Algavas saates kuuleme muusikat Igor Stravinski balletist Petroska. Eesti riikliku sümfooniaorkestrit juhatab Aivo välja, kes on ka tänase saate külaline. Tänase saate külaline on Rahvusooper Estonia, dirigent Aivo Väljasaatejuht. Ene Pilliroog küsib, et Aivo välja, kas oli siis nii, et juba lapsena mõtlesite sellele, et minust saab dirigent? Nii uskumatu, võib-olla kui ta tegelikult tundub, aga vististi tõesti see oli niimoodi. Sest kui ma mõtlesin selle peale nüüd ennem kui me alustasime oma saatega, et tuli meelde kaks asja, üks oli see, et kunagi siin majas teata käies etendusi vaatamas nurka üsna noorena, võib-olla lapsena siis sai kõõlutud selle ääre peal. Praegugi võib vahel näha lapsi vaatamas seda partituuri seal niimoodi üle selle ääre ja ikka millegipärast mul on meeles, et ma tõesti mõtlesin, et noh, et ükskord ma ikka sõidan kaasjalga. Ja, ja teine asi, mis mul tuli, Ta oli, oli see, et veel varasemast ajast, lasteaiast millegipärast juhtus kuidagi niimoodi, et mind pandi sinna tooli peale püsti ja Istant isegi pliiats kätte võib-olla ja siis vesivilede ja, ja triaamilt ja kastan kettide orkester pidi siis minu käe järgi mängimegi. Aga kas on siin vanemate käsi ka mängus kuidagiviisi? Ma ei oska öelda otseselt, eks muusika juurde mind jah on suunatud ja ei saa, erialaline tegevus. Võib-olla on ka olnud mingisuguseks eeskujuks või inspiratsiooniks. Aga keegi ei ole mind nagu küll käskinud sellel erialal nii-öelda pürgida. Kuigi teatud hetkedel olnud võib-olla isegi teistpidi, selles mõttes jutt, et kas muusika on elukutse nii-öelda palju lihtsamaid vihastan olemaski. Ja aga nüüd olete teatris dirigent ja kui kaua juba? No teatris ma esimest korda siin tegelema hakkasin dirigendina 94. aastal siis kui Kalloffellitšillaaria siin käis ja, ja ma olin tema assistent Don Carlo välja tulemise ajal. Ja siis vahepeal ma läksin edasi õppima ja sinna-tänna käima ja siis ma tulin tagasi. Mul õnnestus aastast vist, kas oli 99 alates siin nüüd juhatada jälle? Kas nüüd see pilt, mis kunagi lapsele teatrist avanes olgu siis dirigenti jälgides või etendust jälgides, kas see pilt tegelikus teatris on midagi hoopis muud? Ma ei oska öelda selle kohta mitte midagi, ma arvan, et et mul siin lapsena käies ma ei kujuta ette, mis, mis pilt mulle üldse sellest asjast jäi ja ma mäletan küll mingisugused pilkad, aga see ei olnud enam nii väga lapsena, siis ma ikka vaatasin, kuidas Vello Pähn juhatusse staatus ka nii palju sealt august välja lihtsalt hea vaadata. Ka nüüd, et ma niimoodi teadlikult oleks jälginud, midagi kujundanud või mõelnud, siis noh, rohkem ikka niimoodi, et nendest üldiselt. Aga praegu on nii, nagu on praegu. Ja ka dirigendid valivad oma tee on ta siis koori ees, on ta mis tahes orkestri ees, on suuri sümfooniaorkestri ees. On ta teatri sümfooniaorkestri ees? Ütlesite, teatrisse tulek oli seotud tšillaarioga. Miks just nii, kuidas see kokku langes? Ei ole jovist juhuseid või kuidas? No ma ei tea, ma arvan, et ikka enam-vähem kõik juhustest lähtub, aga siis ma lõpetasin põhimõtteliselt esimest korda Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal ja noh, see oli aeg, kus eriklass oli lahkunud siit teatrist ja siis Neeme kuningas, kujutage ettepaneku siia tulla proovima ja, ja nii ta siis juhtuski, et Laari olid siia kutsutud ja, ja seal on Carlos