Georg Ots proloog Leon kaval ooperile pajatasid. Me ei ole oma teontry lugude saadetes rääkinud seni veel teatrite arhiividest, mida kõike võib üks teatrimaja suur arhiiv peita. Aga täna oleme mikrofoniga Rahvusooper Estonia värskelt remonditud uutes arhiiviruumides. Kindlasti on see pilt, mis siit omaneb, võrreldamatult teine kui mõnigi kuu tagasi. Need töötingimused olid, aga jah, mida ikkagi peidab ühe teatrimaja? Auväärse vana teatrimaja, auväärne vanaarhiiv Rahvusooper Estonia, arhivaar Vilma maailma on töötanud just nimelt sellel ametipostil 20 aastat. Nii et kaunis juubelihetk ka praegu, kuni tagasi vaadata. Saatejuht Ene Pilliroog küsibki kõigepealt seda, et kuid tulite sellele ametipostile, te olete teatrimaaga seotud võrreldamatult rohkem aastaid, aga just nimelt arhivaari ametipostile, siis missuguses olukorras see arhiiv teid vastu võttis? Ega tegelikult sellel ajal arhiivi kui nisust teatris ei olnudki, olid ainult mõned väikesed kapid noodikogus ja nende kappide tervise eest pidas suurt tollane noodikoguhoidja Liia Ansu. Ja jälle hakati mõtlema selle peale, et Estonias peaks taastama arhiivis võimalikult korrektses olekus. Võib-olla ehk aastal 1984, jah, ja siis ongi 20 aastat tagasi. Siis leiti see ruum tollase jalutusruumi läheduses ja seal siis hakkas see töötasapisi pihta. Aga mis puutub Estonia arhiivitraditsioonidesse, siis tegelikult on nad ju väga vanad. Ja algust võib lugeda Ta tegelikult selle maja valmimisega 1913. Ja veelgi huvitavam on see, et kuni 1944. aastani kuni põlemiseni tegelesid Estonia arhiivihoidmisega ja täiendamisega väga tuntud näitlejad. Alguses Toomas tundu siis Albert üksik ja tema järel kuni 44. aastani Hugo Laur. Kui Albert üksip con midagi juba meenutanud oma eelkäijast toomas tundust siis nii Albert üksipi kui ka Hugo Lauri kohta leidub meenutusi Ants lautorilt. Ja küllap on see ka mujal maailmateatrites niiviisi, et just teatrimaja omad inimesed on võtnud ja seisnud hea selle eest, et oleks säilitatud fotod, kavad, afišid. Mis liiki fondid üldse arhiivi kuuluvad? Ka tänasel päeval? Ütleme lavastuste järelkajad, nagu te juba nime lendasite siin fotot, kavad ja retsensioonid, ega see pole tegelikult ju ainus sellepärast et teatritööga ja lavastusega seonduvad ju artiklid tegijatest, lauljatest, dirigentidest, tantsijatest, lavastajaid, noortest kunstnikest, orkestrist, koorist. Aga peale selle teater tegutseb majas millel on oma ajalugu, mis kõik vajab jällegi jäädvustamist. Ja siis on teatrist läbi aegade kirjutatud raamatuid kas siin või maailmas ajakirjanduses, mis kõik kuulub säilitamisele. Nii et ega siin täpselt piiri panna on tegelikult väga raske. Ja otse loomulikult arhivaar peab olema selline inimene, kes kogu aeg näeb, kuuleb, märkab tallele, paneb õigesse kohta, sätib, et ka teised järeltulevad põlved saaksid kätte uurijad, näiteks teatriuurijad ja ka lauljad, pillimeeste elukäikude uurijad. Aga aastal 44 jah, tõi sellise murrangu siin, et ju teatergi põles maha ehitati küll suhteliselt kiiresti üles 47, aga kas säilis ka midagi siis sellest tõesti, mis oli tallele pandud aasta nii 44? Kui nüüd jällegi nendest mälestustest järgi uurida, mida ma juba korra nimetasin siis tuleb välja, et seda arhiivi oli tookord siiski niivõrd palju ja oli nii hästi ümber käidud et kui sealt ka osaliselt midagi hävis, siis midagi jäi ka alles, kõik ei põlenud ära. Ja 1955. aastal oli