Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid ja sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Kui ma kaubamaja juhataja juurest tulles nullkorrusele jõuan kostab müügisaalides kõikjale ulatuv anonüümne hääl. Steriilsed mahe ka siis, kui see järjekordse pommiähvarduse järel kõigil välja soovitab minna. Ja teatab, et sukaosakonnas on viis minutit üheksakümneprotsendiline allahindlus. Ning ostjad tormavad eskalaatorid üles. Mu pilk haakub naisesse sellepärast, et üles liikuvalt eskalaatoril alla jooksev ja inimeste vahelt läbi trügib. Mees jääb enne liugustest välja tormamist hetkeks tema lähedusse seisma. Turvamehed tormavad mehele järele aga naine ei tõsta pead. See on sama naine. Ta on süvenenud oma randme nuusutamisse ja ma tean, et randmel tuksuvad sooned toovad lõhna hästi esile. Mitte kuutši või Bacoorabanni või Gustav klimpty vaid selle elusa kordumatuse, mille lõhnale annab immutatud inimnahk. Keegi sõidab mulle kaubikuga otsa, ma kaotan hetkeks tähelepanu ja siis naist ei ole enam. Ma kiirustan klaasuste avanedes kuumapuhurite vahelt kevadisele tänavale ja näen, et naine tahab parajasti joosta, üleriste teed tehakse, ümberauk on kinni pandud. Aga sillutis ei ole veel korras ja kõik kohad on kollaseid masinaid täis. Äkki kostab pidurite kriin, inimese kiljatus ja pikk kraapiv heli. Ma ei näe teerulli tagant, mis juhtus. Iga päev, jumala iga päev juhtub siin mingi õnnetus, pomiseb keegi. Ma lähen ümber teetegemismasina ja astun sõiduteele. Aga naist ei ole kusagil. Ainult mu mälu toodab lakkamatult tema portreed. Puhas korrapärane profiil, mustad juuksed, rohelised silmad, natuke piht, pikad jalad. Reklaamiagentuuri asja ümber ehitatud ruumid lehkavad Vellaylalt laas koridor, kust avanevad vaated ka õppi, Raitherite, kujundajate ja müügimeeste ruumidesse viib otse direktori juurde. Tema nimetab seda küll avatud süsteemiks, kuid tegelikult on ümberehitus tehtud selleks, et direktor, kes hiljuti käskis hakata nimetama firma juhiks, saaks kõiki paremini jälgida. Ja et kõik tunneksid pidevalt juhi saatuslikku juuresolekut. Parajasti on kõik toolid ühte tuppa tassitud. Kui ma sisse astun, käib vaidlus, aga direktor hüüab kellelegi vahele õnnitle. See on vist mulle vist Stockmanni kampaania pärast. Direktor õnnitleb minna alati, kuigi ma ei tea kunagi, miks õieti Vaawaloseid tunnekella ütleb kassapidaja, kes nimetab end raamatupidajaks. Vaabolos on mu hüüdnimi. Ma heidan end esimesele vabale toolile, mis on hoonusest võimalikult kaugel. Maha ei kanna kella. Siis on hea, keegi ei saa midagi ette heita, ei ole kella ja kõik. Siin ei räägi keegi õigete nimedega. Paabolos tähendab umbkaudu sama, mis lobise ja ja ma arvan, et selle hüüdnime on pannud mulle elu Poolas kes on reklaami tulnud kirjandusajakirjast ja tunneb neid asju. Reklaamiagendid on tal har, püüad ja direktor on Onos nimi, mis tähendab eeslit ja millega seotud muud assotsiatsioonid naistele eriti nalja teevad. Kui keegi poeb, siis on see filodes Bootus ehk peremehearmastaja. Ja halbadel päevadel olen mina file Citheros ehk Tääri armastaja. Kas sa seda ikka tead, mis kuupäev täna on? Mina küll ei tea. Edistab kujundaja üksik naine, kes ei unusta võimalust mulle mingi konks külge visata, et nädala tähelepanu pööraksin. Ma pomisen midagi ja direktor jätkab reklaam häälel ühtama lõpututest, õpetavatest, kõnedest. Meile on tulnud uus töö. See on maitsetaimede kampaania, mis on ka paania, ega kampaania ole sugugi mingi häbistav sõna. Kampaaniad on ka poliitikas ja seltskonnaelu on üksainus kampaania, kuidas teine panna vajama seda, mida ta ei vaja. Kampaania ajal võib ka selles firmas anda näiteks erakorralisi informatsioonilise teadaandeid näiteks teises osakonnas on viis minutit müügil maitsetaimed 90 protsendilise allahindlusega. Samamoodi nagu Stockmannis on. Aga lilli ei ole vaja reklaamida, neid on niigi palju, ainult maitsetaimi. Ja siis firma peahoone ette üles kõik vajalik info. Eubolas endine peatoimetaja, kes ise on andnud endale nimeks hea nõuandja, nagu seda nime tõlgitakse, vaatab direktorit irooniliselt. Neil on direktoriga vastuolu. Kui nõu ja tööle kutsuti, oli ta kohe öelnud, et firma kreekakeelne nimetus on valesti kirjutatud. Oksa asemel oksa. Aga ta on ainus, kes söandab saatuse kätt väänata, sest