Tere eetris on esimene saade klassikaraadio folkloorisarjast varamedaja. Enamasti juhataks rahvaluulet, seostuda regivärsi ja rahvalaulude ja rahvajuttudega. Teisest küljest olen kogenud, et kui tahetakse viidata millelegi, mis ei ole tõepärane või usuta, siis öeldakse mõnikord, et ah, see on mingi rahvaluule. Tegelikult tamm, pärimus hoopiski põnevam, mitmekihilise ning sügavam ja elulisem, kui esmapilgul paistab. Nii püüabki varavedaja avada rahvaluulet kui ainest ja tema tagamaid. Minu nimi on Ave Tupits. Ma mõtlesin seda sarja alustada geograafiliselt kodust pisut kaugemalt. Meie ajalugu mõjutavad taas tahtmata meie naabrid ja eestlaste saatus on paljuski olnud seotud Venemaaga. Tänane saade käsitleb Siberis elavaid eestlasi ja minuga koos on stuudios Eesti rahvaluule arhiivi teadur Anu Korb, kes on juba pikalt uurinud Venemaa eestlaste pärimusi. Tere, tere. Siberiga seoses meenub mulle ja ma usun ka väga paljudele teistele esimesel hetkel küüditati olemine ja Siberisse on ju eestlasi saadetud ka varem kui 20. sajandil. Aga sinna on ju mindud ka lausa vabatahtlikud. Seda küll, ega tegelikult enamus inimesi tõesti seostab Siberit küüditamisega ja just nimelt kõigitamisega aastatel 1941 ja 49 aga mitte selle kunagise varasema väljasaatmisega, mis toimus juba 19. sajandi algupoolel kus siis hakati Siberit teadlikult asutama vangidega kurjategijate ja välja saadetutega ja nii sattusid ka esimesed eestlased Siberisse just välja saadetutena. Aga millal siis tekkis soov ise kaugele Siberisse minna? Mina hakkasin Siberit ja Siberi eestlasi uurima suhteliselt hilja. Alles 12 13 aastat tagasi, 1991. aastal sattusin ma esimest korda sellisesse väga huvitavasse kylla nagu Ülem-Suetuki. See asub Krasnojarski krais minussinski piirkonnas. Seal külas elas 300 eestlast, kes kõik rääkisid tõesti eesti keelt. See oli mulle niisuguseks üllatuseks, et nii palju, et terve küla räägib eesti keelt. Ja tõesti võid kogu külas hakkama saada koduse oma keelega. Loomulikult ei olnud nende keel täpselt selline, nagu meie siin räägime, aga küllaltki ja täiesti arusaadav. Palju üldse on Siberis eestlaste külasid või kui palju neid on järgi jäänud. Sellega on praegu väga keeruline vastata, sest Siberis on kunagi olnud üsna palju eesti asundusi. Asunduste uurija August Nigol loetles neid 90, tervet aga loomulikult, tänaseks on see siis suuresti muutunud, selliseid eesti kogukondi võib-olla võiks lugeda umbes 30, sellepärast on väga keeruline täpselt öelda, kuna see seis on ka kogu aeg muutub, väikesed külad kaovad, suuremad muutuvad palju rahvuseliseks. Kas see tähendab ka seda, et keel, mida inimesed räägivad, muutub, kas eesti keel kaob ära vene keele alla? No keel on igal pool ju pidevas muutumises ka Eestimaal loomulikult asukohamaa enamus rahvakeel mõjutab kindlasti neid väljarännanute asundusi ja loomulikult ka Venemaal on see niimoodi, et ikkagi järjest enam tuleb eestlaste keelde bene sõnu, vene lausestust, kombeid ja loomulikult on see märgatav, on just nooremate põlvkondade juures. Ma tean, et kui eestlased Siberisse läksid 19. sajandi keskel, siis päris igasse külla elama ei mindud. Üksküla rajati just ühe piirkonna inimeste poolt, kes tulid Eestist, on seni Tegelikult oli niimoodi, et 19. sajandi keskpaiku rännati küll eestimaalt Venemaale välja, aga mitte veel Siberisse sest kõigepealt moodustati ikkagi need eesti asundused siin emamaale lähemal. Näiteks üsna palju mindi Samaara kanti hiljem Krimmi Kaukaasiasse ja Siberisse sai välja rändama hakata alles Lääne-Siberi raudtee valmimist. Seega 19. sajandi viimasel kümnendil hakkas Siberisse väljarändamine. Kuidas siis need külad moodustati? Väljarännanute külad moodustati tõesti suuresti ühest piirkonnast pärit eestlastest nii et sinna Siberisse tekkisid nii lõuna- kui põhjaeestikeelsed külad. Muidugi me ei saa rääkida täpselt, ütleme Siberi külas praegu näiteks Vastseliina murdest või mõnest iga konkreetse piirkonna murdest aga selgelt Lõuna-Eesti või Põhja-Eesti päritolu, isegi näiteks Võrumaa päritolu võid seal küll praeguseni tuvastada, sest ikkagi see küla keelepõhi on suuresti sealt kunagiste väljarännanute elukohast. Eestlased on teatavasti rohkem luterlased, aga Venemaal on ju kehtiv õigeusk. Kuidas oli usuelu tollel ajal või ka praegu? Usueluga olid muidugi niimoodi, et kunagi luterlus on olnud üks identiteedi määratustest Siberi, eestlastel kogu aeg isegi tänapäevani välja. Kuigi