Tänase saate külaline on Ülle olla tantsija. Laulja, näitleja, kirjanik, saatejuht Ene Pilliroog küsib, et Ülle olla. Kui nüüd raamat valmis sai tantsust, elust, tööst, inimestest, kes on olnud lähedal inimestest, kes on olnud südames. Missugune tunne jäi, et kas nüüd on kõik kirja pandud või kui palju jäi panemata. Ja kas sõrmed hakkasid kibelema järgmiste lehekülgede kirjutamiseks? Ma nüüd hiljem väikese vaheaja tagant lugedes seda, mis ma olen kirjutanud tõepoolest, mõtlesin, et ai, et miks ma olen siin nii, miks ma ei rääkinud sellel teemal rohkem ja ja mul on nii palju suurepäraseid kolleege ja etendusi, ma mõtlen just ka ooperilauljaid, kellega ma olen elus ühes majas nii palju aastaid koos töötanud ja me olime siiski väga tuttavad, nendega võis rääkida tõesti nagu oma inimestega. Et kui paljudest oleks, oleks rääkida nendest muljetest, mis nendega koos töötades meelde on jäänud. Ja üldse elust paljugi oleks võinud palju nüansirikkamalt ja värvikamalt rääkida, aga ma ei tea, ma sel momendil kirjutasin niimoodi. Ja kuna ma ei ole elu sees kunagi kirjutanud, siis kogu aeg närveerisin, et et noh, et ma üle ei punnitaks, et võib-olla keegi niikuinii üldse ei olegi huvitatud ei kõlba võib-olla, mis ma olen kirjutanud niimoodi trükimustal, näha, kas ta tohiks või nii, ma kartsin kogu aeg. Ja nüüd, kui see raamat on valmis, siis ma imestan, et Jeesus Kristus, kuidas see võimalik oli, et ma sellega hakkama sain. Praegu öeldakse, et kirjutada edasi või tagasi, siis ma vaevalt et julgeksin Aga kuidas sa kirjutamine hakkas, tuli soov, tuli, idee, tuli, mõte tuli Alve kelleltki ja tuli. Tuli no ütleme siis palve või ettepanek tuli kirjastuselt kunst, kuna nad olid väga edukalt andnud välja Ada Lutheri raamatu siis nad olid otsustanud, et on Eestimaal veel naisi, kes võiksid oma elust rääkida. Siis üks nendest oli mina olnud ja mulle siis tehti see ettepanek. Alguses nad andsid mulle isegi ühe naiskirjaniku, et ma räägiksin temale ja tema siis kirjutab. Aga mul olid niuksed, hirmsad kogemused sellega, et kõik, mis ma olen rääkinud linti, see ei ole nii väljendusrikas. Õige, see on niisugune pealispinnaline tihtipeale, et ma mõte saab nagu paremini koondada, kui ma kirjutan. Võib-olla ka sellepärast, et ma ei ole ei päevikut pidanud ega, ega mingit niisugust materjalid ritta seadnud, aga ma olen väga palju elus kirju kirjutanud. Ja kui juba inimene elukirju kirjutab, siis seal mingisugune kirjutamise praktika peaks olema, eks ole. Ja siis oli veel üks, üks töö, kus ma olin võtnud oma käega kirjutanud intervjueerijale vastused ja seal kirjastuses, kuhu need läksid, oldi väga vaimustatud, näiteks inimene nii tõsiselt asja võtab, et ma nii 20 lehekülge kirjutasin. See oli sinna Pavel Makarovi raamatusse Persona. Ja kuna minu jutustamine oli nii kole, aga ma lugesin seda paberi pealt, mis ma olin sinna jutustanud, niimoodi siis ära trükiti, siis mõtlesin, et jumala, andke mulle palun see võimalus, proovin kirja panna. Ja kuna seal siis see nagu läks nii edukalt, siis, siis nüüd leidis seda, et et ma ei saa selle lindi peale rääkimisega nii hakkama, nagu ma tahaks. Ja tollel daamil ei olnud ka nii palju aega, nagu ma kujutan ette, mul oleks vaja olnud. Ja siis ma ütlesin, et ma teeks ise kuigi jättes need otsad nagu niimoodi ripakile, kui ei saa, kui ei sobi. Et noh, et siis ikkagi ta jääb nii siuksest, ütleme teatri memuaaridesse, ütleme, teatri muusikamuuseumisse või et ta on siiski olemas. Siis ma hakkasin Praegu ma olen küll tohutult õnnelik, et niisugune asi teoks sai ja ma olen tänulik selle ettepaneku eest ja, ja selle kirjastus oli ka kogu aeg nii suurepäraselt, naised, kes võtsid nagu osa sellest kõigest aitasid, nii et läks niimoodi. Kogemus juures jälle ühest teisest loomingulise töö vallast aga kirjapanek ja väljendusviis on üks asi. Ideed ja mõtted. Kuidas millest kirjutada, missugune saab olema ülesehitus. Kuidas see sündis. See on üks võtmeküsimus. Sageli kirjapanemise ja raamatu juures ülesehitus. Tegelikult. Ta oligi just niimoodi, et kui nii nagu minu raamat algab, minu raamat algab. Et ma istusin seal talveaias ja äkki taipasin, et selle koha peal ma olen kunagi seisnud seal