No on A. Ja O. Tänases saates on ümberstuudiolaua istumas helilooja René Eespere, kirjanik kunstnik-lavastaja Ervin õuna puu ja saatejuht Ene Pilliroog. Loominguga on üsna sageli niiviisi, et kui miskit valmis saab, siis on kaks võimalust. Kas kunstnik, kes on selle loonud enam rohkem ei puutu, ei teemat? Ei seda asja ei segaobjekti. Või saab ta niivõrd tugeva inspiratsioonilaengu, et ta ei suuda loodud asja maha jätta, mitte Need eelnevad intervjuud, mis ma olen teinud arenis pere Ervin õunapuu, Ooperigurmaanid teemadel. Sain aru, et see ooper oma sünnilt ideelt mõttelt on just selline, et kumbki teist ei saa seda mõtet maha jätta, mitte. Ja tahate edasi minna. Esimene küsimus on lihtne, et miks. No mis puudutab seda teemat, et kas helilooja või kirjanik pöördub oma nii-öelda juba kirjutatud asjade juurde tagasi. Et kas see nüüd on, loomulikult on see ebaloomulik protsess võib öelda, et see võib olla nii ja naa. Mina võin rääkida ainult oma isiklikust kogemusest, nii et et ma olen pöördunud tegelikult oma vanade asjade juurde väga mitmel põhjusel uuesti tagasi. Üks on tehniline põhjus käsitööndusliku oskus. Et kui noorpõlves sai kirjutatud mingisugune teos, mis sulle tundus tol hetkel väga vajalik olevat väga tähtis oma teemalt. Ja kui sa 10 aastat hiljem näed, et see teema oli tõesti väga oluline ja on oluline ka 10 aastat hiljem sinu jaoks ja kui sa märkad seda, et ta käsitöönduslikult halvasti tehtud, siis sa võtad lusti käsile, elad selle kõik selle protsessi uuesti üle ja sa annad talle selles mõttes lihtsalt täiuslikuma käsitöölise välimuse. Nii et ma pöördun oma vanade asjade juurde tagasi küll, sest et mis seal salata 10 aastat tagasi kirjutatud Orgstreeritud orkestri lood on praegusel hetkel minu jaoks väheütlevad ja tehnilised puudulikud ja ma ei põlga seda. Vajavad ma olen võtnud väga paljud omad vanad asjad käsile ja neid uuesti vaenlane see on üks võimalus ja on ka tegelikult mingisugused, mitte käsitöölised, kui faktid näiteks on mingi teema, mis sind tegelikult kummitab läbi elu väga valusalt ja kordsa käsitled seda teemat ütleme väiksemas vormis siis sa leiad mingisuguse suurema vormi tema jaoks tegelikult käsitled sama teemat uuesti. Nii et on ka sääraseid asju olnud ja näiteks noh, minul on üks säärane teema, mida ma olen kõige mitmes teoses nagu läbi proovinud ja läbi kirjutanud väga erinevate vaatenurkade alt küll individuaalselt, küll läbi koostöövormide teiste tegijatega. Seaduse ees, see on üks mõistujutt, nii et et see mind kummitanud väga pikka aega tundub, et ma ei ole veel ikkagi maha rahunenud, et äkki äkki kunagi saab veel selles ka mingi ooper tehtud, need. Ja tundub, et just kõik see, mis on mõista öeldud, on see, mis meid elus edasi viib ja arendab, Ervin õunapuu, ega siis ometigi gurmaanid ei sündinud sellest mõttest kas siis küüslauguga või ilma. Aga ei, muidugi mitte, ja sedasama gurmaanid on ka plaan, mahub ühe minu väga laiasammas, aga kitsa nagu teemasse, et miks üldse kunsti vaja ja olemas. Aga mis puudutab ooperit, et kas vanasti elasid ja René muusikaooperiga siis mind niivõrd vaimustuses ja niivõrd rabasse, esiteks et Esper ütles mulle, tegi ettepaneku kirjutanud libreto ja siis nüüd, kui me läheme sellega edasi, et kas minna uuesti nagu vana asja juurde, siis tegelikult on see uus asi, et ta ei ole vana, ta läheb edasi, areneb ja ma arvan, et minu kui võhiku jaoks ooperis ma ütleksin niimoodi, et ma ei näe mingit vahet, et kas on eespere või, või on Verdi või, või vaagnale. Aga kui sõnaliselt väljendada oma