esimesed välja saadetud külad moodustati just tänu luteri usule niimoodi, et väljasaadetud luteriusulistest välja saadetud, sattusid ühte piirkonda ja nii elavadki näiteks rõhkkova külas kunagisest välja saadetute asundustes. Nii eestlased, lätlased, soomlased, sakslasi veel tänapäevani, aga hilisemad väljarännanute külad püüdsid ka ikkagi oma usuelu edasi elada ja see muutus võib olla võõrsil veel tähtsamaks kui siin kodumaal. Sellest hoolimata, et kahekümnendatel aastatel ju. D kirik riigist ja, ja kool kirikust ja saadeti pastorid küladest asundustest välja, aga keegi ikkagi võttis selle ameti üle. Ja aja jooksul, kuna väga paljud just mehed saadeti välja hilisemate repressioonide käigus veel rohkemgi, siis võtsid näiteks kiriklike talituste täitmise üle just naised ja tänapäeval on ristijateks matjateks just vanemad naised, külades aga seda, et inimene saaks kirglikult maetud või ristitud kombe kohaselt selle üle peetakse veel praegugi hoolt. Oskad sa öelda, kui palju on üldse eestlase järgi Siivers? Seda arvu on väga raske öelda. Tegelikult on ju eestlasi suurel hulgal linnades Omskis, Krasnojarskisse, Novosibirskis, Tomskis ja nii edasi ja linnaeestlaste juures meie tegelikult töötanud oluliselt ei ole. Külastanud oleme ainult mõnd üksikut linna eestlast. Enamasti on tegemist ikkagi maapiirkonnas elavate külakogukondadega, kus meie oleme töötanud ja need eesti kogukonnad on praegu tõesti väga erineva suurusega. Ütleme, et 25 liikmelisest kuni kolmesajaliikmelise küla kogukonnana Laulsid Niva külanaised kui nüüd minnagi uurimiste juurde ja uurijate juurde sa juba mainisid, August Nigolit, aga kes on veel tundnud huvi Siberis elavate eestlaste vastu? Esimese ülevaate teose kirjutas tegelikult Juri Leombutel, kes püüdis siis anda esimese katse eestlastest laialises Vene riigis. Ja muidugi seal ei ole jutt ainult Siberi eestlastest vaid seal on märgitud ainult mõned Siberi eestlaste kogukonnad, kuna see teos ilmus juba 1900. aastal. Aga hilisemalt selliseid ülevaateid Venemaa eestlaste kohta on kirjutanud veel Saamuel, Sommer, asunduste ja usuuurija ja piirimaade seltsi eesotsas olev isik. Aga tema ei ole ka niivõrd Siberi eestlaste uurija on olnud vaid rohkem uurinud eestlasi, kes elavad siin lähemates piirkondades. Ja millal siis hakati kirjandusmuuseumist käima ekspeditsioonidel? Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi esimene ekspeditsioon Siberi eestlaste juurde toimus 1991. aastal, kus me käisime kahekesi. Minu kaaslaseks oli tookord Astrid Tuisk, kes on jäänud kas Siberi eestlasi uurima siiamaani ja siis käisime nendes kahes suhteliselt vanemas külas Ülem-Suetukis ja Ülem-Bulankast. Millist materjali praegu arhiivides leida võib, mis on see, mis on kogutud? Võib-olla jah, tõesti, Venemaa eestlastelt kõige rohkem materjali on tänaseks olemas Eesti rahvaluule arhiivis. Kui esimestel aastatel me kogusime rohkem puht rahvaluule valdkonda kuuluvat näiteks kombeid, tavasid, rahvakalendrit, rahvajutt mitte eriti palju tuli usundilise jutumuistendid, samuti laule püüdsime võimalikult palju salvestada piirkondades, kus veel lauldi siis tegelikult, hilisemal ajal on see meie uurimas valdkond muutunud. Me oleme püüdnud rohkem koguda ka seda olustikulist, selliseid lugusid, kuidas eestlased sinna Siberisse üldse sattusid, kuidas nende esivanemad eestimaal elasid, miks nad Siberisse läksid? Kuidas nad elasid kolhooside ajal, kuidas elati üle repressioonid, sõjad ja kuidas tee nõukogude korra tingimustes ja kuidas elatakse tänapäeval pärast ühismajandite likvideerimist? Muidugi, seda ei saa öelda, et päris kõikjal on need viis majandid likvideeritud aga siiski väga suuresti on nad laiali läinud tänaseks. Siberi eestlased ise, kuidas nad suhtuvad pärimuspärimuse kandmisse, kuidas nad suhtuvad mälestuste hoidmisse, on see neile tähtis? Seda? Võib öelda nii jana erinevates kogukondades on see üsna erinev ja ka põlvkoni tee erineb, mida tähtsaks peetakse ja mida mitte. Siberis on praegu mõned kogukonnad, kus on oma külamuuseum, see on olemas näiteks Tomski oblasti kasekülas ja Omski oblasti seletaja Niva külas, kus on külamuuseumi kogutud oma esivanemate jutte ja esemeid ja mitmesuguseid kombestiku materjale ja nii edasi, siis on kindlasti nagu osatakse seda paremini väärtustada. Aga nendes kogukondades, kus on eestlasi veel suhteliselt rohkesti, kus on küla keevle veel eesti keel siis seal tegelikult väga