Rahvusooper Estonia on peagi minemas suvepuhkusele kuid veel juunikuus tuli välja uus ooper. Tšakino Rossini, lühiooper, senjoor, pruskino lavastas liis Kalle, kes on lõpetamas Berliini kõrgemad muusikakooli lavastajana. Tänase saate külaline ongi liiskolle. Saatejuht Ene Pilliroog küsib aga Liis kole, kes on senjoor Puškini. Sellele küsimusele on väga raske üheselt vastata, kuna isikuid, kes selle nime all esinevad ooperis või ennastasinobruskinana esitlevad, on kolm. Kaks nendest on tõelised siniObrus, kinod ja kolmast lihtsalt võtab endale selle identiteedi, kuivõrd see on talle kasulik. Tegemist on ühevaatuseline farsiga, mida võiks liigitada tema noorpõlveteoste hulka. Kuigi tuleb arvesse võtta, et see on kirjutatud ainult kolma vastavalt ennese vilja habemeajajad. Nii et Rossini noorpõlve vallatused jah, vallatused küll selles mõttes. Talvistele Impressaarjugi seal Veneetsias eriti hästi ei klappinud, niiet näiteks pultidele koputamine, mida ikka teatakse sellest muidu üsna tundmatust ooperis, sinul, Ruskinosi oli tal ka rohkem kättemaksuakt, sest noh, tänapäeval me natuke muigama. Aga tollal selline müra muusika vahele ikkagi tekitas väga tormilise reaktsiooni. Liis kollase on teie esmalavastus rahvusooperis Estonia. Miks just see teos? Ega mina seda teost ei valinud. Selle teose leidis Arne Mikk ja ma ka ei tundnud seda ooperit ennem ja siis, kui ta leidis, et see võiks mulle hästi sobida. Sinu muidugi kuulasin teda ja, ja tundus tõesti, et on väga vaimukas, Justiltrosiini stiil selles ooperis on täiesti erinev ka näiteks habemeajast või mõnest muust hilisemast teosest. Et see väga kas kohati isegi sarkastiline, mis võib siis muidugi olla sellest tingitud, et ta meelega kättemaksuks kirjutas sinna selliseid naljakaid asju sisse. Libreto too aluseks on üks prantsuse näidend, mis tähendab seda, et libreto küllaltki segane, aga samas ka huvitav ja mitmekihiline ja mõneski mõttes erineb sellisest tavalisest koomilise ooperi libreto. Kuidas teist on saanud ja saamas lavastaja? Jah, eks ma selleks õpin praegu aga muidugi veel pikem tee, kui nüüd see õpingute te ise oli, siis tee selleni, sest ega ma keskkooli lõpus kui sellised, kelleks rahade küsimused esitatakse, ega ma siis küll ei tulnud üldse selle peale, et selline elukutse olemaski on nagu muusikateatri lavastaja või et nüüd ooperis lavastaja kuidagi eriti tähtis on või et see võiks mulle huvi pakkuda? No muidugi, kui ma nüüd tagasi vaatan, siis kõik asjad, mida ma olen teinud või proovinud, on kuidagi mind siia teele juhtinud või siis on kuidagi midagi sinna lisanud. No näiteks kõige tähtsamale muidugi muusikakeskkool, kus lihtsalt muusika tuleb kogu eluks kaasa, kus sellised inimesed hirmutatakse sellega niivõrd läbi, et pärast? Ma arvan, väga raske ilma muusikata elada. Kas siis teatrihuvi oli mul ka juba ammu olemas ja ülikooli teatriteaduse õppetoolis siis võib-olla jah, kuidagi hakkasid muusikaliteater omavahel tihedamalt haakuma ja ja siis oli veel üks selline ahhaa-elamus Helsingis, kui ma nägin Deutsche ooperi külalisetendusel Wagneri tan Haiderit Pets Friedrichi lavastuses ja Renee Kolloga peaosas Karen Armstrongiga ja see oli midagi nii põrmustavalt head. No praegu võib-olla tundakse küllaltki vanamoodne juba, aga dollari asemel täiesti vapustas ja siis ei olnudki enam pikalt mõelda, siis nagu oli see otsus, mis ilmselt oli alateadvuses ammu küpsenud korraga pinnal. Mida te muusikakeskkoolis õppisite? Ma õppisin seal. Optimist, aga noh, see ei olnud ka mingi teadlik valik, vaid lihtsalt ühel päeval olime fakti ees, et nüüd õpitakse. Aga kas lavastaja terrigeerima ei kipu? Ei koorijuhtimist kyll selles mõttes isu täis, et ma üritan muidugi ennast mitte segada muusikalistesse küsimustesse koma lavastan tähendab ainult niivõrd-kuivõrd-kuivõrd, see puudutab karaktereid ja dialoogi selles mõttes, et kuidas selle inimeste suhted