Veel üks ajalugu. Joomine Marshall ehk maailma parim rüütel. Mängiv inimene, püha hurdakoer, nukker troopika, omakandi tarkus, paganad ja kristlased ängistus ajastul. Martin Lutter, indo-eurooplaste müüdid ja jumalad, kannibalid küla, Ameerika vallutamine, Martin keeri tagasitulek, saared ajaloos, juust ja vaglad, prantsuse revolutsiooni, kultuurilised lätted, raha või elu. George Washingtoni valehambad. Need kõik raamatud ja need 17 nimetust moodustavad raamatute seeria, mida tuntakse ka valge sarja nime all. Valge sarja raamatud kätkevad endas Lääne-Euroopa ajalooteadlaste mõtteid. Ja sellest tänases saates ajalugu saabki räägitud sarja koostaja Marek Tammega. Marek Tamm, ajaloolane, Eesti humanitaarinstituudi kultuuriteaduste lektor, Kirjastus varraku teadustoimetaja, ajakirja vikerkaar, toimetaja, ühtlasi ka siis Pariisi Ülikooli doktorant ja samuti doktorant Tartu Ülikoolis. Minu nimi on Kaarel Vanamölder. Marek Tamm on valge sarja toimetaja, kellele need raamatud mõeldud on? No kõigepealt, see sari sai alguse mõneski mõttes täitsa kunstlikust soovist bluueks üks raamatusari, kus ilmusid need teosed, mis mulle endale meeldivad, et ehitada selle kohad üles teatav intellektuaalne ruum, kus oleks endal mõnus olla ja kus saaks kreisi võõrustada. Ja ma ei mõelnud niivõrd sellele sihtgrupile kuigi loomulikult iga raamatu kirjastaja soov on, et raamatut loetakse. Kui nüüd tagantjärgi peale mõelda, kes võiksid olla need lugejad ja kes sul on olnud peamiselt lugejat, siis ennekõike ma arvan, üliõpilased ja mulle endale ongi kõige suurem hea meel selle üle, et ma näen, kuidas need raamatud on siginenud tudengite lugemisnimekirjadesse kas siis vabatahtlikud või juba kohustusliku kirjandusena. Ja minu meelest on äärmiselt tähtis, et vähemalt ajaloo tudeng et oma esimesed raamatut, mis ta ajaloost laev oleks huvitavat põnevat tema ajaloopilt, ei kujuneks liiga kuivaks, igavaks, liga faktikeskseks. Ja ma tahaks väga loota, et see põlvkond siin sellele idealisti, Jutnud see põlvkond, kes kasvab üles nende raamatute peal, et nende minevikukäsitluse üksjagu mitme ülbalisele huvitavam, põnevam kirevam kui selle põlvkonna oma, kellel see võimalus puudus, kes pidid lugema. Või saksa traditsioonis kirjutatud siukseid, kaunis kuive ja faktikeskseid käsitlusi, aga mille alusel siis sai see valik tehtud, on see puhtalt subjektiivne? Paratamatult iga valik on subjektiivne. Kui jällegi tagantjärgi katsuda kuidagi seda valikut põhjendada või, või õigustada siis kaks kriteeriumit kõige tähtsamat, esiteks see raamat, mis selles sarjas ilmub, peaks olema huvitav lugeda mitte ainult erialateadlastel, vaid ka liht lugejal raamatut või lõviosa neist, vähemalt on raamatuid, mis on ka mujal maailmas leidnud palju lugejaid, mida palju tõlgitud ja mis on omas valdkonnas juba klassikalised ja nii mõnegi kerge meistriteks tehtud film kas dokumentaalfilm või isegi mängufilm. Ja teine kriteerium on muidugi see, et nad oleks teaduslikult novaatorliku huvitavad uuenduslikud et neil oleks pakkuda uut ajaloolastele kas siis oma allikmaterjali poolest käsitletud asju, mida varem pole käsitletud või siis kama, mida ta loogilise lähenemise poolest, et analüüsimeetodeid mudel on ise uus ja huvitav. Et ühelt poolt loetavus, huvitavus, teiselt poolt teaduslik Novaatorlus, uudsus ja muu selline. Aga kes on need autorid siis lähemalt. Aga laias laastus on kahte tüüpi autorid ja, ja ka selline sari, mis püüab mingisugust noh, uudismaad harida on Eestis paratamatult kahesuunaline. Ühest küljest on siin nii-öelda klassikalised autorid, kes siis kirjutasid oma tekste, ütleme, sajandi esimesel poolel näiteks nagu näiteks klorlevist hoos või showstimisil Õiga, eks on Helsingi ja eesmärke, mis tutvustab neid tekste, mis on tänaseks humanitaar- ja sotsiaalteaduste klassika, millest ükski teadlane ei saa üle ega ümber. Ja teiselt poolt on siis siin sarjas autoreid, kes esindavad teaduse praegust sõna, kes on praegu tähtsalt praegu loetud praegu tõlgitud endiselt elus ja esilana rida autoreid, olgu see näiteks antropoloog, Clifford kiirts või Realoolased, José Šadži Šacle kohv, näettalisima Davis ja teised, kõik need, keda praegu palju loetakse, palju tõlgitakse palju, kommenteeritakse? Jah, et selles mõttes on sinna umbes kolmandik klassikalised autorid ja kaks kolmandikku siis tänapäeva autorid. Praeguseks hetkeks on ilmunud juba 17 raamatut siia sarja, mida on hakatud kutsuma valgeks orjaks. Palju neid veel on tulemas? Tegelikult see sari sündis minu peas juba juba päris kaua aega tagasi oli, nagu ma olen ülikooli läinud ajalugu õppima siis 90.-te algupoolel ja selle esimene raamat ilmus 97. aastal selleks Šachti piiramatki Marshall tehti maailma parim rüütel. Ja siis järgnes heiti paus, peamiselt seoses sellega, et ma läksin õppima Pariisi. Ja kui ma tagasi tulin 99. aasta lõpul, siis puusimas järel uue hoo sisse ja tõesti 99. aasta lõpust kuni tavaline on siis kokku ilmunud 17 raamatut, viimati siis Ameerika ajaloolase Robert Tartuni raamat George Washingtoni valehambad. Tavatu teejuht 18.