Veel üks ajalugu. Tere, klassikaraadiokuulaja eetris on avasaade sarjale veel üks ajalugu. Veel üks ajalugu on sari, mis ei pretendeeri toomaks esile ajaloolist tõde. Veel üks ajalugu räägib sellest, millega tegelevad ajalooteadlased, mida nad uurivad, mis liigub nende mõtteis. Käes on hilissügise maastik on lahti. Ka tibusid loetakse sügisel. Enamik arheolooge on usutavasti suvistelt välitöödelt naasnud ja nemad loevad sügisel ja talvel kokku oma leide ja nummerdad neid. Kuna hilissügisene maastik on lehtedest enam-vähem vaba siis käivad arheoloogid mööda Eestimaad ja otsivad uusi muistiseid. Arheoloogid käivad arheoloogilise luurel. Käesolev esimene saade sarjast Felix ajalugu räägibki lähemalt arheoloogiast ja nendest teemadest, mis on arheoloogiateaduses mõnedest põnevamatest ning ehk ka vahest hõlpsamini jälgitavatest objektidest. Minu nimi on Kaarel Vanamölder ja õpin ma Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas. Kui mitmete aastatuhandete taha me võime Eesti ajaloos dateerida kiviaega mida uut on kuulda kiviaja uurimises, sellest räägib Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli dotsent Aivar kriis, ka, kes on ka Eesti juhtivamaid kiviajauurijaid. Aivar Krihka on kirjutatud, et sa oled avastanud üle 100 kiviaegse asulakoha number 100 tundub üsna suur arv olevat eriti kui mõelda kiviaja peale, kuivõrd tihedalt siis Eesti oli kivi asustatud, kuidas võtta 100 on ühelt poolt suur number, teise pealt väike number, et kui me võtame meie suhteliselt hästi kivi seisukohalt inspekteeritud Soome, siis see number on väike. Aga kui me võtame meie enese alasin ja võrdleme seda numbrit 1982. aastal ilmunud teiste esialas olevate punktidega, kus oli neid 10, siis on seda ilmselt parasjagu. Aga eks need asulakohad Ta ja nende otsimine on noh, suhteliselt uus asi mitte ainult Eestis, vaid, vaid ka naabermaades ja ja, ja see metoodika, kuidas neid leida on, on lihtsalt viimasel ajal jõudnud niisugusele tasemele, et neid on võimalik otsida. Aga milline siis on see uuem metoodika, mille alusel on palju hõlpsam avastada kirjaaegset asulat? No selle metoodika kõige olulisem muutus on see, et muistiseid ei oodata, et otsitakse aktiivselt nende leidmise nimel, tehakse päris palju tööd, tegeletakse kaartidega, prognoositakse muistseid, rannajooni, nii siseveekogudel kui muistsed mererannad on, on väga kenasti põhimõtteliselt prognoositavad. Ja, ja siis käiakse alasid läbi, prognoosides need kaardil ja kaevates maa hauka, ehk siis üks oluline muutus on see, et tööd tehakse nüüd labidaga, mitte ei vaadata ainult põllulappe üle. Senisele 10-le asulakohale on lisandunud nüüd veel umbes sadakond, siis kuivõrd võib eeldada, et palju neid Eesti maapõues siis veel ehk olla võiks või on rannajoon ja suuremad jõesuudmete juba kõik läbi käidud? Ei ole võib-olla üks suur erinevus, mis, mis niisuguse otsimise käigus on tulnud esile Varasemast kiviaja pildiste nägemusest, on see, et tegelikult olemasolev materjal ei kajast asutus pilti veel kaugeltki mitte ja selles on päris suured ja tühjad lõigud, mis kindlasti puhas uurimispuudujääk, mitte see, et selles kohtades nendes kohtades ei oleks elatud. Kui aktiivselt siis Eestis tegeletakse üldse kiviaja uurimisega. Ma arvan, et päris aktiivselt tegelikult Ta lisaks minul on on päris palju inimesi, kes, kes liiguvad maastikul nii-öelda kivijaamades avasilmi ja ja neid muistiseid leiavad. Nüüd paari nädala eest ilmus sinu kirjutatud raamat aegade alguses, ehk siis 15 kirjutist kaugemast minevikust. Mis raamat see selline on? Noh, see on selline raamat, mis on mõeldud väga erinevatele lugejatele, muuhulgas ka neile, kellel ei ole arheoloogiaalast koolitust ja haridust. Et selles mõttes on ta kirjutatud jah, laiemale lugejaskonnale ja see võtab kokku tegelikult, et viimase 10 aasta jooksul toimunud välitööd ja nii mõnedki mõtted, mis on, on selle aja jooksul pähe tulnud ja osa nendest veidi suur osa nendest on siis avaldatud tegelikult populaarteaduslike seistlikeseliste lugudena varem. Ja need on nüüd siis ühtede kaante vahele korjatud ja põhiteema selles kindlasti rannikualade uurimine saarte asustuslugu ja siis loomulikult sinna juurde veel proovitud anda laiemat kiviaja asustuspilt Eestis ja, ja mõne koha pealt ka üle Eesti piirida. Kui eeldada seda, et viimase 10 aasta jooksul on kiviaja uurimisega aktiivsemalt või uue hooga tegelema hakatud siis järelikult peaks muutuma ka mingis mõttes kivi jäädateering. Millal tekkis siis praeguste andmete järgi Eestis inimasustus või mis ajast on seda võimalik jälgida? Jälgida seda võimalik hetkel umbes üheksast 1000-st aastast enne Kristuse sündi ja saan siis praegu raadiosüsiniku meetodil vanim dateeritud, elukoht. Aga, aga kindlasti ei ole meil kõige varasemad asustusjäljed veel käes. Põhimõtteliselt on võimalik, et ka vahetult jää lõpus on, on juba siis ma võib-olla seal 1000 aastat varem pullist elatud Eesti alal, aga selle kohta meil senimaani lihtsalt märk ei ole. Aga ma küll arvan, et see on pigem uurimistoki küsimus kui, kui siis tegelik, selline adekvaatne kiviaegse asustuspildi pildi olemasolu või et noh, pole mingisugust lootustki, et meil sellel käes oleks. Aga doteeringud on tõepoolest muutunud ja sellel on kaks põhjust. Üks põhjus on loomulikult see, et on tehtud uusi uuringuid, on tehtud uusi radiosüsiniku meetodil pluateeringuid. Ja, ja