Veljo Tormise pea veerand Randy vanuse ballett kantaadi eesti ballaadid uuslavastus soorina küla vanas küünis augustis 2004 Von Krahli teatri, Nargen Opera ja plaadifirma Arnoosik ühisel ettevõtmisel Peeter Jalakas ja Tõnu Kaljuste loominguliselt pingutusel, muusikaliselt uue kõlapildiga, orkestrit madroheliga fonogrammilt ja pärimusmuusikalauljatega ning Buttokoreok graafiaga lummas publikut kujunedes oluliseks kultuurisündmuseks. Tegijate sõnul loominguline protsess jätkub. Ees on salvestused, filmimine, kuued, etendused. Käesolevas saates kuulete vahepeal originaalsalvestisi, mida Veljo Tormis on kasutanud ning üht salvestist Viljandi pärimusmuusika festivalilt Kärt Johansoni laulmisega, mis inspireeris heliloojat kõne all olevaks suurprojektiks. Algava saate jutud on etendusest, kui sündmusest lähtuvad. Vestlusringis on Tartu Ülikooli kirjandusteooria õppejõud Arne Merilai Viljandi kultuuriakadeemia prorektor, rahvaluuleteadlane Madis Arukask, Eesti kooriühingu juhatuse esimeeskoorijuht Aarne Saluveer ja muusik Jaak Johanson. Kurvits lõikas Kõnnu äärest laululindu. Saara sõira jatel. Väimeestel Pired keeta poegadel katel. Ta ema tuli tuppa, korv oli kurva, me veel ei. Hakkas ka ju, kutsu May tütreid majja. Meelita. Tulge korvad koosi, kus ta, tulge halva. Sardee suures raami ja Me seen. See, mis ta on minu meelest kõige põhilisem küsimus minu jaoks erakonda kunstisündmus juhtus ja väga rikas lavastus, väga rikas etendus, mida ma nägin mida ma võiksin nimetatud tavaliseks teatriks või täielikuks teatriks, tähendab, et seal on palju olulisi dominanti või neid jõujooni. Et mitte ainult üks või kaks nagu tavalises lavastuses on ja ja see teeb selle nähtuse palju rikkamaks, kui meil niisugune igapäevane kogemus on. Ütleme, kui üles lugeda. Neid mõningaid jõujooni või raskuspunkte või dominant, noh kõigepealt muidugi see Veljo Tormise väärtustatud regiviisid, eks ole, Tõnu Kaljuste orkestratsioonis ja omaette asi taust juba varem valmis kaua sinna vaimset mõttetööd investeeritud siis muidugi regilaul oma problemaatikaga, millest võib-olla 99,9 protsenti publikust tõepoolest teoreetilises sügavuses aru ei saa, aga mis meile tegelikult väga ülioluline on siis konkreetselt lavastuse peale minna esitamise Eesti Jaapani maausutaustaga kultuurikohtumine mis tekitas sellise semiootilise või geograafilise Ajaloolise esteetilise kolmnurga ka siis kreeka koori tragöödia kultuuriga sisse puuto-Koreaga graafia esteetika, mis mulle eriti väärtuslikke oluline tundus ja millele ma lojaalseks jään, ma ei tahaks, et see ära kaoks, sellist etendusest ka tulevikus. Ja siis loomulikult ballaad kui täielik vorm, kui totaalne vorm ise, kus see sisekaemuslik lüüriline on ühendatud välise kirjeldava epilisega, mis tekitab juba struktuuris dramaatilise konflikti. Ja lisaks siis ka väljendab dramaatilist pinget, dramaatilist konflikti oma sisus. Dramatis on ballaadi vundament, mis teeb temast eriti teatraalse võimaluse teatraalsuse kunstiliigi ja lõpuks siis konkreetsete lavastuse küsimused Eedeebeegelakaselt ja nii edasi, et väga mitmeid dominant ja need ei olnud sugugi ilmselt kõik, mida ma siin nimetasin, et väga rikas etendus ja sellest on palju rääkida. Mina olen nii, et kohe fondi sõnateater püsti, aga mina näiteks ainult seda üldse teatrit vaatama vaid mulle pakkus sellist tagasihoidlikku pinget hoopis see, et mida see asi nagu nende vaatama tulnud inimestega peale hakkab. Ja siin tegijad on ka kõnelnud, et teatritükke ei ole sugugi veel valmis, vaid läheb edasi. Mul nagu seal küünis olles nii põnev polnudki, aga takkajärgi hakkas tunne kasvama. Et see asi siis miskit otsapidi võimas on, võib-olla minu jaoks oli just see tunnistajaks. Kui siin Arne mainis eelnevas regilaulu spetsiifika protsendilähedaselt ilmselt siis meie kõigi hariduslikus taustast sõltuvalt ei ole enam meile tuttav, ei lähe korda, sest et noh, regilaul meie paratamatult loomulik poeetiline emakeel ei ole. Kui nüüd vaadata neid kajastusi, mis Eesti ballaadid on saanud, siis lisaks sellisele värsi õpetuslikule, spetsiifikale mulle tundub, on eestlaste teadmised üldse selle vanema laululoost suhteliselt stereotüüpsed. Nii nagu üldse meie vanem ajaloo loost. Meie ajalooline perspektiiv kipub olema nii ajaloo kitsas mõttes kui ka kultuuriloo mõttes selline kaugustesse hägustuv ja, ja see kõik, mis mahub sõna regilaul sisse või alla, see on üks suur monoliitne, kaugel oleva udukogu. Ja seda enam sai see peamiselt siis ballaadlike regilaulude pealt tehtud etendus, epiteete nagu ürgne, igivana aga nüüd, mis on ürgne, igivana, see nagu jääb jälle segaseks. Tahan sellega lihtsalt öelda, et regilaulude sees leidub veel ürgsemate, veel igivanad, köisedanzer, ballaadilik, kihistus. Mina omalt poolt ütleksin seda, et Ma olin selle valmimislooga natukene kursis või teadlik nagu võib-olla siiski päris paljudega kindlasti ootasin põnevusega milline on nüüd siis tervik, mida püütakse luua. Ma ootasin ka loomulikult natuke sellist publiku reaktsiooni tekkega noorema põlve suhtumist sellesse, et sellest ajast saadik, kui see teos kirjutatud, on tegelikult terve põlvkond vahetunud ja et millisena see sõnum levib. Kuidas võtavad vastu need, kes on, kas seal on need suhteliselt nagu me ütleme, sellisel uuel ja vabal ajal kogu see Tormise loomingu liikumine selles suunas, mis hakkas teatud mõttes väiksemate koorivormidega, ma mõtlen just regilaulule toetavana ja mis päädis siis sellisesse suurde sümfoonilisusesse, et see on niivõrd märkimisväärne? Mul on küll väga hea meel, et tänu sellistele väga kvaliteetsetele loojatele jõudis sellesse vormimiseks, loodan, et läheb siit maailma poole liikuma, nagu siin mõni muu kultuurilaev on seda teinud. Ses mõttes, et kõik seal ürgnainestik ja need lihtsad liikumised ütleme muusika teoreetiliselt võib siin ju rääkida ülimast minimalismist ja ei saa olla ju üldse tegemist sellise traditsioonilise harmoonia kasutusega, see on ikka tohutult unikaalne ja selle mõju koos selle tekstiga. Päris huvitav oleks just proovida ja jälgida nagu võõra publiku peal, kes tegelikult ei püsi nii-öelda just selle regilaululiini peale, et kuidas nad võtavad vastu nagu muusikat, ütleme, ingliskeelne tõlge oli sinna nagu lisatud. Aga ma käisin etendust ise