta oligi niimoodi, et algus on konkus, aga väga suur osa seal on ka kontserdil, kuhu tuleb rahvast igalt poolt kokku. Et kuulata sümfooniaorkestri saatel siis seda hiigelkoori, meie mõistus osaliselt, laulupidu aga, aga orkestriga ja selleks on repertuaar päris suur, mis tuleb ära õppida. Nii et ühelt poolt konkursikava, kus kohustusliku laulu ei ole aga oma kaheksa, üheksa päris krõbedat teost, mis hiljem lähevad siis esitamisele sellel lõpukontserdil nõndanimetatud ja ellerhein esitas konkursil eesti muusikat. Eesti muusikat jah, aga igale konkursile järgnesid kohe õhtul kontsert ja siis me esitasime üsna tihti ka jaapani muusikat koomilises isa, kes oli seal mõnele koorile ka tuttav ja kes ka tema muusikat laulis see meie poolt lauldud Tõi välja, jaapanlased meie juurde juttu rääkima, tervitama, tänama ja teiste jaoks oli see väga eksootiline, järsku ootamatult Eesti muusika kõrval jaapani muusika. Ja muidugi seal me tutvustasime kogu oma südameverega ka Arvo Pärti keda me lootsime, et teda tuntakse seal, aga teekond on liiga pikk. Kes veel peale Arvo Pärdi oli eesti heliloojatest? Seal oli võimalik laulda tormise talvemustrid ainsa pealkirja all tormise talvemustrid. Sest nagu ühe teose, aga seal kõik need neli osa, mida me lindistasime ju, et, et me saaksime selle tormise siidi ära teha, kõik need looduse pildid. Ja nüüd see talv sai tehtud ja kuna tormis oli ise sealjuures öeldes, mida ta sooviks seal näha, siis oli seda väga mõnus laulda väga kindlalt. Ja ma arvan, et sellega me ütlesime enam-vähem oma tee puhtaks, aga kreek mõjus vägevalt, sest mõlemad teosed näiteks isegi Sirbiksid, maga matsike on ikka enneolematult vägevate teosed. Ja ühes kohas pärast jälle õhtusel kontserdil. Me panime rahva laulma seda tööd. Me rääkisime neile runolaulu olemuse ära ja suurima rõõmuga laulsid sa nagunii laule, me laulsime ju kõik selle suure orelitaolise muusika sinna taha ja rahvas muudkui laulis, maga, maga, matsikeneye, sinna nad siis magama niimoodi uinuma jäik. Ja ka Mart Laar olid ikka Mart Saar, see kuulub sinna nii ühte Publetti, sest see on omaette ikka kaksikud Cyrillus Kreek ja Mart Saar, kuigi see no helikõla on muidugi erinev, siis Greecon väga impressionistliku vä? See on ikka imepärl. Kui nüüd sinna Kanadasse tagasi läksin ja kõik need kivid ookeani ääres olid täiskasvanud igast prahti mingisugust imelikku adru, kui kive üleüldse neid ilusaid siledaid lamedaid ei olnud. Metsad sinna jätsin, need olid maha saetud. Loomulikult olid selle saagimise alla kukkunud need suured hiigelneed, valgepäised, kotkad, neid ei olnud enam, siis ei olnud neid tapjaid vaalu sellepärast et nemad oleks pidanud sööma hülgeid. Kuna hülged ei olnud, siis ei olnud vaalu. Kuna valu ei olnud, siis ei olnud kalu niimoodi, et tegelikult noh, minu see, Unistuste Kanada, kuhu ma tahtsin nüüd need noored Ellenhillase liialt, et nad käiks täpselt Heino Kaljuste jälgedes ja näeks kõike seda ilu ja kõike seda on ikka maailm rängalt, teised pidi pööranud. Ja seda ilu või nii-öelda teie ilu puudumist oli teil võimalik näha pärast otsest konkurssi sest alguses me mainisime ära, et te saite Grand Prix ja prof p. Aga selle konkursi võiduga kaasnes ka seitsmepäevane kontsertturnee