Tere tulemast saatesse, usu jõud, mina olen Ringo ringvee ning järgmise tunni aja jooksul tuleb juttu india enamus usundist sellest, mida tuntakse hinduismi-na. Religiooni järgijaid, hindu iste arvatakse olevat maailmas umbes miljard. Enamik neist elab Indias, kus hindu iste on 80 protsenti elanikkonnast. Usu jõud. Hinduism on nimetus India subkontinendi traditsionaalsele, ühiskonna ja usuelule, mille juured ulatuvad aastatuhandete taha enne meie aja arvamist. Selle aja jooksul on India religioon teinud läbi mitmeid olulisi muutusi ja muudatusi. Uued rahvad ja kultuurid on mõjutanud India omausundit. Üheks selliseks rahvaks olid aarialased, kes saabusid Indiasse kolm ja pool 1000 aastat tagasi ning tõid enesega ühes oma usu ja ühiskonna institutsioonid. Veeda pärimuse ja seisuslikku süsteemi, mis kujundasid olulisel määral härra lindi ja elu ning on olulisteks tänase päevani. Hinduismi kirjeldatud mõnikord religiooni džunglina, mille moodustavad erinevad õpetused, erinevad tavad, uskumused, jumalad ning paikkondlikult erinevad mütoloogiat. Nii elavadki kõrvuti erinevad õpetused, erinevad koolkonnad ning uskuda paljusus on olnud üheks india aja ja mõtteloo eripäraks. Siinkohal on sobiv märkida seda, et hinduismi hargnenud budismi džainism kujunesid iseseisvateks religioonideks omaenda sisemisest dünaamikast lähtuvalt ning mitte hinduismi poolse väljaarvamise pärast. Otse vastupidi, nii nähakse hindu traditsioonis kabudad hindu jumal Višnu Ühe kehastusena. Hinduism on religioon, millel ei ole ühtki teadaolevat, et nii nagu on budistlikus traditsioonis buda või kristlikus traditsioonis. Jeesus hinduism on igavene seadmus, igavene religioon. Sanothana Tarmo. Nii nagu seda traditsiooni Indias nimetatakse ka ei ole hindu traditsioonilt kindlate ühte usutunnistust ega ka ühte pühakirja kaanonit, nagu seda on kristlastel näiteks piibel või moslemitel. Koraan. Nagu mainitud, on hinduism religiooni džungel. Ometi on selles kirjususes ka teatud ühisosa. Traditsiooniliselt peetud hinduks. Sellist inimest, kes kuulub ühte hindu ühiskondlikust seisusest varnast ning peab pühaks, veedasid hindu, pühasid tekste, mida usutakse olevat ilmutatud pühameestele riikidele, kes need edasistele põlvkondadele edasi andsid. Hindu traditsiooni neli veedat riig veedaks sama veeda jaur veeda ning Atarva veeda on traditsiooni kohaselt igavesed Est jumalikud ning on kõige vanemad hindu pühakirjad üleüldse. Samas on nende külge kasvanud kommentaaride tõlgenduste kogumikud niinimetatud veeda kirjanduse viimase osa moodustavad 108 Upanissaadi hindu, kuue filosoofilise koolkonna ning paljude usuliste ja filosoofiliste arusaamade allikad milles leiavad käsitlemist nii jumala ja inimese kui inimese ja maailmavahelised suhted ja seosed, nagu näiteks Hindu traditsioonile iseloomulik õpetus Reinkarnatsioonist ehk taas kehastumisest või taassünnist ning õpetus inimese niinimetatud hingest võisest aatmanist, mis selles taaskehastumise ahelas ehk sans haaras, osaleb ja aina uusi vorme saab inimene ise. Aatman on see surematu osake inimeses, mis taaskehastumise ahelas enesel aina uusi kehasid saab. See on