Tere õhtust. Tänases saates räägin teile ühest omamoodi vanast naisest kes on mulle praegu vaata et vanaema eest. Hea teada, et on olemas sinust pool sajandit vanemaid inimesi kellega saab vahetult juttu ajada ja kirju vahetada, ilma et põlvkondlik kuuluvus või ajaline distants vanusevahe midagi loeksid. Eha Lättemäe on minu jaoks üks näide vaiksest keskmisest üle elanud nõukoguliku sotsrealismi aja kaasa elanud 60.-te luuleuuendusele. Isegi 90.-te tulijatele. Eha ise sündis aastal 1922 Tarvastu vallas mõnnastest. Nende maja oli küla viimane ja väravast välja astudes võis seista ühe jalaga ühes teisega teises külas. Ja samamoodi seisab ta tänagi justkui mitme kultuuri veerel. Aga sellest edaspidi. Eha kasvas, maalapsena tegi talutöid käis metsas. Ja kuna vanemad olid koolmeistrid kodus raamatuid vedelemas, siis käes ka kirjandust. Ennot, eriti söderecrani ja teisi. Esimese luuletuse kirjutas ta kaheksa aastaselt vabavärsis. Kui isa Andres sellest teada sai, juhatas ta tütart riimiradadele, kuid see laadi jäänud püsima. Kuid isaga koos on Eha raamatu siiski teinud. Selle nimi on kahele häälel ja igal leheküljel käib seal päris huvitav dialoog. Isa luuletused on üleval tütre mad all. Teemad on sarnased, vormide käsitlus väga erinev. Loomulikult on kasvukoha kõne Eha luulesse oma vana pärase jälje jätnud Tarvastu murdelisi tekste kuulame tänagi. Ja ta on üks väheseid elavaid inimesi, kes mäletab Viljandi rippsilda ajast, kui see veel parunile kuulus. Tarvastus rippus Londoni katki. Viljandisse toodi sild ju juba 33. aastal. Ja Eha tuli varsti järele. Selles linnas käis keskkoolis Tartu ülikooli lõpetas ta 1948 ajaloolasena kuid poliitilistel põhjustel erialast tööd ei saanud. Nimelt ta isa kuulutati rahvavaenlaseks ja lahti töölt lahti. Eha Elaskul kultuuriliselt isoleerituna aastaid mustlastegi maatöid, kitkus lina, kes kolhoosis ja igatses midagi muud. Kuna nõukogude raadio oli igav, siis krutiste Omareti aparaadist välja Soome uudised, nädala ringvaated ning õppis raadiot kaudu ära soome keele. Ta jäigi sellest kirjutama. Peale Tarvastu murdeliste ja tolle kaheksa aastaselt tehtud luuletuse on kõik ta eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest. See kummaline keele kurv on ta viimases valikkogus. Õhtune jalutuskäik, yldage tabel on ka välja toodud. Vasakul on Soome originaal ja paremale Eesti tõlge, mis mõjub kuidagi Kaalevalt, kohtab soomepärasusi ja paljud kõla seosed polegi tõlgitavad. Eha poetas kord jutu sees, et tema meelest on soome keel ka üks keelemurre. Nii et ta on justkui kahekordselt murdeluuletaja. Võib-olla on selles ametliku kirjakeele vältimises ka omalaadne vaikne protest põhjaeesti keeleruumi kohustuslikkuse kirjandusele, loo kambakraatia vastu. Ta on kokku avaldanud üheksa luulekogu. Siiski toiminud Eesti kirjanduspildis hämmastava erakluses suheldes kirjanikest pisut ainult kadunud Mart mägeri ja Minni nurme, ka tema vanemad ja parim sõber ja aitaja haiku mees Lennart Jürgenson kelle värsse ta on ka sisse lamisega Soomendanud. Kui elulooga jätkata, siis pikk 20 aastane maaperiood sai otsa. 60.