Dirigent Endel Nõgene elus ja töös on täis saamas üks kaunis aastate ring 30 aastat Eesti teatrite laval dirigendina 30 aastat. See on selline ühtviisi auväärne teistviisi siis see 30 aastat ei ole mitte midagi. Tavaliselt on aga nii, et kui inimene hakkab mõtlema tagasi siis tuleb meelde nii palju rõõmu, mis on jäänud sellele teele. Saatejuht Ene Pilliroog küsib, et Endel Nõgene nende 30 aasta sees. Milliseid muutusi sa oled oma südames pidanud läbi tegema oma muusikalistest valikutes oma muusikalistest otsingutes? Või 30 aasta jooksul muutub inimene väga palju, kuigi see kõik tundub nagu eilne päev. Sest täpsemalt ja 28. aprill 1974 oli Vanemuise teatris ohven Bachi opereti pericolaisi etendus ja sealtpeale olen ma siis hakanud Eestis ennast kahe teatri vahele Vanemuise ja Estonia vahel ja olen palgalise dirigendina siis 30 aastat leiba teeninud. Aga teatris olen ma juba peaaegu 35 aastat olnud, näed, sügise saab 30 15 teatris oldud. Mida sa tegid teatris varem? Kui ma Tartu muusikakooli lõpetamise järel Tallinna konservatooriumi tulin, siis selgus, et Estonia teatris on orkestris trompetimängija kohad vabad ja kutsuti mind alguses asendama. Esimene oli lutsiiadi lammermol, kus ma istusin orkestrist sügisel, Neeme Järvi oli just kevadel välja toonud, oli proov. See oli siis minu esimene kohtumine ja saatused lastel täpselt 10 aastat hiljem, 79. aastal, siis juba 25 aastat tagasi debüteeris ilma Estonia teatri dirigendina sellesama luid siia tila mäel mooli juhatamisega. See oli lavastaja Paul Mägi lavastus. See oli väga huvitav etendus. Ja siis tuli 70. aasta kevadel tonkursma, enne seda mängisin veel, ma mäletan, uinuvad kaunitarid ja see Trini küürg, selleks mängisin kogu konservatooriumi aja trompetit Estonia teatri orkestris. Sest ma õppisin seda konservatooriumis Helmut alus selle juures siis see oli minu jaoks tegelikult väga huvitav juba see viis aastat, sest et väga palju erinevaid dirigent oli ja see oli teiseks nagu nüüd nimetatakse muusikaakadeemia eks just orkestri töökogemuse nii proovida kui, kui etenduse läbiviimiseks dirigendi nalja. Jah, räägitakse seda, et teatripisik jääb pöördumatult sisse. Seda ei võta välja mitte miski. Kuidas sina seda mõtet oma elukäigu suhtes ja mõttes avardaksid? Jääb küll jah, sest et üks asi on käia lapsena või, või siis muusikakooliõpilaseni etendusi vaatamas. Gümnaasiume käisin Jõgeva keskkoolis ennem Jõgeva laste muusikakoolis, siis see on üks asi, aga kui tulla teatrisse ja elada sellesse põnevasse maailma, siis siis tõesti jääb pöördumatult see teatripisik, sest sa tead seda maagiat ja tagamaid. Ja mul on õnn olnud selle 30 aasta jooksul peale Eesti teadsite veel erinevates teistes teatrites töötada ja juhatada Ta ta juba korduvalt samu lavastusi. Kui esimest korda juhatasin siin tudengina Vallo Järvi assistendina proove ja tegime Jevgeni Oneginit 73. aastal siis hiljem, 76. aastal sain ma juhatada juba Jevgeni Oneginit Tartus hiljem uut lavastust 86. aastal juba Estonia teatris. Siis olen juhatanud seda vahepeal Tšehhoslovakkias alanenud, siis olen pater Fliga, kus ma olen juhatanud 75. aastal, kui Vanemuises debüteeris nagu esimese ooperi pater flai juhatamisel koos Ülo Vilimaa lavastusega siis juhatasin seda veel Vilniuse ooperis. Juhatasin seda Leningradis, juhatasin seal Tšehhoslovakkias samal pohhieemiga olnud sama vilja habemeajaga olnud ja Karmen iga näiteks need on põnevad kogemused, sest