palju sellele ei mõelda. Küla keele ja kultuuri kadumisele, tähendab tundub niimoodi, et nii oli ja nii on. Ma tean, et neid lindistatud ja üles kirjutatud materjale arhiivis on väga-väga palju. Sa korra mainisid mulle sadu tunde lindistusi, sa oled neid kogutud materjale välja andnud ka raamatusarjana eesti asundused? Ja selle sarja eesmärk oli tutvustada eri piirkondade eestlaste pärimust ka veidike ajalugu ja anda siis see materjal nendele inimestele teistpidi tagasi. Sest see, mis jääb kirjasõnasse, see on siiski alles säilinud. Sinu kõige viimane ekspeditsioon oli sellel hilissuvel, kus sa käisid ja millised on need kõige värskemad muljed? Selle aasta augustikuus töötasin ma uuesti teistkordselt, nüüd Tomski oblasti kasekülas peamiselt. Ja seekord oli minu eesmärk vaadata, mis on ühe kuhukonna eestlastega juhtunud, 11 las ta jooksul, sest esimene kokkupuude Tomski oblasti Kasekule eestlastega oli minul 1993. aasta talvel, et kuidas on siis see üks külakogukond nende aastate jooksul muutunud, mis on tegelikult olnud Siberi eestlastele üsna rasked ja keerulised ajad? See on aeg, kus ühismajand lagunes, kus püüti niimoodi ise oma majapidamise varal hakkama ja kuidas kõik hinnad järsult tõusid. Ja kuidas siis see kogukond on selle aja üle elanud. Et tegelikult oli see eestlaste kogukond, mis oli tollel ajal umbes 170 100 kaheksakümneliikmeline 93. aastal ei olnud väga palju siiski vähenenud kui võtta arvesse keele oskust ja eesti keeles suhtlemisoskust ja nii edasi. Sest et inimesed, neid, keda me tollel ajal küsitlesime, oli väga palju veel külas alles ja neid sainid uuesti küsitletud. Aga muidugi mingeid tendentse selle kultuuri häbumisele siiski on näiteks omavahel ikkagi külas suheldi nüüd juba rohkem vene keeles kui varem ka need, kes oskasid eesti keelt, siis õpiti küll eesti laule, aga neid õpiti spetsiaalselt esinemiseks kuskil külaklubis või näiteks Tomskis või rajoonikeskuses mingitel folkloorifestivalidel esineti nendega nii et nagu seda eesti kultuuri hakati nagu püüdma kunstlikult alal hoida, loodi oma kultuurikeskus vahepealsetel aastatel ja kultuurikeskus töötab niimoodi, et üks inimene saab palka täiesti selle eest, et ta puhub ja uuritseda Eesti kultuuriklaas, et nendel on oma eesti kogukond, tähendab Tomskis töötab üsna paljud teised kultuuriseltse ja siis mõeldi külaset. Miks siis meil on siin kompaktne eesti asundus, miks meie siis ei teeks oma kultuuriseltsi? Kõigi selts ei ole ametlikult registreeritud, aga selline kultuuritöö seal käib, tähistatakse Eesti rahvakalendri tähtpäevi näiteks ja, ja käiakse mitu korda. Ta vastas siis mõnel üritusel esinemas ja just nimelt siis on vaja eesti laule, eesti tantse ja nii edasi. Aga loomulikult näiteks teadvustamine käinud seal vene keeles ja kuna paljud, kus esinemas käiakse, seal ja teised eesti keelt ei oska, nii et siis tegelikult see Eesti kultuuri tutvustamine Pole ühtpidi, see aitab kindlasti külastada keeltekultuuriga natuke säilitada, aga teistpidi on see üks märk juba ikkagi hääbumiseks. Kas see inimene, kes töötab ühes või teises kultuurikeskuses, kas tema on eestlane kui on ka hoopiski teisest rahvusest inimesi, kes tegelevad eesti keele ja kultuuri ja pärimusega? No seal külas on küll eestlane, kes tegeleb, kes on selle töö eesotsas ja kes saab tegelikult palka Kultuuriministeeriumi kaudu, aga muidu koolis on küll näiteks muuseumi kasekülas oli ka oma külamuuseum ja on praeguseni see muuseum on edasi arenenud võrreldes sellega 93. aastaga, kui need materjalid olid üsna kehvas seisus, nad olid sellises niiskes kütteta ruumis ja tundus, et see nagu eriti kaua küll, kindlasti ei säili. Aga nüüd ehitatakse uut muuseumimaja või kohandatakse maja selleks muuseumiks on pandud sinna juba välja selline väljapanek. Ja kuigi paljud muuseumi materjalides on praegu veel kokku pakitud, siis on nad tegelikult ikkagi selle muuseumi eest hoolitsetakse. Aga muuseumit juhib jah, tõesti venelannast õpet teha. Aja lõpetaja tegelikult eesti keelt ei oska ja selles suhtes on tal näiteks osade muuseumi materjalidega ju väga raske hakkama saada. Külast muidugi on võimalik abi saada, sest praegu on neid, kes eesti keelt loevad, kirjutavad veel külas küllalt olemas, nii et, et selles mõttes on tal abi olemas. Iisaku yhe diivani. Laulsid Kaseküla eestlased, kui nüüd minna lähemalt rääkida pärimusest, sa mainisid, et väga palju on usundilist materjali, millist täpselt? No