Tänase saate külaline on dirigent Jüri Albert ja saatejuht Ene Pilliroog. Jüri Alpetencosson rahvusooperis Estonia on just viimased hooajad olnud sellised, kus on kõige-kõige rohkem tööd olnud. Kuidagi nii on välja tulnud küll ma ei saaks öelda, oleks palju rohkem etendusi juhatanud, sest et minu rekord 29 etendust koos pärineb tegelikult aastast võib-olla 85 86. Kuidagi niimoodi kohvi olnud, et nagu kogu aeg on järjest midagi olnud. Et üksteise otsa pluss veel ka mõned teised. Teie mõtlete järjest selles mõttes, et jah, etendused on tõesti järjest kogu aeg, aga aga võib-olla see sõnajärjest tähendab seda, et järjest on tulnud esietendusi ja uuslavastusi. Ja siis töödes on kindlasti ka selles mõttes muutusi, et trigeerima loomulikult peab alati selgesti ja inspireerivalt. Aga et kas dirigendina töötada on kuidagi teistmoodi, kui olla peadirigent või peadirigendi kohusetäitja? No eks ta natuke lihtsam muidugi on, sest et köitmise peatezerman panemas vrakki selga tulema, auku tegema, oma asi ära minema ja sealt rahulikult koju. Peadirigendina teeki mingisuguseid küsimusi, illust, koosolekuid toimub ja kõik tahavad midagi teada, Weblit lahendama, aga mingisuguseid küsimusi, kusjuures keegi täpselt ei tea, kust see piir läheb. Selles mõttes. Kuidas siis muusika inimesele istub selline majandusküsimuste lahendamine ja organisatoorsed küsimustega tegelemine ja see on jällegi üks omamoodi anne. Ma arvan, et see sõltu üldse sellest, et muusikainimene võib neid lihtsalt ühel inimesel on see olemas. Teadusolemas ja teisel inimesel jällegi ei ole, seda. Ütlesin, ma arvan, ei ole elukutsega nüüd muude asjadega eriti pistmist. Kuidas teiega lugu on, kumb vajadus suurem on, kas muusikaline vajandus või rehkenduslik vajadus? No siin on absoluutselt selge, et muusikaline esiteks ei ole minus seda võimuiha, mis nagu peaks olema selleks, et olla suurem juht ja, ja see tingib ka kohe iseenesest kõik need Võimuiha ikka peab olema telligendil, ta ikka on kõige võimukam mees selle ooperietenduse läbiviimise juures. Nii teatrisse kirjade järgi tulite 85. aastal vaatasin järele, aga paberitest leidsin ka selle, et juba 82 on Jüri Albert on juhatanud Arne Miku lavastuses Carmenit. Esimene etendus oli Annemmiku lavastuses Attile mais 82. Ja sellest ajast selle ma tegelikult olen, nagu siin kogu aeg olnud karmid rida ja Kaarma end oli ka, vahepeal oli veel tulilind. Lihtsalt 85 oli see hetk, kus ma siis suunamisega tulin Leningradi konservatooriumist. Nii et tööle, et ennem prooviti nii-öelda ära noormees ja, ja siis leiti, et võib tulla küll, jah. Aga kuidas nende õpingutega lood on, et kuidas klaverimängud on soodustanud dirigeerimist ja kuidas siis jällegi dirigeerimine on soodustanud klaverimänge. No tegelikult on see väga proosaline, selge on see, et dirigendiks teistmoodi ei saa, kui see enne omandad ikka mingi muusikalise elu, kuid see-eest õpid mingit pilli mängima, sellepärast on eriti valikut lihtsalt ei öelnud. Keegi on siin nalja teinud, et kaua ma klaverit mängin. Mängin, et ükskord peaks nagu tööle hakkama, et siit võib siis võtad. Dirigendiks saamine on siis nagu töö tegemiseks. See oli jah, muidugi nali. Missugust osa määras kodune õhkkond kogu muusikalises kujunemises? No ikka väga suurt sealt hakkaski üldse siis pista. Või ma ei oleks okei, no et läheb selles peale kõikidel sümfooniakontsertidel oli sõitnud ka vahel orkestriga mööda vabariiki ringi. Ei õnneks mul nüüd see ilmselt seda mõtetki tekkinud. Kes