teine asi on see, et erinevalt varasemast need radiosüsiniku doteeringut viiakse samasse süsteemi samasse kalendrisse, milles meie teiega elame ja mida üldiselt inimese tegevuse ja inimajaloomõõtmise puhul kasutatakse. Ja kuivõrd erinevus seal on päris suur, siis ainuüksi juba selle kalibreerimise tulemusena kõige varasemad asulakohad nihkuvad seal 1000 1000 aastat vanemaks. Jällegi kui kiviaja peale mõelda, siis saega hoomamatult kauge ja nende inimeste kohta on üsna vähe teada. Aga esitada üks väga rumal küsimus ja küsida, et kas need, kes siin kiviajal elasid, olid eestlased või et kas nendest on kasvanud välja eestlased, mida sa siis sellele vastaksid? No ma olen proovinud seda, seda asja niimoodi analüüsida, selles samas raamatus ja seal üks nendest artiklitest on just nimelt niisuguse pealkirjaga, et kas nad olid eestlased? Enesest põhiküsimus arheoloogi jaoks on ikkagi see, et kas me suudame jälgida kultuuri arengupidevust selle ainelise materjali põhjal, mis meil siis on, eks ole ja kui kaugele Tänapäevastest eestlastest siis mulle tundub, et see arengupidevus on olemas ja, ja kui see arengutes tõepoolest on olemas, siis me võime nendest rääkida kui meie esivanematest. Loomulikult ei saa kasutada seal niisugust nimetust nagu eestlased või noh, tegelikult ega meil ju ka keegi seda ei keela, põhimõtteliselt tegevust tahame, aga siis me peame enesele aru andma, et, et see nimetus lähtub meie enese tahtmisest, soovist ja arusaamisest, eestlusest ei millegist, muust ega enamast. Mida sa sellel suvel kaevasid ja kus kohas. No praegu on käimas üks selline mitmeaastane projekt, kus põhilise tähelepanu all on siis Kesk-Eesti Edela-Eesti ja erinevalt siis varasemast, kus põhitähelepanu all kivi uurimises oli rannikuala, on selline sisemaa siseveekogud Võrtsjärve nõgu loomulikult, aga ka kõikvõimalikud jõed, muuhulgas Pärnu Navesti seal seal ümbruses. Ja et objekt on õieti, siis põhiobjekte on kaks, üks nendest on Võrtsjärve muinasrannal milleski küla lähedalt kivisaare ja teine objekt. Põhiobjekt on siis Pärnu lähedal Sindi lodja asulakohad nende nende uurimisega olnud mitu aastat juba tegeletud. Oskad sa ütelda, mis ajast need asuvad, pärinevad? Praegu on nõnda seatud, kivisaares võiks olla varasemad leiud seal kusagil 8500 aasta kandist enne Kristust raadiosüsiniku doteeringuid usaldusväärselt sellelt alalt ei ole. Aga kivi töötlemise tehnoloogia kivimikasutus on niisugused, mis võiksid sellele suhteliselt varasele ajale viidata. Cindylodjas, meie asulakohad, mis seal praegu on leitud, pärinevad ajavahemikust umbes 7000 kuni 2000 aastat enne Kristust et siis üsna erinevad ajastud või üsna erinevad ajad, millega need inimesed tegelesid. Meie üks eesmärke ongi võimalikult lai, selline ajaline lõik ärgata ja see võimaldab esmalt näha seda, mis on toimunud nende elus, millised muutused on toimunud. Ja, ja see on üks keskne küsimusi just muuhulgas majandusmuutused muuhulgas siis kivimikasutuse, kontaktide muutused ja nii edasi. Ja siis ma tegelikult väga palju mahub püügimajandusmahu põllumajandus vähe sellest mahub tegelikult ka tüki majanduse sisesed muutused, kusjuures Est Edela-Eestis on see väga ilusasti jälgitav. Milline pilt avaneb meile umbes 9000 2500 aastat enne Kristust, kus põhilised jahiloomad on olnud põtrade koprad. Ja kui me võtame näiteks Sindi loomaluud analüüsi, siis seal on domineerivad jahiloomad olnud hoopiski hülged ja ja metssead. Ja kui me läheme ajas veel niimoodi natukene maad edasi, siis siis 4000 aasta kandis enne Kristust, et võib juba rääkida Eestis esimesest maa viljelusest. Ja lähme veel 1000 aastat edasi, umbes 3000 aastat enne Kristust, 2000 aastat enne Kristust, seal vahemikus on meil juba päris korralike märkega karjakasvatusest. Kui viimase 10 aasta jooksul on tehtud suur hulk tööd ära ja ma saan aru, et tööd jätkuvad sama hoogsalt, siis mis ajal me võiksime saada endale uue või üldise ülevaate kiviajast Eestis? Tegelikult eks seda on ju nüüd tasapisijuga toodetud. Ehk siis on tulnud hulgaliselt nii teadusartikleid kui ka kui ka tegelikult, et mingisugune koondpilt loodud selles samas raamatus, millest meil juttu oli ja 2002 ilmunud raamatus Eesti muinasaeg. Aga nüüd uus ja, ja kindlasti täiuslikum ja võib-olla paremini komponeeritum ja läbimõeldud raamat peaks ilmuma kindlasti lähema viie aasta jooksul. Hino järve keskpäeva poole peal on üks kõrge kink, mida vanarahvas kiriku ja matus asemeks nimetab. Viimane ütlemine võib õige olla, sest sealt, kus kinorahvas kruusa veab ka mõnede inimeste luud nähtavale tulevad võib ka mõni sõjamatus olla. Mõned kalapüüdjad olevad üks kord suurt kella, mida kirikukellaks arvavad tee oma võrguga, kui lõpmata suurt kalasaak veepinnale kiskunud, kus ta nende nooda puruks kaks saanud ja suure mühinaga järve põhja läinud. Niimoodi teab rääkida vanarahvas. Hino järv asub Eesti ühes kaugemas nurgas kaks kilomeetrit. Mis ost veelgi lõuna poole Läti piiri poole. Hino järve ja tema kõrval asuvat Mustjärve lahutab teineteisest üks kõrgendik, mis on arheoloogiliselt äärmiselt huvitav. Sest see moodustab osa nende Siksele arheoloogilises kompleksist, kuhu kuulub kalmemägi kirikumägi ja veidi eemal asuvad linnuse mägi, Kõugu mägi ning ka muinasasula. Siis eks ole, kompleks on arheoloogidele tegelikult juba pikemat aega hästi tuntud. 1980.