Tere, armas raadiokuulaja sügisene aeg, mil valitsevad pimedad ja vihmased ilmad on Eesti rahvakalendris hingedeaega. Siis oodatakse koju surnud esivanemate hingi. Hingedeaega on reeglina tähistatud oktoobris-novembris enne mardipäeva. Teisalt on arvatud, et hingedeaeg algab juba pärast mihklipäeva või eelnev hoopis vahetult jõuludele. Kingid aja sisse kuulub hingedepäev, mida tähistatakse teisenenud novembril ja üldiseks tavaks on praegu lahkunute mälestuseks küünalde süütamine. Arvati, et hing võib kehast ajutiselt lahkuda näiteks magamise või haiguse ajal samuti inimese enda kujul või tuulispasa või hingeloomana. Kui inimene suri, lahkus hing kehast jäädavalt. Eetris on varavedaja teine saade ja teemaks on surmakultuur. Mina olen Ave Tupits. Tänase saate külaliseks on rahvaluuleteadlase doktor Tiia Ristolaineni keda mul on hea meel tervitada kahel põhjusel. Esiteks oled sina see inimene, keda ma kohtasin kõige esimesena, kui ma tulin kunagi keskkooli ajal rahvaluule õppetooli. Ja teiseks oli minu kõige esimene rahvaluulealane uurimus otsapidi seotud sinu uurimisteema surmakultuuriga. Kas sa võiksid paari sõnaga öelda, kuidas sa sattusid just surmakultuuri uurima? Sest see ei ole ju kaugeltki mitte kõige lihtsam uurimisteema. Tere, kõikidele raadiokuulajatele ja sulle, Ove. Mina hakkasin surmatemaatikaga tegelema ülikooli ajal, kui ma tulin õppima eesti kirjandust ja rahvaluulet. Ja minu juhendajaks sai kadunud professor Eduard Laugaste, kelle juurde ma läksin palvega, et ma saaksin uurima hakata eesti pulmakombeid. Aga tuli välja, et pulmakommete temaatika ka on juba väga suures osas läbi uuritud ja seetõttu soovitas professor laugastamal tegelema hakata matusekommete analüüsiga. Ja kuna minu õppimisaeg langes üheksakümnendatel aastatel niisugusesse ajajärk, kus toimus siis nii-öelda vabanemine ja seetõttu ka kõik rahva usundiga seotud teemad leidsid kiiresti tudengite ja magistrantide poolt käsitlemist. Ma olen tegelikult õnnelik, et ma jõudsin selle teema juurde, sest see teema on väga suuresti intrigeeriv. Esitab väljakutseid, võimaldama suhelda inimestega ja tungida ka sügavuti. Tee sellesse maailma, mis tegelikult inimest ümbritseb, sest ilma eluta ei ole surmaja ilma surmata, ei ole elu. Ma nüüd esiteksingi sulle ühe intrigeeriva küsimuse, kuidas sa defineerid surmakultuuri ja kuidas seda teised defineerinud? Surmakultuur on tegelikult eesti teadusloos suhteliselt uus termin ja mina oma surma kurtuuri teemakäsitlustes olen lähtunud Soome usundiuurijast professor Juha Pentti käisest kes on siis defineerinud soome materjali põhjal surmakultuuri. Ja minu arvates eesti materjali põhjal on surmakultuur defineeritav järgmiselt. Tuura surmaga seotud uskumuste ja käitumisviiside süntees, mis põhineb sotsiaalsetel lepingutel, ehk siis, kui me ütleme teisiti surmaga seotud sotsiaalsete lepingute süsteem, mis väljendub muu hulgas uskumustes ja kommetes. Ja see on üsna lai definitsioon, mis peaks hõlmama kõike surmakultuuriga seotud alateemasid. Ja ma võin öelda, et Eesti usundiloos tegelikult don surma uuritud ja küll on uuritud juba 19. sajandi lõpus, 20. sajandil ja väga paljud eesti usundiuurijad on sellel surmakultuuri eritemaatika all peatunud ja ka tänapäeval tegelikult kaks niisugust põhiuurijat. Marju Kõivupuu, kes on siis surmakultuuri käsitlenud lokaalsel tasandil, see tähendab, uurides Lõuna-Eesti matusekombeid ja surmaga seotud uskumusi ja tavasid. Ja Argo Moor, kes on uurinud siis ka surmaga seotud psühholoogilisi aspekte, muuhulgas millal hakati surmakultuuri uurima mujal ja millal see täpselt siis jõudis Eestisse. Surmakultuuri tegelikult maailmas on uuritud ikkagi juba 20. sajandi teisel poolel ja võib öelda, et kui Ameerikas surmakultuuri hakati uurima juba tähendab ajajärgul peale teist maailmasõda siis näiteks niisugusest euroopaliku surmakultuuri uurimisest saab rääkida suures osas 60.-test aastatest tänu prantsuse uurijale Filipparieele ja kui rääkida Skandinaaviamaade surmaga tuuri uurimisest, sest siin kindlasti on üheks esimeseks tuntud uurijaks professor Juha Pentti käinen, kelle doktoritöö Põhja-Euraasia surnud lapse traditsioonist ilmus 68. aastal. Oskad sa öelda, palju on hetkel surmakultuuriuurijaid? Eestis sa juba nimetasid kahte? Jah, ma võin veel kord selle juurde tagasi tulla, et tegelikult on väga suur hulk eesti uurijaid, kes uurivad surmakultuuri üht või teist aspekti näiteks matusekombeid, Kaukaasia eestlaste surmaga seotud tavasid ka väliseestlaste surmaga seotud tavasid näiteks niisugused uurijad nagu Marika Mikkor siis kindlasti Eesti Kirjandusmuuseumi uurijad Mare Kõiva. Mall Hiiemäe on uurinud üht või teist aspekti, mis on seotud surmakultuuriga ja siis eelpool loetletud juba Marju Kõivupuu ja, ja Argo Moor, keda ma pean nagu tänapäeval ühtedeks olulisemateks Eesti surmakultuuri erinevate aspektide uurijataks. Kas sa näed surmakultuuri uurimisel ka sellist helgemat tulevikku, on inimesi peale tulemas, kes tahavad uurida just surmaga seotud kombeid, uskumusi või on see hoopiski taanduv tendents? Ma ei usu, et seal taanduv tendents, sest Ma olen ülikoolis lugenud mitu aastat Eesti surmakultuurikursust ja eelmisel aastal ma pakkusin seda siis internetikeskkonnas kursusel osalejaid oli umbes 40 Need, kes ka edukalt