Arne Mikk, ma lugesin teie 70. sünnipäeva puhul välja antud brošüüri, siis leidsin sealt ta 35 lavastaja aasta jooksul olete rahvusooperis Estonia teinud 33 lavastust mujal maailmas veel 15 ja et aletaks selline otsija ja isemoodi inimene olnud selles mõttes, et 18 nendest lavastustest on olnud esmalavastused Eestis, et miks sa oled otsinud neid teoseid, mida keegi varem pole tahtnud millegi tõttu Estonias lavale tuua? No võib-olla varem oliga innovatsioon natukene viletsam nende ooperite kohta ja noodimaterjal oli väga raske saada. Aga kui ma oma esimese lavas hakkan tegema, siis koos Neeme Järvi ja hiljem keeri klassiga päris teadlikult tahtsime seda repertuaari pilti laiendada siin et mitte piirduda ainult Travjaata Carmeni, kuigi mõned seda teinud ja teistega. Sest et maailmas on kirjutatud nii palju oopereid, keegi ei jõua neid eruajal ära teha ja me ei ole selline saksa teater, kus võib ühe loal või kahe loal näiteks panna repertuaari kõik Verdi ooperit või putsiinid, vaagnerid. Me peame oma võimalusi arvestama ja jõudusid kaaluma. Aga noh, nii ta välja tuli. Mis mõjutas, kes mõjutas, kuivõrd mõjutas näiteks Berliini komisjon operas väidetud lavastaja täiendamise aeg ja ka Moskva suures teatris Boriss Bokovski juures olles? No enne kui ma sinna sattusin üldisema pildina tegema oma esimese lavastuse siin siis oli 69. aastal juubelilaulupeo aasta kus tekkis mõte tuua välja taas Hewalda Vikerlased, mis Estonias 28. aastal nägi esmakordselt rambivalgust. Teised head kolleegid olid mõnede muude ülesannetega seotud ja kuna ma olin paar aastat juba olnud Udo väljaotsa ja Paul mäe juures assistendiks siis usaldati see mulle. Aeg on alati nagu vähe selliste kiirete otsuste puhul ja tuli otsustada, et ma proovin, riskeerin kuna dirigendiks oli mu vana hea sõber Neeme Järvi ja liikumisjuhiks tuli appi legendaarne Helmi Tohvelmani, kes oli ju meid kõiki konservatooriumi päevil tantsutundides üritanud natukene liikuma panna. Ja kuna peaosadesse tulid nii Georg Ots, Hendrik Krumm, Kalju karask, Tiina Jaakson, Anu Kaal, hallid Sammelselg, Maarja Haamer siis nende osavõtt andis mulle teatud kindlusetunde, kuigi oli momente, kus ju prooviti ka mind nii-öelda kaalule panna, ma toon ühe näite ainult, ma olen ju koorilauljast sirgunud siin läbi lavastaja assistendi läbi kirjandusele muusikale juhataja, siis lavastajaks. Nimelt ma tahtsin, et pärast sõdalaste kojutulekut nad selle sõjatantsu ajal ka kaasa tantsiksid, mehed ise ja seda printsiipi. Ma olen tänase päevani üritavad näiteks Padajanda puhul ei tea üldse ballett kaasa, et, et oleks orgaaniline, kui lauljad ise nagu tantsivad, mitte nagu kuskil suures teatris, et koor on tagala fooniks ja siis eest teeb balletigrupp tantsu ära ja siis nad jooksevad lavalt minema ja ja nõnda edasi. Mõned vanemad koorilauljad ütlesid kohe, et nood, kui värvi hakkab orkestriga proove tegema, siis ta ütleb kohe, et mees rütmis laulda, kui me peame liikuma ja aga loomulikult ma palusin siis enne esimest orkestri proovid, Neeme Järvi oleks natuke minu poolel ja kui siis koorilaul koos liikumisega tõesti ei läinud päris täpselt kokku, siis Neeme ütles väga toredalt, et noh, te Sahjugi rütmis Volta, kui te rütmis ei liigu ja sellega oli asi nagu paika pandud ja inimesed said aru, et seda on vaja teha, seda nõutakse, nõnda ta läheb. Ja muidugi Vikerlaste edule aitas kaasa ka see, et tänu Georg Otsale me saime selle Olavi hullumis stseeni taas sisse panna ja, ja nõnda edasi. No ja siis, kui see Vikerlased nagu oli heaks kiidetud SMA loomulikult andsin endale aru, et ma ei jõua enam kuskile kitiivsesse viieks aastaks õppima minna, mul oli perekond juba ja aga ma tahtsin selliseid täiendamis võimalusi kindlasti kasutada ja kuna ma olin Moskvas näinud Berliini komisjoni oopereid ja, ja juhi Walther Felsesteni proove Karmeliga Stanislavski teatris siis ma otsustasin