Rahvusooper Estonia lavale on jõudmas kaks eesti lühiooperit. Timo Steiner, Andrus Kivirähk kosjas ja René Eespere Ervin õuna puugurmaanid. Tänases saates tutvustame teile neid oopereid, kuid meil ei ole veel võimalik pakkuda helisalvestisi nendest ooperitest. Seepärast pakun jutuajamiste juurde kuulata Timo Steineri ja Renee eespere varem kirjutatud loomingut. Saatejuht on enne pilliroog ja alustame Timo Steineri muusikast. Head kuulajad, taas on Rahvusooper Estonia lavale tulemas kaks eesti lühiooperit. Dima Steiner, Andrus Kivirähk, kosjas. René Eespere, Ervin õunapuugurmaanid. Kui viimased pärit võib-olla on nii mõnelgi teist õnnestunud näha siis esimene ooper, Timo Steiner, Andrus Kivirähk, kosjas on täiesti uus teos. Keegi ei ole näinud, saatejuht Ene Pilliroog ei ole ka näinud. Ja selles mõttes sellised uudised, himulikud, küsimused, kahet, Dima ja Andrus, kuidas sellisele oopri valmistamise lugu oli, nii et kahekesi väga pingsalt pidevalt suhtluses ja töös või. Tegelikult ei saa päris täpselt ka nii nii-öelda selle kohta netis sobrades otsisin lugu ooperi jaoks, sattusin Andruse Aga kihtile tekstile. Ma ei mäleta, kuidas seda vormi võiks nimetada. Nimetame seda humoreski, selline ilus nimi, toores Ma vaatasin, et vot see võiks küll olla sellise lühiloo formaator umbes mingi 40 50 minutit selle loo tarbeks hea pretaines ja siis palusingi Andrusel sellest siis mõelda, et kas ta sobib ja ja väikesed korrektiivid sinna teha. Väikse tormilised nüansid, nii et teeks endale selles mõttes hästi juhuslikult, aga ikkagi teadliku otsinguga mõne siukse humoorika loo suunas. Kas humoreski nimi oligi kosjas? Jah, oli küll kosjas ja siis, kui Timo mulle helistas, et ta tahab seda ooperis teha, siis mina olin suhteliselt üllatunud, sest minu arust polnud sugugi kui ooperipärane, et ooperi sekka peaks olema sellist kirge ja suruma surma ja enne surma veel pikk-pikk kaare ja et mõnuloos nagu midagi sellist ei olnud ja ja ausalt öelda, ega ma ei tea ka, kuidas ma sellele libreto tegemisega nüüd hakkama sain aru, et Dima midagi palus teha, midagi sussardasin. Ega ma ei oska nimeta seda teha, aga luuletada, aga, aga midagi sellist? Selliseid kunsti ma ei valda, et ma ei tea, kuidas ta selle teksti tegelikult hakkama sai ja kuidas neid sõnu lauldakse ja oh, ma ootan põnevusega seda näha saada. Aga mina käisin põnevusega, et mis aasta humoresk see oli? Seda ma ka nii täpselt ei tea, aga taanikaks 10 aastat tagasi kirjutatud, selles mõttes on seda mul päris imelik tunne lugeda, nagu vaadata noorepõlvepilte, kus sa oled noor ja hästi kõhn ja nagu natuke teistmoodi, aga samas ikkagi tuttav ka ja natuke ära unustatud asi, aga, aga seda toredam oli seda, et mulle seda meelde tuletati. Kas siis 10 aastat tagasi toimunud asjad on tänasel päeval nii värskete vota kohe kätte ja tekitavad äratundmisrõõme? No, ega tõtt-öelda ma sain nüüd teada, et vanas oleks mõtet. Aga ei, tegelikult see, mida ma otsisin, oli selline tekst, kusjuures väga eredad kujundid, mida just teatrisse muusikat pannes vaja oleks, kes ka mind heliloojad ees aitaks, nii et need kujundid olemas ja see oli nagu põhiline, mis kujundid just nimelt tegelaskujundid, et seal papa kujund jaa, jaa. Taarja, kuidas armastuse kolmnurk tekib ja ja teksti just nimelt tekstist tulenevalt kujundid. No päris