mõtet, mis hakkab helisema muusikas kas see inimene, kes neid sõnu kirja paneb, seda mõtet, kas teda kuidagi mõjutab see, et see mõte hakkab helisema või ei ole sellel asjal üldse mingisugust tähendust? SÕNA loomise ajal? Ma arvan, selle üle saaks väga pikalt rääkida lausa filosofeerida, aga seda ei ole vaja ja ma mõtlen, nii et kõige tähtsamale idee ja noh, sõnum on väga ühe asja selgitamiseks ja ka laulmiseks muusikasse pääsemiseks, ma näen seda niimoodi. Olulisem on idee ja ausalt öeldes, kes kirjutab sõna ja paneb sõnad ritta, ühesõnaga, moodustub libreto, see, ta ei olegi nii tähtis nagu ikkagi minu jaoks on ooperis kõige tähtsama muusika talle siis on seal nii-öelda sõna sõnakunst sinna juurde. Jah, aga nagu te ise ütlesite, see on kõige olulisem idee ja selle juurde ma tahaksingi nüüd jõuda selle idee juurde, et kuidas sündis gurmaanide idee. Jõuan otsapidi jälle ikka ka küüslaugu juurde, et ega see ei ole ju ometigi see, milles ta sündis. Ma eeldan, ma mõtlen, et mis on see vaimutoit mida te mõlemad selles teoses ühtiviisale otsinud testis olete andnud. Kolmandat viis olete avanud meile. Allkiri ees peaks ikkagi nähtavasti rääkima Ervin sest, et igasuguseid ideed, mis nagu materialiseeruvad, ütleme konkreetsest teoseks et peab olema mingi algtõuge valk põhjus, et noh, et miks neil üldse lastakse materjaliseeruda ja see, et üldse maalitsaid materialiseerunud teoseks saada oli tegelikult heliloojate liidu ja Estonia teatripoolne kokkulepe ja see kokkulepe oli siis säärane, et eesti lavateoseid, et meie muusikapildis eriti nüüd uuslavastusi ei ole just väga palju. Ja Estonia teater vaatamata noh, nii-öelda suhteliselt pingelisele finantsolukorrale ja teades, et ooperiklassika meelitab publikut alati rohkem saali kui kaasajatükid. Ometigi nad võtsid selle riski ja andsid lubaduse heliloojate liidule, et nad toovad lavale ühe õhtu teie eesti lavamuusikat. Ja tehti viiele heliloojale ettepanek, et nad võivad luua lavateose enam-vähem siis lepiti nagu kokku esiteks selles ringis, et noh, et kes võiksid olla esiteks potentsiaalsed kirjutajale. Sest et selge on ka see, et päris verinoorele nähtavasti seas katsetamise võimalust ei riskitud anda. Ja enam-vähem lepiti kokku baari täpselt, et kes kirjutab ooperit, kes kirjutab balletti või midagi säärast, et see ei pidanud olema mitte kolm või neli ütleme lühiooperit ühel õhtul, vaid võisid olla muidugi mida näiteks Eino Tamberg kasutas. Neeme Kuninga soovitusel juhiti kokku mind ja Ervin õunapuud ja niimoodi see koostöö tegelikult sai, alguse põhjus oli tegelikult säärases heas tahtes ja huvised tegelikult, et Eesti lavateoseid uuesti nagu sünniks. Ja siis, kui ma olin Ervin õunapuu ühendust võtnud ja tema ukse taha saabunud ja ukse avanud ja tuttavaks saanud, sest et mina ei olnud tegelikult terminiga ennem riiklikult tuttav mitte. Ja asjad arenesid tegelikult algideest, millega ma alguses Ervini juurde tulin, natuke teisiti. Nii et ma tulingi. Tegelikult kahe ideega üks oli Herman Hesse Augustus, millest ma ise mõtlesin, et võiks ooperi kirjutada ja teine oli seesama Kafka. Ervin põhimõtteliselt oli ka nõus nendel teemadel libreto kirjutama, aga siis ma lihtsalt küsisin, et äkki energia, mingi säärane asi, mis on tegelikult nagu tema teema juba ja tekendatud poolenisti kas valmis või siis tuligi välja, et säärane teema on jah. Ja ma arvan, et nüüd edasi võiks rääkida Vervine, mis teemas oli ja milline vorm tal algselt. Ta oli siis ja just oli täpselt nii, et Renee helistas ja oli ukse taga ja siis me rääkisime