Upaniissaadide õpetuse kohaselt samane igavese väega mis on kõige nähtava ja nähtamatu taga selline kõige nähtava ja nähtamatu taga olev muutumatu tegelikkus ehk praaman. Ülimaks hindu usuliseks filosoofiliseks eesmärgiks on ületada maise maailmapiirangud ning realiseerida või teostada enese ja jumaliku ürgväe samasus saavutada vabanemine moksa, millega taassündide ahel lõpeb ning inimese aatman ja kõiksuse Brahman saavad üheks. Tõde on üks pühamehed nimetavad seda erinevate nimedega. Nii kõneleb riik, veeda see muistne, veeda tõdemus iseloomustav hindu, jumalate maailma. Veedad kõnelevad paljudest jumalatest ning hindu traditsioonis esineb palju erinevaid jumalaid ning nii võib öelda, et hinduism on mõistena polüateistlik. Religioon. Kui palju on hinduismi jumalaid? Sellele küsimusele on keeruline anda ühte vastust. Tõde on üks, aga teda nimetatakse erinevate nimedega. See Wana veeda tarkus peegeldab hildu traditsiooni taustal olevat aru saama, et viimselt on kõik need, paljud erinevad jumalad ühe nähtava ja näiva maailma taustal asuva igavese muutumatu ja kõikjalviibiva väe Rahmanni erinevad ilmumisvormid mõne jaoks mäe ülimaks ilmumisvormiks üks jumal teise jaoks, teine jumal. Mõnikord öeldakse, et hindu traditsioonis on ühtekokku 333 miljonit kolm jumalat. Kas see on päris nii, jumal seda ise teab. Hindu traditsioonis räägitakse aga trimurtist ehk kolmikkujust. Rahman Se kõike täitevvägi kannab endas kolm aspekti. Ta on ühteaegu loov, säilitav ja hävitav ning kolm saavad kuju kolmes hindu jumalas. Looja jumal praamas säilitaja jumal visus ja hävitaja jumala šiivas. Neist kahe viimase jumal, Višnu ja jumala Shiva järgijad moodustavad ka kaks suurt hindu traditsiooni. Jumal Višnu on säilide ja hoidja, kes tuleb inimkonnale appi. Kui korratus maailmas on korrast suuremaks kasvamas siis kehastub ta maailma ning neid kehastusi nimetatakse avad Taaradeks. Selliseid suuri kehastumisi Hombisu kogu 10. Nende hulka kuuluvad muu hulgas hindu traditsiooni olulised jumala draama ja Krišna aga samuti ka näiteks buda ning viimane nendest suurtest kehastustest. Kalki ei ole veel siia maailma tulnud. Ta tuleb siis, kui aeg on täis, kui on aeg selle maailma ajastu otsad kokku tõmmata ja seejärel uut alustada. Kuid lisaks Nendele suurtele kehastustele on veel lugematu arv väiksemaid kehastusi, väiksemaid jumalaid, kellest mõnesid usutakse elavat tänapäevalgi siin maailmas. Nendest paljudest jumal, Višnu kehastustest on õiglase valitseja prototüübiks ta seitsmes avad taara ehk kehastus, õiglane kuningas raama või raamat Chandra hindu suure eepose rammejana peategelane, hindu inimese ideaali, õilsa poja, õilsa mehe, õilsa valitseja prototüüp, kes võitleb kurja 10 päilise teemani raamanaga ning kelle käest ta päästab kos ahvide kuningas või ahvide jumal Haanomanni abiga oma röövitud naise Siita hindu, naiseideaali kehastuse. Muistne lugu elab oma elu tänase päevani, olles nüüd saanud ammendamatuks allikaks erinevatele filmidele, erinevatele teleseriaalidele, multifilmidele, näitemängudele ja nõnda edasi. Raama ustava kaaslasena esineb üleinimlike võimetega ahvide kuningas. Ahvi ja tuulejumala