-te lõpul 968 ilmus Eha esikkogu oma sammude varjust. Ja aasta hiljem sai ta tuttavate abiga sissekirjutuse Tallinna ning pisikesena raamatukogutöötaja koha. Elas Toompeal üheskongikeses peaaegu võimatutes tingimustes. Kuningas Kirjanike liit vist Arvo Valtoni ajendusel talle korteri muretses. Ta oli esimese trükiproovi avaldanud Viljandi lehes tee kommunismile järel Petroskoi ajalehes punalipu mille kirjandustoimetaja kipjev küll enamust kaastöödest liiga palju parandas. Karjalas oli eesti luulest eraldi elaval Ehal kirjanduslik keskkond, mõttevahetus ja omaksvõtt. Eestis on isegi arvatud, et ta elab Karjalas või on sealt pärit. Tundub peaaegu, et teda oleks tõepoolest lihtsam käsitleda soome luule kontekstis, kuhu ta sobiks hea kaaslase eemalisemanneri teiste võrreldava tooniga poetesside sekka. Tema esimene soomekeelne kogu uskonna uuringu ilmus 69 Petroskoisse ja teine poimin Marju ja sinisest metsast 75. aastal sealsamas. Ta on karjala luuletajaid palju eesti keelde tõlkinud nagu tänuks ning mõne teksti saatus on üsna omapärane. Näiteks leidis nooruke Urmas Alender ühe Mati Masajevi luuletuse muutis siin-seal sõnu ning lisastada istliku refrään Nonii pannes teksti autoriks hoopis Eha. Tulemuseks oli varase Ruja Legendaarne progelik haad, rokipala vana auruvedur, mida Eha ise tänaseni kuulnud pole. Selles saates on need kaks teksti esmakordselt kõrvuti. Naljakas vana vedur, tal on kuldne süda ja raudne kõht ja kõhualune rattaid täis. Talle tehakse alati suur koorem, mille ta veab innukalt parale kuuman rasva sõna. Siis ta sõidab talliv vaiksel jaama õuel loojangu ajal lõdvalt Vanta liigutades vilistab väsinult naljakas haudu pettud. Ta jääb varsti käigust dada. Õieti on see huvitav lugu Eha meelelaadi suhtes natuke liiga tormakas. Tema ainus eesmärk on sisemine areng. Au pole ta kusagilt kerjanud. Pigem on ikka otsinud ja kahelnud, kas teda ennast võidakse leida. Isiklikus plaanis. Ja kultuuri veenil ongi olnud liigagi tagasihoidlik ja seepärast teavad täna ta nime vähesed. Aga see nimi on teadmist väärt. Kuigi ta hindab näiteks Viivi Luik, Kristiina Ehinit on Eha eesti romantilisest kiidetud naisluule pantonist kogu aeg eraldi elanud. Paisutatud tundeid, tundlemist tema tekstidest ei leia. See lüürika on vaikne, vaatav ja küsib. Oma parimates tekstides on ta lühikese ja mõistatusliku luulemeister ning minu arvates on see ökonoomne ja lihtne stiil. Munenud maal elatud aastate ja rännakutega. Ta on rännanud nii Eestis, Kesk-Aasias, Kuriilidel keeles kui iseendas. Tänane nautivalt psühhedeelne Eesti, kus kanep on kõige tarbitava mõnuaine. Ei tea ilmselt, et 70.-te alguses oli Eha esimesi meie kultuuriinimesi, kes avastas selle taime loomingulise sisevaatlusliku potentsiaali. Teadjad leiavad nende kogemuste jälgi mõndade tekstide sisus ja loogikas. Kuid see episood, vahend pole olnud ta isiksust ja loomingut määravad. Sisemise selguse otsing oli tema sammu enne Haksli lugemist. Esimese sigareti rullimist või joogaharjutusi ning vaimusena parandamine jätkub võimaluste piires ka täna. Kui ta kehvakestel jalgadel oma lastekodu tänava üheksakordse maja