Tänase saate külaline on Rahvusooper Estonia solist Heli Peskas. Saatejuht Ene Pilliroog küsib pätte, heli veskas, kas nüüd tänaseks päevaks juba on ära lauldud kõik Memiits jaamika, elad ja Margaret nad, kes iganes siin Estonia teatrilaval on olnud või on see jäänud pelgalt kontserdisaali ja unistuste maailma? Nojah, vot need ära nimetatud kolm rolli tegelikult ongi olnud minu unistuste rolli, nendest ühe olen ma siiamaani laulnud. See on siis nimi. Ja tuleb kuu aja pärast ja Margareeta tundub, et ma pean veel ootama, aga ma ei tahaks sellest unistusest loobuda, sest võiksin öelda, et see on olnud mu kõige suurem unistus, sest see on niivõrd fantastiline muusika sekunofaust. Kuidas hakkavad ühe noore lauljatari unistused täituma, kuidas tulevad pakkumised, kaua tuli oodata, kuidas see tee tuli läbida? Tegelikult Ma olen oodanud päris pikalt, õigemini ma olen õppinud päris pikalt. Ma olen õppinud nii otsa koolis kui meie muusikaakadeemias. Ja võib-olla ma siis ei teadvustanudki endale veel seda, et mis siht mul tegelikult silme ees on. Et nojah, et õpin ja vaatamist tuleb, aga siis, kui ma hakkasin lõpetama akadeemiat, siis järsku ma tundsin, et ei, et seda kõike on meil vähe, et ma pean minema kuskile veel õppima selleks, et Ta heaks solistiks. Ja siis ma astusin Sibeliuse Akadeemiasse ja sain sinna sisse. Minu pedagoogiks sai Soome laulukuulsus Anita välki. Ja siis tema juures ma olen nüüd õppinud. Ja nüüd ma käin tema juurde siiamaani. Kui ma olin ühe aasta olnud ära Soomes, siis tuli Estoniasse Don Giovanni suurite laulmine ja see oli siis minu esimene roll donna Elvira Tandželannist. Ja nii läksistee lavale õpetajad on jah, need, kes kasvatavad ja üsna sageli on nii, et mingil hetkel hakkad mõtlema, et milline väga oluline roll oli tegelikult kõige esimesel õpetajal. Et kui me siit nurgast nüüd tänast saadet nagu lähemalt alustaksime, siis kellest te tahaksite rääkida, kas oli see lauluõpetaja või oli see mingi muu instrumendi õpetaja või oli see keegi kolmas veel? No kui ma üldse alustaksin päris väikesest lapse heast siis minu esimene esinemine laval oli. Kui ma olin kahe ja poole aastane laulsin meile kõigile tuntud Entel-Denteli laulu kollased juuksed, rohekas kleidike. Ma ei olnudki seal kolmenegi. Ma elasin maal ja seal oli noh, nagu ikka kultuurimajades, laste lauluringid ja ja seal oli meil väga tore juhendaja Helle Lepik, kes mind tegelikult selle muusika juurde selles mõttes suunased, et kui me kolisime ära linna juba Rakveresse, siis ütles ta, et heli tuleb kindlasti panna muusikakooli. Ja sinna muusikakooli. Ma siis läksin paberit õppima ja lõpetasin klaveri. Siis jäi väike auk nagu selles mõttes, et ma lõpetasin keskkooli veel ennem Rakveres ja siis tulid alles otsa kooli. Mu esimene suunamine on nagu sealt saanud, aga muidugi ma tahaksin väga tänada oma klaveriõpetajat. Loreida põlluaas oli minu esimene klaveriõpetaja kes mulle ikkagi natukese muusikatest süstis, kuigi manniks õudselt laisk harjutaja mida ma ei saa enda kohta. Praegu öeldes, ma olen natuke liiga fanaatiline harjutaja. Aga siis, kui ma alustasin oma muusikaõpinguid siis ja võib-olla ma olin siis nii andekas, ei pidanud rohkem harjutama. Ma kujutan ette, mida kõike ühele lauljale annab klaverimängu oskus. See on üks väga rikas maailm. Ma arvan küll, et muusikaline algharidusalal väga tähtis, et nagu tavatsetakse öelda, tahad, loll laulja, selline fraas oli ju käibel kunagi ette, et lauljad ei tunne umbes noote ja lauljad on muusikaliselt nagu harimatud. Et noh, seda ma enda kohta öelda ei saaks, tegelikult muusika, algharidus on vägede