talvedel vanasti siseõu, eks ole, ilma katuseta. Ja ma tean, et ma lapsena seisin seal selle piima Mannerguga ja ootasin, kui piimamees mulle piima valab. Ja samal ajal nägin balletisaalis tunnitegemist. Ja kui ma siis nüüd siin talveaias istusin, siis mul tuli äkki etet, taevane arm, täpselt selle koha peal ma seisin sebi mammannerruga, vaat siis ma läksin, kirjutasin selle loo nii nagu see oli, mis ma sealt aknast nägin ja kuidas Paleriinse veeralleeler seal akna all tehes ise treeninguid Ennast seal murdes ja painutades nägi mind seal hoovis seismas ja siis tegin sellise näo, et vaene väike tüdruk, et kas sa saad aru, kui raske elukutse sa oled endale valinud. Ja siis minul oli nii hea meelde, tema mind märkas, et me tõepoolest, me olime teinud juba kalevipojas kaasa hakanud tegema juba suured tantsinud juba tundsid meid ära, nii et ta läbi akna minuga naguniimoodi toitis kontakti. No ja siis sellest Valgasingi. Ja kas siis oli raske elukutsetants jagutse? Vot, see on vaieldamatult raske elukutse selles mõttes füüsiliselt raske, peab olema väga suur jõud seda suuta teha ja siis on veel üks asi, mis, mis on, teine asi on see, et kui andekas sa oled, ütleme füüsiliste eelduste poolest ma ei mõtle mitte hinge poolest, tase on ka väga oluline. See, mida sa oma tantsuliigutustes edasi annad, aga kooli võetakse ikkagi selle järgi, missugused on sinu jäsemestruktuur, mismoodi sa oled sündidest peale paika pandud ühte kui teist annab parandada. Aga sellel ajal, kui meie hakkasime õppima 45. aasta lõpus juba 46 juba moodustati balletikool, aga me olime ennem balleti Estonia balletistuudios siis sellele seal me ei osanud veel neid venitamise ja värke meil isegi õpetaja keelas, ütles, et ei tohi venitada, kuna meil lihaseid nagu suurt ei olnud veel tekkinud ja kuidagi me niimoodi jäime, ma praegu saame aru, kui palju oleks saanud aidata juurde, kui praegu vaadata neid jõusaale ja saadetes, ma olen näinud, kuidas baleriinid ennast jõusaalis arendavad, eks ole, see nagu jäi meil kahjuks kõik ära mis oleks teinud ka tantsimise kergemaks. No vot ja siis ongi, kui sul ei ole niisuguseid eeldusi ja tol ajal, kui mina olen nagu balletikooli esimesest lennust tol ajal õpetajad ei olnud ka veel nii asjatundlikud, et nad nägid minu suhtes näiteks, et ma olin niisugune painduv hästi ja musikaalne vist. Ja jalad olid nagu lahti ja mind võeti balletikooli, aga tegelikult mul ikka oli üks tähendab balletitantsija jaoks üks, üks üks suur puudus seal seal seal loomulik väljapoolsus, see, mis, kui te näete, et kui baleriinid tänaval käivad, siis käivad välja, pole jalgadega ja nii, eks minu jalad tahavad minna otse. See jalaehitus algab puusast peale ja kui nad puusast on rööbiti, niimoodi, siis on raske, nad peavad olema puusast väljapoole ja selles mõttes minul oli küll raske, kogu see aeg oli, aga, aga hiljem kui ma teatrisse tulin, siis kuidagi iseenesestmõistetavalt leiti, et minus on jõudu karaktertantsude igasuguste vot just niisuguste tantsude peale, kus ei ole vaja jalgu väljakule pöörata. Aga mul oli tugev klassikaline põhi all, sest ma olin korraliku üheksa aastast saanud balletikoolitust IGA PÄEV. Siis olid veel seitsmest päevast kuus päeva oli ju õppetöö siis ei ole viiepäevaseid nagu praegu. Et noh, kuus korda nädalas, Me tegime treeningud ja meil olid väga palju õppeained seal balletikoolis, aga hommikupoole me olime ikka üldhariduslikus koolis keskkoolis ja nii et käisime kahes koolis. See oli hea aeg. Sest me jõudsime palju. Me jõudsime palju edasi ja kaheksateistaastaselt oli meile eluks otse käes ja läksime teatrisse. Praegu ma kujutan ette, kui noored inimesed õpivad või mõtlevad, et kelleks saada, mida õppida, kuhu sisse saada. Meil oli see nii klaar. Me olime õppinud ja tõesti, äkki ma isegi kui me õpime, mõelnudki seda, et noh, et nüüd varsti hakkan seal tantsima. Ma lihtsalt armastasin seda ala. Ja ma lihtsalt tegin seda iga päev, me kordagi ei puudunud koolist. See oli esmajärjekorras alati ja keskkoolis ka arvestati meiega nii palju, vaid et nad nõudsid, et mäest õpime. Ja kui meil oleks olnud halvad hinded, siis oleks keelatud balletikoolis käimine ära. Nii et pidime tegema