-st kuni 1993. aastani teostasid seal kaevetöid Silvia Laul ja Jüri Peets. Nüüd viimased kaks aastat, et on seal kaevetöid teostanud Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti juhataja Heiki Valk. Siksele arheoloogiline kompleks on äärmiselt mõistatuslik tänu seal leiduvatele erakordselt rikastele matusekohtadele. Ja mis kõige kummalisem paganlikud matmisviisid säilivad, jätkuvad kuni 15. sajandi lõpuni. See on koht, kuhu ka kaks sajandit peale maavallutust justkui ristiusk ja uus võim ei ole jõudnud. Heiki Valk, milles tekkis Huvi Sigsena vastu, Need sihukesele kaebamised, mis kahel viimasel suvel on olnud, need on tegelikult pikema varasema loo saba või, või etc need kaevamised, mis kalmete mäel olid 80.-st aastast 93. aastani, need jätsid mõned otsad täitsa lahti ja üks lahtine ots ja küsimus oli see, et eks kalmete mäele matmine ära lõppes. Millalgi 15. sajandi lõpupoolel orienteeruvalt 1470 80 jäeti kalme maha ja vaid mõned üksikud hilisemad järel. Matused on seal peal. Samas kalmete mäega sama seljaku peal. Sama seljaku teine ots on rahvajuttudest tuntud kui kirikumägi. Praeguse ajani. Rahvas kõneleb, et selle mäe peal on olnud kirik ja et kell on sõja ajal kass kukkunud mustjärve, mis on kohe kirikumäe külje all või sinna peidetud vaenlase eest. Sõja ajal. Juba kaheksakümnendatel olid väikesed imeväikesed proovikaevamised kirikumäel. Need näitasid, et ka sinna on maetud. Ja nüüd Nende kahe viimase aasta kaevamiste eesmärk oligi siis teha kindlaks, mis ikkagi kerikumal oli, kas rahvajutud rahvapärimused mäel olnud kirikust, kas need vastavad tõele, kas pärast kalmete mäe mahajätmist kandus matusepaik ümber ligikaudu 100 meetri kaugusele? Siksala kalmete mäe kohta on kavas teha üks raamat ja võib-olla see raamatu tegemine oli ka üks tõukejõud, mis ikkagi sundis järele vaatama, et mis kirikumäe peal tegelikult oli. Mis siis kirikumaja peal oli. Kirikumäe peal on kirik ikkagi olnud. Mis sellele viitab, viitab see, et kaevamistel tuli välja päris palju väikeseid rahasid. Rootsiaegseid, Killingeid, ka mõned hiliskeskaegsed, väikesed väikesed peenrahad. Neid tuli kokku ligi ligi 150 ringi kahe aasta kaevamiste peale. Need rahad tulid üsna piiratud territooriumilt ja näitavad seda, et kirik või kabel on seal ikkagi olnud. Rahad on kunagised ohvri mündid, mida inimesed siis kabeli juurde või õigem oleks öelda juba hävinud kabeli asemele. Kui nüüd püüda haarata laiemalt Lõuna-Eesti konteksti, siis mille poolest Siksale leiumaterjal on eriline või kas seda on võimalik niimoodi käituda? Ta on ikka teistmoodi küll kui Võrumaa, ta on midagi üsna omaette, midagi üsna ainulaadset ja kui hakata talle otsima võrdlusmaterjali Eestis, siis seda võrdlusmaterjali tegelikult ei olegi. Võib-olla kusagilt Ruusmäe kusagilt krabi kandist vastu Läti piiri võiks midagi leida. Tundub nii, et Siksale rahvas on osa ühest suuremast etnosest või hõimurühmast, kes on elanud praeguste riigipiiride vahel või neist üle osa rahvast. Võrumaa kagunurgas, osa praeguse Venemaa piirides. Laura kandis osaga Põhja-Lätis. Kaugele see rühm, kaugele see rahvas lõunasse läks? Ei tea, sest Läti kirdenurka on väga vähe uuritud. Võimalik, et Aluksne või maakeeli öeldes alulinani välja. Ja mille poolest siis Siksale Võrumaast erineb. Kõige suurem eripära on see, et mehi on kuni 15. sajandini maetud relvadega. Ligi 85 protsenti mäe haudadest on relvahauad, kus on kaasa pandud kõige sagedamini uda ja kirves vahel ainult toda vahel ainult kirves. Vahel on hauas ka kannus, mis näitab, et tegemist on olnud ratsameestega sõdalastega, kes kasutasid hobuseid. Kui muinasaja taustal sellistes panustas ei ole midagi iseäralikku, siis Siksala puhul on tähtis see, et need panused on pärit ajast, kui oli juba ristiusuaeg ja kui tänu kiriku nõudmistele või kirikunõudmistest tulenevalt. Ta oli suurte hauapanuste ja relvade kaasapanek ammu ära lõppenud. See ei ole ju kristlikku matmistraditsiooni asi, panna surnule teise ilma eluks vajalikke sõjariistu ja tarbeasju kaasa. Üldiselt Lõuna-Eestis hauapanused suured hauapanused kadusid 13. sajandil üsna risti usustamise ajal. Ja jäid ainult väikesed tarbeasjad. Nüüd teine eripära on väga rikkalikud tekstiilileiud. Siksala naistel on pronksspiraalidega või pronks klambrikestega kaunistatud sõbad olnud seljas, peas on peapärjad ka pronksspiraalide ja helmestega kaunistatud. Ja selline väga uhkete rõivastega matmine, see jällegi ei kuulu Lõuna-Eesti kultuuripilti ristiusu ajal küll aga Lätis, eriti Läti ida ja kirdeosas. Selliseid rõivaid tuleb nii hilismuinasajal kui ka 13. 14. sajandil. Siksale kuuluks oma leidude poolest paljuski rohkem Lätisse kui Lõuna-Eestisse kuna muinasaja lõpu ja keskkoja, olgu sa Eesti kontekstis, ei saa rääkida mingisugustest rahvustest väga kindlalt. Mis keelt võisid inimesed, kes elasid Siksalas kõnelda? Esiteks ostaks seda, et arheoloogia ja keele kokkuviimine on avati, üks väga libe ja ohtlik teema. Ja sic, selles julgen ma keelest mainida võib-olla, ehk seetõttu, et materjal ulatub sedavõrd lähedasse minevikku kui välja julgeksin öelda, et nad kõnelesid büroo või seto keelt tollal vahed olid kindlasti veel väiksemad ja ega praegu ida-võru ja setu, kellel ju vahet ei ole. 16.