missugune repertuaar, klaverimängijana teile oli selline meelisrepertuaar, mida tahtsid tikaga pühapäeva hommikuti mängida. Noh, nagu ma ütlesin, ma ei olnud eriti suur harjutaja. Ma arvan, et selginemine või üldse arusaam muusikasse tuli ikka hiljem, et seal muusikakoolis ma käisin selleks, et umbes et mind pandi sinna seda ja ma pean seal käima, ma pean seal klaverit harjutama, aga see oma suur muusika armastusega tuli siis, kui ma hakkasin laulma. Kui ma hakkasin klassikalist laulu õppima. Aga millal see teadlik laulu õppimise tarbetuli ja miks see tuli ja kuidas seda oli? Ma tundsin selles mõttes, et muusika on see, mida ma pean tegema, et see on see, mida ma kõige paremini oskan. Ja see mind nähtavasti sinna selle laulmise juurde ikkagi viis, sest laulsime ka kooliaeg igasugustes ansamblites ja nii solistina kui koori sees, et see oli see ju sisse, seal oli ikka selline, ma tundsin, et ma pean seda kuidagi rakendama, see on see, mis mulle on antud. Et see vajab rakendamist. Ja esimesed õpetajad Georg Otsa muusikakoolis olid, kes minu kõige esimene õpetaja oli Haarald Noodla. Oli mul see poolteist aastat ja siis seejärel Ljudmilla don Browska kes oli ka akadeemias. Teadupärast oleks teil peale muusikakooli muusikakooli ajal isegi juba olnud võimalik valida, miks mitte ka oratooriumilauljatee näiteks. Teie valisite ooperitee, miks? Tundub, et minu hääl on küpsenud, tegelevad väga kaua. Ja eks oli neid kõhklemisi küll, et kas üldse jätkata ja et millist rida jätkad rääki teada kammerlaulu juurde rohkem või? Aga paljud ikkagi räägivad seda, et naise hääl küpseb väga palju ka peale sünnitamist, et minu hääl tõesti muutus päris palju. Ja siis nagu ei olnudki enam kahtlust, et ooper kuhu poole teie hääl muutus avaruse poole igas mõttes tämbri mõttelise ulatuse mõttes ja just nimelt mõlemas mõttes nii tämbri ulatuse mõttes ja mu hääl ei ole kindlasti leidnud, praegu on ju päris oma õiget nii-öelda lõpptulemus, ma arvan, et ta on ikkagi tüürimas sinna spinto soprani poole lüürilist dramaatiline sopran Soome laulupeol ja Soome pedagoogid, neid on kõrgesti kiidetud mille poolest nad on siis nii kõrgesti kiidetud, te olete oma häälega nad ju läbi katsunud? Ma ikkagi kaldun selle poole, et see tehniline baas, et see on see, mis on seal väga tugev. Sest nii mõnigi soome laulupedagoog on ütelnud seda, et et eestlastel on palju looduslikumade palju tervemad hääled kui soomlastel endil. Aga et meil puudub tehniline väljaõpe, nii-öelda tehniline baas. Milliseid muusikalisi kogemusi te Soomest veel saite kontsertide näol või, või kaaslastega arutlemist mis tahes kombel, milliseid kogemusi kõik tuli? Kindlasti ja väga palju laienes minu muusikaline silmaring. Juba see, et, et ooperis käia ja näha-kuulda lava peal ikkagi maailmanimesid. Ja mis kindlasti andis suure kogemus oli kaastegemine ikkagi seal Savonlinnakooris, kus ka mina laulsin mõningad aastad et näha seda tööprotsessi kudamoodi, seal valmib ooper. See oli väga suur kogemus ja kuidas siis tuli nii ja kuidas siis tuled kaela, et mida te tahaksite nimi, rollist siin Estonia teatri laval rääkida? Nimi on selline roll, mis on niivõrd sügavalt minu hinges. Ma ei tea, kas ma otseselt oma natuurilt nimi olen, aga aga ma ikkagi siinselt tunnen täpselt samamoodi nagu, nagu tundis, Mimi. Selles mõttes oli mul teda suhteliselt lihtne ikkagi temasse nagu minna sisse. Ma ei saa nagu mõne teise rolli kohta öelda, et mis oleks nii kergelt tulnud näiteks kindlasti kõik operetirolli, neid on palju raskem teha. Lõbusat leske oli suhteliselt kerge teha, aga nüüd viimati välja tulnud Viini