selle kursuse lõpuni käisid ja nende hulgas oli väga palju andekaid noori, kes tundsid huvi selle surma temaatika vastu ja küsisid ka nõu erinevateks surma temaatilisteks. Uurimustega tahtsid siis kirjutada ja uurida oma seminaritöödena näiteks, aga mitmed ka lõputöödena ja, ja praegu on mul ka üks juhendatav skandinaivistikast, kes kirjutab, siis magistritööd surmaga seotud, sest et ma arvan, et see pakub tänapäeva noortele väga palju huvi ja ma arvan mitte ainult kitsalt eesti surmakultuur, vaid ka surma tuur rahvusvahelises kontekstis, võrdleva uurimusega. On see midagi ainult noortele uurijatele või ka hoopiski vanema põlvkonna uurijatele. Ma usun, et nii ja naa. Sest kui vaadata ka Eesti surma uurimise ajalugu, siis tegelikult Ta on selle temaatikaga tegelenud nii noored kui vanad. Et ma arvan, et mitte üksnes noortele ja mitte üksnes vanadele, et ma arvan, et see on kõikidele huvitatud kuv ja ja seda näitab ka näiteks peale minu doktoritöö kaitsmist Postimehes ilmunud artikkel, mille kohta ma sain võrratult palju tagasisidet, et väga erinevate eestlaste käest, kes olid täiesti tavalised inimesed ja ja tulid mulle edasi andma siis surmaga seotud uskumusi, surmaendeid ja nii edasi, mida nad olid väga kaua aega endas kandnud ja tahtsid kellegagi sellest rääkida. Sa juba mainisid märksõna ended. Meestel viisidel on püütud surma ette näha või ette aimata. Eestlased on tegelikult olnud väga aktiivsed ennustajad ja surma ennustamise suhtes, kas me oleme eristanud passiivset ja aktiivset ennustamist ja Eesti surmaended on suures osas olnud siis vaatlusel põhinevad ennustamised ja selle tagajärjel leitud surmaendeid, mida leiti nii loodusest, loomade käitumisest, lindude eripärasest, käitumisest, unenägudest, haige või surnu vaatlemisel ja väga paljud teisedki. Ja kui rääkida nüüd ütleme, kuni 20. sajandi alguseni, siis võib öelda, et aktuaalne oli aktiivne ennustamine, see tähendab, et inimesed sihipäraselt ennustasid selleks, et teada saada näiteks kas haige jääb elama või ta sureb. Et neid ennustusi on olnud väga palju ja võib öelda, et ka tänapäeval surmaended on suhteliselt niisugune surmakultuuri puudutav valdkond mis on mingil määral säilinud ja kindlasti on mingil määral saanud juurde uusi enderühmi. Kas tahetakse rohkem näha või otsitakse rohkem endeid unenägudest või ilmsi toimunud märkidest. Tänapäeval võib öelda, et inimesed tõlgendavad väga palju unenägusid ja minu arvates see tendents on alguse saanud kuskil 80.-test 90.-test aastatest, kui hakkasid ilmuma esimesed unenägude seletajad. Ja seal oli ka väga palju erinevaid variante, mida teatada. Tud ilmingute nägemine unes tähendab muuhulgas ka siis surma. Ja teisest küljest on näiteks unenägude surmaended olnud niisugused, mida põlvest põlve antakse edasi ja kui ütleme sellises vanas taluperes istuti kullaua taga ja arutati, mida keegi unes nägi ja mida see tähendada võib siis just niisuguse ajaloolise mälu tulemusena on need ennustused ka tänapäeva inimeste hinges elavad. Ja kui nad aktualiseeruvad, siis tuletatakse jällegi neid meelde ühes või teises kontekstis. Aga peale niisuguste unenägude enneta, mis on tegelikult rahvusvahelised, võib öelda ka, et palju tõlgendatakse surmajuhtumi eelkäijatele, aga selliseid salapäraseid hääli loomade ja lindude erakordset käitumist. Sa võid äkki mõne näite tuua? Jah, kui ma tegin statistikat, siis minu küsitluste ja intervjuude andmetele võib öelda, et tänapäeva kõige levinumaks surma andeks peetakse sellist kolmekordsest koputust tundmatult objektilt kas siis aknale uksele, laele põrandale ja selle kohta on väga palju näiteid toodud, see on ka selline rahvusvaheline surma enne. Aga väga aktuaalne on näiteks ka käo kukkumise kuulmine ja mitte üksnes kuulmine, vaid kui kägu tuleb just majale väga lähedale. Seda peetakse halvaks endaks ja käo kukkumise kohta on maainimestel eriti palju selliseid surmaga seotud juhtumeid kohe esile tuua. Ja kui varem ütleme varasemas külaühiskonnas jälgiti eelkõige haiget või ka surnute ennustada järgmisi surmajuhtumeid, siis ütleme, niisugused ennustus, tendentsid tänapäeval on nagu taandunud. Ja muidugi võib öelda, et tänapäeva surma ennetele on ikkagi niisugune nii-öelda tagantjärele iseloomet, surmaended saavad tähendused pärast seda, kui midagi on juhtunud, siis tõlgendatakse ennetena ja mõeldakse selle peale, et ahah, et enne seda surmajuhtumit käis tegelikult niisugune märguanne, mida ma ei osanud võib-olla sellel hetkel tähele panna. Meenub sulle äkki mõni selline lugu, mida keegi sinu informantidest on rääkinud, mida ta on pidanud oluliseks surma endaks? Jah, neid lugusid on väga palju ja. Ma olen väga palju saanud surmaendeid just koguda saarte elanikelt, hiiglastelt ja soomlastelt, kelle jaoks tegelikult surma ennetaks olid ka niisugused ilmaga seotud ended. Sest väga paljud nendest inimestest olid seotud merega tööga merel ja seetõttu jälgiti väga tähelepanelikult niisuguseid loodusmärke, et näiteks ütleme, üks niisuguseid kaasaegseid endeid, millest oli ka ajakirjanduses juttu, oli 2000. aastal, kui Harjumaal üks noor naine pureti surnuks koerte poolt, kes olid siis metsikud ja tema ema kirjutas, et juba pool aastat enne tütre surma olid hakanud toas juhtuma kummalised asjaolud, et föön läks iseenesest