teist korda vaatamas ja valisin täiesti teadlikult sellise koha, kus ma osaliselt nagu laval toimuvat ei näinud. Ehk üritasin sisest kuulata puht veel kord seda, mis on lindis, mis on koormis, teevad solistid, aga see, et kuidas nagu see muusika iseenesest jutustusena mõjub ja jälgida ka nende vahekordi, osade omi. Ja mulle tundub, et ta sellisena peaks olema mõistetav mis tahes maailma nurgas. Seda ma tahaksin öelda ja juhtida tema tähelepanu ilmselt 20. sajandi muusika, sellise täiesti omalaadse unikaalse nähtuse. Žanrimääratlust ma ei tahaks teha, sest et see muudaks asja liiga kitsaks. Mul on üks küsimus sulle ka. Täitsa nagu rääkisid sellest, et kultuurilaev läheb teele välismaa suunas, aga, aga su jutt algas nagu sellest, et see meie oma hilisem peale kasvanud põlvkond on sul selles osaski mängida, tähelepanu on viinud võrdle seda mõtet nagu päris lõpuni, aga ma loomulikult katse tegin selles mõttes, et Ma ei tea ju kuidagi muidugi ei tee läbi katset nii-öelda lähedaste inimeste peal, kes on ümberringi, et rääkisin kolleegidele õpetajatele, koolis, kus ma töötanud näiteks Rocca al Mare koolis rääkisin kooriühingus, see oli nagu teine selline grupp, ütleme nii-öelda dirigendid ja samamoodi koorijuhid ja, ja noorte suhtes. Näiteks sellesama koori, kellega ma töötan ETV tütarlastekooriga, need on sellised 15 kuni 20 ja Nende käest tagasisidet saades sain kinnitust sellele, et nagu sa ütlesid, et kõik jah, mis seal toimub, nendes tekstides ei pruugi olla kogu aeg jälgida. Aga areng selle poole, et sa tunned nagu selle niidiotsa alguses ära. Et kui see niidiots on kätte saadud, et see pind, mida mööda edasi minna, et ega nad seda niiti käest nagu naljalt ära ei lase, et see on nagu õieti pandud. Mina usun küll, et, et see nii-öelda uus mõtlev generatsioon võtab ja läheb mööda seda niiti edasi. Mul on veel selline huvitav tähelepanek. Mõned pereliikmed tegelevad seda tüüpi muusikaga, mida tihtipeale nagu vastandatakse, seda last nimetatakse elektrooniliseks Hausiks milleks iganes. Aga seal on nii palju selliseid sarnaseid pidepunkte tähendab sellises korduvas motivatsioonid seal on küll täiesti erinev helikeel selles mõttes, et vahendid, elektroonilised, sellised nipid, mida kasutatakse, aga teatud kordused ja asjad juur ulatub sinnasamma, tahad, et see on nagu selliste täiesti eri stiilide omavaheliste sildade ehitamine ja ma olen omaette mõelnud, et kui leiduks veel järgmise või selle põlvkonna osavaid, miks aed, mehi nii-öelda nagu öeldakse, et siis siit oleks võimalik seda teatud meie etnot kasvatada võib-olla suunas, mida meil täna nagu olemas veel ei ole. Aga mulle tundub, et see vähehaaval sinnapoole liigub just nimelt selliste kontaktide kaudu. Kui ma tahaksin teie mõlema mõtet sellest, ütleme nii täielikust totaalsest etno pud turismist toetada, see on tõepoolest potentsiaal mõlemasuunaliseks liikumiseks, ta on nii-öelda liikumine maailma poole väljapoole Eestit tema kultuuri, selle kultuuri, sügavamat tausta tutvustav. Ja samamoodi on see samas mõttes liikumine iseenda poole meie endi poole. Niisugune tugev, hariv, õpetlik alge on selles etenduses boonusena kaasas, mitte iseenese eesmärk muidugi, vaid ta lihtsalt tekib sellest. Ja praegu ta oli ikkagi suhteliselt Saarne üritus kuskil kaugel küünis, mis muidugi kui lautsin otsa panna, on tegelikult meie rehetare, võib-olla ainukene analoog tänapäeval, mis veel ära vajub, võtab, aga ikkagi suurtel ametlikel lavadel peaks ta püsima jääma niisuguse pideva kestva etendusena. Kui me mõtleme, siis meie teatrikontekst on ju küll üsna hüsteeriline, lavastused tulevad, vilksatavad kogu aeg tulevad uued peale, et see hüsteeriline pilt on üsna häiriv, midagi stabiilset, peab olema ilmat etendusse, samal ajal oleks surnud vaid loomulikult seal osatäitjad vahelduvad ja üks või teine nüanss kindlasti vaheldub. Nii et ta ei ole mingisugune surnud hear või käts kuskil tuhandeid kordi mängitavat laval, vaid kindlasti jääb ellu ka sisemiselt, aga et sellist stabiilsust oleks rohkem, et, et ka kõik saaksid näha või võimalik suur huviliste hulk seda näha, saaks see püsirepertuaaris olemine selliste etenduste puhul ilmselt küll nagu tegijate otsustada äratundmiseni, samas nagu sa ütlesid, et see rehetare äratundmine, et koha ja tegevuse selline ühtsus. Et see oli kindlasti see, mis sellel asjal on üldse nagu kaasa aitas, vaata, me elame selle kahe kogemuse põhjal, et ka ilmastik kogu soolod tegid iga etenduse nagu eriliseks, kui esimeses etenduses teatud ilmastikuoludest saabus üks selline, ütleme teatud udufoon, milles tegelased liikusid siis kuna viimasel etendusel lisad seal oli selline enne suur paks paduvihm, siis teisel kohal oli nii, et kui uksed avanesid, noh, siis tuli sisse täielik selline teist tüüpi lõhn, noh me olime nagu asjade sees ja siit võib-olla seda tüüpi mõtlen, et mine tea, võib-olla seda võikski tegelikult ikkagi mängida teatud ajal mis tahes vabaõhukohas, avatud merele, kuhu iganes reklaam ja muu sinna juurde ja loomulikult tähendab, et lihtsalt, et ta ei ole tingimata laulatatud selle kohaga ka see, et ta seal küünis alguse sai, siis jääb tema ja ta geneesi siis see päritolu ei kao kuhugi ja loomulikult kõige nii-öelda varasem koht on ikkagi mängida seda tüüpi küünis ja aga mina seaks sellist tingimust, see võib ka talveperioodile mujal kesta. Nii no Ella, ei ka nii, no Ella, kaane seid töötardaa sinu la seitse tütart, sinu kuula, kõik said naeseks naidetudki, kõik sai seks naid, Etudki üks jäi naese, eks naid maata, üks jäi seks nai mata Maareta hõre ta neido oma aare, ta, ta neido, see jäi naese, eks naid maad. Ta see jäin, seks naid, emata see-le. Kas mängi ma, see läks, mängi hele-le lüli sleppi kui le jääsle bee, kui. USA Saksa poega on saksa poega, see läks ma ta jääääre see-le. Kas ma ta ja reele pistis? Ben ningitpi hu pistis ningid Piiv. Ta naastu, tal kur nagu ta on. Naastu tallahõlma. Alla külma baski naastu Allava muuse vaski tallama. Kas siis ma ka, et ma ei hakka siis ma, aga ta ma ei maagatas. Loo sees aga ta Alo sees Saalooge roogeske, Ella Saalooge keske, Ella Maimetsa, Eva Hele-Maimetsateema. Naljakas koht, angeks tõsiste tegijate taotlused ja Veljo Tormise käiakse otsast peale taotlust teha sellest tükist midagi enamat, kui