Margarete ja Fausti toiti Konooperist Faust esitavad Nadia Kurem ja Mati kõrts klaveril Tarmo Eespere. Algava saatekülaline on pianist Tarmo Eespereinimene, kes töötab rahvusooperis Estonia peaaegu kõikide solistide ka selleks, et lavale jõuaksid kas siis klassikalised ooperid või nüüdismuusika. Saatejuht Ene Pilliroog sõnastas algava saate teema esialgu niiviisi, et pianist-kontsertmeister on laulja parem käsi. Tegelikult võiks võib-olla isegi õigemini sõnastada seda teemat, nii et kontsertmeister on dirigendi parem käsi. Kuidas sa arvad, Tarmo Eespere? Jah, eks see töö on ju omavahel niivõrd seotud ja me tegelikult töötame kõik selle nimel, et võimalikult parem tulemus raputada. Ja loomulikult peab olema usaldus nii solisti kui kontsertmeistri vahel. Et kuna teatrikontsertmeistri töö sisaldab ka endas väga palju muusikaliselt rollide vormimist ja muusikalist väljatöötlust ja siis peab tõesti olema, see tundus nii solisti kui kontsertmeistri vahel ja, ja samamoodi ka dirigendi vahele, kuna dirigent ei jõua ju teha kõike ettevalmistus, tööd üksi ja selleks ongi mõeldud kontsertmeistrid, kes valmistavad üldjoontes partiid, aitäh ja ja siis tuleb dirigent, kes Annabel oma lihvi neile ennem, kui siis läheb asi orkestriga kokkumängudeni ja valmib tervik. Nii et kontsertmeister on tõesti see inimene, kes sõna otseses mõttes töötab, kuid solistidega, enne kui teos lavale jõuab ja mitte ainult rahvusooper Estonia solistid, aga vaid ka kõigiga nendega, kes tulevad siia, kui külalisesinejad Hanseni. Jah, et selles mõttes sul on kindlasti väga õnnelik inimene, et see töö on võimaldanud väga huvitavaid kontakte. Tõesti, olen töötanud rahvusooperi praktiliselt võib-olla tõesti kõikide ooperisolistide ka koos ja sellest edasi arenevad ka loomulikult ütleme, kontserdilaval esinemised. Ja viimastel aastatel on meil käinud ka hulgaliselt külalisesinejad just sellistes suurtes ooperites töö, mida ma olen nüüd ette valmistanud siin viimase seitsme kaheksa aasta jooksul ja väga huvitavaid kontakte on tulnud juurde, nii et see on kindlasti rikastanud ka minu nägemust muusikast väga olulisel määral. Sa nimetasid seitsme-kaheksa aasta jooksul tegelikult missugust staaži sa võiksid siiski lugeda oma töös siin rahvusooperis Estonia kontsertmeistrina. See oligi minu meelest aasta 95, kui oli jällegi kunstilise koosseisuvahetuse, kui lahkus siis peadirigendi koha pealt Eri Klas ja tuli uus meeskond ja ja eks alati uus meeskonda vaatab ka natukene ringi ja ehk on neil ka omad, võib-olla eelistused. Ja juhuse kombel sattusin mina siin nähtavasti toorse juhtkonna huviorbiiti ja tehti mulle see ettepanek tulla siia majja kontsertmeistritööd tegema ja minu esimene töö oli Eino Tambergi ooper Syranode perse. Ja siis edaspidi juba järgnevad ooperid tulid Nabucco ja Mozarti Figaro pulm ja kuni siiamaani välja neid, ma usun, et on juba kindlasti siin kümne-kahekümne vahel, mis on ette valmistatud. Mida sa tahaksid meenutada oma esimesest tööst, näiteks? Siranaadeberzosak Eino Tamberg kas sinul tuli välja tuua see ooper nii-öelda algusest peale kohe või oli ooper juba mängukavas, kui sa siia tööle tulid? Algusest peale jah, ja ausalt öeldes, see on kõige huvitavam töö alati teha täiesti uue materjaliga, mida keegi ei tundnud, kuigi siranud oli ju mängitud siin aastaid tagasi siis uus koosseis oli küll selline heegelast, keegi ei olnud minu meelest. Vähemalt seda rolli, mis, nagu