väljendavad, aga nii muusikalise kujundamise ma jätaksin küll dirigendi hooleks ja noh, muidugi, mida parem kontakt on mul dirigendiga, seda rohkem ma arvan, võidab kogu lavastus. Nojaa, aga see on üks suur eelis, et üks lavastaja partituuri laeb. Noh, muidugi jaa, on küll palju lavastajaid muusikateatris, kes võtavad tekstiraamatu ette ja muusikat, kuulevad esimest korda esimesest seade proovis ja nende hulgas on, on väga musikaalseid inimesi selles mõttes, et ei tasuks nagu alahinnata. Aga muidugi noodi tunduv võiks tähendab, noh, minu jaoks ikkagi ühes muusikateoses peitub muusikas ikkagi see põhiline sisu mitte tekstis ja noh, mida paremini ma muusikas orienteeruv, seda, seda huvitavam mul endal on. Me oleme selle muusika ümber tiirelnud nüüd seoses Rossiniga, aga kas lavastajana tõmbab kuidagi erilise draamapoolega? Seni. Mul ei olegi olnud eriti aega sellega tegeleda selles mõttes, et jah, kui ma vahepeal õppisin veel Viljandi kultuurikolledžis natuke näitekunsti ja lavastamist, siis seal küll ja ja siis tekkis küll tõsine huvi. Sest kui ma enne arvasin, et muusikateater ja see on minu tee aga siis ma jah, avastasin enda jaoks sõnateatrivõimalused, samuti ka need muusikalised võimalused sõnateatris peituvad, kuidas on võimalik Ühte draamalavastust ka muusikaliselt üles ehitada ja siis tal on samuti oma rütm, omadina, daamika omad tempod, oma vormilised osad. Ja noh, praegu on lihtsalt olnud need ooperitööd ja siis noh, loomulikult õpingud kus me oleme ka jah, tegelenud sõnateatriga, aga noh, eelkõige muidugi muusikateater. Aga jah, ma arvan, et see oleks väga produktiivne üldse mitte ennast ainult sinna muusikateatrisse sulgeda, vaid vaid ka draama proovida. No mis tuuled sealt Saksamaalt siis üht noort inimest vormivad ja mõjutavad. Seda on väga raske nüüd lühidalt öelda. Mul on lihtsalt olnud niivõrd palju võimalusi näha ja kuulda elavas ettekandes ja külastada ka kõiki Saksamaa tähtsamaid ooperimaju, eks ole, loomulikult Berliin, kus ma elan oma kolme majaga ampi, samuti Hamburg, München, Stuttgart, Dresden. Ja muidugi, mis on, väga huvitav, on festivalid munal võimas käia nii Bayroidis kui Salzburgis Guyrurse nael. Seal tekib veel natuke selline teistsugune õhkkond ka muusikateatri jaoks, sinna tuleb ka selline festivali publik, kes tihti ostab endale paketti, kus kontserte, ooperit, draamat ja Ma arvan, et, et kuidagimoodi publik ikkagi mõjutab ka seda, mis laval toimub. Aga jah, seda on väga raske kokku võtta, sellepärast et ma isegi ei tea, kui palju mul sellest kõigest oleks võimalust siin olles video vahendusel kaasa saada. Ja ühesõnaga, võib-olla lihtsam oleks öelda niimoodi, et kui ma alguses Berliini läksin, siis ma ikkagi esimene pool aastat, ma olin ikka ikka kolm õhtut nädalas ooperis alguses muidugi rabas plitesse tase, ühesõnaga mis tasemel alla lauljad, mida võib laval näha, missuguseid meie mõistes tehnikaimesid. Mis teoseid üldse mängitakse, suuremõõtmelisi suurte koosistega teoseid. Ja noh, ma lihtsalt jah, vaatasin silmad ammuli, aga sellega harjub. Ja siis muidugi natukese aja pärast sain ma aru, et see on selline keskmine Tase, aga no midagi sellist väga-väga head, mis siin ilmselt põrmustaks ka täiesti seda ikkagi kohtab väga harva, aga ega siis tuleb mõni tuntud nimi, siis ei ole ka garantii, et nüüd sünniks täiesti unustamatu ooperiõhtu. Meie siin oleme mõelnud jälle sedaviisi, et miks Vana-Euroopa on väsinud traditsioonidest ja otsib uut väljundit, uut eksponeerimist vanadele ooperitele. Et sadist kaasaegset lavapilti lavastuses on vist täis kõik saksa teatrid. Jah, isegi niimoodi, et kui ma lavastasin katkendit Cosi, fan sutust, siis mul oli selline kontseptsioon do Triise Dorabellaon alguses 18. sajandi daamid ja siis tulevad külalised tulevikust maskeeritud mehed ja siis saavad neist tänapäeva tütarlapsed. Ja siis meil on ligi kaks kostüümiajaloo ja tänapäevane ja