käima, põrandad maksusid, toas oli tunda nagu niisugust kuuselõhna, mida kõiki peetakse siis surma ennetaks. Ja ma tean ka ühte niisugust juhtumit, kus Vares näiteks on andnud märku lähenevast surmast. Üldse tähendab mitmed linnud, kes tulevad siis elumajale lähedale ja eelkõige just musta linnud. Et ma võin tuua oma kogemusest niisuguse näite, et enne oma ema surma Rakvere surnuaial, kus meil on isa ja isapoolne suguvõsa maetud kukkus järsku vares puu otsast alla ja suri ära, tähendab, oli surnud seal. Ja me analüüsisime, et huvitav, et mida see küll tähendada võiks ja, ja kuu aja pärast ema suri täiesti ootamatult. Ja Neid näiteid räägiti väga palju ka pärast seda Postimehe artikleid, kui inimesed tulid ja rääkisid siis mitmetest niisugustes surmajuhtumitest, aga eelkõige olid need lindudega ja unenägudega seotud juhtumid. Ma arvan, et minu jaoks kõige esimesi surmaendeid oli siis, kui ma olin veel üsna väike, ma arvan, kolme nelja aastane suri minu vanavanaema. Ja sellel hetkel arvatavalt, kui ta suri, jäi elu taas seisma Kell. Ma arvan, see võis olla üks poole nelja paiku. Kuivõrd levinud on selliselt kella seisma jäämised? Jah, sellest on ka palju räägitud ja tegelikult näiteks sakslastele on see üks niisuguseid levinud surmaended, et on arvatud, et kell jääb inimese surma hetkel seisma. Ja tegelikult ka üks teine nüanss, et inimene nagu vaistlikult tunnetab oma lähedaste surmahetk, et väga palju on räägitud ka sellest, et inimene on öösel higisena üles hüpanud ja mõelnud, et mis need ometigi juhtub. Ja hommikul on siis talle helistatud ja teatatud, et sinu ema või isa haiglas suri näiteks sellel hetkel. Kas surma ennustamisel on olnud aktiivsemaid või passiivsemaid aegu, ma tean ju, et on ennustatud väga palju surma uusaasta öösel? Jah, oma uurimustes neid päris eraldi vaatluse alla ei ole võtnud, sest tegelikult seda surma ei ole ennustatud spetsiaalselt selleks, et teada saada, et keegi sureb, vaid see on tulnud nagu muude ennete tähenduse osas. Et näiteks kui me tina valama, siis võib juhtuda, et sealt tuleb välja surnukirst või rist või midagi muud. Või siis ühesõnaga varem kui ennustati vana-aasta õhtul ja visati näiteks pühkmeid laiali ja kuulata missugused helinat kuskilt tulevad, et kui tuli selline nagu rõõmus kellade helin, siis arvati, et tulevad pulmad järgmisel aastal. Kui kuuldi nagu niisugust melanhoolselt helinat, siis arvati, et see võib tähendada matused järgmisel aastal. Aga tänapäeval võib-olla niisugustest sihipärasest ennustamisest, et rääkida ei saa. Aga see on väga aktiivne olnud küll näiteks veel 19. 20. sajandivahetusel ja, ja 20. sajandi esimisel poolel, kus näiteks haiget vaatama minnes võeti soola pihku ja hoiti seda rusikat siis haige kohal ja kui see suul ära sulas siis tähendas ka seda, et haige pidi ära surema ja neid niisuguseid ennustusi on tegelikult, et päris mitmeid kirja pandud. Kuidas on aja jooksul enneta olemus muutunud ja mis on seda muutust nõutanud? Minu arvates surma enneta, arengutendents on iseendast väljaspoole. Et ka tänapäeval, kui räägitakse surma, ennetas, siis keegi, kui ta midagi tähele pannud, ei räägi seda, et näiteks surma temale endale see näitab ikkagi surma oma lähedaste kohta tuttavate kohta. Sugulaste kohta ei saa loomulikult öelda, et nagu varem oleks ennustatud ja oleks arvatud, et need tähendavad iseenda suhtes. Aga näiteks tõepoolest varem kui arstiabi ei olnud niivõrd kättesaadav, oli väga aktuaalne see haige jälgimine ja haige näoilme, tema jäsemed seisu järgi tuleviku ennustamine. Ja see on ka täiesti selge, et kui me räägime tänapäeval, ütleme surmajuhtumitest, siis tegelikult inimesed peavad heaks surmaks ootamatut surma äkksurma, mis on nagu une pealt, mis on ilma vaevade kannatustega. Ta aga varasemas ühiskonnas äkksurm rikkus inimeste maailmapilti, sest oli veendunud arvamused surmaks valmis olema. Ja seetõttu too oli väga halb, kui tegemist oli sellise nii-öelda kuritegeliku surmajuhtumiga või AK surmajuhtumiga. Kas 20. sajandil üsna palju muutunud eluviis on ka mõjutanud surmaainetesse suhtumist? Ma usun küll, ma arvan, oma uurimuse põhjal surmaended on läinud palju ratsionalistlikumaks ja seda just mõjutab kindlasti majanduse areng, meditsiini, arengusk, sellesse, et meditsiin on kõikvõimas. Et inimesed mõtlevad rohkem rahale ja oma heaolule ja nii edasi, et kahtlemata see mõjutanud. Kui pöörduda nüüd materiaalsete asjade poole, kas ka läbi nende on nähtud surmaendeid? Kellast me juba rääkisime, aga kas on midagi veel? Jah, kindlasti neid on, tähendab materiaalseks muidugi ei saa pidada näiteks noh, ütleme inimese välimust vaid pigem jah, temaga seotud asju. Et näiteks väga halvaks end, eks on loetud seda, kui juba siis surnu ärasaatmisel unustati mingi objekt maha näiteks rist või mälestussammas või unustati surnule midagi selga panemata või tehtud seda sihilikult. Seda on peetud täiesti surma Endeks ja on usutud, et see toob kaasa õnnetuse selle perekonnaliikmetele. Ja tänapäeval võib ka öelda, et, et mille vastu kindlasti inimesed eksida ei taha, on see, et surnule viimasel teekonnal unustada midagi kaasa panemata, mida ta on soovinud. Ja kui me rääkisime juba niisugusest ratsionalistlikust mõtteviisis, sest selle puhul on tegelikult ka hästi oluline selle surija soovide