Rahvusooperis Estonia koostöös marme muusikateatriga käesoleva aasta oktoobrikuus kavas enneolematult suur muusikaprojekt, kui niiviisi võib üldse öelda ajaloolise tunnustatud Seppe Verdi ooperi aida ettekande kohta. Aga just nii ta on suur ja enneolematu. Seda tööd juhib rahvusooper Estonia uus loominguline juht Arvo Volmer, kes on ka tänase saate külaline. Saatejuht Ene Pilliroog küsib, et iga asi saab alguse millestki. Iga mõte, iga projekt sünnib millestki. Kuidas sai teoks see mõte, et Rahvusooper Estonia koos marme teatriga aidad ette kandma hakkab? Natukene naljaga pooleks vastata, siis ma arvan, et nende säilimiseks oma esimese ajaloolise algus üheksandal märtsil 1944., sest tal kui teatel maatasa pommitati ja sellest ajast siis siiamaani toimub tema järk-järguline ülesehitamine. Ei ole saladus, et et selle järgi tehtud tööd mis osalt kiira kassalt talvetingimustes said tehtud, on andnud, mängisid vajumisi vundamentide seni, nii et see töö, mis meil on, ajateatrimaja kallal, jätkub, seal on veel tükk maad teha. Nimelt on eeloleval suvel manis panna põhjalik uuendusorkestriauk vahiks minema, sügavamaks peaks paranema. Nii Stahlis orkestri kõla, kompaktsus, ühtsus kui ka ehk lauluetenduste puhul loodame saavutada loomulikumat õla, tasakaalulava ja orkestri vahel. Samuti lootsime väga, et saaksime teha kordaga publiku osa ja natukene välja ehitada rõdude juures uusi võimalusi inimeste jaoks, aga kahjuks jah, treti ruttastes sündmuste käigust, see võimalus meil rahalistel põhjustel see sedapuhku veel sellel suvel ei teosta, loodetavasti siis aasta pärast. Aga seoses nende küllaltki suurte tehniliste ümberehitustöödega, mis meil plaanis on, on meie maja suveajal remondi tõttu kinni ja eriti kuna töötavat orkestriaugu kui ka osaliselt külglabadega ei saanud isegi proove teha. Ja ja mõte teha sellest õnnetust olukorrast midagi toredat, sündis mul seoses sellega, et enne Savonlinna külalisesinemisi 1985. aastal mängiti Savonlinna etenduse läbi Kalevi tennisehallis ja seal olid üles seatud tribüünid, oleks igavesti tore kogemus, kuidasmoodi suur ooper. Eesti tingimustes võib kõlada teatavasti Estonia teater, ükskõik kui hästi me teda ei remondiks, ta on ikkagi üks väike kodune teater ja nihukeseid trandioosseid mastaape siin kuidagimoodi luua ei õnnestu või ükskõik milliste tehniliste alustega. Seetõttu kannatavad mõnevõrra ka nii-öelda tõeliselt suured ooperid. Kas ei saa neid üldse esitada teatrile või siis peame suruma kokku niukses, piiratud mõõtudes ja nihukeste suurte säravate ooperite hulgast nende peale mõelda siis kahtlemata ühena esimestest kõige meelde sepi Verdi Aida. Nii et osaliselt õnnelikude juhuste kokkusattumusena osaliselt vist midagi natukene pöörast teha ongi nüüd nii juhtunud, et suhteliselt lühikese otsustustsükli ebatavaliselt lühikese otsustustsükli tagajärjel tuleb siis sügisel seda filmiti Kalevi tenniselisaga unisteri tennishallis. Ettekandele Verdi ooper Aida siis kaastegevad on rahvusooperijõud on siis veel loomulikult hangitud juurde lisajõudusid koori poole ja rahvusvaheline solistide meeskond. Ja kuna nagu ma ütlesin, see tükel, milles me selle otsuse tegime, oli küllalt lühikene ja samas nii et mõõdud, mis on meie käsutuses sellest tennisest kallis, on tunduvalt suuremad kui meie omad teatrile majanduses asusime otsima võimalusi, kust me võiksime selle produktsiooni kellegagi koostöös läbi viia ja Tarkovski lähiümbrusest kohe silma Malmö muusikateatri äärmiselt atraktiivse väljanägemisega. Väida produktsioon, mida sealse teatri väga suurel laval on mõnevõrra kokkusurutuna esitatud ja siis omamoodi jälle mõnevõrra