siis lauljanna, kes tegi Dora Bellat, ütles, et oi, aga ma üldse esimest korda kannangi ajaloolist kostüümi. Aga noh, muidugi, mida ei tasuks ka alahinnata. Ega Saksamaal nüüd eriti pärast taasühinemist nüüd teatritel eriti väiksematel ei ole ka lust ja lillepidu ja tihti on kaasaegne lavastus lihtsalt odavam lihtsalt mitmeid kordi odavam teha. Ja on ka väga palju juhuseid, kus see otsustab asja, kus teatri isegi tahaks teha traditsiooniliselt, aga aga ei saa seda endale lubada. Aga noh, tähendab, ma ei saaks öelda, et ma nüüd sellepärast kaasaegset lavastane, et ma Saksamaal ole nii palju mõjutusi saanud, sellepärast et, et noh, eks ma olin neid asju näinud juba varemgi ja kui me vaatame siin ringi meie sõnateatris, siis kaheksale Seczpir kaasaegses kostüümis ei ole siin ju ka üldse mingi väga uus nähtus. Küsiks hoopis niimoodi, et miks peaks neid oopereid tegema traditsiooniliselt selles mõttes, et, et keegi pole ju kusagil, öö tuleb niimoodi teha ja ja noh, kui me vaatame Ooperiajalukku ja ooperis sünni juurde, siis tol ajal, eks ole, kui Itaalias hakati esimesi oopereid kirjutama baroki ajal, siis astusid ju kõik antiiksed tegelased lavale barokkkostüümides, mis oli tolleaegne kaasaegne riietus, nii et noh, ma arvan, et siin on lihtsalt lihtsalt tegemist ühe traditsiooniga, mis on meile 19.-st sajandist edasi kandunud, aga seda traditsiooni tuleks küll aeg-ajalt küsimärgi alla seada. Kuidas olete pannud tähele, mida publik siis ootab? Ilmselt Euroopa publik tõepoolest ootab uut. Aga näiteks Vanemuises või Estonias, mis te arvate, kas see võib olla šokeeriv või kutsuv või võib-olla tulevad just teatrisse need, kes tulevad vaatama, et no mis seal siis nüüd tehakse? No kõigepealt korrigeerisin, Euroopa publik kahtlemata ei oota uut publiku üks väga suur osa ikkagi enamus tahab näha seda, mida nad on kunagi lapsepõlves näinud ja pärast veel näinud, tahab ikka sedasama, nii et tekib küsimus, miks nad üldse ooperisse tulevad, kui nad on ükskord seda juba näinud, siis nad võiksid muretseda endale video selle asemel, et pahandada nende kaasaegse lavastuste üle, sest noh, ütleme kui meil võib-olla siin põhjamaisem postsovjetliku temperamendiavaldused on sellised sissepoole, siis Saksamaal inimesed protesteerivad väga häälekalt, kui neile ei meeldi. Ja väga tavaline on see, et kui on mingi kaaslane, vaatasin, siis kõik saavad suured aplausi, eks ole, lauljad, dirigendid ja lavastaja saab siis pahameelehüüdeid. Aga, ja see oleks isegi tore, kui inimesed tõesti süvenesid siis nagu selles problemaatikas, millega lavastaja on tegelenud, aga, aga tihti on see lihtsalt ainult väga väline reaktsioon sellele, et tegemist on kaasaegse lavastusega. Üks asi on muidugi see, mida kirjutavad kriitikud ja, ja ilmselt see on siis nagu see mulje, mis, mis meieni jõuab. Aga jah, ütleme selline selline tõhus ooperikülastajad, mass kui nii-öelda tahaks ikka sedasama vana ja head. Muidugi peab ka ütlema, et ooperi publik ja Saksamaal saksakeelsetes maades, kus ma olen rohkem liikunud, on suhteliselt vana 60 võib küll võib-olla öelda keskmine vanus, nii et noh, sellisel juhul saab aru, et inimesed on, on jäänud võib-olla kuhugi pidama mingi traditsiooni juurde. Aga kui tuleb nüüd Eestisse, siis ma olen siin nii vähe, et kui ma siin olen, siis ma tavaliselt töötan ja, ja õhtuti on mul ka proovinud, nii et ega mul ei õnnestugi väga palju istuda publiku hulgas, et uurida publiku reaktsioone. Ja ega ma nii täpselt ei tea ka, mida meie publik ootab, ma lihtsalt tean, et väga palju inimesi käi ooperis, sellepärast arvavad, et see neile ei meeldi. Et see on mingi ajast ja arust asi, meil ei ole tänapäeva midagi pistmist. Ja, ja siis väga rõõmus tuli näiteks pärast minust vilja habeme, kus käis üks, üks koolilaste klass, kes minu meelest ei mäletanud üldse ka muusikaõpetuse tunnist ühtegi ooperit ega seal, vaid sellised täiesti tavalised