paluti uuesti teha, ei olnud keegi laulnud varem ja ja see töö on väga tore, kui hakata nullist pihta. Kõige raskem on juba, kui tõesti teos on aastaid olnud mängukavas ja siis hakata oma ideid sinna juurde ühesõnaga tooma ja siis on kuidagi see töö palju, palju raskem. Uut teost on alati kergem vormida. Kuivõrd palju, Eino Tamberg ise, nagu sekkus kogu ooperi ettevalmistuse käiku? Väga palju, väga palju töö oli väga huvitav, sai lausa kohendatud veel siit-sealt, et isegi üks Maarja valmis selleks lavastuseks, mida esimeses lavastuses ei olnud. Luu, luu oli esimeses redaktsioonis suhteliselt selline kõrvalosatäitja ja leidsime, et tegelaskuju väärib enamat ja, ja said alla kirjutatud üks aaria juurde ja, ja töö käigus ühte teist sai muudetud nii vokaalpartiide kui väga oluliselt ka orkestratsioonis, millega siis helilooja, kus tookord see muusikajuhi Paul Mägi ka koostöös ühesõnaga sai palju asju muudetud. Aga kuidas arenesid välja kontaktid selles ooperis? Tegid kaasa auväärsed staažikad solistid ja ka noored lauljad. Jah, see ooper oli, oli päris huvitav selles mõttes, et esimene mehe versioon sai pandud kokku veel puhtalt meie rahvusooperijõududest ja suured probleemid olid Roczani osa täitjaga. Ja sai õige mitmeid lauljaid. Proovitud ja paraku vokalisti amet on selline. Vokalist on väga tundlik ja nii nagu meil kõigil on. On paremaid päevi, on halvemaid päevi. Et meil tuli teha õige mitmeid valikuid, jõudsime tegelikult algsest valikust päris kaugele, nii et meie lavale jõudsid hoopis lätlanna Valentiina Talumäe, kes oli minu meelest töötanud rahvusooperi kooris aasta või poolteist ja kes sel ajal rääkinud praktiliselt üldse veel eesti keelt. Nii et töö temaga oli muidugi väga pikk ja väga pingeline ja samas väga huvitavad. Ma loodan, et me jõudsime ka küllaltki hea tulemuseni, et algul sellest ideest helilooja kuulda sai, ees ütles, et see on võimatu, kuna tekst oli niivõrd palju ja väga rasket tekst ja väga raskesse testituuris laulmist. Ta ütles, ei ole võimalik, et inimene, kelle emakeel ei ole eesti keel, et ta suudaks seda laulda, kuid kui jõudis asi orkestri proovideni, siis helilooja esitas mulle küsimuse, et oot, et kes see laulab täna. Nii et ma usun, et see oli, oli päris tore õnnestumine ja oma esimese suure rolli tegi tol ajal just Muusikaakadeemia lõpetanud Pirjo Levandi ja ka väga väga toreda rolli. Ja muidugi see idee hiljem muutus veel omakorda, kuna taheti ooperit viia välisturule ja siis teatud tingimused seati ette. Peaosatäitjad peaksid olema sellisel juhul rahvusvahelised tegijad ja kuna koostöö oli mõeldud Soomega, siis järgmisse lavastus jäi küll samaks, aga aga jällegi muudeti natuke koosseisu ja siis juba peaosatäitjad tulid hoopis Soomest Tauli, Tilik aines yranoona ja myya auhta siis Roxanina ja sellest tööst järele nii video kui ka salvestus, mida vist küll ei ole praks plaati pandud, veel minu teada? Uus ooper, algupärane ooper on küllap pähkel kõigile kontsertmeister töötab solistidega aga tegelikult, missugust töö mahtu nõudis näiteks kontsertmeistrile endale selle ooperimuusika selgeks tegemine? Syrano nüüd kui me räägime veel sellest ooperist, ei ole muusikaliselt nüüd väga keeruline ja, aga loomulikult, et iga ooper võtab aja ja ei saa ennem minna proovidesse kui kontsert, mis sul peab endal olema, selge nägemus, et sellest asjast, kuigi noh, eks töö käigus alati kõike muutub kuigivõrd ja me leiame koos nii