kontsertidele vedas, ema on ju suurepärane pianist. Isa mängib viiulit. Lihtsalt kuna mul oli Neeme Järvi silme ees niikaua kuni ma ennast üldse mäletan siis sealt ma lihtsalt sain selle veendumuse, et ma pean ka sellega tegelema. Millal siis tuli see veendumus, kui vana umbes olite? Mäletate? No eks see kuiskil siis oli, kui oma muusikaga vaikselt tegelema hakkasin kuskil nõukogu seitsmeaastaselt. Aga kuidas see klaverimäng tuli, tuli mõnusasti või või tuli sunniviisiliselt? No kõik oli alguses olevat ikka väga mõnusasti tulnud, see kaua ei kestnud, eks ta siis näeks ikka sunniviisiliseks rohkena. Mis seda protesti nagu põhjustas? Leiutada neid lugusid, mida praegu pean mängima vaid alati neid lugusid, mida ma hakkan mängima mõne aasta pärast. Nendega, ma tegelesin tavaliselt rooste. Aga kuidas te neid lugusid leidsite, tuhlasite siis tema nootides. No ikka ja plaatidest. Mis lood need meeldisid? Ei oskagi mingit laadi leida, lihtsalt olid mingid teosed, milles tuli plaat näppu jäänud, mida ma tahtsin öelda? No ma mõtlesin selles mõttes, et kas barokk, romantism, mis köitis, mis tõmbas Caromandis põhiliselt. Mida mäletate oma esimestest õpetajatest? Halvasti mäletan, ma mäletan, et inimene, kes mind üldse muusikasse tõi, oli Aasrallo kes, nagu ma nüüd aru saan läbi oma peet, praktika õpilaste tõi siis vaikselt niimoodi klaverit mängima siis sealt edasi tuli muusikakeskkool ja siis enam pääsu ei olnud. Kuni konservatooriumi välja, mille siis lõpetasite professor Bruno Luki juures kõva käsi, kõva mees. Nojaa endiselt pedagoogide suhtes ma ei saa mitte midagi öelda, mis oli, see oli. Nendega on mul ikka väga vedanud. Kuidas ta inimesena oli, kuidas te omavahel hakkama saite? Mina muidugi tundsin teda jällegi umbes sama kaua, kui ma ennast mäletan ja ilmselt isegi veel varem mul oli vedanud selles mõttes et meil kodus alati oli palju kunstiinimesi see on jätnud oma jälje proonanud siis nende hulgas. No ma ei saaks öelda, et, et meil need kõik täiesti ideaalselt läks, kuna ma ei olnud eriti kõvarjute, kuna ma kogu aeg nägin ette, et ega see minu elukutseks ikkagi ei jää. Ka seda, et muusikuks nii palju, kui ma seda olen nüüd tegi ikkagi tema. Kui muusikud koos on, kas räägitakse muusikast, räägitakse poliitikast, millest räägitakse. Oi, see on aga erinev. Ma arvan, et räägitakse kõigest. Kindlasti ka nendest kontsertidest, mis asja olid. Ja muidugi no ja vanasti sai veel rääkida, palju nendest kontsertidest mees kuskil mujal olid noh vanasti ei olnud ju mingi probleem istuda rongi, sõita Leningradi, kuulama selliseid orkestreid, millest me praegu võime ainult und näha. Saite kaasas käia? No natukene ja see aeg, kui ma seal õppisin ka ikka mõni suurkuju sattus ka sinna näiteks. Loomun õnnestus paarinädalase vahega kuulata. Aga siis no ütleme Otse loomulikult olemegi jõudnud dirigeerimise ja Leningradi juurde, aga ennem küsin dirigeerimise kohta Eestimaal, et selge see, et klaverit õppiv ja muusikakeskkoolis käiv poiss pidi taktile Ma juba varakult solfi tundides. Aga millal siis tekkis tunne, et ületada nagu solfedžo tunni piirid? Ei, no ma teen see tunne lemma, tähendab algusest peale ma isegi ei esitanud küsimust, kes mulle üldse sobib ja kas mina sobin selle asjaga kokku ja lihtsalt olin kindel, et ma pean. Mingit pilliroopidi saama muusikuks. Leningradi konservatoorium ei võtnud ka vastu inimest, kellel ei olnud juba ühte kõrgharidust. Välja arvatud üks näide, mis seal on olnud vähemalt viimase Aga kas professor