hoolega tööd. Ja tänu sellele oli meil edaspidi ikka väga suured eelised. Kujutage ette, kui ta 18 aastaselt võite teha seda, mida te südamest tahate, soovite satute tõelisesse teatrisse, tõeliste näitlejate sekka ja pead ennast nende seas õigustama ja üles töötama. Kuidas teater noore inimese vastu võttis, avasüli ei tekkinud tõrkeid. Enne meid ei olnud teatris riikliku korraliku haridusega tantsijaid, need olid kõik noored andekad inimesed, kes olid õppinud stuudiotes erastuudiotes ja mitte nii pikalt, kui meie õppisime üheksa aastat. Tähendab, nad ei olnud nii regulaarselt treeninud ennast ja selles mõttes ei olnud need füüsilised anded, mis olid loomulikult, need olid nendel olemas kõik, aga nendel oli selle võrra nagu raskemad. Et noh, sügav töö ei olnud nagu kõike nagu jõutud teha. Aga nemad olid jälle kõik see generatsioon, kes oli enne meid teatris, need olid väga mängulised ja nad olid kõik niuksed inimesed, olenemata oma proportsioonidest väga lavalised. Nad tegid seda südamest. Etendused olid tol ajal ka sisuga süžeega, alati toimus midagi ja siis tuli kangesti mängida seal. Aga üle ei tohtinud mängida, aga nad mängisid just, nad olid väga mängulised. Kui neid lähemalt vaadates näed, tunnevad kõik rõõmu sellest, mis nad teevad. Aga nüüd hiljem ma olen näinud ja märganud juba, et tihtipeale tulevad koolist väga andeka, hea koolituse saanud baleriinid, aga siis, kui nad jäävad sinna tagumisse ritta, siis nad jäävad niisuguseks natuke loiuks. Tähendab tantsijat, keda ma näen viimasest reast ära, kes armastab tantsida ja õige, jõuab ta seal tagumisest reast ettepoole, nii et see on väga oluline tegelikult see soov. Ja mitte mõtelda seda, et kas ma olen nüüd esimeses reas viimases reas aga lihtsalt see, et sa tahad seda teha. Et sa oled musikaalne ja sa tunnetad iga liigutusest nagu mõnu. Me alustasime tänast saadet Ülle olla teie raamatust ja kui ma sellele saatele mõtlesin, kui ma seda planeerisin, siis ma mõtlesin niiviisi, et jah, kirja pandud lood on kirja pandud lood. Aga küllap on väga palju lugusid, mis ei ole kirja pandud selles raamatus veel. Mis ootab, ärge jätteie tantsija tööga seostub muusika, ilma selleta ei saa ju tantsida. Missugused muusikalised haringud, avastamised, huvid, kohtumised, eluteed on just selles liinis teile tulnud ja teile rohkesti rõõmu toonud. Muusika ongi tegelikult vist see põhjus, miks inimene tantsib. Tähendab, muusika peab teda nii palju haarava teda liigutama, ta hakkab seda väljendama seda, mis ta tunneb. Ja mul oli lapsepõlves ka nii, et ma ikka püüdsin esineda nii palju kui võimalik, oskamata ise midagi, aga ma ma tegin seda, sest mulle meeldis. Balletikooli ajal oli just tore see, meil oli alati klassis klaverisaatja, kes meile klaverit mängis ja ka hiljem teatris proovides, klaverisaatja, see on üks väga oluline isik, sest et tema laene gene üldiselt klaverimängijat ei armasta, seda spetsialiteet ja sellepärast ärge tantsija vajavamat sammude õigeks ajamiseks või seadmiseks või tantsimiseks läheb palju aega. Ja ta peab kordama kogu aeg ja ta teeb ja jätab pooleli ja verbediitor jätab pooleli jälle uuesti, jälle uuesti. Lust, sellel klaverimängija siis on küllaltki mehhaaniline värk. Aga nemad istuvad seal klaveri taga, nemad näevad täpselt iga inimese võimeid. Nad teavad täpselt kõike, sest nad vaatavad kogu aeg, mida me teeme. Balletis ei ole ju nii, et üks koosseis tantsib, tuleb kolm paari välja töötada kaks või kolm paari. Ja klaverimängija peab seda kõike jälgima, mida nad jälgibki ja balletikoolis saatis meid niisugune hästi lihtne küll aga balletimuusika ja kui olid niisugused suurimad hüpped, siis pidise muusika olema, nii hoogne, tuju tekib ikka hüpata ja muidugi, või ka vastavalt nendele positsioonidele ja seadustele sammustikule, kui ma teatrisse saime, nüüd tuli juba orkester, see kõlas juba hoopis võimsalt, kui sa siis selle sees olid, seal oli ilus ikka ja siis me kuulasime palju ooperimuusikat ka, sest et esiteks me tegime palju ooperites kaasa. Alati vanades ooperites olid niisugused tantsukatkendid, mille pärast mina ka lapsena üldse ooperis nagu lapsena Canoni, ütleme koolipõlves käisin ooperis ainult nende