mere Francis kalliaarit mis on nagu karakter olid väga temperamentne daam keda mul oli ikka väga raske nagu leida mänguliselt või vokaalselt. Ma ütleksin nii mänguliselt kui vokaalselt, sest ma olen järjest rohkem nagu hakanud mõistma, et ühest sünnib teine kui sa leiad nagu mänguliselt, siis aitab sind ka vokaalset ja teine asi, kui sa oled ka vokaalselt väga kindel, siis on mängida palju lihtsam. Aga ma arvan, et teda laulavad maailmas tegelikult palju tüürilisemadi, palju kõrgemat sopranit, kui mina siis juba selle võrra oli mul teda raske, ta üsna Subretlik, kuigi ta ei ole sõber. Et ma natukene võib-olla patustasin oma häälega alguses. Aga nüüd tundub, et ta on nagu päris hästi istuma hakanud. Ja noh, muidugi, mis on minu jaoks raske, väga raske, laval on ikkagi rääkimine. See on asi, mida nähtavasti peab õppima. Aga ma ei ole veel leidnud seda õiget, kuidas seda õieti tehakse. Et ma olen ikkagi nii-öelda koolitatud laulma, mitte rääkima. Kuidas selle koolitusega on selles mõttes, et jah, lauljaid koolitatakse vokaalselt ja siis nii-öelda visatakse ta lavale, kus tuleb hakata mängima päris kui operetis, mis on sageli üsna üsna tõsised pähklid, et kuivõrd ja kellelt ja kuidas te saate niisugust abi mängu tehnilises mõttes. Nahk meil alati on tükkide juures ju lavastaja assistendid ja näitejuhid. Nemad on need, kes suunavad. Kui ikono täitsa rappa nagu midagi kisub, siis sulle tehakse selliseid ka vastavaid märkuse ja aidatakse siinse rolli lahendada. Ja noh, muidugi lavastajaga sa arutad oma rolli läbi, et milline parasjagu see inimene on, need annab sulle teatud märksõnad ja siis sa hakkad seal rolli harutama. Muidugi siinjuures ma tahaksin ikkagi jälle tänada veel oma oma praegust, seda Soome õpetajad, kes on oma karjääri laval alustanud draamanäitlejana ja alles siis läks laulmist õppima ja tõusis paari aastaga Soome esimeseks naislauljaks, ikkagi tema oli ju väga tuntud Wagneri laulja üle terve maailma. Kui me räägime lavastajatest, siis siin on jah, nii eesti lavastajad kui ka Viinist tulnud lavastajad. Mida te tahaksite nendest lavastatest lähemalt rääkida, kellega olete kokku puutunud? Mul on olnud üks äärmiselt põnev kogemus. Ja see oli tartus Cosi fan, tutte lavastajaks Stefan heerhaim, noor lavastaja, Saksamaal tegime Norra päritolu. Tema Cosi fan, tutte oli niivõrd uus kogemus mul õigemini selles mõttes Stalini uus kogemus, et see oli minu teine roll üldse. Aga see, kuidas nagu tema tööd tegi, see oli täiesti fantastiline, see väga paljus muidugi sarnaneb Monika Viisleri töömeetodile. Et väga palju oli nagu muusikasse lavastatud ja ei anna küll lauljale väga palju vabadusi, aga aga need ülesanded on olnud nagu laval väga selged. Ja, ja siis sa saad rohkem pühenduda ennast laulmisele. Nüüd ma ei heida kellelegi midagi, et, et mul on olnud ka väga häid kogemusi meie indile, lavastajatega ja väga põnevaid kogemusi. Neeme Kuninga tark naine ja nõidkütt. Ja mis see on, kui enesestmõistetav taarnemiku? Nii et miga ela, on siis lavale tulemas kuidas demica, ela rolliga, töötajate, kuidas te üldse rolliga töötate? Mida te teete, et roll valmis saaks? Noh, mida ma pean ütlema kohe, et et ma olen fanaatiline muusika, kuulaja ja plaatide ja DVD-d videote peale raha raiskaja. Et ma kuulan palju ja väga palju õpin üksi. Ma üritan oma materjalid ikkagi noh, kui vähegi on võimalik ise selgeks õppida ja mingisuguse oma nägemuse kõigepealt välja pakkuda. Ja siis kontsertmeistri valmistame ette ja siis muidugi dirigent. Aga noh, ma arvan, et ma ei ole selline laule, kes ei aktsepteeriks või kellega ei saab kompromissile