lihtsalt üks projekt teatrilaval teha nii-öelda projektist protsessi, eks ole, kui nii ehedalt välja ajada ja siin pole absoluutselt mingit vastust, see on täiesti õige, et see ei ole ju rahvamuusika, mis seal kõlab, sest et ta on nagu taktikepi järgi sisse mängitud, eks ole. Ükski rahvalaulik ei saa seda lauldes seal laval ennast vabalt tunda, nagu ta tahaks, vist tõsi, jah, need tekstid on, võib öelda tõlgitud ja need liikumised on teatraliseeritud, sealt siis on see küsimuse koht, et, et mis on see mõõt või märk, et see asi meid kõnetab või korda läheb või et ta protsessiks kätte läheb ehk elama hakkab. Geneesis on juba ka sees see, et nad on Eesti ballaadid, mitte maarahva ballaadid, eks ole, et nad ongi tehtud ja ma arvan, et organism ise ka seda öelnud, et katsumaks kõnetada tahad seda eesti rahvast maarahva järeltulija skonda, eks ole, katsuda ütleme siis otse tõlkida neile regilaulu tagasi, aidata, tõlkida helikeelt tagasi ja küsida, mis te arvate tänase päeva kultuuri, eestlane minu arust vaatab seda tardunud saalis ja tunneb värinat külmavärinad üheaegselt, sest et kuigi tõlkida on üritatud tõesti väga suur osa Pukvaal infot läheb kaduma. Aga, aga midagi jõuab kohale ja vaevalt seda kuidagi mõõta saab, mis kohale jõuab. Aga kui see asi nüüd peaks nii-öelda kestma jääma või võiks kestma jääda, kas siis pidevalt ütleme, mingi teatri repertuaaris kasvõi siis alles siis tema elusase mõõt saab olla see, kas ta hakkab taas rahva luulelikult varieeruma või ta jääb selliseks tasapisi alla käivaks Repsiks. Vaadates siin ühte tormise enda mõtteavaldust, sellega, kuidas ta leidis näiteks sellesse teosesse, konkreetselt, selle kalmuneiu motiiviks. Ja tema sõnutsi on see üks selline lugu, kus ta noorepõlves vaatas meie kultuuris kunagi ammu Artur Lemba poolt loodud samanimelist ooperiteost ja siis võttis vastu otsuse, et ta kasutaks seda mõistet ja kogu seda tegevust võimalikult sellisel noh, nagu õigel moel mitte ära pööratud sellises traditsioonis niisugune itaalia ooperistiil, et et see on selline eestlaste pikk kultuuriline, ikka lahti haakimine. Ma ei oska öelda täpselt, millal see punkt oli, millal me kehtestasime sellise riigi kultuuri sarnanedes võimalikult sellega, mis sel hetkel nagu ametlikult, võib-olla Euroopas või maailmas, kus iganes käibel oli, see tee on ju päris pikk, kuidas me nüüd järjest lähme, ütleme, 80.-te aastate lavastas, eks ju nüüd siis üks samm nagu nii-öelda ikkagi sinna sügavam, kust te suunas ja kui me täna räägime sellest või teiegi seal te ütlete, et kogu tekstikäsitlus ja kõik võiks olla veel vabam, siis mina ütlen nagu inimesena, kes ka koolis aeg-ajalt töötab ja seal on need, et ma näeksin hea meelega, kui mistahes nendes õppekavades ja asjadest, mille üle tänapäeval nagu paljud päid murtakse, need asjad nagu oleksid kajastatud just selliste lugudena, nagu nad on, et nad tuleksid sealt uuesti õpetajateni noorteni nagu sisse. Et minu jaoks kogu see valiti, ütlesid, et ei tea, mis tormis nagu teinud on tegelikult mingi sihuke eepose tunnustega natukene kunagi Kreutzwaldi ikene luuletus ühe sellise loomile kame vahel tunneme, et see side võib-olla nii tugev polegi, siis need sellised lood kõikide oma läbitegevustega vist puudutavad meid täna palju rohkem, kui nendest sisse laena. Ja omaseks saavad nad läbi selle, kui nad nagu ikka öeldakse, läbi lauldakse läbi mängitakse. Täna ütleb nagu praktika seda, et mis tahes noor teeb hea meelega selle kaasa, kui tal see võimalus ainult on ja kuulates sinna juurde, ütleme näiteks, mida võitja helilooja nende tekstidega, ma ütlen küll, et see võiks liikuda rahva suunas läbi selle, kui ta nagu kättesaadavaks tehtud, aga, aga see on kindlasti ka osa meie oma meelsasti omakeelsest haridusest. Siin on sulle lugu siis ikka, kas see netoasi see, et me läheme sinna küünia, väriseme seal pimedas või räägime neist konkreetsetest Shedest, kuidas, kui nüüd eeposest jutt käib? Kreutzwald eepos oli selle pärast väga hea tõrje vokaalselt jaagu üheselt arusaadav inimestele, eks ole, ja ta töötas, ei ole hästi ikkagi õigel ajal omas ajas, eks ole. Noh, see on nüüd ja traagika, eks ole, et meil on selgeks õpetatud, et ega ta väga hea positsioon on midagi sarnast, eks ole, ja ma ei tea, võime öelda, et jah, ega ei ole küll. Ja nüüd on, meil pahvatas on, eks ole, uus kandidaat ja selle eepose tunnus ei ole ju sugugi see, et ta on nagu suur paks raamat või riiklikult kinni makstud CD-plaat või projekt vaid eepose tunnus on see, et asub tõesti inimeste sees tööle mingi identiteedi allikana. Mul tõepoolest tekitab operatsiooni tee mõlema jõudsin väga mitmes punktis sest kooli õppekavadest ja selline asi on küll kooli eri ainekavade küsimusi. Isiklikult ma tean väga hästi näiteks kooli gümnaasiumiõpetuses, tänapäeva Eestis. Rahvaluulekursust ei ole isegi ühte kursust mitte põhikoolist natuke puudutatakse, ei saa seda kuidagi sinna õppekavasse siiamaani sisse viidud, aga tõepoolest muusikaõpetus oleks koht, kus see asi võiks kõne alla tulla ja kuni siis regivärsi spetsiifika nii välja ja see oleks tõepoolest päästerõngas ja väljapääs. Nüüd eepase küsimust, minu seisukoht on see, et see on tegelikult meie tegelik eepos nii-öelda virtuaalsel koondamata kujul. Muidugi teame, August Annist on sellest ka verise epase kirjutanud. Kas seda materjali saaks kasutada, kas ta vältiliselt sellega muidugi kindlasti paremini läbi mõeldud. Ja Kreutzwaldi Kalevipojast suhteliselt äsja ise tegin analüüsi, kirjutasin artikli keeles kirjanduses, kus minu analüüs on küll minu seisukoht näitab, et see on ka sisuliselt on ta lüroo pass ja kuulub samasse nähtuste ringi, millest me praegu räägime. Ja seda päris eetilist traditsiooni meil üle pea ei olegi. Muidugi eeposest võib kirjutada ka poeemi, nagu näiteks sild nooremas eesti luules juhtus ja kas see on teine problemaatika. Vägisi me jõuame nende regivärsikihtide juurde, sellest võib nüüd mingil hetkel põhjalikumalt võib-olla tõesti rääkida kogu see materjal tegelikult nii psühholoogiliselt või ajalooliselt kui ka keeleliselt ei ulatud keskkonnast kaugemale. Aga seal on nii-öelda fragment rudiment, mis viitavad sügavamale ürgsusele. Üldiselt on küll niimoodi, see materjal ei ole 2000 ja rohkem aastat vana nagu siiamaani