koolilapsed, noored inimesed siis neist mõned ütlesid pärast seda, et oi, et ooper on tegelikult jube lahe. Jaa. Ja ma tulen teinekord ka ja noh, sellised avaldused tegelikult teevad mulle kõige rohkem rõõmu. Et mida vähem on neid hirme ja eelarvamusi ooperi ümber, seda parem. Sevilla habeme ja oli Vanemuises just kuidas lauljad orgestandid vastu võtsid. Just lauljad, mõtte. Nojah, orkestrantidega mul ei olnud nagu seekord nii palju tegemist, sest noh, nende roll oli selles lavastuses traditsiooniline lauljate hulgas oli, oli mitmesuguseid arvamusi, tähendab, oli inimesi, kes leidsid, et see ei ole nende maitse, aga tegid kõik kaasa oli inimesi, kes, kes protesteerisid ja üritasid ikka nagu lähtuda mingisuguse traditsioonilisest ettekujutus, et ma kindlasti nagu pisiasjade puga detaili hoiakuid korrigeerima, lihtsalt noh, inimestes on ka mõned asjad nagunii sees, mingid sellised käsi südamel, kummardused või, või ma ei tea. Aga oli ka neid, kes, kes kohesele vaimustatud vastu võtsid ja see ongi alati erinev. Kuidas nüüd öelda minu jaoks nagu kogu see vormi diskussioon nii ületähtsustatud, tähendab aga ilmselt on see vajalik ja see juba näitab ka seda, et ma Eesti publikut nii hästi ei tunne, et see mind üllatab. Sest noh, minu meelest ikkagi ma üritasin seal mitte nüüd šokeerida, üllatada kedagi selle välise kaasaegse vormiga, vaid lihtsalt lavastada seda lugu nii nagu mina seda näen. Ja noh, ma loodan, et siiski nähti ka seda lugu ennast seal nende vormi diskussioonide taga. Noorosiisin jobruskina on selline tundmatu lühiooper, mida me tõesti ma ei tea, kas Eestis üldse mängitudki on, nii et milliseid rõõmsaid üllatusi siin lauljad saavad tunda ja mis publikut ootab? Muidugi publikule. Toodab mitte midagi tõsist ega nüüd globaalseid probleeme lahkavad, vaid noh, ma loodan, et, et tegemist on hea meelelahutusega. Sõnana selline suvine tükk meeldivas interjööris hea muusikaga, suurepäraste artistidega, kus siis, et asja huvitavaks teha. Olen ma mõelnud välja ka sellise teise dimensiooni. Ühesõnaga üks on siis farssinjorbruskino, kus tegevus toimub ikkagi abielu intriigi ümber, tähendab, kas üks noormees saab selle neiu, keda ta soovib ja kui selgub, et see võidakse sealt kohe ära võtta, siis ta lihtsalt kehastub selleks, kellele see tütarlaps on määratud nimel siniorus, kiinaks. Ja muidugi nalja saab palju, kui ilmub kohale siis selle õige peigmehe isa ja lõpuks ometi ka õige Veimesise. Ja see on üks asi ja teine tasand on, kuivõrd me läheme Estonia teatrist välja Vene teatrisse, see ja, ja loodetavasti ka teistesse linnadesse selle tükiga, sest me tõesti kavandasime ta kunstnikega ka selliseks hästi mobiilseks. Ühesõnaga, meie lavakujundus võib sõita ükskõik millisele lavale. Ja siis meil tekkiski mõte näidata natuke seda ooperietenduse kulissidetagust, elu sõnaga seda, mida publik tavaliselt ei näe. Et igal lauljal on kaks rolli, et üks on jah, siis see roll farsis senior, plus, kino ja teine on siis mingi selline väljamõeldud laulja isiksus. Me oleme püüdnud neid laule isiksusi ka niimoodi koloreerida ja nad on natuke liialdatud, et hakataksegi arvama, et nüüd Mati Palm või, või Rauno Elton keelussellim. Uudishimulik inimene küsib, et kuidas tarnemikuga kokku sõita. Mai. Tegi, kuidas me nüüd esimest korda kokku saime, tähendab nüüd see pruss, kiino pakkumine tuli vist minu meelest päev pärast salaküti esietendust Vanemuise teatris ja see oli juba sügisel 2002 ja siis me hakkasimegi pluss kinod ette valmistama ja nüüd vahepeal on seda teatri remondi ja, ja muudel põhjustel edasi lükatud, nii et tegelikult esialgne planeeritud esietenduse aeg oleks olnud nüüd juba aasta tagasi. Nii et on meil selline jah, kaua tehtud kaunikene. Hüppame Saksamaale tagasi selles mõttes, et ütlesite siin mõni aeg tagasi, et nägite Saksamaal suuri lavastusi, suurte koosseisudega huvitavaid teoseid. Mida te nägite