suurendatud, on esitatud tal Halla ooperifestivalil seal Kesk-Rootsis ka vabaõhufestivalil. Kui mõõtudest rääkida, siis selgitame võib olla kuulajale, et praegusel hetkel, kui palju inimesi mahutab Estonia teatrisaal kui palju mahutab lava, mis on siin praegusel hetkel lava mõõdud ja mis ootab siis Rocca al Mare tennisehallis ees. Ma võin meetriga eksida, aga minu arusaamist mööda meie lavaauk on vist 12 meetrit lai, seal on veel kasutada 26. Ja Estonia orkester, kui teda hästi tihedasti kokku pakkida, siis võib-olla me saame 70 inimest läbi sedasi orkestriauku mahutada, istuma mängima mahukesin heal juhul 65. Estonia koori suurus on 50 inimese ringis praegusel hetkel ja spordihallis kasutada kaheksakümneliikmeline koor. Nii et oodata on suure ooperitäismõõdulist esitust, kus siis kaasa löövad suurendatud koor ja ka meie oma sümfooniaorkestrile. Ja kui nüüd Eesti pool selle mõttega välja tuli, kuidas siis malm pool sellele reageeris? Nagu selja taga mitmed nädalad küllaltki pingelist läbirääkimistööd ja ma arvan, et me olmeteatril on väga hea meel, et nad saavad kasutada ja produktsiooni selleks, et ka kaudselt ise endale reklaami teha teises regioonis. Lavastaja, kes lavastaja Marianne mürk, rootsi lavastaja, sama lavastaja, kes on valme produktsiooni ja kogu kontseptsiooni autor. Ja millal siis alustate neid töid konkreetselt? Etendused on plaanis seitse etendust oktoobrikuus. Kuidas töötsükkel planeeritud? Töötsükkel on meil ju planeeritud nii, et osad inimesed hakkavad juba kevadel sellega tegelema. Koor osaliselt ja sümfooniaorkestri esimene tööpäev algab aidaa märkide all. Sügisel, septembris. Niiviisi jõuame solistideni. Pea kõik peaosalised on lähiümbruse tunnustatud diaatritest peaosaline kaugemaltki. Ja kui pakkuda kuulajatele mingisugust sellist elamust, mis peaks andma mõõdu välja, mida võib võrrelda nii maailma suuremate teatrite või ka festivalidega, siis loomulikult tahame pakkuda neile võimalust, et nad saaksid kuulata neid lauljaid, kes nendel lavadel ilma teevad. Selle tõttu on meil plaanis ette valmistada kolm koosseisu. Hakkaksin peale kõige lähemalt, nimelt on meil olemas ka üks omade inimeste koosseis, kes prooviperioodil peaks kandma küllaltki suurele raskusele, et me selle tüki nii-öelda valmis ehitama ja sest et külalised tulevad tavaliselt juurde natukene hilisemal perioodil. Tükiraamid on juba septembrikuu keskel nii-öelda paika pandud jaamadest inimestest. Ma arvan, et me saame neid tegelikult näidata loomulikult meie kuulajatele. Aida rolli valmistab siis Pille Lill. Amineerimisena astab, et lina Airen ja radamisena kuulame Vello õrnat. Kõikidel etendustel on meie oma poolt kaastegevad meie passid Mati Palm ja Leonid Savitski. Ja samuti meie tuntud baritonid Rauno Elpia, Aare Saal, Jassi Zahharov. Ja kas külalised jagunevad siis nii-öelda kaheks koosseisus? Külaliskoosises tuleb kaks ja ma olen viimasel ajal väga suurt head meelt tundnud sellest, et tõdeda, et ida poolt tuleb väga palju võimsaid hääli ja maailmas teevad Mariinski teatri solistid palju ilma ja ega suure teatri solistid. Mõningaid üllatusi on oodata Kiievist. Nii et sedapuhku siis naisosades on külalistena kaastegevad Aidana Marina Šaguts. Ja Ameerikas tahan sind ja mägress, kes on siin lähiümbruses ka väga tutaks, on Savonlinna ooperifestivalidel külalisena mitmeid kordi üles astunud. Amnerisena on meil Marianna Trasva Parintski teatrist ja selline Šoatška Kiievi ooperiteatrist. Radamesed on Moskva suurest teatrist Roman Moravitski ja Kiievi ooperiteatrist Aleksander kuurets. Teame, et tänases Lääne-Euroopas üsna sageli klassikalisi oopereid ei avastata