et iga ajavahe on kas siis viis, 10 või 12 aastat olnud. Nii et see inimese muutumine, nagu sa küsisid alguses muusikas ja muusikast sügama vähemalt arusaamine ja kui nooruses ollakse niisugune temperamentsemad aegseks pressiivsem olla kõik amplituudi, ta on suuremad ja võib-olla tempot ka kiiremat, siis tasapikku inimene rahuneb maha ja leiab hoopis teise värve. Ja teatris on ju nii orkestris kõlavalt ütleme niimoodi piltlikult tuhandeid värve. Ja, ja võib-olla selle Nende karakterite ja värvide voolimise otsimisega olen ma selle 30 aastaselt kõige rohkem tegelenud, sest ütleme ausalt, ma ei kannata niisugust paksult vohada avat ja kõlavat lohisevad musitseerimist ja raskelt kõlavat orkestrit. Ja teistpidi teatris võib-olla olen kalisuse karakterite puudumise ja verevaese esituse vastu võidelnud, see ei ole mitte minu ideaal, nii et olen ikka püüdnud rohkem leida dramaturgiliselt täpsust ja muusikakarakterite ja õnn on olnud muidugi selle pika aja jooksul väga heade muusikutega kohtuda ja väga heade lauljatega kohtuda, sest et see, kes laval, esineb see alati, kui innustab orkestrit ja dirigenti ka. Sa oled kusagil öelnud, et sind on lummanud sümfooniaorkestri värvid et sümfooniaorkestrit juhatada on, kui suurel pillil mängida ja orkester ongi dirigendi pill millal siis sündis ja miks see valik, et sa orkestri viimastest ridadest kos trompetimängija istub vastuse kätte dirigendiks, kuidas andisse valik? No see natuke kaugemalt, kui ma Tartu muusikakoolis õppisin siis alguses õppisin Roland Laasmäe juures ja Valve Lepiku juures koorijuhtimist ka Roland Laas meie haigeks. Ja õppisin trompetit, et siis edasi adu regiorkestriõpetajana ja innustas neid ja oskas suunata kuidagi võib-olla interasel natuke kui teised igaveses nende suunamine ja võib-olla isegi Roland Laasme. Mõningad märkused on mul siiamaani meeles, mis ta nagu innustavalt ütles ja sealt hakkas võib-olla peale, aga mul see avalik esinemine esimene oli 68. aastal Tartu Ülikooli aulas, just tänu Aadu Regia, Roland Laasme innustusele, kus mängis niisunud kammerorkester, kus oli siis Vanemuise orkester ja nagu ta hiljem ka koos on, siis koolis oli vähe keelpilli mängijaid ja Tartu muusikaliorkestrist koosnev õppejõudude õpilaste orkester, Raimo Kangro solistiks, Raimo oli väga Lootust andev pikkade näppudega, väga tugeva tehnilise pagasiga lootustandev pianist, aga ja me siis õppisime ka juba. Kompositsioon Nonii natuke, Aare Allikvee, Valdeko Viru juures koos vaimuga ja, ja pärast kaks aastat olime Veljo Tormise juures õpilased. Tormis oli vist siis noortesektsiooni esindaja Heljo Tiidu poolt käis Tartus nagu neid Tartu heliloojaid aitamas. Nii et Raimo on minu esimene solist olnud ja avalikul kontserdil mängisime kaks Bachi klaverikontserti ülikooli aulasse, oli siis Üheksateistkümnes aprill 1968. Raimo mängis f-moll kontserdi eadur, kontserdi. Mäletan Me saime Matti Reimanni käest, saime veel noodid, mis oli pildistatud ja seal ma juhatasin koos kaudaamuse koor oli kaastegev ka nõid, kütist, jahimeestekoori veel lisaks. See oli siis minu debüüt niisugune. Nii et sealt algas see peale ja tema innustas ka juba Tallinnas. Huvi oli mul muidugi dirigeerimise vastu olemas ja siis normann Matsovi juurde suunatud. Ja adu regi oli siis see, kes oli Roman Matsumile kirja saatnud. Roman matsu kutsus meid välja koos Lilje Peetriga, siis me olime ühel kursusel ja ütles, et 12 takti peeton