Tere õhtust, kirjandussõbrad, sellekuine, kolmveerand tonni spiikrit on jälle kätte jõudnud, mina olen Berk Vaher. Ja tänases saates tutvustan mõningaid vahvaid uusi raamatuid Valdur Mikita Alt, Anti Saarelt ja Paavo piigilt. Üle hulga aja on ka eetris krõbinat kärinate rubriik, mis sedapuhku on filmiteemaline ja pole vist raske ära arvata, mis filmist juttu tuleb. Ja vahe helindeid pakuvad sedapuhku kiidetud õigusega kiidetud eesti popmuusikud Vaiko Eplik ja Eliit ning projekt huuh. Ja mitmed nende laulud, nagu hea eesti popmuusika puhul ikka kombeks on tehtud ka pääst luulele. Ja Saadet, alustab Ki Vaiko Epliku pala. Meie linn on linnulaat, mille teksti on kirjutanud Andres Ehin. Igav. See. Tähendab. Et. Valdur Mikita uut raamatut on tema loomingu austaja pidanud ootama neli aastat ja mõned kauemat kauemgi, sellepärast et ehkki ta sajandi algul välja antud piire ületavad teosed häbaduse, hõõmja, hännak, kimp, luule, Heiki on alles järk-järgult inimestele tuttavamaks saanud siis otseselt kirjanduse ja keeleprobleemidega pole ta sellest ajast peale vähemasti raamatu kujul tegelenud. Küll ilmus 2004. aastal Fontese kehastuselt raamat kirsiõieturundus, mis on siis selline vabas vormis essee kultuuri ja turunduse suhetest ja ja ma tean ka Mikita fänne, kes ütlevad, et see oli nendest kolmest esimesest raamatust ehk veel. Kas need kõige pahem, aga kõige kaugeleminevam oma mõtte Haasnelt. Aga nähtavasti Mikita fännid nõustuvad ka sellega, et nüüd äsja ilmunud raamatuga metsik lingvistika Mikita mitte ainult et viib kogu omaenda väga eksperimentaalse julge ja mängulise loomingu uuele tasandile, vaid vaid et see on ka Eesti filosoofias või või mõtlemiskultuuris üks äärmiselt oluline teos. Ja teos on ääretult infotihe ümber sedasi jutustada või isegi kokku võtta on suhteliselt raske, toome välja mõned teemad. Miks teos mind isiklikult vaimustab? Hiljaaegu on ju mitmeid murelikke hääli tundnud, selle kohta aga kehanikkonnast, et eesti keel justkui hakkab välja surema ja on ohustatud ja ja et eesti kirjakeelt tuleks kuidagi kõikvõimalike netimõjude üldse võõrmõjude eest kaitsta. Ja on tahetud teha ühisavaldusi keele kaitseks ja mida kõike veel. Selle kõige valguses. Valdur Mikita raamat on suisa revolutsiooniline või kontrrevolutsiooniline, kuidas kellelegi. Nagu Kaplinski ja otsapidi Krull ja ta ja Andreas veer ütleb ka tema, et see Meie kultuuri müüdi põhi sähkamis, aja kultuur tegelikult kaotas väga palju olulist ära ja kustutas selle vähesema teadvuse. Ja sellest edasi minnes ütleb ta, et eesti kirjakeel on midagi jah, et ebaloomuliku ja ja on võimu tööriist millest tuleks hakata vaikselt kaugenema. Ja seetõttu näiteks tunneb Mikita suurt rõõmu selle üle, et internetis on inimesed hakanud tegelema iseseisva keeleloomega, et äkki on kirjakeel avatud üksikutele häältele või üksikutele kirjaviisidele. Ja et ühtäkki on hakatud reformima kesa keele neid osi, mis on püsinud väga kaua maailma ajaloos muutumatut, kas näiteks kirjavahemärgid. Nii et kas või ju mailidesse ja emmessennidesse sugenevade muttikonid, ehk siis sellised naeravad või muid ilmeid tegevad näod. Mikita meelest üks ääretult oluline samm kirjakeele reformimise poole nii-öelda altpoolt ja Andreas veega õigupoolest ühendab tikitud ka see, et et mõlemad peavad väga oluliseks toda varasemat kultuuri kihistust, kus sõnani maagiline, kus keel pöördus inimesse endasse ja inimene oskas iseendaga suhelda. Mikita rõhutab mitut puhku, et tänapäeva kultuuris keel on küll kommunikatiivne, aga on kaotanud palju oma kognitiivsest ja inimene enam ei oska iseendaga suhelda. Ja kui see pessimism on kuhugi maani