müüdid kõnelevad. Ja justkui siis rahvas vahepeal midagi enam ei teinudki, vaid kordas ainult vana, vaid kogu Euroopa traditsioonis ja isaga. Meil teisiti olla on selline lüro epiline struktuur ja selline lähenemisviis põhimõtteliselt keskaegne, isegi hiliskeskaegne. Et see on sinnamaani ulatuv nähtus, mis kannab keelelised ja mütoloogilised varasemaid jälgi, kahtlemata, aga enam mitte süstemaatiliselt. Ja ka meie ajaloolased ütlevad, et rahva tegelik mälu ütleme rootsi ajast kaugemale, absoluutselt ei ulata poeetilised nii-öelda säilmed, poeetiliselt tekstid siiski ulatuvad ja see on meil üks suur võimalus. Mul vahepeal seksuaalmõtet, äkki peaks siis Eesti ballaadid tegema ka nii-öelda laulupeoformaadi särad ja miks mitte, viia ta siis kõigi ravimalt haridussüsteemi siis osaks et teda tõesti õpitakse või lauldakse või tehakse läbi, et hakkab nagu erisid statsioonides eri formaatides eri vormides žanrides elamu varieeruma, mis on jällegi üks elava pärimuse ja sellise elava pärimusliigi nagu epotööks tunnuseid. Teda tehakse läbi igat poodi, eks ole, Need on Soomes antakse kasvõi sedasama vanad Kalevala välja ka koomiksi kujul, eks ole, ja nii edasi on üks hea näide jälle sellest, kuidas asi läheb korda ka täna elavale inimesele ja seal elususe, see on väga atraktiivne selles mõttes, et peab lihtsalt ootama, kui see äratundmine nagu piisavalt suureks läheb, et see on küsinud, et kas tegemist on rahvaprojektiga Velitaal projektiga. Vahel on tahtmine ära tundes mõne asjaga Tartusse kohe massidesse asetada ja ja kui see aeg ei soosi seda, siis vahel võit hirmus valusasti vastu näppe saada, aga nende tekstide puhul võib see ma loodan küll varsti võimalik kasutada laulupeoformaadi, võib-olla üks selliseid tunnuseid on muidugi üleüldine, vallandub Rõõm, mis nende tekstide puhul alati nii ei ole, kuigi see positiivne sõnum on tihtipeale Nende lugude lõppedes ju kõik olemas, et rõõm võib olla tegelikult vahel läbid, tõdemuse, et jõuti mingi teatud tarkusega äratundmiseni, mitte sihuke ahhaa tunnele. Kõik see on ikkagi lavastaja privileeg, mis ta teeb ja, ja iseenesest see lavastus, kui ma ikkagi ütlen veel kord, et ma jääks sellele puuto esteetikale lojaalseks, et on kindlasti laulupeoformaadi jaoks liiga julm ja, ja võib-olla kõige adekvaatsemalt suurepärane üldse, mis ajalooliselt tõesti puutub, laulupidu on siiski müüdi teadusliku müüdi sõbralikum, et see konkreetselt see lavastus kindlasti ei ole laulupeo rida, aga see puudo esteetika, see oli minu jaoks vapustav külg. Ravdas analüütiliselt niimoodi ütleme näiteks kas sisse selles samanistliku süneszteesiasse või sotsialistliku sünteetilisusesse ja seda udu või harjunud olekut natukene vähendas, teisendus võõritas ja, ja see oli üks kõige suuremaid esteetilisi väärtusi üldse konkreetselt selle etenduse või sellel puhul, mida mina nägin, või selle lavastuse puhul, et ma tahtsin selle juurde veel kord tagasi pöörduda. Ära kaob, siis tekib teine etendust, teine jutt ja võib-olla teine lavastaja või samade lavastaja hoopis teine lähenemine, et midagi muud. No see on selge, et see formaat vist on ennast peaaegu õigustanud, pidame see suvi, nägime, eks ole, aga, aga meie jutt enne käis lihtsalt selles üks ei välista teist. Mina millegipärast usun, et ka muiste oli agregi laululine mitmekesisus meeletult suurem ja seal oli regilaulu sees oli oma kõrgkultuur ja oma muud kultuurid. Ma tulen jälle tagasi selle juurde, et meie jaoks regilaul on üks suur õige ümmargune asi, mis on turvaliselt arhiivist, aga et oleks ütleme taas elu ise, eks ole, siis siis see tähendab, et ka see annab, tuleks jälle tagasi oma kõrged ja madalad ja oma pikad ja lühikesed ja mis iganes, Al žanrid. Ja see madise regilaul on väga mitmekesine, meetrilised taga mitmekesine, kui näiteks tutvuda Jaak Põldmäe värsiõpetusega, seal selgub, et meetriseid väga erinevaid võimalusi pakkuv ja eesti regivärsi just nimelt see niisugune klassikaline, võib-olla Kuusalu kandi regivärss on rohkem Soomelikum ja klassikaliselt niisugune Kalevala moodusi mujal Eestis on igasuguseid variante, kuni selleni välja, et Kagu-Eesti regivärsi ei ole üldse niisugune välteline, vaid kasutab vältelisi laene, võib-olla, ja ei ole ka seal mingit kaheksat silpi kuus kuni kaheksa sisulised rõhuline värsisüsteemi ja töötab mõnes mõttes täiesti teistelt alustelt ja see on rikkalik ja igal konkreetsel juhul võib ka tekste selles mõttes üle vaadata ja vastavalt sellele markeerida, et kus on rõhuline, seal võib ka räppida ollagi meelega niisugu destruktiivne hipoppida seal ja teised on jälle klassikaliselt venitavad vältelised, et seda mitmekesisust lihtsalt kui teadlikult pakkuda seal selle tantsuesteetika selline vabastav mõju või noh, ütleme välja kiskuv võimendav oli kindlalt ja üks selline tugevaid energiasääst, aga noh, ma ütlen veel kord, et muusika ise sellisel kombel seal all, kui ta toimib nagu puhtalt kuulatuna on tegelikult veel. Ma arvan, hetkel jälle ja ikka taas sellist nagu läbitunnetamist ja analüüsimist väärt. Samasse vabatantsu liikumine, mille ajalugu ju polegi maailmas nii pikk, et ma usun, et, et see julgustab paljusid inimesi ennast, kuidas öelda selle muusikaga või, või maailmaga üldse nagu vabalt tundma, et need märgid, mida artistid lavalt annavad. Tänapäeva tantsukultuur on ka nagu oluliselt vabam, et see on sama lugu, et kui sa selle muusika ja sellise nagu vägilased ühiskonda minema. Võib-olla see vabastab teatud selliseid personaalseid, energiaid, kus iganes eriti pöörane oleks, kui valitud jõuavad sinna tasemele, et nad teevad seda meie ees nagu sõnumina, aga kui niisugune väike puta seda kuulates igaühe enda seeski mingilgi määral toimuma hakkab kust-tahes alguselt varjatuna. Selle kõige niisugune tippnõu oleks see, et laulupeoformaadi naljaks võiks ju öelda, et kui kogu koor laulab ja liigub buda, siis oleks võib-olla kosmilise vabanemise nii-öelda tipp saabunud, aga aga eesmärk polnud seda öelda, aga, aga vabastav mõju tal kõigel, nagu on. Tegelikult oleks tore, kui mina usun küll sellesse tekib selliseid kohti, kus mingil hetkel haagitakse neid nagu lahti ja hakatakse nagu selle tekstiga tegelema. Minu arust ma ütlen veelkord eeposest rääkides, võib-olla see taust on nii kaugele, et ma seda