täitmine, et ühest küljest see, mis talle selga jalga panna, kuidas seda ära saada, mis korraldada. Aga teisest küljest kindlasti natsionalism näiteks on ka piirid seadnud nii-öelda rahalised piirid matuste korraldamise suhtes. Krimineerimine, mida peetakse tänapäeval odavamaks kui laibamatust, on tegelikult, et väga paljusid peresid sundinud otsustama, et tuleb just nimelt grimeerida ja kasutada siis põletusmatust, kuigi näiteks võib-olla see ei olnud lahkunu suv. Miks on tehtud eesti traditsioonis vajalikuks matusekombeid täita matusekombed, nii nagu ilupöördemomentidega seotud kombed üldse on andnud inimesele teatud kindlustunde. Midagi siin ilmas ei toimu juhuslikult elu pöördemomente veeti siirderiitust, eks, ja seoses sellega jälgiti alati väga tähelepanelikud ja täpselt, et kõik need siirderiitused saaksid täidetud teatud siirdumiste puhul ühest olukorrast teise ja üks olulisemaid oligi tegelikult ju surm jaa, siirdumine teispoolsusesse ja seetõttu on ka väga oluliseks peetud matusekombeid. Ja psühholoogid on ka seletanud lahti teatud kommete, rituaalide täitmine annavad ikkagi inimesele niisuguse kindlustunde, ta teab täpselt, kuidas toimub. Sest tegelikult niisugune surmajuhtum kindlasti rikub inimkonnas sellist tasakaalu ja siduda, kui ta teab, kuidas sellise situatsiooni puhul käituda, mida ta tegema peab siis on ta selleks rohkem valmis. Kui suur tähtsus oli matustel kilo ühiskonnas? Matustel oli väga oluline tähtsus juba alates surmamomendist. Kui pandi pärast seda, siis kas leinalipp või mingi teade välja selle kohta, et inimene on selles majas surnud teised külaelanikud teaksid, kuidas nad peavad käituma. Ja teisest küljest matusekombed võib jagada erinevatesse etappidesse vastavalt sellele, kuidas oleneb, tahad enne surma peale surmamomenti ja pärast siis ühesõnaga inimese ärasaatmise puhul. Ja külaühiskonnas võib öelda, et, et nii-öelda need inimesed käisid ühte jalga nii igapäevaelus kui ka siis traditsioonidega seoses mida tänapäeval enam kindlasti väita ei saa. Ja inimese äraminemine oli tegelikult kogu külaühiskonna asi. Surnud käidi vaatamas, surnud käidi valvamas. Kindlasti käidi matustel ja varasemast külaühiskonnast on ju teada, et matustele võeti kaasa näiteks nii-öelda matusekott, kus olid siis omaküpsetatud leivad ja muud niisuguseid toidu asjad kaasas et ei mindud kunagi tühjade kätega ja kindlasti siis aidates seda perekonda või suguvõsa, kuhu see surmajuhtum saabunu tuli. Kuidas suhtuti surnasse vast surnud inimesse, kas ta oli kui inimene või kui objekt? Seal on väga vastakaid arvamusi ka Eesti rahvaluule arhiiviandmed. Et ühest küljest see inimene oli juba surnud ja see tähendab, et ta nagu surma meelevallas kaadetajate ta on vallutanud võõrad jõud ja need jõud võisid olla enne matusetseremooniat väga ohtlikud ja seeder pluss siis kasutati väga paljusid maagilisi toiminguid, neutraliseerida neid jõude ja kindlustada siis nendele mahajääjatele nii-öelda rahulik edasielamine. Ja ütleme juba selle inimese surmamomendist peale mõeldi väga palju sellele, et inimene saaks rahulikult teispoolsusesse ja seda kinnitavad ka mitmed maagilised toimingud nagu ristimärgi tegemine või siis näiteks uste ja akende lahti tegemine, kui oli surmamoment, et inimese hing saaks rahulikult välja minna. Surnuvalvamine ühesõnaga, et ei jääks nende võõraste jõudude kütkesse ja väga paljud niisugused toimingud. Kuna ma olen pisut tuttav iri rahvakommetega, siis sealkandis lauldi ja mängiti väga palju ümber surnutestiga surnute ennast mängu kaasates. Kuidas on lood eesti matusetraditsioonis surnud valvati küll ja ütleme, surnuvalvamise komme praegu on säilinud praktiliselt, et ainult Eesti äärealadel, näiteks Setumaal ja sealgi see ei ole enam nii valdav, kui ta oli varasemas ühiskonnas. Saaremaalt on olnud mõned teated niisuguste mängimise ja laulmise kohta, kui need on tõesti niisugused üksikud teated aga tegelikult mujalt Eesti aladelt, et selle kohta teateid ei ole, välja arvatud see tõesti, kui surnud valvati, siis tema juures lauldi. Aga tänapäeval kurdavad just näiteks Kagu-Eesti elanikud, et kui kogunetakse ka valvama, siis on tihti probleem selles, et enam ei teata, missugune on see laulutraditsioon, mida võib surnu juures laulda. Kas siis mõeldakse midagi uut välja? Ma ei ole kuulnud selle kohta pigem ühesõnaga see valvamist traditsioon nagu selles mõttes on taandunud, et enam ei valvata niiviisi öösel ja päeval, vaid pigem käiakse seda surnut vaatamas. Kas surnud Ta on oma kasuks ära ka kasutatud näiteks ravimisel ja ravimise puhul on jällegi tähendab väga paljusid teateid, kus näiteks surnukätt või jalga on kasutatud teatud haiguste raviks ja näiteks, kui me tänapäeval oleme arvamusel väga suures osas, et laps ei tohi matustele kaasa võtta. Aga need on muidugi vastakad arvamused ja see sõltub väga perekonnast, aga varem ja selleks, et lastel ei tekiks surnuhirmu, toodi just nimelt see laps sinna surnu juurde ja kästi ta surnud puudutada. Sellega arvati, et ta saab eluks ajaks sellisest surnuhirmust lahti aga on kasutatud ka ühesõnaga rahvameditsiinis, näiteks roosi ravimiseks ja, ja paljude teiste haiguste ravimiseks soolatüügaste näiteks. Surnud on ju kasutatud ka selleks, et ära arvata, kas ja kes on järgmine surnu. Jahtlust jällegi