seitsme kontserdiga. Selle maleva konkursiga kaasnes ka rahaline preemia saime 500 Kanada dollarit, mis tähendab seda, et pool last oleks saanud koju sõita. Nii et Eesti koorimuusika oli Kanada lastele toredaks avastuseks ja, ja võeti kenasti vastu. Seda, et ma ütlesin, need kivid olid porised, meri oli porine, ookeani kõik siis tegelikult ju ikka nad püüavad säält oma pärlikesi, oma kalu ja mis kõike. Ja kui sa sellest sodist ära puhastad, vaat siis ilmub pärl kuskilt välja. Ja, ja ma mõtlen, et kui muusika nüüd lõpuks seda esitades nii palju ja nii magedalt, k kohatise eduga. Et kui sa selle sodi suudad järsku ära puhastada sealt ümbert, et kui sa lähed julgelt, et koorimuusika on selline, et rahvamuusika on selline, et see ei käi kargamise metsiku hüplemisega kaasas, kui mina ise näiteks julge olen, et puhastan risust ja rämpsust selle ära, vaat siis pärli jääb järgi, siis mõtled, et keegi sest niikuinii aru ei saa, et keegi näe selle pärli ilu tegelikult. Ja siis ilmuvad inimesed, kes sellest aru saavad, uskumatu. Järgmine märksõna on Jaapan. Side Jaapaniga on väga tugev alates 95.-st aastast, kui me seal esimest korda käisime. Ja sideaalse muusikaline ja sellest sidemest üleüldse tugevamat maa peal olla ei saa. Sest selle muusika kirjamärgid on ühised. Heliloojate taotlused on ühised ja tähendab, need inimesed, kes muusikaga tegelevad, on ka väga suured sõbrad igas maailma nurgas Kanadas, Ameerikas ja samuti Jaapanis. Kui ma neid pilte vaatan, mis meil siin on ja meie viimase kontserdipilti siis me oleme jaapanlastega ainult kaelakuti. Ja tegelikult olime me ikkagi esimesed, kes need õrnahingelised väiksed jaapanlased massilised siia Tallinnasse tõime. Sest pärast esimest kohtumist, mis algas tegelikult Chiformatsubaraga Tõnu Kaljuste vahendusel sest Tõnu tormas oma kooriga kontserdilavale kontserti andma ja ütles, et Chiformad vaara, saa temaga tuttavaks või saime temaga tuttavaks, kuulasime, kuidas Tõnu Kontsert kulgeb omasoodu. Pärast seda kutsuti formid otsekohe sinna Dakarasuka konkursi. Neljakümnekesi me sinna sõitsime ja kohapeal selgus, et see on ikkagi kammerkooride konkus. Ja 20 lauljat jäi kohe välja. Siis sellel minutil, kui me hakkasime lavale minema. See selektsioon oli hästi kiired, sina laulad seal konkursil Siinai ja me võitsime selle Dakari kammerkooride hirmuäratava konkurssi. Ja pärast seda, kui selline usaldus tekkis, et see koor ennast näitas positiivselt siis kutsuti meid Eesti Jaapani sõprusühing eesotsas Sid eco Raiga ka Sirjokaadaga, kelle me kurvalt ära saatsime olematusse jällegi. Sest kaks naist oli Jaapanis üleüldse, kes olid sinna perekonna loonud. Üks nendest oli Sirje okaada, kes meiega tegeles, kulla kodama, oli teine, kes seda systeeris. Ja Sid eco rai on olnud meile nagu väike ema ja kaitseingel kes tundub väga habras olema, aga kelle käes on sõprusühingu asjad ja kes on organiseerinud Tallinnasse tohutult kontserte sisse armastusväärseid, kohtumisi inimestega, suured filmigrupid, kes on filminud meie laulupidu. Ja Me tegemisi selles vallas siis toonud siia ka laulupeost huvitatuid. Nii et Ellerheina rahvariiete vahel on tilkunud hästi säravas riietes nende kimonod. Ja nad on õppinud ära repertuaari ja siis see