on ju täiesti tüüpiline armastuse kolmnurk, kõik ooperiarmastuse intriigid just sellele. Ühte asja tahan vahele hõigata, et kui öeldakse, et siin ei ole nagu suuri suuri kirgi, siis tõepoolest on, seal tegelikult on ja mismoodi see tapmine olemas, seda küll, jah, mul tuleb ka meelde, aga jah, muidugi seal anga rakvere olemas, aga armastuskolmnurk ei ole küll päris klassikaline, et need on, ütleme et seal on pigem nagu üks poiss, tüdruk, kes talle meeldib ja sisest poisi isa, kellele meeldib jälle poiss mitte neid mingis selles mõttes nagu, nagu mõni mõtleb, aga, aga eks ta on selline napsimeeste lugu, kellele nagu meeldib koos napsu võtta, selline tore meestevaheline Raadlus on seal loos nagu põhiline. No aga siis on ikkagi kirge ja armastust ja viinavõtmist ja ja tapmist, et see on ikkagi täiesti dramaatiline. No mina küll ei ütleks ja muusikaga ja Peeter Volkonski lavastused on seda ka õnnestunud süvendada lava peal, nii et ma arvan, et sealt näeb nii ühte kui teist. Kas sisust natukene lähemalt veel paar sõna, ei tahaks kumbki teist Andrus või tema rääkida? Ta on tegelikult ju küllalt lühike lugu, et kui hakata sellest lühidalt rääkima, siis tulebki kogu jutt ära jutustada, et võib-olla nagu seda siiski ei teeks, et sellest, mis ma juba rääkisin, et võib-olla peaks piisama, et siis see lõpplahenduse, mis seal edasi saab, eks seda siis läheb ooperis juba. Ja kuidas siis helilooja tahtis, kuidas Libretiste asja valmis teeb, kas helilooja poolt tulid mingid soovid? Just nimelt ei tulnud soove, ma eeldasin, keda tuleb täiesti selline vaba prioristlik teksti öelda mida oligi põnev, seda just muusikasse panna, nii et just niipidi, Elise. Kuidas siis hakkas muusika sündima? See on ikka nii, et võtad teksti ette ja võtad mõne pilli ja valimised ja eks ta nii sünnivadki, kuidas ta täpselt sünnib, kes seda oskab meenutada, kes ta üldse teab? Milline koosseisu suurus on ära kasutatud nii vokalistide osas? Kuidas on koor haaratud, kui on haaratud orkestri osas? Koori selles loos ei ole nii et kui selle võrra kergem on võib-olla seda lavale tuua. Aga on olemas rahvusorkester ja olemas solistid, nii et parimad jõud on kahvatud. Ja mis laadis siis muusika on? Kas on tegu sellise tõsise huumoriga või on tegu rahvaliku plaaniga? Peeter Ta ütles, et kui Ervin õunapuulugu, mis tuleb teisend lavale nagu veel esimese Eesti lugu põhimõtteliselt toimuvad sündmused, millest see nagu väga palju inimesi ei saa sekkuda siis see lugu on konkreetselt. Siis saabki nagu selle plaaniga lähen, aga ma ei ütleks, et see oleks nagu alla pole mingisugust maitse piiri läinud, et see on kõik selline ilus ja söödav. Aga missugune muusikaline plaan ikkagi iseloomustab seda teist Eestit? Noh, jah, kui nüüd lõpu niimoodi, et ega teiste eestindanud orkestrimuusikat iseloomust ja tegelikult eks nad on ikka selline kunst, muusika, looja kommentaar sellele elule. Nii et seal mingeid vihjeid võib-olla võib leida tantsulise muusika ja sellise mõned plakatlikud, sellised kergemusid võtted või ehk on ka sees, kes leiab, aga lõpuks on ta ikkagi minu enda helikeel, nii et ma ei oska öelda teise Eesti muusikaeelistuste kohta veel nii palju. Räägime lavastus grupist, räägime Peeter Volkonski nimi vilksatas läbi üldse lavastus tiimist, jah, lavastaja, kunstnik. Valguskunstnik, tegelased. Lavastaja