solistide kui lavastusmeeskonnaga uusi tahke selle töö juures, kuid siiski materjalist töö peab kindlasti olema üle. Aga Ma ütleksin, et raskeimad ooperid, mida mina siin majas olen, ettevalmistamine on olnud Riho Straussi Salome. Ja praegu käib töö Tšaikovski padaemanda tollal, mis on ka väga komplitseeritud teos, aga huvitame muusikalis läbi komponeeritud ja, ja tore muusika, kuid piisavalt raske. No Richard Strauss kindlasti ka selles mõttes, et Straussi mõtleb ja kirjutab nii suurele orkestrile, et pianistidel kindlasti tuleb pingutada, et kõik need liinid Kindlasti, ja muidugi kontsertmeistritöös nüüd võib-olla esmatähtis ei ole see, et suuta mängida klaviiri 100 protsenti nootidest ja kõik, mis klaviiris on teinekord isegi võib segada tuleb endale selgeks teha väga selgelt. Teate, mis tuleb partituurist välja, mida kosta, millised liinid orkestris kõige selgemalt ja kindlasti mille järge laulja saab orienteeruda. Ja need peab olema tõesti väga selged ja väga selged, impulsid peavad tulema kontsertmeistri poolt, et, et see võib-olla ei olegi jah, nende nootide hulk, nii oluline, aga, aga terviku formimine ja ka teatud juhtudele püüda leida selliseid pidepunkte, et aidata lauljalt tõesti, mille järgi orienteeruda, et ja see oli küllaltki raske prožibul. Nõudis väga suurt ettevalmistust ja tööd. Et see muusika on selline, mis esimesel kuulamisel tundub nagu suhteliselt segi õppinud muusikule võib-olla raskepärane, kauge, aga kui sellest läbi pureda, siis võiks öelda, see nauding pärast on väga suur. Nii et Riho Strauss on keerulisem näiteks võib-olla kui Richard Wagner Ma ütleksin kindlasti kindlasti oma Nifaktuuri, kui helikeeleväe puhul kindlasti olid, mul on ka olnud rõõmus võimaluse valmistada just viimasele hooaja algul ju rahvusooper kuus Eesti kontserdiga lavale ärikad bakteri Tanhizer ja see oli ka põhimõttes minu ettevalmistatud ooper puhtalt, nii et teatud kokkupuude on ka Wagneri loominguga olemas. Me oleme rääkinud nüüd ooperitest, mida sa oled aidanud dirigentidelt lavastajatel siin rahvusooperis Estonia lavale tuua sellega seoses, et kontsertmeistrina töötad solistidega. Aga mis sa arvad, mis on see põhjus, miks väga paljud solistid eelistavad kontsertmeistrina just sind, kui nad annavad oma soolokavu, olgu siis Kadrioru lossis või raekojas või, või kusagil mujal? Ma just ei mõtlesin praegusel hetkel rae ooperit, vaid ma mõtlen, soolokavasid. No eks igal asjal on oma spetsiifika ja ka, ütleme lauljate kontsertmeister, see vajab ka kogemust ja vajab väga head vokaali tunnetamist ja ma loodan, et ehk nende aastakümnete jooksul, mida ma olen koostöös lauljatega töötanud. Et kindlasti see kogemus on tulnud, et põhimõtteliselt juba akadeemia lõpetamise, mitte isegi järelvaid. Ausalt öeldes, ma olin kolmandal kursusel, kui kutsuti mind meeskoori RAM-i kontsertmeistriks ja, ja seal, et sai töö algusega rammi solistidega, keda sel ajal oli päris hulgaliselt emmega, siis andsime iga aasta valmistasime uued kontserdikavad ja, ja see kontserttegevus oli küllaltki vilgaste ja ma usun, et lihtsalt, et see kogemus ja tõesti lauljate tunnetus on väga oluline ja ma loodan, et ehk sellepärast ikkagi aeg-ajalt pöörduma nii üks kui teine, et midagi koos teha. Isaria Tšaikovski ooperis Padaemand esitab Nadja Kurem klaveril Tarmo Eespere. Salvestus pärineb festivalilt ooper raekojas aastal 2003. Tarmo Eesperega peaks kindlasti rääkima teemal