esimesest sümfooniast järgmiseks korraks. Palun tulge. Nii et rohkem meil ei tutvustatud, kellelt pärast saime teada, et ta tulebki, oli nagu soovitan veitsis harida. Ja mulle lihtsalt hakkas, eriti siis, kui ma juba siin konservatooriumis õppisin, hakkas tohutult sümfooniaorkestri kõla ja kogu see teatri ja kogu see meeldima, see musitseerimise viis. Et millised värvid, tämbrid ja see on ikka kõige suurem pill. Dirigent peab oskama seda ta mängima hakkaks. Suur orkester on ikka suur pill, ilma selle pillita ei ole dirigenti vaja. Kindlasti need inimesed, kes on jälginud seda, mis toimub Eesti muusikateatrites siis Tartu Vanemuise teatris ja rahvusooperis Estonia. Need teavad, kuidas liiguvad ühed ja teised solistid teatrite vahel, kuidas on neid kasutatud, kuidas neid on anglaseeritud aga liiguvad ka dirigendid ja noh, jah, me teame, et Endel Nõgene, sa oled olnud nii Vanemuise kui Estonia teatri dirigent. Kui me aga vaatasin salvestus Eesti raadios, siis seal on numbrite numbrite kaupa rohkesti salvestatud koos just nimelt Vanemuise sümfoonikutega hiljem ka Eesti raadio estraadiorkestris ega hilisematest aastatest, sest nüüd siin rahvusooperis Estonia on meil üldse kahjuks väga vähe helisalve jäänud. Et seda tööd on üldse väga vähe tehtud. Aga minu küsimuse mõte on selline, et kui Vanemuise aastatele tagasi mõelda siis mida sa tahaksid rääkida nendest aastatest, nendest solistidest, sellest tööst, nendest etendustest mida sa seal juhatasid? Sest kahtlemata on see üks väga suur ja oluline periood sinu elus. Kui selle lindistuste peale tulema, siis seal kui kontsert ja kõik, mis on salvestatud ru elavas ettekandes siis raadius peab olema väga palju muusikat, sellest mul on enam-vähem aimu ka ja ERSO kontserdilt kallinsi neljas sümfoonia ja ERSO kaal, salvestatud mul ka Raimo Kangro lihtne sümfoonia ja Estonia orkestriga on ka mõned asjad, mis on salvestatud. Ja muidugi, kui ma olin nüüd keskmine kord Estonias, sest ma olen praegu kolmas kord Estonias ja Vanemuises nagu kaks korda olnud. Et siis selle aja jooksul Estonia orkestriga on meil ka palju telefilmimuusikat sisse mängitud, näiteks vilja habemeajaja, mis oli Eesti telefilm tehtud, siis on Raimo Kangro sensatsioon, on mängitud siis Anu Kaalu üks opereti filoni, et salvestusi on aga Vanemuise periost räägitud, siis Vanemuise ka aktiivselt olen ma dirigendina seotud olnud 25 aastat ja kuna ma olen saatuse tahtel kaks Ta olnud Vanemuise teatri muusikajuht ja peadirigent siis üks nädal vähem kokku kui 15 aastat olen ma pidanud Vanemuise muusika poole eest hea seisma ja seal on juba siis vastavalt ametile nagu kahestunud inimene. Üks asi on, et kogu teatri repertuaar, see, mida teised dirigendid juhatavad, mida võib-olla ise juhataja alati ja teine on, mida ise on saanud lavale tuua, juhatada see on muidugi väga suur repertuaar ja nii balleti kui üldse Vanemuise repertuaar, mida sel ajal ütleme viimati 87.