ma ostsin, oligi esimene, kes hakkas dirigeerimist õpetama. Kui ma siin käisin muidugi väga aktiivselt Roman Watsoni juures nii-öelda kohe esimeselt kursuselt koguma, konservatooriumisse sain. Kaks kuni kolm õhtut nädalas on täiesti sisustatud selle asjaga. Kuidas tema pedagoogina töötas? No mulle väga meeldis Kuulge, see dirigent üldse oli midagi või ei olnud, tema istus ja kogu aeg kirjutes tema iga noodi kohta oskas öelda, mis oht siin võib varitseda ja kuidas seda TV1 ja kui ta seda teeb, teine ja kui ta seda teeb. Kolmas. Ja see võis kesta kaks, kolm tundi. Ja see muidugi andiste eesti. Konverentsi nii nagu põhiline Nii et kuidas seda teeb üks kuidas teeb, teine kuidas teeb, kolmas, aga kuidas siis sündis nagu teilgi tunnis kahe peale Matsovi ja Alberteni vahel see, kuidas peaks siis nüüd teil sündima? Tõele mõne teose. Ja siis tegin nagu, et ma püüan seda juhatada temma siis ütles, mida tema arvates võiks teha teistmoodi ja no nii nagu ikka see asi käiv ainete asi, et meil on, kui olnud muusikat elavad, see käis niukses vaikuses teoreetiliselt ja võib nii öelda. Poolest nüüd tagantjärgi kindlasti võite seda öelda. Nii paljud inimesed lausa vihkavad sattuda Leningradis professor mosseni klassi, mis on see, mis tema juures töötamise nii eriliseks teeb? Inimene, kes tema juurest välja tulnud kas tal on sees midagi või ei ole, aga käed temal käivad alati selles mõttes, et orkester temaga mängides. Ja ilmselt see ongi nagu põhiline, mis ajendas, missuguste teostega te lõpetasite. Ja ooperiklassi ma lõpetasin meie Karmenil, kuhu minu professor lihtsalt tuli kohale vaatama. Ma sain aru, et mul ei ole mõtet ooperit teha seal. Kui ma võin, seda sai juba enam-vähem nii-öelda harjumuspärastest tingimust. Huvitav mäletate ka, kes siis nagu kõige rohkem tollel etendusel närveeris lauljad, orkester või dirigent? Oi, seda küll ei mäleta. Aga vastalinis. Aasta oli 85. Ja juba kolme aasta pärast tuli kolmas preemia üleliiduliselt dirigentide konkursilt. Mis tähendus sellel preemiale on igal preemiale lähedus. No ma proovisin juba tegelikult üks konkurss varem aastal 83, no siis oli muidugi peale kõige muu ka see c esiteks toimus Moskvas toimus nüüd väga heade orkestrite. Ja lihtsalt see on ikkagi mingi väljakutse, mis paneb ka tööle, paneb mõtlema. Kui palju osavõtjaid oli taaskord vaeni, ei kujuta seda isegi ette. Võib-olla ikkagi alla sa ja ma arvan, et olla kolmandaks pida Jahatasite kuni Stalini oli täiesti kindlaks määratud, programm võib olla mingi valiku, seal võis teha ainuke koht masina all, see oli nii-öelda kahe poolega kontsert, seda kaua sa võisid ise valida, välja arvatud instrumentaalkontserdid, mis olid antud nii-öelda ütleme Brahmsi esimene klaverikontsert. Prokofjevi. No ja siis see päris teos oli juba omal valikul ja mis seal, no ma hoidsin, ma mäletan traalse neljanda sümfoonia jõudsin isegi mingi grupi proovi teha puupillidega ja siis selgus, et rohkem nooti ei olegi. Siis ma pidin peaaegu nii-öelda ühe prooviga võtma Brahmsi esimese sümfoonia. Teadupärast on orkestri ju ka selline, et ta võib dirigenti nii kätel kanda, aga võib kani läbi katsuda, et küll ja veel, mis orkestris oli see konkursiorkester? See viimane oli Novosibirski akadeemiline orkester, mis on üldiselt ikkagi üks parimaid Venemaal. Siis vähemalt oli, nüüd ma ei tea seda situatsiooni, nüüd on neid orkestreid nii palju tekkinud. Kes tookord võitis, tookord võitis. Klient ja teise koha sai, teist kohta ei antudki. Aga