tantsukatkendite pärast. Fausti seal purgi öö ja, ja Ivari palavidsi tantsud ja jumal küll, ainult ainult, millal tantsijad tulevad, mida tantsijad tulevad. No ja selle tõttu siis teadis, olles ka Me ooperites kaasa tehes me tegime ikka nendes tantsustseenides kaasa niikuinii me vaatasime igat tükki, mis Estonias välja tuli. Nii et me sattusime sinna ooperimuusika sisse, juba tundsime ära juba aariaid ja kõik igasugust avamänge ja värke. Ja siis tuli veel klassikaline operett, kus me ka kaasa tegime ja me saime väga haritud, sellepärast et ütleme, Meil mängis Estonias ainult üks glasunovi, ballett oli see räim, on ta. Hiljem ma tundsin Kozonovi ära. Sest et ma seda muusikat nii hästi olin mõistnud või tähele pannud, et kui Clazonov, siis ma sain, ahah, sulle Sonov ja samuti on näiteks Krukushidega nüüd või tähendab kui tantsuga sa saad niivõrd klaariks selle helilooja käekirja. Sa tunned teda ära. Aga siis tol ajal oli meil ju see raudne eesriie kangesti kõvasti kinni pandud ja siis me ei saanud teada ega kuulda eriti vähemalt mitte need inimesed, kes ei tegelenud muusikaga. Meie muusikud loomulikult kuulasid raadiost kirjutasid üles, siis ma tean, et Emil Laansoo juures kodus ja, ja Naissoo juures kodus olid suured muusika, niuksed entusiastid koos ja kuulasid seda. Ja Meil olid ka kui mõnel kolleegil nad käisid välismaal, meil oli üks tütarlaps, käis oma isa juures ja ta tuli ja tal oli kaasas sburgija pess ja tal oli kaasas minu veetlev leedi. See oli niisugune avastusse muusika meile natuke aega hiljem Ülo Raudmäe kaudu vestlejaid staari. Aga teades neid asju veel ei võetud siis veel need asjad ei kõlvanud nagu, aga hiljem tuli nii purgija pess kui leedi, kui ka ressaid. Ja 60 kuskil kolmandal aastal ei mäletanud kuskil sealkandis aga sattusin džässihuviliste klubisse või, või kuidas nimetatud, millest hiljem kujunes välja jazzi festivali, aga siis olid nad niuksed kinnised nagu kuskil kohvikuruumis, siis ma kuulasin jazzi. Esiteks ma vaatasin ja kuulasin ja nägin, kuidas muusikamehed, pillimehed seda kuulasid, kuidas aplodeerida, kui oli tore improvisatsioon ja üldse oli improvisatsioon või kellelegi voolavat sisa prodeeriti või kui siis saadi aru, et ahah nüüd tuleb see luusis kohe, aplaus. Kõik see oli minu jaoks nii huvitav, sellepärast et noh, balleti mustika oli ju hoopis midagi muud. Nii et siis ma hakkasin nagu nagu džässi armastama senini. Ja siis oli veel üks tore moment, oli see maja, tähendab, õppisin, lõpetasin Tallinnfilmi õppestuudio, näitlejate õppestuudio. Kolme aastane stuudio oli ja seal oli palju praeguseid tuntud näitlejaid seal Peeter Kard ja aga seal oli ka raadiost Johan Virkus ja ja seal oli Ivalo Randalu ja ja palju toredaid naisnäitlejad, kellest sai tähendab hiljem näitlejad, nagu seal Tiia Kriisa ja Heili sild ja Mall Sillandi, oh jumal, ma ei tea, keda ma nüüd ütlen või keda ma ei ütle. Aga igal juhul need olid toredad lapsed, kõikvi noored, mina olin siis nendest nagu veidike vanem ja nemad oligi tore, et need tüdrukud tulid alles nagu keskkoolist ja nemad juba suitsetasid. Ja mina olin juba kaheksa aastat teatris töötanud ja mina veel ei suitsetanud ja siis ma õppisin nende käest suitsetamist. Ma mäletan. Ja siis Ivalo Randalu ja siis sai aru, et ma olen nii väga selle muusika mestis ja ütles, et kuule, tule raadiomajas, ta töötas seal. Et ma võin sulle mängida, vaat, oled sa kuulnud, Brucknerid, oled sa kuulnud, twitteris oled sa tead sa midagi Honeyerist ei, ma ütlesin, ma ei tea. No sule kuula, siis läksin sinna minu arust see muusika oli nii keeruline. Aga no oli niisugune teistmoodi hoopis, eks sellega peab ju seda peab ka õppima kuulama ja siis Ivanovist nägi, kuidas ma kuulan ja siis ütles. Kuule sa sead sammusid kogu aeg, mõtlesin, ja et mina kuulen muusikat ja ma kujutan ette, mis liigutusi seal võiks teha, kuidas, kus ma lähen, kus, kus ma hüppan, kus on pöörded, kus ma, mis liigutuse teen ja niimoodi ma kogu aeg mõtlesin seda muusikat ja siis ta ütles, et Ülle, kuule, ära sa nüüd niimoodi küll tee, sa nüüd kuula, et hoone, kuula, härrased sea samme ja siis hiljem oma elus, kui ma Eri Klasiga kohtusin, siis siis ma oskasin juba juba sümfoonilised