poeg on ustavuse ja pühendumise kehastus. Tema nimeks on Haanuman. Raama teenistuses on ta võimeline kõigeks isegi mägesid liigutama. Ta on tugev ja ustav ning nii räägitakse temast lugu, kuidas ta käest paluti, et ta tooks ravimtaimi lahinguväljale, millega haavatuid ravida. Kuid teel ravimtaime juurde, mis kasvas ühel mäel unustas ta, mis taimede Toguva pidi nii haaraskide igaks juhuks terve mäe kukile tõi selle lahingupaika, kus targad noppisid vajaliku taime ning viis siis mäe tagasi. Teine jumal, Višnu oluline kehastus on jumal Krišna jumal. Krüsnad kujutatakse hindu mütoloogias mõnikord lapsena, mõnikord karjusena, mõnikord sõdalase kaarikujuhina, nii nagu ta esineb ühes keskses hindu pühakirjas pagavatkiitas jumal Chrysnale pühendunute jaoks on ta kõrgeima teadvuse väe praamani kehastus oma vilepillimänguga võlusta, karjus neiud ja need armusid kriisnasse ning Krišna pühendunu elu peaks täitma samasugune armastus oma jumala vastu, nagu karjus. Tüdrukuil oli Krišna vastu. Jumal, Krišna austamine kerkis esile 15. sajandi lõpul. Bengalis pus elas pühamees nimega Chati Tanja, keda tema jüngrid nägid jumal Krišna kehastusena. Tšaitaania rajatud jumala Kristinale pühendumise traditsioon jõudis 1960.-te aastate keskel Lääne maailma. Kui 1966 saabus Ameerika ühendriikidesse selle traditsiooni pühendunud 70 aastane active tantra svammi pra Bubada. Tema missiooniks oli tuua läände õpetus jumal Chrysnast kõikide jumala kehastuste allikast. Swami probupaada rajas peagi organisatsiooni, mille nimeks sai Krišna teadvuse rahvusvaheline ühing ning mis on tänaseks päevaks ilmselt ka kõige tuntum hindu traditsiooni esindaja läänemaailmas. Selle traditsiooni esindajaid leidub ka Eestis ning tänavapildis on nad kergesti. Nad ootavad nii oma tavapoolest üheskoos laulda oma traditsiooni mantrat püha lausungit ehk haare Krišna mantrat, mis aitab pühendunutes tekitada Krišna teadvust. Aga samuti on nad tuntud ka oma eripärase Indialiku välimuse poolest. Naised kannavad traditsioonilisi India naise riideid sarisid ja oranžides rõivastes kiilaspäised mehed, kellel on juustest antud vaid väike juuksetutt sika. See on olnud hindude täiskasvanuks saamise siirderiituse juurde kuulunud tava, et poisid aetakse rituaaliks kiilaks, välja arvatud väike kuklalokk. See tava on säilinud aga Krišna liikumises ning sealsete pühendunute juures. Rahvaliku legendi kohaselt on ka jumalal hea sellest juuksetutist kinni haarata, et ühendunu enda juurde taevasse tõmmata. Lisaks jumal Višnuga seotud jumala kehastustele on hindu traditsioonis oluliseks jumalaks ka jumal, kellele öeldakse olevat kui 1000 ja kaheksa nime. Selleks jumalaks Uživa. Samuti kui Višnugi on oma järgijate jaoks nii looja, säilitaja kui hävitaja. Kõik need Šiva erinevad küljed peegelduvad ühest tuntumast šiiva kujutamisviisis. Kuningliku tantsijana šiivanataraatiana, kes tantsib loomise ja hävitamise tantsu. Lisaks sellele, et jumal Shiva hävitab selle maailma ajastu lõpul hävitab taga rumalust ja rahutust inimeses ning samuti selliseid inimesi, sagedasti kiusavaid deemoneid nagu laiskust, viha, ahnust, kadedust, iha ja nõnda