pöörduda kultuuriministeeriumide ja, ja teiste ametiasutuste poole, kirjutasin Felsestainele kirja, kes ma olen ja mis huvi on ja ja sellest sain väga armas säärselt, vastas pakkus välja teatud ajad ja selle kirjaga siis ma läksin ministeeriumitesse ja algul Tallinnas pärast Moskvas ja ma saingi sinna 72. aastal mõneks ajaks sõita ja juba siis järgmine Putšiini kolmik maanteel on seelik Joannis kiki oli juba tehtud natuke nende tähelepanekute valgusel, mida ma siis Berliinis omandasin. Komisjoni ooper on kogu aeg minu jaoks olnud, eks, aga eeskuju järgimist vajav ja väga unikaalne teater. No Me teame, et sellist aega muidugi üheski teises teatris ei ole, et aastast tuuakse väljaandeks kolm lavastust ja neid viilitakse nii peensusteni, iga koorilauljaga tehakse tööd. Aga kogu see atmosfäär, kuidas komisjon ooperis publikule tutvustati, kuidas nende piletikassades olid kõikvõimalikud reklaami asjad müügil ja kogu see teatri teatraalne atmosfäär, see oli fantastiline. Ja tänu seal veedetud nädalatele ma sain palju tuttavaid sellest maailmas, kellede kaudu maa hiljem järgnevate aastate jooksul näinud kõik peaaegu Berliini koomilise ooperilavastused ja saanud seal elamispinda ja, ja sõpru, niiet iga asi toob kaasa midagi head hoopis teises liinis. See oli siis aastal 1972 kas juba sellel ajal oli Saksamaa ja Euroopa laiemas mõttes selliste uudsete modernset tundmatuseni muutunud lavastus piltidega teatrid. Lääne-Saksamaale me keegi ei saanud pilku heita, see Berliin ikkagi tollal oli selles mõttes üks sünge linn, et paarsada meetrit komisjoni ooperist Brandenburgi väravat, kus oli õhtul pime ja koerad ja piirivalvurid seal, nii et seal lõhestatuse momendid seal kogu aeg ju painas. Aga DDR iseenesest oli ooperikultuuri mõttes ikkagi väga oluline koht, sest et nii Joakim Hertz guy gets, Friedrich Harri Kupper, need olid kõik Euroopa tipus olevad ooperid, lavastajad ja seal sees teen väga, rõhutas, et autor on kõige targem inimene. Me peame tema impulsse, tema kavatses püüdma ära tabada, neid järgima. Ta loomulikult kujunduses ja ei jälginud 100 protsenti kunagi sellist mingit ajastutruudust, aga karakterite ja etenduse olemuse truudust väga järgis ja tema lavastanud loomulikult läbi aegade üks kõige lõpuni viimistletud matt ja täpsemalt, mida ma olen näinud tänu esmaStoctorda Stefan Stomporile, kes oli peadramaturg selles majas. Ma vaatasin ära Berliinis ka riigiooperi olulisemad etendused, käisin Leipzigis ja, ja teistes teatrites, nii et see poolteist kuud oli tõesti hommikust õhtuni ainult üks, üks teater või proovida. Kuidas te Boriss Bokovskiga tuttavaks saite ja kuidas tema juurde Moskva suurde teatrisse jõudsite? Pärast seda, kui ma olin seal Berliinis oma silmade avamist natukene saanud nautida, siis ma ju ka olin Moskvas näinud Pokrovski lavastusi, esmajoones tema hiljuti asutavad kammerteatris, mis oli väga erinev sellest, mis toimus suurest jäätsakaga suures teatris, Prokofjevi õnnemäng oli mõned väga tolle perioodi eredad lavastused olid fantastilised ja no tollal oli võimalus taotleda sellist hooajalist ažeerimist tuntud meistrite juures Moskvas. Siis jälle meie vabariigi kultuuriministeerium, nagu pöördus Pokrovski suure teatri poole. Et mul avaneks see võimalus ja, ja nii ma olin siis hooaja 74 75 siis Moskvas joostes koos temaga nii suure teatri kammerteatriproovidele ja etendustele ja see hooaeg oli tal niivõrd töö rohkedega, meil isiklikult palju juttu peamisteks aega ei jäänud, aga ta kinkis oma raamatu mulle selle stažeerimise lõpul väga ilusa pühendusega ja ja hoopis siis hiljem kui ka üleliiduline teatriühing organiseeris selliseid lavastajate nõndanimetatud laboratooriume, mida just Pokrovski juhtis ooperi puhul siis igast vabariigist olid seal osalejad ja mina olin ja seal ja kui siis ükskord, kui Pokrovski nägin Tallinnas seisnud kaheksa vist seda minu Britteni väikest