-st sajandist teame kirjalike allikate põhjal, et seal olid eesti isikunimed. Vene allikad mainivad seal Utoraas Johnskimi, Christian skemi imenami Johnade kristlike nimedega elanikke. Hilis muinasaja matusekombed viitavad sellele, et tegemist on olnud läänemeresoomlastega ja ka keskaegsete haudade matmissuund viitab üheselt seostele Võrumaaga. Siksale rabas on maetud samuti nagu Võrumaal mehed peaga läände ja edelasse, naised peaga itta ja kirdesse. Selline mittekristlik matmissuund on kalmele omane. Lodgalitel aga on surnud, maetud täpselt vastupidises suunas. Naised läände ja edelasse, mehed peaga itta ja kirdesse. Millega võiks olla seletatav see, et peale maa vallutamist 13. sajandi alguses ja ka siis sellele järgnevas Kristjani seedimisprotsessis. Siiski jääb üks piirkond Eestis väga selgelt paganlikuks. Sihukesele oli ju täielik ääreala, see oli vastu Vene piiri, see oli ordu ja piiskopialade piiri peal ordu ja Tartu piiskopi piiri peal. Ja ilmselt uutele maaisandatele oli vaja hoida piiriäärsete elanike piiriäärsete alavad lojaalsust ja just see piriäärne asend tingiski suure autonoomia ühest küljest antud autonoomia teisest küljest ka, ega keskustes see ju tegelikult korda ei läinud, mis sedavõrd kaugel toimus kõige lähim kirik, 13. sajandil oli kiru päeval ligi 35 kilomeetri kaugusel. Tollasel ajal oli see pikk vahemaa. Millise uim olla võis kuuluda siksak piirkond? Me ei tea, me võime ainult arvata oletada, et see kuulus ordu olla vene olla ta ilmselt ei kuulunud, sest matmiskommete poolest pilt on teine kui Vene valitsusalal ja ka loodusolud suur asustamata metsade soode vöönd eristab seda territooriumit Venemaast. Kui hinnata Siksele strateegilist positsiooni, siis mida selle kohta võiksid? Nii-öelda 13. sajandil, pärast vallutust on ta üsna kõrvaline. Kant jääb kaugele, keskustest aga 1340.-test alates, tema positsioon muutub väga tugevalt. Aastal 1342. Liivi ordu ehitab kaks uut ja võimsat piirilinnust Vastseliina Eestisse ja Marjenburgi ehk Aluksne ehk Alu linna. Lätti ja Siksale jääb täpselt kahe uue linnuse vahele. Mõlemasse on maad umbes 17 18 kilomeetrit. Eldur. Seda, et kahe linnuse vahel oli ka otsetee piki piiri võib järeldada, et Siksala koht muutus väga teiseks. Tõenäoliselt tekkis selle tee äärde Siksada kanti oma, et väike tugipunkt sellel nuste vahelisel ühendusteel ja kogumäel olev linnus võiski seda sõjalise või teekaitse tugipunkti rolli olla mõeldud täitma. Ja umbes sellel ajal siis prajatakse Siksele kolme mäe kõrvale. Võib oletada küll. Kirik tehti siis, kui tee oli juba olemas, kas juba 14. sajandi keskel või mõnevõrra hiljem on raske öelda. Kõige varasemad mündileiud viitavad küll võimalusele, et 14. sajandi keskpaiku juba seal esimene kirik oli, mis. Siis Siksele selline mõneti eristaatus võib püsida arheoloogilise materjali põhjal otsustades. Ligi 200 aastat pärast vallutust ei juhtu õieti midagi, mehed maetakse endiselt sõjariistadega ja naised rikkalike uhkete rõivastega. 15. sajandil hakkab midagi muutuma, nüüd tulevad relvahaudade kõrvale, mida jääb järjest vähemaks, tulevad ka lihtsad, tavalised väheste panustega hauad, samasugused nagu on nad Võrumaa külakalmistutel. Ja see näitab, et rahvastaatust tuses selle kogukonna staatuses on midagi muutunud. Et piiriäärsetest sõjameestest piiriäärsest vaba rahvast on saamas tavalised pärisorjadest talupojad. Kas on võimalik kirjutada raamatut Eesti eluolust ja ühiskonnast aastal 1200? Milliseid allikaid, milliseid. Meid tuleb sellisel juhul kasutada, milliseid meetodeid? Sellest sai räägitud? Ajaloo Instituudi arheoloogia osakonna juhataja Maarika Mägiga. Raamat Eesti aastal 1200 Marika Mägi raamatu koostaja, kellele see raamat mõeldud. Noh, see raamat on mõeldud mitte ainult professionaalsetele arheoloogidele, vaid ikkagi laiemale üldsusele seda kõige otsesemas mõttes, kõikidele kooliõpetajatele ja õpilastele tavalistele ajaloost huvitatud inimestele. Tangi just ilutud sellega seoses, et, et Eesti ajaloost teadmised on minu arust olnud võrdlemisi napid, eriti selle põlvkonna osas, kes käis koolis nõukogude ajal. Ja Eesti ajalugu võeti jõukas Sist viiendas klassis. Lühidalt varasemat ajalugu ju eriti lühidalt, nii et inimesed ei tea nagu eritisi kõige tähtsamaid sündmusi Eesti ajaloost ja Eesti esiajaloost siis noh, seda vähem teadmised on, peavad nagu muinasjutu tasemel sageli olnud. Nii et säravat sihuke katse seda asja pisut populaarsemalt inimesteni tuua, et nad näeksid, kuivõrd põnevad varasem ajalugu ja üldsegi mitte ainult tuim töö, rügamine ja põlluharimine, nagu vahest selline ettekujutus on, et Eesti ajalugu on olnud kõike selline igav, ühetaoline, kuni siis ärkamisajani välja, aga tegelikult see nii päriselt ei ole ja kõik need siinsed elanikud on ikkagi väga aktiivselt mõnedel perioodidel, siis vähem ja rohkem aktiivselt osalenud Ma ajalootegemises või vähemalt eranud selles ajaloos. Raamatu pealkiri on üsna pretensioonikas, ütleb Eesti aastal 1200. See on ju see aeg, millal meil veel ei ole otseseid kirjalikke allikaid, kas on siis võimalik koostada sellist üldist pilti Eesti ühiskonnast eestimaast? Noh, ega see väga lihtne ülesanne ju ei ole, aga eks see pealkiri sai muidugi valitakse teadlikult. Et Eesti vahetult vallutuse eel, et milline siis ikkagi valisin muinaseesti keelt, me olime nii maha jäänud nagu siin kohati hääled on kõlanud või, või oli meelika enam-vähem juba funktsioneeriv ühiskond? Noh, nagu vist on arusaadav igaühele, kes seda raamatut lugenud, et siinsed autorid