siis ma mõtlesin nagu muuseas, võtsin sahtlist välja. Belli, õigemini jah, siis üldiselt kas me umbes kuu aega tegelesime sellega? Helistasime päris tihti ja nii ta sündiski. Libreto algidee oli nagu minu, kuid ikkagi ma rõhutan, et ooper sünnib helilooja ja siis libletisti väga tihedas koostöös ei ole niimoodi. Kirjutatakse valmis, üks lugu ja siis libetist ajab nagu näpuga järge heliloojale, et vot siin selle asja juures on see noorte, need asjad, niisugust asja ei ole. Et ikkagi helilooja on nagu jah, kõiges ikkagi see halg idee, ma pean silmas libretistil siis, et ikkagi ta teise järgu, Rain, ma pean selle juurde. Jah, ma olen kuulnud muidugi ka selliseid lugusid, et libreto on olemas, praktiliselt ei puutuda üldse kokkugi ja sünnib ka ooper. Aga ikkagi jõuan ma tagasi oma esimeste küsimuste juurde, et kuidas ikkagi sündis iva, see idee ütleme siis novelli seni ide. Seda on peaaegu võimatu, ausalt öeldes seletada, sest tahaks nagu ideed hõljuvad õhus ja see ei ole ka inspiratsioon, mis sind ühel hetkel tabab, et taevas avaneb ja vaat nüüd niimoodi on vähemalt kirjutada vaid, et ta seal algidee on. Ta on üldiselt kirja pandud piiblis ja see on Johannese ilmutusraamatus, kus üks hingel soovitab et aga minu mõtetest või maailma asjadest üldse aru saada, et vaata ära ja allkirja sealt. Ja inimene mõtleb, et nüüd ta peab sõna otseses mõttes võtma kätte selle raamatu ja hakkama seda ära. Ja ja see oleks nagu noh, lihtsustatult või, aga jah, mingis mõttes allegooria et jah, täht-tähelt nagu pühakirja lugemine või siis laulmine. No see on nii inimlik, et kui öeldakse, et võta ja söö või et see on sinu eluleib siis sa mõtled, et sa pead hakkama paberit, seened. Aga siin on see asi jällegi, mis on ka nii inimlik. Et me ei oska mõista seda suurt ja samas me ei saa aru meie julge võib-olla aru saada ja võib-olla olen ma ka täiesti nii piiratud, et ei saa arustabilt kõnet, mis meile öeldakse. Siit tekivad käärid. Tegelikult ooper ei ole päevakajaline, mitte. Kaugeltki mitte kuigi need nüansid, mis, mis seal sees on, need võivad olla täiesti elulised ja see ei huvita Igast noh, Eestis on ka oksjonid, praegu müüakse maale, aga, aga see ei ole mitte mingil juhul ei ole ta paralleel või mingisugune haaratiivsele laps Ruusmite. Kuskil otsas juba see ütleb Pealkiri gurmaanid, et noh, et tegemist on ikkagi mingites Noobidega ja noh, eks meil käi ju mitte iga inimene, esiteks sul peab olema huvi, sul peab olema kiindumus, kirg ja noh, ka, mis seal salata, sul peab raha olema, et jooksnud, nii et noh, et, et see ei sobi igale ühele ja täpselt samamoodi mitte igaüks, ütleme isegi tavalist söömaaega ei kujunda sääraseks pidulikuks tähendusrikkaks teeks ükstaskõik kõige tavalisemad, nii et ka väga erinevaid inimesi, aga on just säärased, kellelt kõik igasugused toimingud on väga tähendusrikkad. Kuigi, ütleme, parun ei ole just tõstetud selles mõttes esile oma eriliste vaimsete võimetega rahalised võimalused ikkagi suured. Aga ometigi ei ole välistatud ka seda, kuigi see on muidugi halenaljakas seal ja ütleme seiki, kus ta podiseb maalija ja siis suud lopstrite kõrvutab seal ja ta leiab, et et milline harmooniline koloriit nendes värvides, et see on ka mingi viide, see, tal mingisugune soodumus, ütleme säärasest Snobismile ka selles valdkonnas, nagu on Ja. Kui kaari Üks asi ongi see, nagu selles ooperis ongi, et ega kõik need tegelased ise, kaasa arvatud koor no ega nad ei ole just kõige targemad inimesed osal lihtsustatud kujul, nad on avamoodi müüdid, arheotüübide esindavad