oli selline suurem asi, mis, mis tol hetkel nagu välja tuli. Ja ta tegelikult ju on nüüd niimoodi väikeste mööndustega püsinud repertuaaris peaaegu. Mida teile tookord ja tänasel päeval tähendas koost tšiljarjaga? No see oli mitmetahuline selles mõttes, et tegelikult üldse üldse esimene selline töö siin majas professionaalne, selline ooperi ettevalmistus, kõik oli nagu uus, aga noh, see oli muidugi maailmakogemusega maestro ja ja äärmiselt kasulik ja, ja põnev oli vaadata, kuidas ta saavutas selle, et lesid nendes nagu toimiski. Sümfoonia on pikk teos pool tundi, 40 minutit, mõnikord tund. Ooper on palju pikem. Millist füüsilist ja vaimset haaret pilist energiat, kirigendilt nõuab. Ühe etenduse juhtimine. Tegelikult see on äärmiselt põhjendatud küsimus, et see, et sinust nagu sõltub ja sina vastutad sellel ajahetkel seitsmest kuni 10-ni või rohkem vähem natukene on tegelikult äärmiselt suur vastutus ja, ja vahest võib-olla seda nagu ei panda tähele või ei mõisteta, missugune koormus ja emotsionaalne pinge ja ka füüsiline pinge see tegelikult on. Seda enam, et tõesti siin ooperivaatuselt kesta tund ja 40 minutit, nagu poriskadonovi puhul näiteks oli ja seal on ütleme väga-väga vaikseid hetki, kus on võimalik nii-öelda korraks hinge tõmmata, aga see on muidugi eelkõige vaimne kontsentratsioon ja loomulikult Enda sisemine selgus, mis peab olema sul olemas, sest et vastasel korral ei ole veenev ei endale ega teistele. Kuidas teie töögraafik on, kui tihedasti tuleb nädalas näiteks etenduse juhatada? Nädalaid on erinevaid, aga näiteks siin märtsi lõpu poole ma juhatan neli etendust järjest. Igal õhtul tähendab neljapäeval, reede, laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul. Nii et tulebki sellist asja ette muidugi ees ei ole võib-olla kõige mugavam, võib-olla kõige õigem, aga kui on niimoodi juhtunud, siis tuleb ka niimoodi teha. Aga üldiselt praegusel hetkel mul koormus on umbkaudu niimoodi kuskil 10 etendust kuus umbes. Tegelikult minu meelest ei ole sellel suurt vahet, kas etendus on nii-öelda vana, mitmeid aastaid juba repertuaaris, kui nüüd uus. Loomulikult on jah, teatud vahe küll, aga iga etendus on nii uus ja ja iga õhtu on uus ja algab otsast peale, see on nagu jällegi uus elu. Energia on ju mu meelest samane, olgu ta vanasajus. Küllap on jah, lihtsalt värske etendusega või ütleme noh, päris esietendusega on see energia kuidagi suunatud teistmoodi ja võib-olla ta on kohati kuidagi tihedam, ütleme samas peab olema nagu üllatusteks valmis, hästi, palju. Jaa, jaa, jaa ja mis tegelikult kokkuvõttes ikkagi sellest teosest saada juba repertuaaris olev etendus on selles mõttes ettevalmistus on nagu pisut kergem mugavam teha, etendus ise kui selline olema nii-öelda täie eest. Aga kas on ka mingisugune pahe juhatada seal kopeediat ja Romeot ja Juliat? No ikka on, ma usun küll, et on noh, juba pikkuses on väga suur vahe, seal on ikka tund aega pikem kindlasti ja Prokofjevi üldse on ka orkestrile äärmiselt keeruline. Selles mõttes teatud määratlemine, dirigent nagu vastutab ka selle eest, kuidas muusikutele õnnestub. Ja kuidas ta kokkuvõttes tähendab orkestri poolt õnnestub mitte ütleme, balleti puhul orkestri poolt ooperi puhul ka lavaliselt. Selles mõttes pinge on ikkagi suurem kui, kui teos raskem, see on ikkagi minu arvates niimoodi. Kuigi