valdavas enamikus ikka kipuvad arvama, et, et meil oli naabritega küllaltki võrreldav ühiskond, me olime ikkagi üks osa sellest, tuleks maailmast ja väga niimoodi maha jäänud vaevalt nüüd küll noh, muidugi need artiklid siin sees ega on ju aru saada, et vaadelda natuke laiemat perioodi, et täpselt ei suuda ükski ajalooline või arheoloog öelda, et mis see oli aastal 1200 või noh, ajalooliselt kirjalike allikate puhul ju veel Agatašloogialduse praktiliselt võimatu ning kirjalikke allikaid on tõesti vähe ja sestap siis võib-olla see jäme ots ongi läinud arheoloogide kätte, see on muidugi niimoodi igal pool maailmas, mida vähem kirjalikke allikaid, seda rohkem rõhutakse sisse materiaalsete allikate peale. Ning nagu viimaste aastate praktika näitab kõigest aastakümnete praktika näitab mujal maades, et tegelikult selline arheoloogiline uurimiste kirjalike allikate kõrvale annab sageli uue pildi kogu sellest muinasaegsest ühiskonnast ega keskaegsest ühiskonnast, sest kirjalikud allikad teadagi, on sageli väga ühekülgsed võideldentslikud või Vilosa kipuvad valetama. Paljudest asjadest ei räägi kirjalikud allikad, need keskaegsed ju peaaegu et üldse sellistest igapäevaelu asjadest. See ei pakkunud kellelegi huvi, et seda üles kirjutada ja sellistele küsimustele saab sisahholoogia anda vastust. Muidugi on selge, on see, selles raamatus on võetud suund, mis, mida Tallinna astroloogias üldse üritatakse hoida, et arheoloogia oleks integreeritud väga tugevasti teiste sarnaste teadusharudega ning nii ka siin siis on tegelikult väga palju ikkagi ajaloo allikaid kasutatud. Sinu kasutavad väga palju folkloori näiteks või ka neid 18. sajandi kirjatöid ka varasemaid, nii palju, kui neid on. Siin on üsna palju kasutatud kultuur, antropoloogiad, mis minu arust Eesti humanitaarteadustes on, on siiamaani kuidagi väga ala esindatud olnud ja seal avanud üsna üsna uue pildi muistsete ühiskondade mõistmiseks. Ka kunstiajalugu on rakendatud muinasaja uurimise teenistusse. See küll käsitleb rohkem aega vahetult peale aastat 1200. Selle raamatu uudsus seisnebki peamiselt vist teemakäsitluse interdistsiplinaarses. Kas sellisel juhul aga ei teki ohtu, et see ühiskond, mis luuakse selles raamatus Eesti aastal 1200, et see ühiskond on väga selgelt konstrueeritud? Muidugi tekib ajalugu, on ju kunst või ei saa, aga inglased ütlevad. Samas ma arvan, et seda ei tahaks võib-olla väga peljata, sest kõik need, kes väga kõva kisa tõstavad sellise liigse konstrueerimise vastu võib-olla panevad silmad natuke kinni selle fakti ees, et ka nende endi käsitlus on tugevasti konstrueeritud. Tavaliselt tugineb mingile automatiseerunud käsitlusele ühiskonnast. Teine asi paaniliselt vältida selliseid konstruktsioone just sotsiaalajaloo alal või siis arheolooge puhulgi sotsiaalarheoloogia alal ning üritada ist tugineda ainult materiaalsetele janustele jäänud konkreetsetele, sellistele analüüsidele ja nii edasi ikkagi inimese peas, kui ta mõtleb muinasajal tagasi, on mingisugune pilt ühiskonnast ja nendest inimestest, nende väärtushinnangutest ja noh, kas või sellest samast perekonnast, millest siin ka natukene juttu. Ning kui sellest ei ole räägitud ega, ega näidatud ega pakuti välja vabast arvamuses, inimene konstrueerib selle oma ajastu eeskujul. Ja see on täiesti täiesti vale, sest noh, see on minu arust olnud üks Eesti ajaloo käsitluse põhilisi vigu isegi niipea kui asi puudutab sotsiaalsete ajalugu. Et kujutage siis ette, et inimeste moraal on kuidagi täpselt sama, perekond on sama suhtumine ansambel ja tegelikult ega ikka ei ole küll. Ja see on nüüd üks niisugune sfäär, kus minu arust väga palju on õppida just sellest kultuurne tüpoloogiast. Nii mõnedki sellised kummalised nähtsateistershoms materjalis viitavad pigem ka just sellele, et, et ei ole siin midagi olnud, täpselt samasugune perekond kogu aeg. Milline siis selle raamatu järgi oli Eesti 1200. aastal? No selles raamatus on, siis üritad anda mingi pilt sotsiaalsest Erafiseeritusest, muidugi ma ju ütlen ka siinsamas eessõnas ja ütlen nüüdki veel, et ega see on ju konstrueeritud, sest me ju ei tea, pole ju kirjalikke allikaid. Aga tundub, vähemalt siis materjali põhjal, mis meil on, et see ühiskond olnud ikkagi suhteliselt Herarhiseeritud seal olnud ilmselt üks väike kiht inimesi, kelle käes on olnud küllalt palju võimu ning kuidas selline ühiskond võib reaalselt funktsioneerida, võib tõmmata nüüd paralleele jällegi siis meie naabermaadega või ka vahest juba natukene kaugemal olevate maadega, mille kohta on kirjalikke allikaid ja, ja kus on teada, kuidas sellisel sellised ühiskonnad funktsioneerisid. Kui eelnevalt oli juttu, et raamatus on otsitud või tõmmatud paralleel teiste maadega siis tihtipeale võib jääda mulje, et raamat on üsna selgelt paralleele, otsis Skandinaaviaga. Kas see tuleb sellest, et meil on 13. sajandi algusest kõige rohkem just Skandinaavia allikaid või millest see tuleneb? Skandinaavia keskses? Ja ilmselt mitte nendest allikate, mingitest allikate rohkusest, seda on ju Ain Mäesalu näiteks selle raamatu ette heitnud, samas minu arust peaks olema üsna selge, mis on selle põhjus ja põhjus on nimelt selline, et esiharuldast ühiskonda on eriti hakatud Lääne-Euroopas või Põhja-Euroopas uurima viimaste aastakümnete jooksul. Ja nende aastakümnete jooksul omašloogias saanud tegelikult teoreetiline teadus, mis