muusikat kuulata ilma selleta, et manni tantsusammu seaksin. Siis ma kuulasin juba muusikat, nii nagu muusika minuni jõudis, hoopis teistmoodi, aga no muusikat, ma olen tegelikult natukene õppinud balletikoolis klaverit. Aga iseenesest ma nooti lausa nii, ma ei tunne, et ma ei ole ikka muusikat. Mind huvitaks, et missuguseid kutsed või tantsusammud oleksid nagu näiteks Bruckneri pikkade aeglaste sümfoonilise meloodiate taustaks. No eks nisukest pikka, aeglast meloodiat võib ju aeglaste sujuvalt liigutustega täita, sellega ei pruugi nagu seisatada, see võib ju edasi minna, see liigutus värk, aga ta peab olema siis emotsioonist nagu kantud, eks ole. Et ta ei tohi tühi olla, nii et igal juhul liigutused kasvavad muusikast absoluutselt midagi ei saa teha ilma muusikat kuulamata ja tunnetama. Kas liiga banaalne küsimus, et missugune muusika millegi tõttu kuidagi eriliselt kuulamist pakub, kuulama tõmbab mõtted ja keha liikuma, paneb? Praegu ma ei saa seda enam öelda, sest et ma olen ise juba üle 30 aasta tantsust eemal. Aga kui ma näiteks köögis toimetan ja mul lihtsalt see raadio siin kõrval mängib, siis teinekord, kui on niisugune hästi rütmikas lugu, siis, siis ma ikka natukene ennast liigutan küll. Aga praegu ei tahaks enam sel teemal üldse rääkida, sellepärast et ma hea meelega veel tantsiks. Aga vaatasin, jalad ei kanna ja mis siis ikka teha, peab leppima, sellega siis hoolega. Vilistan. Mulle meeldib vilisse, vanasti oli ju saksa filminäitleja Ilze lärner. Värv vilistas ja ma tean, et mina igal juhul oskan väiksest peale juba vilistada. No sellest ma olen ka rääkinud, et ma olen isegi Estonia teatri lavale ühes etenduses vilistanud. Aga ega selliseid andeid ei ole paljudele inimestele antud, kes nii tantsivad, kui laulavad. Kuidas hääle avamine tuli? No seda minu laulust nii väga hullusti laulmiseks nimetada ei saa, kuigi ma kangesti püüdsin, punnitasime aga alguse, ta sai sellest muusikalisest komöödiast tabassi kui jumalik komöödia. Ja kuna just Sulev Nõmmik oli õppinud lavastamist ja see oli tema esimene katsetus Estonia teatri laval, ta lõpetas balletikooli, tegelikult, aga ta oli ennast harinud, talle anti võimalus Estonias, juba lavastatakse see esimene tükk, mis ta lavastus minu arvates oligi see jumalik komöödia ja seal oli vaja laulda mikrofonist seal küll ja siis Viive Ernesaks ja siis hüüdsid siis mind, siin on siis ja noh, ühesõnaga Ma julgesin, ma ei tea, kuidas ma julgesin. Aga siis tuli raudne kodu ja Eino Tamberg kirjutas ühe loo, lausa arvestades juba mind. Et ma seal ka laulsin mikrofonis, see oli üks nukker tüdruk, kes oma kavaleri kaotas sõjas ja, ja siis tema oli nagu narko ärimehe käppade vahele jäänud, nii et ta oli nagu narkar ja siis ta laulis selle masti tauni seal selle laulu lõpus ma nagu tantsisin, selles oli ka nagu õigustatud see minu võtmele selle asjaga. Kui te ikka niimoodi natukene ikka juba publiku ees olete teinud oma nurgakese lahti, siis noh, siis nagu julgust tuli ka ja hiljem olin nelisadasid öösi koolis laulsin seal natukene ja küll vähe, aga siis tuli pärast varietee 10 aastat. Ma esinesin laulusolistina, mitte tantsijana ja siis Estonias ma sain ka teha paaristükis kaasa. Ma nägin küll sellepärast, et, et ma püüdsin ikka seda häält sättida ja käisin ikka laulupedagoogi juures. Nii ühe kui teise juures, alguses, aga pärast hiljem siis ikka rohkem nagu oli Henno sein, kes mind kannatas välja. Ja see aitas mind loomulikult palju. Kuigi ma ei jõudnud kunagi, ma leidsin ikka tegelikult mu lauluannet ei ole laule häält või ma ei tea, mis asja. Aga, aga niimoodi noh, niimoodi viisi pidasin ja ja siis niimoodi julgelt kuidagimoodi Lauljatega on selline tore lugu, et ta võib laulda ju läbi elu. Tantsijatega ei ole selline tore lugu, sest minu meelest tantsijatega lausa kohutav lugu keset kõige kõrgemat loomingulist iga tuleb minna pensionile. Ma ei kujuta seda ette. 36 37 38 40 ja pensionär süda ja hing samas loomingulises kõrgpunktis. Kuidas teie selle eluetapi üle elasite? Kõigepealt on asi nii, et ega ei pea ju tegelikult minema, see on see 20 aastat, mis on nagu balletitantsija või tantsustaaž ja kui me 18 aastasest lõpetame