pisikeses kodus vanade asjade kaktuse vahel liigub aknast välja vaatab, raadiot kuulab ning tuba vaiba ja tornidena katvate raamatute hulgast mõne kätte võtab. Endisele otsijale on selline paigale hääldatus kindlasti vaevaks. Käisin tal seal toas külas ja sain linti hulgakesi luuletusi. Need on teated ajast, mida meist keegi ei tunne. Ja seda omapära on tema juures veel mitmes asjas. Ta elas näiteks nõukogude aja üle, ilma vene keelt ära õppimata saades suurema osa infot Soome raadiost, Nendes rännates ja elades nunnalikus kasinusest. Kas kujutate ette sellist elu? Et seda kuidagi avada? Valisin saate pealkirjaks tema rea kõikjalt läinud jäljetult. Selle luuletuse algne ajend oli üks Viljandis toimunud võõristav kooli kokkutulek. Nagu heale tekstile ikka omane laienemise lugeja meeles muutub justkui üheks budistliku keskmise tee näiteks eesti luules. Lisaks on ta justkui keegi ajatu, kes on sündinud valesse aega. Mitmed luuletusedki räägivad sellest. Ja see teistsugusus teeb tema kõne huvitavaks. Tänases saates kõlavad lisaks Eha luuletustele Ruja Kago iduvihiku lood tema tõlgeteleja tekstidele ja ansambli mütsi otse seatud lina kakkia laul mis seostub ühe murdeluuletusega. Saate Tal on Lauri Sommer toimetaja Liina Fjuk. Head kuulamist. Seda on palju, mille olen unustanud. Aga kui magasin? Ma ei olnud veel laps. Olen tulnud maailmaäärte. See on mu enda peegeldus, mida näen. Saabusin oma südameajal. Kõik imestasid, mis aeg see on, sellest me ei tunne. Teame küll Greenwichi aega Moskva ja Amsterdami ja mõnda muud. Mäletad isegi? Et Armeenias pidid õiendama kella kui olid tulnud tunni võrra päikesele vastu Tais veelgi enam, kus paikneb Su päike, kus asub su süda. Vaikisin ja hakkasin mõtlema. Tõepoolest, kas tulin õigel ajal. Kas mind võidakse võtta vastu? Mida teeksin statistikaandmetega üks ja ainus harjunud seisma sajus vastu pidama, pilk maas, silmad poolkinni, püüan naeratusega varjuda vihma eest. Värav ja kaks oksa. Kes neid ei näe, kes näeb, ei tea. Kes oksa hoiab, tüve mõtleb, kes lävel seisab ukselävel. Tüved tseki oksad, Healy painutus taha taha taha alla alla alla juustes tuul, pluss värav ja kaks võtit. Kes teede ei näe, kes näebeedee, kes uksel seisab suna nõuab, kes lävel seisab ukselävel. Salutsegi lehe teralti. Vabad, vabad Platavad, varbad üles, süles süles teele tuule läbi. Läksin väravast välja, põues heina siidmaal, mu luul, Mouaarium pilguga joonistatud Ace. Kas korrutton kunagi? Vahest unes sama jõgi? Oma sammude varjust usun päikesesse. Pääsuke päeva lind. Nõnda oma lähen. Metsamarju mõtsa marju, korjan marju sinisest metsast. Mõtsa marjata magave kuuse ei kuule kõnela leppeid, laula laupäeva õhtu. Mina soigu kivi, Kõrba otseti jõudlika otsen, kõtuli kännu külla all märtsini mineki mõtte kätis teisi rõhuva. Mis on talud, kala, mis on põllupeenrad, allatulek, Yom, Teedadeta minek on muidu mõtelda. Kummiraku valla oma eelasse päive mis mehhanistlikes teelaiu ei ole laia ja muhe muutuna. Väelasitanniend seitse aastat, vits ainuke akal ja seegi põhja poole. Unettai massaa midagi, aga õppida on veel palju. Mõtelda tõist