vaadatakse, ühesõnaga kas laip kangestub. Kas surnu silmad jäävad kinni, kas suu jääb kinni ja nii edasi, et kõik niisugused märguanded, mis on ebatraditsioonilised ja normist kõrvalekalduvad, näitavad seda, et selles peres on lähitulevikus uus surmajuht. Nii on usutud, kes pesi ja riietas varasemal ajal surnute ja kes teeb seda praegu. Külaühiskonnas olid ikkagi olemas teatud inimesed külas, kes pesid surnut ja seda võis teha ka muidugi oma suguvõsast oma perekonnast keegi, aga siin olid ka teatud keelud näiteks rasedate naiste suhtes, kes ei tohtinud surnut pesta ja vallaliste suhtes. Tavaliselt oli see vanem naisterahvas, kes teadis kõiki neid kombeid, mida tuli täita. Selle surnupesemisega ja Talle tuli kindlasti siis ka midagi annetada või kinkida selle eest. Tänapäeval võib öelda, et maaühiskonnas ikkagi, kui on maalt kodust ärasaatmine, pestakse surnut, ise veel, aga linnaühiskonnas kindlasti on see läinud professionaalsele teeninduse tasandile. Sest kui näiteks linnakorteris või haiglas inimene sureb, siis tihti teda ei nähtagi enne kui matusepäeval. See tähendab, et professionaalne surnuteenindus tegeleb selle inimesega, ta pestakse, ta pannakse riidesse, hoitakse teda, tähendab külmkambris, niikaua kui siis on see matusepäev milline on surnuteekond kodust, surnuaeda siin on jällegi, oleneb nüüd taustas, kas tegemist on siis inimesega, kes kuulub kirikuringkondades või tegemist on siis ilmaliku matusega. Tavaliselt, et maaühiskonnas ka veel tänapäeval saadetakse surnud kodunt ära siis vastavalt kas kirikusse või, või otse surnuaeda ja siis toimub kas kirikus mälestusteenistus või siis surnuaias mälestusteenistus. Aga jällegi väga palju linnaühiskonnas ja maha ühiskonnas ka kasutatakse ka niisugust surnu ärasaatmist, kas siis ütleme kabelist või kirikust. Kui on tegemist selliste tähtsate ametiisikutega, siis ka töökohast ja matusetseremoonia peale seda toimub siis kindlasti veel ka surnuaial. Kui tee peal kohati matuserongkäiku, mida siis teha? See oli kult ühest küljest halb, enne, usutakse, tänapäeval näiteks kui matuserong läheb risti üle tee, siis kindlasti tuli seisma jääda. Ja loomulikult on olnud oluline seeriti varasemas külaühiskonnas, et tuleb peatuda, tuleb jätta kõik oma igapäevatööd sinnapaika, kui matuserong mööda läheb. Varsti tuleb siis meestel müts peast ära võtta. Tänapäeval võib öelda, et nii väga enam neid kombeid ei jälgita, kuigi näiteks maal võib öelda, et väga paljuski peetakse niisugustest kommetest kinni. Sest matused on midagi niisugust, mida ühest küljest nagu kardetakse, teisest küljest austatakse surnute sele surnu viimaseks austamiseks ongi siis mõeldud, et korraks peatatakse, võetakse aeg maha. Aga näiteks on üks niisugune teadega tänapäevast, et kus pulmarongile tuli matuserong vastu ja pruutpaar oli väga ehmunud ja pidas seda väga halvaks endaks. Aga tegelikult väidavad nad, et nad on elanud praegu rõõmsalt 15 aastat koos midagi niisugust hullu ei ole juhtunud. Kes valmistas tavaliselt hauaplatsi ja mis toimus haua ümber hauaplatsi valmistasid ette jällegi siis külas teatud inimesed, mehed reeglina, kes siis kaevasid hauda. Ja tänapäeval võib öelda, et see on nüüd ka jällegi niisugune professionaalsete haua kaebajate töörida suures osas, kes siis teavad täpselt, kui suur see peab olema, kui sügava ta peab olema, organiseerivad kõik niisuguse kaunistuse ja saavad selle eest ka siis tasub. Ja paljud inimesed ongi öelnud, et, et ühest küljest neid häirib see professionaalsete hauakaevajad olemasolu ja see, et nad on võõrad, nad ei kuulu tegelikult ütleme selle surnu lähikondsete hulka ka, aga matuseid ütleme nagu Eesti sellises peretraditsioonis peetakse ikkagi niisuguseks privaatseks sündmuseks. Aga ometi omast perest mees ei kaevanud ja hauda omas pärast inimesed ei lasknud surnud ka hauda. Jah, siin olid tähendab teatud nüansid sugulussidemetega seoses, et poeg ei tohtinud oma isale hauda kaevata ja vanemate kaevanud oma lastele hauda. See oli halb märk edaspidiseks. Et siin olid kindlasti sellised oma traditsioonid, kes seda võis teha ja kes mitte. Kuivõrd on tänapäeval säilinud hauapanuste traditsioon? Võib öelda tegelikult, et osaliselt on seal hauapanuste traditsioon säilinud ja see on alati seotud surnu viimase tahtega välja arvatud siis, kui on olnud traagiline surmajuhtum või näiteks väikeste laste surm siis tavaliselt vanemad panevad nendele kaasa kas lemmikmänguasju või mingeid niisuguseid mälestusesemeid, mida nad oma lapsega seostavad. Eks rist, mille ta on saanud pärast ristimist ja vanemate inimeste puhul jällegi siis arvestades selle inimese soovi, mida ta on öelnud eluajal, et mida ta tahaks talle kaasa pannakse. Kes soovib lauluraamatut, kes soovib mõnda lemmikraamatut, kes soovib mõnda laulatussõrmust näiteks või mõnda sellist eset, mis on olnud talle elu jooksul kallis milline on olnud ja milline on praegu eestlaste leinalaud. Liina laud on kindlasti väga rikkalik ja kui me räägime üldse elu pöördemomentidega seotud sündmuste puhul, siis need üleminekuhetked matuste puhul siis ühesõnaga peied, mis toimetati siis pärast seda matusetseremooniat, kui inimene oli juba teispoolsusesse saadetud, see oli rituaalne söömaaeg selleks, et kinnitada nüüd seda üleminekut. Ja seetõttu tuga oli seal