teatud maailmavaateid, kuigi üks inimesel laulab parunaga tema sisselao hoopis palju rohkem. Ühesõnaga et ta on tegelikult üks osa inimkonnast, kes suhtubkimatajast seadustesse nii ja et need ongi teatud märgid, on need siis peaosalised ja kõrvalrollid ka, et ei maksa võtta niimoodi, et nad ongi reaalsed inimesed. Sellisest inimesest peaksid viibima. Ooper on fantaasia ja see mõte, see sõnum on ka siis selline allegooriline, kuidas seda tuleb? Täiesti loomulik ja noh, minu meelest maailm oleks ammu surnud, kui inimesed oleksid kõikvõimsad, targad, saaksid kõigest aru, jäi, liiguks kuhugi edasi. Selles mõttes maailm elus ongi, et me kõik oleme otsijad ja ekslikud ja see on väga meeletult põnev uurida, miks üks või teine loominguline inimene otsib, see tähendab seda mingi mõte, kasvõi seesama ilmutusraamatut, et on teil kaasas olnud, kui te olete teinud ühte, teist ja kolmandat, väga maist, ükskõik mida seal, aga see ei ole teinud, mitte maha jätnud. Ja see on üks väga edasiviiv, progressiivne positiivne alus. Kui inimest kannab kaasas elus mingi selline mõte, mille läbi ta ise avaneb. Ma arvan ka nii, et, et oleks selliseid inimesi rohkem, kes tegeleksid mõtlemisega. Ning nüüd ma jõuaksin nagu selle ooperigurmaanid küüslauguteema juurest järgmise astme juurde, teie mõlema puhul, et mis on teie jaoks, see eduleib. See nüüd on säärane ränkraske filosoofiline küsimus, eks ju, ja ja ma arvan, et ei ole mina see, kes sellele vastab, sest et igalühel on antud oma tee käia ja oma avastused omastada. Kui rääkida sellest, et ma olen nii-öelda kujunenud heliloojaks see, kes tunnetab ja väljendab oma maailma nägemise tundmusi helides tagasi. Ju see on üks minu elamise ja olemise üks kõige olulisemaid aluseid ja seiku, võib öelda loomulikult see ei pruugi olla nii-öelda see ainus, mis inimeseks olemisel oleks võib-olla kõige olulisem. Ma arvan, et see ei ole kõige olulisem sest vaimsuse materjaliseerumisel tähendab on vähem materiaalseid lõpptulemusi, sest Loomingu siiski ütleme mingi mõtlemise, mingi nägemise aistingu materialiseerunud, eksju, ma pean selle aistingu ja selle nägemus ikkagi kuidagi kirja saama, sellest jääb järgi mingisugune nuud. Et põhimõtteliselt on maailma kogemust võimalik ainult lihtsalt nii-öelda läbi mõtlemise läbi tundmuse ja ütleme kas või läbi meditatsiooni tunnetada, eks ju, jaa jaa, pruugi sellel olla mitte mingisugust säärast materiaalset tulemust. Aga nahili loominguga praktiliselt niimoodi on. Kui Renee rääkis, et kui üldse on midagi maailmas ja inimeste sees midagi, mida me saame nimetada jumalikuks, vot siis on see muusika. Sest ma olen ise kirjutanud mitmeid raamatuid, maalin pilte, ühesõnaga otsinud mingit väljundit, et kuidagi ennast seletada vaatajale-kuulajale. Ja neid raamatuid peab tõlkima, eks ole, ja pilt aga peab selgitama ja on inimesi, kes ei näe, siis nad ei näe pilte, ei saa lugeda ja nii edasi. Aga muusika on üks kõige olulisemaid ja üldse ei häbene seda öelda, et ma usun küll, et helilooja heliloomingut see on midagi jumalikku, midagi täiesti müstilist, mis on antud väga vähestele inimene, kes seda suudavad ja selles mõttes ma pean ennast väga armetuks inimeseks, aga olla midagi puudu. Ma tahaksin väga, et ma oskaksin ka helisid luua, aga ainus asi, mida ma ei oska. Ja kui ma olin noorem, siis ma mõtlesin, et ma tahaks ehitada sildu kuskil džunglis, ajada teid, siis polnud see võimalik, nüüd on see võimalik, aga nüüd ma olen juba nii vana inimene, et ma ei hakka kuskile ronima seiklema minema, et nüüd istun kirjutuslaua