jah, nagu sai öeldud, on Peeter Volkonski, kunstnikuna on Estonias varemgi üles astunud Hardi Volmeri valgustaja, et ma nüüd ausalt öeldes ei teagi, ma arvan, et seda rebardi ise, sest et ta on nii palju valgusega siin tegelenud ennegi, et, et see on kõik tema käes. Peaosas ehk siis nagu mahult kõige suurema karakterite Feli keskus, kes siis laulab Liisut ehk siis peretütart. Ema osas on Riina errenne, papa on siis meil, sosistab purje. Siis on koer, Priit Volmer. Jeerum, osas on meil Mati Palm. Väino Aren tuleb välja Willi rollis ehk siis teise noormehe rollis ja siis noormees, kes üritab siis kosja tulla, on Rauna lipp. Ja kes juhatab muusikaliselt kõiki neid vägesid, ajuvälju on selleks seotud poolt üks dirigent, vahest pannakse etendustele ka kaks Jagolme loodud dirigendile, nagu ma aru sain, Andrus Kivirähk ei ole suurt sekkunud lavastus proovide käiku ja ooperi valmimisse võimul sekkuda. Võime sekkuda helsetega, mis ma seal ikka oskan sekkuda, et Volkonski saab vast ise hakkama, ta on suur pikk, tugev mees, et jõuda Läätse suudab seal laval panna just nii liikuma, nagu tema tahab. Ja ega need autoril ei ole üldiselt teadlasega eriti palju sekkuda ka draamaetenduste puhul, et mis ta ikka setu, et seal ikka lavastajad öösel proovisaalis möllata. Et kui seal nagu mitu inimest hakkab kamandama kisama, et siis läheb asi käest ära. See on üldiselt tuntud lugu, et uued asjad saavad valmis väga mitut moodi. Nad võivad niiviisi valmis saada, et juba varakult on kõik kaunisti paika seatud ja kõik täpselt teada, mis sünnib. Ma täiesti usun, et seda ooperit ei saaks olla, kui veto valmis poleks, mitte aga küsimus on, et kuidas nüüd partituuri kaga on? Ma tean dirigente näiteks aiaga lavastajaid, heliloojatest rääkimata, et valmivad kõik asjad valmivad viimse minutini. Eks ka õlle puhul on loomulikult nii, et eks nad viimase mõtlesin valima, et siin ka natukene selles mõttes loomulik, et mõned asjad selguvad töö käigus ja ja ideid tuleb, parandatakse algset mõtet ja tehakse natuke ümber, nii et mina lasin nagu mingit traagikat ikka viimasel minutil. Jah. Et kui see saab klassikaks, siis ta niimodi laudis fikseeritud ja siis ta saavad kümned ja kümned lavastajad sellest oma versioone teha. Ka uue muusika puhul peabki nagu olema selleks valmis, et et see tööprotsess on paindlik ja uutele ideedele avatud nii helilooja kui lavastaja, kui kõik kaastöölised on. Ei, ega ma ei mõelnudki, et mingi traagika peas olema, lihtsalt küsisin, et kas partituur on valmis või mitte. Feno tänaseks muidugi valmis. Nii vähe aega ja kuidas siis lavastus cropan proovide käigus kogu selle muusika kogu selle tervikteose nagu vastu võtnud, et kas midagi tahate avada proovide käigust köögipoolelt? Tegelikult siin avada praegu midagi väga raskest, tõtt-öelda nagu lavaproovi tulevad sellest nädalast siiamaani me oleme nagu tantsinud klaveri saatel, mis on ka väga lõbus olnud ja karakterid on selginenud, nii et mõned atribuudid on tulnud selga käte ja aga nagu põhiline, osade eest saab ikkagi laval toimuma. Selle nädala järgmis nädala jooksul. No ma olen siin teatrilugude sarjas teinud iga nädal intervjuusid küll dirigentide lauljad, lavastajatega lauljate puhul on üsna sageli see ütlemine Eesti heliloojate suhtes ette, eesti heliloojad pidid nagu vähe vokaali