põhjendamatu, mõelgem kas või ju eksootitsismile või, või ka eesti kirjanduses Nikolai batuurinile ja tema teisiku kujudele siis ometigi võib öelda, et keele mõtle osas kindlasti ei ole selles suunas väga palju mõtteid lahendatud. Et kuidas taastada keha kehalisust keeles. Kuidas taastada keele sellist kasutust, mis teadvustaks inimesele tema hetkeolukorda ruumis, mis edastaks seda ruumi ja seda, kuidas inimene ennast kehaliselt seal trummis tunneb. Ja, ja see on tõepoolest teema, mille üle on ka Andrus Laansalu väga palju mõtisklenud. Ja Mikita jällegi oma raamatu lõpupoole jõuab mitu korda selleni, et et eesti keelt emakeelt tulebki säilitada ja kaitsta, aga see, mida me praegu räägime, see alfabeetiline keel mis lähtub suuresti kirjakeele normidest, et see ei olegi õige eesti keel, et seal midagi, ehkki ahistavad ja, ja põõsat ja mingisuguse, algselt Hellenistliku pärast saksapärase kultuuriruumi poolt peale surutud. Minu esituses tundub see kõik muidugi palju lappidaarsem. Mikita oskab seda vägagi paindlikke mõttekäikudega polstasada säilitades samas oma väidete otsekohesuse radikaalsuse. Aga mis selle raamatu vahel eriti vahvaks teeb, mu meelest on, on see teine osa sosinaid kartulikummardajate külast kus Mikita läheb Veli isiklikumaks oma mälestuste juurde. Ja tema puhul on ikka olnud iseloomulik see, et ta koheselt mingisuguse ilukirjandusliku võttega illustreerib oma teooriat või siis oleks õigem öelda, et ta tekitab sellise mõtlemisruumi, kus on väga raske öelda kust maalt ta nüüd räägib mingisugustest, eksisteerivatest, teostlaste mõttevooludest ja kus maata luuleta neid, kust maalt räägib eksist eelnevast kogemusest ja kust maalt ta luuletab seda. Ja lõpuks on isegi see küsimus ise kahtlane, et, et kas siis luuletatud kogemus on kuidagi vähem kogemus tekitaja nähtavasti kindlasti ei ole. Aga sosinaid kartulikummardajate külast loob niivõrd vägeva maagilise realistliku pildi Lõuna-Eestist, et et midagi nii jõuliselt Eesti enda kohta käivat eksootilist tuleksid endootilist Polegi ammu lugenud, kuigi võib ju ka öelda, et, et kasvõi Mehis Hein saadab midagi taolist. Tõepoolest see maagiline sõna jõuab Mikitaga memo haadi mõisteni ehk siis ta peab kultuuris ja Eesti mõtteloo kihenduse lätetel väga oluliseks memoraati ehk siis sellist kumastava üleloomuliku kogemuse kirjeldust, mis väidetavalt on juhtunud jutustaja endaga. Ja tõepoolest, raamatu teine pool sosinaid kartulikummardajate külast on suurel määral ise selline memoraat, kus Mikita mängib taas kord sellel piiril. Ta räägib juhtumusi omaenese lapsepõlvest ja elust ja oma isa keelekasutusest ja jälle tekib kogu aeg see küsimus, et kust maalt fantaasia lendama lähen ja kust ta räägib tõesti tegelikult mälestusi, aga jälle, kas seda on võimalik kindlaks teha? Igatahes seda, et Valdur Mikita fantaasia või väga kõrgelt ja kaugele lennata oli ju kasvõi näha ühes eelmise aasta vikerkaares, kus talt ilmus täiesti oivaline novell jänesekapsa teoreem mis minule täiesti mõistmatutel põhjustel ei saanud Tuglase preemiat, aga eks kehanduslik konjunktuur kõvasti praegu selliste olustikuma olustikulisemate ja poliitilisemate teemade juures. Mis veel sellest raamatust öelda või mida välja tuua? Kui siis ehk seda, et kogu oma retoorikaga Mikita ise siiski, et mõne vähem paradoksaalselt kirjakeelseks ja et uutmoodi mähke otseselt oma tekste sisse ei toogi. Et selles mõttes ta iseloomustab võib-olla seda eesti viimasena avangard kirjandust üldse. Et idee on sageli palju tähtsam kui selle realiseerumine tekstis või, või selle mõtte inimestele pähe panemine, et kuidas on veel võimalik kirjutada, keelt