edasi. Šiivanataraagiana hoiab ta ühes käes olemise rütmiandvat trummi. Teises käes puhastavad tuleleeki ühe käega osutate oma jalale, kus usklik inimene või puhkepaiga leida ning ühe käega oma neljast annata inimesele õnnistuse ning tantsib ta teadmatuse deemoni peal. Kuid lisaks sellele, et Shiva hävitab, on ta ka loomisjõu ja sigivuse jumal, kelle sümboliks on sama vastakas olend kobra majapidamisest rotte hävitav mürkmadu, kelle sigivus on suisa legendaarne. Nii on jumal Shiva Üheks kõige enamlevinuks sümboliks mehe suguliige lingam mida sümboliseerib koonuskivi ning seda ümbritseb sageli Šiva naisväe ehk Shakti sümbol jooni naise vulva peegeldades mees- ja naisväe ühtsust. Samas on Šiva kaskeetide jumal, keda kujutatakse istumas alasti, sügavas mõtluses laubal olev kolmas silm, millest kiirgub kõikehävitavat tarkust. Suletult. Šiva on kestva ja püsiva mõtluse sümbol inimese selge ja puhta meele olemuse sümbol, kes avaldub inimeses häirimatu sisemise vaikusena. Nii nagu teistegi jumalate juures on ka jumal Shiva juures oluliseks tema mantra omnemašiva ja arvatakse, et selle mantra kõrvale kaldumatu ja pühendumisega kordamine vabastab inimese kõigist pattudest ning seeläbi ka surma ja sünniehk sansaara ahelaist tiivaga on kõige otsesemalt seotud ka tema naisenergia. Naiselik vägi ehk Shakti. Hindu traditsioonis on kõikidel olulistel mees jumalatel ka oma naispool. See naisenergia annabki mees jumalatele jõu tegutseda. Jumala šiival, ühtaegu nii hävitaja kui säilitaja, on ka naispoolel kaks vastandlikku palet. Shiva naine nimega paar vati on emajumalanna naisväe leebe pale. Ši vajab, arvati ka, on seotud ka üks hindu traditsiooni populaarsemaid jumalaid, takistuste ja hea ettevõtmise jumal. Kaneša väikeste jumalate Ghana teisanud. Muistne lugu kõneleb sellest, kuidas parvate oli läinud kümblema kuid enne seda valmistanud maha võetud ilutoodetest väikese poisi kuju, kelle seadis valvama oma ust. Et keegi teda segama ei tuleks pesemise ajal. Sel ajal kui paar vati kümbles saabusega koju Šiva, kes tahtis minna oma naise juurde. Kuid ukse peal seisis ees Šiva jaoks täiesti tundmatu poiss, kes ei lasknud viivat enesest mööda. Siis haaras Šiva aga oma relva kolmikhargi ning lõikas tsiuhti maha poisi pea. Alles siis, kui paar vatti ruumist välja astus, selgus, et tegemist oli paar vatti loodud pojakesega. Ning temaga kurbus on mõistetav üksnes emale, kes on oma lapse kaotanud. Et tehtut heastada, tuli tiival asendada maharaiutud pea uuega. Kust võtta uut pead. Selleks läks Šiva välja ning esimeseks ette juhtuvaks juhtus olema elevant. Elevant pidigi oma peast loobuma ja kanishele Se pähe pandigi. Sellest ajast peale kõrvaldab Kaneša takistusi pühendunute teelt just samamoodi nagu elevant. Puid ja muid takistusi teerajal. Šiva naisväe raevukas või tormakas pale on aga deemon Machisha võitnud jumalanna turga ning viimase otsmikus väljunud raevukas kehastus pikale väljasirutatud punase keele ja kolpadest keega mustanahaline kaali. Kellelegi käes on kõikide jumalate relvad, nišiva kolmikhark, visus ja nuia viskeratas aga samamoodi raama vibu ja nooled. Jumalanna teevi või suure jumalanna