taga ja siis rajaneid, sildu ja uusi teid siinsamas jah, kirjutada taga. Ei vahet sildu, siis mõtlemist ja otsimist ja minemiste vahel ka ikkagi Ervin õunapuu ei saanud teilt vastust sellele küsimusele, et need otsingud Misty siis teie mõtlemises praegusel hetkel nagu on, et mis on see elusus teie jaoks? Minu jaoks ellusus või eesmärk elusamus nagu, nagu on räägitud ja kirjutatud, on see, et ma ei tahaks, et fantaasia oleks piiratud. Aga aastasadu on olnud, inimese fantaasia on piiratud. Ja selles on süvitamist inimene iseenesest. Nii nagu muusikas on, eks ole, kaheksa nooti ja siis need erinevad murdumised, nii on ka tähestikus loetud tähed ja kui lihtsamalt öelda, siis kõike, mida me ette kujutame, mida me unistame, tähendab see kõik on kunagi varem nähtud ja varem kogetud, sest ma ei oska hoomata seda. Ja sellepärast otsingi ma neil nii lihtsaid võimalusi, et oleks võimalik seda fantaasiat arendada, edasi minna edasi, sest noh, üks näide on see fantaseerimised, et millest tekib hirm ja siis mismoodi näevad välja koletised, kes meid ründavad, et meil kõigil on mingi kaheksa silma kuuse halge, tähendab, me ei oska ette kujutada midagi sellist, mida me pole kunagi kogenud. Ja see on minu hirm, minu inspiratsiooni otsimine et avardada või siis lüüa see maailmapilt natukene avaramaks, teha sinna üks auk, ühesõnaga mõtlesin seda. Jah, Me alustasime oma jutte ooperist, gurmaanid, sellest, kuidas sündis idee, et idee sündis piibli sõna põhjal. Ja me teame seda kuivõrdpildikõnes on antud teada asjadest, mida ei ole meie maailma keeles võimalik ilmselt teisiti inimesele anda. Ja kui vägivaldselt meie inimesed, seda, mis meil on öeldud, tõlgendame edasi, anname elu malliks, võtame ja loome. Nii et teie ooperi sünnibaas on kantud väga sügavast murest maailma arenguasjade pärast saan mina nii aru. Ma ei oskaks nüüd öelda, et kui sügav mure nüüd see on, sest et maailm on olemas ja eksisteerib tegelikult meist selles mõttes nagu sõltumata meie tahtest sõltumata. Ja selge on see, näeme, ütleme, kogu selle maailma ilu ja koledust tegelikult ja kõiki neid vahe vikerkaaretoone seal vahepeal. Ja seda kummalist olendit, keda nakatud inimeseks kutsuma. Eks ooperi aineski juba täpselt sama moodi kõik, mida mofoosid, mida keegi võib nimetada küll metamorfoosi, küll muundumisteks, küll hälvet, teksti, kõikideks, muudeks asjadeks, siis põhimõtteliselt ma arvan, et eriti nüüd, kui see esimene alguses me võime seda nüüd nimetada kas esimeseks vaatuseks või algselt, nagu ta oli lühiooperina, mõeldud et edaspidi tundub praegu, et väga paljud asjad, mis seal sai hetkel nagu viidatud ja nüüd nähtavasti edasise protsessi käigus nad täpselt samamoodi nad muutuvad. Kas nad saavad reaalsemaks lihtsamaks, aga igal juhul nad saavad mingisuguseid. On see juurde, mis tähendab, et ei tule lahendusi asjadele, tähendab ooperi hakka pärast ütlema, et kas see on õige, kas on valeooper tahab öelda, et see kahjuks niimoodi oli ja täpselt samamoodi on veel lahtine, seesama võimalus nagu öelda, et kas sa nüüd täielikult ikkagi fantaasia vili või vastupidi, maailm sisaldab nii palju säärast kummaliste kentsakad, mis on ka inimesega seotud. Et samas võime väga vabalt öelda, et see on realistlik ooperid ja nii, et kõik tõlgendamise võimalused jäävad alles. Lähemegi realistlikumalt edasi, selles mõttes, et kõiki neid ideid ja mõtteid ellu viia on tarvis lavastuste tarvis värve on tarvis kostüüme ja valgust ja inimesi, kes siis mängivad-laulavad. Üks selline tüüpiline operani on see, et üks armastab