see on ikkagi ka külati erinev, mis on Siberi eestlastele suhteliselt iseloomulik, on et väga palju kasutatakse tänapäevani rahva pärast ravitsemist. Ravisõnad on üsna mitmetes lisades veel praegu aktiivselt kasutusel. Näiteks kui kellelgil valutab hammas, siis öeldakse, et vot, mine selle Johanna juurde või mine lai teise juurde ja ta loeb sulle hamba peale ja see valu jääb järele. Ja samuti on igasuguseid muid arstimis viisi, näiteks Nikastust ja roosi ja selliseid paljusid haigus ikkagi ravitakse vanastki, nii et see oli esimene, mis erineb kodueesti külast ikka oluliselt. Mõnedes külades on väga aktiivselt käibel veel usund igasuguseid usundilised jutud, näiteks kas või needsamad varavedaja jutud on näiteks selles taara piirkonna külades hästi elavalt kasutusel ja mitte, et neid jutte lihtsalt räägitakse, võid nendesse tõesti ka vähemalt vanem põlvkond külge täiesti usub, on siis varavedajad kurjaga teinud. No tavaliselt nad toovad ikkagi ju midagi teisele perele head. Et sellele perele, kellel ta on, arvatakse olevat ikkagi, et toob sellele perele jõukust. Ja muidugi mõnest teisest perest siis ära ja siis on üsna palju on ka selliseid muid üldse mõistelist usundilised muistendid, ütleme, on üsna palju, ikkagi on kuulda veel neid lapsevahetamise jutte, eks elavas traditsioonis, raha tulejutte võib olla näiteks üsna mitmes piirkonnas, kus on nähtud suu peal raha tuld ja ja siis püütud seda siis kuidagi kustutada või selle peale summaga visata, et siis peaks selle raha endale saama, aetakse selliseid lugusid on üsna rohkesti, aga seda ei saa öelda, et kõikides piirkondades on pärimus väga ühesugune. Sest on näiteks, et külad, kus seda usundilise jutu on suhteliselt vähe või kui seda räägitakse, siis öeldi, et ega see räägibki sellisi tutega. Ega tegelikult ikka ei olnud küll. Nii et need külad ei ole kaugeltki ühesuguse pärimusega tegelikult. Milline on Siberi eestlaste laulutraditsioon, kas erineb väga eesti kohalikust laulutraditsioonist? Loomulikult, kui Siberi eestlased sinna välja rändasid, võtsid nad kaasab oma koduse lauluvara nii nagu nendel siis oma külakogukonnas lauldi omal ajal. See laul on saanud juurde üsna palju mujalt. Näiteks mõnedes piirkondades, eriti võib öelda, et näiteks lõõskavas Koval joovas Ülem-Suetukis Ülem-Bulankast lauldakse tänapäeval enamasti mitmehäälselt. Ja just see laulumaneer on üsnagi venepärane kui inimene, kes ei ole muusika, uurija, vaid lihtsalt kuuled seda niimoodi võhiku kõrvaga võiks öelda, et eesti laule lauldakse vene moodi või venepäraselt. Aga mõnedes piirkondades on see laulmine üsna Eesti kodu eestile sarnanev näiteks salata, niivas, kus lauldakse üldiselt ühehäälselt ja, ja ei ole sellist mitmehäälset laulmist ja ja väga palju ei lauldud ka Vena laule kogukondi, kus helistatakse vene laulmist, just on neid, kus eelistatakse koduseid eesti laule. Tavaliselt on olemas nendel laulugruppidel enamasti Siberi, eestlased ei laula üksinda, üksinda lauldakse ainult ütleme lastelaule ja selliseid mängitusi juttusid, aga enamus laule on ikkagi laulmine on hulgakesi kuus ja tänu sellele püütakse siis laulda niimoodi ikkagi sageli ka mitmehäälselt. Ja loomulikult on toodud kavas aga yhtist laule, näiteks eestiplaatidelt eesti heligassettidelt, eesti laulikuid. Vahepealsetel aastatel ju suheldi kodu-Eestiga väga aktiivselt ja ikkagi need, keda huvitas laulutraditsioon ja selle edasikandmine, nemad ikkagi tõid Eestist ka kaasa ja loomulikult on vene traditsioonist tuleb juurde, sest sellest peale, kui koolid läksid venekeelseks ja küladesse hakkas tulema teisest rahvustest esindajad, siis hakkas ka külas tulema juurde ka sealt ka laulutraditsiooni uusi laule. Need, Siberi eestlased, kes elavad külades, kuidas on meil lood põllumajandusega sest ma usun, et kauplust nurga taga niisama lihtsalt ei leia. No peaaegu igas külas on ikka oma kauplus küll olemas, aga mida seal müügil on see nüüd iseküsimus, enamasti väga palju poest ei osta, Siberi eestlased enamasti on tänapäevani suht naturaalne majandus, kõigil on oma loomapidamine oma jama, nii et kasvatatakse kartulit, kapsast, porgandit, kaalikat tyh kõike sellist nii oma seegiks kui loomadele, siis kasvatatakse kohati vilja. Loomulikult on kõigil oma lehmad, lambad, sead, kanad, mõnedel ka haned ja pardid. Nii et selline täiesti naturaalmajapidamine ja praegu ongi väga sageli saadakse hakkama niimoodi, et tuuakse poest, ainult