korstnapühkijad, mis olid jälle ka esimesena Nõukogude Liidus meil tehtud siis tema järsku ütles, et kas te saaksite seda lavastada ka tema kammerteatris Moskvas. Ja sellest peale meil kujunes, mõtleksin selline väga sõprusvahekord välja, sest ta kutsus mind hiljem veel sinna lavastama Telemani Pimpinoonet ja mina siis juba jupp aega hiljem mussowski Hovanšinad Tallinnasse, mida ma pean Estonia repertuaaris olnud lavastustest kõigega mastaapse omaks ja viimistetumaks ja sellega me käisime ka siis pärast Savonlinnafestivalil ja Rootsis ja Taanimaal. Pärast seda siis me oleme olnud tõesti väga sõbralikus kontaktis ja külas käinud, teen teisel ja veel kaks aastat tagasi, ma olin tema 90. sünnipäeval Moskvas ja Ta on meenutanud meie kohtumiska oma poolt väga soojade sõnadega kuma tema viimaseid raamatuid lehitsesin siis mind hämmastas see, kui palju pilte ta oli sinna sisse pannud seoses Estonia ja ka minu persooniga. Isiksused mõjutavad sind paratamatult. Kuime Boris Pokrovski isiksuse juures hetkel olime siis kuidas jõudis teatrisse näiteks Moussowski Boriss, kuda Novi algvariant? See Borissi algvariandi ideed küpses mul küll Moskvas veedetud hooaja jooksul ma leidsin raamatu antikvariaatides palju materjali selle teose kohta, sest see on üks kummalisi oopereid, mida hiljem Rimski korsaco Fredigeeris, mida Šostab kovitš orkestreeri is ja mida tegelikult kõigepealt veel mussarsti oma sõprade ja, ja Maria teater direktsiooni pealekäimisel ümber tegi. Sest alguses ei olnud Poolast Tseenia kroomist seeni oliks poriscodonovi tragöödia aga ka Venemaal oli olnud juba entusiaste, kes algvarianti pooldasid ja kui Inglismaal David Johns trükis avaldas selle originaalvariandi partituuri, mida ma jälle Gennadi Rostessenski kodus nägin, siis mul sai selgeks, et Moussowski juubeliaasta lähenedes on vahe just meil tuua see variant välja, mis sobib meie väiksele lavale palju paremini, ta on palju kompaktsem ja nõnda selleks eriklass oli dirigendiks 80. aastal, siis siin ja suure teatri pea Kunskvalerile Rental tegi kujundus ja tema abikaasa Marina šokolova kostüümid ja seda tööd meenutan küll võrdlemisi siis soojalt ja erutavalt, sest et noh, nimiosa said laulda meil siis Teo Maiste, Mati Palm ja teistes rollides kõik meie teatri juhtivad solistid. Ja muidugi poriscodonovi. Selle algvariandiga haakub veel see teema, et suure teatri juhtiv solist Jevgeni Nester enko hakkas selle vastu huvi tundma, õppis spetsiaalselt ära meie redaktsioonis, ta oli varem lauldi hoopis teist varianti. Ja kummaline küll, temale anti siis just selle Estonia lavastus osalemise eest Lenini preemia ja ta käis Teiega Borissi külalisetendusi kaasa tegemas nii Stockholmis kui ka Pariisis. Stockholmis oli üldse meie esimene sõit 85. aastal ja me viisime kaasa sinna Luisa Milleri ja Attila elutsijadel, Hammer Moore'i ja Tormise Eesti ballaadid. Ja siis Boriss Kodonovisel algvariandi, muidugi Stockholmis keegi ei uskunud, et, et Nestor enko esineb meie koosseisus ka päevaraha eest 100 Rootsi krooni eest, mida kõik teised said lennates sinna kohale laskaalaskust Tal olid võluflöödietendust ja ka tema jaoks oli see väga oluline töö. Ja peale Stockholmi ja Pariisi. Me oleme Borissi näidanud ka Moskvas ja Tamperes seda algvarianti. Ja siit ka üks naljakas sild. Kui komi Soopar pärast seda tahtis oma lavale poriscodonovi tuua, siis nad tulid ka vaatama meie lavastust. Ja Harri kupsar võttis aluseks ka selle mussowski algvariandi. Nii et ta ei tahtnud ka seda suurt versiooni teha, et igal asjal on omad väiksed kõrvalmõjud. Te olete teatris lavale toonud ka barokkooperi Händeli Valsina. Teatavasti just vanema aja oopereid, nii väga sageli ei mängitagi teatrite lavadel. Barokkooper Estonias. Mida see tähendas? Esituskoosseisule kogu see töö ja see stiil oli uudne. See oli tõesti uudne, aga see nagu tuli silmas pidades endeli kolmesajandat