-sse sajandisse. Ma arvan, et selle tsirka viie aasta kohta 17 raamatut polegi väga vähe, et, et see on päris selline paras kogus ja ise loodan küll, et see sari jätkab oma ilmumist, kuigi kindlasti mitte lõputult ja, ja ma isegi ei julge lubada, kas 17 uut raamatut lisandub siia, kuivõrd vest küljest rebib endalt palju vaba aega ja teisest küljest mingil hetkel ka mingi ring hakkab täis saama, mingi valik, autorid, mis tundusid mulle olulised, on eesti keeles esindatud ja ja siukest karjuvat vajadust. Seda rida lõputult jätkata nagu pole. Aga see, mis tulevik toob, on ebaselge ja ja loomulikult ei saa maha vaikida tõsiasja, et selle sarja väljaandmine sõltub ka suurest ära headest toetajatest. Et peaaegu kõik selle sarja raamatuid ilmunud toetusega olgu toetajaks olnud siis Advisti fond või prantsuse kultuurikeskus või ka Eesti Kultuurkapital. Nii et see tulevik selles mõttes sõltub ka muidugi jah, toetajate olemasolust, aga praegu on töös vähemalt viis, kuus raamatut, nii et vähemalt paar aastat kindlasti sari ilmub edasi. Kas sa tahaksid ka saladusloori kergitada, öelda, millised me võiksime jälle poodides otsima hakata? Olen olnud kombeks juga raamatu tagumisel lakal välja kulutada, järgmised raamatud viimase raamatusse, Romentartoni raamatu lakalan, maa hõigatud kaks raamatut kõigepealt klassikaline teos, saksa 20 sajandi ühe suurima sotsioloogi Norbert Eliase raamat tsiviliseerumis protsess täpsemalt selle esimene köide, teine küll ilmub ehk aastapäevad hiljem. Ja lisaks siis kahe tänapäeva nimeka prantsuse ajaloolase arretitaažiia Jacques Howelli Raamat mässu loogika ühest laste rõivia baarist Pariisist aastal 1750. Mis väga huvitav lugu siis selline konkreetne case, study vest, kumust, mis levis Pariisis 18 sandi keskel, mille järgi rööviti Pariisi lapsi. Ja töös on veel mõned tehnoloogilised raamatuid, koodiraamat, metsiku mõtlemise kodustamine, antropoloogia klassik, küll siiani elus, autor ja rida teisi, mida ma ei julgeks jama hüüda, sest kunagi ei tea, mis tulevik toob ja aga nagu öelda, viskustike on töös, nii et sai jätkub. Aga kas sul sellest reostan ka mõni enda isiklik suurem lemmik või sa võtad neid kõiki kui teaduskirjanduse selliseid esindajaid? Ma arvan, et eks nad mulle jah, lähedased paratamatult lähedasem juba näiteks üksi Šanglot, Schmidti raamat, pea, hurdakoer meeldib mulle sellepärast, et, et et see oli minu enda ajaloolase arengust päris oluline raamat, kui ma seda lugesin, siis hakkasin asjadest 15-l aru saama ja saatuse tahtel Jean-Claude Schmitt on praegu minu Te, olete juhendaja, nii et meie kontaktlähedane ja jätkub. Ja selles mõttes see teos on muidugi tähtis kohviraamat, raha või elu on ka ses mõttes tähtis. Kohvi lugemine oli mulle oluline, tema William kokkusaamine ja kokkusaamised on olnud olulised. Aga kokkuvõttes ja ma ei põlgaks, rästik autorit ei soovitaks kõike lugeda. Püsib praegu esile kaks raamatut. Räägi nendest natuke lähemalt, räägi sisust, mida lugeja sealt leiab. Mõlemad, nii Sangla Schmidti kusagile kohviraamatud on keskaja uurimused ja kus sellest võib ka mainida, et mitte kohviõpilane, nii et see on nagu ühe sellise koolkonna esindajad ja Schmidti raamat, pea hurdakoer on uurimus keskrahvakultuurist ja läbi ühe konkreetse näite. Tee läheb ühe päris pikantse loo, kuidas 13. sajandil hakati veel siis Prantsusmaa külas ootamatult pühaku pähe kummardama ühte hurdakoera. Ja see lugu on siis selline, kuidas üks peremees tappis ebaõiglaselt oma koera, kuivõrd kahtlustas teda oma lapse tapmises, ehkki vastupidi, koerobespidislast suurem maos kaitsta jahukesele koera karistuseks ja selle koera haud pärast seda, kui ülekohus oli selgunud, muutus populaarseks palverännakupaigaks ja seal hakati siis käima ennekõike selle eesmärgiga, et soovida tervenemist oma lastele. Seal oli nagu see lastekaitsepühak. Ja, ja see traditsioonilise komme püha kil foori ehk siis selle püha hurdakoera haual käimine muutus populaarseks, kestis sajandeid. Et kus mitt hakkas seda raamatut kirjutama, siis tal õnnestus leida veel viimased kajasid sellest traditsioonist, ehk siis 20 sajandi seitsmekümnendatel aastatel. Ja loomulikult on see nähtus on äärmiselt huvitav. Uurikas huvitavat nähtust äärmiselt huvitavalt, väga mitme nurga alt, väga mitmemütoloogilise keele abil. Nii ajaloolase, etnoloogi, semiootika arheoloogina ja tervikuna on selline äärmiselt kompaktne ja põnev ja uuenduslik uurimus siis sellest, kuidas inimesed lihtinimesed keskajal maailma nägid ja maailma tajusid jälle kohviraamat, raha või elu räägib keskaja liigkasuvõtjatest ka väga põnev materjal, ennekõike keska jutlus, tekstid, kus siis joonistub välja kaunis negatiivne pilt keskaja liigkasuvõtjast jälle kohv püüab siis analüüsida seda, kus toimub murrang, miks ühel hetkel ikkagi liigkasuvõtjad hakati rehabiliteerima mikspärast, kaupmees muutus üha nagu hinnatavamaks ametiks samal ajal, kui ta oli varasemal keskel olnud Põlval jälle kohvi, joob seda mitmete oluliste muutustega keskaja maailmapildis ennekõike seoses puhastustule sünniga 20. sajandi lõpus, kus siis korraga teispoolsus maastik muutus nagu kolmetiseks. Lisaks võrgule kevadisele oli ka puhastustuli ja see puhastustuli olist kaupmehe pääsetee. Et kui varem pold lootust pääseda igavesele elule, siis nüüd läbi puhastust olles võimalus tekkis, siis andis kohvi arvates nagu uut hoogu kauplemisele majandustegevusele. Sellega lõi pinnase kapitalismi sünnile juba usal. Need on veel selliseid toredaid pealkirju nagu kannibolide küla näiteks paganad ja kristlased, ängistus ajastul kust selliseid lennukeid, pealkirjade, millest need raamatud räägivad? Jah, ei pea, keerdu kõnelevad ka sellest, millest me sissejuhatuses rääkisime, jahele raamat võiks olla ka huvitav ja põnev mitte ainult siis ajaloolasele, vaid ka tavalugejale. Ja, ja need raamatuid mõlemad sinna valdkonda kuuluvad kõigepealt