ühte ja see teine jälle ei armasta seal suured võimuvõitlused on midagi konkreetset ja maist ja midagi väga selge, et kõik liinid on selged ja jõutakse siis kas kire, mõrvani või võimu mõrvani võim, millegi selliseni. Noh, te räägite kõik elamus, mis meil juhtub teises vaatuses, need tulevad. Aga nüüd, esimeses vaatuses, ma kujutan ette, et nii lauljal kui pillimehel kui dirigendid oli küllalt raske kaasa tulla nende vaimsete liinidega, kuidas te tunnete site teostuses kuivõrd hästi haakuv oli ja mõistev oli see lavameeskond, keda te poolisite üks helides, teine sõnas kujunduses lavastuses. Kõik ohjad olid dirigendile vaatamata tundub, et väga paljuski Ervin õuna puges. Või ma eksin? Ma arvan, teeksid sest ikkagi helilooja kõige tähtsama veel kord rõhutan seda ja millegipärast eriti nüüd jooperile tuli uus roll, au siis ikkagi rõhutatigi libletist ja minu meelest ikkagi muusika kõige olulisem asi mis, nagu puudutab seda minu lavastamist või noh, ma ei ole ju lavastajat, aga miks, miks me ise tahtsin hirmsasti teha ja miks ma tahtsin seda kujundada ise hirmsasti seal lava peal. Et keegi ei saa mulle öelda, et et ma olen kuidagi libreto ideest valesti aru saanud, sest Henn toovad. Sellepärast võtsin selle julguse, et nüüd ma ei arvaks, et ma olen mingi ooperilavastaja, ei, ei seal lihtsalt arvas ka, et see on ainuainuvõimalik, tuua see lugu välja just niimoodi, nagu on see noh, me peades sündinud nagu ise. Kui seda oleks lavastaja Arne Mikk, ma usun, et see ei oleks olnud see lavastuses. Minu meelest see väga lakooniline lavakujundus, mis on kontsentreeritud tegelikult ainult idee avamisele, see ongi just see asi, mis jätab tegelikult väga paljud asjad lahtiseks. Ja see oligi esimene eeldus selleks, et seda lugu saaks nagu edasi rääkida. Otseselt ei panda lava kujundusega ja igasuguste muude detailidega ei panda lõplikult paika kõiki suhteid. Seal on kõik lahti, rääkimata siis me ei tea tegelikult, kes on parem, ei tee üldse midagi, kust ta tulnud on, miks ta seal on, kust tuleb tema raha? Ei tea, miks see vastan paruni juures, mis neid omavahel seob. Miks oksnel käib Sebastian, aga mitte Parun kuigi Sebastian kasutab parun raha volitused, tal on neid ka lõpuks seda, et mis ajendil Sebastian tegelikult originaali koopia vastu vahetada? See üllas eesmärk, vastupidi, on see egoistlik, vastav videosi kriminaalne eesmärk. Me ei tea seda praegu nii, et kõik need nüansid tegelikult jätsid just otsad nii ilusti kenasti lahti. Et nüüd on lausa himu neid asju nagu edasi rääkida. Ervin õunapuu tahtsin küsida seda veel, et missugune tähendus on, ütleme, suurte asjade nükelist kõrval kõigetena osastamine kellegi teise mõttekäigu poolt. Et kui millestki tõsisest nagu räägitud ja siis nagu kiil tuleb vahele. See on üks kõige vahvamaid ja, ja kõige mõnusamaid tundeid olemas. Pealegi kiilu mees, mitte kiilumees, aga, aga lihtsalt Platri huvitav, kui näiteks jutus toimub äkiline pööre või noh, mõte, pööre ja noh, kui see rumal tähendab, kui annab midagi uut juurde. Mulle alati meeldib see. Et siis see kiil avardab nagu seda suuremat vä? Ja loomulikult siis lausa avab, kui me räägime konkreetsest kiilust kõik laiali ja sünnib midagi uut. Sageli öeldakse niiviisi, et lapse suus peitub ka tõde. Ta ju küsib nii siiralt seda asja, mis teda tõeliselt huvitab. Ja mina usun ka seda, et nii on ka, ütles üks poisikene, ütles kunagi, et kuningas on alasti Neta. Ja sellest ei ole mitte midagi, sest see on tema loomulik olek. Muidugi, ja tähendab, lapsesuu on üks jah, kui teda ei ole