missuguseid uksed siis lahti läksid, nagu suurt ei läinud vaheliselt lootsile. Käisin ära koer, Molda. Nojaa, aga koduteatris on tööd kogu aeg juurde ja juurde tulnud, nii nagu me just rääkida Siis me ei saa küll, aga eriti tööpuuduse all, ma ei ole nagu kannatanud ja. Ma vaatasin seda repertuaari siia tulles, et see on ballett ja suured oopereid ja aga Kaczyma roosa talveaias näiteks. Ja ridamisi tõesti suuri oopereid ja uusi ja esmalavastusi, siin diaatrised ja ka opereti. Nii et ei saa öelda, et Jüri Albert on balletidirigent või opereti dirigent või hästi tuntud itaalia ooperite dirigent, et see repertuaar on väga lai. Kas dirigendile peab olema absoluutne kuulmine? Ma arvan, et ei pruugi, pigem võiks olla lihtsalt väga ja kuulmine. Ja kuidas Jüri Albert kuuleb, kuidas hakkab helisema see suur partituur? No kujutage ette, mis on üks partituuri lehekülg, terve lehekülg ülevalt alla on täis kõike seda, mis ühekorraga õigel ajal õiges kohas kõlama peab. Natuke oleneb muidugi teosest või see on ikka midagi enne ütleme, kahekümnendat sajandit kirjutatud, siis seal on tavaliselt ikkagi omad reeglid selles mõttes, et seal ikka mitte iga rida ei mängi oma muusikat, vaid seal on ikka kihid. No ja nendest tuleb siis nii-öelda valida see tähtsam välja säilitades samas ka teisi, on see kõige raskem, on ju tegelikult mitte see, et sul kogu aeg, õlad, meloodia, vaid see, et sul on kuulda üldse kõik, mis seal kirjas. Jah, see partituur, sa, orkester iseenesest on nagu üks pill, mis lihtsalt kõlab nii paljuhäälselt juust, mis on olnud raskeimad, etendused, mida tulnud trigeerida. On see on ikka nagu konkurentsitult. Selles mõttes, et seal ikka nii palju kõike juhtub ka ühe takti jooksul ja paradiis lauljale Allaniga kahe. Laulda ja see kõik kinni püüda, see on tavaliselt kõige raskem Putšiini näoga valla, et niisugused asjad võtavad ikka palju nääre, veetlev. Nojah, aga ega seal nii väga vabalt ju ka laulda, isa. Nojah, aga ikkagi, et me oleksime koos vabade meeste moodi, see nõuab kohati ka telepaatilisi võimeid. Eks ballettidega olla samamoodi. Balletiga natukene lihtsam, sellepärast ooperis maju lihtsalt Eskelnendajaselt kuulen, kuidas inimene on minuga koos või ei ole. Balletis on ka nii, et võib-olla talle see tempo ütleme, ei sobigi tema tantsib muusikas selles mõttes ma võin ka mitte teada saada, et tal on Seebamuga, laulja lihtsalt laulab aeglasemalt, kui ta ei jõua laulda ja kõik ja siis on kõik selge. Või vastu peeti. Jah, üks asi on nähtav, teine kuuldav. Selle balletiga on tõesti nii, et tempotunnetus peab olema ju lihtsalt eriline, et kanda karakterit. Ja orkestris, ma kujutan ette, suured andaadiod, aeglased, pikad jooksnud, kes jõuab nii helisevalt neid välja pidada? Ja see on tavaliselt suur probleem ja, ja teine asi on see, et noh, balletis peab väga palju, nii et Malised mehe paaniliselt temposid meelde, sest et väga tihti on nii, et et repetiitor ütleb, et oi, see on väga kiire sammas tantsija laeval TTV seoloogis aeglane. No kui niisugused asjad tekivad, siis ma nagu enam ei püüagi midagi näha. Ma lihtsalt ei jää meelde jätta selle tempo mõned niisugused, ta peab meelde jätma nii et edasi enam ei saa minna. Niipalju, kui organism talu, muusikaline organism nii aeglaselt võtta jäävad teda siis lihtsalt enam ei saaks. See on klassikalist balletti de puhul, nii et läbi ajaloo on väga paljutki kõik välja kujunenud tempod ja muu, mis käib selle koreograafia juurde. Kaasaegne ballett, kus kõik on uus kus