raamat ka nii palju küla analüüsi peal ühte siukest konkreetset juhtumit, 19 sajandi teisel poole Põhja-Prantsusmaal tot Fay külas, kus esmapilgul täiesti arusaamatult tapetakse ja piinatakse ennem julmalt, eks noor aadlimees ja pelgalt kas nad tulevad, hüüdnud, elagu vabariik. Ja katsub siis seda episid analüüsida, põhjendada miks see nii juhtus, kuidas aset leidis, väidetavalt seda mitte piinatud, mida te tapetud tas sõidutada, kus siis see pealkiri kani paljude küla ja väheneb rikastreerib nagu selle küla ja ütleme, 19 sajandi prantsuse talupoegade sellise maailmapildi näitab, kui tähtis koht oli seal juttudel kõlakatel, hirmudel, ängistustel jah, ikka, kus selline tavalise Maelan pidi rekonstruktsioon aitab tal siis ära seletada, kuidas selline juhtum ühe süütu aadlimehe jõhker tapmine võis aset leida. Ja teine raamat Erik Robetotsi, taganeda kristlased ängistus ajastul on juba klassikaline analüüs inglise hellinistilt klassikalised filoloogilt, kus ta siis püüab rekonstrueerida hilisantiigimaailmapilti ja konkreetsemalt vaadata siis, kuidas toimus üleminek siis antiikajastu maja, piidid, kristliku ajastu maailma pildile ja vaadata paralleelselt siis kuidas nägid maailma paganad, kuidas kristlased, millised olid erinevust, millised sarnasused ja huvitav on see, et näidata neid sarnasusi, mida sageli nagu kahe silma vahele jäetakse. Aga miks siis ängistus seal tegelikult tema hea sõbra, inglise luuletaja Audeni parafraase tsitaate staadioni kuulsast luuletusest ja jängistuseks ta peab seda aega sellepärast et see oli aeg, kus tõesti inimestel tuli korraga peale väga uut infot ja, ja väga palju uusi tõlgendusi maailmast ja see kõik kokku, tekitades parema pildi teaduse ja, ja igasugused hirmuunenäod, mida väga palju selle ajastu tekstides kohtab igasugused, võiks öelda kodukäijad või muud siukse teispoolsus, jõud, mis inimesi niimoodi rususid. Nii et, et tema nimetab seda aega hilisantiigi varakistes aeglaseks hängistuse ajastuks. Lääne-Euroopas pump või valdavalt Lääne-Euroopa teadlaste tööde seas on siin ka eks, Juri Lotmani raamat, kultuur ja plahvatus. Kuidas tema siia sattus? Ma isegi ei ole selle peale mõelnud, tema läks jah, tõesti on, aga mitte lääne autor. Sina pole tähtis mõista avaramat konteksti, et see sari sündis ja lisaks kõigele juba räägitule ka soovist edendada blogi ajalooteadus ja, ja teiste humanitaar- ja sotsiaalteaduste vahel. Et mind on alati nagu hämmastanud see hääleteaduse isoleeritus Eesti teadusmaastikul, et väga vähe kohtab sellist interdistsiplinaarsed ajalugu, kus oleks püütud lagunedes ajaloouurimuses kasutada etnoloogide meetodeid või sotsioloogide meetode mõõdikute meetodeid ja selles sarjas ilmunud päris mitu raamatut, kus on siis püüda seda dialoogi edendada, kus on siis kasutatud ajaloolises uurimuses erinevate sotsiaalteaduste meetodeid. Ja Lotman on minu meelest suurepärane näide sellisest dialoogist ajalooteadvusse ja teiste sotsiaalteaduste vahel sest meenutame, et ka sarja nimi ei ole mitte valge särgi, vaid ajalugu, sotsiaalteadlased. Ja latva konkreetselt siis arendab sellist semiootilise ajalookäsitlust ajaloosemiootika, et või semiootilise ajalugu. Lotman on ka sellepärast siis arvas, et mulle endale väga meeldib, et mina õppisin ülikoolis lisaks ajal hoolega semiootikut ja semiootika mul jätkuvalt tähtis ja ma leian, et ajaloosemiootika dialoog on üks huvitavamaid nagu võimalusi alateadvuse arenguks. Ja see raamatukultuur ja plahvatus, mis on mõneski mõttes Lotmani vaimne testament. See on tema viimane raamat, mis tema eluajal ilmus juba dikteeritud raamat, ent siiski nimede autoriseeritud ja kus ta võtab kokku oma arusaamad kultuuri uurimisest ka kultuuriajaloost ja kus ta rõhutab siis oma nii-öelda kultuuri dünaamilist mudelit, kus ta näitab, et kultuuri ajalugu on enne lõike, juuste ajalugu ja erinevate selliste ootamatute ettearvamatute protsesside ajalugu. Ja seal on väga palju ka ainete Venemaa kultuuri kohta, nii et ühtaegu Antsega mõnes mõttes selline Venemaa ühiste kultuurilugu. Sa oled mitu korda välja toonud seda, et need käsitlused on mingis mõttes uuenduslikud, milles seisneb sina, jah, mitu erinevat aspekti sõltuvalt raamatust uuenduslikkus võib seisneda selles, et on leitud mingit uut materjali, näiteks Carloginsburgi raamat, juust ja vaglad, ühe kuueteistkümnend sajandi möldri mahla, pilt. On huvitav, vähemalt esmapilgul selle poolest, et ta räägib vest Kuueteistkümnes andi Möldrist, Nokiast, kellest varem keegi mitte midagi ei teadnud. Ta oli esimene, kes avastas, need inkvisitsiooniprotokollid, mis räägivad sellest Melokyost, räägivad tema elust tema maailmavaadetest ja Kitzbergi, no vaata, ongi siis katse üles ehitada, sime noki maana pilt, nii nagu see nendest allikatest välja joonistub. Nii et see on selles mõttes uue hallik teabekäibesse toomine või samamoodi näiteks ka näedeli Simon Davis eramad, Nadagijai tagasitulek. On jällegi nagu väga uudse ja huvitava info käibele toomine, selle leidlik analüüs. Teiseks võib see uuenduslikkus teaduslik Novaatorlus väljenduda ka metetoloogias analüüsi mudelis. Näiteks kas või seesama Sangla Schmidti araabia hurdakoer on lisaks sellele, et on väga huvita rahvakultuurianalüüs ka äärmiselt inspireeriv näide, kuidas üldse ajalugu kirjutada. Näide sellist interdistsiplinaarsust, ajaloost ja sellisena ma arvan siiamaani väga-väga ja eeskuju või näiteks Hošadjeramat, prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted näitab, kuidas tänapäeval kirjutada kultuuriajalugu, et see ei ole mitte ainult kaunid kunstid ja muu selline heas mõttes butafoorika, vaid see on ka maailmapilt, söömine, joomine, unenäod ja kogu selline kultuuriilm. Inimest saadaksin surmani. Järgneval ülekuulamisel 16. veebruaril alustas peavikaar nõudmisega selgitada, kes on kõrgeauline jumal ning see vis välja otsese rünnakuni. Te ütlesite, et meie hinged pöörduvad tagasi kõrgeaulise jumala juurde ja te juba ütlesite, et jumal pole muud kui õhk, maa tuli ja vesi. Ja vot siis need hinged kõrgeaulise jumala poole tagasi pöörduda. Vasturääkivusi oli tõepoolest olemas. Menokio ei teadnud, kuidas vastata. On tõsi, et mõtlesin, et õhk, maa tuli ja vesi on jumal ei saa eitada seda, mida ma ütlesin. Mis puutub hingedesse, tulid jumala vaimust ning peavad seega jumala vaimu juurde tagasi pöörduma. Peavikaar küsis peale käies, kas jumala vaim, jumal on üks ja sama asi ning kas jumala vaim on nendesse neljas element, inkorporeeritud? Ma ei tea, ütlesime Nokia, ta jäi viivuks vait. Ta võis olla väsinud või ei teadnud ta ehk mida in corpore veeritud tähendab. Lõpuks ta vastas, mina usun, et meis, inimestes on kõikides jumala vaim see vaimar rõõmus, kui me teeme head ja vihane, kui me teeme kurja. Kas te mõtlete all, et jumala vaim on see vaim, kes tollest kaosest sündis? Ma ei tea. Tunnistage tõtt, alustas peavikaar taas järeleandmatult. Vastake sellele küsimusele nimelt kui te usute, nagu te ütlesite, et hinged pöörduvad kõrgeaulise jumala juurde tagasi ning jumal on õhk-vesi ja tuli siis kuidas nad kõrgeaulise jumala juurde tagasi pöörduvad. Ma usun, et meie vaim, mis hing pöördub jumala juurde tagasi sellepärast et tema andis selle. Kui kangekaelne see külamees oli varustatud kogu oma kannatlikkusega loogikaga, õhutas peavikaar Chambat istuma In vitro juuretundja menokiat uuesti mõtlema, tõtt rääkima. Ma ütlesin, vastas siis me Nokia. Et kõik asjad siin maailmas on jumal, mis minusse puutub, siis mina usun, et meie hinged muutuvad kõikideks maailmaasjadeks tagasi hüvitisi vastavalt jumala tahtele. Ta vaikis hetkeks. Need hinged on nagu inglid, keda koos jumalaga kujutatakse ning keda ta vastavalt nende teenetel enda kõrval peab ning osa, kes olid kurjad, ajab ta maailma mööda laiali. Carlo Kinsburg, juust ja vaglad, lehekülg 128. Mitu korda oled maininud sõna interdistsiplinaarsus, äkki seletad natuke lähemalt, mida see tähendab? Ja ma olen üsna veendunud, et humanitaarteadused moodustavad kokku sellise omaette terviku ja väga kunstlik neid erinevaid teadusharusid selle üldise humanitaarseaduste jaotuse sees nagu mehhaanilised liigendada ja ajalugu minu meelest on alati interdistsiplinaarne ajalugu selles mõttes, et selles uurimuses on kasutatud ka teiste naaber teadusharude analüüsimudelid ja andmeid. Olgu siis näiteks etnoloogia meetodid, mis minu meelest on äärmiselt viljakad, ajalooteadusesse puurid ajalugu etnoloogi pilguga. Nii nagu etnoloog oletame, läheb välitöödele mingisse külla mingisse ühiskonda kusagil Okjaanias või Aafrikas. Niisamuti võiks ju ka ajaloolane piltlikult öeldes minna ühte Prantsusmaa näiteks 16 sajandi külla, esitada seal samu küsimusi, mida esitab etnoloog. Loomulikult olen ele, mitte külla, läheb arhiivi ja esitab neid küsimusi on arhiivimaterjalidele või juba publitseeritud dokumentidele. Aga lihtsalt küsimustik võiks olla sarnane, et mikspärast me eeldame, et ajalugu peab rääkima ainult kuulsatest inimestest, poliitilistest sündmustest nii-öelda faktoloogiast, miks me ei võiks nagu kirjutada ka nii nagu etnoloog kirjutab oma uurimuste ehk teisisõnu küsitleda inimeste söögikommete kohta minu poolest kas seksuaalelu kohta selle kohta, mida nad arvasid valigi meestest teispoolsusest, kõigest sellest, mis huvitab tavaliselt etnoloogi ka näiteks sugulusstruktuurid, perestruktuurid, lastesse suhtumine vanadesse inimestesse suhtumine võiks seal ka ju ajalugu. Ja minu meelest kordan üle jah, ja ajalugu sünnib dialoogis erinevate humanitaar- ja sotsiaalteaduste harude vahel. Aga kas seda viis ja on siis võimalik üldse arhiivis küsida, et kas EKi ohtu, et sellised raamatud interdistsiplinaarse lähenemisega on pelgalt konstruktsioonid? Ajalugu on alati konstruktsioon, aga loomulikult ajaloolased ei ole selline vabadus nagu Netnoloogil ehk teisisõnu, ta sõltub oma allikatest ja on täitsa selge, et kui mul oleks ka soov kirjutada näiteks selline monograafia 16. sajandi näiteks Imastest Hiiumaal siis mul ei oleks võimalik seda Niibitaalsed konstrueerida, pole lihtsalt allikaid. Aga minu meelest interdistsiplinaarne ajalugu on ka näidanud, et tegelikult allikana rohkem kui me oleme tabanud näiteks Schmidti, Carlo, Kinsburgi, Nataly, Davis, Simon Davis ja teiste raamatud näidanud, et palju materjali lama Bachi vaikuses ja keegi pole neid uurinud, sellepärast olulisteks mingisuguseid möldrid, mingisugused talupojad, kes kummardavad koeralt seal nagu ajaloo teema. Aga just nimelt etnoloogi pilguga varustatud ajaloolane näeb selles parandust. Ja, ja minu meelest need interdistsiplinaarse uuringud on käibele toonud äärmiselt palju uusi materjale, mida varasemad põlvkonnad on ära põlanud. Minu meelest täitsa asjakohane tsiteerida seda piiblitsitaati, et ärapõlatud kivi asutud nurgakiviks ja seda minu meelest ajaloo teaduse viimase paarikümne aasta arengut elavalt tõestanud. Üheksandal ja 10. septembril 1792 tapetakse Orleansi linna vangid. Linnapea on rahvavaimustuses võimetu vaatemängu