nagu sõnaliselt ei oskaks öelda, milline on see ühendav lugu, aga nad on nii psühhoanalüütiliselt haavad, et ega meie jaoks on isegi ju kõik sellised psühhoanalüütilised teooriad tänaseks tulnud alles väga värske hulka, et julgus rääkida sellistest asjadest, mis inimeste jaoks on nagu olulised. Et see aitab nagu seda natuke on inimestele arusaadavamaks ja julgustab neid ütlema asju nii nagu nad on. Seda enam, et sa ütlesid küll, et Rootsi ajast ja sealt mõtleme kaugemale mälu ei ulata, aga hea ta siis nagu sinna ulatub, et tegelikult lukkude enda taust. Need situatsioonid, mida need lood eraldi kirjutavad, olid olemas pikalt enne kristlust ja paljusid hetkelt Nad olevat religioone. Nii et see juur on tegelikult see puuritud on ikka nii sügavale, kus me ei teagi, kes seda tunnet esimesena kirjeldas, just sinna tundemaailma. Sellest elitaarsusest. Ma tahaksin jätkata, tähendab, et see oli tõeliselt elitaarne etendus, vastasel juhul me siin ei istuks just selle elitaarse sündmuse poolt. Me olemegi kõnetatud ja kunst on elitaarne, tähendab võõritamine millestki teatavasti rahvakunst, eks ole, vastupidine tuttava meenutamine ja mitte liigategemine, mitte julm, niisugune võõritamine ühes või teises punktis ja väga võõritavalt ta mitmes aspektis töötas, ühelt poolt siis see koreograafiline lahendus teiselt poolt on minu meelest just nimelt võõritav. Tinglikult nimetame nii-öelda klassikaliseks regivärsiks või see läks, mis sinna klassikalise regivärsi ümber kallerdub. See on ka meil tänapäeval võõritav, ma tahakski seda toonitada, tähendab see nii-öelda regivärss, mis on ka regivärss, mida me kuuleme kuskil laulupidudel või kuskil tädid, leelotajaid seda ette kannavad kellelegi vers, millest mina räägin, silbilisi rõhuline regi vers ilusti takti lüües, rõhutades kõvasti skandeerides klassikalisemas regivärsis, skantsioon on väga nõrk, sellepärast et rõhkusid jala rõhutata ja rõhud töötavad lihtsalt erinevas liinis ja see klassikalisem vanem regivärsikihistus, see on ka tänapäeval võõrit ja hakkab kõrva teistmoodi, kõnetab kuidagi inimest. Isegi kui ta sellest aru ei saa. Need kaks ürituse kihti kõnetasid mind just sügavalt ja just see tegi sellest minu jaoks kunstilise nähtuse rohkem kui võib-olla ma kartsin, eeldasin ja siis loomulikult see psühhoanalüüsikiht on just see, mida me võib-olla varem siin ei puuduta, ainult hea, et see nüüd esile tuli. See on seesama psühholoogiline materjal, mis meieni ulatub, mis meid mõjutab ja seal oli mingisugune murrang. Varasem psühholoogia oli täiesti teistsugune, kui me mõtleme kasvõi nende kolmuliste loole ja nii edasi. Võtame selle kuldnaine ja mis kuldnaine on tegelikult näiteks Soome rahvaluuleteadlased arvavad, et rääkis sellest, kuidas algne mütoloogiline teadvus oli ära unustatud kohates aeg-ajalt veel püsti olevaid nii-öelda neid tootemikujusid rahvapsühholoogia otsuses, mis nendega teha, mis need on, küllap keegi tahtis omale naise teha ja nii edasi, see on juba tänapäeva psühholoogia, see ulatub meieni, see meid tõepoolest kõnetab. Ja nii kaugele see läheb. Ja sealt me oleme pärit ja seal on nagunii-öelda, modernistliku kaasaegse inimese algus on nendes polaadides varasem on sinna sisse kodeeritud peidetud ja, ja võib-olla rahvalauliku poolt esitatud, aga täiesti teadvustamata kujul. Seda võib muidugi ka rekonstrueerida, aga see psühhoanalüütiline materjal on erakordselt võimas, seda võib isegi teraapiliselt mõjuda oma selles julmusesse, nii nagu teda seal esitati. Tõmbaks üles sellelt samalt elitaarsuse ja selle vastu kultuuri pinnalt, et ütleme, minu jaoks selle Butto ja siis Eesti ballaadide kokkusaamise juures tekkis paralleel mõlemad mingis mõttes on sündinud meeleheite hetkel ütleme selle puta puhul. Nii vähe, kui ma sellest tean, on see tekkinud selge vastukultuurina peale teist maailmasõda küll haaranud endasse jah, kõiki neid Noojaga pukki ja pun raku teatritraditsioon, aga need esimesed etendused olid ikka täielik selline punk julmuse teater, mis oli mõeldud nagu et nagu selle soki kaudu pöörata tagasi oma vanemate väärtuste juurde ja kuidagi vastandada sellele Omericaniseerumisele. René ihaluselemis Jaapanis tekitati ja teiselt poolt tekkis või miks kadaka ameeriklasele peale teist maailmasõda. Ja kõik muidugi, mis oli nendest tuumarünnakutest ja esimese Butto etendusi kogunesid vaatama kirjanikud, kunstnikud, muusikud olid peaaegu et siukseid, salajased etendused, kus tuldigi selleks, et, et saada seda šokki sellest, et samamoodi nagu need eesti ballaadi need kõige jubedamad lood, et mingis mõttes see dekadentsi, mürk või see mingil hetkel siis ainult saatsid selle mürgi kaudu tervise tagasi ja näed uuesti mingit tervikut. See paralleel tuli mul just, et mingis mõttes on need Eesti ballaadid nagu väga punk ja väga vastukultuur. Kuigi ta on sellel hetkel anti väga sellises elitaarses vormis või ka niimoodi riigiteatri raames, aga seal küüniste toimis mingis mõttes nagu klubimuusikana klubimuusikana selles mõttes, et et noh, klubimuusika on minu jaoks see, kus mingi kogukond hakkab defineerima enda jaoks näiteks mingit uut žanrit. See on klubimuusika nii-öelda arvamusliidrid, alati inimesed mõtlevad selle kuidagi omas ringis välja, aga see on ikkagi mingi sõpruskonna, selle armastuse-vihkamise telje niisugune fenomen, sinna ümber koguneb kogukond, kes hakkab seda kuidagi defineerima, nii tekivad need hiphopi, need Housid ja regeid, kus võetakse sisse mingisugused asjad ja siis seda hakatakse niimoodi. Ma viskan selle mõtte nüüd praegu õhkusin. Mina olen sellega täiesti nõus ja mul on hea meel ühte keelt räägime, et et jõuame tulemuseni välja, et teatud mõttes niisugune punketendus ja seda ta oli ja kui me mõtleme, ütleme propelleri põlvkonnale ja kust kosmos välja, eks ole, ansambel hõim, siis see oli sisuliselt peaaegu samad laulud, sama nähtus. See juhtus samal hetkel, kui eesti ballaade kirjutati. Kui need tulid, selles mõttes ongi paralleelne. Ja praegu see niisugune ballaadilik atmosfäär on taas õhus, ma olen näinud muuseas käsikirju, mis ka taolisi ballaadide näiteks Ridala ballaadid, dramatiseeringus, mis on siin talvest saati liiklemas, enne kui oli kuulda, et selline etendus tuleb. Võib-olla sellel etendusel lisati ainult see puuto esteetika, mis