mõnda neist? Kui nüüd mõnda, ma ei, nüüd ei saa pead anda, et need kõige eredamad, mis ma praegu ütlen, aga näiteks üks teos mida meil ju üldse ei tunta, on näiteks selline lavaline kantaat kolumbusest. Ja selle oli Berliini riigiooperis lavastanud ei keegi muu kui filmirežissöör piitsus Krina või kus siis laval võis näha kõike seda, mille krinovey tegeleb ühesõnaga mäekirju, mis on ju tema eriline huviobjekt, alasti inimesi, loomi või see, see oli kõik väga filmilik ja see oli selles mõttes huvitav, et siis tuli ka saali hoopis teistsugune publitsist, kino, publikest, fina või nime peale. Ja siis Prini riigiooper sai aru, et see nüüd on üks suund, kus publikut laiendada. Ja siis nad olen kutsunud veel sinna inimesi ja minu meelest midagi nii võimsat ei ole pärast enam sündinud. Siis nojah, mul õnnestus näha ka ühte ossa Götze Friedrichi Nibelungide tütroloogiast Deutsche ooperis, samuti Straussi oopereid, näiteks Frauane Shatan, mida meil, ma ei tea, kas üldse on tehtud, minu meelest vist ei olegi. Roosikavaleri on meil tehtud, aga Straussi ja Wagneri ei ole üldiselt oopereid, mis meedimensioonidele vastavad samuti nüüd hiljuti oli väga huvitav oli enescu kuningas Oidipus väga huvitav muusika, tõesti suurepärane teos, kus Caesar autonen mängis väga-väga võimsalt hoidipust. Aga ega see nüüd see mass ja dimensioonid ei ole nüüd alati ka kvaliteedi tunnuseks. Ses mõttes, et Berliinis on ka selline asi nagu off ooper olemas, kus on vahel väga huvitavaid asju ja kus ka tegelikult teater sünnib. Väheste rahaliste vahenditega ja kokku otsitud kostüümidega ja lavakujunduselementidega, aga kui seal lihtsalt mõnikord värske mõtte ja suurepärased lauljad. Nii et jah, ma olen sellest ka aru saanud, et kvaliteet ei tähenda alati suuri kulutusi. Mida sa. Või ütleme siis nagu selline sõltumatud trupid pannakse kokku mingi projekt üüritakse teater või saadad seda kuidagi muul moel, mingid ruumid, ühesõnaga, tuleb kokku trupp, kes tavaliselt koos ei tööta, eks ole, siis keegi koordineerib kogu seda projekti, kas võetakse mingi olemasolev orkestrile või lausa kutsutakse kokku, noh, tihti on ka sellistes vabades projektides tegemist mitte nüüd selle traditsioonilise meistri ooperis paariga, vaid pigem kaasaegseid teoseid, kammerkoosseisudega teoseid või töötlusi, kus on ka selline ebatäid, sooline koosseis ja siis mängitakse projekti korras mingi arv kordi ja pärast minnakse laiali. Aga Saksamaal selline Wagneri vaim või armastus peale ei tule, et tahaks ikka kätt proovida. Tähendab, Wagneri armastuseni mul kõige raskem kuulisemalt Eestis ja ma ütleksin, Wagneri armastus, lahtus aktuaalne, kui see ka pole Fairoidi külastuse ajal. Sellepärast kolmest vedelesin ma seal nägin kaks minu meelest ei olnud väga heas. Ühesõnaga kolmanda oli küll tõesti suurepärane, aga no muidugi kogu selle asja juures on muidugi kõvasti isikukultust ja Saksamaal on ka muidugi selle vaagneriga ju ikkagi selline mitmepidine suhe. No saksa rahva mälu lihtsalt on niivõrd koormatud kogu natsivärgiga. Wagner loomulikult ei saanud sinna midagi parata, et tema teoseid nende propagandafilmide juures kasutati, aga noh, inimesed, kes nüüd silme mäletavad leil, seostub vaatajale music paratamatult sellega. Nii et. No ei saa nüüd öelda, et terve Saksamaa oleksid nüüd tootus farmeri ihalusest loomulikult, mis mind on väga rikastanud, on koolis mõningad seminarid väga suurepärast õppejõudude juhatusel, kes mul võtsid seda aukartust või seda Wagneri hirmu vähemaks, kelle juures ma sain aru, et tegemist on eelkõige dramaturgiliselt ja muusikaliselt põnevate teostega. Et enne, eks ole, kui õhataja ja lüüa käsi kokku, et küll see on suur kunst ja, ja kohe ma julgegi seal midagi teha, sest enne oli tõesti selline tunne, et see on midagi niivõrd suurt, et sinna nagu minusugune lihtne inimene ei julge üldse näppu külge panna, siis. Siis jah, lihtsalt teoseid