metsik tormis armastus, mis oli muidugi ka juba Tõnuga seotult ja Chifoorumad varaga, kes tegelikult on praegusel juhul lastekoori audirigent samamoodi nagu Tõnu Kaljuste. Praegusel juhul on jaapanlased korjanud selekteerinud ja korralikult kokku pannud kogu Tormise loomingu plaadid noodid ja kuna Jaapanis on kombeks tegeleda ikkagi tõsiselt tööga siis näiteks Ko mõtlesin siis tal on 10 koori. Ja kõik nad on sellised koolid nagu näiteks Tõnu kammerkoor. On see naiskoor Angeelika või on see tema kammerkoorid, kes ma ütleks peaaegu, et meie jälgedes on väga tihedalt ja visalt hakanud võtma osa konkurssidest ja nende konkursse pärjapkaa alati võit. Kas on siis Grand Prix või on see esimene koht? Ja väga suur osa selles on ka jälle Tormise loomingul. Ja Veljo Tormis on öelnud, et jaapanlased laulavad tema laule paremini kui eestlased sest on teoseid, olgu see Raua needmine, kus kahtlasel kombel jäetakse väljuma laulmata mõned noodid või teaks kuskil kupüüre igal juhul esimest korda, kuid Ko tuli oma kammerkooriga siia. Siis tormis oli rõõmsaminestuse äärel, kui ta kuulis oma teoseid kõlavat orelina õigesti fantastilise tooniga jaapandliku korralikkusega esitatuna. Tähendab kuidas jaapanikoor välja näeb, esiteks istuvad nad sirgelt, nad teavad, kuidas see kõla üldse suust välja tuleb, nende koorijuhid on võimelised ise tegema käele seadet. Korralikud lauljad, põhiliselt ka väga korralikud pillide valdajad, klaverist rääkimata. Siis see valmisolek laulmiseks on enneolematu, see võib su ära tappa. Sest kui kuskil 100 või 200 või 300 inimeste on kõik valmis midagi tegema, siis sa oled niukse kiirguse sees niukse kiirituse sees. Et sa pead nüüdsama energiaga vastu, et oleks mingi niuke neutraalne tsoon, kus laulda. Näiteks nüüd, kus ma teist korda juba käisin dirigendi ja konsultandi ja lektorina tegelikult Jaapanis siis oli praegusel juhul kada suurhallis mõni kümned kilomeetrid Tokyo kesklinnast eemal. Võimalus kontserdisaal kõikide võimalustega, lindistamise võimalustega, helitehniliste vahenditega, muusika kuulamiseks, kõrvalsaaliks proovide tegemiseks siis selle lühikese aja jooksul, mis mind kutsuti näiteks olid juba need kooride repertuaari, mida laulda oli vaja, olid laitmatult ette valmistanud. Küsimus võis tekkida eestipärases olekus eesti tänases ettekandes võib-olla rohkem teadmistes, mida tormis näiteks on tahtnud endalt siis praegusel juhul laiendasin ma nende teadmisi Arvo Pärdi osas. Viies sinna näiteks magnifikaadi, mille tegelikult Christian kruve poistekoor Berliinist kinkis mulle ja mille me esitasime esimest korda inglise kolledži kammerkooriga. Ps oli ennenägematult hea kuu. See oli tõeliselt minu koor ja, ja me käisime sellega mööda maailma ringi, kaasa arvatud see Berliin tookord, kus ma tõin selle magnifikaadi ja nüüd on ta jõudnud otsaga Jaapanisse. Ja näiteks need Ko mõtlesin siha enda koorid, need 10 koori moodustasid juba selle suure saalitäie rahvast plusse matšis iha, sõbrad, koorid, nii et tegelikult suur kontserdisaal, süsimustpäiseid lauljaid täis ühtlaselt. Ja huvitav, kas see nende ühtlane juuste värv tekitab ka niisuguse ühtlase kõla, et see ei ole enam inimhääl, mismoodi tähendab teosed hakkavad kõlama. Siis näiteks võtame