õpetatud veel, kui ta ise uurib ja sisse, jah, lapsesuu on üks igavesti tärtsuma. Aga lavastuse väljatoomisel lihtsalt üks puudus oli see, et meil on nii vähe, aga meil oli ainult kas kolm või neli, eks seal peaproovi laval tähendab kogu koguses tehnikaga täis algusega lihtsalt see oli nii väike aeg, et me mitte tünn oleks jäänud, aga lihtsalt asi jäi hõredaks, oleks tahtnud rohkem täpsust ja kooriga, aga mis puudutab sellesse, et ma olen lavastaja, siis ma muidugi ei ole seda, sest. Ma olen teatud hirmud, näiteks, ma kardan koorida nii palju inimesi ja miks nad peavad mind uskuma, mis ma ütlen. Ja ma ei ole just ka noh, kõige parem rääkija, ma lähen närvi, ma hakkan koperdama, tähendab, ma ei ole, lavastaja on rohkem, olen väljamõtleja ja mõtlesin ka proovida, Reneer, et ole hea, ütle nüüd, sina, mina, ütle midagi, mina istun siin saalis, aga vaatame, teeme niimoodi. Et ma arvan, et keegi ei saanudki küll aru jah, et sihuke abitu olen, aga lõpptulemus see minu meelest lahule asi õnnestus. Missugused on niivõrd vähe ette kandsite jälle jälle? Seda peaks, seda peaks küsima Estonia inimeste käest. Ja see ei sõltu meist. Aga mis puudutab veel, ütleme seda meeskonda, siis põhimõtteliselt oli algmeeskond on tõepoolest ütleme libreto autor selles koostöös, et see oli, ütleme, Ervini minut anda, mis oli see peamine mootor kui siin Ervin kogu aeg muidugi ülistab ja tõstab selle muusika tähtsust. Põhimõtteliselt loomulikult ühest mingisugust tekstist teeb ooperi, teeb muusika, eks ju, sest muidu teeks näidendiks näiteks, aga mina jälle muusikakirjutaja on, ütleme, et on ikka vahe küll, nii et see tekst, mille peale sa muusikat kirjutad, see võib ikka nii väga erinev olla, nii et sest tuleb lihtsalt erinev lugude, et nad on ikka mõlemad väga olulised meeskonnast võib-olla veel nii palju, et kui ma sain selle lõpliku libreto versiooni ja need tüübid, kes seal siis nii-öelda lahtreid kirjutatud, siis oli mul täielik visioon kestnud nendest osatäitjatest peaksid need neid rolle tegema. Ja mul oli esiteks meeletult hea meel oli see et kuna meie solistid on, on tegelikult küllalt hõivatud rahval planeerimise aeg jäi küllalt lühikeseks, ütleme pool aastat pidid nad tegelikult tegema oma tööplaanid ja kõik muud asjad. Sest et selge on see, et üks laulja ei suuda korraga teha, ütleme näiteks 10 erinevat ooperi ja mul oli meeletult hea meel, et neil oli see võimalus, et kõik see kavandatud tegelaskujud et need isikud olid hetkel võimelised seda tegema. Ja no vot, ma ei oska isegi öelda, kas need tüübid, mis olid juba libreto sisse kirjutatud, kas need olid nii omased meile, aga tundub, et nad, esiteks, nad läksid väga kiiresti oma rolli sisse ja tegelikult see ei tundunud raske olevat ei neile ega meile. Sa räägid kogu aeg umbisikuliselt, kes on need tüübid, mis on nende tüüpidega? Paruni rollis oli Jassi Zahharov, Sebastiani laulis Raumo help. Priit Volmer oli preester ja Riina Aire, enne oli vürstinna, need olidki peaosalised seal, sest et koor oli ainult sukeldumist, teenis liitunud, nii et põhimõtteliselt see oli nagu kolme mehe ooper, võib öelda, sest et kaob just linna roll nagu nii-öelda selles esimeses vaatuses kujunes väga põgusaks, eks ju, on väga oluline ja väga tähendusrikas, kui nüüd me üritame kirjutada pikka lugu, sest et nüüd hakkab tegelikult nagu öeldakse ikka mingi jama, siis otsi naist seal väiksed ära teha, nii et et, et just hinna roll kujuneb päris suureks, väga intrigeerivad. Aga selles esimeses lõigus jah, seda ta ei olnud. Nagu neile sai ooper