mingi omapära jüripäev, kus seegi vanast, mis oli alles jäänud enamjaolt viidil kas teatri- ja muusikamuuseumi või riigiarhiivi Toompeale. Ja siis jäid tõesti sellele vaid üksikud juhuslikud killud sellest vanast osast. Aga kui nüüd vahepealsetest arhiivihoidjatest rääkida, siis liaansus ma juba nimetasin. Aga enne teda oli veel mõni aasta orkestri flöödimängija Wolfgang Vitoff mõned aastad. Ja rohkem ei oska küll tõste nendest arhivaaridest kedagi nimetada. Nii et 55 oli jüripäev, kas see tähendab ka seda, et tänasel päeval näiteks keegi teatriloo uurija, kui ta tahab saada tõest pilti Estonia loost siis peab käima need eelpool nimetatud erinevad instantsid läbi, et teater ei ole hetkel võib-olla veel see ainus paik, kus on kõik teatrilooga seotud asjad. Koos loomulikult vanem osa ongi ju teatri- ja muusikamuuseumis. Toompeal võib-olla rohkem, mis seondub Estonia seltsiga. Ja ka Ants Lauter oma mälestustes on midagi kirja pannud, et suur osa sellest teatri- ja muusikamuuseumis võime leida Estonia näitlejate personaalmappidest väärtuslikke materjale. 20.-test 30.-test aastatest on Hugo Lauri suure töö hoole ja ka sellekohase ante teine. Inimesed armastavad numbreid üksikuid kasvõi nii ümardatult Ki, et ma tean, et ma paluma, et te olete üks tõsine teatriuurija olnud, kirjutanud mitmeid raamatuid, see töö kõik kestab veel. Et te oskate nii, ehk umbes küll öelda, kui mitukümmend 1000 ühikut on teatrimajas kui mitukümmend 1000 ühikut on teatri muusikamuuseumis kui palliva materjali riigiarhiivis, et missugused need proportsioonid ligilähedaselt on. Siinkohal ma kardan, et jään vastuse võlgu selles mõttes, et see on väga suhteline mõiste, kuidas neid asju jagada ja kuidaspidi seda kõike lugeda. Aga nii palju ma võin öelda, et lavastuste fondis on alates 44.-st aastast üle 400 säiliku. Iga säilik tähendab ühte lavastust. Aga kui te nüüd kolisite sellest vanast väikesest ruumist, mis jääb teisele poole teatrimaja keldrisse jalutusruumi otsesest lähedusse, kui te kolisite, siis teatud mõttes kolimine on üks väga kasulik tegevus, unustatud asjad tulevad välja ja ja nii vanad kui uued asjad saavad jälle korda. Aga kas leidsite ka midagi sellist, mille kohtadelt Te võite öelda, et hea, et see on võib-olla selle teatrimaja üks vanimaid väärtusi. Võib-olla võiks rääkida kunstnik Roman niimanile kuulunud raamatust mis tema poolt on allkirjastatud 1912. aastal üks aasta, enne kui ta ise asus siia uude majja, kunstnikuna tööle ja see on 1911. aastal ilmunud Grybojeedowi häda mõistuse pärast. Väga informatiivne väljaanne. Lisaks näidendi tekstile on seal palju materjali autori kohta nõuandeid režissöörile kostüümide kavandid, kokku 348 lehekülge formaadis, A4-ja. Omamoodi tähenduslikuks teeb selle NATO ju ka veel see et igas teatris on omavahelisi suhulaslike sidemeid, põlvkondade järjepidevust ka ning kõige sõna otsesemas mõttes. Ja kunstnik nii mani. Tütrepoeg Henno soode töötab tänasel päeval Estonia orkestris. Kui ma temale ka seda raamatut näitasin, siis oli tal poolest rõõmsale vaadata, et midagi tema vanaisast on aastaid viibinud. Siinsamas. Kui nüüd ajad on muutunud kas need, kes läksid 44 olgu siis Rootsi, Saksamaale laia maailma, kas need inimesed või nende järeltulijad on nüüd teatrile andnud tagasi kaasa võetud fotosid või, või muud materjali? Kõige rohkem vast Aarne Viisimaa. Kuni oma elu lõpuni oli ta sellest ajast sestpeale, kui