õudus rabab teda. Ta püüab rääkida, kuid nuuksed lämmatavad tähele. Ta katab silma. Jah, kuid rahvas sunnib teda vaatama. Ta näeb veresauna ja minestab. Ta viiakse ühte majja, kus ta jälle teadvusele tuleb. Ta püüab lahkuda, kuid teda hoitakse kinni. Ta ütleb, et tahab surra seaduse eest, kuid inimesed tema ümber ennast sedasi häbistavad. Ta väljub ja õudne vaatepilt, tallab kõik ta meeled. Veri, surm, kaeblikud, karjed, võigas, ulgumine laiali pillutatud ihuliikmed. Väljavõte kohtu protokollist. Hirmsam kui Itaalia unenägu on parim tunnistus õudustundest, mida võib inimestes põhjustada ootamatu arusaam vahemaa, mis lahutab teda oma liigikaaslastest. Ent 1007 92. aasta lõpust alates igavad rahvalikud surmasaatmist avad kaduma ning sakraalne dramaatiline piinamine loovutab oma koha ilmalikustatud ja moralistlikule sotsiaalsele tarbesüsteemile. Uutest hukkamisviisidest on kirjutanud suurepärase uurimise. Ras. Giljotiin soosib kiiret kohtumõistmist ning sellisena sobistasankilottidele. Ühtlasi võimaldab ta seeriaviisilist hukkamist ja seetõttu vajadus massimõrvade järele. Ent kõige tähtsam on see, et range giljotiini tera näitab uut suhtumist valusse. Giljotiini tegus ja kiire toimimine päästab ohvrid kannatusest. Vähemalt niimoodi arvatakse. Sellega saabub lõpp pikkadele piina ja agoonia vaatemängudele. Giljotiin Desakraliseerib süüdimõistetu surma ega häiri vaatajate meeli. See vähendab hukkamis õuduse miinimumini. Tapalaval etendati näitemängust pöörasuse puudumise tõttu. Pedagoogiline üritas, kuid samas ei minet ohver võimalust oma tegu kahetseda. Viimastes sõnade žanr õitseb varasemast veelgi enam. Aeg, mis varem kulus ohvri Martüüdiumiks, on nüüd tema surmaeelse analoogi pärat. Tõepoolest, sakraalsust on väga raske välja tõrjuda. Ta hiilib kohe sisse uue rituaali traageldas kohtadest. Kuid see on juba hoopis teine lugu. Allen näen kannibalid küla lehekülg 116. Millal võib hakata rääkima Ojala teadvuses interdistsiplinaarsust, uurimissuunast? See sõltub sellest, kuidas me seda interdistsiplinaarsust määratleme tegelikult juhele teadus, kuidas sündis teadusena ehk siis ülikooli distsipliinina 19. sajandi keskpaiku Saksamaal siis ta rõhutas Nende naaberteaduste olulisust, aga tollane mudel, mis kehtib laias laastus Eestis siiamaani, on selline, et ajalugu on selline teadvus. Kui kuninganna selline keskne teadus sisaldab, ridasid abitsipliine nagu näiteks nagu näiteks vaatame Tartu Ülikoolis ajaloo osakonna struktuuri, siis on seal ajaloo, õppetoolide, sisendit, noloogia arhiivindusse, muud sellised abidistsipliinid ja, ja minu meelest on seal nagu eksida mudel, aga millisena sina oled õppetoolid paigutaksid õppetooli paigutada, sest ma ei tea, kas seal on pragmaatilised administratiivsed probleemid, aga ütleme sellise sotsiaalteaduste üldise mudelina ma näeksin ikkagi Titis pinne võrdsed ühest küljest loomsed ja võrdväärselt teistega, keegi ei ole kellelegi abidistsipliin, et justkui nagu etnoloogide peamine panus on see, et anda loolastele veidikene abi. Võib olla ka vastupidi, et hoopis ajaloolaste ülesanne veidike abi pakkuda etnoloogidele. Pigem on selline võrdväärne mudel oluline ja selline arusaam sellest, et dialoog erinevate humanitaar- ja sotsiaalteaduste vahel võiks toimuda võrdsetel alustel see arusaama minu meelest Läänajale teaduses viimase kahe-kolme kümnendi nagu tulem ja siin on väga tähtis roll, on kindlasti prantslastel prantsuse Kulzelenaalide häälogolkonnal, kes ühena esimestest juba 20 sajandi kolmekümnendatel aastatel hakkas edendama seda interdistsiplinaarsed, ajalugu ja tänapäevaks on enamikes riikides muutunud üsna üldaktsepteeritavamaks. Annaalide koolkond on ka valge sarja puhul oluline märksõna ehk paari sõnaga lähemalt tallaalide koolkonnast kes sinna kuuluvad. Anaalide Kolkonnal kaunis ebaselgete piirjoontega nähtus, tema sündinud üsna täpselt dateerida aastaga 1929. Suusaajaloo ajakiri Annal dist elanikkonna, mitte sotsiaal, sotsiaal ja majandusajaloo anaalid. Ja seal asudes kaks noort aja loolest mark blokialise Faiva ja nende soov uue ajakirjaga oli kehtestada uus arusaam ajaloost, mis just nimelt oleks interdistsiplinaarne huvituks pikkades protsessidest ja ei pööraks tähelepanu mitte niivõrd üksikinimestele, vaid inimmassidele, uurida rohkem majanduslik ja ühiskondlik-ajalugu ja vähem poliitilist ajalugu. Sellest initsiatiivist võrdsus tõesti pärast teist maailmasõda päris mõjukas koolkond, kes sai endale oma ülikooli siiani Pariisis, tegutseb nende institutsionaalne baas ja tänaseks Prantsusmaal noh, selgelt nagu mainstream uurimise koolkond. Ja neid tõesti algusest peale huvitas, kas avatust teistele sotsiaalteadustele ennekõike esialgu majandusele, sotsioloogiale, hiljem kaid, noloogiale ja teistele seadustele ja sinna Päeval kuuluvad nende autorite hulgas, kes siin sarjas on esindatud näiteks seesama Shakla kohv keda võib pidada sele Kolgade üheks aastaks liidriks. Kõrges eas tänavu tähistas oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Samuti kuuluvat seatakse Hošadjee näiteks Šangladžeut ja otsapidi mitmed teisedki autorid, kas siis selle läbi, et nad peavad anale oma eeskujuks või ka seeläbi, et nad tõesti on nendega olnud seotud oma artiklite oma teadustööde kaudu. Annaalide koolkond on üks suund, milliseid on veel tänapäeva Euroopas. See pilt on kaunis kirev ja sõltub riigiti väga sageli sõltuv enese määratlustest näiteks väga mõjukas suund. Eriti kaheksakümnendatel oli itaallaste