sünniaastapäeva. Jällegi tänu teedeeerrile, ma olin seal käinud Hendeli festivalil, alles olin näinud Kaldžinot Berliini riigiooperis sellise natuke suure pompöössus variandina ja mitmed Saksa kolleegid, kes tundsid meie teatri solistide koosseisu, just soovitasid Hendelist Altšinad. Nalczyna on tegelikult, et väga nõudlik ooper, eriti nimiosalise mõttes. Ta nõuab kerget koloratuuri ja viimases vaatuses ka väga dramaatilist lähenemist. Õnneks Margarita Voites, kes alguses võib olla suhtlus natukene noh, et see ei ole tema ampluaa ja kõik nende edasi vedas selle nimirolli väga uhkelt välja. Ja ta oli ainukene, kes üksinda tegi seda osa teistes rollides merre. Tanugaal ja Leili Tammel, Tarmo Sild, Marika Eensalu, Voldemar Kuslap, Teo Maiste. Ma väga tahaksin rõhutada, Paul Mägi dirigendina tegi muusikalises mõttes ära väga suure töö, sest tõesti Hendile ooper tuli Eestis esmakordselt lavale, meie olnud ka siin midagi näinud, kuulnud aga Paul Mägi, kes oli vanamuusikaga palju tegelenud varem suutis väga hästi seda stiil siin edasi anda. Solistidele jaga Uno Kärbis lavakujundus väga õnnestunud, nii et, et me käisime ka selle andsin, aga Moskvas ja koguni mõned aastad hiljem Halles Endel festivalil jaga Berliinis, siis koduteel. Nii et Altšinast on jäänud ka väga toredad mälestused. Ja nii nagu igast ühest, ma usun. Aga kui me võtaksime praegusel hetkel üldiselt ma ei küsikski konkreetselt ooperi kohta, vaid üldiselt selles mõttes, et harva vähe lavastatud itaalia ooperid Estonia teatris Arne Miku töö läbi. Siin jälle impulsid olid erinevad. Kui Mati Palm oli las skaalas stažeerimas, siis ta nägi seal Verdi Attila ja loomulikult Ta oli õppinud ära seal mõned lõigud Ati last ja kui ma kuulasin seda plaati, siis sai selgeks, et no see nimi osan nii Mati Palmile kulti maistele väga sobiv eed süstiit kuusikule. Forrest Hendrik Krumm ile kalju karaskele odabellaga oli natuke rohkem probleeme, sest varajane Verdi nõuab väga suurt hääleulatust. Aga lihtsalt tehnikale lisaks veel jõulist karakterit. Aga meil lõppude lõpuks kujunes välja siin mitu koosseisu meil olid Tiina Jaak sõja hiljem Mare Jõgeva, siis käis külalisena Solvi Graya meil Ženja Anvelt ja nii et pika aja jooksul tulid selle tila rollides erinevad solistid. Ja ka seda Attilad, kuna teda jällegi ei mängitud mujal hiljem tekkis mingi laviin teistest, teadis, et ma tean, et Ulanud ees tehti pärast seda siit. Et Me näitasime teda Minskis, Leningradis ja Moskvas ja Helsingis ja Stockholmis ja kõikjal ta sellel hetkel pakkus teatud uudsust. No ja siis, kui Tiit Kuusik hakkas jälle oma juubelitel lähenema, siis sattus pilk Louisa Milleri peale, kus on selline Miller vanas sõdur, kes võis laval ka kepiga käijad kuusikule seal roll väga sobis ja Anu Kaal Maarja Haamer tema tütrena ja Hendrik Krumm ju kuusk. Peale selle olid siis ka näiteks Mati Palm ja Teomaistel erinevad rollid selles ooperis Leili Tammel, Urve Tauts tegid kaasa. Niimoodi need tulid, aga kummaline muidugi oli see, et kui meil neid ka mängisime siin Moskvas ja Stockholmis, siis kõiki mees, et kus me materjalid saime, aga käsitsi paljundatud partituurid lebasid Leningradis Maria teatri arhiivis. Sest et kunagi, kui Verdi need lood oli kirjutanud hämmastavalt kiiresti, kopeeriti kõik teosed ära ja toodi Venemaale ja elada, oli üks Itaalia trupp ka kunagi Venemaal mänginud. Ja jälle sõber Harri Kiisk Stockholmis, siis saatis meile trükitud klaviirid ja ja nõnda me oleme neid tükkhaaval siia repertuaari korjanud. Nii lugu itaalia ooperiga. Usun, et Eesti klassika on selline, mis ikka on teatri mängukavas olnud, aga uudislooming sünnib värskelt. Kuidas on olnud töötada näiteks kas või Leo Normeti või, või Raimo Kangro muusikaga? Leo Normeti pirnipuu, mille me tõime lavale koos nutitelefoniga, oli, oli selles mõttes üks väga ereda karakteritega teos ja me oli buss kõikidele telefoniga