maha teevia austamine on hindu traditsioonis, kolmandaks suureks haruks jumalate Šiva ja Višnu austamise kõrval. Seda traditsiooni tuntakse efaktismi nime all. Jumalanna raevukas pale on just selleks, millel leidub palju järgijaid. Raevukusest hoolimata kogetakse jumalannat armastava emana. Ema-jumalanna austamise juures on läbi aegade olnud oluliseks ka erinevad vereohvrid. Nii on jumalannale toodud ohvriteks erinevaid loomi. Aga räägitakse, et väga muiste ammu-ammu aega tagasi olevat ohverdatud kogunisti inimesi. Öeldakse ka seda, et ema-jumalanna austamine Indias pärineb mitmete mitmete aastatuhandete tagant. Ema-jumalannat austati juba siis, kui aarialased ja nende veeda kirjandus ja usutavad ei olnud Indiasse jõudnudki. Hindu pühakirjade hulka ei kuulu mitte ainult ilmutatud veeda kirjandus ega hümnid jumalatele. Pühakirja teise kategooria moodustavad pärimusliku teosed. Pärimused, milledest on olulised nipuraanad, mis sisaldavad erinevate jumalatega seotud müüdi materjali, kus nad on olnud, mida nad on teinud, aga samamoodi epased raama Yana ja Mahab haarata viimane neist maha haarata on üks mahukamaid eeposeid inimkonna ajaloos. Traditsioon kõneleb sellest, et selle raamatu kirjapanekuks murdis elevandipäine jumal Caniša ühe oma kahest puhastada. Kui tõlkida maha parata pealkirja, siis annab see aimu eepose sisust. Sõna maha tähendab suurt ning vaadata on sõna, millega tähistatakse nii Indiat, maailma kui ka inimkonda tervikuna. Nii on tegemist inimkonna suure looga, kus keskseteks on kaks omavahel vaenujalal olevat, sugulashõimu pahandavad ja Kauravad maha haarata sisaldab endas ka ühe hindu olulisematest pühakirjadest. Pagavad kiita, ehkki isanda laulu, mille tegevus toimub enne kahe sugulashõimuvahelist suurt lahingut ning milles jumal Višnu üks kehastustest jumal Krišna ehk selle teose isand pagavat esitab oma õpetuse pandavate vibu kui tart suunale rõhutades vajadust pühenduda enese täiustamisele ning osutades erinevatele pühendumise teedele joogadele, mis viivad jumalana hindu traditsioonis kõneletakse kolmest peamisest teest, mis viivad inimese sisima igavese jumaliku minani jumalani jõudmiseni ning vabanemiseni taas kehastumiste sansaara ahelast. Need kolm teed on teadmiste tee, Jaana margavõtjana, jooga armastuse või pühendumise tee, pakti jooga või pakti, marga ning tegude tee ehk karma, jooga või karma, marga nende kolme tee või jooga kõrval esineb teisigi joogavorme, millest läänemaailmas on enim tuntud hatha jooga, mille eesmärk on füüsilise ja vaimse tasakaalu loomine. Vaadates hindu vaimseid traditsioone, võib öelda, et iga isiksusetüübi jaoks on olemas oma tee kõige sobivam tee, mida mööda jõuda vabanemiseni moksani. Jooga on olnud ilmselt ka kõige tuntumaks hinduismi õpetuse vormiks läänemaailmas ning joogaõpetuse levitamine meedia vahendusel on saanud oluliseks. Kuigi joogid ise on öelnud, et tänu meelelahutusele tänu meediale pühendunute arv kogu aeg aina väheneb. Jooga praktiseerijaid nimetatakse joogideks, tihtipeale tähendab see sama, mis pühamees või püha naine sadud ja saad võid. Sellised inimesed on jätnud maha oma sidemed igapäevamaailmaga