heinalaud väga rikkalik. Tänapäeval muidugi jällegi on majanduslikud põhjused dikteerivad ette, tähendab et kui suures osas süüa ja juua pakutakse. Ja oli üks huvitav teada, mida käsin, Maarika Mikory kogutud materjali hulgast, et teatavasti vanadel inimestel tänapäeval on traagiline moment, et sõit on väga kallis ja nad tahaksid käia kõikide oma sugulaste ja tuttavate matustel, aga raha seab piirid. Ja siis oli üks vanainimene, kes oli siis ikkagi tähendab kogunud selle raha kokku läinud matustele ja kui ta sealt tagasi tuli, siis ta rääkis väga imetlusväärselt sellest lauast, mis oli kaetud, et sa oled isegi maasikad vahukoorega. Et kujutage ette, mida pakute ja et see nagu kompenseeris selles mõttes selle raha kulutamise ühesõnaga sõidu ja, ja muu peale, mis matustega seotud. Kas leinalaud on rohkem lahkunule või omastele? Mulle tundub järjest enam, et see on ikkagi nagu mahajääjatele, see on ühest küljest rituaalne söömine ja joomine selle lahkunu mälestuseks. Aga teisest küljest tegelikult räägitakse seal leinalauas ka väga palju sellest lahkunust, et see on ka selline mingil määral nagu psühholoogiline vabanemismoment. Ja teatavasti peetakse kinni selles põhiklauslistest lahkunust, halba ei räägita, sel juhul juba üldse ei räägita. Ja väga paljud viimasel ajal näiteks Eesti rahvaluule arhiivile saabunud niisugused teated matusekommete kohta taunivad seda tänapäeva peielauda, ühesõnaga kus on palju juua ja palju süüa ja kus võib-olla inimesed tänu alkoholile 1000 natukene ülemeelikuks ja mõnikord see solvab omakseid. Kuidas eestlased üldiselt mälestavad oma surnuid, kuidas on kombeks olnud? Eestlased mälestavad tegelikult oma surnuid väga palju ja kui võib rääkida, keda varasematest ütleme, külaühiskonna mälestamiseks alates siis nad ei olnud sugugi nii tseremoniaalses pidulikud kui tänapäeval. Et tänapäeval näiteks alustades peale juba surnuaiapühaga traditsioonist, mis võivad olla siis kiriklikud või ilmalikud ja kus toimub siis surnute mälestamine. Kindlasti käivad eestlased surnud mälestamas lahkunute sünnipäeval surmapäeval tihti ka pulma-aastapäeval oma sellistel pidulik kell hetkedel, nagu näiteks pulmad, kui näiteks mõni noorpaaridest on kaotanud oma vanemad ja hingedeajal jõulude ajal. Nii et tegelikult päris palju. Te kuulate saadet varavedaja ja surmakultuurist, räägib Tiia Ristolaineni. Sa oled oma doktoritöös kirjutanud sellisel teemal nagu avalikus ja privaatses, mis on avalikus ja privaatses surmakultuuris see on tänapäeval orbiiti tõusnud niisugused märksõnad tõepoolest et kogu teadusluus. Ja kui me räägime nüüd eraldi surmakultuurist, siis avalik ja privaatne on selles mõttes nagu tänapäeval tähelepanu keskpunktis. Surmaga seotud temaatika on suures osas tulnud ka avalikkuse ette ja seda just eriti tänu massimeediale. Et kui me loeme ajalehti, vaatame televiisorit, siis kõik niisugused uudisekünnise ületanud traagilised surmajuhtumid leiavad kajastamist. Et kui me räägime näiteks praegu Iraagi sõjas hukkunut inimestest, olgu nad siis Ameerika sõdurid või mõne teise muu maa sõdurit, siis meie jaoks on see nagu statistika. Aga kui see surmajuhtum tabab oma eakaaslasi või oma rahvusest inimesi, siis on see selles rahvuse jaoks tragöödia, nagu näiteks Eesti kaks hukkunud sõdurit, kellest võib-olla eestlased enne midagi ei teadnud, aga praegu oskavad isegi nimepidi. Ja teisest küljest kindlasti avalikkuse ette jõuavad surmajuhtumid ka tänu leina või mälestuskuulutustele mida väga hulgaliselt avaldatakse ju tänapäeva ajakirjanduses ja mis on tegelikult näiteks väga paljude välismaalaste huviorbiiti tõusnud ja meie käest küsitakse, et mis kuulutused, need niisugused mälestatakse kedagi, kas oma sünniaastapäeval surma-aastapäeval ja nii edasi, et see näiteks skandinaavia Ma traditsioonile on suhteliselt võõras kas siis omane ainult Eestile. Ma ei julge öelda seda, et see on omane ainult Eestile, aga võrreldes Skandinaaviaga on see tõesti omale nagu meile suures osas. Ja jällegi, kui ma lugesin Eesti rahvaluule arhiivis niisuguseid tänapäevaseid surmakultuuri tõlgendusi, siis tõstsid inimesed esile ka seda, et kui keegi lähedastest sureb, siis väga oluline on ajakirjanduses sellest märku anda. Ühest küljest sellepärast, et eriti kui ei olda surmajuhtumiks valmis, et kõik informeerida sellest, et see inimene on surnud jäätmeid, matused toimuvad seal ja seal, et kedagi ei, unustatakse ära kogemata. Teisest küljest jällegi niisugust kaastundeavaldust peetakse heaks tooniks. Ja isegi siis, kui matustele minnakse, pannakse ikkagi see kaastundeavaldus ka oma sugulaste, sõprade ja tuttavate poolt. Ja kui me räägime veel niisugusest avalikusta privaatses teemast, siis kindlasti nagu me ei saa rääkida ainult siin eesti surmakultuurile omastest nähtustest, vaid tegelikult kogu maailmas niisugused surmaga seotud teemad ületavad uudisekünnise ja, ja ajakirjanduses väga palju räägitakse nendest siiamaani näiteks printsess Diana surmast või siis ütleme näiteks erinevatest lennukatastroofidest, Ameerika tragöödiast. Ja kindlasti tähendab ka Eestiga seotud niisugustest traagilistest sündmustest nagu Estonia katastroof, mis igal aastal teatud kuupäeval uuesti tuleb avalikkuse ette. Kas võib siis heinakuulutusi vaadata kui omaaegset surma lipu talu väravas? Jah, ma