mooduv olla, mõtlemata Keemse jäliti, ehiti geen, võt joobe sa vankri eest valla, tema rõotet jala tantsiv ballasti jalge kõrval. Alustasid lennu magust, aiaalust ja toatagust, eleta tõmmet nagu merevaiku sinililla laia päikeselaiku. Kahe on jäänud mesilinnuollu ja elanud tullu ja minnu. Punase poi jänki on jaanipäevalilli Miale suve taga väljand pool valged oaasi valge lipu vaadata ümber. Ses elatlikud tõisse oli Vennoodle. Ta taga sirelipõõsa sinid varju ja punaseid mis sarilaadad kuke, laulan kodu, hõigati, kariaia, Kaliasse mõtsa jäive, märja ja marjulise magada sirelipõõsa all. Ja see on huvite Paistu kiriku kukk. Mina ei mäleta Kuke nime, kastabil näeb, vate jäi pimes, tõsteti vaht maailma ja aida, minul ei ole tema lammaiga kõrgem, seisab ja allelamus sulle. Pääs, lenda alla. Dolla. Castrol laulab meid lahkubeüte. Mina ei, ta ja tema ei ütle. Katel pool teed on kasteina. Kosk pool on edasiminek, kus ammu Matsa saanu mineki, mõõduke, Yom jäänu, märgi kattelbutiid. Kuidas Mia küll Luneti arvassi ammu näiunegi päevas petta, aga ma Olive kuiva koagana kõrge varvaste vahel kõhnadia karvakse ses mäe soso Villoneti suvitse sõitu ja lumetee. Kodu kodukale, aga meil läheb hädadel, läheb looja, käänab Kaju Mannu jooma, vaata vett. Veel on valge veelne jalge ette kodu, kodu. Aga on ka veel, näeb nüssa tyhi valge. Samas on need veel kodus, on Mikkimiva meelen ta seinapalki väljastall, seest must suitsuaugu katel, pooldavust, dast, laula laulu, oma kodukeele, suitsu raissey manu, masu veele. Ja laupäeva õhtul lõhun lennas viht, sai ihu puhtas pehmes pesset teht. Nii aja minnu, aga jäänu meele. Sännoli Vanna lagunugi juba käsi, kes ole enam play sest aastaid mööda neli kõruta kaiks. Kui jäive kodus on tuttav tuba. Nüüd mälestusi, sellest jäänu veel kost salmis, särada, sõnu kobabkiil. Kassipoja Kiia ver Põdvantubal tilliks Jutilise tiigre Jutilise põrm antud vabal päeva jutti tulime tuppa mängima kassi poigega. Kuidas Selvam soodu, sadat sorti, mitut moodu, kes on, vaadake, kes mullu, kes on vallu, Kesson tullu, kisast, Sauli laadal oma silma näe ja vaata, mis sa mõtled, Kossakostad, homme nobe savil, ostad. Maga nukke, Leice ja Vaila uni silmi, sulge ja hoogu. Jätti JA kin Sanomata kätki sanojen liin ja Daugoon taevas Vaigene lähtest nukkuvad öö nainoalas Maia Kukk ja tee päevinud Kädali uni, kes akosketta Ottotav nukk. Platsil laopallina kak mallina kak majoeda tinaliike Selma Koiva silma Koiva jõe ta ammu ära ehk oma ikku Joeda. Ammu olla linnagakun tõstelina jõeda. Kogu õhtupoole vedanud heina talli pääle. Ilm haudus, parmud, nõelasid ja viljad olid süvenenud küpsemisse. Juba pöördunud sügise poole. Ei olnud laega hõljuda, pilvede järel need alles sündisid. Siis hobune hakkas küünituma rohu järele, põllupeenral must hobune. Aga tiigri kassi ei paistnud kuskil. Saizadki olid kadakast. Äikesevihmaga lamasime küünis hanguvarrele tundmus veel Pehkudes. Juuksed hajusid, heitesse, segati hämarasse. Rohelised lehed näitasid nulle vaid maastikke. Aga alguses tahtsin rohkem pääseda, kaugele sööstud tundmatusse. Kaotada ja võita. Tuulist pimedust toa