seoses. Jälle tuli John Carlume nutinõukogude liitu ja hetkel oli Tallinnas ainult tema teos kavas, niiet ta tuli siia, meil on suured pildid temaga tehtud koos ja tänu tema Impressaariemmaaridi Ponoventuurale, kes saatis mulle hiljem palju klaviir Ameerikast, näolen mitmed teised teosed, jälle need siin talveaias lavale toonud men otist. Üks killuke toob kaasa kuidagi teisem killukese ja Raimo Kangro ohver oli väga põnev, seda küllaltki keerulise helikeelega tolleaegsete, tavaliste eesti ooperitega võrreldes. Aga ma arvan, et me saime sellega kama Holmidel Eugen Kapi enneolematu imelasteooper, mille me tõime siin lavale. Siis selline variant nagu Alo Põldmäe raeooper, mis kanti ette Tallinna raekojas. Jaan Kross kirjutas sellise stsenaariumi, et kunagi toimuski selle loo tegevus raekojas ja, ja seda oli omamoodi põnev ka raekojas ette kanda. Eesti ooperitest rääkida, siis mina isiklikult Loen oma kõige suuremaks õnnestumiseks seda, et et mul oli võimalus ahvatleda ja tort Tubinat oma ooperit kirjutama ja hiljem ma ka mõlemad siin ära tegime Reigi õpetaja kui Barbara fantiisenhuuseni. Et nad said plaadist toodet Me lõpuks käisime Stockholmis nendega ära ja Barbara uuesti tuleb mängu kaua meil Tubina ka veedetud tunnid, mis olid väga pidi väga meeldejäävad, on minu lavastaja ja teatritegelase kell üks elu kõrghetki. Arne Mikk, kuidas on teie töödesse tulnud lavastused Buenos Aireses, Soomemaal, erinevates teatrites, Kaavenediaatrites, millest küll põgusalt rääkisime, aga ikkagi. On nii või teisiti keegi kuskil näeb sinu tööd või nii, minu esimene lavastus väljaspool nõukogude liitu oli seesama väike korstnapühkija Tampere ooperis. Seda Tampere teatrijuht Rauli lehtedel ei näinud, kas Tallinnas või vist õigemini veel Moskvas Pokrovski kammerteatris kutsus mind sinna seal jälle nägid Sibeliuse akadeemia ooperistuudio õppejõud ja 83. aastal kutsuti siis Helsingis Sibeliuse akadeemia ooperistuudio üheks avaetenduseks seda tegema, nii et naljakas, seda väikest ooperit lavastanud neli korda Buenos Airesesse juhtus nii kuidagi, et kui me mängisime poriskodanovi seda algvarianti Moskvas suures teatris 89. aastal muus Sorski 150. sünniaastapäeval siis jälle nägid Buenos Airese teatritegelast seda lavastust ja pöördus minu poole, et kas ma ei tahaks neil teha Tšaikovski ooperit jo lante. Ja mulle anti siis võimalus dirigent ja kõrvarlega kunstnik valida. Dirigendiks ma sain võtta kaasa siis Peeter Lilje, siit eestist ja kunstnikuks Valeri leeventaali suurest teatrist Peaosaliste jaoks, kuna lugu pidi minema vene keeles, seal toimus Moskvas suur läbikuulamine. Mati Palm läksid õnnelikult ka kuningliku Renee rolli ja siis üle Venemaa paljudes teatrites tulid sinna lauljat kokku, eriti laante nimiosalist otsis nad kaua. Ja nii me siis lendasime sinna Buenos Aireses 90. aastal ja ja tegime seal ei ole ant ära. Mis oli esmakordne selle ooperi ettekanne Lõuna-Ameerikas, nad olidki Loneegrite padaemandat teinud, aga Diolanter oli esmakordselt koos ühe Tšaikovski avamänguga Rome, juuli, mida Peeter Lilje siis juhatuse esimeses pooles ja ja see kuidagi väga liigutav ja väga meloodiline ja väga õilis lugu oli argentiinlaste väga meeltmööda, et nad siis mingi järgmisel hooajal võtsite uuesti repertuaari. Nojah, ja siis oli läinud midagi seitse aastat mööda, kui ootamatult helistati seal, et kas ma saan kolme nädalaga Jevgeni Joneegini neile lavale tuua. Dekoratsioonid teeb üks noor kunstnik, kostüümid võetakse teatriladudest ja neil on ka jälle väga keeruline situatsioon, selle, et raha vähe ja aga et peaosades on vene tuntud lauljad Dmitri Forozdovski, Vladimir kaluusin ja Kanadast pärit Adrianna jonka, kes praegu nagu me jälgime, ooperiajakirju laulab kõikides suurtes, teatades Nietzsche. Peaosaliste koosseis oli muidugi fantastiline. Loomulikult ma võtsin selle pakkumise vastu, teades, et Argentiinas