kas või selle magnifikaali võiks ju eksimis olla seal rütmiga või mingid imeasjad, aga seda ei olnud, seda, nad saavad noodi kätte, nad püsivad silmapilk lahti ja nad laulavad. Millest on, muidugi ei teadnud, mida Pärt, mõtle, mida ta teeb, nad ei teadnud midagi tema olemusest, tintinnabuli muusikast ja siis ma mõtlesin, et kui nad kirjutasid minust ei taha, et ma olen seal dirigent, seal sellel festivalil. Et milles on minu lektori osa ja siis ma sain aru, et ma olen nagu kirikuõpetaja, kantslasid sul missioon mulle rääkida võimalikult rohkem nendest inimestest, kelle muusikat nad laulavad. Ja teiseks kinkisin ma neile paar aastat tagasi kriigi suure kogumikku. Nad olid valinud sealt välja Taaveti lauludest laulud, mida eestlased nii väga ei laula. Ja tähendab, mismoodi Taaveti laulud kõlasid, nende käes tähendab suurem osa aeg läks mulle, et mu sisemised nutsin, kui ilus see oli. Ja siis ma püüdsin sealt välimuselt siis kätega seda asja juhendada. Peale selle oli mulle seitse õpilast seitse jaapani noormeest, kes olid kolm korda pikemad kui mina. Ma olin seal nende keskel nagu kiirekene. Ja siis see valmisolek. Kuidas nad tahtsid teada, kuidas eestlased näiteks kätega juhendavad neid teoseid? Ja, ja lõpuks, kui mees lektori aeglaselt tundide aeg otsa lõppes, siis me jätkasime veel omasoodu nurga taga minu uhkes toas, mis oli seal saali taga jättis söömise vahele ja tegeledes ikas selle eesti muusikaga. Festivali selle merelainete peal jaapani värvid on muide roheline ja sinine. Nii et merelained olid rohelised ülevalt alt sinised ja seal peal oli meie rukkilill. Mõtlesin kah, milline kokkusattumus, et kohe rukkilill. Ja siis ma taipasin, rukkilill olengi mina koos Eesti rahvaga, mis oli praegu selle selle festivali märgiks. Ja mine, Vasta oli Ungari festival, neil evad saavad ungarlaste käest palju noote. Üks on Churchill, Orban, kes kirjutab neile näiteks missa viieosaline oliga pühendatud jaapani koorile. Ja siis tasapisi nad viivad ennast laia maailma. Siis edasi tulevad juba huvitavat löögid. Ja kui sa neid sööd, sa saad kohe veel hullemad. Kui seal imuskid oled, ärased tuleb toores hobuseliha, selle oled ära löönud, siis tuleb mingisugune karvane krabi ja rohutirtsukoivad. Selline menüü jaapanlastel ja sõpradele kogu südamest ja aga nüüd suure tänu ja tunnustuse märgiks teie töö eest ja eesti jaapani muusika, lõimumise ja põimimise eest saite te kuldse päikese ordenit, mida see ta ongi, Kullutab tangi kuldne keskel, päike hõõgub huvitava niukse värviga nagu mingi rubiin. Ja loomulikult alguses tuli teade, et mulle tahetakse anda selge, siis tuli Jaapanis teade, et see on orden ja et nad annavad selle kätte jaapani imperaatori sünnipäeval mis on muutuv. Tegelikult on ta sünnipäev 23. detsembril, aga siis vastavalt vajadusele ja võimalustele jaapani poolt, mida nad saavad seda pühitseda, oli seekord sisse. Viieteistkümnendal. Üldiselt ükstapuha, millist märksõnana puudutame Need, hõbedased või kuldsed lõngad lähevad ja haaravad ikka kedagi ja midagi kaasa. Ei eksisteeri siin ilmas mitte midagi üksinda ja omaette. Aga kui nüüd vaadata seda meie kirjas olevat viimast märksõna. Gustav Ernesaks nüüd praegu. Jaanuaris, kui kõik need juubeldamised on