samas kopeedia, mis on lihtsalt ilus, läbipaistev, voolav muusika. Seal on ka Ja võiks arvata, et kui meil on nagu lihtne ja läbipaistev, selline lihtne kaunis meloodiline muusika, Romeo juuli hoopiski midagi muud, aga igal pool on omad karid. Nojah, karid selles mõttes ongi, et kõik on kuulda ja ega siis lihtne asi, mis pealt kostab, lihtne ei pruugi tingimata tegijatel olla väga-väga mugav ja kergesti tuleb. Tihtipeale see on hoopis vastupidi näiteks Koppelia vioola soolona äärmiselt ebamugav ja keeruline neile mängidagi. Jah, ja teinekord ühte väga pikka aeglast poogen tõmmata on veel kõige suurem kunsttükk kogu selle muusika juures. Muidugi seda enam, et meie akustika eriti ei aita kaasa ka sellele, mis me teeme, pigem me teeme, ütleme vähemalt kolmandiku jagu rohkem, anname endast, kui, kui ütleme, publikule kohale jõuab. Kahjuks on ta praegu niimoodi Teater on muidugi praeguseks hetkeks vist läbinud selle etapi, et kõik muusikud on ette mänginud ja ette laulnud, kuidas kellelegi professioon on. Aga et kuidas teie dirigendina olete rahul selle näiteks orkestri koosseisuga, mis praegusel hetkel teatris kasutada on? Üldiselt orkester on päris hea ja näib, et juba aastaid vist läheb nagu paremaks. Kuigi omad mõõnad on ju ka aeg-ajalt sees. Mulle näib, et siiski asi nagu edeneb ja, ja on tulnud ka palju noori mängijaid, häid mängijaid. Loodame, et perspektiivse teatis nende jaoks on pikaajaline ja nendest on tugev orkestri nii-öelda taseme tõstmisel. Kuivõrd märgatav oli see, kuivõrd innustunult valmistu tyhi drifitseerimisse ja, ja kas jättis ka täiesti niisuguse märgatava muusikalise jälje kogu etenduse üldisesse kõlapilti? No ühest küljest, ta on äärmiselt pingeline just põhiliselt emotsionaalselt, eks ole, kui siin nii-öelda hinnatakse teatud kriteeriumite alusel hetkel, noh, see on nagu eksam, eks ole, akadeemias muusikaakadeemias või kuskil nagu teatud mõttes kammitseda, teatud mõttes inspireerib, või siis noh, annab nagunii-öelda stiimulite juurde. Siin oli etendusi, mis tõesti äärmiselt üllatasid positiivselt ja ütleme, inimesed, kes töötavad siin juba aasta kümneid, võib-olla ja rohkem siis nende professioon nii-öelda taandub sellele, mis nad siin majas põhiliselt teevad ja selles mõttes need on ütleme, teises seisus, kui need muusikud, kes on just äsja lõpetanud muusikaakadeemia ja mängivad heliredeleid ja etüüdi ja, ja kontserte ja, ja nii edasi. Et inimesed on nagu erinevas etapis oma eluga. Aga üldiselt. Ma usun, et see annab tulemust nagu pikemas perspektiivis, kui mitte ainult siin, nädala või päevadega mõõtega. Räägime muusikast teie pilgu ja teie käe läbi, selles mõttes, et mis on olnud seni teile millegi poolest kõige huvitavamat tööd just siin majas. Rahvusooperis Estonia. See on selline väga raske küsimus, kõige-kõige on, kogu aeg on midagi kõige-kõige ees aga ma arvan, et üks kõige suurem asi oli minu senises tegevuses, siin oli muidugi poris mis poolmegi välja tõi ja mina seal olin siis nii-öelda dirigendiks. Ja noh, nii see välja tulemine kui kuiva pärast hiljem etenduste juhatamine ja nende laste ettevalmistamine iseseisvalt ja kollektiiviga on olnud küll äärmiselt võimas ja, ja ma arvan, et on ka mulle väga palju positiivselt mõjunud. Kõik järgnevad esiettekanded, mis ma ise olen teinud, on mind loomulikult köitnud ja ja