põhjalikult tundma õppides tundub, et julgeb küll, miks ei julge ja no muidugi, mis on ka, väga põnev on kuulata mingisuguseid vanemaid salvestusi, näiteks Toscaniini Wagner, mis on ju selline kerge ja kiire ja tol ajal ju üldse teatrid olid väiksemad orkestrid olid vaiksemad, lauljad ei pidanud Khani kohutavalt rebestama ennast orkestrist üle tulla, said rohkem keskenduda mängule. Ja. See on minu meelest produktiivne ja noh, ma kujutan ette, et kui vastavad võimalused tulevad ja kui ma oleksin vaba just sellisest standardi painest, et see nüüd peab olema kõige kõige, kõige suurem ja ilusam saaksin magneriga ümber käia, nagu see oleks mingisugune, ma tea, bulvari tükk siis siis küll jah. Et Wagner ei olegi niiviisi, et seisavad ja laulavad ja laulavad ja seisavad, et lavastaja saab kätt külge panna küll. Tähendab, nii palju, kui ma nüüd olen ka Wagneri enda märkmeid kätte saanud ja vaadanud, siis ma arvan, et teda ollakse seitsmene ja laulmine vihastanud. Nii, aga ometigi ju mingisugused uudishimulikud otsingud on siin lähitulevikus ja Eesti teatrites ja võib-olla mujalgi, et mis siis terendub uutest lavastustest? No esialgu Eestis. No midagi, võib-olla tuleb midagi ja mujal küll, ma valmistan Berliinis ette praegu ühte projekti, mis on ääretult põnev, kus meil on üks vana ka väga tundmatu prantsuse ooper ja uus enamvähem sama tundmatu Serbia ooper mille ühisosaks on siis see, et mõlemas on kasutatud kontratenorit ja mõlemate libreto aluseks on Oviidiuse Medemorfoosid. Ja see siis oleks ka selline vabaprojekt ebatraditsioonilises ruumis ja ka mida mängime lihtsalt mingi arv kordi ja, ja siis kui läheb väga hästi, siis võib-olla veel üks blokk, aga siis ongi ta unustatud. Ise valisite trupi, trupp praegu on, on koostamisel no lihtsalt laulja, keda ma tean ja mõned on juba enne töötanud ja noh, loomulikult dirigendi kogustes. Ka siis nagu tõmbabki Vaba Euroopa poole rohkem. Meil nüüd ka ju väike Euroopa tagasihoidlik nurgake siin põhjamaal. Meil ebaesiteks ei tasuks nii väga tagasihoidlikud olla, sellepärast et ta võiks, me oleme Euroopas ju nii või teisiti ja nüüd oli ka väga huvitav just selle esimese mai ajal mul tuli ju välja diplomilavastus koolis ja Mägi jooksis nii palju asju kokku, vaid ma pidin siis ka andma intervjuusid, kuna eestlasi ju Berliinis väga palju ei ole siis ongi just huvitav see, et kas me nüüd läheme Euroopasse või tuleb Euroopa meie juurde, nagu ütles ekspresident Meri. Aga noh, tegelikult, mis nüüd siis muutub, et ütleme ka, kasvõi ooperielus Estonia teatril on olnud juba ju ka, eks ole, on sa Sagna aja vältel ju sidemeid ikkagi mitmele poole, noh, Arne Mikk juba ise, eks ole, on ju niivõrd rahvusvaheliselt tegev olnud. Et ma arvan, et, et meil ei tasuks küll nüüd arvata, et me peame minema nüüd kikivarvul sinna uudistama piiluma, vaid noh, ikkagi tasuks julgelt oma sõna sekka öelda. Seda enam, et, et meil on, mida pakkuda. Millest ma lähen niimoodi unistanud nüüd mõni aasta. Aga see on muidugi küllaltki hullumeelne plaan. No näiteks teha mõnda eesti ooperit eesti keeles saksa lauljatega et nad saaksid aru, mida see tähendab meie jaoks laulda teoseid originaalkeeles. Sest praegu seal vaadeldakse tsehhi ja, ja vene keelega. Aga need on ikkagi geenid, mis oli üksteisele lähemad, kui, eks ole meie soome-ugri ja ükskõik missugune indogermaani keel. Aga ma ei tea, kas selline projekt kunagi teoks saab, oleks väga põnev. No eesti keel pidi ju väga hästi lauldav olema mis oli Teie diplomilavastus ja kuidas läks? Diplomilavastuse nii paradoksaalne kui see ka pole, jälle Rossini. Viimase poole aasta jooksul on meil seal kolm Rosiid, kusjuures ühtegi neist ma ei ole ise Vainud mis ongi väga põnev, et kuidas ühel hetkel tuleb minu juurde, eks helilooja kolme teose näol. Ja selleks selle abil veksel, mis ei ole ju meie lavadel üldse nii tundmatu, mis on selline klassikaline ooperistuudiotükk