möödas, mis mõtted oma hea bana õpetajaga seoses on? Kõigepealt ma arvan, et need niidid, mis õhus on ja mis on silmside ja, ja mõttejõud ja et kuskilt ilmuvad ka mingisugused prillid või aparaadid, mis selle registreerivad. Mina muidugi käisin kõikidel kontserditel loomulikult. Esiteks sellepärast, et, et ma ei väsinud olemast uhke selle üle, et, et ma olen Gustav Ernesaksa õpilane. Ja teiseks, see oli niimoodi, et ma olen juba lapsest saadik üks niukene jäljendamise meister, mõnikord see käib mulle närvidele, et ma hakkan mingist inimesi jäljendama lihtsalt heast peast. Aga praegusel juhul selle suures hinguse, mismoodi ta tegi kadude sisetäielikult mingisugustest kamisest ära, selle ma õppisin lihtsalt siis ära, kui ma teda vaatasin kontserdil ja ma olin alati kuskil seal tema läheduses. Ja kuskil ma kirjutasin, et mul on au olnud kõndida suure, tuleme ääre peal ja ma ei ole sinna kukkunud sinna kraatrisse sisse. Ja tegelikult mul on hea meel, et ma olen suutnud teda kuni siiamaani. Et kui ma tunnen endas jõudu ja väge olevat, siis ma pursk on selle välja nagu Gustav ja seda ma ei tee omast peast, vaid ma teen seda tema järgi. Olgu ta tarastatud. Gustav Ernesaksa otsene järglane olite te ka Tallinna inglise kolledži muusikaõpetajana liikudes enam kui veerand sajandi jooksul samadel vanadel kulunud treppidel, mis Ernesaks Ernesaksa pole enam 15 aastat ja paljud lapsed enam ei tea, kes oli Gustav Ernesaks. Aga inglise kolledži lapsed? Mina ei ole seal koolis ju enam praegu tööl. Aga Nad teavad muidugi sellepärast, et nii see oli, et me laulame tema laule, teiseks oleme osa võtnud kõikidest laulupidudest. Igal pool on Gustav Ernesaksa laulud ju kavas ja noh, minu omapära oli juba see, et ma ikkagi põhjalikult räägin inimesest, kes on kirjutanud, kes on midagi teinud, rääkimata sellest, et on olnud koolis õpetaja ja kõike muud. Ma usun, et vanasti võib-olla ühelt poolt oli lihtsam see koolis olla lauluõpetaja, sest väga palju saigi laulda tegelikult praegusel juhul noh, on lõbusam, sellepärast et kogu tehnikale sa võid vaadata filme lõpmatuseni, rääkida nendest, siis võid vaadata, kuulata muusikat nii või naa. Rääkimata plaatide valikust, aga tegelikult ma olen ju nii kaua seda laulmist tanud, et vanasti oli see tegevus kuidagi armsam ja ehedam. Ja tegelikult on väga huvitav, et ma kujutan ette, kuidas Ernesaks võiks seal tunnis olla, tuli ta uksest sisse, ta oli noor. Ja mis ta kooris kindlasti tegija, kõik need, Arvo Ratassepp teises keskkoolis, Vetik ja Riho Päts, Nad tegid seal pädevad koorid. Kui veel kooli teema juures püsida, siis on Ernesaks mitmel pool toonitanud seda, et koolidirektorist oleneb see, millisel tasemel on muusikaõpetus. Kui palju on koore orkestreid koolis, kas see vastab tõele? Absoluutselt kindlasti ju sellepärast, et mida see laulmisõpetaja siis nüüd ise teha saaks, näiteks kui tal ei ole koolipoolset toetust, esiteks peab see koorilaul rändama tunniplaani kuidagi praegusel juhul näiteks võib ta seal olla ja mitte olla paljudes koolis poole tunniplaanist üleüldse praegu näiteks isegi minutil, kus laulupidu on ju üks laulupidu, järgneb teisele olles üks lõppes, need on juba tuleval suvel järgmine laulupidu. Kuidas sa siis näiteks