suuruse arheoloogi tegelebki just nimelt teoreetiliste konstruktsioonidega ja üldsegi mitte mingite esemete bioloogiaga. Ja sellega seoses muidugi on ettekujutus ühiskonnast läänes niivõrd palju parem samas idas. Paraku on asi jäänud enam-vähem samale tasemele, mis näiteks kuskil 1900 kolmekümnendatel aastatel ei taha muidugi nüüd liiga teha, Venemaa on ju suur ja lai ja seal võib täitsa vabalt olla ka mingeid ilmselt huvitavaid töid ja ma lihtsalt ei märganud. Muuseas, see kõrvale võib öelda, et tegelikult väga tähelepanelikult lugeda, siis ma olen tõmmanud kaasti, pole veel Lätiga. Ma arvan, et sellised üldse sellised paralleeli tõmbamised on kinni poliitilises olukorras mingites suhtumistes. Ja noh, ega nüüd see Läti ajaloo tundmine Eesti Eesti alateadlase järjest väga populaarne olnud ja samas täiesti põhjendamatult, sest kui võtta kasvõi see 13. sajand, mis on nii napp kirjalike allikate poolest, siis lätlastel on, on palju rohkem neid. Ja ei ole mitte mingisugust alust arvata, et nende nii-öelda Patlastest ühiskond, Bergineloidliku iirlased üldse oleks olnud kuidagi totaalselt teistmoodi, nii et me ei saa üldse võrrelda ja meil ei tasugi nüüd kasutada. Pigem vastupidi, et kui ikka ei ole Eesti kohta säilinud seadusandlust 13. sajandi algusest, aga liivlaste kohta on, siis ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks me ei võiks seda kasutada. Ja pigem isegi ma arvan, et Liilastega paralleeli tõmbamine peaks olema väga omal kohal, sest oleks nagu praegu läinud natukene teistmoodi, siis oleks Liilused praegu eestlased, aga mitte rätlased seal lihtsalt selline kuidagi juhus poliitiliselt asjade kokkulangevus, et nad hakkasid kuuluma harja alla ja seejärel siis Lätistasid, mitte ei eestistunud, nendegi oli ikkagi eestlastele palju sarnasem. Samuti on tegelikult ka teada, et nende seadusandlus laiendati Siskemalt Latgeritele, siis eestlastele ja siis lõpuks veel kuralastele. Raamatu muudab väga huvitavaks ja põnevaks ja seal sees olev pildimaterjal lugejale vast kõige enam silmatorkav on fotod inimestest, kes kannavad muinasaegseid riideid, kes on need inimesed ja kuskohast sellised riided endale selga saanud relvad ja kõik muu sinna juurde kuuluva. Seal on õige mitmed autorid, esin aga ütleme, praegusel ajal see põhine grupp, kes sellise asjaga tegeleb, on võitlusklubi reas kes siis harrastab sellist ligilähedast muinasaegset võitluskunsti ja kui siis kuuluvad ka mõningate naisterahvad ja nad ise üldse on ka päis tublid käsitöös, nii et nad tegelevad siis teatud mõttes eksperimente arheoloogia ka nii-öelda amatöörkorras on üritanud siis kirjanduse ja ikkagi nende naabermaade Pralleede põhjal selgeks saada, kuidas, kuidas asju testi ja neid võimalikult täpselt järgi teha. Ei no muidugi, aga nüüd jälle, ega see on ikkagi rekonstruktsioon, eks ole ju, palju neid, kes ütlevad, et milleks selline selline rekonstruktsioon pigem siseneda, kas vendid, sest et me ju ei tea, kas nüüd ikka oli seelik täpselt selline või pull, selline või, või pea peakattest rääkimata. Aga noh, samas jällegi no see on üks visioon, ta ikka kannab mingi hoopis teistsuguse pildi kui lihtsalt mingi meie fondist võetud ese. Aga me oleme teinud oma parima, praeguste teadmiste seisu juures võisid muinasinimesed sellised välja näha selliseid ehteid, rõivaid, relvi, kasuta. Mille poolest erineb siis eksperimentaalarheoloogia kui teadus klubilisest liikumisest? No ta ikka erineb päris kõvasti eksperimentaalarheoloogia kui teadus on ikkagi täiesti teadus ligidale sellele iseloomulike tunnusjoontega vast kõige tuntum eksperimentaalflogiston Jüri Peets, kes on siis selles selles raamatus kirjutanud artikli rauatööst ja, ja see põhineb ju paljudel analüüsidel ja teaduslikel katsetel ja kõikidel siis konstruktsioonide sinna juurde, et see grupp, kes need leidsin, neid rõivaid kannab medaliga, et sellised noh, nemad kasutavad ära selle töö, mis eksperimentaalteadlased on juba teinud ja siis lihtsalt panevad nad endale selga ja lustivad tegelikult sinna juurde päris kõvasti, et mängivad siis nagu neid muinasaegseid inimesi. Kuidas see siis oli, kui päriselt sellist asja seljas olid, et nemad ise nüüd päris teadustööd ju ei tee, nemad ise ei hakka päriselt välja uurima. Et noh, kuidas nad olid võinuga tekstiilide puhul nad ei hakka tegema analüüse näiteks kas, mis värvi see tekstiil oli või, või, või mis ta üldse oli, kas villane või linane, et nemad kasutavad ära selleni, teised on juba teinud. See ongi see vahe. Samas muidugi hädahholoogilise. Tallinnat pole olemas võime, rikkus on teistes kantsides hoobi Hiru, Rõuge, Peedu ja pada on kohtadeks, kuhu valja kuhjatakse Taraside torne püstitatakse. Ja eriti kede piir on see linnus, mis venelast ärritab ja mille ta otsustab peale Tartu alistamist järgmisena vallutada. Aastal 1054 tähistab Vene kroonikates vürst Isaslavi võidukat retke linnuse vastu, mida kutsuti päikesekäeks. Kas oli selleks Eesti üheks Vikingaja tähtsamaks keskuseks Keava. Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli ekspeditsioon alustas vastase otsimist 2000. aasta kevadel. Selgus, et Keava linnamäe vahetus läheduses avastatud asulakoht Linnaaluste külas paikneb teine samuti viikingiaegne asula kohta. Linnus ise moodustavad kokku Eesti selle perioodi kõige ulatuslikum asustuskeskuse, mis on üks suuremaid kogu Baltikumis. Keava asub nii 60 kilomeetrit Tallinnast ja kuus kilomeetrit Raplast Türi suunas liikudes. Keava kaevamisi juhatanud Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli professor Valter Lang. Keava kaevamistel on võimalik pilku peal hoida ka internetis. Jaava kaevamiste kodulehekülje leiab ehk kõige hõlpsamini, kui sisestada otsingumootorisse sõnapaar päikesekäsi. Keava linnuse kaevamise eesmärgiks oli selgitada välja, kas tegemist on selle kohaga, mida Novgorodi vürsti ises laas. 1054. aastal ründas. Valter Lang, Keava ekspeditsiooni juht. Kuidas on uurimustulemuse, seiskas ise, slaavi rünnak on tuvastatud? No kõigepealt Keava projekti eesmärgiks ei olnud niivõrd ja mitte ainult selgeks või kindlaks teha see, kas verstiisaslav väisas aastatuhande 54 paiku peavad või mitte projekti eesmärgid olid laiemad, kuid kahtlemata selline intrigeeriv teade kroonikates sundis meid püstitama ka sellise küsimuse, kas ta siis seal käis ja kui ta käis, mis ta seal tegi, mis ta seal nägi paraku küll nüüd uurimistööde, neljanda aasta lõpus me ei ole endiselt kindlad, meil ei ole mitte ühtegi käegakatsutavat tõendit selle kohta, kas venelased tegid sõjaretke nimetatud aastal Keava piirkonda võimita. Siinkohal muidugi tuleb natukene rääkida arheoloogilise materjali eripärast selles mõttes, et kõigepealt, mida me siis oleksime eeldanud sellise tõendina venelaste sõjaks elukohta, mida oleks siis siis vaieldamatult saanud kasutada. Selleks oleksid olnud näiteks siis mingeid sõjategevusele osutavad esemed võib-olla siis nooleotsad või mõned teised relvad, mida oleksime nende muististe kaevamised leidnud, kuid paraku midagi sellist päevavalgele tulnud ei ole, tõsi küll. Uurimistega teinud kindlaks, et see koht oli väga tihedasti asustatud, sel ajal siis 11. sajandi keskpaiku linnus, mitmed asulakohad ümberringi, kus on kindlasti elanud suhteliselt palju rahvast ja leitud esemete põhjal võib öelda, et suhteliselt hästi elanud rahvast, nii et põhjust sinna tulla võis ju olla küll, aga see veel iseenesest ei tähenda, et nad seal siis tõesti ka käisid. Kas Keava linnuse näol on tegemist algelise linnaga või mingisuguse suurema käsitöö kaubanduskeskusega? Linnade temaatika, ka Eesti arheoloogia ja ajalooteaduses on juba küllaltki pikka aega olnud vaidlusaluseks objektiks. Kas meil olid muinasaja lõpul mingeid selliseid asustusüksusi, mida võiksime linnadeks pidada või mitte? Vastus sellele küsimusele sõltub paljuski siis uurimismetoodikast ja sellest, mida keegi linnalisteks asustusüksuseks peab. Kui me räägime nõndanimetatud tao linnadest või varalinnalisteks keskustest, mis ei olnud veel päris linnalt selles tähenduses, nagu me tunneme neid keskajast või, või siis saksa õigusruumist aga mis ei olnud ka enam tavalised talupojakülad, siis kahtlemata Keava kompleks Keava keskus moodustas ühe sellise ütleme siis varalinnalise keskuse juba moodust tõstasele viikingiajal. Siis, kui linnuse jalamil oli väga ulatuslik asulakoht, mille pindala me arvestame praegu vähemalt kaheksa hektariga, kui mitte rohkem, aga sest osa sellest on, on likvideeritud. Kindlasti oli ta ka käsitöökeskuseks mingil määral, sest oleme leidnud ühest asula osast ja siis tõendeid sepikoja olemasolu kohta ja, ja pronksi ja rauatöö kohta, kaubandusele viitavaid esemeid on on piisavalt. Nii et kahtlemata oli ta oli ta oma aja tingimustes oma ja Eesti tingimustes silmapaistev käsitöö, kaubanduse keskus kuhu kindlasti oli koondunud siis ka administratiivse keskuse roll. Milliseid analoogseid kohti on teada Eestist veel, kui me räägime viikingiajast, siis selliseid kohti tegelikult on ju meil terve rida. Iseasi, kas nad mõõtmetelt alati vastu saavad, aga on üsna üsna võrreldavaid kohti. Noh, näiteks siitsamast Tallinna lähedalt võime nimetada Iru linnamäge koos selle jalamil olnud ulatusliku asulakohaga mis jäänudki mõõtmetelt kehvale eriti alla. Aga neid kohti on Eestis terve rida, sel ajal, mis aasta on võimalik jälgida Keava asula, kui kaubandus käsitöökeskuse tegutsemist võib-olla alustamisest natuke kaugemalt, enne seda, kui me käevas suurima läksime, siis ei teatud selle koha kohta seda rohkem midagi, kui et seal on üks linnus. Samuti oli jälgi leitud asulakohast paarist punktist. Ja see oli kõik, ei olnud täpselt teada, mis aeglase kuulub, kaitseeetiliste põhjal oletati, et ilmselt siis muinasaja lõpusajanditel. Ja kui me hakkasime Keava muistiseid kaevama ja inspektsiooni käigus avastasime juurde järjest uusi muistiseid sealsamas kehas endas aga kaugemas ümbruskonnas, siis nüüdseks on meil tekkinud küllaltki hea ettekujutus keha asustuskeskuse tekkimise kohta ja selle arengu kohta läbi muinasaja pikkade sajandite. Praeguseks oleme siis Keava keskusest leidnud veel ühe linnamäe juurde, mida kutsutakse Võnnu mäeks ja mis ei olnud varem registreeritud ja teada. Kuigi rahvajuttudes ja rahvaluule arhiivis isegi on ülestähendusi selle kohta, et kehvas on veel ka teine linnamägi suurem kui esimene, mida ühendab siis maa-alune käik. Aga, aga täpsemalt siis lokaliseerida õnnestus meil see, see, see mõistis siiski alles uurimistööde teisel aastal ja on teada kokku kolm asula kohta. Kalmet, kuhu Keava inimesed oleksid matnud ja mis arheoloogidele oleks paljudel põhjustel erilist huvi pakkunud, meil seni siiski sealt leidnud ei ole, aga see on selline selline nähtus, mida me ei tunne enamikust