need kontaktid üldse võimalikuks said. Kogu aeg olnud sidemetes teatriga ise siin käinud või kohtunud Eston lastega Rootsis, nii et temalt on olnud mõningaid mälestuste lehekülgi ja küllalt paljud tema juba isiklikult kõneldud mälestusi mida on kasutanud ka näiteks oma raamatus Aarne Mikk. Jah, katkenud laulukaar, kui teatrisse tulete, siis heitke pilk raamatu letile. Ehk on seda raamatut veel? See on üks väga huvitav lugemisvara. Ma olen imetlenud ka näiteks Juhan Aaviku kirja pandud eesti muusikaajaloo. Selles mõttes, et eks see minek ühteviisi ei tulnud nii mõnelegi ehk ootamatult, aga samas minna nii, et oleksid kaasas pildid ja eelmised muud paljud-paljud, faktid ja materjalid, mille põhjal siis täpselt kirja panna üks Eesti muusikaajalooraamat. Neljas osas, kus on ka teatrilugu sees. Et see näitab, kuivõrd tõsiselt suured mehed on armastanud ja hinnanud Eesti kultuurilugu. Ja seal kaugel maal raudse eesriide taga on kirja pandud selline Eesti muusikalugu, millest on tänapäeval mitte ainult huvitav lugeda, vaid ka palju õppida vihma. Palma, kuidas teie näiteks hindate teatriloolasena seda, mida on Estonia kohta kirja pannud just Johanavikuma, nendes muusikaajalooraamatutes? Mida rohkem niisuguseid tähelepanekuid ja suuremaid meenutusi ilmunud on, seda huvitavam sellepärast, et igaüks leiab ikkagi jälle oma nurga alt midagi uut. Olgu see siis Juhan Aavik või Artur Ratson või kes iganes. Artur aktsa kirjutas toredat kriitikat ka Rootsimaal käies neid eestlasi kuulamas-vaatamas. Nad püüdsid ju teatrit edasi seal teha. Aga arhiivi jutu juurde tagasi inimesi kindlasti huvitaks ka see näiteks, et kelle fond siin mahukaim on näiteks lauljatest, kelle kohta kõige rohkem materjali on. Ma ei ole nüüd küll lausa millimeetrit pes mõõtnud, kuid ma pakuks välja kaks tundi ja see on Tiit Kuusiku pea, Georg Otsa fondid. Nii nagu nemad ise eluajal olid ühed silmapaistvamad lauljad teatris, nii on ka see nende pärand jäädvustunud üsna mahukana. Jah, Tiit Kuusik oli selline laulja, kes pidas päevikut, kas need lausa iga päev pani kirja kõik, mis tegi, kus ja kuidas laulis ja missugused tunded olid aga iga etenduse järel kindlasti. Kas selliseid inimesi, teatri inimesi on rohkesti? Kes täiesti teadlikult järjepidevalt tegelevad sellega, et säilitada seda kultuuriloolist materjali? Ma usun, et neid ei ole mitte vähe. Aga mitte kõik ei räägi sellest. Ja selle tõttu niisugune informatsioon selgub ehk isegi tagantjärele, nagu näiteks Elsa maasiku puhul, kelle päevikut mõni aasta tagasi laekusid Estoniasse arhiivis, siis on üsna mitmeid lühemaid mälestusi olemas Estonia orkestri antidelt. Näiteks Raivo Jerendi, Artur Rannu, väga tuntud metsasarvemängija. Robert laseb. Kindlasti olete neid mälestusi lugenud, et millele keegi on nagu tähelepanu pööranud, et mis on kellegi jaoks oluline olnud. Kas on räägitud inimestest, kas sa räägitud etendustest? Kas sa räägitud dirigentidest, kas on räägitud omavahelistest suhetest? Põhiliselt ikkagi orkestri tööst kolleegidest nende karakteritest iseärasustest. Kuidas nende mälestustega on üsna sageli on nii, et see on üks ütlemata huvitav lugemisvara. Kas teater näiteks kasvõi oma juubeli puhul ei ole mõelnud mälestusi välja anda? Teater praegu seoses uue tehnika olemasoluga kogub mälestusi vanematelt endistelt kolleegidelt. Nii et see töö on alanud. Uus tehnika siinjuures tähendab see tähendab seda, et