minna. Et ma alati ikkagi üritan aktsepteerida seda, mida dirigent nagu ikkagi tahab. Ja noh, eks me oleme ka arutanud mõningaid kohti dirigentidega. Kui tekib mõni lahkeli, et kuskil midagi teha 12 voldi, siis ikka on leitud see kuldne kesktee. Kui tagasi vaadata, siis võib-olla pole see hea küsimus, aga võib-olla just on huvitav küsimus, et näiteks kellemiid või Mika elad teile mingisugusel põhjusel on eriliselt südamesse jäänud nimedest loomulikult Mirella Freini nimi. See on mul nagu eriti hinges. Mika elatud nii palju ei olegi, nagu selles mõttes on erinevaid variante kuulanud. Ma ei ole kuulanud terve rollinamika, elad näiteks René Flemingu esituses, agaarjajad? Mika elal põhimõtteliselt tungi, eks ole, ta on tegelikult suhteliselt väike roll, aga ta on tähtis roll ooperis. René Fleming, kes on üks minu iidoleid praegusel hetkel, et tema esituses aga kindlasti noore õppijana käisite ka teatris siis kui ise veel ei laulnud siin. Et Eesti muusikutest siis kui mina veel õppisin, siis alustas oma karjääri laval juba Pille Lill. Tema nimi on mulle küll meelde jäänud. Tšillaaria tõi ta välja. Et see on mulle meelde jäänud. On lauljaid, kes armastavad verd, viitanud lauljaid, kes armastavad putsiinit. Kui teie pedagoog on selline Vamagneri laulja, kuidas siis Wagneri aura teile on mõjunud? Ega ma ei ole eriti julgenud puutuda, küll me oleme jah, tunnis laulnud Eliisabeti tan Hoise rest, aga seda ainult tunnis ei ole olnud isegi see mõte, et ma võiksin praegu hakata mõnda Wagneri proovima. Kuigi Ma arvan, et Elizabeth võiks mulle kunagi nii-öelda konti mööda olla. Nähtavasti minu hing on rohkem Putšiini küljes praegu. Aga unistuseks oleks ikkagi üsna pea alustada Verdiga sest hääl on nagu arenenud selles suunas, et siia võiks tulla Verdi ja mis nimelt verbi lollidest kindlasti, mida ma võiksin laulda, on desteemana. Elizabeth on Carlasest, Need oleksid need, millega võiks alustada kuivõrd oluline on lauljale see, et ta on kõigest sellest täiesti vaba, mis on väljaspool lava tahes-tahtmata väljaspool lavaolevad asjad kipuvad kaasa tulema. Aga noh, eks me selleks olemegi, et õppida õppida ennast välja lülitama. Ükskõik, mis sul siis viga on, sa pead minema lavale ja publik on tulnud nautima seda muusikat, ooperit, operetti Saisa publikut. Kuigi vahest on tõesti selline tunne, et ah, jätke mind rahule, ma ei lähe sinna lavale, aga sa ei saa seda endale lubada, lihtsalt et sa pead õppima sellest kõigest muust välja tulema ja ümber kehastuma. Et nüüd hetkel olen ma hoopis keegi teine teid oma etenduse ja siis siis jälle tuleb argipäev. On öeldud, et kui mu hing nutab, siis olen ma teinud oma elu parimad koomilised rollid. Ja vastupidi. Et kuidas see võimalik on? Nähtavasti on inimene ikka niimoodi loodud. Et jah, kuigi seal hinge saab olla väga suur kurbus või, või meeletu traumaga, aga nähtavasti oled sa sel hetkel nagu emotsionaalselt nii avatud et sa saad oma hinges kätte kõik. Et siis see publikule edasi. Mis teil on veel siin rahvusooperi laval tulemas, helikeskus, tööd ootavad, need kohe on siis Timo Steineri kosjas lavastajaks Peeter Volkonski, seal mängin peretütar kiisut kellel tullakse kosja siis on tulemas kontsertettekanne talupoja au. Maikuus siis miga elamist tuleb siin vahepeal. Kui jõuan, siis üritan lülituda ka padaemanda, kas tööd on tõesti olnud väga palju, et seda kõike tuleb vaadata, palju jõuab ja palju ei jõua? Loomulikult tuleb teha ka alati mingid valikud. Mind ausalt öeldes tuntakse tegelikult teatris ka väga suure ära ütlejana, aga ma leian, et laulu jaoks on tema hääl tema kõige suurem varandus ja