huvitanud, ja selles mõttes noh, siin ühte teisest ei julgeks enam rohkem nii väga võib-olla eristada. Kuidas uudisloominguga lugu on? Õudis loominguga on põnev lugu selles mõttes, et eelmine hooaeg sai Tõnu Raadiku Vargamäe tõde ja õigus tehtud ja, ja selles mõttes see oli ühtemoodi tegemisest, palju muusikalist materjali, oli seal tuli nii, ütleme etendusse lihtsalt kujundada ja ja vormida sinna, missugust muusikat, kuhu, kui palju vaja on. Ja teine, mis sellel hooajal tuli, oli Timo Steineri ooper kosjas mis oli ka selline väga kirju ja dünaamiline protsess, selle ooperi nii-öelda küpseks küpsetamine. Ja noh, lõpuks sellest materjalist siis esietendus valmis teha. Nii et siin on ka võib-olla väikene mõtlemisaine selles mõttes, et dirigendifunktsioon tegelikult uudisloomingu välja tulemises on võib-olla palju olulisem ja suurem kui ütleme mõne vana klassikalise teose väljatulemise puhul. Selles mõttes, et Me ei tea, mida me nendest nootidest teeme, mis meile tuuakse, ei tea, mismoodi see lavastus välja hakkab nägema mismoodi nad hakkavad omavahel toimima ja kui palju on vaja kuskil, ütleme, organisatsioone kohendada või kui palju on vaja natuke midagi kuskilt lõigata juurde panna või midagi hoopis uut leida. Et selles mõttes sellise uue teose välja tulemine nõuab tegelikult äärmiselt palju rohkem loomingulist lähenemist ja valmisolekut. Ta nii-öelda protsessis teha muudatusi ja otsuseid ja ja kiiresti reageerida, ütleme, võrreldes mingisuguse klassika, mis on valmis kirjutatud ja millele on vaja lihtsalt temapoolne seisukoht ja kontseptsioon varem valmis mõelda, ennem kui nii-öelda protsess läheb lahti. No mis uudisloomingu puhul on tegelikult siis vastupidi, et tegelikult see tõeline protsess hakkab alles siis, kui nagu proovid hakkavad otsast, pealegi. Jah, Timo Steiner, Andrus Kivirähk kosjas ja aren Eespere, Ervin õunapuugurmaanid olid need eesti lühioopereid, mis siin hiljuti rahvusooperis mängiti. Aga see on ju suur töö, mis te tegite rohkesti inimesi. Võttis sellest tööst osa lavastus ja miks seda siis nii vähe mängisite, et me peame nüüd vist sügiseni ootama, millal taas võiks näha? See on nüüd küsimus võib-olla kõrgemad Maltale juhtidele, aga aga eks planeerimine on väga pikk protsess ja juba juba mitu aastat ette tegelikult seda asja pannakse, nii-öelda paika koheldakse, oodatakse, et me tavaliselt siiski ei saa ka julge planeerida kümneid ja kümneid etendusi, kui nagu esietendusega on, me ei tea, mis sealt nii-öelda välja tuleb. Me saame nagu otsustada siis kui, kui meil on production käes. Muidugi noh, gurmaanil puhul oli teada juba ennem, mis ta oli, ja sellepärast teda ka nii-öelda korrati. Aga noh, ma ei oska nagu. Ma olen selles mõttes kommenteerida, et see on organisaatorite vastutus ja planeerijate nii-öelda ülesanne, aga ma arvan, et võib-olla ka iga nädal, võib-olla ei leiaks tõesti võib-olla publikut ka. Timo Steineri ooperi juurde tahaksin siiski selles mõttes tagasi tulla, et jah, noore helilooja esimene ooper ja üldse uute asjadega on ju teada see, et nad kipuvad eriti loomingulise inimese puhul viimasel minutil valmis saama. Et kuidas oli teie koostöö heliloojaga? Kas juhtus ka nii, et järgmisesse proovi näiteks oli helilooja kaasa võtta mingisugune täiesti uus materjal, mis nagu jättis maha selle, mis enne oli valmis kirjutatud. Ma