igasugused videovõtted tulevad hästi kvaliteetselt välja. Võetakse videosse mälestused. Ja loomulikult omaette küsimus ongi. Jõudsime nagu loomulikult selle juurde, aga ma arvan juba ette, et me tänases saates sellest pikemalt ei räägi. On ju ka heliline arhiiv ja, ja siis tõesti videoarhiiv. Et kas teatris on ka helilist arhi. Oli loomulikult ja heliarhiivi kuuluvad ka heliplaadid, millede arvu suurenemise eest hoolitseb ka meie lavainspektor Jüri Kruus. Väga tunnustatud lintidel restaureerija ja siis sääraseid suuremaid ulatuslikke albumeid saab ilmuma ka juubeliks. Ja Jüri Kruus võib-olla ei taha, et nii vara nii uhket asja välja ütlema, kas on suur töö, mida ja te ei pea, on ette võtnud just nimelt Estonia juubeliga seoses ja mina isiklikult ootan meeletu põnevusega seda lõpptulemust. Sest jah, sellest lõpptulemusest me peaksime kõik saama kuulda iga Estonias kelle hääl on heliplaadile või salve jäänud. Nii et see töö kõik on veel ees. Kas teil ilma palm oskate ütelda seda, kui järjepidevalt salvestatakse? Ütleme, et tänapäevaselt videole etendusi ja kui pikka aega neid videosid hoitakse, et kas siin on mingisugune süsteem ja reeglipärasus välja tööd. Tatud ma usun, et mingisugust tähtaega nendel ei ole. Et nad säiluvad võimalikult kaua ja loomulikult võetakse nüüd videosse kõik lavastused. Aga kas nüüd see heliline arhiiv seal kassetid või CD-ROM-ide või videokassettide näol, kas see on kellegi teise maa? Ja see on juba meie helimeistrite valduses. Ja nendel on ka omad arhiivid, kui nii võiks öelda. Nii nagu saate alguses ütlesime, et ühes arhiivis on läbi aegade olnud seda kirjandust mida siis auväärsed muusikakriitikud on teatri kohta kirjutanud. Kui nüüd seda kirjandust mõelda linnu lennuliselt tagasi, niipalju kui te mäletate, Irma Palma, siis kuidas on aegade jooksul kriitika muutunud, millele on aegade jooksul erilist tähelepanu pööratud ja kui määratleda, siis kuivõrd asjatundlik on kriitika olnud läbi aegade kas on kirjutatud lavastusest muusikast ja sellest, kuidas üks või teine roll on õnnestunud. Või on kriitik ka läbi aegade osanud sinna sisse panna oma isiklikku kibestumust ja seda, et aa kui mitu vale nooti ta suutis lavastusest üles leida? Taoline küsimus vajaks juba pikemat järelemõtlemist aga kui mõelda kasvõi 30.-tesse aastatesse, siis oli tähtsamates ajalehtedes see komme. Et muusikalavastustest näiteks kirjutasid kaks inimest näiteks Lembat kirjutasid muusikast Valdemar Mettus lavastusest näiteks siis, kui nüüd mõningate tippude peale veel edasi mõelda, siis väga süvenenult ja asjatundlikult on kirjutanud Helga Tõnson oma arvustusi. Tänapäeval oleneb väga palju sellest, palju ajalehes on ruumi. Väga palju on ajalehepoolsed tähelepanu ühe või teise lavastuse vastu. Ja tihtipeale ütleme päris olemasolevat retsensendid või kes on saanud, ütleme, niisugust muusikalist ettevalmistust. Nemad suhteliselt satuvad harva ajalehe veergudele, rohkem kirjutavad ka need inimesed, kes otseselt ajalehes ise töötavad. Te olete just nimelt arhivaarid on tõesti paarkümmend aastat olnud Sindiaatris, te olete neid materjale kogunud, te olete neid sättinud arhiivi ja te olete ka kindlasti oma tööga seotult tundnud ja tunnetanud, kuivõrd teatrikriitika aitab lauljat aitab dirigenti lavastajat ja mida siis teatrikriitika ütleb? Jätab tulevastele põlvedele. Ja minu küsimus on, et kindlasti te olete mõelnud sellele Wilma