nii-öelda mikroajalugu mikrostoria ja siin sarjas esindab seda Gallo Kinspordi raamat, juust ja vaglad. Ja siiamaani see mikroajalugu on päris populaarne üha enam ka väljaspool Itaaliat, näiteks näiteks Põhjamaades on ta päris hästi juurdunud. Siis on üks selline mõjukas suund, mis kassas ka välja esmajoones naalide koolkonna rüpest, kuid paralleelselt ingliskeelses maailmas tuntud nimetuse all antropoloogiline ajalugu. Ja, ja siin on selles sarjas näiteks Mašassaalintsi raamat saared ajaloos üks näide ajaloolisest antropoloogia-st ja samuti kaudselt, aga see samale kohviraha või elu liigitatav antropoloogilisi ajaloo all see siis ajalugu, millest me juba rääkisime. Ajalugu, mis püüab uurida minevikku, andro bioloogiliste meetoditega. Palju räägitakse viimasel ajal eriti inglisekeelses maailmas nii-öelda uues kultuuriajaloost ju catcherwachis tuli ja selle suuna alla, mis siis huvitab ennekõike inimeste maailmapildi sellisest sümboolses kujutuslikust mõõta, sest et juuri kultuuriajaloo all mitte ainult kultuurilisi, mingeid artefakte ja muud sellised huvitab vist inimeste nagu vaena pildist. Ja siia alla kuulub näiteks. Aga nagu öeldud, sagelasena siltide küsimus ja üldiselt kokku võetud, iseloomustab tänapäeva eesrindlikumad ajalooteadvust ühelt poolt sama avatus vaatus teistele sotsiaalteadustele, avatus dialoogile ja teiselt poolt kahvatus siis lugejale, et nüüd raamatut kirjutatakse köitvalt ja mõeldes mitte ainult oma kolleege mõeldes ka laiemat publikut. Ma arvan, et lõviosa selle saare raamatust on tõesti kirjutatud, nõnda et seda võiks lugeda ka inimene, kel puudub ajalooline ettevalmistus, kes pole õppinud ülikoolis ajalugu, kes lihtsalt tunneb huvi mineviku kultuuride vastu. Ja tegelikult rõhutaksin, et, et siin sarjas ilmunud raamatut ei ole kõik ajaloouurimused ja nagu öeldud, et sarja nimi kena lugu, sotsiaalteadused ajalugu on küll juht positsioonis, aga samas ma katsun ka siin tutvustada teiste sotsiaalteaduste uurimusi. Näiteks siin on ilmunud 20 sajandi silmapaistvama etnoloogi Claude Lewist Hossi raamat Luke troopika misena etnoloogi päevik ja ajaloos ei räägita ega näiteks Clifad, Kirtsi raamat oma kandidaate, kus on tänapäeva kõige silmapaistvama Ameerika antropoloogi raamat, mis jällegi regiajaloost vaid vaid etnoloogiast nii teoreetilisest kui praktilisest küljest. Ja akne raamat esindab semiootika ja nagu oldi ilmusel sotsioloogiline, arvati liias raamat, nii et on, on tõesti lisaks ajalooraamatutele ka tutvustada siis huvitavamaid raamatuid teistest sotsiaalteadustest. Meil veidi hiljem võtab ärritunud poeet vee end kokku ja vastab taevastele mõistatustele mitte vastusega, vaid ära Pilamisega rea vastamatute vastu mõistatust veel, mis peavad paljastama küsimuse tobedus stiilis, kui palju ingleid mahub nõela otsa peale seisma? Tahtsin vastata talle, kes küsis, roni teed pidi taeva ja vaata, kui kaugele on üks taevast teisest. Tahtsin ütelda talle. Loe mulle kokku kõik asjad, mis varjul maa sees. Ma vastan talle, olgugi et ta on hull. Ütle, kui palju oleme talunud rõhumist taevas, mis nuheldakse. Ütle, kui palju on maailmas viljateri süüa, mis võime? Ütle, kui palju on metsades puid kütamis, võime, ütle, kui palju on elektripirne ida ja lääne vahel. Ütle, kui palju on teiega on täis, mis teed. Mille peale luuletaja solvunud välja vilistatud, laane ja löödud vastab. Anna siia teekann, mina lähenen palvuseks pesema mullasest pilgarist piisab. Ja lahkus sündmuskohalt. Clifford kriits, omakandi tarkus, lehekülg 155. Sinna toimetatud valge sari on meie teadusmaailmas üsna uudne nähtus. Kuivõrd erineb see pilt teadusmaailmas nii Eestis kui siis ka läänes, eks selle sarja asutamise impulss seal kindlasti ka soov edendada kohalikku ajakirjandust. Ja, ja ma loodan, et, et just nimelt see noor põlvkond, kes neid loeb, saab inspiratsiooni, et avardada seda minevikku, pilti, mis Eestis on siiani domineerinud ja tuleb tunnistada, et tõesti selliseid raamatut mis on ilmunud selles sarjas, selliseid raamatuid Eesti ajaloolased pole, siin ei kirjutanud. Eestis jätkuvalt domineerib selline ajaloo, kirjutas, kus uuritakse mineviku suurmehi poliitikat, ka majandust hoidutakse lihtinimestest ja nende maailmapildist, millest suurem osa selle sarja raamatu tõid räägib ja samuti iga ajalookirjutus on meil jätkuvalt klassikaline ka ses mõttes, et ta ei hooli suuremat tavalugejast, kirjeldatakse yldiselt kolleegidele vähem siis laiale publikule. Ja, ja ma loodan tõesti, et seal sariananud impulsse ka siinsele kirjutusele ja mõningate esimesi õisi esimesi vilju isegi vaikselt täheldanud siin-seal. Minu meelest on meie üks peamisi püüdlusi võiks olla peamisi püüdlusi lahendada Eestis valitsevat ajaloo kirjutamistraditsioone, nagu Läänes, domineerival ajakirjandustraditsioonile, loomulikult mitmed objektiivselt tingitud erinevused, lõhed alustada sellest, et mina olen küll see oli pool saadet isoleeritud küll mitte absoluutselt, kuid laias laastus isoleeritud mujal maailmas toimuvast pärast taasiseseisvumist kalevlaste esmane kohustusi kodanikena arvustada objektiivse tõelise ajaloopildiga ja mõnes mõttes võib öelda distalased siiamaani siis ligemale 15 aasta vältel on olnud tegevuses nii-öelda minevikku valgete laikude täis kirjutamisega. Põhiaur on läinud nagu selle sotsiaalse tellimuse peale. Et Eesti ajaloolased on võrreldes oma lääne kolleegidega märksa suuremas sõltuvuses avalikust arvamusest, et pidevalt on tunda peas mõtet sellest