on firmad, tegelik sisuline juht. Eks ole, see peahoone ümbrus tuleks kõigepealt korda teha ja puid istutada, lööme aga sinna saastatud lägasse, uhked valgusreklaamid üles ja kõik. Varsti on ökokatastroof, aga inimkond kaunistab maastiku. Ma lasen end veel rohkem pool külitsei arvuti taha Lesakile ja meenutan naist. Ma olen teda näinud ka varem. Puhas range profiil, mustad juuksed. Kiriku kontserdil istus ta minust veidi paremal ja ma mõtlesin, et naine kannab nii romantilist peakotiga mantlit. Ja nüüd ma käin järel passinnagu poisike, kuigi varsti saan juba 21. Ma olen küsinud Eubolaselt nagu reklaami otstarbeks, mis päeval Petrarcama Laurat nägi. Ja saanud vastuseks iroonilise läbinägeva paroodia. Kuuendal aprillil 2003 676 aastat hiljem nägi Peter arcade jälle, aga seekord kartis ta tema võimaliku feministliku eemale tõrjuvust. Ja Eubolosson mind pilguga puurides lisanud. Tänapäeval noormees, ei ole juhuseid, vaid häbening. Tänapäeval kohatakse Laurat kaubamajas ja Beatriitschet võid näha telekas alasti ning õunte sisse pakituna ülekandes restoranis, kus tema pealt süüakse hõrgutisi. Koosolek lõppema, kasvanud töösse süveneda, aga kuskil taustal jookseb mu mälus nagu film. Mälestus sellest, et nädala jooksul olen naist mitu korda näinud. Aga iga kord on ta midagi ütlemata mu käest ära libisenud ja kord hakanud isegi jooksma. Mõne päeva pärast kutsub Eubulas mind oma boksi. Läheb lahti. Peame hakkama reklaamimaketi, millesse kuuluvad taimi, taimed, tooteid müüvad kauplused. Kesklinnas on väike lillekauplus üle võetud, läheb moderniseerimiseks, irvitab evolas. Lillede kõrvale maitsetaimed. Siis lillede asemele maitsetaimed. Ja siis maitset taimede asemele toidu ai, Need. Pane tähele. Nii see läheb keeti otsa, kõik etiketi käiti. Torisev Obolos tegelikult meeldib mulle Eub olla, sest on aru saada, et talle meeldib väike vastuhakke vastandardsus või pühaduseteotus. No ja meie firma, kas see läheb ka mõnda ketti, küsin mina vandes eestlaslikult. Kujutlemisson järgmine plaan, ütleb õugolos irvitades. Nüüd tahab implitsissimus. Nii nimetab ta direktorid siis, kui tahab, osutada lihtsameelsusele. Nüüd tahab simplitsissimust teha luterlikule kirikule ettepaneku reklaamimiseks olevat turu laiendamine, et religioossed reklaamkaubad kiriku kõrvalruumidesse müügile. Ja siis hakkavad inimesed rohkem kirikus käima. Jumal hoidku, äkki need ongi nõus. Siis ma lähen külm üle. Purskab ta naerma. Ja ma mõtlen, et kui ta minema läheb, ei ole minu katsetustel ka enam minekut. Direktor kiidab küll, aga ikka liiga imelikud ideed olevat. Siis on CPS, mida sa tahtsid osata biovolas ja tarka mulle pihku raamatumaise, võib-olla seal öelda, et tegelikult ma seda ei tahtnudki, kuigi panen selle mõneks ajaks riiulisse nähtavale kohale. Köide on väga peen evolos käib ise ka alati väga peenelt ja huvitavalt riides ning räägitakse, et tema lõhn jobustab naisi. Nii et need on ta järele nagu hullud. Ja jobolase head teened on midagi muud kui direktori omad. Direktor arvab, et ergutab töötajaid uutele võitudele sellega, et annan neile mõnda Bastilli. Näh, võta usat. Kui midagi viga, võta tabletti. Direktor ütles seda naljakalt, Lidrates katsubki naljakalt öelda tabletti Bastilli ainult mitte naer. Kauplus on vaikses kõrvaltänavas vana soliidne sõjaeelne maja, varjulised hiigeljalakad, millal hetkeks seisatan? Ma astun siis vastumeelselt. Peame minema koos juhatajaga firma kontorisse nõu pidada, mis roll jääb kaugeks pusele, kui see lülitatakse seda haldama hakanud firma keti ehitatakse lõpuks ümber. Mulle ei meeldi olla halva sõnumi tooja. Eub olla, seal on õigused, progress on see, kui sa kaotad õdusa kodu ja saad asemele lossi, kus sul on kõle ja kole. Juhataja keskealine tüsenenud naine libistab välk pilgu oma kitli kaelaauku ning hakkab seadistama. Ma nägin teid kord televiisorist, siis ei olnud vist reklaaminest, olite seal küll teistsugune nagu mõni diktor. Direktor ainult mannekeeni välimusega. Aga ma jõllitan talle juhmilt otsa. Mana Kokot, et mul on tunne, nagu oleks mind mingilt häbi teolt tabatud. Ma olen televisioonis esinenud ainult korra ja õnnetuseks just reklaamiagendina. Juhatajaga hakkab veel kiiremini seadistama. Ja siis tulevad jalad sirged, veidi lihastes sääred. Kuigi valusalt pingsat sääred. Need