Algab uunikum. Tere, tere. Mina olen Karl Martin Sinijärv. Teie kuulate uunikumi. Karl Martin Sinijärv ehk härra on multitalent. Ta oskab teha väga hästi süüa ning söögiks kirjutamise ja rääkimise ees on talle ka palka makstud. Lisaks sellele on ta reklaamiinimene ja unustada ei tohi me ka tema luulet ning tööd Kirjanike Liidu juhtimisel. Karl Martini vana hea lemmiklaul tuleb siit. Kogu sellest igikestvust lapsepõlvest võiks välja kiskuda vokaal-instrumentaal ansamblid kisse ja näituseks nende pala nimetatud liitrit oksiidi. Miks just Nemad ja miks just see pala? Kisson esiteks vana lapsepõlve lemmik, teiseks meeldib siiamaani lõbusad rokipeerud läbi aegade päris tublide ärimehed naljamehed ja etenduse vennikesed. Mulle on meeldinud erinevatel põhjustel lapsena muidugi vahva vaadata, kui üks asi on lärmakas, värvikas. Õnneks lärmakuse juures on siukene nupp, millega saab seda natukene maha tõmmata. Aga mida aeg edasi, seda teistsuguse muid asju olen ma hakanud nende juures tähele panema. Rahul oled ka rohkem lugenud, mingit värki kokku tüübid üsna täpselt kalkuleeritud välja, mis nad tahavad teha. Bänd oli, oli huvitavalt kokku pandud, niux, klassikalist joodik, hoki, meesti karsklaseks ärimeest, kes aga mõisteks ka basskitarri näppida ja viisi veeretada. Täitsa yhenäolised tüübid klappisid kokku, tegid ühest küljest täiesti toimiva äriettevõtte, samas väsimine tegid, nad tegid, aga ta ei olnud selles mõttes muusikaline äriettevõte, nagu neid palju näha on, lihtsalt vorbib miskit toodetu vaid kuidagi panime äsja kokkukõla. Mida aeg edasi, seda rohkem on igasuguseid filmikesi nähtud ja ja ei ole kunagi olnud klassikaline fänn selles mõttes, et korrektne on igasuguseid raami tunneks meeletult asja ja ja võiks peast lugeda plaate ja loo nimesid. Aga Tiituvat Vaccity on alati kõlama jäänud tonüümsetaks mingit pidi igat tõsisemaid lugusid neile reaalsuse ja tegelikult ka teksti poolest, aga samas on see niisugune reibas, mine, kui ikkagi sees, täitsa olemas, mis labasemat rock n rolli rõõmsasti iseloomustanud on. Tiitroidi linnast pole üldse palju järel ära söödud, maha laguneb. No eks see juba sügavatel 70.-te keskel oli näha, kuhu see linn läheb. Ma arvan, see laul kõlab täpselt sedamoodi. Linnaga lõpuks juhtuda sai. Ameerika hard rockansambli kis laul Detroiti rock City ilmus 1976. aasta albumil disTrier. Laulu autoriteks on bändimehed pool Stanley ja Boberzin. Ainest sõnadeks pakkus üks reaalne juhtum Kistsi fännist, kes hukkus liiklusõnnetuses ja kuna see kurb sõnum jõudis bändina kõrvu, siis vormus sellest tavapärasest erinevalt. Dramaatilisem sisuka lüürika. Kokkuvõttes oligi Aldundes Treier edukas, teenides ilmumisaastal nii kuld kui ka plaatinaplaadi staatuse. Ent Lool, Detroit rock City eraldi võttes erilisi tulemusi ette näidata ei ole. Pigem vastupidi, kui lugu ilmus albumi viimase singlina ja siis paraku osutus populaarsemaks bee poolel olnud sama albumi lugu bet. Nii lastigi õige pea välja uus ümberpööratud singel, kus laul Detroit rock City oli nüüd teepoolel. Üldisele kahvatuvõitu edule vaatamata sai ja küllap saab tänagi see laul ohtralt mängukordi Detroidi raadiojaamades. Oma hümniks on selle pala valinud kohalik pesapallimeeskond Tigers, kelle võistlusi ja võistlusülekandeid see Kissi laul saadab. 1999. aastal jõudis kinoekraanidel Detroit roksiiti nimeline film, mis räägib loo Clevelandi teismeliste kihtidega debüütbändist, mille liikmed üritavad meeleheitlikult jõuda päris kihvti välja kontserdile Detroiti. Kuigi kriitikud silmi kiitsid, ei leidnud see film teed kinopubliku südametesse. Sellele vaatamata on see komöödiasugemetega film aga vähemalt korra aastas eetris USA šopulaarsemast telekanalis Comedy Central. Muuseas, filmi üheks produtsendiks oli Kissi basskitarrist ja laulja Džiin Simmons.