balletikooli, siis 38 on läbi. Ja kui sul siis jalad ei kanna, nagu minul näiteks, oli üks põlv palju aastaid rohkem kui pool minu tantsijakarjäärist oli kogu aeg mul üks jalg koormaks kaelas, siis loomulikult tuli minna ja selles mõttes mina elasin selle üle kergelt, sest ma teadsin, et ma ei saa enam edasi teha, aga nagu näiteks ütleme, Kaie Kõrb, kes on praegu ületanud, sest minu arvates selle kahekümneaastase staaži piiri ta võib suurepäraselt tantsida, ta nii heas vormis. Ta on suurepärane, nii et kui sul midagi häda ei ole ja kui sa oled soovitud või nõutud, siis ei aja sind tegelikult keegi ära. Nii et see on kahe otsaga asi. Nagooplizetska näide näiteks. Noh, ja apliseltskaja ja neid teisigi nagu nagu Margofon tään, kes oli mingi, ma ei väsi kordamast. Minu lemmiktantsijaks sai nüüd viimase kahe aasta 201, kaks või kolm aastat tagasi, ma avastasin, ühe suure sümpaatia on Rudolf nuli. Ja ma sain esimest korda elus näha tema tantsu nüüd juba videokassetil ja nii pööraselt, noh, kiindusin sellesse tantsiasse. Tema läks, hüppas ära Prantsusmaal, kui ta Kirovi teatriga seal esines. Ja Margofon oli tol ajal just kaks korda vanem, kui noreeeffmrjev oli 21 või 22 aastane. Ja varga fantan oli üle 40, ta oli vist 42, tal oli just niisugune plaan ära minna lavalt ja nad sattusid koos tantsima. Nende koosmusitseerimine või tantsimine, see oli nii perfektne. Et see daam jäi 10 aastat kindlasti, ta tantsis edasi. See oli üks tore hetk, et need inimesed said kokku. Kuidas olla teile oli see aeg nagu, kui aastaid oli 38, see põlvehäda oli ikkagi väga suur ja ega ma ei saanud tantsida enam, ma tantsisin pehmetest niisugustes karaktertantsukingades ja ma juba tegin ka siin teatris operettides kaasa ja siis avati hotell Viru just nendel aastatel 72. aastal avati 73, lahkusin teatrist. Selles mõttes ma ei pidanud piinlema, kuigi ma pean ütlema, et noh, praegu ma tunnen seda ja mõtlen just, et küll oleks ikka tore praegu noor olla. Tähendab nende teadmiste ja kogemustega, mis praegu on nagu kogunenud elu jooksul, et küllike tantsiks küll ikka teeks, vot nüüd teeks nii. Ja nüüd teeks nii ja jäävad küll, teeks. No kahju, midagi ei ole teha mulle üldse niisugune tunne, et alles hakkaks elama, aga tegelikult tegelikult tuleb välja, kui hakkad mõtlema, et väga pikk elu on elatud hirmus kiver. Väga palju on toimunud, kui palju inimesi on nähtud ja ei, see on lihtsalt väga kirju lugu. Nojaa, kirju lugu, aga sõnakunst tuli ju ka millelegi väga otsustavalt ju ellu. Jah küll tegelikult esimene esinemine Draamateatris sõnaka mingil määral oli Egon rannet kirjelduse näitemängu veripunane roos. Ja seal oli üks osa, oli kirjutatud nagu minu jaoks spetsiaalselt. Ma pidin esimeses vaatuses Rein arenit saatma rindele ja mina olin juuditüdruk, kes jäi nii-öelda siia Eestimaale, kellel tuli siis õnnetu lõpp nagu peale seal mul tuli teksti rääkida, siis ma hiljem läksin siis sinna kinostuudiosse õppima ja siis tuligi see jumaliku tööd ja, või olid nad kuskil ühel ajal kõik, ma ei tea praegu niimoodi peast, ühesõnaga ma juba nagu natuke kobasin sealkandis. Ja kui ma Leningradi Music olli sattusin seal mul tuli kahe ja poole aasta jooksul 600 korda iga õhtu astuda üles ja rääkida teksti Naruskamine. Ja ma enda arvates räägisin õudsalt hästi, tähendab ilma aktsendita ja kõik, aga ei olnud tegelikult saadi aru, et, et ma ikka venelane ei ole. No mis teed. Aga igal juhul jah, ma ei pidanudki seal venelane olema, mängisin tegelikult iseennast, seal oli ka jälle kirjutatud niimoodi, et et toodeti näitlejannad Eestist hulla nimelist näitlejannat ja aga tuli keegi laine nimeline ja siis tüki etenduse lõpus ma siis ma, ma nagu luiskan, neile ütlen, et mina olen laine tegelikult Molinikese hulla tüki lõpus ma ütlen siis sellele lavastajale, kes mind nagu sinna Leningradi kutsus, selles etenduses oli selline süzee. Siis ma ütlen talle, tegelikult mina olengi hulla, see, keda nad ootasid. Nii et ma nagu tegin reklaami Eestile ja sest seda näitlejat Eestist oodati Leningradis kangesti. Ma rääkisin, eks ole, jälle oli mul kaks laulukene seal ja kui ma Tallinnasse tulin, siis tulid mõned telelavastuste pakkumised. Ja üks esimesi oli just