kasutada ja keeles elada, on tähtsam kui selle ettetegemine, sest eesti kultuuriruum on ju nii väike. Nii paranoiline selle suhtes, et kas midagi on juba kuskil varem tehtud. Ja et ega me ometi ei kurda midagi. Ja selles mõttes nähtavasti selliste võimaluste avatuks jätmine on üsnagi kaval strateegia. Ja kui ma ühes varasemas saates ütlesin, et others v SEE raamat on minu jaoks aasta võimsaim teos, seni siis praegu tundub, et see Mikita raamat lööb selle ikkagi natukene üle. Niimoodi ühtlaselt läbi töötatud. Andrus Veerraamat oli pigem selline kujunemislugu, kus olid sees ka need 90.-te lõpu identiteediotsingud. Aga samas tuleb öelda, et nii mõndagi nendest võtetest mida keelekasutuse Fornemiseks või pigem siis ennistamiseks mingil algsel kujul Mikita välja pakub, Hansas oma tekstides ka regulaarselt kasutab alates siis sellisest netikeelsest väikesest algustähest läbivalt kuni täiesti uute kesamärkideni välja või siis sellise hübriid jaa, mitmesuguseid märke ja sümboleid kaasava kehakeeleni. Nii et paljugi sellest praktikast, mees Mikita tundub ehk väga utoopiline, on ikkagi juba käibes, see ei ole üldse mitte võimatu. Ja see ei ole üldse mitte pelk vormieksperiment tuvaid Mikitaga samas suunas mõtlevad inimesed realiseerivadki omaenda siin ja praegu toimuvat elukogemust ka teistsuguses keeles. Veel kord. See teos on minu meelest mitte lihtsalt üks aasta tähtsamaid, vaid võib-olla üks üldse tähtsamaid teoseid, mis eesti keeles kirjutatud on, see kõlab praegu väga hirmuäratava ja suhelise väitena, aga aga vähemalt tee sama tugeva jälje kui Lennart Mere, Hõbevalge ja Hõbevalgem võiks raamat Eesti mõtteloos jätta külg samavõrd fiktsiooni ja faktiviiril ning väga elegantselt erinevate valdkondade vahel. Lendlev on see Mikita raamat küll. Veel ühe Vaiko Epliku looga, kus tekst talt endalt, aga samuti luuletusena sama vahva kui lauluna selleks palakse inspee ja võib ehk tõesti loota, et inimeste keeletajus ja keelekasutuses on toimumas mingisugune selline murrang, mis aastaid vastu sellisele konservatiivsele tegelikult võõrale kultuuriloogikale, mida me oleme harjunud lendamaks pidama. Kui sel ajal meie leepra velo veeta Valdur Mikita raamat sündis. Samas ajavahemikus laias laastus kui valmis ka Anti Saare Töö tähesadu Peikuna graafilise institutsiooni, võimalik, kus see oli eeldatavasti bakalaureuse ja Saatsin seda Mikitele näha seda haamatuse mani aga, aga ütles, et et see tekitas ka tema raamatu jaoks palju põnevaid mõtteid ja see antisaare bakalaureusetöö, mis on ka äärmiselt huvitav, leidub nüüd netiaja kehas ohtusse niootikus number üks, 2007. WWW UT punkt ee kaldkriips ohtussemiootikus kokkukirjutatult. Ja soovitan seda lugeda kasvõi vaheldumisi Mikita raamatuga ja ja leida kasvõi sealt selliseid dialektilisi vaidluspunkte. Aga praegu räägiksin rohkem hoopiski Hunti soose uuest lühiromaanist. Nemad kaks. Selles mõttes võib küll öelda, et et mõneti ajab Anti so ehk Mikita kiheldatule vastupidist liini. Kuivõrd mängib ikkagi väga palju selle peal, mida kihutamine pakub, mis paradoks seda pakub. Mida kas või kirjakeel kirjutajale ette söödab. Ja Anti Saar on juba oma debüüdist, kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin alates tekitanud ühelt poolt vaimustust nendes inimestes, kellele sellised medalit fiktsiooni nipid meeldivad. Ja teiselt poolt ka ärritust nendes, kes tahavad kirjutamisest kehandusest mingisugust autentsust. Jaa jaa, kogemuse vahetut kajastamist, kujutage ette, on selliseid inimesi olemas, kes sellesse usuvad ja ei taha sellist mängitsemist väga näha. Tõepoolest see nemad kaks, mis on siis autorikatse kirjutada, naistekad