tundma, paremini tuntakse instrumentaal, et kuidas Timo Steineri kase lugenud, kuivõrd hästi, Timo teab lauljate, sellist häälelist omapära. Eestilile olete kooli lähtuv, Heino Elleri tõsine instrumentalist ja noh, võib-olla ma tõesti sellega kõik hädas, aga aga vot see ongi see asi, et partituuri varem valmis kirjutades jääb see paindlikkus nagu eemale, nüüd me oleme saanud, ma tahtsin sättida ja teha ümber tulebki tegelikult koostöös lauljatega kusetundmine, muidu tuleb. Et see on ainult niipidi võimalik. Andrus Kivirähk, kas see on teie esimene ooperi libreto? No muidugi jah, ega ma ei ole ju mingi libreto kirjutanud, nagu ma ütlesin, ega ma sedagi osanud osanud õieti kirja panna. Ma ikka rohkem kirjutan, roosata draamat? Liberetonase jah, tõesti päris päris esimene libreto, lavale jõuab. Aga kuidas muidu ooperi või, või muusikateatri armastusega lugu on? Vaat ma peangi ütlema, et kui ma nüüd lähen esietendusele 19. veebruaril, siis ma lähen esimest kaadris ooperit vaatama hat ja ega ma ei teagi, eks natuke piinlik on, aga samas on mis, mis teha ka, et et ega kõik kõiki asju ei jõua ju alati vaadata, et eks inimene valik, kus ta räimi, mis asju vaatamas ja tõesti pole nagu ooperis otseselt jõudnud, et on nagu kulatud Klaadi valt ja vaadatud telekast, aga jah, päris nii elusale ooperile pole seni jõudnud selles mõttes minu jaoks väga tähtis päev. Põnev pärast küsida, et kuidas siis ka oli, aga no selles mõttes võib küsida, et, et huvitav küll, jah, inimesel tulevad need huvid, Yasse armastus mingisuguse valdkonna vastu väga erilisi teid mööda üsna sageli elus. Et noh, see on ju selge igale poole ei jõua, kes käib draamat vaatamas, kes käib balleti, kes käib ooperit. Aga ette, kuidas see on niiviisi nagu juhtunud, et sa ooperiteatriluks nagu seni. Toda olnud, ma ei oska seda öelda, mul tuleb meelde, kunagi ma kuulasin mingit vestlusringi, kus Mikk Mikiver küsis reedishilt, et kas sa käid tihti teatris ja fetish ütles, et ei käi, küsis, et noh, miks sa ei käi siis Eestis, et noh, ma ei oskagi öelda, et ma küsin sinult. Kas sa tihti rabas käidud, et miks sa ei käi rabas? Et. Lapsepõlves välja ja vat ma mäletan lapsena väga palju draamat, teatritesse veeti ikka noh, no tõesti väga palju, peaaegu iga nädal käisin, käisin teatris, aga ooperis nagu vanemad mind mind ei viinud ja, ja ju ta siis nii nii jäigi nagu et et huvid nagu kallasid kuskile mujale, rohkem. Aga timast ained, no mitmes ooperis kosjas nüüd teil on? No oleks see mul esimene ooper. Nii et selles mõttes delikti püüt. Kaal muusikaga ma olen ka varem tegelenud, lõpuks sellise orkestri ja solistide asju on ennegi olnud, aga sellisena lavale asjal on, seal on mul esimene tõesti. Mina kohtun teiega ka esimest korda, ma olen täiesti põnevil küsima, et tutvustage natukene oma loomingut, mis te seni olete kirjutanud väga kokkuvõtlikult, kelle juures te olete õppinud ja miks te olete valinud just sellise stiili või tee, mis just teile on omane heliloojana. Nende muusikastiilist rääkides on natuke keeruline küsimus, et seda võib-olla peaksid inimesed, kes statistiliste elementide määratlemist rohkem olnud tegema. Oma õpetajatest võime küll rääkida. Et sai koguni Tallinna muusikakeskkool lõpetatud ehk siis juba algpõhipandud off muusikaharidusele. Seal hakkasin Matti kuu prügi juures