klassikaliselt, et on sageli tundmatuseni muutunud lavapilt kaasaegsuse suunas. Kuidas Verdi Aida ka lood on, mis oktoobris tennisehallis välja tuleb? Lavastus on siis, mis laadis? Esiteks tuleb alustada sellest, et kes tuleb sinna ja loodab seal Dennis oli ära tunda, seda tõenäoliselt ära ei tunne, sest et me ehitame tennise loomulikult publiku jaoks korralikud istekohad ja tribüüni ja ka lava ehitatakse sinna täielikult sisse, mida me ei saa teha, orkestriauku maa sisse kaevata ei saa, nii et lava tuleb lihtsalt mõnevõrra kõrgem ja orkester istub siis lava ees põrandal. Loomulikult tulevad kulissid, loomulikult tulevad ka dekoratsioonid. Need, see on tõsi, et väga sageli uuemal ajal kohtab ooperilavastusi, kus operandatud mõnda teise ajastusse ja tegelased on lausa tundmatuseni muutunud. Meie produktsiooni puhul on tegemist siiski nii-öelda klassikalise lähenemisviisiga. Tõsi küll, mees on mingist hüperrealismi rääkida, et lava Tänud liivam Egiptusest kohale toonud ei ole. Aga ja pekulatsioonis ja kostüümis on ikkagi domineerivad egiptuse elemendid. Lavapilt siiski ootaks vaatajaid. Nagu ma juba mainisin, et tavapildis domineerivad egiptuse elemendid on küll lahendus mõnevõrra nii-öelda sümbolistlik ja päris püramiide ei ole ehitatud ja elevante Megaleval näidata kavatse. Niiluse veed voolavad ka rohkem tinglikult kui sulinel. Aga sfinksi toome ära laval. Kas teisel Nedate Malmest? Päeval, kui see saade läheb eetrisse on teil head kuulajad veidi vähem kui kuu aega veel kasutada võimalust osta odavama hinnaga soodsamaid pileteid, sest alates esimesest maist tõusevad piletihinnad. Te ootate igale etendusele, vähemasti saal mahutab, tennisehall mahutab 2000 kuulajat. On seriaalne. Aga loomulikult, see on reaalne, sellepärast et see on äärmiselt atraktiivne lugu. Ma küll ei ütleks, et see lugu põhimõtteliselt Egiptusest on. Eks võib-olla mõni sõna selle loo ajaloolisest taustast. Väga sooviti saada lugu Kairo ooperimaja avamiseks. Verdilt sooviti temalt saada pidulikku hümni Sossiga kanali avamiseks, mis kõik toimus samas lühikeses ajaperioodis. Sassi kanali avatseremoonia jaoks tellimus loo kirjutamisest helilooja keeldus, ütles, et see ei ole, tema on püha. Ja üldse ei tundunud olevat väga sügav, vähemalt alguses selle Egiptuse teemaga hõivatud, aga kui leidub sobiv libreto, siis siis lõpuks võttis tuld ja nii valmiski operadida sedapuhku küll Kairo ooperimaja teise hooaja avaetenduseks. Kuigi väga paljud seostavad seda lugu just nimelt Egiptuse ajalooga, siis tõsiloo tegevus toimub Egiptuses ja laval on vaarao ja tema tütar sõjapealik ja peab preester ja muidugi mõista ka siis kaunis orjatar. Aga no üldiselt see lugu ei ole muidugimõista ajalooline õppetundidega, eks kurss Egiptusesse, vaid ikka lugu inimestevahelistest, suhetest, armastusest kohusetundest ja sellest saab siis, kui need vahel konflikti lähevad. Teinekord on väga kuulsate kaunite ooperid ja ka niiviisi, et mingil põhjusel muusikamaa ilmnevad, unustab ära ja teatud aegadel kantakse neid nagu vähem ette. Missugune on olnud, kui te teate praegusel hetkel Haiida saatus, et kas Verdi Aida on peaaegu kõikide maailma ooperiteatrite laval mängukavas või näitab see ka teatud mõttes selliseid hetkelise unustusemärke? Minu arvates ennetasin mingisuguseid unustusemärke Laida problemaatika, miks teda igas majas praegusel hetkel võib-olla laval ei ole, on see, et inimeste nõudmised on tõusnud ja niisuguseid kokku surutud tuid vähendatud variant ei taha ooperi kuulajad väikestes ooperimajades eriti vaadata. Nad tahavad teha tõelist etendust ja selle tõttu võib-olla see võib aidata rohkem Arena