Palma. Missugune võiks olla ja missugune peaks olema teatrikriitika. Täpselt seadusi selle kohta ja loomulikult ei ole. Ja mida mõistvam, mida oskuslikum tähendab, mida rohkem asja tundvad on see kriitika? Loomulikult seda parem. Ja tingimata, mida ta sealjuures arvestama, et igasugune kriitika peab olema põhjendatud mitte nii, et kedagi ütleme, süüdistatakse ühes või teises puuduses hoid sellest peab olema ka juba mingisugune nägemus, kas see kasvab välja, ütleme, antud lavastusest või näiteks helilooja kontseptsioonist või mida iganes. See ongi see põhiline asi, et kui kriitik suudab olla mõistev siis aitab see ka arvatavasti esinejat. Selle koha pealt on meil olnud väga hea eeskuju Lea Tormise näol. Jah, kindlasti kahe et kriitika teatrikriitika sealhulgas peab olema sama loov, kui on loovisikute looming, olgu nad siis laval, lauljana, dirigendina, lavastajana. Et sama särav isiksus peaks olema ka kriitik, kes teatriloomingust kirjutab, hakkab ilma Palma, missugused omadused peavad olema arhivaaril? Ei tarvitsema hakata midagi välja mõtlema. Sellepärast et Ants Lauter oma mälestustes rääkides nendest suurtest eeskujudest on rõhutanud nende poolt täpsust, järjekindlust, ülimat kannatlikkust, armastus oma töö vastu. Näiteks kui seda kõike on võimalik tabada, mis siis viga oleks? Ja mis siis viga oleks? Ühtviisi ma hetkel tänan väga selle arhiiviga seotud intervjuu eest, aga ma tahaksin küsida väga paljut veel teie tööga seotult. Nimelt te olete palju kirjutanud ja teadupärast siin on veel ilmumas seoses Rahvusooper Estonia juubeliga meie jaoks huvitavaid raamatuid. Ja sellega seoses küsiksin kõigepealt hüppame tagasi selle hetke juurde, kus te ütlesite, et teatud ajal mälestused jõuavad teatrisse hiljem siis kui inimene on juba läinud, päevikut näiteks. Ma tean, te kirjutasite raamatu Elsa maasikast ka sellel hetkel, kui ta raamatut kirjutasite. Kuidas Elsa Maasik teile avanes, oli ta avali või tundsite, et ta tollel hetkel veel kõike rääkida ei taha? Meil oli temaga väga hea kontakt aga me peame arvestama seda, mis aeg see oli. Ja siis loomulikult ka kunsti suhtes pidi olema mõõdutunnet arvestust, millest sa võid rääkida millise piirini, päriselt, ütleme, lausa mingit otsest avameelsust ikkagi oli teada, et seda ei saanud olla. Aga ma kujutan ette, et tolles ajas see oli maksimaalne Siis ma vaatan eesti teatriloo leksikoni, mis on, ei oskagi öelda, kui mitu 1000 lehekülge suur ja kui mitu 1000 inimest on seal sees. Te olete üks nendest autoritest. Kui kaua see töö kestis? Lehekülgi on seal küll ainult 800 aga töö kestis koos pausidega, peatustega, ümberkorraldustega ümber mõtlemisega ja kõik nii edasi peaaegu 12 aastat. Missugust. Ajalist mahtu see nõudis see tähendab seda, et kuidas teie päevad olid hommikust õhtuni silmad kirjutusmasinas. Ei, seda muidugi mitte, sellepärast et ka arhiivitööd tuli ju kõik sealt kõrvalt teha. Ja kõige pingelisemad olid ütleme viimased kaks aastat. Teised olid siis niisugused pikkade pausidega ja kuidas juhtus? Kuidas sellise leksikoni kirjutamine, toimetamine, tegemine autorina on kas jäädakse nende materjalide pinnale, mis on kättesaadavad Nendest arhiividest lahkunute puhul või siis tuleb otsida täiendavaid isiklikke kontakte ka iga konkreetse nime puhul ükshaaval eraldi. Kui see võimalik on või oli, siis loomulikult tuli otsida neid isiklikke kontakte ja see oli juba lausa seadusega, no