mulle eriti sügava mulje jättis, aga tähendab, see õhkkond on ka praegu selline olemas, et võib-olla see liig suur analüütilisus mingil hetkel hakkab oma väga niisugust hajutatust kaotama ja mingid suured koondamised hakkavad tekkima. Ma saan aru, et see vastukultuur, millest me siin räägime, on siis Jaapanis, oli see siis kadaka Ameerika, sest meil on ka see kadaka Eurubist või ma ei tea mis iganes, eks ole, et ma ei tea, võib-olla see, mis ma nüüd räägin, premargiks, aga ikkagi varem võidame siis küsima, mis on need lood seal ja nende ürgses ja ma ei oska nüüd öelda oronalüütides seisukohalt, et vaadake lõpeks ka regilaulu, mina arvan nii, vähemalt tuli selline lahter räägitus lahti, hääldatus nagu Me lugude ärarääkimine ja koleduste näitamine, traagiline kaasaelamine ja lõpuks moraali lugemine, eks ta tuli ikkagi kah, kui me räägime regilaulust, kui kogu ajaloost protsessist suhteliselt hilja eksivad, oli see euroopalik sähvatus nähvakas. Enne seda ja ka pärast seda tegelikult on regilaul ajanud läbi ekstuaalselt paljulakoonilisemat. Meie jään tähendanud regilaulutekstid ja sealt me jah, ilmselt siis tormise tervezolteerisid välja need kõige paremad lood, mis tekstid on olemas, olid, eks ole, aga setukesed teisigi, aga nüüd seal eriti need perekondlikud lood näitav neiu. Vene laevale viidi neiu ja kauplemine käib, et seda ei oleks saanud. Üks tunne, mis mind etendusel tabas sealsamas veel mõtlesin, oli see, et tegelikult see päris ürgne on olnud midagi teisemad. See ei ole selline lõplik lahti räägitus olnud, kas ei ole mitte nii lihtsalt kõik päris ürgsem võib-olla elab ütleme, itku traditsioonis ütlema, et päris õrn on pigem, eks ole, mingisugused märksõnad, mis siis konkreetsetes situatsioonides on inimese muid teadmisi ja teadvust käivitanud ja inimene on siis elama hakanud, liikuma hakanud, tegema, hakanud seal ümber, mitte nii, et ta kuulab krampis mingisugust ekstaatilist lugu. Eks ole, sai puusaja inimese huvi elamus? Jah, seda jah, ja seda enam me saame just neist ballaadidest tänapäeval natuke lihtsamini ja paremini aru kui regilauludest üleüldse. Et see info, mis ma julgen väita, regilaulude põhiosa on ta andnud, sest ütleme, need ballaadlikud regilaulud on ikkagi üks mitte kõige vanem osa regilaulude kogu massiivis. Et need kanalid on olnud palju rikkalikumad ja mitmekesisemad ja, ja ütleme siis sõna värisemad. Kui nüüd Need lood. Ja kui me vaatame neid lugusid, siis veel omakorda küsida, kes või mis seal on ja me näeme, et nad on väga naiselikud. Eesti regilauludes üldse minu arust õieti polegi nii-öelda positiivset mees kangelast, ta on kuhugi kadunud, vist seda teisipäeval Peipsi järvesoo, kultuuriliste vapustuste revolutsioonide, aga mis viimasel aastatuhandel on siin toimunud ja see oleks jälle omaette hariduslik teema uurimistega tema ka. Aga mulle tundub, et vähemalt elitaarsed inimesed on juba kokku leppinud, et jah, need eesti regilaulud on sellised just sellised. Ja nad räägivad lugusid ka meestele, sellistena. Juvist no ütleme nii, perekondlikud lood, viljakuse lood, viljakuse katkemine, elu katkeb ja nii edasi, see on naiselik temaatika, naised kannavad seda, naised saavad palju paremini aru, neil tuleb oma ema meelde, neil tuleb ise meelde, kuidas nad sünnitavad. Me ei näe mitte midagi sellest, me oleme selles suhtes pimedad. Me võime ainult aru saada, kui nad ütlevad, tema nägi selles etenduses oma ema. Kui ta oma emaga koos saunas käisid ja kõik, mis sinna projetseerub ja mis tal aktuliseerub tema teadvuses sellega seoses. See on ausalt öeldes, mis meil on täitsa tume. Mööda vaatame ja ja seal oli väga tugev naiselik kiht, milles ta lihtsalt ei oska siin mehed omavahel rääkida. Meie mehed jah, seda kindlasti, aga need süžeed on ju otsast peale naiselikud ja kogu see metalugu on kah vist ema lugu või kuidas on öeldud, eks ole, et ja need mehed on seal tõesti siuksed, pätid ja kaabakad, eks ole, ja ütleme, hätta sattunud eksinud inimesed, jah, eks ole. No vaadake, siin me oleme jälle olukorras, kus me ei tea minu arust õiget tausta, õige taust oli see, et ikkagi ühiskondade viimastel sajanditel paraku patriarhaalne, seal ei olnud järel laadide ajaks enam seda hüpoteetilist materjal, vaatlejad. Ja see oli see, kus mehed ikkagi tee, mis tahad, peetisid naisi, eks ole, kõige kõvemad lauljad olid just need neitsikesed noorukesed, eks ole, sedasorti lauludes nad elasid oma utoopiaid, oma fantaasiaid, oma revanš välja, tegelikult Need laulud ei ole tegelikult vähemalt sellisest soolisest vaatepunktist ülearu elu ise, eks ole? Üks üks ideaalne näide sellest, kuidas üks žanr või akt, eks ole, teenib üldises liikide pildis kindlad eesmärki, täidab kindlat funktsioon, eks ole. Kui me teeme siin sellise lihtsa tõlked, et see on nüüd hümn naise rikkusele või midagi sellist, siis me võime ka väga libedalt eksida. Aga minu küsimus on, võib-olla on see, et kui me siin oleme juba rääkinud eesti ballaadist kui mingist eeposest, siis kus on see nii-öelda päris mees siin siis kas seda polegi või lepime kokku või tõstame käpad üles hoo, eks ole, kõik ongi asjalik olnud, mida on ka väga palju väidetu, kuni sinnamaani välja, et on väidetud Eesti mai tea regilauludes pole kunagi olnudki kangelasepilisi vihjeid ja et Eesti rahvas on üldse patsifistlik ja ja nii edasi, eks ole. Ma ei usu päris seda. Võib-olla peaküsimus on selles, et me peaksime endale võib-olla pigem aru andma, et tegelikult ballaadide eelses võib-olla eepilises kihis on olnud mehi, on olnud Kalevi Sulevi olevipoegi, kelle ütleme tänases modernse inimese mõttes mitte moraalne käitumine või vägivaldne käitumine on toona olnud kangelase norme, mitte mingisugune kurjategija tegu, et sest et ma ei tea, kes iganes Felix Oinas või ka Jaan puhl on kirjutanud, on palju kirjutatud üleüldse sellise maskuliinse, eepose, kangelase pattude ja vaeguste suurregister kangelastegude kõrval on loomulik osa temast endast, eks ole, see on jälle midagi sellist, mida kaasaegne, eriti feministlik vaatepunkt nagu ei oska vaadata või vaikiv, eks ole. Me nagunii ei saa tänapäeva nii-öelda ütlege seksuaal moraali või seksuaalkombestikku nendesse oludesse tagasi projitseerida. Ka see asi oli seal teisiti, tähendab, et kõik käisid kõigiga Ehal ja lapsega