arvan küll, et neid võiks täiesti samastada, ta on ikkagi teadaanne sellest surmajuhtumist. Samas kõige selle need ja avalikustamise kõrval on siiski säilinud ka privaatsuse vajadus ja matused. Kellelegi lähedase surm on väga privaatne. Jah, kahtlemata, ja eestlased on ju tegelikult oma loomult kinnine rahvas ja iga lähedase inimese surm on tragöödia ja eestlased eelistavad ka leinata seda inimest privaatselt. Ja seetõttu mõnikord satuvadki niisugused huvid konflikti, et kui on aset leidnud, eks selline traagiline surmajuhtum, mida kajastatakse ka ajakirjanduses. Ja teisest küljest siis lähedaste soov hoida seda juhtumit nagu privaatse, noh näiteks Soome uurijad on uurinud väga mitmete niisuguste surmajuhtumite puhul avalikkuse ja privaatse momenti. Me teame ka Eestis, et kui on juhtunud niisugused alkoholisurmad, enesetapud ja nii edasi, siis sellest avalikult ei taheta rääkida. Ja seetõttu on ka lähedastele väga valus, kui näiteks ajakirjandus on teinud sellest numbri ja tõepoolest selle siis välja uurinud, et niisugune juhtum aset leidis. Kest omaste jaoks on ta nii või teisiti suur kannatus. Ja näiteks kui me toome anna lindi mõrva, mis vapustas mõni aeg tagasi kõiki ja millest ajakirjandus ka väga palju kirjutas, siis ka näiteks selle Anno linti surmajuhtumi puhul. Ühest küljest oligi üldse ärasaatmine temaga hüvasti jätmine, avalik aga teisest küljest matusetseremoonia oli ikkagi ainult pere ja suguvõsakeskne, et olla veel viimast korda privaatselt koos selle inimesega. Kas Eesti ühiskond on surmast ja suremisest väga kaugel? Millegipärast Euroopa uurijad ja Ameerika uurijad väga tihti kirjutavad sellest, et surm on inimesest kaugenenud ja surm on siirdunud ainult spetsialistide töömaale ja nii edasi. Et mina julgen öelda, et Eesti on veel poolel teel sinna Eesti inimese jaoks. On küll surm jah, mingil määral välja tõrjutud argielan Misest eelkõige seetõttu, et jah, surm on siirdunud suures osas professionaalide töömaale, et väga paljuski tegelevad just selle lahkunuga meditsiinitöötajad, patoloogid. Meil ka esimesed surnukosmeetikud juba ja mitmed teised niisugused, et eriala professionaalid. Aga teisest küljest võib öelda, et et eestlastest ikkagi nagu lõplikult surm kaugenenud ei ole. Eestlane on surma suhtes väga osavõtlikke väga oma lähedaste inimeste surma suhtes, et kui me võrdleme näiteks Eestit Euroopaga ja mõtleme selle peale, et kui palju käib keskmine eurooplane surnuaial näiteks ja kui palju käib eestlane, siis tegelikult see on kardinaalne vahe. Et näiteks jällegi ühe uurimuse järgi päris eestlased, kes elavad Rootsis, kuid väga imestunud, kui nad siia, tõsi, ta nägid, et eestlased kogu aeg käivad surnuaial. See kogu aeg tähendas siis seda, et nad hoolitsevad lähedaste haua eest. Rohivad seda istutavad lilli käivad kastmas, käivad kõikidel tähtpäevadel. Et Eesti surnuaedadel paljudel vanadel matmisplatsidel on veel pingid, kus käiakse istumas, mis on eurooplaste jaoks täiesti võõristav ja rääkimata siis sellest tõepoolest, et eestlased väga vähe kasutavad professionaalsed, et nii-öelda surnu ja hooldajate abi. Et selles mõttes ma ei saaks öelda, et eestlasest surm naguniiviisi on lõplikult kaugele tõrjutud teisest küljest surnuaial käimine just surnuaia pühade ajal on ju väga hea võimalus kaugelt tulnud sugulaste jälle kokku saada, jälle istuda, mahalauda absoluutselt, ja see surnuaia pühadetraditsioon, et see on nagu mingil määral minu arvates ühiskonnas ka selline väike nagu nii-öelda sisemine kontroll, jutumärkides eriti vanemad inimesed armastavad käia haualt hauale oma tuttavate osas ja vaadata, kas need on korras, kas sina lilled istutatud ja nii edasi ja seepärast peetakse väga heaks tooniks seda, et vähemalt surnuaiapüha ajaks oleksid värsked lilled, et see haud oleks korras ja nii edasi. Ja teisest küljest saadakse tõepoolest oma sugulaste ja tuttavatega kokku ja mälestatakse ja istutakse koos ja ja mõeldakse elu üle. Kuidas suudetakse tänapäeval sellisesse sõnapaari nagu vanadus ja surm. Need on kaks niisugust väga rasket küsimust inimeste jaoks. Ühest küljest seetõttu, et nii nagu räägitakse, et surm on inimesest kaugemale tõrjutud on seda püütud teha ka vanadusega. Kuigi see ei ole ju võimalik. Ja vanaduse probleemid Eesti ühiskonnas inimeste jaoks on muutunud seetõttu väga karmiks, et ühiskondlikud olud on väga kiiresti muutunud. Ja jällegi, kui vaadata teateid, mis on saada neetud või kogutud Eesti rahvaluule arhiivi jaoks räägivad need sellest, kuidas 92. aasta rahareform nullis vanematele eestlaste säästud, see tähendab, et see matuseraha, mis oli tallele pandud, kaotas, nagu selles mõttes oma väärtuse. Ja vanade inimeste jaoks on väga oluline, et nendel oleks matuseraha vähemalt olemas, et nad ei peaks seda nagu almust võtma oma lastelt või oma lähedastelt. Kui mujal maailmas Euroopas, Ameerikas on täiesti normaalne see, et inimesed vananedes, kui nad siirduvad pensionile näiteks lähevad elama Ameerikasse listesse mitte muidugi kõik, tähendab nendele on see võimalus minna elama näiteks sellistesse eraldi linnadesse või linnakutesse, kus elavadki vanemad inimesed, seal toimuvad nendele mitmesugused sellised üritused, mis on täpselt nendele ja kohased. Ja neid nimetataksegi nii-öelda vanurite linnadeks. Või