kompressiooni muide ka tegelikult alguses René Eespere juures küllalt lühikest aega, nii et selles mõttes ka selline huvitav õpetaja õpilase mingis mõttes koguma tulema siis Muusikaakadeemia lõpetasin Jaan Räätsa juhendamisel, Raimo ampsukest õppisin magistrantuuris. Ja siin-seal on täiendanud Moskvas näiteks valvel. Ma tänan teid väga, Andrus Kivirähk ja Timo Steiner. Üks viimaseid küsimusi on selline, et ja kuidas siis ooper lõpeb õnnelikult või? No mina küll aga ei, ma ütlen, et need õnnelikud inimesed ei julge vaatanud olla, et nad kardavad, et jälle saavad mingi ruineeriv elamuse osaliseks, aga lõpeb väga õnnelikult. Milliste ootustega lähebki, ma esitan sulle vastu. Ka loomulikult suurte ootustega, et see kõik, mis on proovides läbi töötatud, kõik õnnestuks 120 protsendiliselt mis rikkamad. Järgmises saatelõigus tutvustame René Eespere, Ervin õunapuu lühioopereid gurmaanid ja kuulame René Eesperemuusikat. Ooperiõhtu teises pooles tuleb ettekandele René Eespere Ervin õunapuuooper gurmaanid. Kahtlemata nii mõnigi teist on juba varasematel aastatel näinud. Mina kahjuks ei ole, sellepärast kohe küsin, et kuidas sündis ooper? Gurmaanid? Säärased suuremad asjad, noh, ooper, seda ju tegelikult on, ei sünni nii-öelda omast vabast tahtest, et tuleb iso ooperit kirjutada ja kirjutan ja see väga lihtne alati peab sellel puhul olema kui tellija pool ja tellija pooleks oli seekord Estonia teater koostöös Eesti Linnade Liiduga, kui teater tegi ettepaneku, et neli viis Eestile, et võiks alustada tööd lühiooperite kallal, et tuua välja vähemalt algselt üks õhtu, kus siis oleks vähemalt kolm eripalgelist etendust. Ja kui see idee sai aastal 2001 kevadel käidud siis oligi nii-öelda nagu võidujooks, sest et viis autorit hakkasid tööle need, kes ennem valmis said, nende lavatööd toodi ka aastal 2002 kevad Estonias lavale. Ja nagu ikka, et plaanid, daamid alati kõik ei õnnestu, tähendab, et need tõepoolest esimesed kolm õnnelikku, kes jõudsid oma tööd kõige varem valmis nende tööd jõudsid lavale ja nüüd alles paar aastat hiljem jõuab siis Timo Steineri lugu lavalaudadele. Ja nii mõnigi on meil tegelikult veel hoopis partituuri ja noh, nii et ei ole veel tema aeg. René Eespere, sina oled helilooja. Selleks, et ooper võiks sündida, peab olema alus. Kuidas sa leidsid libreto? Kuidas sa leidsid teema? Jah, mul oli endal ka paar teemad, mille peale ma oleksin hea meelega ooperit teinud. Aga ka Estonia teatril olid mingisugused omad plaanid ja visioonid, et kes võiks nagu lavastada Estonias midagi ja üks nendest kandidaatideks oli ka Ervin õunapuu. Ja mulle tehtigi selles mõttes nagu ettepanek, et kas ma oleksin huvitatud koostööst Ervin Õunapuuga loomulikult ma olin sellest väga huvitatud ja meil nii-öelda viidi kokku ja siis, kui me juba Erviniga kokku saime siis selgus ka see, et ta oli ka nõus põhimõtteliselt minu ideedega, aga aeg oli üpris vähe. Ja minu küsimuse peale, et äkki on tal midagi noh, ütleme säärast omale sobilikku juba valmis kirjutatud. Ja siis ta nagu häbelikult ütleski, et see ei ole nagu päris teatrilugu, aga oli üks film kunagi, mis ta tegi otse sama siis ei olnud tal Pealkiri gurmaanid mitte. Aga aines oli seesama, et noh, et vot selle baasilt tegelikult võiks teha ka nagu teatriloo. Ja siis ta andis mulle seda lugeda, see oli väga