peale isegi ühtegi versiooni siin näinud, aga ma tean, et seda mängitud. Kuidas läks, ma ei tea, sest ma sõitsin ära enne, kui viimased olid läbi ja ma isegi ei tea, kas need õpetajad võib-olla tahavad minuga vestelda enne lõpliku hinde panekut. Igal juhul ma ei ole siiamaani saadud. Ja kas siis ongi kool läbi? Peaaegu jah, no meil tuleb veel kirjutada selline teoreetiline töö, mis on päris tõsine asi ja kuivõrd saksa keeles kirjutama, siis siis ilmselt sellega läheb natuke aega. Aga jah, muidugi, mis teemal teoreetiline töö on, teema saab ise valida ja siis ma mõtlesingi, et kuivõrd ma ju ülikooli lõputöö tegin, Hanno Kompus, sest kes on meie esimene professionaalne ooperilavastaja, võib nii öelda. Ta muidugi ei saanud vastavat haridust avada, käis Saksamaal Dresdenis asisteerimas ja oli ilmselt oma aja kõige pädevam ooperilavastaja siiski. Ja siis ma mõtlesingi, et mul on ju Berliinist seatreestenisse minna tema jälgi ajama mis on suhteliselt seiklusrikas ettevõtmine, kuna me ju teame, kuidas treestianiga läks sõja ajal ja arhiivid on ju kannatada saanud. Aga sellest, mis on säilinud ja siis lihtsalt ise neid kohti külastades ja samamoodi seda Hellerao rütmika kooli, mis, mis ka kompost tohutult mõjutas. Et siis võib-olla sealt siis midagi kokku kirjutada, mis ühtepidi hakkas minu tegevus komposoorimisel ja ja teiselt poolt oleks ju ka Saksamaaga seotud ja mul oleks võimalus siis juhendajaks saada just mõni professor, kes Dresdeni ooperielu väga hästi tunneb. Kui tugev teie saksa keel oli enne kui te siit eestist läksite? Tähendab ülikoolis me peame ju õppima paar aastakest, aga see on rohkem selline teoreetiline sõnastikuga lugemine. Ja siis ma natuke vist käisin veel mingil kõnekeele kursusel, aga noh, muidugi juba sinna kooli sisseastumiseks Berliinis oli vaja mitest huv kolme ühesõnaga seal siis selline suhteliselt tõhus sertifikaat ja siis selle ma siin teisi töö juures tegin, mis tähendab seda, et, et mul olid ikkagi küllaltki hea saksa keele oskus, kui ma läksin, aga sellest hoolimata on muidugi üks asi on õppimine, aga teine asi on, kui sa selle keelega tõesti peadki toime tulema ja sul ja muid võimalusi ei ole ja, ja kui sa kohe esimesel semestril selles keeles pead analüüsima Wagneri teoseid või, või kunstiajaloos lahkama preisi kuningate sugupuu, siit siis siis esimene semester oli, oli küllaltki raske. Aga noh, kui ei ole muud valikut, siis keel hakkab ikkagi vastavas keskkonnas aga väga kergesti külge. Ja otse loomulikult keelekeskkonnas hakkab keel külge. Koduigatsus, ka on olemas suur sate tulla siis, kui tahate. Nüüd. Siin Eesti tööde käigus niimoodi olnud, et ma olen iga paari-kolme kuu tagant käinud, nii et siis küll ei teki, kui ma ära lähen, siis ma tavaliselt tean, mille ma tulen, nii et ei, seda ei saa võrrelda inimestega, kes elavad näiteks Ameerikas ja ei saagi iga aasta koju ja siis ikkagi lõppude lõpuks Saksamaa ja Eesti. See on niivõrd lähedal, see on poolteist tundi lennuki sõita, see on ju lähemal kui Tallinn-Tartu bussi Kärksale. Alice Kalle, ma tänan väga, selle intervjuu eest oli põnev kuulata mitte ainult sellest, kuidas kolm korda Rossini on teie ellu tunginud väevõimuga teie soovi küsimata. Aga kõik see huvitav töö, mis on teatrimaailmas teile avanenud Eestis ja Saksamaal. Saatejuht Ene Pilliroog küsib veel viimase küsimuse, nagu ikka meie saates kombeks on, et Liis kolled ja kindlasti olete omal nahal tunda saanud, mis tähendab nüüd siis olla eestlasena euroopas või eurooplasena Eestis. Jah, see on väga huvitav küsimus, isegi kõige huvitavam. Sest see on küsimus, mille üle mõtteid mõlgutanud. Ma võib-olla alustaksin sellest teisest poolest. Sest kusagil mujal elades tekib kodumaale hoopis teistsugune vaade. Tähendab siis nagu vaataksid kaugelt tik silmaga. Mõned asjad tulevad palju selgemini esile, väga palju asju loomulikult ununeb või tuhmub, aga aga