ora selja taga, mis ütleb, et nad öelge meile, kuidas tegelikult oli et ei saa uurida mingisugust möldri maale pilti, kuidas 10-st teemast sellepärast et see ei huvita, sellepärast et isegi kui huvitaks, nad ei oska proovida, nemad tahtsid ikka teada, kuidas selle pätsiga lood olid. Ja selles mõttes Eesti ajalugu on äärmiselt nagu politiseeritud tiritud sellisesse ühiskondlikule väljale ja isto teadus tervikuna märksa vähem autonoomson. Teadusautonoomse ses mõttes, et see ei ole selline teadusharuvaldkond, kus inimeseks rahulikult uurida seda, mis talle endale oluline tundub. Ja ilm, mõtlemata selle peale, et mida nüüd lihtrahvas sellest arvab, selles mõttes, et mitte alluda sellele publiku diktaadile mis nõuab, et objektiivset ajalugu, mis me teame, on põhimõtteliselt vastu mõistetes ja näen siiamaani, kuidas suur osa iste halvast energiast kulub igasuguste üldjoosta ja õpikute kirjutamise peale. Et küll nõuad kooli tuusiaal õpikut, küll rahvas uut Eesti ajalugu ja sellises olukorras on muidugi raske arendada sellist uuendusliku ja, ja novaatorliku a'la kirjutas, mis võib tunduda paljudele lihtsalt kentsakas. Milleks uurida mingisuguse pisiasju, kuigi tuleb rõhutada, et ka pisesed omavad tähtsust. Nii et jah, selles mõttes see olukord paratamatu ja oleme ülemineku perioodil, kus ühest küljest oma tegeleda nii-öelda fundamentaaluuringutega, anda rahvale tema ajalugu, nagu ütleb kulu väljend ja teiselt poolt siis katsuda ka tegeleda nende probleemidega, mis tunduvad olulised ajaloo teaduse enda seisukohast, mitte siis ühiskondlik arvamus seisukohast. Sa ütlesid siin vahepeal rasked sõnad, et ajaloolist tõde ei ole olemas, kuidas ei ole, kõik ju teavad, et on või on see viimase aastakümnete mõtteviis. Kui täpsustada, siis ma ei öelnud, et ajaloolist tõde pole olemas, vaid ma ütlesin, et objektiivset ajalugu olemas ajalooline tõde on kindlasti olemas, küsimus on selles, kas ta meile kättesaadav ja mina väidan, et ta ei ole meile kättesaadav sel lihtsalt põhjusel, et ajalugu uuritakse alati tagantjärele lähtudes ühe poolikutest, katkendlik kest allikatest, lähtudes ajastu nõudmistest, mida siis ajastuma ajaloolasele esitab, nii et see illusioon, et me suudame panna minevikku kirja nii nagu see tegelikult oli, on võimatu sama võimatu nagu koostada maailmakaarte üks ühele. See lihtsalt ei ole võimalik. Mis ei tähenda, et seda poleks olemas olnud. See tõepüüdmine ei oleks ajaloole selle nagu taotlus. Ajaloolane, kes ütleb, et tõde ei huvita ajaloolane Allan ütleb, et ta kirjutab tõde ei ole samuti ajaloolane. Olen see, kes taotleb tõde. Ja Eestis on muidugi asjad veidike nihkes, võrreldes jällegi lääne arusaamadega. Mis seletada lähiminevikuga, kus tegeldi ses jõhkra võltsimisega, milles kõik said aru ja loomulikult inimene, kui ta näeb, et algu võltsitakse ta kohe enesekindel, et, et järelikult on olemas ka tõeline ajalugu, et see võltsi nagu ära kaotada. Aga ei anta aru, et tegelikult asi lihtsalt ei ole olemas tõene ja vale ajalugu olemas erinevate ajalookäsitlused, üksn, tõesem, teine vääram ja, ja ajalugu on siis kui olemuselt tõlgendav teadus mitte selline täppisteadusmeele suutelised ajalugu kusagil labor sekustreerima, nii nagu see tegelikult oli. Ja kui me ise mõtleme omaenda argielu peale, siis me näeme, et paralleelselt eksisteerivad mitmed tõed. Et Jaanus, ühte tõde, isegi enamik meist mäletab näiteks meie taasiseseisvumisprotsessi ja me nägime, kuidas seal ajaloos endas valitsusi mitmed õed oli. Rahvarinde tõde oli Eesti komitee Eesti kongressi tõde. Raske tagantjärgi öelda, et kumb esindas seda ajaloolist tõde. Nii palju inimesi pole vaatepunkte ja, ja loomulikult USA ajalooteadust, nii nagu seda praegu Läänes mõistetakse, on oma loomult paljudele bluuralistlik ei püüta kirja panna ühte ainsat tõde, vaid pigem pane kirja palju tõdesid. Valge sarja raamatud räägivad enamasti mõneti kaugemast minevikust, keskajast ja siis kuni varauusajani välja. Kas interdistsiplinaarsed lähenedes oleks võimalik uurida näiteks 20. sajandi ajalugu, näiteks 39. neljakümnendat aastat Eestis? Loomulikult jah, ka lähiajal, kui interdistsiplinaarset uuritud on kirjutatud näiteks Läänes muidugi ennekõike põnevat uurimisnäiteks unenägudest kolmandana kriisi ajal või näiteks söömisest, joomisest, esimese maailmasõja ajal ja muud sellised uurimusi isegi seksuaalelust kusagil esimese vaenlase kaevikutes. Nii et see dimensioon on täiesti olemas. Ma isale seda meelde, et lähiajalugu ei ole päris klassikaline ajalugu ja selles mõttes ta on pigem hübriidnähtus erinevatest valdkondadest, olgu siis uurijast, ajakirjandusest, sotsioloogiast, politoloogiast ja siis ajaloost. Kuivõrd laialdane, uurib sündmusi, mis esiteks ei ole veel Allikaliselt täiesti kaetud, paljud arhiivid on suletud, ei pääse ligi. Ja teisest küljest, pooled inimesed on elus minu arvates vurdikaid asju ajalooliselt siis, kui nad on, on noh, piltlikult öeldes surnud kadunud vahetu kontakt selle mineviku ja oleviku vahel. Muidugi tahab mingeid vastuolusid, olete interdistsiplinaarsed, ei saaks uurida mingit aega, kõiki saab uurida ja ja, ja mispärast siin sarjas võib-olla domineerib rohkem keskhaige varauusaegse, siin on kaks põhjust, vähemalt esiteks subjektiivne põhjus, et ma ise uurin pigem vanemad perioodi ja paratamatult see valik väljendab siis minu meeldumust. Aga teiselt poolt ja mis on ka oluline põhjus, on see, et kui vaadata teaduse arengut viimase poole sajandi jooksul, siis tuleb