leedi Windermere'i lehvik ja seal ma vaatan küll praegu, et seal ma olin veel väga vapper aga seal ei olnud vaja siukest tugevat diktsiooni rublikusse, seal olid ju kõik rofonid ja seal võis hästi loomulikult rääkida. Aga see ongi nii kummaline, et vaat et ühe niisuguse õnnestunud lavastuse tähendab see on ju Oskar Vaildi pealt niivõrd huvitavalt kirjutatud, et mina ainult vaatasin, ütlesin paar sõna, ega ta, ühesõnaga see oli väga-väga-väga tore, ma nagu sobisid sinna selle, selle rolli peale ja kuidagi naljakas, et et kui hakatakse nagu rääkima, et mis ma olen televisioonis teinud või siis esimene asi on kohe leedi Windermere'i Leesik. Et no et niimoodi võib väga kuulsaks saada märkamatult teed teatris, nühid seal mitu aastat ei ole midagi. Niimoodi oli, meil oli kauni siuksed kuldsed kujud andi ju, ja Helgi Sallo sai sellel esimesel preemiate kätteandmisel sai selle ilusa niukse figuuri alma osatäitmise eest ja siis jäigi, ütles väga kurvalt, et näed, olen terve elu Estonia teatris rüganud. Ei olegi esimest Eedeeldud, nüüd tegin selle alma ja teeb seda halvad siiani suurepäraselt. Et vot nii on see asi, kuidas saadakse populaarseks ikka televisioon. Ülle Ulla, teil on olnud huvitav elu seetõttu, et te olete oma tööga seotult kokku puutunud. Ma kujutan ette, et väga erilaadsete loominguliste inimestega tahangi teada. Kas koreograaf, lavastaja, dirigent, draamalavastaja telerežissöör-lavastaja, kui te neid loomingulise töömeetodeid nagu mõttes võrdlete, et siis, kas siin on midagi erisugust tähendab? Tegelikult need absoluutselt erinevad kõik, sellepärast et no nii ta on, korregraph ei saa mitte kellegi teisega võrrelda. Kui me tulime teatrisse, sattusime nii haruldast olukorda. Meil lavastasid just Boris hänster ja Vladimir Burmeister ja need olid nad niisuguste kogemustega, nii professionaalsed lavastajad. Nad ei olnud ainult koreograafid, nad olid ka näitlemise suunajad. See oli täielik allumine, nendele oli vaja aru saada, mida nad ütlesid, mida nad tahtsid. Tähendab, koreograaf näitab ka ette mõningaid asju, enamuses isegi näitab, core tuleb ikka ette. Ja siis seda kõike tuli haarata visuaalselt, eks ole, ja kusjuures tantsija elukutse ongi selline, et tants ja siis, kui see lavastaja nagu selle nagu ära seadnud, siis tuleb hakata seda sammustiku alles nii-öelda omaks võtma, sellepärast et hetkel liigutuste kombinatsioonid käivad iga kord isemoodi. Sammud on küll tegelikult kindlad, aga ma räägin just balletist, klassikalisest balletist, aga need esinevad erinevates kombinatsioonides ja need tuleb panna niimoodi jooksma, et nad muutuksid sulle nii et sa tahad just ainult nii teha ja mitte teisiti. Ja kui siis koreograafiline joonis on ära õpitud, siis lõpuks saab sinna panna maksimaalselt siis ka selle tunde, mis sa tunned, mida see muusika sulle annab siis, kui sa oled juba selle sammustiku nii-öelda tehniliselt omandanud. Ma arvan, et eks võib-olla muusikud teevad ju samuti, et nad ju vääridavad, harjutavad nii kaua, kuni see siis hakkab kõik kokku kõlama. Ja näiteks tantsija ongi taoline tüüp, kes igatseb suunamist. Tähendab, talle on vaja kogu aeg ütelda, et vot seal, nii seal, nii ja seal nii, sest tantsijal on nii palju neid punkte, mida kõik need peavad olema õieti selle kõige muu kunsti sealjuures veel. Ja mina olen Draamateatris just selles mõttes olnudki nagu murelik, just et et lavastajaga tehakse töö alguses laua ääres ja siis minnakse platsile nii-öelda ja lõbus, minnakse lavale ja siis pannakse kostüümid selga ja ja siis, kui see tükk tuleb välja, siis lavastaja võib-olla paar korda käib, aga siis lavastaja enam ei tule. Ja kõik see asi läheb nii, nagu läheb ja nüüd läheb nii nagu läheb. Nüüd oleneb, kes seda tööd seal teevad. Kui on suurte kogemustega näitlejad, siis nad ei kaota seda, mida lavastaja on öelnud, mida ta on soovinud ja nõudnud ja kuidas see nagu terve lavastus tema silmade all peab olema. Aga kui näitleja seda ei pea seda joonist, siis asi võib lõpuks käest ära minna, kui niimoodi mängitakse aasta või kaks või kui on nii pikka pidamist nendele etendustele. Praegu on üks etendus, mis on kolmas hooaeg, see on kvartett. 