intrigeeriv lugu. Luu küll põhimõtteliselt tegemise protsessis veidigi muutus, sai juurde igasuguseid kõrvalliine, aga lõpuks seda sedasama aines jäigi selleks aluseks ja nii sündiski gurmaanid. Niisugune maine küsimusi ja kõrgloomingu juurde, et missugune suhe teil mõlemal endal. Nii Rene eespere, sinul kui Ervin õunapuul on gurmaandusega? No gurmaalsusega on meil nähtavasti kõigil mingi suhelda teiste vähemal või suuremal määral, sest et juba hommikul peale tõusmist lähme kööki ja eks me siis avame külmetuskapi ja võtame sealt ju täpselt samamoodi välja seda, mis meile maitseb, eks ju. Nii et et mingil määral me oleme ju kõik, kur, plaanin aga loomulikult, vaatamata sellele, et laval särisevad ka vannid ja kõik see toidutegemise haroom ja vürtside lõhnad ja kõik muu asi kandub ka saali. Ometigi on ka see nimetus gurmaanid väga mitmetähenduslik, tähendab, see ei ole ainult söögitegemise nii-öelda audisklejad vaided maha, et, et siin on tegemist vaimsete naudisklejatega, nii et ühesõnaga, et see sõna on väga mitmetähenduslik selles etenduses. Nii et söömine ja vaimne vestlus oli vanade aristokraatide tunnus kunagi. Nojah, seda küll, aga seal on see raskuskese ja bäntne muidugi mujal. Juba ooperist hakata tasapisi rääkima, aga ma ei tea, võib-olla intrigeeriv vaadata, aga noh, niipalju võib muidugi öelda, et millest see lugu siis on kui nüüd kolme lausega seda üritada. Kokkuvõttes võib öelda niimoodi, et inimesed on nähtavasti väga pikka aega vähemalt väga paljud inimesed on tahtnud olla ja saavutada rohkem kui tegelikult neile võib olla antud anne ja osad veel nendest, et suuta korvata seda tähendab nende ego on tunduvalt suurem kui looduse poolt või noh, võimega öelda jumala poolt neile antud anded ja võimed. Ja siis nad otsivad võimalusi seda võimet nagu juurde saada. See kehtib nii noore preestri kohta, kes üritab saada tihedamat kontakti jumalaga. Ja kui ta näeb nägemust oma kongis, kus jumal siis ütleb, et sa võta jumala sõna enda sisse, eks ju, ja kuna tal on piibel lahti, siis noorrest ta saab aru, et ta peab hakkama piiblit sööma. Ja täpselt samamoodi on pururikas krahv, kellel raha ei ole number, ta hoolib meeletud moodi kunstist ja on selles iseendale säärase jumaluse staatusesse nagu tõstnud ise endal tal andekust ei ole ja lootes saada nii-öelda seda geniaalsust ka iseenda sisse, ta lihtsalt ta sööb geniaalseid taieseid, taustad neid kokku ja teeb humala söögiks. Põhimõtteliselt esimesel hetkel tundub, et see on küllalt tänane sürrealistlik idee võib öelda, et on see nüüd unenäost pärit mõistujutt või mis need on. Seda kõike praegu, kui seal ooperil võib öelda. Nüüd meie jaoks nii minu kui Ervini jaoks on tegelikult tegemist ainult esimese vaatusega, nimelt me oleme otsustanud seda lugu edasi kirjutada, sest et kõik liinid jäid lahti tähendab esimene vaatus täiesti küllalt sürrealistlik tunduda edaspidigi mandaat on tunduvalt realistlikum, nii et asi läheb vägagi tänaseks. Lõpuks. Et ma väga loodan, et me jõuame Erviniga kunagi sinnamaani, et me hakkame seda lugu edasi kirjutama ja loodan ka, et teatril või teatritel on selle siis juba õhtut täitva gurmaanide vastu ka suur huvi. No igal juhul suure põnevusega jääme ootama. Teatavasti lood suured või väikesed ooperites rääkimata, võivad valmida justkui varrukast raputades võivad ka