veenate isegi õpilasi, kui nad näevad, et direktsioon näiteks ei hooli sellest. Nad tahavad näha, et direktor tuleks sisse, direktor läheks nendega koos laulupeolt elektoraat nendega koos kaasa. Direktor vaataks, mis neil seljas on, need õppealajuhataja teeks midagi taolist ja see on tavaline nähtus. Ilma selleta ei tee küll midagi ära, aga ma arvan, et, et sõrmedel võib ikkagi ära lugeda need koolid kuse tõeliselt see toetus, tagan. Järsku jäi mõtlema, et kas Gustav veresega üldse ühtegi saa rääkisin. Hakkasin järsku mõtlema. Eile Mõe Annega, kuna pildid lebasid minu ees seal laua peal, Gustav Ernesaks pilt oli, sealhulgas. Ise ma mõtlesin, et mitte iialgi ei olnud meil niisugust olukorda, et oleks lobisenud. Et need tunnid oleks ära lõppenud, pildid oleks ära läinud ja siis loll võrdlus võib-olla. Sest lennuki puhul on tähtis tausta õhku ja see lennuk maandada. Ma tean seda sellepärast, et mu õepojatütar on stjuardess. Ja kõikidele Stavatestide õpetatakse lennukit õhku tõstma ja maandama. Aga miks ma seda lennukit järsku ütlesin? Sellepärast et õhku tõusevad, tõusevad, aga tegelikult ükskord, kui me lennujaamas laulsime kooriga ja see lendur, kellega ma lenduma hakkasin, see kuulis seda, ta jäi hetkeks seisma, me ei teadnud, et see on teema. Ja kui see lennuk hakkas maanduma, siis tuli stjuardess ja küsis, et kas ma tahaksin olla seal kabiinis, kui lennuk maandub. Ja muidugi ma tahtsin. See oli hästi jubesesse tuline rist, mis sealt alt tuli, kuhu ta peab sealt maanduma. Hästi tugev tuul oli. Ja neid käsklusi, mis na kabiini tuli, inglisekeelsed hästi kiiresti oli kuskilt neljast kandist, mitte et üks inimene andis neil seda, vaid nad pidid nokkima sealt nendest juhenditest mitu seda välja. Ja siis otsas see lennuk sinna maha õigesse kohta õigel ajal. Ja siis nad hakkasid laginal naerma. Nende lendurid naersid kogu südamest ja siis ma küsin Heleri käest, et kas iga kord, kui see lennuk maandub, on niukene, rõõmu, hoo, vallandamine ja ta ütles jah, alati. Sest vanasti oli Need reisijad aplodeerisid, Nad tõesti aplodeerisite on ära jäänud. Mõnikord on väga pikk reis näiteks jaapanlased, koolid jõuavad siis nad ikkagi aplodeerivad selle peale. Aga missugune siblimine seal lendurikabiinis käis, sest nende käed olid selja taga ja üleval taga keerutasid imeväikseid nuppe, silmad olid arvutiekraanil ja tuli niukene vabastav naer, miks ma seda üldse rääkisin? See on sellepärast, et tegelikult ma mõtlen, et, et ma olin ju Ernesaks, aga kõik tunnid nõndaks kuskil hommikul kell üheksa või mis ta ka ei olnud peale ja teise kontsertmeistrina istusin ma kuni lõpuni välja seal. Praegu tagantjärgi ma mõtlen, et ma ise oleks kuidagi vabastavalt naernud, et kõik ära dirigeerinud kõik Me oleme repertuaarialaliidud. Me oleme mänginud klaverit niimoodi, et sõrmed on kõverad. Siis võiks olla niimoodi, et sa istud ja räägid või teetsele mingi kokkuvõtte. Ja siis me ei teinud mitte midagi muud. Tähendab, ma tean kindlalt, et me vaatasime sügavalt üksteisele silma, mida me unustanud tegemata. Aga meil lobisenud iialgi sel teemal, et ta oleks mulle öelnud, et palun tee nagu see õpilane tegi. Tee nagu Eri Klas tegi aga ometi nende õpilaste käest, kes seal tunnis olid, nende