ütleme, suhkrut, soola noh, mõni ostab ka leiba-saia, mõni küpsetab leiva-saia ise ja põhiliselt kõik muu on kodune kraam, millest siis siia tehakse ja mille varal elatakse ja iga pere püüab ka kasvatada loomi müügiks. Sest raha on külades suhteliselt vähe. Seda ei saa öelda, et keegi oleks paljas, näljas aga raha on peredes üsna vähe ja siis püütakse kasvatada loomi selleks, et neid müüa müüakse lihana müüakse elusloomi ja see on siis põhiline praegu elatusallikaks inimestele. Kui rääkida kalendri tavandist, siis 10. november on teatavasti mardipäev, aga kuidas on Siberi eestlaste juures sanditamisega lood? Siberi eestlastel on üldiselt tänapäeval väga enam ei käida mardi- ja kadrisandiks, ainult üksikutes kogukondades võidakse seda veel teha. Aga varasemast ajast on tuntud küll praegu kõik Siberi eestlased teavad, et on olnud Kadri ja mardipäev ja nemad on ise oma lapsepõlves käinud kardio Madri Mardisandis ja omand on üldiselt tuntud. Aga täna päeval väga sageli ei käida enam mõnedes piirkondades hoopis kombeks käia aastavahetusel ja need ei ole siis enam mardi- ja kadrisandid, vaid siis Marta vahetuse sandid, kes on tuntud ka veretraditsioonist, kes siis külvavad põrandale vilja ja soovivad siis õnnelikku uut aastat, siis sellega. Kuidas on lood teiste kalendri tähtpäevadega, kas neid tähistatakse? Kõige tuntum Siberi eestlaste traditsioonis on kahtlemata jaanipäev, jaanipäev on küll niimoodi, et mõnes piirkonnas tähistatakse vana kalendri järgi. Kui Siberi eestlased välja rändasid, siis oli ka meil siin valitsevas vana kalender ja mõnes Siberi Eesti asunduse on mindud küll uuele kalendrile ühe, aga mõned on säilitatud vana kalendriarvestus ja seepärast võidakse siis mõnel pool pidada seda jaanipäeva päeva, nii nagu kodu Eestis ja mõnel pool siis seitsmendal juulil vana kalendri järgi. Aga üldiselt on jaanipäev väga tähtis püha kõikjal Siberi eesti asunduste, kus vähegi suuremat sellist eesti kogukonda veel on. Seal tähistatakse kindlasti jaanipäeva ja see jaanipäev ei ole paljudes külades ainult eestlaste täht, tänapäeval vaid eestlaste jaanipäeval kogunetakse ikka kauget ümbruskonnast, täitsa oblastikeskustes rajooni linnadest ja nii edasi, nii et sellest on saanud selline suur püha ja seda teatakse, et see on siis eestlaste püha või kus elavad eestlased, lätlased koos seal ka, et eestlaste ja lätlaste püha. Kuidas tähistavad Siberi eestlased laste sündimist ja pulmi ja matuseid? Sa ütlesid, et naistel on praegu väga tähtis roll pärimuse kandmisel ja edasiandmisel. Lihtsalt, et see naised on saanud nagu juhtpositsioonile külas, sellele on üsna mitu põhjust, esiteks nendel kolmekümnendatel aastatel üsna palju mehi ju küüditati, kes alles jäid, nendest said ka paljud veel sõjas surma, et nagu vahepeal see põlvkonna selline järjepidevus peaaegu katkes ja siis pidid naised lihtsalt kogu seda külaelu vedama. Ja sellest võib-olla tingituna ongi praegu naisi ka arvuliselt kindlasti külades rohkem just vanemaid vanema põlvkonna naisi, kes on traditsiooni kandjad ja naistel on üldse võib-olla need traditsioonid olnudki tähtsamad kui paljudele meestele, nii et siis, kui kadusid need potentsiaalsed mehed, kes oleksid võinud ristida, matta ja muid kombetalitusi pidada siis lihtsalt keegi naistest võttis selle üle ja selle pärast lihtsalt lihtsalt, see on niisugusena kujunenud praegu no pulmi peetakse tänapäeval suhteliselt vähe ja neid, mis peetakse, järgivad rohkem vene traditsioone juba tänapäeval. Aga matmine on kindlalt ikkagi luteri traditsiooni kohaselt vähemalt püütakse seda teha niivõrd-kuivõrd, seda on võimalik jälgida. Näiteks kui lauluraamatut ja kiriklike talituste raamatut külades ära korjati omal ajal mõned muidugi peitsid neid ja neid on külades praegu vähe, siis tegelikult keegi ikkagi teadis traditsiooni, nii et vajalikke sõnu on siis kirjutatud oma käsi kirjalistele lehtedele laulian, kirjutatud üles siis kas või Eestimaa laululehtedelt või kasutada ühesõnaga neid juures oma kunagistele surma ja matuselauludele lisaks. Ja tegelikult ikkagi seda traditsiooni püütakse järgida, kuigi loomulikult need risti head mõtted on ka tänapäeval vanad ja see probleem on, et kas leidub nendele veel järgiat, mõnes külas leidub mõnes võib-olla mittena. Kui omas külas ei ole matjat näiteks, kas siis pöördutakse kellegi teise poolakas, pöördutakse ka näiteks mitte-eestlase poole. Seda on mõnikord juhtunud jah, ja eriti just