rajooper. Aga enne seda küsin siiski, et kas selline ooperi armastus oli olemas juba enne seda, kui Rahvusooper Estonia oma tööhõlma kutsus? Kui nüüd päris aus olla, siis peaks vastama, et ega ei olnud küll kooli lõpetades, eks iga noor inimene mõtleb, et mis temast võiks saada ja olin küll päris kindel, et ma tahan saada kontsertmeistriks. Selles mõttes, et mulle meeldib koos ansamblis musitseerida. Ja see siis tuli tõesti päris selge, kuid nagu suuremad kokkupuuted olid just instrumentaalmuusikaga juuste riiulitega, põhiliselt olin viiuliklassis põhimõtteliselt kontsertmeistrina, mängisin õige mitmele viiuldaja-le juba kooliajal. Aga see pakkumine tuli jah, küllaltki ootamatult, et rammi koori juurde ja sealt siis edasi juba vokaalmuusika juurde. Kuid siin on tõesti väga väga huvitavat olnud, kuigi ma ütlen tõesti, et mul isa oli väga suur muusikaarmastaja. Monika õige väike poiss, kui ka isa juba võttis mind tõesti käekõrvale ja tõi ooperimajja, et see maailm minust nii väga kauge ei olnud. Kuid muidugi, selline tõsisem süvenemine tuli siis, kui see pakkumine tuli siia tulla tööle. Kuidas sündis raeooperiprojekt, selline moodne sõna, võib-olla tänasel päeval? Põhjus tegelikult oli väga lihtne. Ega ükski Eesti interpreet ei saa hõisata oma esinemisvõimaluste üle, et neid oleks tohutult palju. Ja töö rahvusooperis on olnud alati hooaja keskel väga pingeline, et et endal sellist vaba aega ja vaba energiat, et teeks veel midagi selle töö kõrvalt on suhteliselt vähe. Kuna minu töö on ka veel tegelikult Eesti muusikaakadeemias õppejõuna siis selline vabam aeg tekkis just suviti suvel suhteliselt. Tallinna muusikaelu ei ole väga vilgas ja siis sai oma meelest leitud nagu päris õige nišše ja see oli teha just ooperilauljate kontserte raekojas, kelles on meeldiv akustika, meeldiv õhkkond ja see on juba kaheksas aasta, kui see festival käib ja Öelda, et käib väga edukalt, on publikuhuvi ja on esinejate huvi, et ei ole probleeme saada esinejaid ja, ja muidugi ka aastate jooksul on see festival muutunud rahvusvaheliseks, et esimesed aastad põhiliselt esinesid meie oma rahvusooper Estonia solistid, aga nüüd Külalisesinejaid, et oleks võimalik kuulata uusi huvitavaid hääli. Mis põhimõtetel olete erinevatel aastatel need festivalid üles ehitanud, kas on mingisugune kindel stiililine läbiv liin või või mingisugune muu märksõna või on vaba ülesehituse, solistide, valiku ja kavade suhtes? Ega jah, mingit väga kindlat liini ei ole, ma olen üritanud küll iga aasta midagi sellist huvitavamat ka, kuigi nimetus on ooper raekojas. Neis tulen pakkunukam ooperi kõrvale midagi muud, eelmine aasta näiteks oli üks õhtu pühendatud Prampsi loomingule ja minu teada ei ole Brahms kirjutanud ühtegi ooperit. Küll hulgaliselt kammermuusikat ja soololaule. Et oligi, et esimeses pooles kõlas selline huvitav teos, uued armastuslaulud ja see oli vokaalkvartetile ja klaveriduo-le. Ja teises pooles siis nii klaveriduo mängis Prampsi kammerloomingut ja lauljad laulsid omakorda Brahmsi soololauljat. Ja teisel aastal jällegi tegime samasuguse analoogilise õhtu Schuberti loomingus, kus siis sai esitatud Schuberti forellide kvintett ja siis sai ka eksperimenteeriti, natukene sai seatud sellele samale klaverit Pintetile mõningate Schuberti laulud, mida siis solist helikeskus laulis. Et oli päris päris omapära nähtule, jumalast. Millistel põhimõtetel sa valida kutsuvad külalissoliste see esinema