pereeluga, öelnud lahti kõikidest ühiskondlikest sidemetest ning püüdlevad rände rakuna jumala suunas. Joogirändamine. See tähendab seda, et on sidemetest vaba. Miski ei aheldada ei kellegi ega millegi külge, sest igasugune klammerdumine, olgu inimeste või asjade olukordade külge, toob kaasa halbu harjumusi. Nii nagu öeldakse, ainult voolav jõgi on puhas, nii peab ka joogi olema pidevas liikumises ilma et ta kusagile kinni jääks. Jooga eesmärk on jõuda oma tegeliku olemuse praamanini. Tegemist on psühhofüüsiliste meetoditega ja tegemist on aastatuhandete pikkuse traditsiooniga. Hinduismi kujunes jooga üks vormidest Raadža joogafilosoofiasüsteemiks. Selle aluseks on potentsiaali jooga suutra ning selle jooga suutra kohaselt on jooga teadvelolekus ilmnevate muutustega samastumise lõpetamine ehk teisisõnu muutumatu olemiseni jõudmine peamiseks takistuseks oma tõelise või tegeliku mina mõistmisel on vale arusaam nii hästi maailmast kui ka enesest. Sest nii ennast kui maailma nähakse sellisena, nagu see paistab. Kuid nagu see tegelikult ei ole. Tegelikkust samastatakse näibusega, millele lisanduvad kiindumused ja ihad nii inimeste kui asjade kui olukordade suhtes. Aga samamoodi ka vastumeelsus ehk oma energia kulutamine vihkamise või vältimise peale. Ning viimaks veel surmahirm ehk olemasoleva elu külge klammerdumine. Potentsiaali õpetuse kohaselt jõutakse tõelise teadvuse tajumiseni, kui ei samastata endana mööduva ja muutliku looduga mööduva ja muutliku mateeriaga. Ning selleni on võimalik jõuda liikudes mööda jooga kaheksaastmelist enesetäiustamise teed potentsiaali, joogaõpetuse kaheksaastmeline tee meenutab paljuski hilisemat budistlikku aru saama, kuidas jõuda täiuseni. Jooga kaheksaastmeline tee algab sotsiaalsetest reeglitest nagu vägi vallatusest, aususest, vargusetusest, vooruslikkusest, ahnusetusest, millele lisanduvad veel isiklikud sihid, nagu rahulolu sellega, mis meil on teadlikkuse kasvatamine nii pühadest, tekstidest kui iseenesest, nii vaimse kui füüsilise puhtuse hoidmine ning Jumalale alistumine. Ühelt poolt tunduvad need kõik asjad olevat ju väga lihtsad aga kui need proovima hakata, siis osutub kõik palju keerulisemaks potentsiaali. Raadio joogasüsteem kõneleb ka õigest kehaasendist teadlikust hingamisest, tagasitõmbumise eest meelelisuselt keskendumisharjutustest, millega saavutatakse rahu seisund, mida välised ärritajad olgu neiks siis parmud või lärmakad kaasinimesed ei häiri Melitatsioonist või mõtlusest ning viimaks viimasest Seitsmest Samaadist seisundist, kus mõistetakse oma tegeliku mina, saades teadlikuks teadvusest potentsiaali. Raadio jooga pole aga ainus joogasüsteem, nagu mainitud. Samavõrra teostatav on ka karma jooga ehk tegudejooga, mille sihiks on isetu tegevuse ja kohustuste oma seadmuse ehk Tarmo järgimine ja selle kaudu jumala jõudmine. Nii lausub jumal, Krišna pagavad kiita kolmandas peatükis Ardionale, kes vaevleb eetilistes kahtlustes enne võitlusse astumist oma sugulastega. Christian ütleb. Tee vajalikke tegusid KUID ÄRA kiindu. Ülimasse jõuab vaid niisugune isiksus, kes tegutseb kiindumata. Teadja tehku kiinduma. Tehku