kui sul on pakutud roll, mida sa tunned häälel ei ole hea antud hetkel siis ma leian, et on õigem sellest loobuda, kui seda vägisi teha. Väga õige suhtumine nii noore inimese kohta. Noh, seda on õpetanud mulle minu õpetaja ja ma tahaksin siin laval laulda vähemalt 25 aastat. Ma kuulasin seda nimistut, mis tulemas on. See on ju vapustav kontrastide rida. Mu meelest Timo Steiner, skanni Tšaikovski väga suured kontrastid. Kindlasti nõuab see mitte ainult mängulised, vaid puht hääletehniliselt valmisolekut muutusteks. Ja seda kindlasti. Olen laulja, kes tegelikult peab asja suhteliselt kaua sisse laulma, et mul ei ole see, et modembar proovi ja ma olen valmis lavale minema. Kuna minu hääl kuulub ikkagi sinna vähe raskemate häälte kyll ka, et ei ole väga liikuv hääl siis ma tõesti laulab üsna kaua asju sisse ja Ma arvan, et see isegi on hea, sest siis nad jäävadki sinna lihastesse. Ma arvan, et ikkagi tehniline baas on see, mis hoiab häält. Et kui sa ta kohe nii-öelda õieti laulaks, siis ta ei kahjustus vahelt kuidagi, olgu mis partii tahes. Aga kuidas, aga selles mõttes on vokaalselt sinu häälest üle. Ja kui on vale tehniline, võib globaalset siis muidugi tähele liiga teha. Ja, ja selline aktiivsete eesti meeste tanden nagu timastainer Andrus Kivirähk, Peeter Volkonski tõid välja siis uue Eesti lühiooperi kosjas. Ma usun, et väga paljud inimesed ei ole seda veel kindlasti kohe mitte näinud. Mind huvitaks teie kui laulja hinnang muusikale, kuidas oli kirjutatud see muusika, kuivõrd hästi lauldav see on või ei ole. Ja kuidas te iseloomustaksite seda oma rolli Liisoralli muusika minu arust täiesti vokaalselt kirjutatud, et ei ole tavamoderne muusika, et sa ainult mingid intervalle seal laulad, et täiesti meloodiline, kergesti jälgitav. Muidugi, süžee on piisavalt kreisi, saan ütelda. Peretütar liisule tullakse, kostja, seal, tal on kaks kosilast. Lemboja Willi lembon, vähenes luuseri tüüp, kes meeldib isale, kellega on hea koos viina võtta. Aga viljon jälle sellest, noormees, kes tuleb mootorrattaga ja kellel oleks nagu palju rohkem liisule anda ta kalleid kingitusi teha ja ja siis tuleb nende kahe vahel nagu valikut teha, kuigi valiku teevad tema eest ära isa ja lemboja isa koer. Keegi on nagu öelnud, et see pidavat olema nii-öelda teise Eesti muusika. Võib-olla tõesti, kuidas Peeter Volkonski lavastajana on? Mulle väga meeldib, missugune tema tööstiil on. Ei kommenteerikski võib-olla tööstiili, aga minul esimene kokkupuude Peetriga ja ma olen vaimustuses temast kui inimesest. Ta on väga tark ja väga erudeeritud. Kas tema sellised suunavad ütlemised mõtlemised on muutlikud? See tähendab loominguliselt pidevalt liikuvad või on ta juba ette teadlik sellest, mis peaks seal laval kosjaviina, mis aga koos käime, eino, tal oli piisavalt täpselt teada, mida ta tahab. Loomulikult töö käigus tulevad mõningad muudatused ikka, et kui sa näed juba kuidasmoodi asi hakkab nagu arenevad ja siis ta nagu ta taganeb isegi oma mõningatest otsustest ja leitakse koos veel midagi põnevamat. Väga loominguline tööprotsess, kuivõrd raske mänguliselt tants roll, seal on piisavalt ronimist, jooksmist ka natuke karjumist, pesu pesemist ja veega solistamist ja. Nonii, Steineri muusika on siis veebruarikuus, märts jääb nagu ettevalmistusteks vahele ja siis ongi padaemand tulemas. Siitropada Raimond, jah, aga no sellega ma tea, vaatame, kuidas liitun sinna, kas kevadel või sügisel. Aga praegusel hetkel juba töötate praegu hetkel Michael, aga ikka ela tuleb enne padaemandat veel. Millises koosluses ma mõtlen, tavalises koosluses saate läbi see karminis