ei tea, kas seda mõõdetakse loomingulisus, aga või mitte. Aga meie muidugi protsess oli päris viimasel hetkel küll. Ja noh, me juba peaaegu et oli vaja lavastama hakata, jam, kui veel, siis sättisime klaveri ja, ja vaatasime ja tema tõi veel mingit uut materjali ja siis tegime ümber ja ja siis me kuskil hetkel pidime otsustama, et nüüd me sellise klaveri juurde peame jääma, sest et muidu meil ei ole nagu nii-öelda aluspõhja, mille peale hakata lavastust rajama. Ja siis sellele järgnes hästi tihe protsess, et see nagu orkestreerida ja natukene ka lavastuslikult ja vokaalselt noh, ütleme meie lauljate, meie akustika ja siis juba selle käimasolev avastuse protsessist ilmnevate vajadustega nii-öelda asja kurssi viia. Ja põhimõtteliselt ma isegi isegi arvan, et see tulemus tuli päris kena punane viimase hetkeni. Tõesti veel veel seda sättisime ja mõtlesime ja konsultatsiooni kohendasime, nii et ma usun, et andis nagu tulemuse see, et me nagu lavastusprotsessi sees veel midagi tegime. Palju muudatusega. Teinekord on meie lauljad eesti heliloojatele ette heitnud seda, et nad kirjutavad liiga instrumentaalselt. Ja selge see, et iga helilooja ise on oma helides niivõrd sees, et ta teinekord ei olegi objektiivne hindaja kogu selle protsessi juures. Aga nüüd teie dirigendina kui tegija ja vokalistidest, kuidas teile tundus see muusika, kui omaseks ta sai, kui kiiresti ta sai? Ma arvan, et Timo muusika on päris hästi vokaalselt esitatav see ta kasutab Niukest aktiivset rütmi, kohati ei ole, ei ole selles plaanis mingisugune probleem, ma arvan jaa ja noh, lauljatel sai nagu sätitud ja, ja see ei olnud neile ületamatu ja ei olnud ka niukene noh, muusika, mida, mida niimoodi kuidagi vastumeelselt õpiti. Samas näiteks Eino Tambergi ooperiolevused, muusika samamoodi tähendab vokaalpartii just ma mõtlen, ta on küll võib-olla instrumentaalne, aga ta on siiski põhjendatud kuidagi ja laulja võtab selle täiesti sisuliselt omaks ja seal seal nagu ei ma ei oska nagu näha seda probleemi, et ütleme, vokaalpartii oleks kirjutatud instrumentaalmuusika laadis. Selline küsimus, et kui suure klassikalise repertuaari peale mõelda mis praegusel hetkel võib-olla teatris kavas ei ole, siis mis on need unistuste ooperid või balletid mis tahaksid nagu kätte ja südamesse tulla? Noh, see on jälle selline hästi suur küsimus, mis. Noh, unistada võib, aga tuleb arvestada mingisuguste reaalsustega ja, ja võib-olla ei ole mõtet unistada ka 20 aasta taha, et et mis siis tahaks või, või mis siis võimalused lubavad või parasjagu, eks ole, saab teha. Aga üldiselt mulle meeldiks 20. sajandi muusika. Mulle meeldiks Stravinski teha võib-olla, ja miks mitte näiteks mul on alati on äärmiselt huvitav tundunud otsek muidugi, mis tähendab tundunud ongi äärmiselt äärmiselt suurepärane teos. Aga noh, samas on selline asi, mis ilmselt ilmselt meie lavadel ei jõua niipea. Ja miks mitte mängida Verdit ja Tšaikovskit ja kõike seda, mis meil on, Mozarti võiks rohkem mängida ja nii edasi. Kas mahub midagi rahvusooperitööde kõrvale veel või võtab teater kõik? Praegusel hetkel minu eluetapil on, on küll niimoodi, et suhteliselt kõik, mis ma jõuan, on, on siin ja noh, seda on öelnud ka muusikud, ütleme orkestrit, kes on siin pikemalt mängivad, et kui sa ikka teatrile pühendunud, siis praktiliselt midagi muud kõrvalt teha