peatuvad, nagu oleks vargsi vaadatud ja tulevad kaupluse keskel kõrguva sisetrepist alla. Ning naine asetab minu poole vaatamata tervitamata paar valmis lilleseadet kõrval seina juurde riiulile. Ta ei heida minu poole pilkugi. Ja juhataja hakkab üha kiiremini sädistama, saab aga aru, et naist mitte tutvustada on ebaviisakas ning kutsub teda ka vestlema. Kui naine vasta ning läheb trepist üles. Juhataja kohmetu Teidi, hea töö tegija, aga meil tuleb teha kaadri, ma mõtlen personali ümberkorraldusi ja ma ei kuula. Ma ei kuula, sest lõpuks olen ma kohal. Ma puhun tahtmatult hammaste vahelt õhku välja. Nii et see on peaaegu vile. Ümahtan endamisi, hakkan isegi imisema. Et mu vestluskaaslane mind imestunult vaatab. Kui kõik on selgeks räägitud, hakkame juhatajaga minema. Ma mõtlen sellele, et naine jääb nüüd kauplusesse üksi ja tunnen juhataja vastus sügavat vastumeelsust. Veel vanaaegsed vedruga klaasust kinni, lahtise käekoti sättides hakkab ta jälle seadistama, põlentiidika kusagil näinud, kas te olite mannekeen malendid kusagil näinud, ilus mees jääb ikka meelde. Ning ma lisan hoolimatult sammu. Ma ei ole kunagi olnud mannekeen, aga ma olen poiss laulu videost ja jälitan tütarlast läbi plahvatuste ja koridoride. Ja kaunite lasteaedade jooksen mada järel. Ja ta kutsub, pilk peibutab mind hetkel, kui ta jälle kaob. Kurat, on kevad. Ja ma saan varsti 20. Kas ma vaatan korraks tahtmatult tagasi? Kaupluse juhataja ütleb üha kiireneva käigu ajal täiesti seosetu mehe lilleseadja ta meil, ta ei räägi palju, ta on tegelikult õppinud isegi ülikoolis, ainult ta. Ma ei kuula, aga tean, et see seal kaugel taga tumedalt läikiva klaasakna foonil on vari. Võib-olla puu vari. Läbi plahvatuste juustes naerma, teda juba kaugel ja just siis, kui naine avab seinu, riivas kevadpäikese kerges külgvalguses ja trammide kolinas vana kesklinna maja raske ukse. Jõuan ma naise selja taha. Ja sel ajal, kui ta käsi on veel väljaspoolt võtme küljes panen käe ta käele, tõmban tema käega võtne väljepressinenta järel sisse ja surundav vastu totter rohelist õlivärviga maalitud Grodelist seina. Esik on tühi ja jahe. Momantel on eest lahti ja särk avatud, teise nöövini. Ja ma märkan, et mul on kindel käes. Naisel on rohelised silmad ja mink ainult aimatav. Ma näen esiku hämarat valgust õlgadel, lasen tal lahti. Ja jää endale väga lähedale seisma. Hillegart pingenist sai jumaliku ilmutuse kaudu teada maailmaehitusest ammu enne kop Bernikust tule mu pähe. Kohatu mõte. Juba 12. sajandil teadis ta, et maad ümbritsevad selle elu mõjutavad kehad. Naine asetab käe Murrinnakumerusele ning ülalt ukse kohalt purustatud tolmusest aknast paistvas hallis valguses vaata paljast ihu. Ma kuulen ta hingamist meelekohtades taob, taamal on ikka katkematult trammikolin. Ja siis hakkavad naise sõrmed jooksma mu näol. Ja mu kehal nagu viiulikeeltel ja ma hakkan värisema. Noormees kuuled ka või? Evolast sirutab end toolil, nii et see kääksatab nei, et tulevik on vait, jäämises neiu taandareneme, kõik primitivist seerub. Võtame näiteks Ottakud. Ma vaatan talle arusaamatuses otsa ja ta seletab jaapani fanatid. Need, kes mitte ei kuula muusikat, vaid jätavad meelde plaadinumbrid ja hittide nimed. Varsti-varsti ei ole enam muusika tähtis, vaid tähtis on Teale veel üksnes mingid silp, aitäh ja numbreid ja koode. Või võtame siis ajalehed ja nende keele, lühilaused ja kõnekeel, varsti jäävad silbid, üksainus logollaalia, jälle alisimine, kõik stereotüüpi seerub, lihtsustub, lavastab. Ja me kaotame sootuks suhtlusvõime. Lõpuks ei oska enam rääkida ainult 11 kombataja märg, kõike teha. Elu onserendi piine. Aga tsivilisatsioon on igal juhul allakäik. Evolas armastab võõrsõnu, mida keegi ei tea. Ja arvatavasti naudime lolle nägusid. Ta on vist veidi võtnud, mida ta töö ajal muidu ei tee. Ma ei kuula teda rohkem. Aga üks lause peatub siiski mu väsinud kuulmetesse tunginud tolmud erades. Ja sinasõber, Karel, minu õpilane, jünger ja seltsimees, sina, aga tänu firma jõupingutustele oma teenetele oled sa jälle astme võrra rohkem tsiviliseerunud. Ma olen sinus pettunud, pettunud, oi, kui bet tunud. Evolase nägu ei räägi midagi pilkest, pigem kaastundest. Aga ma saan aru küll, millele ta vihjab. Maden hapu näo ja pomisin, et firma on auto andnud mulle ainult kasutada ja selle