20. veebruaril viimane etendus. Nii et mina olen igatsenud just seda, et, et noh, et keegi ütleks, et kuule, et tee nüüd nii ja teine naa ja kuule, seal sai ikka nii palju ei anna, kui vaja on, ja seal mõtle natuke ja siis ma tulin just nõuannet tahaks, sest et tantsija vajab kogu aeg nõuannet. Tähendab, juba proovisaalis on ju peegel, eks ole. Kui sa lähed lavale, sealt härrast proovisaali satud, sul on ees tühi auk, ei ole peeglitena, siis on ka vaja natukene aega kohaneda selle selle tantsimisega, et sa ei saa silmanurgast vaadata, kas see samm nüüd on õieti seal see jalg on õieti seal õla taga ja kas käsi on nüüd parajasti õiges kõrguses ja ja kas ta on õiges kursis ja seda peeglid abistavad, enam ei ole. Ja repetiitor on siis see, kes tuleb pärast proovi ütleb, et see oli sul seal vigane, seal on nii seal nii, ühesõnaga see asi tehakse kõik klaariks ja ja igal etendusel istub repetiitor või, või niisugune etenduse kontrollsaalis ikkagi niisugused defektid alati parandatakse ära. Et selles mõttes noh, on draamateatri hoopis teistsugune. Kusjuures Draamateatris on ju see niisugune psühholoogiline või kuidas seda nimetatakse analüüs, seal ju lahatakse nii hoolega, kõik balletis, niisugust asja pole vaja. Balletis on muusika, muusika juba asendab kõik need igasugused nüansid. Või annab selle tõuke, ütleme, tantsimiseks, seda ma olen ka tundnud, kuidas mul puudub muusika draamalaval. Aga samas näiteks kas telekarp jällegi pildi mõttes, millised on seal, et mängulised võimalused. Ma olen teinud see leedi Windermere'i lehvik oli Raivo Trass ja siis paar korda kutsus mind oma lavastustesse Heino Raudsik. Tõnis Kase ühes lavastuses, mis tegin ka ja Tõnis Kask on nagu teatri siis seal, kusjuures ta jah, ta valdab seda kõike, nii et ta oli väga mulle nagu vastuvõetav selles mõttes, et ma sain aru, mis ta ütles. Ei, väga huvitav on, tähendab telenagu nagu on ju nagu film, eks ole. Ja filmis Ma olen Leida laiusega teinud ühes teises ja aa ja siis kellega ma olen teinud, on ju Hendrik kärge temaga ma olen telelavastusi teinud ja tema on mulle väga tuttav. Nii et see on olnud huvitav jah, väga tore. Nendega on üldse tore selles mõttes jälgida, et no et mina tean teda kui nii minu lemmikmees tantsijat ühel eluperioodil siis kui tema just hakkas tantsima ja siis ta oli suurepärane. Ta oli tehniliselt väga hea ja ta oli väga kauni noh, niisuguse joonisega tantsujoonisega ja väga kena tants ja nii et tema oli nüüd küll niisugune tubli mees, kes õppis teise elukutse pärast balleti lõpetamist. Teinekord on loominguliste asjadega niiviisi, et ühe asja lõppedes võib minna hulk aega, enne kui mingi uus asi südamesse tulla tahab. Teinekord on nii jällegi, et kui üks asi on valmis saanud, siis juba see uuega kasvamine on märgatav ja tuntav, et ma ikkagi selle saate alguse ja raamatu juurde tahan tagasi tulla, nüüd ka selle saate lõpu juures. Ülle Ulla, et nii palju on ju tegelikult kirjutamata lugusid. Ma täiesti usun, et need kirjutamata lood võivad tuua väga palju rõõmu igasse päeva kui need hakata jälle kirja panema. Mina küll väga kahtlen selles, mulle tundub, et ma räägi siin nagu oma elulugu ja oma mõtteid ja te küsisite, et kuidas see mõte niimoodi tuleb, aga see mõte tuleb tõesti nii nagu magi seal oma need pea tükkisid alustada, et ma olen seal õues ja ja nagu teen mingisugust maatööd ja vaatan loodust ja ja siis sealt mõte läheb kuskile nagu minevikku. Tähendab, ma olen niivõrd palju eakas, et ma väga palju elan minevikus ma niimoodi nagu kasutasidki seda võtet, kuigi see ei ole mitte eriti geniaalne, et et räägin, noh, missugune on seal minu parajasti Made, sealt minu aknast kuskilt, eks ole, ja siis ja siis äkki Laan siis hoopis selle oma mingisuguste mälestuste peale. Niimoodi ma tihtipeale alustasin oma peatükke, et kuidagimoodi ma lähenesin igal juhul, see tuli nagu kuidagi iseenesest. Ma ei tea, kas ma oskaksin nii värvikalt kirjeldada nagu mul mälestustes on mõned hetked ja kuidas ma neid kokku paneks ja ja üldse. Igal juhul oli väga põnev kuulata. Igal juhul oli väga huvitav kuulata, ma tänan väga üle olla intervjuu eest. Küsi oli Ene Pilliroog ja mina usun, et igale asjale antakse oma aeg. Aitäh. Aitäh teile.