teistest viikingiajakeskustest. Ja praegu võime siis öelda niimoodi, et kõige varasemad jäljed nüüd Keava keskusest endast kuuluvad neljandasse kolmandasse sajandisse enne Kristust kui rajatakse mäenimeline linnus, mis on üsna ainulaadne linnus Eestis seetõttu, et tema kindlustamiseks on ehitatud tohututes kividest loll. Eestist rohkem selliseid nii varasest ajast ei tea. Mis eesmärgil see Võnnu mägi rajati, seda me ka päris täpselt ei tea, sellepärast senised kaevamised ei ole andnud erilist informatsiooni sellest aspektist. Kultuurkiht on äärmiselt nõrk. Me oleme leidnud ainult paarkümmend savinõu kildu, mis aitavad meil küll dateerimises edasi, aga ei räägi midagi selle muistise kasutamisest. On võimalik, et tegemist ei olnudki mingi alalise elupaigaga, vaid näiteks kultusekohaga. Keava linnus ise, see linnus, mis siis varem teada oli, see on praeguste andmete kohaselt esmakordselt kindlustatud rahvast rännu ajal umbes viienda, kuuenda sajandi paiku ja järgnevatest sajanditel on veel mitmeid kindlustuskihte kuni siis 11 sajandini välja, kuid iseloomulik on see, et nendes sajanditest ei ole linna linnamäel olulisel määral leida. Nähtavasti oli kohtadelt kindlustatud, aga püsivat elanikkonda linnuses sel ajal ei olnud. Ja püsiv elanikkond koos uute võimsamate kindlustustega tekib linnusele alles 11. sajandi lõpus või 12. sajandi alguses. Küll aga on siis esimese aastatuhande teisel poolel Aadees hiljemalt seitsmendast kaheksandast sajandist elatud selles asulakohas, mis ei ole kindlustatud ja mis on siis väljaspool linnust linnuse jalamil. Ja see vahetult linnuse lähedane asula on jäetud maha umbes 11. sajandi keskpaiku. Ja seejärel on see küla elanikkond suundunud natukene kaugemale linnusest, umbes poole kilomeetri kaugusele seal, kus on tänapäeval siis Linnaaluste küla tuumik. Linnus kehvas on püsinud siis kasutusel kuni muistse vabadusvõitluse päevadeni, millest annavad tunnistust arheoloogilised leiud. Näiteks on seal leitud üks münt, mis on vermitud Tallinnas aastal 1219 või 20 ja ja mis näitab, et linnus on siis nii hilise ajani veel kasutusel. Henriku kroonikas, tõsi küll, ei mainita Keava Keava linnust üldse. Küll on Hendrikule siis lohu, mis jääb kehvast mõnekümne kilomeetri kaugusele lohu linnuse piiramise käigust üks üks seik. Et mõned siis rüütlid saadeti ümbruskonna kolme väiksema linnuse juurde ja jõuga ähvardades sunniti alistuma ja need siis ka kiiresti alistusid, maksid õige palju makse ja vaipasid nagu kroonikas esineb eestikeelne sõna. Kas valik korraldada ekspeditsioon just Geovasse? Oli see juhuslik või oli, siin taga, on mingisugused kindlamad oletused või oli plaanis niikuinii uurida Harjumaa arheoloogilist pilti? Siin oli väga palju asju koos, kõige olulisem võib-olla oligi siis muistse Harjumaa lõunaosa arheoloogiline uurimine tänapäeva siis tasemel Harjumaa seda osa ei olnud varem põhjalikult inspekteeritud arheoloogiliselt sealt oli väga vähe muistiseid kirjas ja kaitse all peale selle siis kuigi oli uuritud Ta on hästi põhjalikult Harjumaa suurimat linnust ja üldse Eesti ühte suurimat linnust Varbolat ja mingil määral uuritud ka lohu linnust, õigemini küll väikest linnust loosung laulan, kaks linnust suuremat ei ole kaevatud küll, aga väiksemat. Siiski ava oli jäänud täiesti täiesti tähelepanu alt välja. Mis on noh, eriti eriti kummaline seetõttu, et teda siis mainitakse tegelikult Eestis Tartu järel teise kohana üldse vanades vanades kroonikates vanades vene kroonikates, et see oleks võinud ju natukene tähelepanu varem elatada. Olgu nii. Niisiis muistse asustuse uurime, oli see peamine eesmärk, sinna liitus siis veel selline küsimus nagu arheoloogilise materjali võtamine hilisemate kirjalike allikatega teadetega ja loomulikult siis Iisaslavi küsimus Henriku kroonika küsimus. Kas võis olla üks nendest kolmest väiksemast piirkonna linnusest või mitte, nii et kõik see, kõik kõik need erinevad küsimused viisidki Keava juurde selle projekti kokku? Milliseid leide peaksid kõige huvitavamat, eks ekspeditsiooni käigus välja tulla. Kui me räägime konstruktsioonidest, mis kaevamistel välja tulevad, siis võib-olla kõige huvitavama huvitavam siiamaani on olnud siis kitsasvallialune väravakäik, mille me sellel suvel leidsime ja me siis ka meedias suurt tähelepanu äratas. Ja millesarnaseid me siis seni meie linnustelt õieti ei teagi, välja arvatud võib-olla Iru linnus, kus siis on tulnud midagi natukene sellesarnast, aga mitte muidugi päris päris sellist. Kuna ta nii kitsas ja vallialune otse otsesõnu siis sedasama maa-alune käik küljes, ka rahvasuu jutustab, mis linnu sealt välja viinud siis pidi ta olema ilmselt varjatud siis sellel soovimatutele pilkudele, nii väljaspoolt, aga ilmselt ka seestpoolt. Sest linnuses käis ju ikka igasugust rahvast, igasuguseid külalisi, ka naaberlinnuse piirkonna spioone võib-olla. Ja millal on oodata siis Keava koduleheküljele uusi täiendusi, me hakkame sellega tegelema, et õige pea aasta lõpp on niikuinii see aeg, kus tuleb anda aru igasugustele institutsioonidele, kirjutada aruandeid, kus muuhulgas saab siis need kokku võtta ka ka Keava selle suvetulemused, nii et need me lisame üsna üsna varsti koos suurte piltidega. Ja siis jälle järgmisel suvel. Veel üks ajalugu. Saate autor Kaarel Vanamölder, tänud kuulamast. Ja aja veel ühest loost tuleb juttu järgmisel korral detsembris.