on väga keerulised töö tegemise võimalust, aga kuna ma lugu olin Saksamaal teinud varem, siis ma ikkagi teatud lõike seal tundsin ja, ja läbi sõdade, läbi streikide ja kõigi muude jamade ikkagi tõime selle publiku, et õigel ajal ja, ja sealt jälle tekst, toredad kontaktid Forrastovskiga ja niimoodi see elu läheb, vahel peab õigel ajal õigel kohal olema ja natuke õnne peab olema ja ja sa pead valmis olema, kui pakutakse, et siis tuleb ära teha või öelda, et ma ei tee. Kohe lennata ja minna ja tuua kolme nädalaga lavale. Kui küsida niiviisi, et millisel hetkel, millises lavastuses, millisel maal, millises diaatris mingil põhjusel on olnud mingisugused erilised etendused, mis on erilise soojusega vastu võetud mis on südamesse jäänud. No seda ma ei tea. Aga kui nüüd vaadata, siis tegelikult nii hästi pole kuskil kirjutatud, kui Pariisis kirjutati Boriss Kodonovi kohta. See oli üks väga riskantne üritus. Jäätmeüldse Pariisi sattusime, selles on mingil määral süüdi helilooja Edison Denissov, kes Pariisis olles mingi oma teose esiettekandel sattus kokku Pariisi ooperiteatrite juhtidega vabandasid 88.-ks aastaks Pariisi Boriss kodunovi. Festivali. Ja idee oli selles, et Grand operaas läheb mussowski, suur variant üheksa korda. Ja opera Komiki laval, seal, kus kunagi Bizee, Karmen esietendus sellel laval. Siis nad tahtsid teha seda esimest algvarianti, mis meil oli ja Denissi ütlevad. Need Estonias on selline lugu kavas. Ja selle tead, rõht keeri Phukeem tuli ühel päeval Tallinnas ja vaheajal kõndis mööda lava ja mõõtis sammudega lava suurust ja ja siis pärast, kui me temast õhtust sõime, siis ta ütles, et kas te teate, miks ma siia tulin. Ma tahaks teid kutsuda Pariisinnaks ameeriklasi anud sõbraga naerma, et no väga tore, et te teate, mismoodi asjaajamine käib, et kõigepealt pead kirja saatma Moskva kultuuriministeeriumisse ja ja kaks päeva hiljem tuli see telegramm Moskvasse ja meile ja aga no 88 oli natukene juba kergem aegs Gorbatšovi perestroika ja glasnost olid kuidagi ikkagi vähem mõjutanud vist ilmselt ja meid ka tunti Moskvas seda varianti, mõtlesin, et niimoodi me siis lendasime siin Pariisi ja ainus tingimused, nende oma orkester, poistekoor peab kaasa tegema. Ja Eri Klas õpetas ka nemad kiiresti seda lugu mängima ja ja ma ütleksin, et nii head kriitikat, nii head vastuvõttu kui meil Borissil oli, Pariisis ei ole isegi mujal kohanud ja nende direktsioon see on ka videolindi veel üleval, et selles võistluses kahe variandi puhul jäi Estonia teater peale seedenatuke ikkagi head meelt ja kuna etendust läksid välja müüdud majadele, siis direktsioon korraldas meile veel ekskursioonid ja viis Lidoosse meil müüd, vaatame nii, et nad olid kõik väga rahul. Ja peaaegu. Me käisime veel aasta hiljem ka Homanšina Pariisi viimise küsimustes korra seal ära. Aga vahetasid juhtkonnad ja, ja võimul karm majanduslikud probleemid või Howanssina koosseisu suurus neid ikkagi ehmatasin, et kahjuks meil ei õnnestunud Pariisi viia. Niiviisi on olnud suurte töödega, aga Arne Mikk, te olete isiklikult andnud oma suure panuse selleks, et ikka oleks järjepidevalt teatrisse hääli tulemas. Mida on tähendanud tee jaoks pikaaegne töö Muusikaakadeemia ooperistuudios, mida ta on kujutanud endast? No me teame, kui väikesed võimalust on Eesti muusikaakadeemias ooperistuudiotegevuseks. No nüüd uues hoones on õnneks meil üks suur ruum, kus seda tööd on tore teha, vanasti me tegime siin Kaarli puiesteel ühes väikses klassis ja siis kuskilt kanti need katkendid ette, aga õnneks läbi aegade on Estonia teater alati olnud valmis pakkuma diplomi lavastusteks või diplomietenduseks oma lava ja seetõttu teatud hetkel ühel või teisel kursusel või kahel korrusel kokku koguneb üks grupp võimekamaid solisti eeldustega lauljat kui teisel. Ja niimoodi vanasti ikkagi antivõimalusi siin üksikuid peaosi teha, aga Ma pean ütlema, et 