peal on reklaamid. Seal peab auto olema, tal on kuradi ilus noorik. Hüüab direktor. Tilli. Aga ma ei ole lihtsameelne, kes usuks, et direktor sooviks, et ma autoga naisi soiutaksin? Pomisin eteen ainult ametisõite. Siis vaatan leksikonist. Serendi piidne, see tähendab midagi seesugust nagu kalduvus leida asju ootamatutes kohtades. Ju see on ülekantud tähenduses, kui ma ikka õigesti aru saan, kui ma õigesti arusaamisest hoolin. Mitmel pool parandatakse teed ja kui ma hilja juba väljaspool tööaega firmasse tagasi jõuan on Eurbolas jah, teene õhuvoolus, pöördtooli, käänd, arvuti juurest näoga seina poole, keeranud pudel käeulatusest ja räägib talle mitteomaselt valjusti. Armastusse ei ole midagi muud kui veri jätukslemine. Aga minuealised on armastuse ära unustanud. Meil on järel ainult trofeed, reliikvia, muumia, mingid kuivanud nahk, mida nimetatakse moe pärast näälest. Eks selles mälestuses puudu tukslemine, puudutus aga see, mida nooremad armastuseks nimetavad noored naised, noored naised ka. See on pigem sõbralik koosolemine, selleks, et seksida ei ole häbi ega au, ei ole. Voolus vajub lauale kummuli. Aga ma jätan võib-olla see, panen autofirma garaaži ära ning teen rutuga minekut, et viimase trammi peale jõuda. Kui ma poolunest ärkan on tal silmad lahti. Pime tuba on täis koogi küpsetamise lõhn. Noh. Ja siis tuleb kevad selle järel Suhhi seks. Tal. See on nii lihtne. Kord alat olemas. Igavene. Seal võib istuda igavesti. See on nii lihtne. See on nii primitiivne, mõtlen mina. Aga see on vist esimene kord kui ta ise midagi räägib. Üks neid väheseid kordi, kui ta üldse räägib. Jumal hoidku. Ma ei mäletagi, kas ta on midagi rääkinud või ei ole. Kus seal. Ta ei vasta. Tume hämaras vaikuses tunnen, et mu õla vastas on loom. Räägi räägi nüüd ükskord endast ka. Ta vaikib. Kogu ta keha vaikib, äkki ta surub lõua tugevamini vastu mu kaela. Ma tunnen mõlema veresoonte rütmiliste kokku langematutuksumist. Ei taha ega ei pea. Võiks küll. Minu Laurakene. Ta keerab end selili ja jääb liikumatult lamama. Ma nägin sind algul kirikus, aga nädalapäeva ma küll ei mäleta. Kas sa? Ma tahan küsida, kas kalendrite vahel on vahe? Ja kuupäev on ikka sama. Aga ma keeran selja. Kui ta teab midagi Peterarcasse Laurast, siis on tal kindlasti meeles, et lõpuks naise maha salgas. Sul on meeles sünnipäev või? Ei ole. Minu sünnipäev on sügisel Maywel, sellel naisel seal kaupluses on. Sünnipäev 12. oktoobril tema sünniaastal tollel aastal oli 12. oktoober, teisipäev. Siis ta nimetab mulle mitte midagi, ütlevad nimesid ja loeb kuupäevi nagu masin, nagu kalender. Kuni ma ei saa enam aru, miks ta seda teeb. Aga ometi olen saanud ta rääkima, mis siis segaselt küll. Aga ta räägib teda õieti kuulmata võidutsenud. Kas sulle igav ei ole? Vaikuses Ma mõtlen siin üksinda suures tühjas korteris, kaua elad siin või? Vaikuses. Vaikus ei olegi puud kohisevad. Linnud laulavad, meri mühab. Maja nagiseb. Tunnen, kuidas ta veresooned tuksuvad. Ta paneb oma laua minu vastu ja vaatab mu silmi. Ning hämaras ma peaaegu näen teda. Tegelikult tädi korter. Ta on seal poes koristaja või noh, abiline, aga jäi haigeks. Naljakas sai oma äärelinna maja tagasi, see on küll üks Uubrick sai tagasi ja jäi äkki haigeks. Muidu ma linnas ei olekski. Ta ei vasta. Ma hakkan juba magama jääma, kui ta ütleb. Metsas kajab vahel ka metsa ääres. Kaja saab nii palju, et ei kuule, mida metsas öeldi? Kuuled ainult ebamäärast kaikumist. Kui ruum on väga täis või täiesti täis siis ei ole kajale ültse häälele ruumi. Lõhnagangaani erilõhnadega kui need kõik korraga lahti lasta, siis ei olegi lõhna ja selle puudutust. Minu ema ütles vahel, et naine peab olema nagu lillelõhn nähtamatu, ent ometi tajutav. Ta vaikib jälle pikalt. Vist jah. Peab olema üks oma lõhn. Aga inimeses kõike natuke. Ei ole mitte midagi. Inimesega raske olla. Ta on kadunud. Ma mõtlen, kas olen teda millegagi solvanud. Aga midagi ei tule pähe. Tema ukse kinni, nagu seal ei elakski keegi. Lillepoe juhataja mulle mu telefonikõne peale midagi ei vasta, peale selle, et reklaamikampaania läbi arutatud ja mul ei ole kauplusse enam asja. Ma lähen siiski kauplusse. Ta ei tööta enam siin, ütleb tädi. Aga ma ei usu teda. Õhtul olen puude taga kaupluse prügikastide juures. Lõpuks ta tuleb ja jääb äkki seisma