-st aastast kuni 99. aastani on kavas olnud. See on olnud suuresti minu vastutusel kõik. Ja mul on tegelikult selles suhtes küll päris suur rahuldussesse repertuaar on olnud väga mitmekülgne kõikides žanrites, ka operetižanris ja väga palju külalisi on käinud soliste, tähendab see aeg on olnud see aeg, kus ühel poolt kohe algusest peale, no ütleme, 87. aastal näiteks alustas oma lavastajateed Taisto noor sandiskikija õdantseelikaga, kus tuli Jaan Willem Sibul. Mati Vaikmaa tegi oma diplomitöid. Meil on olnud tihe koostöölaulu kateedriga, kus on saanud lauljat kes on soovi avaldanud, on saanud oma diplomitöid teha. Ja viimane niisugune suurem töö oli radiana romanova magistrieksam, kus ta laulis Tsildat, sellest on juba nüüd ka kuus aastat vist tagasi. Ja nüüd mul tuleb just nagu oma selle 30. dirigendi juubelietenduse romaanova laulab Travjaatas Bioletat. Just nii, et meil on niisugune väga rõõmus kokkusaamine jälle. Siis ka palju käis Vanemuises Euroopa kuulsusega lauljaid nimetame kasvannunjevila ruudunen, Margarita Haverinen, rääkimata Virgilius, Noreikast, Lätist hukkunud on käinud väga palju nooremas eas, 76. aastal oli temaga esimene oli kinniskokkusaamine seal. Ja veel hulk teisi. Samal ajal on saanud, kui me 75. aastal lõime Vanemuise kammerorkestris, ma eriti just Vanemuise kammerorkestriga on saanud väga palju ka väljaspool Eestit esineda. Nii Lätis, Kaunases, Vilniuses, Armeenias, Leningradis. Peale selle rääkimata nendest traditsioonilistest esinemistest, mis on ooperi ka olnud siis kas Leningradis või Moskvas, käis vanasti kogu aeg etendustega ja väga hästi tuli seal Vanemuine toime selle kasvõi paterlevisi, vilja habemeaeg, millel mitu etendust Moskvas televisiooni võeti, seal vanasti. Samal ajal on Vanemuise kammerorkester väga palju reisinud selle ajaga me oleme käinud korduvalt. Kas viis korda Potsdamis sansussilossis, nii kontserditega kui etendustega? Me oleme esinenud Aachenis. Me oleme esinenud Kans, luues kuubirooga. Me oleme esinenud Vanemuise ooperiga Uppsalast, oskaga oli kolm etendust. Me oleme esinenud Vanemuise orkestriga veel Brandenburgi festivalil Saksamaal. Me oleme seal mitu ringi teinud, seal oli seitse kontserti, siis oleme esinenud lõpuks tagatippu, mis mulle eriti teeb rõõmu, oli Vanemuise orkestri kõige suurem, kas trolli 93. aastal Berliini, kus meil oli Lääne-Berliinis spandav suures kirikus oli kaheksandal mail kontsert 93. aastal ja üheksandal mail 93. aastal oli meil Berliini suures filharmoonia suures saalis, kus Me mängisime Tubina üheksandat sümfooniat Elleri koitu, kriigi esimesse hütti ja kavas oli veel talupoja au Dresdeni ja Lääne-Berliini solistidega ja Berliini kooriga, nii et see oli orkestrile suur saavutus ja mul on selle üle väga hea meel, et ma olen saanud Vanemuise rahvusvahelist haaret, just et Saksamaa, Rootsi ja Soome meil on Soomes olnud mitu, kas trolli meil on ooperi kastroll olnud selle aja jooksul Turus kus olid solistid, ooperikala oli. Me oleme esinenud valgiagoskil Tamperes, Jyvaskylas soo, lahtis, Pieksam. Vanemuise orkestri kontsertidega, kus solistiks on olnud Ivari Ilja, näiteks Saksamaal on Arvo Leibur olnud Haydni viiulikontserdiga meil solistiks kaasas, kus ta on saanud väga hea hinnangu, nii et me väga tõsiste kavadega või näiteks Schuberti G-duur, mis aga oleme Ahienis esinenud koos sealsete solistide ja kooriga. Nii et see aeg pakub suurt rahuldust ja kuigi võib-olla mõnele tundub, et piirid läksid lahti ja 93, et seoses balti riikide vabas saamisega, et meil oli õnne esineda Berliinis, aga see ei ole päris nii, ma pean täpsustama, et Berliini 93. aasta kontsert oli meil kirja pandud ja leping alla kirjutatud minu poolt 88. aasta kevadel kui Berliini mänedžer oli Tartus, kuulis meie esitatud karmina Buraanat, mis meil oli väga hästi selgeks õpitud kontserdiesituses ja orkester esines väga hästi ja selle põhjal kutsuti meid Berliini 88. aastal. Ma ei uskunud siis mitte kunagi, et see teoks saab, sest see müür oli nii kinni. 