76. aastal me tõime välja siin Mozarti Figaro pulma tervikuna ainult kõikide noorte lauljatega. Nii Hans Miilberg kui Helvi Raamat või Väino Puura, Sirje Puura. Taisto koor, Marika Eensalu, ai Kikase. Neeme kuningas tegi seal kaasa sellest ettevõtmisest tuli väga suur kordaminek ja meeletult palju käis seda vaatamas noort publikut. Me mängisime kaks hooaega ja siis selle krühmale või erinevate võimaluste leidmiseks. Me tõime veel paar aastat hiljem välja siin impoliitovi Ivanovi muutunudki, naise võtnud oleks selline karakterite loomise lugu ja ka enne seda veel aasta varem. Või kaks varem vist oli see Britteni väike korstnapühkija, kus seesama koosseis, tegija nagu te märkasite, võib-olla nendest nimedest nendest kõik sõid Estonia solistid, sest tegelikult omavahel öeldes kuskil teisel, kolmandal kursusel on selge, kellel on teatrinärv, kellel on teatrikarakterite loomise anne. Celon, tahe olla teatris ja selleks, et üldse mina. Ta oli siis mingil määral lavastaks, sain, on süüdi kõigepealt minu lauluõpetaja Aleksander Arder, kes igast romansist, kes igast aariast ka laulutunnis tahtis kujundada stseeni, mitte lihtsalt, et see noot oleks äskimaskiskusi, oleks kaetult või ümmarguselt võetud. Aga ta nõudis järjekindlalt, et tema õpilased jutustasid lugu. Ja kui ka Hendrik Krumm tegi siin lavastust ja kadunud Paul Mägi oli õppinud tarberi juures, kellest kujunes Estonia väga silmapaistev ooperilavastaja või Tiit Tralla, kes siin seda tööd ka meie kõrval kogu aeg on teinud, siis vot selles on sarderi laulu õpetamise suur positiivne külg, et mitte kõikidest õpilastest ei tuld tipplauljad. Tipud olid loomulikult Tiit Kuusik, Elsa Maasik, Krumm ja püüa. Aga iga tema käe alt läbi käinud noor tundis ennast oopri inimesena. Mida kujutab endast töö rahvusvahelise teatriinstituudi muusikateatrite komitee juhatuses? Noh, selle komitee hiilgeajad on möödas tegelikult sest me teame, et tollel Ajal, kui oli nii-öelda läänemaailm ja idamaailm kui see raud ees, Riine lõhestas nii kultuuri kui ka inimesi oli kunagi see Pariisis asuv peakorter mõeldud just selleks, et taoliste üritustega kokku viia ida ja lääne poolset kolleegi iga kahe aasta tagant toimusid suured ülemaailmsed kongressid. Seal on väga paljude maade muusikateatri, mitte ainult ooperi. Võtke operetti muusikaližanri esindajad koos, vanasti olid seal väga kuulsad inimesed olnud Fels, Manstein, Pokrovski pardiini ja nõnda edasi, aga iga kahe aasta tagant sinnakse valitakse mõningaid uusi liikmeid ja Ma ütleksin, et tänapäeval selle erinevate maailma poolte kokkuliitmisel tal enam funktsiooni ei ole, sest inimene võib ka nüüd idablokist endisest vabalt sõita ükskõik millisesse linna, aga alati selle puhul vaadatakse etendusi ja peetakse teoreetiliste probleemide üle arutelu. Ja mul on väga suur rõõm, et alles mõni nädal tagasi see juhatus tegi oma väljasõiduistungi Tallinnas juba teistkordselt. Vaatasin, et siin padaemandat Vargamäe ja väikest korstnapühkijad ja siis vahepeal rääkisime nendest probleemidest, mis ühel või teisel maal on. Ja eriti muidugi sakslaste osatähtsus on suur. Ka meie president doktor Helmut Mattiasega Münchenist. Kauaaegne Kärner plats, teatri juht ja lavastaja on teinud väga palju isest, eriti iga kahe aasta tagant, näiteks Münchenist toimub üks video workshop, kus on võimalik igal maal saata üks uudisloomingu video sinna esitlusele. Et seda informatsiooni, mis maailmas toimub ja kolleegidega kohtuda, selles mõttes ta ei ole oma tähtsust kaotanud, aga puhtorganisatsiooni mõttes on rahad mõju kui unest kool vähenenud ja ja ka nende komiteede aktiivsus on vähenenud ja me teame, et nüüd varsti toimub maailmakongress Mehhikos sinna juba kaugus ja rahaliste probleemide tõttu sõidavad väga vähesed. Aga eks elu näitab, kauaks teda vajan. Tänan väga, Arne Mikk, tänase intervjuu eest. Saatejuht Ene Pilliroog esitab veel kaks