mullakast süles. Mul on häbi, mitte tema pärast maja hoidjaliku põlle pärast, mida ta kannab mullakastide ja prügikastide pärast vaid paksu pori pärast läga pärast mustuse pärast lume jääkidel vanade puude alla pudenenud prügi pärast. Ma lähen talle külje pealt ootamatult juurde, võtan tal mulla kasti käest ja asetan maha osa mulda, rabise mu riietele ja käetsevad mullaga kokku, aga ma ei hooli. Ja nii nagu mu käed on veel mullased. Võtan tal ümbert kinni. Minu sünnipäeva hakatakse pidama poolest päevast, lärm on kõrvulukustav ja pool torti kukub põrandale. Ta on mul kaasas, ta ei ole tahtnud tulla, aga ma olen veennud ja nüüd on ta lõpuks siin. Ma käin oma pöördtoolilt tihti ära ja kui ma tagasi tulen, ei saama talle pilku heites aru kas ta on siin ruumis või kusagil mujal. Liikumatu nägu. Miskipärast meenutab see mulle mängu süvenenud last, kes ümbritsevat ei kuule. No meie südametevallutaja ka SA Laamas. Õõs pruuti, ilus, ilus, vaikne. Teate, mis ma teile ütlen? Teie olete, eks. Clevata ilus naine. Aga mina ei anna sünnipäevalapsele vusi, rauda panev kartulikrõpse. Ei armasta kartulikrõpse. Ahmani armastan sind, Ahmani, armastan isa maid mani armastan uni. Siinjuuresoleval pillil näed Tallinnal legendi Raave Juulia õlled ja ma mäletan, olid romantikud. See peab tähendama musi korral mündi sünovitu haagi. Kellelegi kogukurönmiin mind, vorsti tuleks seadus, sisu on öko. Ei, ta ei no ei ta teid, vanamutt ega vanapoiss, te olete kõik ühe tüved. Koledad inimesed teatasid jube kolakas, kui teil midagi puudu jääb, kui teil, eks siiski puudu jääb siis lause katkestanud, naeran nagu tõmmataks klaveri mustadele klahvidele paremalt vasakule, kõrgemalt madalamale. Ärge siis unustage, et minu jaoks on ka teile ikka val ja võõras naine, keda ma ei tunne. Aga kes seltskonnas end väga koduselt üleval pead, viskab end ootamatult mulle kaela ja tahab Ta vägisi musi. Jaan vahel istuda, lõõgastuda. Istume muidu siin interjööris midagi ei näe kellegagi kommunik keeru ma ei ole mitu aastat kusagil käinud, ainult siin pangas, kodus seen, pagasi, kodus peaks kuhugi sõita. Unistaja vaadet sa ilusti koju jõuad, need kaasal midagi ütlemist ei ole. Eestlased seal kained arvestavad inimesed, vanasid, ei sallita, Ta kedagi või giid tegi, kohe kahtlustatakse, miks sa seda teed, et teisteede tõhutaks eemale hellitamist ei ole ühtki naiste või kallistada invad tagamõtet, nähtaks üksainus bioloogiline viha igas suunas kus meil see suur armastus, kooselusõbralik kooselu on meil siin ühiskonnas ja ajas õlu, emalik ja seegi praasid. Aga mina ütlen, et sul ikka veab sünnipäevakingiks Kanaari saartel. Kuradi bailaks üks preemia teise järel. Aga ega ütles, oled head tööd teinud. Sõidamegi, sea Karel, lobisen kohex Kullu küünüü. Siiski siia. Tõuske, noh. Direktor on peaaegu härrase, kuigi ma tema kavatsusest aru isa tõmbama naisega püsti. Kui kaunid olete siia taustale, vot nii. Kas siin lausa oled valmis omaks võtma? Siin osaleva Petrarca sünnib, jäädi, Laura? Ei ole. Keegi ütles, et on. Ja direktor surub ootamatult talle pähe kusagilt ilmunud pruudiloori. Ning siis käib välklambi sähvatus. On täiesti pime. Ma kuulan, kas trammid veel sõidavad. Ta vaatab aknast välja ja kordab, nagu endale kinnitades see Julnud pull. Ei olnud. Küll me, küll ma kõik heaks teen, sa ju teadsid, tahtsid üllatada, nalja teha, 21. sünnipäev ja. Miskipärast kõhklen veidi. Tulevasel või kui sa tahad, siis juba praegusel mehel mehekesel meelukesel kullake, süldi bukeselgusi rullikesel mopsukesel. Kuulsid, kuidas mind kõik armastan, ühesõnaga tal on võimalus viia sind Kanaari saartele. Linnu puurise kanaarilind. Ma hakkan oma jutu peale naerma, tõmban ta hooga selleni, et mu alkoholist huugab, pea käib kolksu kõvasti voodi otsa. Kas sa last, kui meil oleks laps karetõbise arvada vägev ju. Kui meil oleks laps, sina oleksid kodus viina, tuleksin lutipudelit, kohvris, sina oleksid õunakoogiga vastas, on ju naljakas viraja lutipudelid. Ta ei vasta. Vist räägin liiga palju. Ütlen ma, väsinud keelel. Kõrval rääkisid ägedalt ühe taime juures, suri ausalt. Rääki siia, suri ausalt. Kui ma hommikul ärkan on ta silmad lahti. Äkki küsite lakke vaadates? Oma kodu ei ole. Ma ei tea, miks mulle vahele äkki kangastavat puud. Kuidas see oligi? Nad on nagu üksiklased, mitte