ja kuivõrd kergesti tullakse, kuivõrd hästi teatakse Eestimaad ja eesti ooperit? Ma arvan, et see probleem esinemis võimaluste, mitte udumisega vähesuse üle ei ole mitte meil ainult siin Eestis, vaid ka nähtavasti mujal maailmas, eriti just nende solistide puhul, kes ei ole teinud nüüd endale lausa suurt maailma nime ja kutsumisega ei ole olnud mingisuguseid probleeme. Ja ma olen muidugi kutsunud kane neid soliste, keda ma tõesti mingil moel olen ise teadnud ja siis ma olen läinud suhteliselt kindla peale välja. Ja samas muidugi on need olnud kõik nooremapoolsed solistid ja tõesti, kelle maailmakarjäär ma loodan, seisab alles ees. Selles mõttes, et noh, et maailma suuri tippe ei kannata, raekoja väike saal välja ja loomuliku, selle festivali nii minimaalne finants ei kannata kaugeltki välja. Kui suur on see meeskond, kellega te seda festivali läbi viite? Meeskond on õige väike praks ained moodustatud selle jaoks uus mittetulundusühing Musicante, kus töötab kaks vajadusel abi õunadel. Kolmas inimene, et hästi pisikene, on tõesti seal meeskonda. Kui rääkida sotsialistidest, kes tulevad kaugelt ja sulanduvad, kas siis kavas olevasse ooperisse rahvusooperis Estonia laval või siis kontsertettekandel istesse projektidesse sest need solisti on sageli üsna mitu, et kuidas see ettevalmistusprotsess ja töö toimub, kuivõrd ette valmistatud, on need külalissolistid, kes siia Eestisse jõuavad? Väga hästi, igal pool tehakse väga professionaalsete tööd, et üldiselt on väga hästi ette valmistatud ja teistmoodi saa üldse ollagi, selles mõttes, et et see tööaeg on ju niivõrd piiratud, et tavaliselt me piirduma ühe kontsertmeistriprooviga. Ja heal juhul siis veel ühe lavastus proovi, kus selgitatakse selle meie lavastuse põhiskeemid ära ja kui sellele lisanduks veel üks orkestriproov, see on maksimaalne, mida suudetakse pakkuda. Et siia õppima tulla keegi oma rolli loomulikult ei saa. Sa nimetasid saate alguse poolel, et raskemad tööd on olnud seni Richard Straussi Salome ja Pjotr Tšaikovski Padaemand. Padaaimud on just nüüd aprilli teisel poolel rahvusooper Estonia laval välja tulemas. Mille poolest see ooper just on selline, mille kohta sõnad, et raske. Ta on lihtsalt niivõrd läbi komponeeritud ja, ja ta ei ole selline traditsiooniline numbriooper harmooniliselt küllaltki keeruline ja nõuab muidugi peaosatäitja, kuigi see öelda padaemandaga. Aga nõndanimetatud krahvinna osa on seal suhteliselt siiski tagasihoidlik selles ooperis. Et põhitegeleda Herman ja sellele osale tõesti helilooja esitab Eragustelt nõudmised selles mõttes, et et väga heale pokaali käsitlusele peab lisanduma veel väga meisterlik näitlejaoskused, see on, võiks öelda, et lausa muusikaline draama. Ja tõesti, et orkester on, on väga tihe, väga läbikomponeeritud, et selles orienteerumine on küllaltki raske, võtab palju aega. Kuidas meie solistid on valmis selle ooperilavaletoomiseks? Noh, töö käib, töö käib veel ja, ja praeguste nii nagu me intervjuu ära lõpetame lähema edasi muusikalise proovi koos dirigent Jüri Alberteniga püüame asja jälle paremaks teha. Grammi võrra. Ja mis siis jälle ees ootamas on, kui padaemand on lavale tulnud. Millised tööd taas tulemas on? Jah, sel kevadel on veel ette näha üks kontsertesitus ja maskanni talupoja au. Ja see on põhimõtteliselt jällegi vaja kiiresti-kiiresti selgeks teha ja me peame nähtavasti alustama nende proovidega veel ennem, kui Padaemand välja