kõik on absoluutselt teist viis ja, ja mõneti võib-olla lausa isegi pea peale pöördunud nagu Kuldar singi sünni ja surma laulud, näiteks. Ma usun, et Mai Murdmaaga saite siin koos kõvasti tööd teha. Mai Murdmaaga on alati olnud väga lihtne tööd teha selles mõttes, et ma olen alati lähtunud muusikast, aga armastanud muusikat ja kaasaegse balleti puhul on natukene lihtsam selle, sest et seal võib nii öelda koreograafiaga lihtsalt kokku leppida kuidas läheb see või teine ja mõnikord koreograaf võib lihtsalt muusika järgi teha midagi ümber või selle järgi midagi mõelda. Nende peetypaga seda võimalust lihtsalt ei ole. Kuigi seal on minu arvates noh, tempod ka väga erinevad, kui võrrelda erinevaid teatreid, nii et selles mõttes võib-olla seal on mingisugused koreograafilised, peensused, erinevused. Aga kui ma olen näinud, ütleme, enam-vähem saama lavastust Ma mäletan, Raiv moondad siin või Maria teatris, siis pooled tempod poole kiiremad. Kui me eespool rääkisime raskeimast ooperist, mis oli siis Richard Straussi Salome siis mis on olnud raskeim balletietendus, juhatada? Muusikalises mõttes oli, ma arvan, kindlasti võluv. Seal on üks raskemaid teoseid üldse. Ta on raske ka ilma balleti ta selles mõttes ma nagu, nagu vahet ei teegi, aga see iseenesest Võlumandariin üks kõige raskemaid teoseid üldse. Kas operette on samamoodi pakutud? Lavastaja on tulnud ja öelnud, et oled oopereid juba juhatanud küll, et teeme ühe, krahvinna Maarid saare. Vanasti pakutud midagi, vanasti lihtsalt lugesid seina pealt, et sina juhatad seda teost ja, ja oligi kõik. Mis oli seal, seda juhatasid siis, nagu üldse mingeid küsimisi ei valminud. Aga töö ei ole mitte ainult rahvusooperis, Estonia töö on muusikaakadeemia orkestriga, töö on Pärnu linnaorkestriga ja küllap mujalgi veel tegemisi. Tänasel päeval on selline kaunis moodne sõna, et projekte on rohkesti. Kui rohkesti. Projekte on täiesti minimaalselt, Muusikaakadeemia orkestris oma ka suurt enam ei tegele. Lihtsalt öelda, õpetan inimesi natuke käega mõningaid liigutusi, teed lehma ja no Pärnu ei ole projektses minut. Selles mõttes ma olen lihtsalt kolmes kohas tööl ja see muidugi võib-olla ilmselt tingib ka selle, et tööd on palju, sest et nagu võiks puhata nii kui hakkab, ütleme, puhkus teatris, nii algab natukene intensiivsem töö Pärnus. Ja kui see lõpeb, siis järgmisel päeval lähed juba tööle akadeemia ja see see esile, et kohe tööle, teatrisse ja ongi niisugune pidev joon. Jah, ka tänases saates oleme rääkinud tööst ja tööst ja tööst aga kuidas siis üks dirigent taastub, kuidas dirigent saab peast välja kõik selle töö. Ja kuidas tekib taas uus energia ja jõud? No vot, see on hea küsimus. Seekord mul õnnestus, tõesti, olid nüüd ülestõusmispühad või kuidas mul oli kolm vaba päeva ja mina veetsin lihtsalt sanatooriumis vältides igasugust muusikat, et see kõik, mis on sellega seotud. Ja võib öelda, et no natukeseks ajaks nagu võib-olla isegi taastusin ka, kuna see oli optiliselt keesed vada emand nüüd väljatuleku, et millele järgnes kohe raske kõvaga balletti igale ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis muidugi ega sellest enam palju järele ei jäänud. Väga ruutu. Kuidas nüüd vanemad toetavad või nõu annavad või märkusi teevad või kiidavad või laidavad töö puhul? Nii üht kui teist kui kolmandat siin ei saa midagi öelda, et ainult kiidavad või ainult laidavad või kõik on täiesti olemas kogu spekter. Võib arvata, et kõige lähedasemad, kõige ausamad, kõige heatahtlikumad