nagu erakut, kes mingi nõrkuse ajel on minema hiilinud. Või nagu suured üksiklased. Maailm kohiseb nende latvades, nende juured puhkavad lõpmatu, sest kui nad ei kaota end Neile ainuomast neis elavat seadust kujundada ainult neile omast vormi väljendada iseennast. Miski ei ole püha, miski ei ole täiuslikum, kui ilus, jõuline puu. Kui puu on maha saetud ja näitab päikesel oma alasti surmahaava siis võib tema kännu ja hauasamba Valevalgi etel lugeda, koguda saatust. Aasta ringides ja armides on tõetruult kirjas kõik või pluss kõik häda, kõik haigused, kõik õnn ja edu kehvad aastad ja külluseaastad. Ära kannatatud rünnakus ja üle elatud tormid. Kui tihti liikumatult istuma jäänud. Vahel olen näinud, kuidas inimesed on nii endasse sulgunud, et nad ei liiguta ega ärka isegi selle peale, kui neile õlale patsutada. Aga praegu ma ei saa rahus pargis kõndidega ammugi istuda. Hulgun linnas. Kitsal kõveral tänaval on väike kohvipood. Ma vaatan ajameelselt, kuidas müüja jahvatab kellelegi kohvi. Teile küsib ta lõpuks. Ma ei vasta. Ei midagi mulle ei midagi, mulle ei meenugi, mida võinuksin tahta. Tänaval on palju inimesi. Paljud seisavad, on üksteisel nööbist kinni võtnud, millest nad räägivad, ma mõtlen, et kõiges sagedasemad õnnetused on olmeõnnetused, liiklusõnnetused ja sellest Nad räägivadki jääd, kus on kõige lähem labane paar. See on kevadpäev, mil kõik kogu maailma tundub täitvat kerge, karge tuul ja päikesepaiste. Ja isegi vanalinn tundub hõljuvat õhus. Ta vaatab üle torni äärise alla. Ja ütleb ülalt kõrgelt kevade õhku. Kell on 17 52. Londonis on praegu 14 52. Pariisis on 15 52. See on lihtne. Leili sünnipäev on 21. aprillil. Mul hakkab pea ringi käima. Aegruum. Ruum on katki, ruumide vahel on piirid, aega ainult aimatav. Aga isa sünnipäev, ema sünnipäev? Ta ei vasta. Aga isa sünnipäev, ema sünnipäev, miks sa ei vasta? Ma ei saa aru. Vasta siis ometi. Räägi midagi endast, räägi isast, emast. Ta käed hakkavad kleidi palistusegalals abistama. Lävel seisab ja vaatab Maido muidu kunagi naise enda juurde koju, et neid mitte siduda. Aga seekord tegin ma erandi olema talle öelnud, kui madal mantlit seljast aitan. Ja ta seisab tükk aega suure toa lävel, nagu tahaks endale selgeks teha, kuhu minna ja kus aset võtta. Võib-olla kujutleb oma elu siin. See on esimene kord minu juures ta vist arvas, et ma ei toogi teda enda juurde. Kui saaks aega tagasi keerata? 676 aastat tagasi aga ei saa. On asju, millele ei taha mõelda. Miks sa ei hüüdnud? Miksay hüüdnud. Ta on hakanud veidi ajas kohvi tegema. Kui köögist kostab imelik hääl, ma astun uksele. Köök on põlema läinud, keskmisel kaardinal lööb üles võimas leek ja igaüks visa äärekaardil on tuld võtnud. Ma kisun kaardinad alla, trambin neil. Ja saan leegi kustutatud. Ülal laes on jälgid tahmaplekid, siis seisata ämbriga uksel, mis kurat sa seal kohvitsesideta tulla ei võinud? Mu riided on kohati põlenud, Ma kisun akna lahti. Kärssama läinud kaardina, suits hõljub osalt tuppa tagasi, osalt välja. Miks sa tulla ei võinud, ma küsin lihtsa. Miks sa vait oled, lollakas, miks ta minuga ei räägi? Miks sa kunagi ei ütle? Ma seisan otse ta ees rusikat krampis, miks sai see nuut vaja oleks võinud maja põleda. Tulen pooljuhuslikult ukse peale, nõel. Ma vaatan teda hämmastunud, kui ta käed näo juurde tõstab. Kiri on ühtlasi ja väga korraliku käekirjaga jääd, ümbrikul ei ole marki, arvan, et ta on toonud sellise. Keegi ei ole teda küll näinud isegi muidu kõikteadja sekretärineiu mitte. Peal ei ole mingit aadressi, aga sekretär seekord kuidagi tõsine, annad kirja minule? Väikesest peast ma ei osanud eristada kõnet ja hääli muudest helidest. Ma ei saanud aru, mida nad tähendavad. Siis hakkasin aru saama, kui sõna, mida öeldi, oli ka paberil. Sain aru, et mõned sõnad tähendavad mulle meeldivaid asju. Ja teised neid mis ei meeldi. Paberil tundus kõik arusaadavam. Nii on siiani. Kui keegi midagi äkki küsib kasvõi minu nime siis ei tule see meelde nagu mul ei olekski nime. Aga kui sa tahad, võin kõik oma või sinu tuttavate telefoninumbrid üles lugeda ka siis, kui ma olen näinud neid ainult korra. Vahel ma tahan väga rääkida, aga ei saa. Siis masendus ei taha enam midagi ei saa ja kõik. Siis viskan mõne asja katki. Lapsepõlves olin vahel harva ka siin tädi majas, kus ma seda