88. aasta augustis tuli sellele Berliinis kinnitust, millega mul oli isegi omavahel pisut pahandust, sest et mind kutsuti välja, et seal oli saksakeelne kiri, hetero Nõgene. Niisugune Telegram tuli teie kontsert Berliini filharmoonias üheksandal mail 1993. aastal viis aastat hiljem. Ja mind kutsus välja, et mis kontsert, kus kõlas siin on selgelt kirjas, teie kontsert on ja nimi oli all ja ma ei uskunud siis, et noh, me sinna kunagi lähme, kuigi ma olin allkirja andnud, et me läheme Agrisest sinna saada ühel Vanemuise orkestris oli see ikka väga oma 89. aasta septembrikuus juhatasin Potsdamis avakontserte koos Matti Reimanni ka olime seal oli kavas Tšaikovski viies sümfoonia ja Lemba esimene klaverikontsert ja Elleri Koit. Siis ma küsisin, et kas ei ole võimalik minna Berliini kuulama Apado tööle asumise kontserdi septembri lõpus? Ei, see on võimatu. Ja tõesti oli võimatu, sest lihtsalt Ida-Saksamaalt, Lääne-Saksamaal niimoodi seal kohapeal viisat saada see oli täitsa võimatu, et ei saa, mis te nüüd räägite rumalat juttu ja kaks kuud hiljem oli müür kukkunud ja siis kui 89.-sse müüräravad, siis läks mul ärevaks natukene selles suhtes, et ma hakkasin muretsema. Kava suures osas oli juba teada, sest 90 kolmandik riigi aasta ja oli teada see ka, et tuleb talupoja au ja ja siis ma hakkasin juba natuke muretsema ja kui 91 hakati ka väga täpselt, kuna aga ja kava ja kõik asjad ja notatsioonid, nagu see käib nii palju ette, kõik seal, et trükkimiseks siis tuli ikka täitsa tõsiselt mõelda ja tööd teha ja, ja oli, et Estoniast ja ERSO-s tulid keelpillid appi ja esimene pool oli meil Läti sümfooniaorkestrist. Nii et me saime nagu abijõudu juurde, sest Väikse Vanemuise orkestriga ei oleks seda välja vedanud. Aga me esinesime hästi ja, ja ma ei nimetaks seda õnnelikuks juhuseks selles suhtes, et see saksa mänedžer pluss 88. aastal. Aga see on kindlasti Vanemuise ajaloos üks suur saavutus, sest siiamaani selles filharmoonia saalis eesti orkestrites ei ole kahjuks keegi esinenud veel ja see on kahju muidugi, sest et ERSO ja meie Estonia teatri orkestris on seda väärt, et seal esineda ka see tahab lihtsalt organiseerimist. Nii et see oli ilmselt kindlasti üks minu muusikajuhi ja peadirigendi nagu tippe, mida Vanemuises sai tehtud, aga peale selle sai väga palju. Saates pater flayst, kus oli solistideks Ivo Kuusk, Silwi Vestmann ja Tõnis Uibo, oli väga palju ilusaid etendusi, näiteks 79. aastal Janadžikija njuufa tsehhi lavastaja Braisleriga, mida ma sain hiljem ka Tšehhimaal ise juhatada, mis on väga keeruline, kus oli Lehte Mark väga suurepärases osas ja niisuguseid etendusi tagasi mõelda, õnneks olnud neid õnnelikke hetki on siiski rohkem, on kuigi on ka väga palju niisuguseid hetki, kus ikka vaatad endasse ja, ja võib-olla mõtled, et see on nagu tasub seda tööd edasi teha. Sest kui ei vaata tagasi, siis ei oska ka edasi minna. Vanemuise teatrilugude juurde tagasi minnes on eesti teatriloos kindlasti üks äärmiselt omapärane etappe ja väga julge etendusse on Schönbergi Kuu-PRO, mis ka siin vilksatas nendes mälestustes. Kui sa rääkisid sellest Vanemuise perioodist lavastas Ülo Vilimaa. See oli üks täiesti eri laade teos. Nii tolles ajas kui kindlasti ka praegusest. Mul ei tule meelde, kas Schellenberg beiberg oma operitega on Eesti laval olnud. Ma ei mäleta, Bergivist ei ole