kriitikud No seda muidugi ja ma ei tea, ainult alati kui objektiivsed sealjuures, aga ma ma loodan, et mingil määral ka seda Kuidas üldse kriitika on mõjunud teatrikriitika võib-olla ka nii ja naa, ma olen nii sageli vaadanud, et inimesed teevad mitmeid kuid töid ja töötavad välja suured kontseptsioonid ja siis tuleb kredik ja arvab kohe. See muidugi kõige meeldivam ei ole, aga ma alati vaatan seda, kes kirjutab. Kas ta nüüd maksab. Pähe, või noh, päris südamesse mitte võtta seda muidugi ei saa, mis ilmselt vahel ongi mõne kriitiku eesmärk. Eks ma püüa niuke sellest mööda vaadata, kui ma ikkagi olen veendunud, et mul midagi õnnestus. Nüüd ma püüan muidugi aru saada kriitiku motiividest, aga kui ma sellest aru ei saa, no ju ta siis nii on ju ta nii arvab nende ema isiklik arvamus. Ma ei ole veel lugenud niisugust sõna nagu muusika. Seal on alati olnud köike, seal on, kes selle noodi mööda mängis, seal on kes nii-öelda nägi välja mitte päris nii nagu pidi, kes laulis fantastilisi hetki. Aga ei ole kuskil öeldud, milline oli nagu muusikas, kuna ma ei ole kunagi näinud, kuigi teoreetik peaks olema tegemist nagu muusikakriitikutega. Käisin kunagi seal sburgis vaatamas la kiirt, kõige kohutavam lavastus, mida ma üldse kunagi elus näinud. Aga kõik, mis seltsielus võib kujuneda, kuidagi halvasti olla, kõik oli sinna eesti operetti toodud erinevalt meie publikust, kes võib-olla selle peale pläksutaks vähem, võib-olla vastupidi, plaksutas rohkem. Seal hakkasid inimesed lihtsalt karjuma saalis. Et lõpetage ära, kuna seal muusikapool oli tugevamaid ja igast retsensioonid vanad rahvuslik häbi, seal see teine, kolmas sellest ma üldiselt saan aru, no tõesti tekib niisugune tunne, et. Mõlemat oli ka niimoodi globaalselt öeldud, et see nagu ei kõlba üldse kuskile. Ja muidu on ka noh, umbes nagu Viini Filharmoonikute tagavad seekord metsasarv mängis noodi mööda ja see ongi kõik, mis selles etenduses juhtus. Jah, et muusikakriitik peaks olema vähemalt sama tugev kui dirigent, lavastaja, lauljad, orkester, et ka selles vallas ja oleks mitte mingisugust hinnaalandust, mitte. No ma päris nii ei olnudki, eeldamaid öeldes ei tea, milline peab olema muusikakriitik. Ma tean, et seal on see, mis toimub ühel muusikaettekandele. See koosneb ikka nii mitmest sääst ja veab lihtsalt oskama näha neid prioriteete, mida on vaja, tähendab see, kui ma istun ja loen neid noote, mis lauljal või mõnel pillil ei läinud pihta, siis muidugi väga paljudes kohtades loen neid päris palju kokku, sest no mis seal rääkida, ikkagi ikka johtuv. Alati, aga kui mina lähen nendesse ja ma mingit muusikalist elamust siis ma ikka püüan seda saada, aga nute kogevad siin aha ei midagi. Lihtsalt mõni etendus või mõni kontsert, kuhu ma lähen, mis mulle meeldib, nii et ma ei taha hakata noorima paremini võib alati olla. Missuguseks suvi tõotab tulla. Võib-olla see suvi natukene tuleb rohkem vabu päevi, eelmisel suvel tagantjärele vaadates neid peaaegu, et ei jõua kogu aeg midagi nagu toimus. Kui ma teatrisse sügisel tööle tulin, siis oli selline tunne, et nüüd võiks nagu puhkusele juba minna, ta. Ega midagi, ma soovin rohkesti rõõmu sellest rõõmsast tööst, mis on tegelikult teistele inimestele väga suurt energiat andev töö see töömuusikaga ja et jätkuks ka raamatuid, mida lugeda, et jätkuks siiski ka plaat, mida kuulatajat jätkuks aega, et minna mere äärde ja metsasaate külaline oli dirigent Jüri Alberten ja saatejuht Ene Pilliroog. Jäme kohtumisteni muusikas.