kirjutan. Siis läksid gaasiad katki. Vanasti, kui rong mööda sõitis, muusika mängis ja tädi midagi ütles, ei saanud millestki aru, et mis heli on või mis? Katsin kõrvad kätega. Maailm on segada, kogu aeg juhtub midagi, uued näod, igasugukohad, uued majad, autod, helid ja hääled ja millelgi ei ole piire, kõik seguneb ja selles ei ole mingit korda ega mõtet. Peab ju olema mingi kordia. Raamatutes kirjutatakse sellest. Aga ma ei saa aru, mis see on. Mingi vorm, mingi kord peab ju olema. Looduses aastaajad vahelduvad, koolikell heliseb kindlal ajal, kombed käivad kalendri järgi, muidu on ju kaos. Ma ei tea, kas sa saad sellest aru. Kõige tähtsamad teated antakse edasi, midagi ütlemata. Mina ei oska. Mina ei taha ega saa rääkida, mina ei kõlba ellu, kus kogu aeg räägitakse. Ja veidi allpool seisab üksiku reana. See ei ole sinu süü, armas, et sa ei oska mind lugeda. Direktori boksis on üks meie kujundaja ees, aga ma astun siiski sisse. Sa oled vallandatud. Põrutab direktor, või vanad olgu, vait, doch. See aeg ei ole veel käes, kulla sõber. Direktor pöördub minu poole. Ma leidsin selle sõnumi tema arvutis, kujutajate, vanad, olge vait. Kes kurat siin vana on? Noh, mis meil siin rääkida ongi, pane asjad kokku ja sa tead meie lepingut küll. Naine läheb toast välja. Ma võtan käe ajalehega selja tagant välja ja viskan ajalehefirma juhi lauale. Kas see on tavaline, et oma firma töötajaid reklaamitakse? Firmajuht vaatab mulle otsa ja ta näol on siiras hämmastus. Ma ei tea paremat teesklejat, kui tema mess on, on see, et siin on pilt, kus mina ja Karen oleme pulmarüüs ning seega fotot juhuslikult ja eraviisil tehtud fotot. Minu sünnipäeval tehtud fotot on kasutatud tolmuimeja reklaamiks. Oi, ta on külm, on külm nagu kala nagu kastrul, nagu kauge planeet. Ega see midagi ebatavalist kaale ja ega sind reklaamita tolmuimejat ikka nagu sula siis pretensioon. Ma panen lahkumisavalduse, piletit Kanaari saartele vaikides lauale. Korjan asjad kokku ja mu pilk langeb veel kord ajalehele. Pillil on tema särav. Naerev. Ja kaunis. Mehe minu kõrval Taga on hiiglaslik tolmuimeja ja allkiri ei saa sõnagi suust. Teda ei ole kodus. Teda ei ole kusagil. Mis aeg, see on? Kange lasteta aed ja kõrgelt etoone, teda aeg, värvitu aeg. Mõnes mõttes ei olegi aega. Mis aeg see on, kus kõik nii värviline värvidel ei ole enam mingeid maju? Ma ei oleks uskunud, et Eubolos paare külastab. Ja veel selliseid paare kõigi elus mõjub naeruväärselt, selle muudavad läik Paverlikuks inimesed, taotlused, au, hävi ega usk ei ole enam väärtused, väärtused on elu, maine, jõukus, kes suurem, kes on tiitliga seal aletis, võimsam, väärtuslikum kui väiksem, lihtsalt inimene ja töötu. Kõik on müüdav ja ostetav rahapoliitika personaalne enesearendus, nagu olekski elu. Hommikupalvet asendab ajalehtedes heegellaeva, muide ajalehest ütleb Poolas oma viltuse naeratusega ja kirikut keerikud asendab, kaeva vaja reklari, ajettur, inimest asendavad rallid. Ta paneb pea kätele ja pomiseb hakkava Rõuluts ääriks. Keegi ei armasta mind. Ja üks igal naine annab mulle korvi. Ajaksin koju minema, aga miskipärast ma istun ja istun. Ja tunnen kahetsust, et oleneugulusele kõik välja rääkinud. Ta käis üha, elas tööd, ei ole. Süda valutab. Siis kirjuta lehte, muidugi. Meie ajal kirjutavad kõik lehte. Täis, sa kirjuta ka, paljastan kõik. Ta vaatab mind nii klaasistunud silmadega. Et ma mõtlen, kas ta käis tualetis entsistimas. Kuuendal aprillil 2003 676 aastat hiljem. Ma nägin teda jälle ja ta lahkus meid saval aprillikuu päeval, ära unusta öelda lugeja loll. Imelik kokku lagivile. Kogu inimese elu püüdleb selle poole, elataks reedes võib pühapäevast paradiisi ootuses võib paradiisis. Haigus kirjutab, pikk pealkiri võiks olla, hind püüdleb päikesesse. Ja alapealkiri võiks olla, mida teeb elu inimesega. Ja juurde pole üks. Ükskõik millise ükskõik millise palja naise pilt, nii, nii Pusumit, lugu müüb nagu korrad. See on sulle paras üles pagulasoobulusliivakivi teedi paljastasid kuradi paljastada. Siis jäägi väed paljastada soolase vaev. Ma vaatan poolasele otsa aga on nii pime, et ma tema silmine Ja siis ma löön teda. Ma jätan ta paari lamama ja lähen kangelt läbi teisele tänavale. Kas see oled sina? Oled seal sina? Ma vaatan pilti Istuv naine, pikad juuksed seljal. Ta on minu