näed, et kõik, mis kirja sai pandud sai ka antud isikule näidatud läbi, lugemiseks, kontrollimiseks, täpsustamiseks. Aga mis puutub toimetusse, siis entsüklopeediakirjastusel on juba väga suured kogemused taoliste raamatute väljaandmisel, nii et need üldised reeglid olid meile kõigile paika pandud. Nii et selles suhtes meie ei pidanud midagi eriti ümber tegema või välja viskama, vaid need olid olemas kõik. Kas te mäletate? Ja kui mitusada inimest teie kirjutada oli? Ei, ma tõesti ei mäleta, igal juhul mitu saba asi olnudki üksnes kirjutamisest, vaid asi oli ka veel toimetamises. Sellepärast võib lihtsalt öelda, et KÕIK Estonia muusikateatriga seotud inimesed olid minule pal nii-öelda, kas ma siis kirjutasin või toimetasin? Praegusel hetkel tegelete kahe raamatuga ja ma ei teagi, kuivõrd seda nüüd lausa tegelemiseks nimetada võib, sellepärast et Raamat sajandiga Rahvusooper yks selle projekt sai nüüd mõne aja eest kokku pandud. Ja seal on niivõrd palju autoreid ja toimetajaks on Tiina Õun. Nii et minul endal jääb seal praegu ainult üks väike osakene kirjutada ja ülejäänu siis jääb juba teistele autoritele ja Tiinale muretsemiseks. Aga siis teine raamat on niisugune, mille pealkirja ei oskagi veel praegu täpselt öelda. Aga igatahes sisaldab ta Estonia 100 aasta muusikakavu ja siis juurde niisuguseid ajastulisi täpsustavaid kilde, fotosid, väljavõtteid, retsensioonidest või siis ka ütleme näiteks aegade muutumisel niisuguseid väikesi reageeringuid, samuti kõik ikkagi ajalehtedest. Ma ei tea, kas on praegusel hetkel võib-olla vara välja öelda seda aga ma tean, et põhitööna tee õige varsti siin ruumis enam ei tegele, kuigi ma usun, et teie toetust, nõu ja abi ja konkreetset tööd ja tegemist on teatril lõpmata palju vaja. Aga teie töö otsene järglane on siin. Tiina Õun. Ilma Palma, teie alustasite oma muusikateadlase tööd, aga Eesti raadiost sinna nüüd hulk aega tagasi, aastat 58 kuni 71. Mida te tegite Eesti raadios, mis seal teie otseselt? Kohustused alguses olin ma nii-öelda vahetussaadete toimetaja, see oli ka siis nii-öelda ajastu märk. Et kui Tallinnast saadeti saateid näiteks Moskva raadiole või hiljem mõnikord isegi Soome, näiteks, aga pärast põhilisem aja olin ma Eesti muusikatoimetaja Nii et teie kirjutasite tekst eesti muusikast eesti interBrettidest ja te kirjutasite tekste, põhiliselt ei olnud ka siis selline nii-öelda makiga mööda linna ringi käia. Ei, seda kindlasti mitte mitte reporter kes tol ajal toimetusse kuulasid. Helga Aumere, Rolf Uusväli, Merike vait, maa peatoimetaja oli Ants Sõber. Kergemat muusikat toimetasid Uno Veenre, Ülo Vinter ja palju teisi. Selge on see, et inimene ikka aegade jooksul vahetab oma tööd ja ka elukohta mõnikord, et miks siis 71 raadiaeg täis sai ja hakkas kas Teaduste Akadeemia või Estonia teatriaeg. Aga see oli lihtsalt uus väljakutse. Huvitav, teine ala. Ja ma ei kahetse, et ma seda vahetasin. Jah, Estonia teatriga alati seotud, kui palju aega? Alates 71.-st aastast. Ma mäletan, et kunagi koridoris kohtudes avaldasin ma teile oma sellist suurt rõõmu selle üle, et mulle juhtus ette üks pilt, üks Ta 27.