püütakse siis saada ikkagi mitte lausa venelast matma vaid näiteks sakslast või lätlast või kedagi teist, kes ikkagi loeks neid luteri usutraditsioone järgides. Kuidas on praegu lood pärimuse edasiandmisega, kas noored on huvitatud sellest, mida teevad nende vanaemad-vanaisad, vanaemad? Mulle tundub, et tänapäeval on nad võib-olla natuke rohkem huvitatud kui näiteks paarkümmend aastat tagasi sest kui kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel üldiselt oli see noorte hulgas eesti keel küllalt põlu all. Näiteks kui keegi läks oma ema-isaga linna, siis ta tavaliselt keelaselt ära räägi minuga eesti keelt siin linnas vähemalt mitte, aga nüüd tänapäeval on kombeks rohkem põlise vastu huvi tunda. No see on seotud mitte ainult ütleme selle eestlasega vaid üle see, kui toimus Nõukogude Liidu lagunemine ja, ja sellest peale hakkasid need Siberi väikerahvad ja siis ka need väljarännanute kogukonnad rohkem oma traditsiooni vastu huvi tundma, et nagu kõigepealt oli vahepeal püüti olla iga hinna eest venelane, sest see oli nagu tundus olevat kasulikum või, või vähemalt lihtsam. Arvati, et noortel on lihtsam, kui nad pandi vene nimesid, et ei tekiks probleeme rahvuse pinnal, aga tänapäeval just püütakse olla mitte niivõrd venelane, vaid on popuesti, olla midagi muud. Ja nii see on, see on ka eestlastele üle kandunud, et tahetakse olla just midagi erilist ja siis eestlane Venemaal on kah midagi teistmoodi, vähemalt näiteks mõnedes külades on hakatud uuesti lastele panema eesti nimesid, nii et näiteks Kasekülas jooksid ringi väiksed roosid ja helmid. Nii nagu nende vanaemad kunagi on olnud, nii et ikkagi mingeid selliseid märke on. Aga keele koha pealt peab ütlema siiski, et ikkagi noorem põlvkond on ikka enamjaolt venekeelne juba. Millised on eestlaste suhted teiste rahvustega, kes Siberis elavad? Seal on ju üsna palju sakslasi, näiteks, seal on ju lätlasi. Isal on soomlasi. Keskeltläbi kui võtta need esimeste põlvkondade eestlased, kindlasti olid rohkem Eesti-kesksed, nende kogukond oli eestikeelne, nemad tühistid, abiellud oma kogukonnast pärit inimesega või vähemalt naaberküla eestlasega, kui mõni eesti küla oli lähemal. Aga järjest enam, no see ei ole ka muidugi mitte ainult Siberi eestlastele omane, vaid see on üldine tendents, et välja rännanud esimeste põlvkonnad püüavad säilitada täiesti oma keelt ja kultuuri ja siis ikka kolmandast põlvkonnast alates hakkab toimuma see üleminek võõrale keelele ja osalt ka kultuurile algavad segaabielud ja nii edasi ja nii on ka Siberi eestlastega juhtunud, et hiljem hakati abielluma põhiliselt luteriusuliste ka nii et need tundusid rohkem omad kui näiteks venelased või tatarlased või võid, suvassid või kes tahes. Üsna palju on eestlastel abielusid ka näiteks lätlastega või sakslastega või soomlastega. Soomlased Siberis on üldse väga sageli eestistunud, niipalju kui leht seal on. Aga tänapäeval muidugi abiellutakse juba peaaegu kõikidega. Ja vanema põlvkonna inimesed on siiski parema meelega näevad oma järglaste abielu venelastega, kui näiteks tatarlaste võid, suvasside või mõned mõne muu Kesk-Aasia rahvaga näiteks. Millest see tuleb? Noh, ilmselt on sellised inimestel on ikkagi mingid sellised stereotüübid tumedama nahalisi näiteks peetakse ja rohkem teistsuguste kommetega inimesi peetakse ikka rohkem niimoodi võõrasteks siin on ikkagi niimoodi olnud, et kõigepealt eestlane eestlasega siis luteriusuliste ka siis võeti üle siis need vene ja nad peavad siiski ka venelasi rohkem lähemaks kui näiteks neid Kesk-Aasia rahvaid, kellede hulgas on ikkagi arvatud, et need on mustad ja tumedad ja, ja teistpidi Laulsid Kovaljova küla, eestlased. Millised on olnud Siberi eestlaste sidemed kodu-Eestiga, kas on siia ka tagasi tuldud? Eestisse on tuntud jah, üsna palju tagasi, tegelikult esimene Siberist tagasi tulemine oli juba opteerumise periood siis kahekümnendatel aastatel loomulikult kõik, kes esitasid avalduse Eestisse tagasi tulemiseks, tookord ei saanud miskil põhjusel tulla, sest juhtus niimoodi, et tegelikult võimud ei lasknud vabalt ja väga kergesti siia tagasi tulla, et tegelikult tehti ka nendele tavaliselt tulijatele takistusi ja osa siis loobusid sellest tagasitulemisest Eestisse. Ja üsna palju on tulnud siis pärast teist maailmasõda. Kõigepealt Eestist laskurkorpuses, oli ka Siberi eestlasi, kes jõudes siis selle korpusega eestimaale leidsid et Eestimaaelu on ikkagi parem