Mina olen Erik Morna teade, kuulate uunikumi. Erik Morna kohta võib vabalt öelda tiitšei muusikakriitik ja ajakirjanik. Kindlasti leiaks hea tahtmise juures tiitleid veelgi kunagine kombinaadi transamees, praegune raadio kahe muusikajuht, näiteks tema muusikaarvustuste jälgijad ja lähimad võitluskaaslased kindlasti aimavad Erik Morna isiklikke maitse-eelistusi. Meie paraku mitte. Seepärast otsustasime küsida otse. Valisin välja loo, mis asub ühel Eesti plaadil ja see plaat on esimene plaat, mille ma kunagi oma raha eest ostsin. Ma võisin olla mingi 10 või 11 aastat vana. Ja plaadikese oli teinud ansambel Ruja. Selline väike seitsmetolline eebee, minu meelest on seal neli lugu peal, selline musta karva ja seal peal on valgete nägudega Urho liikmeda nii-öelda Kappeli perioodist ehk siis, kui Rein Rannapi või Igor Karsnek asemel mängis kloppil Rujas Margus Kappel. Ja see lugu on üle müüri. Ta oli mu esimene kokkupuude ilmselt rokkmuusikaga. Enne sõda oli mu lemmikbänd Boney M pärast sõda. Ta oli mu lemmikbänd Ruja, kui ilmus nende esimene kauamängiv, ma mäletan, siis ma läksin juba raekoja platsile järjekorda seisma raekoja platsil asuvas plaadipood ja see saba ulatus sealt põhimõtteliselt platsi otsaga sinna Harju tänavale välja. Ja ma seisin ja poole pealt läks saba laiali, kuna plaadid said otsa, nii et pidin ootama. Kuningalt juurde pressitakse. Aga ma ei ole ostnud. Pärast neid kaht Ruja plaati seal lapsepõlves ma ei ole ühtegi uut Ruja plaati ostnud. Ei, tagantjärele neid pole ka mulle kingitud, kodus mul neid ei ole, et ma ei saaks öelda, et ma olen niivõrd surra, on fänn, on pärast seda? Põhiliselt ma olingi, see on jah aastatel 79 kuni 82, et siis oli suruma vastandumine, kas Ruja või rock Hotell Mai raudselt Ruja poolt. Aga ütleme, et see oli noh, see väga kujunemisjärgus on inimene sellistel aastatel ja ja siis ta ahmib kõike huvitavat. Ruja tundus nagu sel hetkel kõige ägedam bänd üldse, vot siis, kui tulid mulle juba võimalused kuulata Lääne muusikat, ma unustasin eesti muusika peaaegu täielikult. Ansambel Ruja oli eesti rokiarengupildis oluline ansambel tugevalt ja tuntavalt rahvuslik, kirjutas Anne Erm raamatus polkast rokini kaks. Erik Morna uunikum langev Ruja nõndanimetatud teise perioodi, mil ansambli loomingulise tuumiku moodustasid pianist Margus Kappel ja kitarrist Jaanus Nõgisto. Neid inspireeris peamiselt Juhan Viidingu vaba värsiline luule. Sel perioodil mängisid ansamblis veel basskitarrist Priit kuulberg ja trummar Ivo Varts. Vokaalsolistiks oli muidugi asendamatu Urmas Alender. Koost üle müüri räägib nüüd selle autor Jaanus Nõgisto. See lugu on tehtud üle 30 aasta tagasi, kui nüüd hästi järgi mõtelda ja ma tean, et selle loomulikke põhimaterjal sündis tegelikult filmimuusika tegemise käigus 77. aasta alguses kusagil, kui Peeter Simm tegi oma esimese mängufilmi, mille nimi oli karikakramäng siis ma olin nagu selle muusika autor sellel filmil ja läksime koos Margus Tali oma tollase lähedase sõbraga. Sealt intervjueerisime päris palju, me olime just endale saanud 12, keelset kitarri, mida keegi seni veel nagu eesti rokiseltskonnast ei kasutanud või õigupoolest ei osanud kasutada niimoodi, nagu meie selle vastu huvi tundsime. Selle filmimuusika salvestamise käigus, kus me pidime nagu pildi Harju tänava stuudios väga palju improviseerima siis selle loo selline kvandi Kahale, kui tekkis seal, istuvad tavaliselt, et see on selle filmi nagu vahetult lõpusseini lugu, nagu muusikaga muusikaliselt lõplikult lindistatud sai see lugu pool aastat hiljem, kui ta juba valmis oli, kui ta oli kohtunud, eks ole. Juhan Viidingu ühe suurepärase tekstiga, on ka Eesti esimese sellise progerokiplaadi peal, mille Ruja tookord sai avaldada seal lindistatud Eesti Raadio esimeses stuudios. Selle helirežissöör Mati Power, kes oli tolleaegse rulaga väga lähedalt seotud. Ma mäletan ka, et, et ta oli väga nõudlik nagu. Ruja nagu sellist protsessi nagu mingiteks perioodideks lahterdada, sest minu jaoks on ta nagu ühtne protsess, issand, mis noh, omal veidral kombel kestab, kestab talv, avalik see oli aeg, kus siis ma olin just kohtunud Margus Kappeli Ruja leid oleval linnateatri eelkäija loose teatriansambel ja me oleme selles mõttes professionaalsed pillimehed, et ma pidin igapäevases mängima ja kõik see mina saan niimoodi, ma kujutan ette, aga hiljem, eks ole, vaimselt nagu tähtis on tegelikult selle aja nagu tuleb selliseid aastat kusagil 76 kuni 80. et nüüd võib-olla ongi põhjuseks mikspärast Rujastunud mõtet ka aastakümneid hiljem nagu rääkida vaid isikute subjektiivsete, arvan niimoodi. Küllap see suhtumine oli üldse muusikasse ja selle tegemisse ja sellel realiseerunud, mis oli mõnevõrra teistsugune kui tänapäeval, sest totaalset raha needust või ei olnud, eks ole, aga armastus, muusika ja armastus vaimsete püüdluste vastu oli võib-olla suurem kui tänapäeval. Ja tollel ajal oleks, mina tundsin väga palju huvi sellise rikkalise kitarrimänguvõtete vastu ja see on sellest loost ka kuulda selliseid vastassuunas liikuvat oda. Ja tegelikult on see üks selline lugu, mida juba 30 aastat hiljem nii palju kui, kui mina seda väga harva satume kuulama, siis on üks nendest lugudest, mida kuulates mul ei ole häbi, vastupidi kukke.