mingid tendentsid võib-olla tulevad selgemini välja kui siin iga päev kogu aeg elades, et selles mõttes on väga põnev selline vaatepunkti nihe. Ja eestlasena Euroopas tähendab see nii, nii siin kui seal on üks asi, arvamused ja teine asi, tegelikkus, tähendab, kelleks mind peetakse enne seda, kui me oleme inimesega viis minutit vestelnud ja kelleks mind peetakse pärast seda. Et see on väga põnev, kui alguses ma ei saanud aru, kui inimesed rääkima midagi kirillitsas vene hingest Saksamaal. Aga pärast ma sain aru, et, et tegelikult kooliharidus nii ida kui Lääne-Saksamaal ikkagi teatas, et kogu Nõukogude liit oli punane ja kõik olid venelased ja siis pärast seda vabanemist me kuidagi nagu hakkasime eestlasteks, võtsime teise keele ja ühesõnaga sakslaste ajalootaju on ka hoopis teistsugune, et selles mõttes oli raske aru saada, et kelleks mind peetakse. Aga kui, eks ole mul ikkagi ju sageli päris aktsendivaba ei ole, aga aga noh, liimi peetakse tavaliselt jutu järgi šveitlaseks või siis prantslaseks või lihtsalt küsitakse oige huvitav dialekt, kus süsteerid tulete, millise saksa moodsast. Kui saade teatakse, et ma olen Eestist, siis esimene reaktsioon on oi kui huvitav tõepoolest, sest eestlasi on seal vähe. Ja need olid just muidugi oli hoopis teine asi. Esimene avalöök oli juba Eurovisiooni lauluvõistlus, mis teadvustas Eestit. Isegi see oli hea, et aita teadvustada tõhusamalt kui Estonia katastroof, sellepärast et seni oli nagu see ainuke asi, mis eetika teostus, esitati, olemas eurovisioon, et vähemalt midagi natuke rõõmsamad. Aga no nüüd muidugi euroliidu laienemine ja eks Saksa lehed kirjutasid ka, et meie ikka oleme majanduslikult kõige edukamad nendest liitujariikidest ja Balti riikides niikuinii ja siis ikkagi tundus, et kes tahab Eesti kohta infot saada, et sellel olid küll kõik võimalused ja eks ma olen ise ka palju sellist valgustustööd teinud, aga palun muidugi mikrotasandil motiiv vestlustes. Ja siin on muidugi ka see, et, et las need inimesed võib-olla. Ma ei oska öelda, arvavad kindlasti ka, et eks mulle seda saksa vaimu kõvasti külge jäänud ja eks seda on kindlasti, sest noh, kui kusagil keskkonnas elada, siis mõjud on ju paratamatult tekkima ja noh, võib ka olla, et ühendatud anumate printsiibi järgi siis jääb seda eesti vaimu vähemaks. Aga mida tuleb ka öelda, et ega see, kui ma nüüd elan Saksamaal, ega see ei tähenda, et ma nüüd olen eurooplane, tähendab midagi natuke saksa liku tekkida aega Saksamaa ei ole, Euroopa Saksamaa on ikkagi Saksamaa ja see oli ka minu jaoks esialgseid üllatusi, kuivõrd saksa-keskne on ikkagi kogu kas või kas haridus. Et ütleme, rahvusvahelisem on ta kuskil äris või noh, kus inimesed praktiliselt räägivadki omavahel saksa keeles aga inglise keele sõnadega saksa grammatika, inglise keele sõnad. Aga noh, ooperielu on lihtsalt Saksamaal niivõrd mitmekesine ja laialdane, et inimesed ei teagi väga palju väljapoole vaatama, et neil jätkub seal seal tegemist ja, ja vaatamist küllalt, nii et et see mind üllatas ja maikad. Ma arvasin, et see on rahvusvahelisem. Nii et ma julgen küll öelda, et ma Saksamaal eurooplaseks Tänan veelkord liisk olla igal juhul ma usun, et julgustate noori välja lendama selleks, et kord tugevamate tiibadega tagasi tulla. Nojah, eks sellest on nüüd ka palju aeglane juttu olnud, näiteks väljalendamine on ka ohtlik asi, tähendab noh, kas siis nüüd pärast tagasi enam lennataksegi ja ja kas seda vajagi on? Sellepärast et nagu te ise ütlesite, kui me nüüd oleme Euroopas ja piirid on lahti siis võib juhtuda, et siit lendavad välja ja siia lendavad sisse hoopis teised, mida mõned inimesed väga kardavad, aga me oleme sellise valiku teinud ja see on areng. Millise lennusuuna teie võtate? Kuivõrd on jah olemas otseliin Tallinn-Berliin siis siis mulle selline edasitraadi lendamine esialgu väga hästi istub. Nii et kahe otsa pilet just. Aadressijoones.