-st jaanuarist 44 kui Estonia kontserdisaalis tähistati Jaan Aaviku kuuekümnendat sünnipäeva. See oli sõjaaeg. Ma nägin sellelt suurelt fotolt pilgeni täis kontserdisaali, kus rõdudele inimesed seisid. Ja see foto lausa hakkas helisema. Ja teie ütlesite, et ja siis käidi kontserdil käidigi teatrisse. Teie käisite ka ja olidki majad kuulajaid täis, oli see nii? Seda küll. Ja ma hakkasin teatris ja kontsertidel käima üsna varakult võiks öelda nii 12 kolmeteistaastasena ja sel ajal inimesed vajasid nendel pingelistel aegadel nagu vabanemist. Teater pakkus neile jõu, positiivseid elamusi ja tiga muusika. Ma mõtlen sõja aega. Kas te mäletate oma esimest lavastust, mida nägite? Seda kindlasti mitte, et ma oleksin no lasteetendusi nagu ei registreeri. Aga näiteks Wagneri taanhaisorit 1942 ja Rossini Sevilla habemeajajat 1943. aastal ma mäletan väga hästi. Kesis laulsid Sevilla habemeajaja ajas, minule noorele kooliplikale kohutavalt meeldis Andrei Krist Jansoni Figaro ja siis ka veel aneelus, alustas Rosiinana, tegi oma esimesi samme solistina. Ja väga lõbus oli nüüd hiljem tagantjärele lugeda metuse retsensiooni sele Sevilla habemeajaja kohta kus ta ütleb, et uuli lavastus oli niivõrd huumori küllale, et inimesed lausa kõva häälega naersid. Ja mõnikord tõesti ta oli mõelnud, et nad naeravad juba liiga palju, et ei viisi, jääb juba midagi muusikast olemata. Liigse naeru tõttu. Vanemad inimesed on rääkinud, et üks või teine ooperi saa teatrisse mängukava tulla, sest et meil ei ole enam Karl Otsa. Et selline haruldane tenorihääl. Võib-olla Karl Otsa dramaatilist tenorit ehk tõepoolest jääb Estonia teater kaua meenutama, aga Ma ei ole nende hulgast, kes kuidagi absolutiseerib oma noorusaegade teatrit või leiab, et edasine enam ei ole nii hea. Elu läheb edasi ja, ja tulevad uued arusaamad ja uued lauljad. Ja ikka juhtub midagi põnevat. Jah, selles noorusajas ikka veel kinni olles, küsiks ma seda ka, et räägitakse ka seda, et niinimetatud saksa ajal või sõja ajal kuidas keegi räägib olla kontserdi- ja teatrielu olnud niivõrd aktiivne. Et sellist elevust ei ole võib-olla tänapäevani Eestisse jõudnud teatrietendusi olla olnud lausa 10 korda nädalas. Kuidas teie mäletate, kas oli kontserdielu aktiivne ja teater mängis 10 korda nädalas? Võib-olla mõnikord tõepoolest tuli nii palju neid, aga tuleb arvestada ka seda, et sel ajal näiteks muusikaetendusi anti ka kahes keeles erinevale publikule. Nii et ka sellega seoses juba see etenduste arv kasvas paratamatult. Aga aeg oli Toiste ju eriline ja inimesed vajasid midagi, mis neid toetaks ja lohutaks. Muusikaloolasena olete lõpetanud 56. aastal Moskva konservatooriumi. Millist julgust ja ettevõtlikkust nõudis ühelt noorelt inimeselt see, et minna siit Eestist välja kaugele õppima? Aga see oli jällegi seotud paratamatusega. Sellepärast et oli ette näha, et meid, kes me õppisime eelnevalt muusikakoolis oli muusikateadlasi niivõrd palju, et me kõik ei oleks mahtunud konservatooriumi edasi õppima. Ja see oli omamoodi paratamatus. See võimalus oli, me kasutasime, seda tehti esimesel aastal oli keelega minul tõepoolest raskusi, aga sellest sai üle. Ma tänan väga ilma Palma tänase jutuajamise eest siin Rahvusooper Estonia arhiiviruumides. Saatejuht oli Ene Pilliroog ja nagu ikka meie saadetes tuleb veel viimane küsimus. Kui antakse ainult üks võimalus, et mingil põhjusel ühest lavastusest ühest ooperist või ühest balletist võiksite rääkida ja oma mõtteid avaldada, siis mis lavastus see võiks olla ja miks? Mis teie südamesse eriliselt? Selle valiku võib teha läbi aegade, mida te eales mis paigas maailmas näinud olete. Siis ma võib-olla valiksin Wagneri loengrini Hamburgi ooperi esituses.