olnud, sest on plaane küll nii siin kui seal olnud ja see on lihtsalt tülikas mängida Schönbergi, Kuu, Peeerroodia, ta nõuab tehniliselt pillimeestelt väga palju valmisolekut ja nii tehniliselt kui ka muusikaliselt. Aga me saime sellega hakkama ja me saime sellega Saksamaal ka kiita, väga kiitvad hinnangud olid nii Karzzuest Potsdamist, mis mees on suss siis mängisime. Ja see oli päris omapäraselt Ülo Vilimaal lavastatud ja Vivian Kallaste laulis seal ja Aivar Kallaste oli siis tantsijana seal kaastegev. Minule kuidagi väga istus ja seal teatud vabadused ja, või armunud irooniaga mängimine Vintonatsioonidega ja see mulle tohutult meeldis. Dirigenditöö võib-olla on üldse nii, et dirigent peaks nagu ühte sulatama kogu selle meeskonna, kellega on, aga kuna muusikateatritöö minu meelest on niivõrd meeskonnatöö, selles ju ainult siis tuleb ja, ja siis dirigent liidrina nagu suunab neid etendusi kõiki, sest seal peab ikka orkester, lava ja solistid ja kõik oma poolt andma, aga samal ajal on põnev, sest et mina ootan alati, et tuleb teise interbee tilka tagasi, ta hakkab vastastikku toimima. Noh, kuigi teatris juhtub ka nii, et dirigent peab olema tihtiga hiromant selles suhteliselt ette aimama, eriti kui keegi asendab kedagi ja ei ole nagu palju kokku saad. Varjude publik ei tohi sellest aru saada, aga dirigi peab aimama väga palju ette ka kuidasmoodi need asjad lähevad ja see on niisugune vastastikku töö. Ja kui see klapib, siis on muidugi kõigil suurt rõõmu ja, ja kui lavastajatest rääkida, siis, siis ma olen saanud võib-olla Eesti teatris kõige rohkem tänu sellele, et ma kahes teatris olen töötanud, sest dirigendina nüüd kukku Estonias olen ma ka 13 aastat ikkagi siis juba praegu kaheperioodi peale juhatanud etendusi. Ma olen saanud kõikide praktiliselt väga põnevate ja tugevate lavastajate, kellel on väga palju ideid. Võtame vanadest Urbel, Kaidu Irdiga veel ka, ma juhatasin šanteria Rõnnikovi vääritud väid, näiteks pidin juhatama, kui kõlar oli haige ja Rinikov oli ise kohal ja siis võtame Endrik Kerge. Või siis siin Neeme kuningas või veel kord kerge ka Estonias ja Nõmmik ja Mikiveriga ja ja külalislavastajaid palju nii balletis kui ooperis olnud ja rääkimata siis sellest ajast, mis ma siis kaks aastat nagu Vilniuse teatris nooruses töötasin 77 79 ja või siis Soomes olen juhatanud Helsingisse, Rossini, Tuhkatriinut ja Jyvaskyla, ooperis said apteekrid, et see on niisugune põnev, põnev elu ja põnevad kogemused, alati on midagi muud. Aga ma arvan, et Eesti inimesele võib-olla Bergi muusik ka võib-olla see võib tegijatele põnev olla, aga võtame luu või moodsaki, siis ma arvan, et see sisu ja, ja kõik see, see ei, meie omad heliloojad kirjutavad tänapäeval sama põnevalt ja kohustus vast oleks ikka tuua rohkem meie enda heliloojat asju. Ja minul on muidugi tänu Raimo Kangro-le, kellega ma olin ühel kursusel nii Tartus ja et me ka koos õppisime, pärast on mul peaaegu kõiki Raimo teoseid teatris juhatada. Mul on ainult juhatamate imelugu, mis oli tema esimene ooper. Seda juhatas erikõlar ja ei ole ohvrit juhatanud, siis ma just tulin tartust ära, kui tuli välja. Seda juhatas siis Toomas kapten. Aga ülejäänud teosed nii televisiooni, oopereid, väiksed muusikalid kui siin, viimane oli siis Raimo süda, et ma olen Raimoga väga palju ja seesama lihtne sümfoonia, tegelikult Raivo, pühendaski mulle Vanemuise kammerorkestrile siis ja kahjuks siit me siis läksime lahku ka südameetenduse järel. Järgmisele etendusele püha mööda, siis enam ei tulnud. Nii et eesti heliloojatest, nagu temaga on kõige tihedam elukäik mul olnud ja koostööd ja me oleme nagu selles suhtes väga-väga palju saanud teha koos Valkkoneniga põhjaneitsi, mis oli 80 aastat koos ansambliga Fix, kus sümfooniaorkestrile Fix ja see oli ikka päris skandaalne lugu jälle Ülo vilimaa lavastuses, mis sel ajal oli täitsa üle noatera, et see üldse Vanemuises lavale tulises, seal oligi mõndagi riigivastast sees ja, ja teksti ja rokkmuusikat ja kõiki ja see oli väga põnev etendus. Ja sa oled paljude huvitavate inimestega kokku puutunud lavastajatega mitmetes teatrites, küsida võiks ju ka niiviisi, et kes siis ikkagi dirigeerib dirigenti, kas muusika dirigeerib dirigent või lavastaja, dirigeerib dirigenti? On olnud niisuguseid juhuseid küll ja niisugune juhus oli ka viimati siin Estonias kokkupuuted Salome lavastusega, kus prantsuse lavastaja ütles niisuguse lause et Richard Straussi-il ei ole siin õieti kirjutatud, et Oskar Vaildi oli õigus seal nii on, saal on ju, tähendab siin on kaks asja, ta, miks lavastaja tegeleb muusikateatriga, ma ei saa sellest aru, siis toogu välja draama, valdi draama Salumäe kui niisugust väljendit kasutab ja sama asi on, on tulnud ette oma noorusest peale rohkem kus ma olen kõrvalt näinud, kuidas üks või teine lavastaja, kes teksti järgi nagu lavastab teost, mitte selle muusika järgi, mis helilooja kirjutanud on. Et natuke püüavad nagu võib-olla jah, selle sõna olemiselt juhtida kogu selle, aga muusikal on ikkagi oma kulgja dirigent jälgib ikka heliloojat ja, ja muusikateos muusikateatris on ta siis ooper, operett või ballett on ikkagi kirjutatud heliloojate poolt. Ja see on aluseks, mida peab jälgima dirigent ja seal ei saagi teistmoodi olla kogu lavastajad ja kõik peavad jälgima seda muusikalist dramaturgiat, nii nagu helilooja on kirjutanud. Nii et muusikateatris on ikkagi pandud see kohustus helilooja muusika avamiseks ikkagi dirigendile, eelkõige koos orkestriga sonistidega mitte lavastajale. Lavastaja kujundab oma nägemust. Aga ta peab kujundama sellest ooperist või sellest muusikaloost, mitte draamast. Endel Nõgene, millised tööd on sul on praegusel hetkel sellel hooajal siin rahvusooperis Estonia käsil? Siin ma olen sel ajal juhatanud ballettidest kopeelijat ja olen juhatanud operette Veneetsias lõbus lesk ja juhatan neutraviaat. Kui nüüd Vanemuise ja Estonia publikut võrrelda, siis võiks küsida, et kuidas tollel ajal, kui sina pidevalt Vanemuises töötasid jagus teatrisse publikut. Ma küsin seda selles mõttes, et tänasel päeval on nii üks kui teine kontserdikorraldaja väga mures kui Tartu linnas peaks sümfooniakontserdid toimuma, et kus pool nagu rohkem inimesi on, kas laval kui saalis kuidas olid need ajad, millest sai just äsja siin meie saates rääkisid publiku poolelt ja ja kuidas tänane Estonia teatripublik on? Mis kontserdisse puutub, siis kontserti tuli teha just nii palju, et teatri orkester suudaks ka teatri kõrvalt rõõmu tunda. Nendest mängisin küll ka võib-olla piiri peal kavade raskusega, kuid publikust ei olnud meil kunagi puudus. Otse vastupidi, need kontserdid, mis mina juhatasin, kontsertsaal oli publikust täis. Ja isegi natukene keegi püüdis nagu selle peale aasida, et noh, umbes nii, Tartus on oma orkester, oma publik ja kõik nii, aga tegelikult tuleb väga targalt valida, mida esitada. Mängisime