ja lauda vahel. Kui vähe valgust mahub mu laternasse õlgede, kollases soojuses. Seda on päikesepaistet. Punakollane õhtu on vete peal ei ole tuultega tähti. Kollane õhtu on pilvede pääl, kus päevade päikest nähti ja midagi veel on aegade all. Ja veelgi on valgust hämaral. Kuivaston vastanud vaikides, kuid tuled kustuvad majades. Maanteed valgus kätte, sügisõhtu vill, hämarlasse kustunud kell. Mida ootaksin veel? Pesad on tühjad, paljaste puude tagant ei tunne metsa. Homme võib satavad talunud. Sügisel iseendast ei ole midagi viga. Hallidel vihmatel ja jahedal lampidel. Aga pärast seenemetsa paisunud hundinuiad on väga lahja lohutus. Ja siis on katustel lumi, lumi. Kogun nädal aega. Klaselt sügis, hall rohklajaid. Äkki mäletan kevadet muutunud minutite kirkaid, kiireid maastikke. Talveõhtuti Lõuka ees korjata, tulisid süsi piibu pääle. Vaikselt naerdes endamisi aimata tähtede eurütmijat. Väljas öö kohiseb kevade poole. Kaua olen vahtinud jääda, ühti. Loodas natuke ööd. Mõrras möödunud aasta. Hai pilvine öökull vee vahel. Hällilaul magan, ei maga, vaid õhtu. Lõhud on lennanud ära. Pääsudki pagesid pakase eest. Puudel lehed on mullaks saanud, mullaks külmunud, maas mokka junud, päikene paistab. Leevikene on aknad, laga. Lumehelendus kaugele kannab kevade pool valgustab teed. Vaikselt ootavat puud. Aastate kihutamist päev päeva järel teineteisest kiirem. Kuidas neisse võiks mahutada kõike vajalikku? Ootamise aeg on möödas, nüüd roomata seinaääri pidi. Vana väike perveid püüab vapralt püsti püsida, tulla tõeliseks sellesse pärast ei enam nuteta. Ja kui vahel loobitakse, hüvitatakse siiski on tõsi taga. Kui vähe päikest, mahu aastakümnesse? Kõik naised näevad, unesid. Ma ei osanud koju minna. Kalmistu nurgal sattusin tühja kirstu ümber seisvatele inimestele. Võtsin oma surnud ema käest kinni. Astusime päevavalgusest kabeli hämarusse. Kas ma olen elanud? Küsisin, kas ma olen üldsegi elanud. Ma ei mõtelnud seda, et nüüd kõik oleks nagu uni. Mina ei ole näinud unesidki. Ja ema muutus väga mõtlikuks. Olin tulnud oma olematu noorusse peole. Ma ei tundnud kedagi, ega keegi mind. Kunnas oligi jõudnud kuluda 100 aastat. Kõikjalt olen lahkunud jäljetult. Enam ma ei istu aida trepikivil. Rohi haljendab õhtupoolses päikeses, kuhu jäi tuttav õu ja puud, pihlapuud ja must hobune veel muunes, puna lakkaline tallihämaruses. Õhtuti kõnnitu lahku. Selline tuul. Ilulda esino jään, on ilma. Kas ei ole aeg rääkida geomeetriliselt? Vaata unustatud kujundeid lume alt keltsast neljamõõtmelisi võrrandist, midagi veel puudub. Roheline oks lõpmatusse. Kui jõed, tulvad ja kevad avaneb, lained tõstavad koidu üle mägede. Kõigist halbadest tahab ära seegi, kes läheb teele väikeste tähtedega ega tea, kui kaugele jõuab. Kuigi vapikilbil. On üksainus sõna, edasi. Olgem realistid. Taotlega. Siis, kui ärevad veed lähevad liikvele uhavad ära määrdunud lumejäänused. Soojad veed sulatavad keltsa. Olen lainete sädelases ja kajakate hüüdis keegi, otsi mind. Keegi ei tea mu nime. Mäletan neid hommikuid mis andsid mulle rändlinde lindude hääled taevalt. Hanede, kurgede, luikede kui