Diviroonas näha ja Metropolitan is ja Mariinski teatris näiteks lähiümbrusest, nii et. Ja siis veel teine problemaatika, ka see on vokaalselt väga suur ooper. Leida sobivaid, aidasid sobivaid amineeriseid, rada, mis ei ole sugugi mitte nii väga lihtne, isegi suurte rahade eest. Aid aaria esimesest vaatusest. Mare Jõgeva salvestus aastast 1972. Me oleme nüüd saate algupoolel rääkinud pikemalt JCB Verdi ooperist Aida mis siis koostöös Rahvusooper Estonia ja märma ooperiteatriga tuleb välja Rocca al Mare tennisehallis oktoobrikuus. Ja siis on kavas seitse etendust, ainult piletit müüakse juba praegu, aga teater töötab kevadel, sellel suvel puhkab, praegu olete aktiivses mängugraafikus. Mõni aeg tagasi lõppes kindlasti innustav läbi ja ülekuulamine. Uus loominguline juht Arvo Volmer sai kindlasti pildi igast lauljast igast mängijast. Kuidas te tunnetate, kuivõrd positiivselt mõjus see, et ühel hetkel kõik pidid ennast väga konkreetselt kätte võtma vormis hoidma? On tarvis loomulikult igal lauljal mängijal ennast kogu aeg. Aga selline aktiivne mängimisega periood teil siin aasta alguses oli, et missugune järelmõju sellest tunda on. Esiteks muidugi ma olen väga Näeb ette ka meie rahvusooperi seadus, et me oleme kohustatud seda asjandust läbi viima ja kui me midagi peame tegema, ega siis me ei tee neid enam lihtsalt. Vanal ajal tehti Tristikese pärast lahtrisse. Ja muidugi teadlik sellest, et ütleme, koorilauljal ühekaupa esile astuda ja komisjonile laulda ja samamoodi ka igale orkestrimängija lik saaliasko oma tavalistest situatsioonist täiesti erinevas olukorras esindaja ei ole sugugi mitte lihtne. See on võib-olla lihtsam veel suhteliselt noortele inimestele, kes alles muusikaakadeemias või koolis eksamitules varastamisest veel värskena harjunud on niukseid asju toimetama, aga ütleme kogenumatele inimestele, kelle tugevus on teatritundmises ja teatrinärvi tajumises on niukene, see kahtlemata ebameeldiv ja raske vaimselt, nii et ma saan aru sellest, et need tulemused on kahesugused. Igasugune põhjuseta stressi tekitamine loovatele inimestele mõjub täielikult loomingule halvasti. Samal ajal iseenesekriitiline olek on esmatähtis kunstnikule sellel hetkel, kui lõpeb enesetäiendamine ja algab enesega rahulolu või lihtsalt minnalaskmine, sellel hetkel ei ole see kunst enam pealtvaatajate jaoks huvipakkuv midagi väärt. Nii et eks mõnevõrra on kindlasti tundous stressimärki, aga väga palju on ka märgata kergendust, et need ei olegi midagi ja minu arvates on vähemalt Nende etenduste tase, kus mina olen käinud. Juhuslikkuse märke on ikkagi oluliselt vähem, kui neid vahetevahel rutiinselt iga päev sealses teatris vahest ette tuleb. Kahtlemata. Ta mõjus kogu see protseduur väga positiivselt etenduste tasemetele, ka pikemaks vajaks kaugemas perspektiivis ja ega siis selline töö ei ole siin rahvusooperis Estonia midagi enneolematut. Te olete ju ise ka lähiminevikku sky kuulanud ka teistes teatrites just nimelt sarnaseid ette mängimisi, et kas te tahaksite siin midagi võrrelda? Alguses mitmed perioodid tööl Moskva suures teatris, kus meenutasin vastu pole etendusi ja Toscana etendusi ja ühtlasi mõõtsin osa suure teatri orkestri atesteerimise komisjoni tööst. Ja muidugi on nii sarnaseid kui erinevaid jooni. Sarnane on see, et ükskõik kui suur või kuulus ei ole teater siis orkestri mängijad, kui nad ükshaaval mängivad, see on ikkagi nende jaoks harjumatu olukord. Nii nad elavad seda väga sügavalt läbi. Mida maailma praktika näitab, kui sageli selliseid ette mängimisi läbi kuulamisi ülevaatamisi toimub, kas siin on mingisugune nii-öelda klassikaline süsteem välja