on ühendav mõned telekokasaatega ja üldse põlglikult öeldud, kuigi ma telekokk ei vaatab iga süžeekäiku ega kasvõi tegelaskuju mängib ta välja väga vahva trikitamine saatel ja ja kohati esitab siis selliseid Pinjete või vahepalu kus see kirjutaja enesekaemus, enesepiitsutamine, ka varjamatu eneseimetlus siiski mängib tõepoolest sellisel taluvuse piiril. Aga. Huvitav ja meeldiv ja põnev on seejuures just see, et kõige selle vahelt ja pealt ja võib-olla ikkagi ka tänu sellele suudab luua ühelt poolt lihtsaga, teiselt poolt täiesti vahva ja veenva loo. Kui ütles, et seda võib võrrelda telekokaga, siis teiselt poolt võttis aga võrrelda mingisuguse popmuusika staar produtsendiga näiteks revolhoosniga, kes 80.-te alguses võttis mõne üsnagi triviaalselt poploo mingisuguse hästi sellise pretensioonitu bändi mingisuguse poisi ja tüdruku tuua näiteks ja Pakistreeris selle nii totaalselt üle, et see laul sai ainult pelgas kulissiks kogusel Pauks produktsiooni taga. Ja mõnes mõttes võib nii öelda ka selle nemad kaks kohta. Aga nii nagu need Devohorni produtseeritud laulud olid kõigele lisaks ikkagi ka geniaalsed poplood. Nii, kas nemad kaks süžeeliin on midagi, mis nähtavasti paljudele inimestele tuttav, on taas igihaljas armukolmnurk. Lugu sellest, kuidas tüdrukul või, või tibil, mis seal salata ka oma töönarkomaanist, mehega natukene igav ja tüütu ja siis ta leiab endale Ühe luuletaja siin vahelduseks ma kõike ei räägi. Mis sest, et see on üsnagi triviaalne, hullunud andis, suudab selle ikkagi üsna elegantselt välja mängida. Ja taas on tahtmine teda väga paljude teiste kirjanikega võrrelda. Ühtpidi on see selline vaimline euroromaan noortele inimestele nagu hiljuti ilmunud Peeter Helme puudutus. Aga Peeter Helme on siiski palju raskemmeelsem ja kuidagi Ennast tõsisemalt võttev. Mis ilmtingimata ei ole kompliment. See on omajagu hunti ja selliseid selliste linnainimeste elukaemust siin on. Parasjagu Madis Kõivu ja tema selliseid Enese kaemuslike külaelu meenutusi. Siin on kindlasti ka Jaan Unduski keda Anti ise oma suureks mõjutajaks ka nimetanud. Ja kas või kui mõelda hoopis teistele paralleelidel, tuleb pähe film eelmisel aastal ma hiljem paadis, mis on üks mu lemmikfilme, mis samamoodi võtab selle kolmnurga teema ja ehitab sinna täiesti sellest suuresti iseseisva visuaalse eepose ümber. Ja õige mitmes punktis kattub tegelikult selle nemad kaks temaatika ja kaadiga võttestik. Jan kausi hiljutise romaaniga dema. Peategelane siin edukas kooli sõjaväemoderaator on üsna sarnane Jan kausil romaani peategelasele. Sellised suhtemängud ja nende suhtemängude viimine koduvabariigist välja ja kuhugi võõrale pinnale on samuti iseloomulik mõlemale teosele. Ja kui ma kogu selle teose kestel lugedes mõtlesin, tead, et et kas see raamat mulle ikka meeldib või mitte, siis märkamatult oli see raamat lõpuks ennast mulle meeldivaks teinud. Aga ma natuke saan aru inimestest, kellele selline kirjutamisstiil närvidele käib. Aga samas kanti sa üsna teadlikult tundub sellele mänginud ka. Ja kui nüüd tõmmata mõningad paralleelid eelneva tutvustatud raamatuga Valdur Mikita raamatuga, siis tõepoolest ka siin teoses kohtab juba teksti sees ei motikoni kasutamist ja ka siin on tublisti juttu agraarühiskonda kartuli kesksusest, jahja, kartulite tekitatud eksistentsiaalsest iivendusest, isegi kuigi Mikita suudab Jõgeva kollasest isegi sellise indiaani jumaluse välja võluda. Huvitav jah, et kuidagi see kartulisemiootika on tõusulainel eksamiootikutest või tänastesse miootikutest kirjutajate seas. Aga taaskord ütlen seda, et tegu on kindlasti selle aasta ühe huvitavama kirjandusteosega. Ja