repertuaari võtsin ma praegu ära. Investeeri klass oli isegi kleidis näiteks kreegi nõmme lille. Kui ma seda mängisin talle, siis ma ei uskunud oma siin, mis Impressonistlik, muusika kui südantlõhestavalt ilus on see nõmmelill. Ja eri oli just see, kes näiteks ka meeskoori repertuaarist natuke kaugenes, tuhnis, ise peale selle tuhnis, ta tähendab orkestri repertuaaris ja tema järgi jõudsin ma isegi ka mõne juurde näiteks matsu juurde, et vaadata, mida see sümfooniline, kuidas seda analüüsitakse ja, ja mis seal tehakse. Aga tähendab, võib-olla, miks sidus Ernesaksaga nats kiitnud teda tähendab higistada, noh võib-olla ülistasid peaaegu nagu jumalad. Mida ta tegelikult oligi, ta oli laulujumal, ma ei ütleks, et ta mingi Vanemuine oleks olnud kannel, sest see ei sobinud tema kätesse, pigem oli tal käes samamoodi pliiats, millega ta vägevalt joonistas, võib-olla malenupud, võib-olla auto rool, võib-olla sosista oma oma kolme poega? Ei, seda ta ei teinud kindlasti. Ma arvan, et ta vaatas neile samasuguse tõsise pilgu otse ja mõttejõuga pani neid tegema asju, mis võib-olla ta oleks tahtnud, et toit oleks saanud dirigendiks. Me olime koos otiga. Me tegime neid meeste laule, sest teised lõpetame seal, tegid kristlikku muusikat suurvorme. Ja võib-olla see tormis armastamine läks ka läbi nende meestelaulude, võib-olla see on järgmine hõveni tormiseni. Veljo Tormis, ega me mängisime neljal käel klaverit ja õpetas mind. Tundis jumala japs aines valimistormis võis mulle õpetada. Aga igal juhul me kolistasime klaverit mängida hooga. Aga need meeste laulud, meeste laulud, tõid jumalad, vaata, mis sisu neil oli. Ja praegu ma naersin lihtsalt südamest, kui need meestelaulud olid praegu jõudnud juba sinna kultuurikatlasse koos sademetega. Sest minu põhisisemine, pool süda tuksub tallikale kolinale, sädemetele, kärinale, suitsu sees, kus ma köhin ja laristan ja tahmased näod ja see on üks mu omapära. Tean maleti, ehitan mingi ilusa asja üles. Siis lõhun ta, lõhun ta ise ära. Isegi kui seal liivakook isegi kummaline hellitanud mingit nukku siis lõpuks panema talle koledad riided selga ja matan näiteks maha. Nii aga see lendutõusmine ja maandumine ja vabastav naer ja aplaus. Ernesaks, jah, tunni lõpus talle jäänud lobisemisaega aga. Lobiseb tüüp, taipan ma nüüd ta võis ära kuulata, näiteks, kui ta kutsus meid oma sünnipäevadele ta küsis iga käest, mis sa teinud oled, mis sa teinud oled teinud, ilma koolita ei saanud ta nina ette üldse minna. Sest ma töötasin seitsme kohaga, kui ma olin konservatooriumis. Peale selle olin ma köievabrikus, kus ma asendasin kedagi, seal ma pidin trammi alla jääma, sest tramm keerab koplis kuskil ootamatult üle tee jalgtee ja üle mingi ümbruse tee, siis ma olin. Kuule, ma ei hakka rääkima oma, töötasin ülemkohtus eri asjade uurijatega, mul samblaid ja jumala imeasju. Ja ma seal töötasin, sest ma olen siiamaani eriasjade uurija. Kuule, ma ostsin selle klaveritiibklaveri, mille me alles äsja ikka oma oma Mustamäe korterist välja trükkisin. Alguses ma mõtlesin sadulaid võtaks, kuidagi võtaks, paned hääle, mitte joostakse, võid võtaks, suurema korteri topiksid tiibklaverit ka sinna sisse. Sest ühel juhul see tiibklaver oli mulle ikkagi üks väike