tüdruk oli väärtuslik abielunaine, sest ta oli ennast juba tõestanud, et järeltulija ja, ja esimese öö õigus ei olnud sugugi traagiline mõisas, vaid sellepärast, et sellist niisugust seksuaalprobleemi ja isiksuse haua avamise probleemi sellest ei tehtud. Kui annus suure saksa poega tuleb ja ema-isa ole tänatud oma auhoide maksta, siis küllaltki hiline psühholoogia iseenesest pärisnurksele kihile jällegi kui me esineda, aga me ei saa ka seda tänapäevast ettekujutusviisi üldse provotseerida ja seksuaalne käitumine oli teistsugune, aga lapse ojasse viimine oli, eks ole, kogukonna suur laps oli sündinud, sellel oli ellujäämisväärtus, uus tööjõud ja nii edasi ja, ja see oli suur eksitus ja mitte see, kas ta seal siis eksis kuskile kõrvale rajale või mingisuguseid kõrvalsuhtele ja nii edasi, see on nagu hilisem projektsioon, sinna pea selline problemaatika kõik uuesti tekib muidugi kõige uurida siis ka lapse tapmine on olnud teatud teatud olukorras olukordades, kultuurisituatsioonides näiteks toitlema väheseid ebaloomulik, eks ei lastele, talve ja nii edasi, niisugused asjad. Et siit jälle sõltub nüüd kõik väga sellest kihistusest või sellest vaatepunktist, kuhu mõned laulud asetame, eks ole, ja teadmised selles osas on meil tõesti pigem nagu üheülbaliseks huvitavat. Aga need on võib-olla testinud need kultuurilised reflektsioonid juba, et noh, mis sellest konkreetsest lavastusest tõukuvad, aga otseselt enam ei tegele lavastusega. Ja minu käes on see võim võib-olla läbi oma tegevuste, tekitada olukorda, kus karmulised ei tulekski nii-öelda. Aias asjadega ja kalmulised peavad tulema ja nad peavad olemas olema, see oleks traagiline, kui neid ei tule, siis oleks läbi maja head tulevad, aga ma loodan, et sina ja mina selleks väga palju põhjust ei anna. Ei, aga mitte nii nagu seksini drilleris, jah, nad peavad tulema omastena. Siis on hirme traagika läinud kui see. No aga Kalmunäio on jälle üle näide sellest uue aegsest käsitlusest kolmulistest, kus nad on tõesti pahalased, eks ole, see Kalmunäio võiks öelda kõige õigen, ballaad veel ja võimsamini töötas ka minu arust selles etenduses, eks ole, ükski olema Setumaalt pärit ja, ja kalmuneiu nagu rahvaluulelised versioonid on väga stabiilsed, see süžee on väga väljakujunenud, mis ei ole üldse sarnane muude nende algmaterjali, et ma ära ei unustaks, ma lisan siia vahele on minu meelest see kõige lähedasem analoog antiik-kreeka tragöödia on see kalmuneiu motiiv, pakutakse maailmakorda ja siis tekib saatuse iroonia, inimene tegutseb ja publik on ahastuses, et ta teeb valesti kõik korrast ära ja publik saab katarsise, vabaneb hirmus siis, kui see maailmakord taastatakse, ekse tegelane sureb või torkab ennast pimedaks. See on tegelikult õnn, sellepärast et maailma kordan, uuesti taastatud ja täiesti analoogiliselt kalmuneiu töötab täpselt sama mütoloogilise teadvuse kihi aluselt antakse lubadus, seda ei täideta, täielik katastroof, niimoodi ei saa elada, jumal tänatud, et see asi ära lõpetati. See on headusele antiigiteema veel nagu sellele analüüsile lisaks leidnud. Need on need pidepunktid tegelikult, kus liigubki ja noh, ise küsimusena korrutasid, et, et nad on nagu pahelisel, et kas selles hinnangu siis saab nagu selliste asja välja tuua, et et korrastatuse tegijad võib-olla ta pigem polegi paheline, teatud päästmine ta ju mingisuguse korrastati suhtes, pigem. Kui buda on niisugune koreograafia, kus säilima kontakt maaga ja nii edasi, siis ainsad, kes seda kontakti maaga rikkusid, olid need valimised meestegelased ja kes olid seal õhus, ma ei tea, kas oli lavastavalt teadlikult või intuitiivselt. See oli väga silmatorkav ja see oli nagu kontseptuaalne. Samas võiks ka, ütleme, koorilaulus. Samas võib-olla ikka õikas seal liigamaskuliinselt ja laulis üle või mängis üle ansambli või sellist nähtust võis esineda, torkas ka silma. Oleks võinud sulandada või olla kollektiivsem, nii nagu see rahvaluule on loomult kollektiivsem ja need indiviidid ei tohiks väga esile kerkida. Aga et need esile kerkivad, see just ongi ballaad, seest ongi murrangu indiviidid kerkivad esile ja vastandavad ennast klannile ja grupile. Selles mõttes see ongi uusaegse ongi selles mõttes ballaadilik mehelik oma loomult. Ennem niimoodi olnud, need värsiread, need on produtseeritud näitlejate liikumisse, näitlejad peavad tegelikult seda laulu mõtte oma liikumisega, see on nii, eks ole, Eesti poodides, kui tead, eks ole. Aga võib-olla pole siin täna räägitud, võtab regilaulude ju ikkagi algne keskkond, oli suuline kultuur, sisuliselt regilood hakkasidki kaduma koos agressiivsema kirja, kultuuri, pealetuleku suuline laulukultuur. Ei no mitte ainult laulukultuur, vaid, vaid siiski valdavalt suuline kultuur üleüldse inimsõnad ma arvan, see valdas ikkagi veel 20. sajandi alguseni siiski eestlastel et see laulude teadmise ja nende lugude teadmise situatsioon oli nende elusoleku ajal hoopis teine, nad olid teadaolevad ja nende ülelaulmine lihtsalt aktivistid keeris olulisemaid kohti juba teadaolevates, lugudes, kuulajale või lauljale, eks ole. Heinaküüni teatrisaal, need on hoopis teine, et inimesed ei tea neid sees, et sisuliselt ülearu hästi ja palju maffia läheb nagu näpuga järje ajamise peale võib-olla või läks see suvi, ma arvan. Ütleme kuulamise seisukohast näiteks sellise šamanismi toimimisena, teksti järjepidevus, arusaadavus tegelikult siiski on hästi oluline, mistõttu paratamatult oli selliseid kulminatsiooni kohtiga mõningaid, selliseid, kus eks loomulikult igal solistile ka nagu oma selline subjektiivsus ja võime seda nagu edastada. Tegelikult oli näha, et inimest, kes teatriga nagu rohkem olid seotud et nende selline toimetulek tihtipeale selle teksti edastamisel isegi oli tõesti parem kui neil, kes nagu rohkem nagu laulu pinnaselt on võrsunud. Et sellisena ta oligi nagu õige. Loomulikult me räägime konkreetsest lavastusest, siis ta muutubki nagu nii-öelda teatritükiks, ta oli teatritükk. Aga kui me läheme selle muusika või sellise tema algse olemuse šamanismi peale, siis see, mis meid nagu sellel teel edasi viib, on see kordusikkagi subjektiivsus, mis ei tohiks nagu katkeda enne, kui sinna transi poole nii-öelda tegelikult liigud. Ideaalis ma ei tea, mulle tundub, vaata mingeid meediaeelsel