vaataja poole seljaga. Ja tema ees kaunis lähedal kõrgub must mets. Kas see pilt on sinust? See on sealt lähedalt, meie lähedal, siis kui haige olin see ammu? Üks kunstnik tegi Miks neid nii palju on? Pilte ma mõtlen ja kõik ühesugused. Mul hakkab imelik, aga pudelid? Kui sa lõhnu korjad, miks sa sisendi lõhnast? Sa kogud seda, mida ei ole, milleks? Kus või mis lõhn on, kulla tüdruk, seda ju ei ole reaalselt. Aga miks neid on nii palju, sul on ju kümneid ja kümneid lõhn. Need on inimesed seal pudelites Molevist imeliku näoga. Ta hääl on hädine pudelid sest nagu helmed reas võtad selle ja palve igas pudelis on palve. Siis on see inimene nagu olemas. See on üks mees, kes minuga rääkis. See siin, see on mu ema. Ema kukkus, su vanemad on. Ma mõtlen, et vastagi ei ole vanemaid, ei ole. Ainult ma arvan, et emal oli see lõhn. Isa lõhn oli ka, aga isa lõhn läks katki. Pudel läks katki. Katki. Me vaikime pikalt ja ta keerutab sõrmi. Kas mina olen ka seal? Pudelis sina. Ta hakkab tasa naerma. Sina oled ikka siin? Siin oled. Ta surub mulle oma pea vastu kaela, niiet tuiksoonel on valus. Sinu oma ei ole vaja. Sa oled siin sinu lõhn, kõik on siin alati kogu aeg siis ka, kui sind parajasti toas ei ole. Ma jään magama. Öösel ma ärkan. Ta vahib jälle lahtisilmi lakke, mu jalad külmetavad, ta keerab end minu poole ja ütleb äkki valjusti. Oksa avaneb korraks. Kas astuma sisse või jääma välja. Keegi ei saa. Eradel lävel. Elada saab ainult sees või ainult väljas, kahes kohas ei saa korraga alla. Nii et teie siis arvate, et olete kangelane. Võtate ta endale naiseks ja paari aasta pärast tahate ta siia tagasi paigutada. Kas teil on korter? On teil pärandus? On teil kindel teenistus? Tervis on korras. Kuidas te garanteerite, et temaga midagi ei juhtu? Tuvikodu juhataja, vanem soliidne naine. Tavaliselt ma meeldin niisuguses eas naistele. Aga seekord küll mitte. Aga ma üritan. Aga siin võib ju ka juhtuda, siin võib ka igaühele pott pähe Kuda. Teie hoiate teda siin kinni nagu loomaaias. Aga ideaal peaks olema see, et loom katsutakse vabastada ka selle hinnaga, et tal tuleb looduses raskusi kohata. Jutumees olete küll. Te lihtsalt tahate, et raha, tema raha teile tuleks. Ta vaatab mind kaastundlikult. Juhatajal on hallid rahulikud silmad. Hääl on väsinud ja vaikne. Rääkides lahetas silmade alla ja vaatab lauale. Liiga vähe olete veel elanud, et niisuguseid süüdistusi esitada. Mina ei pea teile aruannet esitama. Aga ma räägin. Siiski sellepärast, et, Olete veel nii noor. Ja äkki õnnestub. Teie, noormees ei kujuta ette? Kui raske saab olema temaga koos elada? Ega tema probleemid sellest ei muutu, kude seaduslikult abiellute. Testiprobleemid jäävad ikka samaks. Ta räägib ja sõnad libisevad üle minu ja kukuvad maha. Sest see kõik lihtsalt ei mahu minusse. Rääkides ta leebub. Lõpuks ma saan teada, kus ta võib olla. Ega ta täielik autist ole. Jooni on. Aga tuleb endaga toimevaheliselt käib siin. Ma luban, tal. Ma luban tal siinika olla. Tugikodu juhataja on ilmselgelt leebunud. Ega ma seda päris ametlikult teha tohigi, aga. Ta tõuseb üles, läheb akna juurde ja räägib edasi, selg minu poole. Vanemaid ei ole. Tädi on linnas. Kuidas ta üldse siia sattus, see oli enne, mind ei tea. Tume lugu. Muidu on ta ikka korda saanud, aga seekord ma ei tea, mis tal seekord on. Ja laps. Ta pöörab end otseti minu poole ja lõpetab. Laps suri. Kui ma keeran auto tugikoduni viivalt teelt väikesele teeharule kust üks tee viib linna ja teine kuhugi päris metsa, näen ma teda kohe. Puude müür kohela ees. Ta istub seljaga ja vaatab puude vahele. Pikad läikivad juuksed. See ei ole mäng. Tule, lähme koju. Igavik möödub ja kohin ühtlane, muutumatu kohine, kustupuud. Ma kardan, äkki seisan ja räägin kuni rohemustade puude vari on libisenud üle minu jõunadele välja taha maanteeni välja. Ta ei liiguta. Hakkan minema, ma ei tea, kas seepärast, et ma ei söanda teda häirida ja päris tema juurde minna. Võima ainult ütlen endale nii. Autouks on kinni. Ma püüan seda lahti muukida, aga tükk aega see ei õnnestu. Lõpuks on uks valla. Ma istun siis see otsus Tallinna sõita. Auto ei lähe käima. Ja kui ma lõpuks sõidan, on metsa vari katnud maantee piki maanteed otse auto ees. Jooksepteed leidmata. Meeletu jänes. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg