Tänase saate külaline on Rahvusooper Estonia solist Arina Airenne. Saatejuht Ene Pilliroog küsib, et missugused rullid need kõige sügavamalt südames on, kas need, millega parasjagu just tööd tehakse või mis on just hetkel lavale jõudnud või jõudmas või anna, sööks lava kauge mõtlemine. Kõigepealt tere, muidugi ei ole demagoogia mõtlemine ja seda ei saa öelda kõige rohkem ikka on hinges ja südames ilmselt need, mida momendil tehakse ja mille üle kõige rohkem peab juurdlema ja mida peab veel valmis ütleme, keetma-küpsetama ja nii edasi minna tarbeks, aga eks nad kõik käivad sealt mõtetest läbi. Aeg-ajalt ikkagi. Pjotr Tšaikovski ooper Padaemand on tänase seisuga just lavale jõudnud rahvusooperis Estonia. Krahvinna roll pakub lauljale hästi mitmes mõttes kindlasti otsimis ja leidmisrõõme laval noorena ja vanemas eas. Mida see hääleliselt tähendab? No ütleme nii, et hääleliselt on ta põhiliselt ikka vanas rollis baarnemiku lavastuses on see krahvinna roll võib-olla isegi vate tähtsam kui mõnedes teistes lavastustes ta võtmerolliks ja ja noh, eks nimigi ütleb juba Taima andeks. On ta muidugi üksi ääretult huvitav ja, ja hästi palju mõtlemisainet pakkuv roll. Ja juba kasvõi see kehastumine ja kõik need liigutused ja laulmise segasin nüüd väga palju. Veiderdada ja Vikurdada häälega ei või nüüd häält hästi vanaks teha või midagi, aga noh, eks seda peab kujuga edasi. Ma rohkem. Ja et kuidas tagataust, mis Laatud elusele grafinnal ja kuidas see kõik panna sealt läbi kumama ja paistma seda huvitavam, see roll muidugi on. Ekstaadee päris peavalu mulle. Kui palju aega võtab see visuaalne vanaks tegemine? No eks grimeerija näevad päris hästi vaeva, vahepeal seal tehakse nooreks ka jälle tagasi ja siis jälle vanaks tagasi ja tund aega läheb ikka alguses enne etendust. Neil on ka väga suur roll siin nendel grimeerijatel. Mis selle grafina rolli juures on kõige huvitavam? Tegelikult kõik rallid ei tahaks neid võtta nii väga üheselt, nagu neid on kirjutatud, et mida rohkem tagamaid sealt avaneb, seda huvitavamad nad on enda jaoks teiste jaoks. Aga kuidas nüüd see meie näitlejameisterlikkus seda lubab, see on nüüd juba iseasi, ega see ei ole mul ju esimene vanainimese mängimise roll. Ma olen mänginud ju defalia ooperis. Lühike elu olin ma ka vanaema rollis. Kuigi peab ütlema, et see lihtsakoelisem ja ei peida endas nii sügavaid tagamaid kui nüüd Tšaikovski pada emaldas krahvinna. Kui Tšaikovski muusikat võrrelda Putšiini Verdiga, siis kuidas iseloomustaksite just Tšaikovski helikeelt laulja seisukohalt millega on tegemist pikkade lühikeste fraasidega, kuidas me loodia nõuab millist vokaali? No võib-olla alustaksin sellest, et kunagi koolipõlves oli Tšaikovski, minu lemmikhelilooja vaat miks just täpselt ei oskagi päris seletada, aga üldiselt on ta jäänud mulle praegusenigi väga südamelähedaseks, üldiselt mulle üldse meeldib rohkem ütleme nii romantiline muusika kus ikka pulbitseb ja elu keeb ja, ja on võimalus igasugustele värvidele igasugustele nüanssidele. Ütleme niimoodi, et mis võimaldab, võib olla igasuguseid hingeliigutusi edasi anda ja ja vastu võtta ja mõnele võib-olla tundub see liigse õhkamise ohkamisena, aga eks ta siis laulmisel ka nõuab selles mõttes rohkem fantaasiat, rohkem võimalusi, rohkem endast andmist ja nii edasi, kui ega ei või öelda, et ühegi helilooja puhul võiks midagi poolenisti teha. Aga vot see on nagu minule võib-olla lähedasem muusika või stiil. Nii et kui teile pakuti krahvinna rolli, mis tõepoolest Arne Miku lavastuses on üks esiletungiv roll, sest jah, nimi Padaemand on sageli küll selline, et tegelikult krahvinna ei ole just see kõige olulisem, võib-olla kui nii saab öelda. Aga nüüd selles lavastuses on ta väga hästi välja toodud, tal on väga tähendusrikas roll. Millal te teada saite, et see ooper on tulemas ja et elion, rõõm selles laulda? No vaata seda aega, ma nüüd päris ei mäletagi, millal ma seda teada sai, aga noh Ta oli, et siin ooperis on muidugi palju rolle, et mingisuguse rolli ikka saab, aga Aarne Mikk mulle ütles jah, et ta võimaldab mul õppida seda krahvinna rolli, algul oli küll kõhklused ja kahtlused ja, ja noh, ega need ei lõpe kuni lõpuni, aga rooga tegelikult praegu ma, mida rohkem ma sellesse rolli süvenen ja mõtlen ja, ja laulan. Aga oleme ausad, ega siin väga palju laulmist pole tegelikult. On kvintett on üks pilt, kus ma esinen, aga ma pean palju olema muidugi laval ja ja üks pilt veel, kus krahvinna siis ilmub kasarmus Hermanile ja ennustab talle need kolm kaarti. Et tegelikult ma järjest rohkem hakkan ehk nüüd armastama seda rolli ja süvenema veel selle rolli, nagu kuidas ta ellu, tõelisusest ja nii edasi. Kui me vaatame kavalehti, siis üsna sageli märkame seda, et Arne Mikk töötab koos eriklassi ja hell torrent äriga. Selle lavastuse juures on jälle rõõm taas kohtuda eriklassiga. Kuivõrd tihe on varasemas ajas teie koostöö olnud Eri Klasiga? Kahjuks pean ütlema, et minu koostöö temaga ei ole tihe olnud. Ja no nüüdki me saame kokku nii tema seal orkestri ees, mina laval, aga ega meil väga suuri kokkupuutepunkte polegi, ausalt öeldes praegu kahjuks. Aga no kui rääkida Heldur renterist Jaarne lõikust, siis nende inimestega mul küll palju rohkem tulnud koos töötada. Ei saa mitte mööda minna sellest, millise suurepärase töö orel, tarenter teinud ära kogus nende kostüümide ja lavakujunduse juures. Nagu alati. Siin kohas ongi põnev küsida, et kuidas kunstnik näiteks töötab solistiks solistidega koos, et kas kostüüm valmib seljas või Baderil ja kuivõrd muutlik ta kunstnikuna on. Eino eks Eldon Renter on kindlasti kunstnik, kellel on oma nägemus juba ammust ajast välja mõeldud ja kes väga selgelt näeb seda tegelaskuju ja teab süžeed ja nii edasi ja nii edasi. Eks muidugi, mõned asjad pannakse ka seljas paikaga, enamjagu, tal on ikkagi kõik valmis mõeldud. Kui palju kostüüme teil selles ooperis seljas on, kui tihti vahetate? No peab ütlema, et selle ooperi ma veedan küll põhiliselt grimmitoas ja siis kostüüme vahetades, nii et ma just naljatasin, käisin kolleegidele, et et kogu aeg seal lava taga toimub tegevuse natukeseks ajaks, siis lastakse mind ikka lavale ka, aga ma jõuan sinna joosta pärasi Seco. Aga kostüümid on ilusad ja neid tuleb vahetada ikka neli-viis korda. Nii et rahvale on, ütleme nii, publikule on silmailu küllaga. Ja mis materjalid siis ihu ligi on siid ja samet? Ja ikka siides amet ja noh, igasuguseid brokaate ja tahtja. Nii edasi niisugune küsimus, et kas noorel inimesel nüüd hüppame küll hetkeks ka tagasi jälle, kas noorel inimesel on seda vanainimese rolli väga raske ja võõras võib-olla isegi teha? No eks ta muidugi, ega see nüüd väga loomulikult ei tule, võib-olla kui mõni kogenum kolleeg ja tal oleks lihtsam sellesse sisse minna. Aga tegelikult on ju niimoodi, et eks me ju ronime teistesse kestadesse pidevalt ja ega see ei ole kunagi ju väga lihtne, ütleme niimoodi, me ei saa kunagi olla, eks ole, kuningad, kuningannad elus ja ka vanade, võib-olla kunagi saame olla, eks ole. Kas graafinnal on võib-olla mingisugune inimlik selline eripära mida ta teeb just ainult tema teeb mingi pea, nõks ei käeliigutus või sammukene või või nagu meil kõigil on midagi natuke teistmoodi kui teisel. No kindlasti emission grafinnal olemas, on see suursugune hoiak, mis peaks nagu säilima terve selle ka vanas ja nagu näha olema ja, ja sellepärast teda ju kutsutigi kunagi Moskva Veenuseksi ja Pariisis ja prantsuse õukonnas. Ta on tõesti oma oma olemuselt suursugune ja väljapaistev ka vanana. Vaat ja see on nagu üks põhiline ja on kindlasti, mis peaks säilima. Et ta ei tohiks mingil moel muutuda selliseks vanaks tudisevaks hädiseks vanainimeseks. Mis on teie jaoks selle ooperi kulminatsioon? Vot ongi raske küsimus. Et eks igal tegelaskuju oli, ilmselt on enda jaoks mingisugune kulminatsioon, ütleme, et et ehk mul ongi praegu jäänud vajaka sellest, et ma oleks jälginud nagu teiste rolle ja teiste tegemisi lavale, et ma ei julgeks sky praegu nii väga vekslit välja anda, mis just täpselt on. Et praegu on nagu aur kulunud rohkem selle helda, rolli ja endasse süvenemise peale. Jah, sellised tõsised rollid ja tõsised ooperid panevad elu üldse teisiti vaatama ja elu üle järele mõtlema. Et võib ju ka nii Hermanilikult küsida, et mis elu siis on? Kas tõesti vaid mäng? Ja see Hermanni kuju paneb tõeliselt muidugi mõtlema, sellepärast et selliseid inimesi oli ja on. Ja vahel tundub, et ainult sellised ongi kahjuks ja on sellised kujud nagu Liisa kes on tõesti siirad, armsad, sinisilmsed, ja kes tõed, sest ei jäävad elus vahele lihtsalt elu rataste vahele. Aga selliseid inimesi peabki olema, sest et oleks vaid need, kes neid hoiab. Riina Airenne, räägime teie rollidest, nüüd veel oleme siin saate algupoolel pikemalt peatunud krahvinna rollil Tšaikovski ooperis Padaemand. Aga teil on olnud nii põnevad hooajad, kus olete saanud võrgutada, armastada, võimukas, olla kõik, mida üks naine ka oma elus ihkab, on see nii? Ja mulle tundub, et on tõesti nii ja just me arutasime siin kolleegidega ühel päeval, et ei ole kõigile antud õnne ja võimalust nii paljudes eri karakterrollides esineda ja selles mõttes olema tõepoolest tõepoolest väga õnnelikus olukorras. Ja ma ise rõhutaksin just seda, et tegelikult alati ei ole see karakterroll, sa ei saa olla ilus ja sa ei saa olla lihtsalt nagu missivõistlustel vaid minu meelest ongi kõige ebatänuväärsem on laval olla ilus ja igav. Põhiline on see, et ta peab inimesi publikut intrigeerima, millegagi ta peab olema huvitav, siis ta jääb meelde. Ja meil on seda tõesti õnn olnud, tahame just, meenutasime siin kas või Salomees näiteks Heroodiasse roll või siis Targo marski nägineius vürstinna roll. Et nad on kõik sellise väga-väga arenguga ja, ja väga eripalgelised, et kui on vähegi fantaasiat ja pärit, et siis saab nendest tõesti palju välja võtta nendest trollidest. Ega tavaliselt rahvusooperis vist on ju ka nii et ühteviisi jah, laulja saab alati valida, kas ta võtab seda rolli või mitte. Aga teil on olnud õnn laulda eesti, vene, itaalia klassikat kaasaegset, nii palju, kui seda on repertuaari tulnud ja on. Et lavastajad, dirigendid, on teid kenasti märganud, et kas te võite öelda, et teie töögraafik on olnud tihe ja. On küll öelda, et on olnud tihe ja, ja mul on tõesti olnud see õnn, et mul on võimaldatud neid rolle teha ja mõnes mõttes võib-olla ka sellepärast, et vahepeal ma olin tõesti ainuke metsa siin majas peaaegu et ei olnudki kellelegi teisele neid rolle pakkuda, et eks nad on olnud sundseisu eest ka võib-olla kes seda teab. Aga sellelegi vaatamata, kui nüüd jah, ütleme ma olen 15 aastat siin majas juba olnud, et kui sellel ajale tagasi vaadata, siis siis on mul tõesti olnud õnn ja mõned rollid on paremini välja tulnud kui teised ja nii edasi nagu kõikidel. Aga see on juba suurväärtused, on võimalus olnud proovida. Ma ei tea, kas te olete selline inimene, kes üles kirjutab ja loeb ja täpselt teab mis rollid ja kui palju selle 15 aasta jooksul paarkümmend rollivast. Jah, isegi juba ma usun, et 30 ligidale, et need pisikesed rollid ka, mis me mõne korra ainult ooperit mängime ja mõnikord ka mõni kontsertettekanne ja noh, täpset arvu nüüd peast ei tea, aga sinna 30 ligidale küll. Aga kas võib küsida, et mis on need südamerollid? No eks ma ikka Carmelist alustama, see on üks suuremaid ja üldse metsade, aga sopranite muidugi kui häälika lubab ja karakter lubab, et siis laulavad seda sopranit. Vaat see Carmen on selline intrigeeriv roll, et see ei saa ka kunagi valmis pidevalt arengut, pidevalt mõtlemist ja ega vist ma ei või öelda ühegi rolli kohta, et sa oled kunagi lõplikult valmis oleks saanud, et alati tuleb jälle mingi uus mõte ja võib-olla teinekord see mõte ei viigi päris tõeni, aga siis tuleb jälle tagasi minna, jälle edasi mõelda. Aga igal juhul see on üks suuremaid, ütleme seal on palju ka laulda. Et mõnes rollis ei ole nii palju laulda. Kas seda Carmeni muutlikust ei mõjuta erinevad partnerid ja. Kas partnerid ka inspireerivad, aga no see on momendil sellel etendusel ja ekse põhikarakter jääb ikka samaks, tal on ju omad kindlad näitajad ja omad omad iseloomuomadused. Loomulikult nii partnerid kui ka esinemise koht ja kõik mõjutab kuju ja mida me loome ja see on, see on kõik osa meist ega, ega seda ei saa võtta nagu aku eraldi, nii et kõik meie meeleolud ja kõik meie tunde liigutused, need kõik mõjuvad sellest roll kes on näiteks Garmini etendusse juhatanud nende aastate jooksul, kus te olete laulnud välja töisel, Paul nägi meil või meie majas, kui neid dirigente juhatanud nad tulevane kunstiline juht Arvo Volmeri ja Eri Klas siis Jürjo Alpertel, Aivo Välja, Erki Pehk, Endel Nõgene. Välismaal olles siis ka, kui me olime, siis vaatas ka Paul Mägi. Kas olete saanud sagedasti 16 ajal siit Eestist välja? Ma ei ütleks, et sagedasti aga tore on käia väljas just nimelt sellepärast, et seal on inimesed värske silma värske kõrvaga. Nad võtavad sind nii nagu sa oled, et igasugused tagamaad jäävad siia maha, loodetavasti tuleb see tagasiside aus ja, ja puhas. No nüüd, viimasel ajal ma nüüd käisingi sellises eksootilisest kohas nagu Tšuwashis laulsin nimelt Carmenit. Publik oli väga soe, väga tore kolleeg, keegi, kes seal koos minuga laulsid, olid ka väga kenad ja toredad inimesed, nii et mulle jäi väga meeldiv mälestus sellest viimasest käigust. Kuidas nad oskasid teid kutsuda? Tegelikult mina pean siin tänu edasi ütlema, professor Mati Palmile, sellepärast et see kontakt oli nagu läbi tema. Ja seal oli, oli üks festival ja tema siis viis mind kokku nende inimestega, et ma sain minna sinna. Me rääkisime siin nendest rollidest, kuidas nad on teie ellu tulnud, et neid on palju olnud tänu sellele, et hääl on selline, mis lubab laulda suure ulatusega rolle. See tähendab, et kui suur on teie hääleulatus metsa, küll, aga. No João metso küll, aga no eks ta tuleb ka kolm oktavit umbes niimoodi. Noh, ütleme niimoodi, et lauluregistrit ei ole nii palju, aga nooti välja võtta küll. No see on ju vist päris suur, kahe no ma mõtlen küll, jah. Mis on see kõrgem ja mis on see madalam? No ütleme niimoodi, et eks ma sinna toosse ülesse välja vean, jääks siis ütleme alla toosse ka kolm hektarit, mida Karmen näiteks nõuab, Carmeni ulatus on üleval siin. Kas see hääleulatus peab olema looduse poolt ikka täiesti kaasa antud, selline jumala anne või saab seda koolitusega sättida kõrgemasse või madalamasse positsiooni? Looduslikke hääl on inimesel olemas, loomulikult oma mingeid, et tal on, mõnel on siin neli oktavit, isegi ütleme, nendel imelauljatel need viima suma, kunagi oli tõesti tohutu hääleulatusega. Aga eks ta tuleb ühtlustada ja ega kõiki neid looduse hääli ei saa ikka välja koolitada alati niimoodi. Et mõnel kaab ülevalt ära, mõnel kaob alt ära. Ja kuidas teie päev välja näeb, et kui palju te ise tööd teete millisel ajal hommikul või õhtul või päeval või missugune see laulja töögraafik välja näeb? Oi, no see oleneb ka väga paljudest asjadest, aga kui nüüd tavaline tööpäev hommikul ikka lauldakse mõned harjutused, tähendab, et mina harjutan kodus, siis mul ei ole sellist graafikut, et ma pean jooksmas ja proovisaali mingiks ajaks täpselt justkui mul ei ole proove või kui mul ei ole teistega proove. Et siis ma võin oma aega küllaltki vabalt käsitleda, et käin vahepeal klaveri juures ja siis jälle jalutan natuke mööda kodu ringi ja laulan jälle ja kui jälle mingi hea mõte tuleb või võin, ma proovin niimoodi ja ja iga moment on võimalus jälle selle töö juurde tagasi tulla, et ma ei ole nagu ka seotud nagu ajaliselt selle selle graafikuga, ma rõhutan veel, et kui ei ole nagu teistega kokku lepitud proove aga siis päeval, kui on pandud proovid siin teatris, siis tuleme siia, harjutame siin kontsertmeistriga, otsime, mõtleme, kuidas saaks paremini, kuidas saaks ilusamini. Õigemini kui on õhtul etendus, siis hommikul ikka valmistume selleks loomulikult terve päeva, üritame ikka selles vaimus õhtuse etenduse vaimus terve päeva tegeleda. Räägitakse imelugusid sellest kuidas lauljad ja ka näitlejad, kes häälega tööd teevad, peavad oma häälepaelu hoidma ja mida süüa, mida juua, mis kõik keelatud, mis kõik soovitud, mis kõik lubatud. Loo räägitakse, imelugusid, Joa. Kas see ongi muidugi väga individuaalne, et, et mõned söövad vahetult enne etendust, teised ele mõtlevad, et ei, see ei ole kasulik. Täpselt nii tuleb teha, nagu organism nõuab ja tahab, et mingisuguseid liialdusi loomulikult ei maksa. Aga mis siis ikkagi on, hääleb Altele hea? See on väga individuaalne igale inimesele, et võib-olla võib-olla mõni joob kohvi? Ma tean, siin on mõned suured primadonnad, kes joovad kannude viisi kohvi näiteks etenduse ajal. Aga minule see näiteks ei meeldi ja, ja hommikul maja on küll, aga enne etendust näiteks ma ei tunne ennast siis võib-olla nii hästi, et täiesti nagu tunne ütleb. Kuidas tunne ütleb närveerimise koha pealt? Täiesti erinevalt. Vahel on nii, et on vana tükk mängitud kaua-kaua ja siis ühtäkki enne lavale minekut tunned, et ei, see on mingi imeline kripeldus nagu tuli peale ja ei saagi aru, millest. Eks enne esietendusi muidugi on, on alati mingi selline vererõhk on tõusnud hästi kõrgele ja ja ilmselt see tuleb just põhiliselt sellest vastutustundest või mingi selline imeline kripeldus, aga ega see vahest tuleb ka kasuks, mitte kahjuks seda, et siis on võib-olla see intensiivsus ja see tahe teha ja võib-olla isegi mõnikord suurem. Kuidas on võimalik kogu see muu elu peast ära visata, kui lavale minnakse? No selge see kadunud ta peab olema. Mina mõtlen, et see on võimalik ainult siis, kui süveneda lõpuni sellesse, mida sa laval tegema pead. Ja tegelikult on see ka üks väga suurepärane võimalus põgeneda sellest elust. Ja siis, kui garderoobis olla ja varsti lavale tuleb minna kui kaugele või kui lähedale üldse teised inimesed seal hetkel võivad. Tulla nagu missugune see raadios on? No võivad tulla muidugi, ega see ei ole mingi reegel, et nüüd peab kuskile üksi koopasse pugema ja, ja süvenema, aga muidugi parem kui, kui saab oma mõtetega olla isekeskis ja mõelda sellele, mis parasjagu teha tuleb. Nii et mingisugust retseptide vahetust No ei sellest küll asi kaugel, kui seal mõni asi puudutab just nimelt parasjagu seda õhtut või seda rolli, et see on teine asi, aga aga parem, kui inimene siiski süveneb endasse ja, ja tegeleb oma mõtetega ru. Aga millised nõrkusedane Arina Airennel? Nõrkuse, no eks neid ole igalühel loomulikult. Ma ei oskagi öelda, kas nüüd nõrkusega ma nüüd kõiki ka ei reeda, aga võib olla, on see nõrkus ja võib-olla on see tugevus. Et ma olen võib-olla isegi vahel liiga tundlik, ütleme nii, et et laval on ju hea ja peab olema tundlik. Et rolli puhul aga elus teinekord liigne tundlikkus, see tekitab pingeid ja närvilisust. Aga jällegi tuim olla, see on halb omadus. Ei, jah, ma olen üsna sageli mõelnud, et kuidas nad suudavad meie siin saalis pisarad jooksevad mõlemast silmast nemad seal laulavad millest iganes, suurest armastusest Meie lahku minemisest või et kuidas te suudate neid surmaeelseid aariaid laulda? Vat, ma mõtlen niimoodi, et kui on näiteks midagi kurba või see, mis publikule mõjub nagu kurvana eks ole vist see ka niimoodi, et et need, kes näiteks on lahkunud ja keda me saadame, et nemad ju seda kurbust ei tunne. Et tunnevad kurbust, need, kes on need mahajääjad tunnevad kurbust, need, kes vaatavad Pealt. Aga see inimene, kes parasjagu seda kõike läbi elab et temal on hoopis teised tunded, tema, kas võitled millegipärast? Vaevalt et ta nüüd väga alla annab ja ooperites, kui on sellised hüvastijätu või, või kurbusehetked või mida tahes sellist sarnast. Et tegelikult vastupidi, see on tegijale hästi kontsentreeritud intensiin. Seal pole aega, ei haletseda, ei midagi, seal on seal on tarvis just nimelt tegutseda rohkem et kurbus ei ole ju kunagi mingi lõt väga, lihtsalt üldine tunne, et see on hästi suunatud ja intensiivne tung. Need kurbus on kuulaja kõrvades. Laval ollakse tegusid tegemas. Jah, nii see on, ja kui teisalt nüüd siis koju jõuate, kui roll on läbi, kui etendus on läbi, kuidas see etenduse unustamine käib? Kuidas taas ellu tulek käib? No see oleneb nüüd ka etendusest, aga et varem võib-olla oli rohkem selliseid unetuid, öid ja nii edasi, aga nüüd on see asi nagu natukene lihtsamaks läinud, ilmselt mingi harjumuse jõud tuleb siin ka juurde. Mida te veel tahate teha, heegeldada, kududa, lugeda, küpsetada, joosta, ujuda, sõita rattaga või autoga või kanuuga või või ratsutada või kõik need asjad? No ja neid kõiki paljusid asju on saanud teha ju ka nii kootud on heegeldatud, õmmeldud kaetud kui palju, mis ma praegu tunnen tõesti, et vaat lugeda tahaks küll, sest et elu on nii kiire ja, ja seda jooksmist ja kõikide pärast muretsemist ja nii edasi, siis ta on nii-nii palju. Et vot seda tahaks küll rohkem teha. Ja muidugi tahaks ujuda igal juhul tahaks ka, aga vahel on lihtsalt hirm nahas, et kui tulla sealt ujulast välja, siis tõmbab tuul läbi ja mis siis häälest saab? Ootan muidugi suure entusiasmiga, et saaks minna aeda ja natukene Peeennas ka kõpitseda ja lilli istutada ja nii edasi, nii et seda ei karda, et näpud mullaseks lähevad uino mullased olnud tihtipeale ja, ja et ma ei armasta just kummikinnastega midagi teha, et siis pärast palju vaeva, et need näpud puhtaks. Aga no mis siis suvel võib, kui suur aed on? Meil on 1200 ruutmeetrit, nii et, aga enamus on siiski muru niitmist on rohkem kui, kui muud. Mis need oma lemmiklilled on? No olen üritanud minna rohkem püsilillede peale üle, et mis nagu aastast aastasse kestavad. Alguses olid igasugused küll lõvilõuad, küll noh, Astrid on jäänud siiamaani ja, ja alati panen taimi ja seemnetest, kasvatan ja igasugused lilled oled, mis nagu sobiksid sinna kompositsiooni paremini. Ma olen sageli ka värvide peale mõelnud, et kui te nüüd oma mõttes saiale vaatate, missugune värvkume murust ei räägi rohelises mis värvis aed, siis on, sõltub ka aastaajast, jälle. No sõltub aastaajast ja praegu on ta küllaltki niuke, sinivalge on seal lumikellukesed ja märtsikellukesed ja sillad hakkavad lahti minema, krookused on lahti. Siis tulevad varased tulbid madalad, siis tulevad suured tulbid, mida on ka hästi paljusid värve. Ja no eks siis hakkavad need suvelilled tulema ja eks kollast hakkab tulema ja igat värvi ei ole nii et ühes Kalariidis Eks lauljal olles samamoodi kui mis tahes teisel muusikul, et õigs segu need lilled või tulgu see suvi või tulgu taas sügis. Üks lava mõte on vast ikka kogu aeg peas, nii et Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et on hetke, kus laulmise peol ei mõtle või on see ka nii, et teatud ajaks täiesti otsustavalt saab ooperid ära unustada. Tegelikult mina leian, et peakski natukeseks ajaks unustama, et ega see ei tähenda, et midagi reedetud või kedagi on reedetud. Aga ma usun, et siis on aju jälle värskem tulema tagasi nende mõtete juurde ja ja selle tegevuse juurde, kui miskit kogu aeg painab, et siis nagu väsib aju, kära või, või inimese mõtlemine ja ja mine tea, ehk tuleb tüdimuski, teinekord. Aga ma leian, alati, on, on kasulik natukeseks minna millestki eemale, näha jälle selgema pilguga. Jah, see on üks väga hea soovitus. Kuidas õpetajatega lugu on, sageli võib ka nii olla, et mida armsam laps, seda valusam vits ja teinekord õpetajad omas südames on ikka kogu aeg kaasas ja kogu aeg kaasas ja nõu andmas. Kuidas teil on Reina häirenne? No minu õpetaja oli professor Ivo Kuusk ja ega meil nüüd vaat sellist väga õpetaja õpilase suhet praegu ei ole, aga ühel momendil on siiski vist aeg, kui inimene tahab oma mõistusega mõelda ja teha oma vead ja parandada oma peaga oma vead ja mina olen nagu juba lastud. Te olete lastelt lendu? Heade lendate milliste rollide poole, mida ootate? Verdi Aida on tulemas ja oli mul õnn lugeda seina pealt, et on mul võimalik laulda amnerise rolli, ei tea küll mitu etendust ja kuna täpselt noh, ilmselt sügisel kuskil. Aga no vaat selle üle on mul küll väga hea meel, sest et see on jälle üks metsadele üks suur unistuste roll ja kunagi, kui ma nägin Savonlinnas seda ooperit, siis paraku seal hariduse roll jäi mulle veel rohkem meelde kui see Iida, kes seal nimirollis oli. Nii et, et see on jälle üks väga huvitav ja intrigeeriv roll. Ma tänan väga, Riina Irene tänase intervjuu eest, saatejuht Ene Pilliroog küsib nüüd veel viimase küsimuse, et Riina, kui te mõtlete tagasi nendele ligi 30-le rollile, mis te olete ooperilaval laulnud, siis missuguses rollis te iseennast kõige paremini nagu ära tunneksite. Missugune roll võiks olla peaaegu et Riina Irene? Vaat seda vist teavad küll öelda paremini kui need, kes mind tunnevad ja on need rolle näinud. Võib-olla, kus mind kõige rohkem on ikkagi Karmen.