ajal. Kui tihti mõtleme seda tüüpi lugusid, siis nüüd kanti, kui oldi mõjutamatut sellest, et ei tulnud kogu aeg raadiost muusikat ja teles uudised ei välkunud, et kuskil mingisuguses teises aegruumis tähendab see sugestiivse sügavusse minekuid täitsa pöörane olla täna teatris lihtsalt imiteerimine sellist. Mulle küll väga meeldiks tunda sedasama asja, et sa nagu ühes elemendis oletame, selles muusikaelemendis püüad minna nagu selles ühes tunnelis nagu lõpuni. No muidugi konkreetne lavastus seda korduvust sukestiivsust korduvalt lõhkus ja korduvalt varieerida. Kunst, muusikast tulenev tendents Talle antigi hoopis täna nagu teine vorm, seal liigubki mitu kihistust, nagu samuti rahvalaul oma kordamistest püüab hoida nagu sellist ühte korrast sõltuvalt palju sa nagu kuulane jõuad neid korrusid tajuda on veel nagu teatrikorrus siis kunstmuusika, korrus ja Nad mõjuvad kõik tervikuna peavadki mõjuma, aga samas ega nad keegi nagu oma liini nagu ei kaota, ongi totaalne teater. Väga huvitav, et me selle mitmekihilise peale jutt läks, sest tegelikult needsamad süžeed, mis seal lauludes on, ütleme, et nad on jah, üldinimlikud universaalsed, aga ma kahtlustan, et nende süžeede nad ikkagi jõudsid regilaulu kuskilt. Ma ei tea, kas läänest või idast mõned aastad tagasi alles, eks ole, tegelikult. Aga Ma olen üsna kindel, et nad olid palju ladusamalt jutud, kui nad siia jõudsite, nad hakkasid selle regilaulu vormi spetsiifika mõjul hägustuma ja lagunema ja näiteks noh, kasvõi sellest mehe tapjast on järgi jäänud üsna sihukene segase motiiviga lugu, minu arust selle põhjal naine lihtsalt kukub lammutama, ühel hetkel pole üldse nii hästi lahti seletatud nagu seebikas, miks ja kuidas ja mis detaili algne motiiv on hämar ja ei tea, võibolla tal oli õigus ja võib-olla teda vägistati, võib olla igasuguseid, aga ütleme, seal bloolisus on nii-öelda selle ballaadieelse regilaulu, kellel laias mõttes omaselt just nagu fragenteeruma hakanud. Et tegelikult on ka nii, et kui nüüd nende lugude jutustaja ise regilaulude ettepoole vaadata ja väga-väga ettepoole vaadata, seda on oletanud kukku Masing näiteks siis algne laulmine ja küllap ka hästi algne regilaulmine oli tegelikult mitte nagu esitamine edendamine, vaid just seotud nii-öelda väe otsimisega, eks ole, et ta oli rohkem selle Joiu sugulane mitte ainult vormilt, vaid ka eesmärgilt, inimene võib olla puterdas ja ümises omaette ja otsis selle läbi kontakte, siis muistse inimese tegevus ei olnud, eks ole, a priori avalikus elus osalemine, vaid ennekõike isenda inimeseks ettevalmistamine. Sellisena ta tundubki ja praeguses lavastuses tal on need sugemeid ja täiesti nagu olemas ja see ongi selle asja nagu väärtuse külgnatakse inimestel tihtipeale andma, et, et me saime nagu mingit väge etenduskunstist. Aga see, mida sealt nagu õppida saab, et, et igaüks oma asju pobises tegelikult peaks nagu nende asjadega tegelema. See madise nimetasid seda joigu ette ja jojo-tüüpi, niisugune šamanismitrumm siis see on ka võib-olla kindlasti oluline mõte, et selline joigu šamanismitrumm kindlasti ei ole see trumm, mida me tihtipeale šamanismi trummiks arvame, et laulule ütleme rütmi ja taktilöömine sinna taustaks, see ei ole enam šamanismi drum, kuigi võitledasamanismi Dumi moodi asjaga teha. Aga et see on mingisugune teine trumm hoopis teine rütmi ei teeninud üldse siis laulusaate eesmärke kindlasti. Mina olen selles vähemalt veendunud. Šamanismitrumm on rohkem oldud nagu šamaanilaev või hobu, nende laulu saadi, et eks ole, et ta on olnud abi riisi teispoolsusega resonantsi tekitamiseks, noh, muidugi me võime öelda, et kõmista meiega nüüd teenib sedasama eesmärki. Ei ole austanud niisugune, et selles mõttes ma teen ses mõttes kui me räägime haridusest, siis me oleme sellises targaks õpetatud maailmas, kus kogu see hariduslik in põhineb ennekõike sellisel üherealisel informatsioonil, mis jookseb traatipidi ja sõnadel on üks tähendus, soovitavalt ja siis aru asjast, et me oleme praegu olukorras, kus me ei saa isegi kõigest aru nende asjadega seoses. Tõesti ei saa ju Neist Eesti ballaadidest või regilauludest aru, kui Pukvaal tekstist vaid realiseeruvad meile tõesti, ma ei tea külmavärinate pigem näiteks et see, kuidas neid nii-öelda õpetada. See on tõesti väga peenike küsimus siin. Kuidas seletada, et see on see? Kindlasti on sellel lavastusel etendustega väga mitmekesine päästiku roll, teisiti meiega ei arutleks, siin minu elus on see esimene teatrietendus, mida ma käin kuskil eetris arutama tänase ja nii edasi, kui ei oleks ka tõsist päästikut, ei oleks mind siin ka. Näiteks ma olen väga tõrges olnud selliste asjade suhtes, need kõrvalfunktsioone või lisafunktsioone, mis võivad tekitada päästiku efekti, kajastada teiste traalide professionaalne kadedus, mis kindlasti tekib, mis on väga edasiviiv jõud, loojate kadedus, sissid võivad pedagoogile hakata urgitsema, võivad poliitikud hakata õitsema, võib-olla saab kuidagi integreerimisprotsessis ära kasutada ja võib-olla teeme kükktantsu ka vahepeal ja nii edasi, tähendab et nüüd neid ideesid võib muidugi küllusesarvest tulla. Jah. Plahvatuse kultuur, et kui Lotmani semiootika meenutades teatud kultuuriline plahvatus, miiniplahvatusi. Tal on lihtsalt see, et see ei tohiks olla ühe hooajalugu, see oleks katastroof või see oleks kuritegu. Ja las siis tuleb positiivseid arvamusi ja teatud määral võib olla negatiivseid arvamusi ja nii edasi, aga see struktuuri käivituva sündmusena näib olevat väga oluline ja eriti sellises sellises külmas esteetilises lahenduses, nagu ta oli antud oli väga võõritav ja uudne. Kuuldud arutlus oli inspireeritud Veljo Tormise Eesti ballaadid taaselustamisest soorina külas augustis 2004. Vestlusringis olid Tartu Ülikooli kirjandusteooria õppejõud Arne Merilai, Viljandi kultuuriakadeemia prorektor rahvaluuleteadlane Madis Arukask, Eesti kooriühingu juhatuse esimeeskoorijuht Aarne Saluveer ja muusik Jaak Johanson. Saateks seadsid need jutud helioperaator Katrin maadik ja toimetaja Kersti Inno. Eesti ballaadid aga jätkuvat loomingulise protsessina ning jõuavad publikuni loodetavasti peagi salvestatuna DVD ja tuleval suvel veelgi uuenenud etendusele tekitati uusi elamusi, vastukajasid ning tõenäoliselt ka mõtteavaldusi eetris.