tuleb, selles mõttes muidu lihtsalt ei jõua selles mõttes, et padaemanda siis on meil aprilli lõpust ja juba nelja nädala pärast tulemas kanni kontsertetendused seal väga lühike aeg, aga me peame paralleelselt hakkama valmistuma ka selleks. Tarmo Eespere kui pikad on sinu tööpäevad siin teatris? Tööpäevad on väga pikad, eriti sel hooajal, kuna lisaks uhkedele ooperitele, mida sa siin nimetatud, ta on öise ja ja padaemand ja eesti ooper, oli veel vahepeal René Eespere gurmaanid. Nii, ja nüüd siis tõesti mas kanniga leer arustikana on ju püsirepertuaar ja sel hooajal Me oleme eksperimenteerinud väga paljude uute lauljatega kõiki võimalikes ooperites. Väga palju on käinud külalisi, väga palju on uusi dirigente. See tähendab kõike väga suurt töömahtu, nii et et viimasel ajal ausalt öeldes jõuab ainult koju magama. Nii et see küsimus, mis mul oli siin mõttes, et et mida siis pianist mängib väljaspool ooperirepertuaari nii-öelda ka senisele või kuulajatele oma õhtumuusikaks. Et kas seda küsimust tohib esitada? Ausalt öeldes jah, ega ta kukub välja küll niimoodi, et kui siit majast lahkuda ja kus mängib päevas kaheksa kuni 10 kuni 12 tundi klaverit siis sa ei taha mitte ühtegi heli harvas, kui teed televiisori õhtul lahti, aga üldiselt tahad olla lihtsalt vaikuses natukene sellest päevast maha rahuneda, mõelda natukene oma mõtteid ja paraku see niimoodi olla. Aga mis on need argiga igapäevased tegemised kodus või aias või perega mis siis maandavad need pinged ja toovad jälle uut energiat ja et järgmine päev võiks jälle taas tegus ja rõõmus olla. Kodus on muidugi tore, et igav ei hakka, mul on kokku kolm last, üks küll on juba praktilist oma elu peal ja elab eraldi Annem tütar Katri, aga väiksemad Otto Theodor poiss on kümnene ja, ja kõige pisem pesamuna, anna laureta on kuuene, nii et kodus käib tõeline elukarussell ja möll käib, et et ega seal ei ole kunagi igav ja tuleb eluga minna, minna kaasa ja loomulikult niipalju kui vähe, isegi tööst vaba aega andma, püüan siiski leida ka aega. Lasteaiauksed koos midagigi natukene ette võtta aeg-ajalt, mida te võtate? Ootame suve. Viimased suved on selliseks unistuseks saanud, võtta telk ja minna lihtsalt telgiga mööda Eestimaad, natukene kolamas, avastada mõni uus ilus koht, panna telk üles ja veeta seal üks ilus õhtukene, et see on tõesti tore, aga ei ole veel õppinud ära seda võtma aega endale puhkuseks, et see tuleb veel ära õppida. Jah, kahtlemata need inimesed, kelle tööks ei ole muusika, mitte need ei mõista seda, kuivõrd oluline muusikule taastumiseks on vaikus. Nii et telk ja loodus perega koos looduse muusika sees ongi see, mis küllap taastab nii paljudki pinged. Aga veel viimane küsimus siiski Tarmo Eespere Solle saatejuhilt Ene Pilliroog on see, et kui sa nüüd muusikat kuulad siis kas on sul oma eelistusi ajastute, stiilide, heliloojate, interpreetide mis tahes näitajate mõttes? Kindlasti on eelistusi, aga ma ei ütleks, et erinevust sajastustes mul ei oleks oma lemmikuid. Et mul on oma lemmikut kindlasti nii barokkmuusikast, nii romantikast, klassikas kui ka ma ütleks, et need võib-olla kerge muusika poole pealt. Nii et, et ma kuulan põhimõtteliselt head muusikat hea meelega ja olenevalt tema stiililises kuuluvusest. Tänan väga. Tarmo Eespere sexteeti, Wolfgang Amadeus Mozarti ooperist Figaro pulm esitavad Nadia Kurem, Riina Airenne, Johan Tralla, Jassi Zahharov ja Mati Palm, klaveril Tarmo Eespere.