Anti Saar kindlasti on jätkuvalt selline autor, keda puhtalt tehniliselt on väga huvitav lugeda, kuidas ta situatsioone välja pakub, kuidas ta, olgugi et väga sellised must, kunstiliselt ja, ja šõu mänlikult, aga siiski ka samas väga paindlikute osavalt teksti üles ehitab, seda samas lõhub ja katkestab. Nii et kellele sellised asjad huvi pakuvad? Soovitan seda raamatut väga, aga tõepoolest kõigele lisaks ja kõige selle sees on tegu ka minu meelest tõepoolest nähtavasti õnnestunud naisteka, aga igatahes sellise nastikaga, mis mulle huvitav lugeda on, kui sa liiga šovinistlikult ei kõlanud. Aga panen siia mängima loobrojektid, puu, kus siis on tehtbekenduselt Leslie Laasner ja Hanna-Liina uusmaa. See on UV faktor viis ja võib-olla annab ka selle laulu tekst natukene aimu, kes need nemad kaks selles raamatus siis on. Omamoodi seostub talle anti raamatuga Paavo Piigi luulekogu lakoonia, sest et ka siin on üheks läbivaks teemaks. Linnaelu ja sellega kaasnev pühendumus kontone inimeste elule mine ja püüd leida mingisugust inimlikku kontakti seal. Selle leidmise raskus või isegi võimatus nukese iroonia tarbimiskultuuri üle ja. Ehk see ongi õige mitmetele värske õhuautoritele omane. Tuleb muidugi siiski öelda, et Paavo Piik on üks neist õige mitmest värske õhuga seotud inimestest, kes on ühtlasi seotud heateo sihtasutusega. Ja see on ka huvitav tendents. Võib-olla teen ma nüüd oma põlvkonnakaaslastele kehanikele liiga, aga mulle tundub, et meie oleme, olime pahemal juhul siiski pigem sellised tugitooli filanthobid. Noorem põlvkond, et on asja kuidagi konkreetsemalt ette võtnud. Mis on hea aga mis puutub sellesse Paavo Piigi raamatusse, mis teatavasti on siis tema teine raamat? Enne seda ilmus tal 2006. aastal debüütkogu kummuli linnad. Siis. Siingi tekkis seoseid varasemate autoritega, miskipärast meenus mulle mitmes paigas Jaak Jõerüüt kes ju ka sellist nukrat irooniat linna ja konto elu üle on oma tekstides nii luules kui proosas vähendanud. Aga. Samavõrd seostub see Paavo Piigi luule kas või tänases saates kuuldud popmuusikaga ja ma imestaks küll, kui kas Eplik või huu või mõlemad leiaksid oma järgmisele plaadile tekstega siit Paavo Piigi kogust. Kiusa midagi alasti vaimulist on, lauldakse luuletatakse üsna ühtedel teemadel ja ühes keeles ja selline. Tarbimisja kontokultuuri. Eksistentsiaal ism läbib mõlemat. Keelemänge on siingi või pigem vahvaid keele leide. Inglise keele varamust ehk siis avastab poeet inglisekeelse kalendri. Töönädala teine pool on siis tablivotiieff WTF ehk lühendatult foto. Fakk. Ja on siin isegi sellist endootikat või kui Eesti kaugetegantide eksatiseerimist, nagu ka eelnevalt tutvustatud raamatus see on üks selline luuletused, kadunud sisusi, saar oli koduks nii mõnelegi, kes ei tundnud hilp, mis vastutasid keha ja uhket meelt. Ta asukad ei põgenenud päevade, vaid päevad. Nende eest ei tegelenud tühja-tähja tsemise, vaid täitmisega kunstid, geograafia, vaimukad mõtted, evolutsioon, millest vaid unistas naaber Vormsi. Ja Paavo müügil on ka vahva anne, kas asetada ennast selliste? Tegelaste rollidesse näiteks luuletuses täna olen iseenda tüdruksõber või siis. Homoteemalisest laste laulutöötluses Otiste otist Igatahes on tegu ühe luulekoguga mis igal uuel lugemisel annab uusi ridu endast välja, et paljude luulekogudega on ju niimoodi paljude heade luulekogudega on niimoodi, et kohe hakkavad silma mõned väga tugevad head või tekstiklastreid ja on näha ka, et mõnigi osa luuletused või tekstist on natukene liiane või see pinge väheneb. Mida ma tundsin näiteks muidu väga hea mulje jätnud Martin Oja viimase luulekogu puhul siis Paavo