ei jõua. Ja, ja praegusel hetkel mulle näib küll, võiksin nimetada seda, et ma olen, olen nagu teatrile pühendunud pühendanud ennast selle aja aastat, mis ma siin praegu olen ja võib-olla veel edaspidi olen ka. Et tuleb ikka aeg-ajalt muidugi väljas käia ja natuke midagi muud ka teha, aga kui tõesti 10 etendust kuus juhatada ja veel kolm esietendust kauas teha sinna vahelises siis tegelikult see on päris päris suur koormus. Millal te individuaalselt töötate, olete öö õhtu või hommikuinimene? No üldiselt ikka õhtuks saab nagu pea selgemaks. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest teatritööst või, või see on loomulikult niimoodi, aga aga õhtul on nagu, ütleme, etenduse aeg on nagu ikkagi kõige aktiivsem aeg. Ja see tööprotsess ka tingib selle, et individuaalne töö hakkab ka kusagil viiest või veel rohkem kuuest ja kestab kuskil õhtuni. Kes on need inimesed, kellele te võlgnete tänu, et olete muusikas, et olete sellise töö peal, mis toob teile rõõmu. Ja et te olete leidnud selle tee. No eks vanemad on mind muusika juurde ikkagi toonud ja, ja viinud. Ja sealt edasi juba on kõik minu õpetajad, keda on olnud väga palju ja ja mitmesuguseid ja mitmel pool maailmas, aga keda ei saaks kindlasti märkimata jätta, on. On roman matsu, kes nii-öelda äratas sellised tõsise huvi ja, ja avas nii-öelda põhimõtteliselt sellised silmad professioonile kui sellisele. Et sealt alates, kui ma tema juures hakkasin käima kusagil aastast, siis 89 vististi see töö ja õppimise protsess muidugi läinud ja muutunud väga palju ja väga palju tõsisemaks küll. Ja sealt edasi on minu õpetaja talent Paul Mägi. Ja ma olen panule juures õppinud ja, ja Viinis professor, Ester rassi juures käinud ja Saksamaal käinud. Klaas Peeter sai, meil oli selline dirigent, kes Eestiski on teinud, juhatanud nii teatris kui mujal ja praegu on Ameerikas. Ja siis vahepeal, sel ajal olin Peterburis, kus Mul õnnestus ka näha sellist legendaarset professoreid nagu vilja Mussin ja tema koolkonnaga tutvuda ja ja näha seal paljusid teisi dirigente. Nendelt ma loodan üht ja teist nii-öelda kõrva taha panna. Me oleme siin tänases teatrilugude saates rääkinud peaasjalikult tööst just rahvusooperis Estonia. Aga Aivo Välja, milliste orkestrite ka olete saanud veel koostööd teha? Ikka olen saanud kasvõi eelmisel hooajal, kui malmteatris käisime, siis külalisetendustel, siis malmorkestriga oli väga hea tööprotsessi, suurepärane kontakt ja muidugi ERSO-ga ma olen korduvalt töötanud juba 10 aastat tagasi alustasime nii-öelda koostööd ja Tallinna barokkorkestriga ja Pärnu orkestriga Tartu orkestriga Narva orkestri kasutamist siin Eestis on olnud ja ma olen ka Venemaal juhatanud lõuna pool ja siin on käidud siin ja sealgi. Kas orkestrit tal on igalühel oma nägu. Kuidas te selle näo ära tunnetate, kuidas te ennast ümber seate vastavalt sellele, kelle ette parasjagu lähete? No see on omapärane küll, et erinevate orkestrite neil on nagu erinevate sellised kollektiivsed nii-öelda iseloomud kuidagi on see nagu töötab ja, ja noh, proovide käigus nagu ilmneb ja ütleme, resultaadi kontserdil või etendusel, siis nagu saad aru, kuidas see nagu siis lõppkokkuvõttes kujuneb see tulemas. No see on täiesti orkestrite puhul erinev ja on hea seda, seda nagu tajuda, aga põhimõtteliselt see ettevalmistus peab olema ikka lähtuma