valmida väheke teistmoodi. Mida sa tahaksid avada oma ooperigurmaanid, valmimisloost? Valmimisloost ega mul siin avada midagi selles mõttes väga suurt ei ole. Komponeerimis protsess oli praktiliselt samasugune nagu tavaline komponeerimis protsess, võib-olla selle vahega, et see lugu oli tegelikult väga naljakas, vähemalt see esimene vaatus on väga naljakas, seal on väga palju sääraseid paralleele, ütlemisi, maiuspala nendele, kes on võib-olla ooperis käinud natuke tihedamalt ja tunnevad ära paralleel nii-öelda ooperiliteratuurist, võib-olla kus nad on ka mingil määralgi kodus. Nautisin väga seda kirjutamist või mitte, nautisin, võib-olla pole õige sõna, ma lusti seda kirjutamist, sest et, et mõnikord on need kirjutamise vaevad veidi suuremad, sest et kui on ikka väga psühholoogiliselt raske lugu. Ta kurnab selles mõttes päris korralikult. Aga viimane kirjutas ma tõesti Lustsin. Ma naersin suure häälega. Nii et isegi mu lähedased, kes kartsid seda, et äkki on pereisaga midagi juhtunud, selles mõttes, et asi oli väga koomiline. Tavaliselt ei ole niimoodi kodus suure häälega niisama üksi olles naermas kuulnud, aga see oli nii naljakas seda kirjutada niivõrd lustlik, et ja see oli minu jaoks väga põnev protsess. Ja tõepoolest, kuna aeg oli ka vähe ja ma tegelesin praktiliselt küll ainult selle gurmaanide kirjutamisega siis ta valmis väga kiiresti. Nii et võib-olla see on see eripära, ma mõtlen veel kord, seed, ma lustisid seda kirjutamist, kui kiiresti on kiiresti. Noh, ma ei oska öelda seda esimene vaatus võib öelda minu jaoks ma sain selle kirja, ütleme paari kuuga ja siis ütleme paar kuud oli surgstreerimise periood, ütleme niimoodi, et üks nelja kuuga umbes. Räägime koosseisudes selles mõttes, et kas sa oled kasutanud kui teatri koori kui palju soliste, kui sul orkester. Orkester on, on tavaline suur orkester nagu teatris ikka paluti, et ma väga sääraseid eksootilise pille just sisse partituuri kirjutaks, sest asi on ka selles, et noh, et kõike pill ei ole mitte Estonial, nende hankimine ja rentimine on väga-väga kulukas ja vaevaline. Orkester on päris tavaline orkester ja koosseisus olen kasutanud ka kuuri. Juba kohe teises pildis on koor osaline. Nimelt kui toimub Suur-Londoni oksjon, kus siis pilte müüakse, nii et selles on esindatud Estonia koor, solistide ansambel, Meil ei ole väga suur. Lisaks siis mainitud peategelastele, kelleks on siis pururikas krahv või vürst, kuidas seda siis nimetada, on Jassi Zahharov, tema abiline Sebastian Rauma, et nemad ongi esimese pildis nagu põhitegijad poole pealt tuleb aktiivselt sisse noor preester, kelle rolli täitis siis Priit Volmer noor, väga lootustandev pass ja väikese karakterrolliga Anlarina ränne, kes siis mängib pimedate just hinnad. Nii et see ongi põhiseltskond, tähendab, et praktiliselt me võime näha laval esimeses vaatuses kolme meest, nii et see on siis Jassi Zahharov, Raunalpia, Priit Volmer. Nii et sellist klassikalist armastuse kolmnurka ja armastuse intriigi ei maksa siit nüüd küll otsima tulla. Mina nüüd juba mõtlen, et see on gurmaanide esimene vaatus, esimeses vaatas seda tõepoolest ei ole, kuigi ta on peidetud muidugi sinna, nii et potentsiaalne sõnane killukesed ikka tegelikult sees on. Aga see kõik selgub tunduvalt hiljem. Teises-kolmandas vaatuses. Oli see taas lavale