halli kivine jahe vaikus laskis neil lennata üle tiivalööki lugemata. Aastasadu loevad inimesed, kivid kuluvad, müürid murenenud. Keegi ei peata kuulama kiriku kukelaulu. Pääsukesed medistavad üle ajaloo. Nemad ei tea. Teinud, et ta on ka siin lähiajal, enne jaanipäeva, enne õitsemist, enne kui kõik alga. Pilte lint, pilte, lenn, pilte, inimpist, mis vaat kõnnivad, peidavad näod ja taimed puid, mis peidavad metsalehtpuid. Pilte joonistatakse tuulte kuuseoksad läve ees. Pühapäeva puhtal õue. Aeglaselt, pildid sulasid. Kerre vaevaääred passisid hämarusse. Punapruun, sammas hajus. Nagu mõtted, muutuvad siniharvaks lumeks ja mustaks linnuks. Ja vesi ja vesi tumedate okstega. Kaugele ujuvad sinised tiivad puhtas valguses. Kui ütleksin, Dario, näed, kattusid, see ei oleks veenike, Nad muutusid aina. Korraldasid ümber, said teiseks. Ma ei võtnud Nende liikumisest avastanud silmadega, vaid jälgisin, mida muud oleksin võinud. Majaluugid suletud inimnäoks ärkab, avab silmad silmist pääsukesed lendavad, rohelised puud, vilksti roosadeks mäekoll tunneli suhu, paisu. Mina vaid määrakene. Kuigi kõrre rabi kriibib mind väikeste nõeltega. Tuled kasvavad maast, õhulisi täid, tormo mulle vast liuguvatre. Millestki ei saa hoida kinni. Tunnen oma südamelööke. Kas see jaksab kanda mu päikesesse? Ikka lõoke, laulab. AEG pürahtablendu katus langeb sisse. Seinad vajuvad, vot muu pääle. Plahvatav vabadus puhtast tulest sünnin teadmise puutüvest. Tungin muutuvast ringist hooduumasse. Mu kirgas süda lööb aastatuhandeid. Taob minule sajad taevad ja maad siin avarust. Kuhu haju muutub? Musta Savaruses kuu seljal tuli Kärt sõit. Pill õitseb mulle vastu. Daugusson taseme tipud ja kuristikud võib püsida, rääkimata endas olevana. Lumepilvest mu suusad laskuvad Inga laudu tuligjevi lumise mäe all tulise tuulise. Nüüd, kui olen minemas suureneva kiirusega vahel, tuleb meelde. Ma liigun umbe oma ruumi, nii et kõik tõeline saab võimatuks. Ja ma ei tea, kas see on küsimus. Pool lainetab mu käte all. Loe hele, võõralt tuttav. See ei küsi, kes olen. Kui valgus on pehmelt umbes. Ja tuul ei tea, kuhu läheks. Mitu kuud ringleb mu läbi mitu kirgas rohelist kuud. Ei pea Tartu, et mind mõista ja minust ei tule muud. Nad ise muutuvad muutuvad ja neist saab mu kätesse hääl. Nõnda siiski nad minusse puutuvad väntama, nendega jään. Drill nägi Mick kiirgan. Ei peajuure. Peatume. Seid. See. Kuid tukkunud ongi vagunis või märgates näha et keegi õnnestunud mu kõrvale. Nagu kord öösel, kui avasin silmad ja nägin meest seismas toas. Kes sa oled, küsisin või, kas sa üldsegi oled. Puudutasin ta varukat, tundus karem käele. Kui kõik muutub asjad ja suhtumised millest olen jutustanud unekeelseid jutte võib ju neist kõnelda uuesti kruusal ja ebakõla keeles. Vihma Marju tõtt kujutlust tõsilugu muinasjutu ja juhust, tulekuid, tulusid, minekuid, väljaminekuid, merekarbis natuke liivakivikild, hõõrub. Kuulsite saadet kõikjalt olen läinud jäljetult. Eha Lättemäe luulet lugesid autor ja Lauri Sommer kõlas Ruja mütsi otsa. Ko ja iduvihiku muusikasaate autor Lauri Sommer. Montöör Liina Fjuk. Tänan kuulamast.