lühiküsimust saate lõppu. Et kas laulupidu ja veel Soome Eesti laulupidu on kergem või raskem lavastada kui ühte ooperietendust. No ma kunagi mainisite ka laulupidu, lavastada ei saa sellele üldlaulupeole muidugi. Ma võib-olla tõin juurde mõningad visuaalsed komponendid, kuna esmakordselt olid kasutusel suured ekraanid seal laulukaare kõrval ja Meie koos Eesti televisiooni rahvaga valisime välja sinna palju ajaloolisi kaadreid vanadest laulupidudest, mida kooride vahetamise ajal laval siis oli võimalik publikule näidata ja suure ekraani peal ka intervjuusid teha. Just et alati üks probleem on laululaval, kui üks koor läheb ja teine tuleb, tekib viis või 10 minutit auk seda. Me püüdsime täita. Aga kõik ideed ei realiseeru, sest seal ei saa ju midagi läbi proovida. Mul oli ideed, kui koor hakkab lahvalt ära minema, siis ta läheb ja võtab kaissu nagu kogu lauluväljaku oleva rahva laula tühise laulu, aga see väljakul nii rahvast täis ja need esimesed koorilauljad, kes pidid edasi minema kuni nõuakuni välja, eks ta kuskil tee peal oma sõpradega vaks laulma ja niimoodi me ei saanudki seda kaart moodustada ja seda proovida ei ole kunagi võimalik enne, nii et ta oli üks naljakas ja tore kogemus ka. Noh iga asi teeb sind rikkamaks ja selline massiüritus muidugi toob sind kuidagi suure inimhulga keskel. Sa oled üks nendest tuhandetest eestimaalased, kes seda laulupidu kõigi raskuste kiuste on väga oluliseks pidanud ja ma leian, et on väga toredat laulupidu ja meie kihnu kultuur on sellise rahvusvahelise tähelepanu osaliseks saanud et enam ei söendata vahest öelda, et milleks seda laulupidu vajanud Eurovisioon oleks oluline asi meie kultuuris, laulupeo on ja jääb. Arne Mikk, mis on Estonia vaim ja kas sellega saab Euroopas ka hakkama? Igal teatril oma vaime, iga teatrisaal on minu jaoks täidetud tuhandete lauljate ja tantsijate, mingisuguse auraga selleks minuni sihukene visioon või fantaasiat, kui istun kuskil suures teatris või Pariisi grand operaaski, Ma mõtlesin, issakene, kes kõik on laulnud või tantsinud siin lava. Ja kui me olime seal ooper Komiki laval oma poriscodonoviga, Paris, mõtlesin jumala õppisi, Karmen tuli siin välja, nägi maailma. Esietendus, kukkus läbi. Millised pisarad ja rõõmuhõisked kõik nendesse laudadesse, jaa, jaa, jaa, lühtritesse salvestunud. Jance ooperihing on kindlasti igas majas erinev. Estonias on ta kõigile probleemidele vaatamata olnud üks ühise pere tunne. Meie majas on veel palju komponente, mida peaks kalliks pidama. Mida enam Rootsis või kuskil ei saa rakendada. Argentiinas ei saa rakendada seal majas nii palju ametiühinguid, et igaüks ütleb, see ei ole meie inimeste asi. Näiteks Buenos Aires istuvad laval kolm meest, kes lükkad ainult klaverit, ükski lavatööline ei tohi neid puudutas, see on nende, et või, või kolm flöörinad venekeelse ooperi puhul ei saa midagi aru, üks naine nendest oskab keelda, kaks istuvat kohal, kuna ta palgal selle ja, ja sa ei tohi ühtegi teist ametiühingut kuidagi kasutada, teise töö ära võtta sena Stockholmi ooperis, nii kalaametiühingute erinevad vaheaegade pikkused, elektrikute lavameestel kõik, nii et kui sa lähed sinna külalisena, etendus tegemise järsku 20 minuti asemel tuleb poole tunnivaheaeg, sest neid kuidagi ei saa ühendada ja nii palju igasugust asju puht inimlikult peatöö- ja palgatingimuste eest võitlema. Aga ametiühingust ei tohi kunagi kujuneda kunsti vaenlast teabe hoidma nii teatritegijaid kui ka teatrit ennast. Ja ma olen väga rõõmus, et suures enamuses ka iseseisvunud Eestis on ikkagi c ansambli Vaimel olemas ja ma loodan, et vähemalt 100 aastaseks saab küll Estonia selle Vainoga, eks siis vaatavad teised, mis edasi saab. Tänan veelkord, Arne Mikk ja soovin rõõmu ja loomingut ja loomingurõõmu. Suur tänu ja ma loodan, et ka raadiokuulajad, televaatajad kõik teised teatrisõbrad ikkagi Estoniat väga oluliseks peavad.