ja kergem ja nad tulid ja jäid siis Eestisse, osa nendest osad tõid siis hiljem ka oma perekonnad järele. Kui juba küladest hakkas sind lahkuma Eestisse inimesi, siis nad teised seal olijad kuulsid, missugused on Eestis elutingimused ja hakkasid siis ka niimoodi tagasi tulema, siis osades poosides Siberis oli väga keeruline ja väga raske aeg pikad ja rasked tööpäevad ja selle tõttu Piitera tulla, aga muidugi tegelikult tehti ikka takistusi ka tagasitulemisest liga, igast kolhoosist ja külast ei olnud nii lihtne tulla, et sa lihtsalt sõidad ära ja kõik, sest ametlikult ikkagi inimestele olnud basse ja ja tuli tegelikult luba küsida. Ja muidugi on neid ka küllalt palju, kes on niimoodi poolsalaja omal ajal ära tulnud? Kas on neid ka, kes on hoopiski Siberisse tagasi läinud? Kindlasti on ja neid on üksjagu selle pärast just et mõnedele ei sobinud Eesti kliima sest Siberis on paraku kontinentaalne kliima, aga Eesti kliima on küllalt selline rõske ja niiske ja mõned oma tervise pärast sõitsid tagasi. Mõned ei harjunud eesti Ma eestlaste sellise reserveerituse ja, ja teistsuguse individualismiga, ütleme kes olid harjunud niimoodi külakogukonnas tihedalt üksteisega läbi käima ja suhtlema, siis nendele see kodueesti, eestlane tundus selline jahe ja ükskõikne, võib-olla ja kes väga kergesti ligi ei lasknud. Nii et, et tekst ja mõnedel tekkisidki arusaamatusi tööl ja suguseid põhjusi oli. Mõned muidugi pidid tagasi minema ka vanemate haiguse tõttu või või et osa pereliikmetest jäi Siberisse ja ei olnud nõus tagasi tulema. Kas oma päritolu seda, et oldi Siberist, kas seda püüti varjata ka? Ega jah Siberis sündinud eestlased, kes praegu siin elavad, nii väga oma Siberi päritolu ei eksponeeri, ütleme niimoodi. Et nad on saanud üsna mitmeid ka siin Eestimaal kannatada selle pärast et nendesse halvasti suhtutud, et nad on ikkagi Siberist ja ja nad on pidanud püüdma, entsin maksma panna. Ent tööl muidugi nendel, kes oskasid enamasti Siberi, eestlased oskasid eesti keelt siin. Selle võrra oli neil kergem, et nad oskasid. Nad võisid küll rääkida natuke teistmoodi oma koduses keelepruugis ja mõned siin kodueestlaste sõnad võisid neile tundmatud olla, nii et ka sellel pinnal tekkis algul, mõnel pole arusaamatusi, aga üldiselt noh, tänu sellele, et nad oskasid siiski keelt said nad tegelikult üsna hästi hakkama ja väga paljud on, on sulanud hästi siia Eesti ühiskonda ja ja ei taha mitte mingil juhul praegu näiteks enam Siberisse tagasi elama minna. Milline on praegu Siberi eestlaste kogukond? Just siin Eestis? No seda ei saa öelda, et on olemas üks mingi kindel Siberi eestlaste kogukond üldiselt käiakse läbi ikkagi oma piirkonnast pärit eestlastega. Kuna Siber on ju väga lai mõiste Omski oblastist alates kuni sinna kaugida uni välja, siis tegelikult käivad läbi sellised oma kogukonnad näiteks Tomski oblasti, Kaseküla ja Lilian kohvi, eestlased peavad regulaarselt iga-aastaseid kokkutulekuid. Altai piirkonnast pärit Estonka küla eestlased kogunevad igal aastal ja nii edasi, nii et osad kogukonnad Mariinski, eestlased on jälle aktiivselt siin Eestimaal Mariinski piirkonnast pärit eestlased, kes käivad üsna sageli koos, siis käiakse üksteisega läbi ka sünnipäevadel, pulmades, matustel. Nii et tegelikult need kogukonnad elavad jah, üsna sellist aktiivset seltsielu, aga sageli oli niimoodi, et ega nad kõik ei alustanud kohe, et kui siia Eestisse tuli, sellist väga aktiivselt läbikäimist kokkutulekute pidamine hakkas kuskil kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel üldiselt. 2003. aasta novembri lõpus toimus kirjandusmuuseumis siberi ja Valgamaa eestlaste päev mille eestvedajaks olid sina. No see oli selline esimene katse kutsuda kokku Siberi eestlaseid võimalikult palju ja mitte ainult Siberi eestlasi, vaid kõiki asunduste huvilisi ja näidata, eksponeerida natuke seda, mis meie arhiivides leidub. Sest ega tegelikult paljud inimesed ei tea ikkagi seda, mis selles Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis siis siis on ja selle eesmärk oli anda selline lühike läbilõige fotode ja video kaudu, selline pildiline läbilõige nendest küladest, kust meie oleme kunagi käinud, mida me oleme seal talletanud ja kutsuda ka siis Siberi eestlasi üles ja ka Volgamaa eestlasi oli seal selles hulgas üsna palju kutsuda neid üles panema ise kirja, oma mälestusi, oma elulugusid, oma pärimust, et võimalikult seda talletada saaks. Tegelikult