tunnistada, et kõige huvitavamad arengud kõige novaatorliku omad mõtted on välja käidud just keskaja ja vara Usaja uuringute raames. Et kellektsionaalide koolkond oma sünnist peale oli selgelt keskaja ja varause kestne Kolganud, nii mark blokulise Fer uurist just nimelt vastavalt kesk- ja varauusaega. Ja, ja see traditsioon mõnes mõttes kehtib siiamaani, et aga minu arvates kõige põnevamad ajaloolased uurivad pigem vanemad ajalugu. Mainisid juba paaril korral, et sa tegeled rohkem keskajaga, millest sa kirjutad oma doktoritööd. Jah, ma olen tõesti niimoodi erialaselt medivist keskuurija kes ka ajalugu puudutava doktoritöö, mis seal niimoodi lõppfaasis käsitleb väga suurt ja ambitsioonikat teemat. Lühidalt võiks olla sõnastatud nii, et see käsitleb tõe ajalugu, mis see ja kui minu käest küsitakse, mida suurits enamasti ütlevad urin, tõde inimkeeli seletatuna tähendab see see, et me uurime neid erinevaid mehhanisme, meetodeid, mille abil kõrgkeskajal 12 13 sajand toodeti tõde. Ehk teisisõnu uurin erinevaid kohtupraktikaid, inkvisitsiooni, kohut, portaali kohut, urin erinevaid pihipraktikaid ja urin erinevaid eksortsismi praktikaid. Kõiki neid kolme valdkonda ühendab see, nende keskmes on need ülekuulamine, dialoog kahe inimese vahel ja selle dialoogi eesmärk on selgitada välja tõde. Nii nagu näiteks inkvisitsiooni kohtuse visiit oli eesmärk läbi oma küsimuste läbi muude tehnikate läbi piinamis, näiteks on tema eesmärk jõuda jälile tõele. Niisamuti pihitoolis pihiisa ülesanne oma küsimustega on saavutada tõde. Selle patustaja tõde ja väiksemalt sismi rituaalis, mis sambla ootamatum, mis on eksortsismi. Eks ole siis kurjade vaimude väljaajamine, eksortsismi rituaali käigus toimub üldreeglina asedialoog siis selle kurja vaimu välja ajava preestri ja selle kurja vaimu vahel. Ja sageli on see ei olnud päris pikk, vähemalt nii, nagu ta keskaegsetes allikates välja joonistub. Ja kus siis kütt asjaga, kuna ta käest teada saada, miks sa sinna läksid ja sageli ka muud infot ja sageli isegi siukest infot, et kuidas seal teispoolsuses elu käib. Ühesõnaga, eesmärk jällegi sa oled tõde. Ja minu selle töö hüpotees on see, et see kõik need erinevad kolm rituaali näited tõetootmisest tegelikult kõigis selles kolmes rituaalis tõde mõnes mõttes juba teada on teada see, et tegelikult süüdi ketser teadlased patustasid teadlaselt, kurat, on halb. Et mõnes mõttes keskelas perioodil mil nagu tõdeli teada, tõdeli ilmutatud tõdele piiblis kirjas, kas sina uurid Lääne-Euroopas või on võimalik ehka otsida selliseid jälgi Vana-Liivimaa keskajaloos? Mina olin Lääne-Euroopat eranditult ehk teisisõnu allikmaterjalid pärinevad Lääne-Euroopast ja Vana-Liivi lahte, Pole nii-öelda ühtegi Sedalaadi allikat, et meil on küll üksikud viited näiteks Ordaali kohtu kohta, 13. sajandi Nortali koos on siis selline kohuskusse ei otsusta mitte kohtunik, vaid ustav jumal, et inimene, keda kahtlustatakse mingis kuriteos siis anti jumala meelevalda, ehk siis visati vette või antidele tuline ora kätt ja muid asju, mis siis pidid paljastama tema süütuse või süü. Ja sellist juhtu midagi Eestist Vana-Liivimaal teada. Aga eksortsismi üritustest ei ole minuteada midagi teada peale selle, et lihtsalt liturgiliste tekstide siis me näeme, et kõik seal siis, kui vaimulik amet eksisteeris maa liival, aga konkreetseid juhtumeid ei tea, nii et me oleme selles mõttes klassikaline mediviski, suurib Lääne-Euroopa keskpaiga. Aga suur aitäh stuudiosse tulemast keskaja teemal, ma arvan, me kohtume üks kord siinsamas saates veel kord. Sõjamehe teine kohustus on vapper meel. Vaprus see on võidelda ja püüda võita, kuid seda siiski teatud reegleid järgides. Rüütel ei võitle nagu maamats. 1997. aastal, kui Angla normannid pidasid vihast võitlus prantsuse kuninga vastu tuli Joomla Marshalli sedaga Flandria Grafile meelde tuletada. Kuna buduaarile oli kasutada oma sõltlaste sõjas salk, tegi ta ettepaneku ehitada külaelanikke punkrites kaitsetõke. Nii võiksid rüütlid selle varjus vastase rünnakut oodata. Ja Marshall polnud sellise ettepanekuga nõus. Panda, kui need vankrid hoopis laagriplatsi servas, nii et jalamehed segama ei pääseks. Talumehed uidelgu talumeestega. Meestel, kelle jaoks relvade käsitlemine on ametiks ja auasjaks, pole kindlustust vaja. Nemad ründavad vastast kavaldamata, hoolitsevad selle eest, et neid ei peeta kavaldavateks revasteks, vaid lõvideks ründavad lagedal väljal, keeldudes igasuguses kaitse varjust avalikult lahingurivis. Vaprameelne, ärge otsigu kaitset muus kui oma lahinguratsu osavuses oma raudrüü headuses ning endaga rünnak rivis seisvate omasuguste pühendumuses. Au mõiste sunnitada, lausa sõgeduseni vapper olema. Selle hulljulguse tõttu taunisid kaaslased joomi vennalikult Camiini sõdada Montmire müüride all. Ta minema sellega liiale, kindlust kaitsvat kaljusse uuristatud kraavist viisi üle üksainus käsi toeta kitsas ja libe sild. Silla küürul varitses 10 piikidega relvastatud meest. Tormas galopis takistuse peale ja seal tegi hobune ootamatult tagasipöörde. Oleks ta vaid kahe sõrme jagu kõrvale kaldunud, oleks see, keda ta seljas kandis, kuristikku langenud seal ette vaatamatusega sai le Marshal hiljem uhkustada. Noort anriid õpetades ärgitas Joom teda just sellistele ohtu eiravatel ettevõtmistele. Ja oli alati valmis oma õpilasel eksimuse korral appi sööstma ning sel moel iseenda kuulsust kasvatama. Showsti Pi Joomlemashal maailma parim rüütel lehekülg 89. Veel üks ajalugu.