toomine, üks niisugune omaette keerukas ettevalmistusprotsess. Sellel hetkel, kui meie intervjuu toimub, käivad tõepoolest proovite solistidega ja kooriga lavale me veel pääsenud ei ole, kindlasti mingisugune aktsent asetub kuskil veidi ümber, aga ma arvan, et, et põhikontseptsioonis jääb ikkagi see esimene versioon nagu püsima, sest ega väga palju laval ei ole olnudki, sest et juba algselt oli ette näha ainult see, et aastal 2002, kui see lugu siis lavale tuli, oli tegelikult ainult kaks etendust, niiet etenduse ei jõudnud veel nii-öelda ka maha käia, nagu tavaliselt on ka väga palju etendusi, et siis midagi kas teisiti teha või üles soojendada. Nii et praegu on tõepoolest ainult lihtsalt meeldetuletamise protsess ja see peaks uuesti lavale jõudma, siis. Räägime ka sellest meeskonnast, kes ooperi välja toob. Lavastaja, kunstnik, dirigent. Selle loo puhul on eriline see, et kunstnik libretistil, lavastaja on üks ja sama isik. Nii et see on Ervin õunapuu. Ka valgustuse suhtes tähendab valgustele väga kindla ettekirjutused, mis moodi ja kuidas ja kui palju ja kõik muud asjad, nii et see kuulub nagu sinna dirigendipuldis esimesel etendusel aastal 2002 oli siis Paul Mägi teatri tolleaegne peadirigent nüüd päeva välja. Nii et tegelased siin õppivad, jalutavad ilmad kaasaks väga pingsalt heliloojat. Helilooja sekkub vast lavaproovides. Solistide proovidega on tõepoolest niimoodi, et kuna peakontsertmeistriks Kunnas Tarmo aastal 2002 ja on ka praegu, siis tegelikult on noh, see lugu põhimõtteliselt ju meeles, et mida, mida ma soovisin ja siis ma käisin proovides väga tihedalt. Ja sellest oli, ma arvan, ka kasu. Uue loo õppimisel on ikka probleem palju, ka selle tegemise käigus sai veel Urgstratsiooni muudetud ja tänu sellele tuli ka teinekord paaris kohas kohendada solistipartiid. Nii et, et see nüüd on selles mõttes juba kõik selja taga, ei olnud nüüd ma tõesti enam nii tihedalt proovides käima nähtavasti ei hakka, aga juba vennas kutsus ka esimesse proovi. Ma loodan, et ka täitsa tavalisel publikul ei tohiks hakata saalis igav, tähendab lugu isiklikult mulle tundus, et on nii naljakas. Ja kaks esimest etendus näitas seda. Rahvas naeris saalis täitsa suure häälega, nii et lugu on naljakas. Tegelikult on muidugi asi asi tõsine, aga ma arvan, et, et seda peaks olema lustlik, vaadata, kui mul oli kirjutada, tähendab, et alles peale seda, kui lugu on läbi ja kui sa hakkad selle üle, mõtleme, mis, mis ma nüüd nägin, et mis nüüd sellega öelda taheti. Alles siis võib-olla tulevad säärased tõsisemad mõtted, aga selleks ajaks võib-olla inimene juba koju jõudnud, nii et aga vähemalt saalis peaks tal olema küll. Päris tore. Ma tänan väga, René Eespere selle lühikese intervjuu eest praegusel hetkel see on siis nädal enne ooperi taas esietendust siin rahvusooper Estonia laval. Ja mul on veel väga hea meel selle üle, et sul on soov koos Ervin õunapuuga jätkata seda ooperit, et me kuuleme siin praegusel hetkel nii-öelda ooperi esimest vaatust, et kõik on veel ees. Ma mõtlen veel kord, see oleks meie mõlema suur soov, aga nagu inimestel ikka soovid, on ühed asjad, reaalsus on teine. Me väga loodame, et see õnnestub meil realiseerida, me väga tahaksime seda. Aga elu aitab. Tänan, Renee eespere, jääme ootama ooperiõhtut, saatejuht oli Ene Pilliroog. Kohtumiseni.