sinust endast ja, ja, ja siis kes seal ka näeb ja vaatab sind, kui sa ise tead. Aga kui näiteks siin huvi pärast võrdluseks tuua, et näiteks missugune orkestrites, mida olete juhatanud, on selline, et annab ikka voolida, et tuleks ja missugune on selline, et väga kergesti tuleb kaasa nagu üks hingus nagu tõrksad, taltsutus. Eks see Tõrksa taltsutus teinekord ikkagi on põhiliselt seotud ka ütleme, võimete kesisema poolega, et ega siis selliseid inimesi ikkagi palju ei ole, kes nagu üldse ei tahaks muusikat teha. Aga no kui nagu võimed on, on vähekene, kesisemalt, siis on, on see protsess ka voolimise ja, ja väljatöötamise protsess loomulikult keerulisem ja pikem ja, ja noh, see tulemus ei pruugi olla ka tingimata nii hea. Selles mõttes sellist näidet nagu ei tahaks tuua, aga muidugi see kogemus, mis mul malmorkestriga oli, oli äärmiselt meeldiv ja, ja see siin, kus tekkis meil päris varakult ja, ja kõik viis etendust, mis me seal tegime, läksid nagu järjest paremaks ei ole eriti huvitav. Et viis korda järjest teha ja alati paremini kui eelminegi. Aga huvitav, mis orkestrile paremini mõjukas piits või präänik? Sõltub situatsioonist, noh, eks seal öeldakse mõlemat. Ja, ja sõltub sellest, kas, kas tõesti iga päev nüüd kohtutakse ja töötatakse siin ühes majas kas koos või, või kui sa lähed kuskile külalisdirigendiks pead ühe prooviga midagi tegema või, või midagi sellist. Selles mõttes situatsioonid on alati erinevad ja vajalik on nagu tajuda seda, et mis parasjagu toimiks paremini. Huvitav, kas tõesti on tõsi see, et üks hea anekdoot läheb kohe loo palju paremini lahti? No on dirigente jah, kes nagu püüavad vürtsitada seda meeleolu anekdoot, aga esiteks mulle jääste endale anekdoodid meelde ja ja ma ei ole ka selline inimene, kes, kes nagu vahepeal tingimata peaks nalja tegema. Et sõltub jälle tegelikult sellest hetkest, kus protsessis ollakse, kui protsessis ollakse nagu niimoodi alles suhteliselt alguses ja, ja noh, asi on nii-öelda väga tutvumise perioodis siis on muidugi see tööprotsessi intensiivsus ja, ja selle toimimise laad on ka pisut teistsugune, et siis on muidugi vajad sellist toonust üleval hoida, sest palju pause tehakse ja palju tuleb võib-olla rääkida, palju tuleb natukene oodata, kuni kolleegid midagi seal sätivad. Ja, ja siis on see võib-olla jah, põhjendatud, aga niimoodi kiirelt ütleme, ajakasutuse mõttes noh, niimoodi pea proovida ja väheste proovidega tehtavad kontserdid, etendused seal nagu liigne rääkimine on pigem pigem kahjuks. Jah, nii et kalamehejutud iga kord ei olegi nagu head. Aga Haifa välja. Kuidas te taastate, mis on see kontrast mis toob tagasi teatri tööle kulunud energia? No see ilmselt ei ole ka mingisugune uus asi või uudis, et et ikkagi loodus on see, mis, mis nagu annab energiat juurde, kui siin linnakeskkonnas ja sellises kirjus ja raskes kollektiivis nagu üks ooperiteater on iga päev töötada, siis siis ikkagi looduses saab seda rahu ja energiat taastada. Ja püüan nii palju, kui kui võimalik on looduses viibida ja seda nautida. See on ka vajalik, sest vastasel korral lihtsalt lihtsalt enam seda energiat. Ühel hetkel jätkub. Tänan väga intervjuu eest Toivo välja, küsija oli Ene Pilliroog ja veel viimaks. Missis toob õhtul hea rahuliku unega öökapiraamat või õhtu muusika. Ja rahuliku une toob hästi õnnestunud etendus.