ütleme näiteks Euroopas, kus on sellised korralikud hoolekande asutused, et inimene võib näiteks oma korteri maha müüa või välja üürida või mida ta iganes, kes tahab sellega teha, võib suunduda siis sellesse korraliku hooldeasutusse ja elada seal teistega koos või siis on ka sotsiaalhoolekanne niivõrd arenenud, et inimene võib elada oma kodus, aga tal on võimalik saada abi, näiteks sotsiaalhoolekandetöötajad käivad seal aitamas ja koristamas ja süüa toomas ja, ja nii edasi. Aga tegelikult Eesti ühiskonnas on veel jäänud, niisugune alatoon tähendab hooldekodude suhtes, et inimesed nagu, kes ei hooli, oma vanematest laseb vaata oma vanemad panna nendesse hoolekandeasutustesse ja ilmselt seetõttu, et nende hoolekande asutused on olnud üsna halvas korras. Et praegu on küll tekkinud juba esimesed niisugused väga kenad ja ilusad hoolekande asutused, mis on aga kollid ja mis tähendab ikkagi seda, et seda saavad lubada, kas rikkamad inimesed ja tihti ka eriti maal elavad inimesed ei soovi mitte mingil juhul, et neid paigutatakse kuskile haiglasse või hoolekande asutusse, sest nende jaoks on oluline kodus surra. Kas surm on tänapäeval meedi objekt? Jällegi, kui me vastandame Eestit, euroop Bale ja kui me räägime sellest, et Euroopas surm on müügiobjekt selles mõttes, et on suured ulatuslikud matusekontsernid, rääkimata matusebüroodest. Ja võib-olla, kui me ka televisiooni vahendusel vaatame mõningaid seriaale, mis praegu on näiteks mulla all ja mis räägibki just nimelt niisugusest matusetööstuse nii-öelda võidukäigust tänu surmale siis Eesti ühiskonnas võib rääkida, et minu arvates surm on suhteliselt tagasihoidlik müügiobjekt. Matusebürood loomulikult on ka esimesed surnukosmeetikud, on ka loomade väikeloomade surnuaiad ja nii edasi. Aga võib öelda, et see on ikkagi nagu mingil määral ära peidetud veel. Et kui me näiteks kõnnime ka Tartu linnas, kui palju me näeme näiteks viiteid matusebüroodele väga vähe. Iga natukese aja tagant on võimalik meediastele lugeda, et inimesed ei ole rahul sellega, et hukkumispaiku tähistatakse. Teisalt need lähedased, kelle sugulane on siin-seal surma saanud, soovivad seda paika tähistada. Jah, sest eestlased on pidanud surmapaik ka seotuks inimese hingega ja seetõttu on ka ilmselt see surmapaikade tähistamise traditsioon. Kui siin mõned aastad tagasi ajakirjanik, kuidas algatas selle kampaania, et tuleb ära korjata need teeäärsed mälestussambad, siis sellele oli väga palju vastukaja. Osaliselt need ju korjati tegelikult ära, osaliselt on nad säilinud ja võib-olla mõnel määral on ta nagu inimestele hoiatuseks noh, eriti näiteks mööda maanteed sõitjatele, et sellel maanteedel võivad peituda ohud. Teisest küljest, kas me tahame, et me igal hetkel ühesõnaga mõtleksime selle peale, et see surm võib siin samas minu jaoks olemas olla ja nagu ütles üks Postimehe ajakirjanik väga tabavalt, et tal on tunneta, sõidab nagu 180 kilomeetrit Tallinnast Tartusse mööda surnuaeda ja kui sõita näiteks veel Ida-Virumaa poole, siis seal hakkavad silma niisugused meetri kahemeetrised obeliskid. No see võiks olla tähendab inimesel nagu võimalus tähistada seda kohta aga küsimus on selles, et tähendab, kas ta peab olema niisugune suur ja võimas obelisk, võib-olla piisab sellest, kui sinna viia küünal ja lilled teatud tähtpäevadel. Kuidas mõjutab meditsiin tänapäevast surmakultuuri? Meditsiin mõjutab tegelikult küll suures osas sotsiaalsete lepingute süsteemi meditsiini abil saab näiteks ka elu ja surma piiri nihutada. Väga ilusti on öelnud õigusteadlane, professor Jaan Sootak. Et kui elu kujutada niisuguse sirgena, millel olid varem olemas täpselt absoluutselt oma otsimised punktid, siis tänapäeval võib öelda, et see, mida me nimetame otsimiseks, punktiks sünnina ja mida me nimetame surmana on tegelikult nagu sellele ajateljel nihutatavaks. See tähendab, et sündi saab esile kutsuda meditsiiniliste vahendite Dhabis, sündi saab natuke edasi nihutada meditsiiniliste vahendite abil ja surmaga on ju samamoodi. Surmamomenti saab esile kutsuda rääkides tänapäeval näiteks eutanaasiast ja surmani momenti saab ka meditsiiniaparatuuri abil kaugemale nihutada. Et me ei saa enam rääkida nagu sellisest sünni ja surma absoluutsetest punktidest. Ja kui nüüd teha niisugust kokkuvõtet, siis kindlasti kultuuridevaheline kommunikatsioon mõjutab suures osas ka tänapäeval surmakultuuri. See tähendab, et kõik need nähtused aspektid, mida me mõistame tänapäeva surmakultuuri all on ka tegelikult ju tuntud ja teatud mujal maailmas. Nii etc need integreerumise protsessid ilmselt tänapäeva maailmas on vältimatud. Aga ükskõik, kuidas me oleme surmaks ette valmistanud, ükskõik kui palju me sellest teame ja kui hästi me sellest teame. Surm saabub ikkagi inimese jaoks ootamatult ja kindlasti ka lähedaste jaoks ootamatult. Ja ilmselt seetõttu, et inimesed usuvad sellesse, et meditsiin on kõikvõimas ikkagi saab midagi muuta, ikkagi saab midagi ära teha. Enam ei otsita nii väga niisuguseid endeid ja ei olda surmaks valmis. Selline oli varavedaja, teine saade ja surmakultuurist, rääkis Tiia Ristolaineni. Tänased muusikapalad olid tütar käib ema ja neiu Titkevad sõpra Anne Vabarna ja setu koori esituses Eesti rahvamuusika antoloogia alt. Mina olen Ave Tupits, aitäh kuulamast. Kohtumiseni.