kujunenud või ei ole? See on regiooniti väga erinev. Sammy rikkalikus, toimimismallis on igaüks pidevalt luubi all ja ja nii-öelda uks on kogu aeg poolenisti lahti, võid tänavale lennata, kui midagi ei toimi õigesti ja see on kahtlemata niukene. Valmis, hoiab kõiki pinges ja võib-olla hakkab ka kõrge tehnilise taseme, aga samal ajal on sellel omad väga suured. Negatiivsed pooled. Estonia teatri tugevus on läbi aegade olnud meeskonnatunnetuses või perekonnameetrises niukses Estonia vaimus. Ja seda pidevas küünarnukkidega rabelemises ja pinges kindlasti ei saavuta ja mõtleks. Kunsti puhul on kõige olulisem tema emotsionaalne sisu. Laeng. Teinekord on palju paremad tulemused saavutatavad mitte tehniliste rooside, vaid hästi koos töötanud ja motiveeritud ansambli poolt ja ma arvan, et see on meie tee. Me oleme meie saadetes rääkinud, kui me oleme juttu ajanud, juhtida ja dirigentidega. Kui kaugele juhid ette mõtlevad, ajas hooaegades, et see ei ole mitte päevade nädalate kuude küsimus, vaid ikka kohe täiesti pikem ajalõik kui saate alguses rääkisime sellest, et oktoobrikuus on välja tulemas Verdi ooper Haida mida juhatab Rahvusooper Estonia uus loominguline juht Arvo Volmer siis Arvo Volmer, missugused tööd jäävad nüüd kaugemasse aega kohe-kohe ootama? Tegelikult juba täna tegeleta, lausunud. Selle kaugele mõtlemisega on muide moodi naljakalt asjad, et mida kaugemale mõelda, seda laiema panoraamiga peab tulevikku vaatama. Meil on Estonia järgmise nelja-viie aasta plaane õige mitmeid ja selle tõttu ma võib-olla praegusel hetkel isegi ei peatuks lähemalt ühelgi neist. Sest et mida lähemale Nad tulevad, seda selgem ühel hetkel on seal nagu raudtee argnemine, tuleb sõita sellesse alasse või teise. Praegusel hetkel on eriti seoses sellega, et meie ehitusplaanid lükkusid sellest suvest edasi järgmise suve peale. Veel lisaks sellele suvel siis järgmine suvi. Sellega meil neid rööpaid valida on praegu protsendilise kindlusega võimatu ei suuda prognoosida päris täpselt, mis tuleb aga ooperilauluteatrisuuna pealt puudutada seda ooperimaailma, ooperiajalugu reforminud, oopereid ma mõtlen siin, millest me vist oleme omavahel rääkinud montiverdit ja ka Glockijaga maaklerit. Me sõidame sinna suunas, meisterdame vasakule, mitte paremale. See suund loomulikult jääb. Jah, aga kuidas jäävad suunaga sõitmised, lendamised Arvo Holmeril Eesti ja Austraalia vahet näiteks? Õnneks on Eesti Austraalia erinevatel maakera pool kevadel siis kui Eestis inimesed puhkavad, siiski vaevles parasjagu kibe töö ja seetõttu õnnestub need asjad kenasti omavahel ära jagada. Vähemalt mõne lähema aasta jooksul, kus juba ajaliselt punktid on maha pandud, ei näe ma siin mingisugust huvide konflikti, vaid pigem vastupidi, et siin on ka mõningaid, võib-olla teineteise täiendamise võimalusi. Ma tänan väga praegusel hetkel, Arvo Volmer selle intervjuu eest tänases saates teatriluud saatejuht oli Ene Pilliroog ja veel viimane küsimus siia saate lõpp on see, et Arvo Volmer, mis oli teie jaoks lähiaja rõõmustavaim sündmus või rõõmsamad hetked siin rahvusooperis Estonia. Viimase aja eks rõõmsamaid elamusi oli võib-olla toreda norra eesti tenor Juhan Tralla viimane hästi külaskäik, kus ta laulis nii Alfeedud Traviatas, Kuiga. On sul vannis ja näitas väga kõrget klassi ja väga kõrget kunstilisele meisterlikkusele lisaks veel väga kõrget tehnilist meisterlikkust näitas, kuidas sama hääl ühel päeval saab kasutatud itaaliapäraselt ja teda võib laulda pelganud ooperis, itaalia ooperis, kuidas ta võib kaks päeva hiljem anda ideaalilähedase Mozarti tenori ettekande, täiesti nauditav. Tänan veelkord, Arvo Volmer.