Piigi puhul on jällegi niimoodi, et väga raske on öelda, et midagi oleks üleliigset, sellepärast et et korduval lugemisel see fookus teksti sees pidevalt nihkub ja luulekogu ulatuses. Need tekstid hakkavad ise 11 üha uuel moel kõnetama. Mis on tõend sellest, et et tegu on ühtlasi väga tugevakoguga mitte siis ainult üksikute tugevate luuletustega või siis raamatuga, mis tervikuna koondab eraldivõetavalt tugevaid luuletusi vaid ühe tervikliku taiesega, mis ei ole väga sagedane isegi tippluuletajate loomingus. Taaskord väga huvitab, kuhu Paavo Piik oma loominguga veel edasi läheb ja mis seal salata, proosa inimesega väga huvitab. Kas ta ka selles vallas midagi katsetaks. Aga läheme siis saate lõpuks edasi krõbinat kähinatega, breigiga ja Kirjanike liidu listi inimestele, nähtavasti ei ole mu Jäätnases jutusena mitte midagi uut ega uudisväärtuslikku, aga ikkagi tahaks ka raadiokuulajatele mõne asja südamesse teha, öelda selle kurikuulsa jätkuvalt tuure koguva Magnuse skandaali koha pealt. Kadri Kõusaarel on üleüldse eriline anne koguda enda ümber inimesi, kes võtavad ta loominguga osas sõna ilma et nad loomingu endaga oleks tutvunud ja Kinni mingisugustest välistest elementidest kas siis turundusstrateegiast või auto vastuolulisusest vastuolulisest isikust või millest kõigest veel. Ja nii ka. Jälgides seda avalikku diskussiooni Magnuse keelamise üle ja neid kohati väga muhealistlike seisukohavõtte. On näha, et seisukohti ja arvamusi filmi kohta on tunduvalt rohkem kui inimesi, kes seda filmi näinud on? Sellepärast, kuniks neid võimalusi on ja neid võimalusi on, püüdke film ära näha ja siis võtke seisukoht. Sest et mind selle ärakeelamise puhul kõige rohkem häirib õigupoolest see, et minut kui mõtlevalt inimeselt, et võetakse võimalus kujundada oma eetiline seisukoht selle filmi suhtes, mulle antakse mingisugune valmis vastus jõuga ette ja ma olen sunnitud seda justkui aktsepteerima. Aga tegelikult ju ei ole, sest et mina olen seda filmi näinud. Ja ma võin öelda, et minu meelest on tegu väga hea eesti filmiga, mis tuletab meelde õnneline flamingod ja naerata ometi selliseid filme. Et Euroopas edukas osutus, on isegi natukene üllatav, aga miks ka mitte lõppude lõpuks. Ja ei ole seal nüüd küll niimoodi, et isa on läbinisti positiivne tegelane või ema läbinisti negatiivne, see, mis emast üldse näha on pigem korrigeeritud pilt ühest inimtüübist ja ja kui probleem on selles, et isast on kujundatud karakter ja emast pelgalt tüüp, siis samad, põhiline mittejuriidiline probleem. Aga tõepoolest väga üllatav ja nähtavasti väga palju edasisi uurimisvõimalusi pakkuv on see skandaal, mis seal lahti läinud ja see, et see inimestele kuidagi niivõrd korda läheb. Ja et inimesed sel teemal kuidagi nii väga palju toovad kaasa rääkida millegi sümptoome on, mille sümptoom täpselt, mine võta kinni. Aga on näha, et ega inimesed ei pahanda ju enamasti eriti sellepärast, mille üle nad pahandavad. Ja mis kogu sellest värgist tegelikult välja koorub. Eks see siis lähiaastate jooksul selgub. Igatahes on oluline, et selline debati üldse käib ja rahva suud sulgeda, rahva silmi sulgeda, seda filmi vaadatakse ikka jaa, hea ongi. Niipalju siis selle kuiseks spiikriks. Jätan siit viimaseks looks mängima. Liisi ojamaa tekstile tehtud Sten Šeripov ei loo linna suvelaul esitajaks taas Ansambel U. Ja mina lähen igatahes maa suve nautima, aga tegelikult praegu on ju võimalus veel nautida ka linna suve. Lugeda siin linnaruumi, said raamatuid vaadata häid filme, maksku mis maksab. Ja. Julgeda asjadest arvata midagi siis, kui asjadest midagi teatakse. Head õhtut ja hääd tulevat juunikuud teile.