mälestusese eerika Franst. Sest Erika Franz oli kaks klaverit, üks oli punasest puust, seal sai mängida siis, kui sa ei osanud. Või koperdasid, saad aru. Ja siis, kui ta ütlesid tipakene, nüüd on see lugu valmis, võiks minna teise nurka süsimusta Beckeri juurde. Seal olid hundinuiad, mis olid sajaaastased minu arust sisuliselt kohutavalt noote. Siis olid seal kaktused. Neid ei tohtinud puudutada, muidu kukuvad neil õied otsast ära. Siis olid seal kipskujud. Siis olid seal veel mingisugused asjad, hästi palju maale, igasuguseid. Ja kuna ma olin eriasjade uurism, uurisin neid kõike sealt ringiratast, siis mängisin. Et see ikka frantsi tunne alles oleks, ostsin ma Beckeri Kuurme käest. Ta musta piker, ostsin selle meie klaverihäälestaja Kuurme käest. Tema oli ainuke, kes oskas klaverit tempereerida, saad aru, teised häälestada taga tempereerimine, tema oli ainuke, saad aru, kes oli Bachi käest seda küsinud, kuidas seda teha, tuleb? Johann Sebastian Bachi käest. Ja need persoonid ja niidid ja teemad, mida me täna kõik puudutame, on juba sasipundar, on sasipundar, aga see on kõik laulmisest ja nendest, kes ei saa laulmata olla. Via tundub, et me olemegi selline rahvas, kes ei saa laulmata olla ja meil on hingeside, nende teiste rahvastega õhkesi, samuti laulmata olla. Just unistus muide on, ma olen suur lugeja, ma loen kõik, mis kirjutatud on ja ma lugesin lõpuks, kui ma tulin Tallinnasse tagasi jaapanlaste selle brošüüri lõpmatult läbi sest osa oli jaapani keeles, aga, aga seal olid imepeenikese kirjaga sellega inglise keele pannud. Ja on kirjutanud, et tema soovunelm, maks on see, et terve jaapani rahvas laulaks ja Chifoorumat Subaru unistuseks on see, et ta ükskord saaks juhatada Eesti laulupeol. Mina sooviks, et kogu kogu rahvas, nii nagu mujal Euroopas mängiks mingit pilli. Ükstaskõik, mis pill see ka ei oleks. Esiteks, kus tõsiselt võtad, sa pead viis tundi päevas harjuda ja sinust saab korralik inimene, sul ei ole aega aele ta mööda kaubamaja uksetaguseid ja tegeleda graffitit kuskil keldri alustas, vaid sa oled korralik inimene, kes on süvenenud muusikasse, kes käib mõnikord kontserdilt teatrisse nõnda edasi, tähendab terve Eesti rahvas peaks tegelema muusikaga ükstaskõik, alates vilepillist või ma ei tea, mis asjast lõpetades trummiga ja siis on veel õpilaste unistus on see, et Mu isamaa, armas, armas saksa rahvaviis ei kõlaks üle linna, kui torni tõuseb öösse lipp vaid et sinna torni läheks. Mu isamaa on minu arm Koidula ja Ernesaksa koostöö ja see oleks väga õilis, kui see kõlaks sealt. Et nüüd selle sajaaastast juubelist on kerkinud niuke reede, saad aru, et seal on 100 trepiastet vada. Ja rohkem ei ole vajagi, sest kui sa ronid sinna Pika Hermanni torni mööda tavalisi treppe, ise on vaja ronida veel kõrgemale ja nüüd Ernesaks aastates teha reedel ja sinna panna, siis mu isamaa on minu arm siis oleks rahu majas. Ja inimestel hea meel. Saate aasta muusikust 2008 Tiia-Ester Loitmest koostas Kersti Inno salvestasid operaatoreid Katrin maadik ja Helle Paas. Saates kuulsime Ellerheina esituses Tiia-Ester rootme juhatusel fragmente Veljo Tormise talvemustritest ja sõitimemaale, siis leota Arigato ning Gustav Ernesaksa laule sinu aknal tuvid ja meelespea.