tutvustatud, sest et esimene kord ma pidin seda noh, niimoodi markeerima, ise kaasa laulma, mängima kõike muud asjad, nagu nad seda kuulsid, oli näha nende pilgus, esiteks, et nad nautisid seda, sest see tundus olevat naljakas, seal on väga palju sääraseid ütlemisi, mis haridus, inimese paneb laginal naerma ja nad tegid seda tööd väga suure põlemisega, innustas mind selles mõttes väga. Huvitav, huvitav, no mis liinilise naisrahvas vürstinna sinna ooperisse sisse toob? Naiste paeluv põim rohkem kui mees rahvaid. Ei, ma ei usu seda, aga aga et noh, seal on alati huvitav vaadata, kui on tegemist võimuka naisega ja ja kui tegemist targa naisega ja elus naisega ooperilaval sõnalt huvitav ajast aega. No ja kuidas edasine kirjutamine siis nüüd toimub, et kas praegu on mõtete kogumise aeg või juba on paber midagi salvestanud? Juba on, on nagu salvestatud ka ja aga ma vean Renele seda ei näita, me leppisime kokku, et aprilli alguses, et siis nüüd on natuke aega veel põsine ööd-päevad läbi sellega. Mis siis tulemas on teine vaatus või teine ja kolmas. See peaks teine vaatus ja koos finaaliga sisse. Ja siis seda ei taha nagu loomulikult praegu ära öelda, et kuhu. Mitte kuidagi ei taha, mitte kuidagi välja jõuab. Hea, sest, sest kui me seda räägime ja siis äkki ta ei jõuagi nii välja, et siis on keegi pettunud, et sellepärast ei räägiks asja lõpuni ära. Praegu. Sester nii alul ei mõelnud ja seda me teeme ju pikemaks, lugu niimoodi, kuna jutt oli lühiooperis, siis tegelikult see proportsioon on kokku lükatud nagu lühiooperis tegelikult esinema otseselt küllalt hea ja praegu mul on hirm selle ees tegelikult, et mismoodi kujuneb selle järgneva osa dramaturgia ta ei saa enam tihedamaks minema nüüd tegelikult ütleme kuskil peale seda peab olema suhteliselt nagu hõredam periood, et lõpusena Diana. Mind mul ongi need lahtiseletamist ka, kes on kes? Just eks ma olen sellest juba korduvalt rääkinud, tähendab, et kuigi ma naudin alati kirjutamise protsessi, ma ei ole nii-öelda kaifindi lustinud ühe loo kirjutamist vist rohkem kui, kui selle ooperi kirjutamist ma nautisin. Nagu ma kirjutasin suuremaid vormeheloratooriumide kõike niimoodi, sest MAZ see idee oli see, mis mind kogu aeg nagu põletas seestpoolt ja ja see näriv valu tead, ütleme kogu aeg, mis sul nagu oli, sest et siis ei saanud sa magada ja kuna ma kirjutasin kolm oratooriumi järjestuses on poolteist aastat, sa oled nagu selles mahlas nagu sees. See oli ka see, mis on sul aega meeles ja, aga kuna need uratooriumid olid säärased väga eksistentsiaalsed ja, ja see teema oli väga raske ja ta nagu kurna selles mõttes nagu ära. Aga see ooper on vastupidi, ta andis mulle tegelikult samas nagu ülestõusmist nagu säärast jõudu juurde ja mõtlen, et see oli üks toredamaid perioode, alus, ooperi kirjutamine. Aga mis ma tahtsin öelda, ühte asja, on see, et et armastatakse öelda, et alguses oli sõna paika pandud asi, Johanastil kirjutas. Aga ma tahan alati öelda seda, et alguses kõigepealt ja alles siis tulevad igasugusõnad ja muusikaasjad. Kõigepealt on ikkagi idee ja mõte evita, sõna ei ole ka selle ooperiga ja nii on minu arust nagu kõigega. Alguses on idee. Ma tänan teid südamest. Huvitavad inimesed siin klassikaraadiostuudiolaua ümber kokku saamast. Nii oli siis mõtte sõna teostuse lugu. René Eespere, Ervin õunapuu Ooperigurmaanid juures ja jääme põnevusega ootama seda, et kuhu siis ooper välja jõuab. Saatejuht Ene Pilliroog tänab teid. Uuris näiteks ei võiks olla. Leonardo da Vinci? Ei. Ta ole kena, räägime. Veni. Laevaga. Oo.