seal näiteks ühtepidi tuntud asjaorkestrile väga nõudlikke teoseid, mis orkestrit väga palju arendasid. Seal oli kavas kovski, viies sümfoonia, seal ei kavas Sibeliuse teine sümfoonia, seal oli Sainz kolmas orelisümfooniakavas, mida väga vähe arva, esitatakse Urmas Danilovi solist või siis Falia või Subertit. Aga meil oli alati väga head solistid. Kui ma tartus alustasin, siis me mängisime Kalle Randaluga 81. aastal näiteks enne, kui ta Schumanni konkursil laureaadiks sai, mängisime Schumanni kontserti, mängisime Tallinnas, seda Kalle Randaluga, oleme mänginud Supääni. Oleme mänginud Bethany kolmandat kontserti enne, kui Rannap Ameerikasse jäi ja listi klaverikontserti Rannapiga. Siis oleme mänginud sedasama listi näiteks Risto Lauriga. Siis oleme mänginud Toomas, vanaga Schumanni kontserte mänginud Toomas, vanaga, Tšaikovski esimest klaverikontsert, väga palju oleme mänginud kriigi nii Randaluga kui lasmaniga. Kui soomlasest Krespek oli üks Soome Rootsi muusikateadlane on ja veel Joametsaga, siis oleme mänginud marti roosiga, näiteks Schumanni kontserti Peeter Paemurrukale mänginud toosaki kontserti. Siis oleme mänginud Arvo leiburiga Sibeliuse Sibeliuse Pekka kuusista meil soleerimas on, käin nakkumerlis mängimas Saksamaal, et ta väga head solistid samal ajal on hästi kokku pandud, võib-olla kavamis publikule naudingut pakub. Me oleme esinenud näiteks korduvalt kösswini kavaga nii Tartus kui Tallinnas. Me oleme mänginud karmina vanad, väga palju. Nii kontsertesituses, Vanemuise koori solistide ka kui ka pärast läks ta paletina. Me oleme mänginud Indrek Lauluga näiteks nii kösswini kui Rahmaninovi kolmandat, klaverikontserti ja publikust ei ole meil puudus olnud. Tartus. Otse vastupidi, väga palju on olnud publikut Janiga ooperites. Kui oleme saanud hea solistide koosseisu, siis on ka publikut, kui meil on olnud kesised head ja mitte kõik solistid ei ole olnud sellel väärilised, mida nad esitama peavad siis seda lavastust on ka vähem mängitud, sest ega keegi ei taha ju eriti tänapäeval kuulata kehvamusitseerimist ja veel vähem kehva laulmist lavalt. Dirigent Endel Nõgene tänase intervjuu eest. Saatejuht oli Ene Pilliroog. Ma soovin sulle rohkesti rõõmu, muusikast rohkesti head uut ja vanamuusikat. Ja kuna teatrite kohta räägitakse seda, et teatrites pidi olema oma vaim siis Endel Nõgene, saate viimane küsimus on selline, et kui sa püüaksid väga kokkuvõtvalt ja lihtsalt sõnastada, siis mis on Vanemuise teatrivaim ja mis on Estonia teatrivaim? Lühidalt öeldes, teatris peab olema alati päev ja dirigent peab olema huvitavat tööd tegev inimene, kes iga kord vaimustab muusikast koos orkestri esindajatega, mitte ei lähe pulti, et oh, ma pean seda etendust juhatama täna. Siis nakatuvad kõik. Ja rõõm peab olema muusikast, aga Vanemuise teatri vaim on vast see, et Vanemuise teatri vaim on alati otsiv. Vanemuise teater on olnud julgem, riskima repertuaari paari valima, riski piiril esitama seda ja tihti Vanemuise teatris on olnud niisuguseid etendusi, mida oleks võinud Estonia teater esitada. Kuigi seal on olnud väga tugevaid soliste, näiteks mida kunagi Eestis mujal mängitud Prokofjevi õnnemängija on Vanemuise teatri repertuaaris siis Estonia teater on natukene suursuguse võib-olla heas mõttes akadeemilise. Tsee otsiva vaim ja julgus on Vanemuise teatri rohkem omane. Tahan veel kord Endel Nõgene saates kuulsime Raimo Kangro muusikat. Oh ei, see oli