laulda. Koosseis ja minuga koos tuleb veel üks uus osatäitja välja, sellel etendusel on Rauno L. Eskamiyon, na ja dirigent on ka uus Aivo, välja tuleb tema debüüdi karmanisse. Räägime perest ka, kuidas siis pere kaasa elab, emme tegemistele? Pere on väga tubli, kui ma nii-ütelda, sest minu mees ja laps on pidanud tegelikult väga palju kahekesi olema. Ma läksin Soome õppima siis, kui mu laps oli nelja aastane. Mul on ta nii tublid, et nad said väga hästi hakkama ja laps on sirgunud üsna iseseisvaks. Nad elavad mulle igatpidi kaasa, käivad etendustel ja on nagu igati toeks. Kas tema rolliks valmistuda saate kodus või on parem siia teatri proovisaali tulla omaette olema? Ma tavaliselt olen ikkagi teatris, et kuidagi kodune miljöö natukene häirib mind, siis ma hakkan kõike muud seal tegema, sinna vahele jätma. Teatris ma tean, proovisaalis, ma olen ainult siin proovisaalis, ma ei saa minna kööki, teha endale võileiba ega mingit muud segavat muud asja, et siis ma olen siin ja ja teen oma tööd ja siis lähen koju söögitegemise juurde, jõudsidki jutud, et kes siis teie pärast süüa ka teeb. Vaheldumisi ütleks mina nii, kuidas jõuame, kumb see parim tegija? Ma arvan, ikkagi mina, siis kui mul inspiratsioon peale tuleb, siis on kerged gurmaani kalduvused ka või? Sapronidele ikka alati süüa armastan. Aga kaal, kaal, kalorit ka, no seda tuleb ikka jälgida küll, läheb üle piiri, eks siis tuleb jälle natuke tagasi tõmmata. Palun siin üks lemmikretsept, nüüd siis? Oi seda ma ei oskagi ütelda, mis seal veevere lemmiktoit võib olla. Armastan õudset lasanjet ja juurvilja lasanjet just nimelt teha. Et see on üsna meie lemmik, mida teie pere veel koos teeb umbes küpsetamise ja kudumise kõrvalt. Kuidas on muude aladega nagu jooksmine või ujumine, suusatamine või ratsutamine või kanuusõit või mine tea, mis kellelgi võib ka tõeliselt suur armastus ja hobi olla? Ujumas me armastame küll käia jah, koos. Kuigi talvel jah, on nagu soiku jäänud, aga sügisel ka päris palju. Talvel kuidagi ma ei tea, ju, siis on väljas ikka nii külm, et siis mõtled, et ai, ma pean sinna basseini minema, kuigi seal on soe. Aga veel on natuke jäänud soiku. Aga ma sõidan päris tihti maale. Kuidas laps on muusika või teatripisikuga nakatatud. Laps õpib klaverit. Ma ei tea, kui meelsasti ta seda teeb, aga päris vastu ka ei punni. Ega eesmärgiks ei olegi see, et peaks tulema klaverikunstnik. Noh, see käib nagu hariduse juurde, ma arvan, niimoodi, noorele lauljal on nii palju tehtud ja nii palju ees. Inimene, kes otsib, see liigub pidevalt, areneb ja muutub. Kui ta nüüd saate lõpuosas kokku võtaksite, kõik need noore laulja rõõmud mis teil on elu nagu pakkunud siis mis oleks teie helineskas? Laulja rõõmud? Rõõmud on ikkagi kõik minu rollid, loomulikult kontserdid, armastan kammermuusikat, see on täielik palsam häälele. Et ma ikkagi üritan alati ta hooaja jooksul vähemalt kaks uut kava teha ja seda ette kanda. Varem sai ka päris palju lauldud suurvorm, praegu on tendents rohkem väljast tulevatele solistidele, kuigi ma leian, et võiks ka ikkagi kasutada meie soliste. Et see oleks lauljale väga suur vaheldus ooperilauljale. Ma loodan, et me saaksime sellega kõik väga hästi hakkama. Võib-olla just nimelt need unistuste rollid, mis tal täitunud. Ma tänan väga teid, heli viskas selle intervjuu eest. Saatejuht oli Ene Pilliroog ja veel viimane küsimus tänases saates. Mida noorele lauljale kõige rohkem vaja selleks, et edasi minna? Ma arvan, et kõige suurem peab olema see laulurõõm, mis peab kanduma publikuni, sa tahad laulda suur suur laulurõõm, mis tuleb kogu hingest ja südamest.