on muidugi üsna suur venemaa eestlaste arhiiv ka Eesti keele Instituudi murdearhiivis. Aga ikkagi kõigest sellest nendest asutustest, kõigist, mis kunagi on olnud, ei ole meil kaugeltki et see ehk aitaks natukenegi rohkem selgust tuua nendesse asunduste omaaegsesse elu kohta. Kas on ka neid, kes on sihipäraselt kirjutanud üles oma elulugusid või suguvõsa pärimust või küla ajalugu? Peab ütlema, et Siberi eestlaste hulgas on neid kahjuks siiski vähe. Praegu on käimas elulugude kogumine, Venemaa eestlaste elulugude kogumine. Ja kuigi lõpptähtaeg esimene november on nüüdseks juba möödunud, siis tegelikult tasapisi neid elulugusid siiski veel juurde. Aga Siberi eestlaste lugusid nüüd väga palju ei ole tulnud, aga mõned väga toredad leiud on olnud siiski, näiteks on Altai krais Estonka külast pannud üks mees kirja oma küla loo. Siis on nüüdseks kadunud Esto lasemiolokut küla Novosibirski oblastis. Selle ajaloo on kirja pannud Artur Kerganud, mis on siis ka nüüd Eesti rahvaluule arhiivis niimoodi kokkukirjutatuna olemas. Et ikkagi mõned sellised toredad tööd on olnud, aga mina arvan, et nii mõnigi võiks veel panna oma neid lugusid kirja. Ja loomulikult on selle kogumisvõistluse käigus ka selliseid kontakte tekkinud, et kes on küll ütlevad, et nad ei ole ise võimelised oma lugu kirja panema, et kas on selleks liiga vanad või, või ei ole lihtsalt kirjade mehed, aga et rääkida võiksid küll ja nii olen ma ka mõnel pool käinud neid inimeste lugusid kirja panema, siin kodu-Eestis. Kuidas Siberi eestlased üldse suhtuvad sellesse, et keegi käib ja kogub nende pärimust? Siberi eestlased on tegelikult väga külalislahked, Siberis on palju kergem minna koguma, kui, ütleme kodu Eestis. Nemad muidugi võib-olla ei mõtle seda niimoodi, et me kogume kokku nende pärimust või nende laule või nende jutt niisugusena meid vastu ei võeta tavaliselt vaid meid võetakse vastu Siberis kui kallist külalist eestimaalt kodu Eestist. Ja selline tähelepanu kodu Eesti poolt on Siberi eestlastele kindlasti vajalik. Nad on väga õnnelikud selle üle, kui keegi tuleb nende juurde, tunneb huvi nende küla ja nende Lotuse vastu saadab neile pärast fotod, mille kohta näiteks sellel aastalgi ma olen saanud juba tänukirja vastu, et et ikka väga hea, et te meid meeles pidasite ja pilte saatsite ja ikka meid meelest teate. Ühesõnaga et neil on vastuoluline see, et pärast Eesti vabariigi taastekkimist on ju suhted kodu Eesti ja, ja Siberi vahel hõrenenud. Muidugi seda ei saa öelda, et nad on katkenud, sest osa sugulasi külastab ikkagi oma vööri sugulasi regulaarselt ja ei ole kuskile kadunud. Need suhted aga rahaliselt materiaalselt on lihtsalt keerulisem sõita. Siber lastel on keerulisem asju ajada, sest nad vajavad viisat peale kõige selle rahalise kulu ja loomulikult käiakse külas harvemini ja tänu sellele on siis iga teade kodu Eestist ikkagi teretulnud. Nähakse nagu saadikut kodu eestist või oma sugulaste sõprade juurest. Millised on sinu enda edasised tööplaanid seoses Siberi eestlastega? Tegelikult ei ole mul plaanis ainult Siberi eestlastega tegeleda, vaid ka näiteks polga ja jätka eestlastest üht-teist kirja panna edaspidi aga loomulikult jätkub ka Siberi eestlaste uurimine, praegu on käsil internetilehekülgede koostamine, loodame siis vähemalt siis 2005. aasta alguseks saadanud üles vähemalt mingitki Siberi eestlaste internetileheküljed kus on siis ka juttu sellest kogumisest uurimisest siis küladest endist statistilisi andmeid üleval ja nii edasi, see on üks töö. Siis koostan ma vanema luteriusuliste küla rõhkkova pärimusest väljaannet, mis tuleb artiklite kogumit ja mida võib ühtpidi ka nimetada Monograafiaks ühest külast või ühe külapärimusest ja kirjutan kindlasti nii mõne kogukonna pärimusest eraldi uurimusi kui mingeid üldülevaateid, näiteks plaanis on ka Siberi eestlaste sünni- ja ristimiskombestikus artikkel ja nii edasi ja küllap sellist uurimisteemasid juba jätkub. On sul veel midagi öelda Siberi eestlaste kohta? Võib-olla tahaksin kõige rohkem tänada kõiki Siberi eestlasi, kes seal mind Siberis vastu võtnud ja väga hästi kostitanud ja väga külalislahked olnud ja ka neid, kes siin kodu-Eestis on seda Siberi eestlaste kogukonna elu vedanud ja kelle jaoks on tähtis olnud seda pärimust ka talletada. Selline oli esimene varavedaja saade Siberi eestlastest, aitäh sulle, Anu Korb saatesse tulemast. Minu nimi on Ave Tupits. Aitäh kuulamast ja kohtumiseni.