maailma terviklikkuse tarvis parem oma seadmus, olgu see ka väheväärtuslik, kui hõlpsasti teostatav võõras seadvus. Parem hukkuda oma seadmuse kohaselt, sest võõras seadmus on ohtlik. Nendes Krišna sõnades peitub viide india traditsioonilisele ühiskonnakorraldusele, mis koosneb neljast seisusest ehk neljast varnast ning mis jaguneb lugematuks hulgaks kastideks, mis omakorda jagunevad veel omadeks alamkastideks omade reeglite, normide, tavade ja uskumustega. See hindu traditsionaalne ühiskonna elukorraldus on aastatuhandete vanune ning öeldakse, et selle tõid enesega kaasa aarialased. Ning kuigi 1950. aastal kehtima hakanud India põhiseadus keelab seisusel või kastil põhineva diskrimineerimise on aastatuhandete vanuste traditsioonide murdmine ühe tänapäevase dokumendiga palju keerulisem ning vaevanõudva ning muistset avad elavad oma elu tänaseni. Kõrgemaid seisusi austatakse rohkem madalaid seisusi, vähem hindu. Muistne pärimus kõneleb sellest, kuidas jumalad ohverdasid ürghiid. Puruša, kellel oli 1000 pead 1000 silma, 1000 jalga, 1000 kätt. Tema suust sündisid preestrid, tema käsivartest valitsejad, talunikud, kaupmehed, tekkisid Reidest. Jala labadest said teenijad nii seategi sisse, hindu seadmas hindu, ühiskonnakord, hindu, pühakiri pagavad kiita kõneleb ühiskonnakorralduse põhimõttest järgmiselt. Viidates erinevate seisuste erinevatele iseloomuomadustele. Nii öeldakse pagavatkiitas, et rahu, ohjeldatus, askees puhtus, kannatlikkus, sirgemeelsus, teadmine, teadmised ja usk määravad ära praamanite ehk preestrit, Te iseloomupärased teod, kangelaslikkus, säravus, kindlameelsus, võimekus, julgus, võitluses, heldus ja võimukus. Need määravad ära Xaatriate valitsejate ja sõdalaste iseloomupärased teod maaharimine, loomapidamine ja kaubandus, On Vaisijate talunike kaupmeeste iseloomupärased teod. Žuudrate ehk teenijate iseloomupäraseks teoks on aga teiste teenimine. Selle arusaama taustal on veendumus ja usk karma seadusesse ehk teoviljaseadusesse, mis tähendab lühidalt, et mida külvad, seda lõikad. Võib-olla mitte selles elus, aga alles järgmises hindu traditsioonis usutakse, et olendid määravad oma praeguse elu ja sellest tehtavate tegudega oma tulevase saatuse ehk teisisõnu oma järgmise elu. Igal mõttel, igal sõnal ja igal teol on tagajärg ning inimene peab täitma neid kohustusi ja ülesandeid, mis tal ühiskonnas on. Olgu need kohustused määratud siis seisvusega või näiteks vanusega, sest nagu mainitud, usutakse hindu traditsioonis, et inimese hing sünnib uuesti aina uutes ja uutes kehades. Seni kuni jõutakse jumala juurde ja vabanetakse taaskehastumise. Ahelast usu jõud. Üks asi, mis hindu traditsiooniga tihtipeale seostub, on pühad lehmad, kes Indias ringi kõnnivad. Nad ei künnisel mitte niisama, vaid hindu traditsioonis. Usutakse, et lehm on elu andja. Ta on elu sümbol ja mitte ainult elu sümbol, vaid maa sümbol ja kogunisti india sümbol. Iseenesest. Indias usutakse, et ei ole suuremat kuritegu kui lehma tapmine. See on sama suur kuritegu nagu näiteks preestri tapmine või midagi muud taolist. Kui rääkida lehmast kui elu andjast, siis ei tule ära unustada seda, et lehmast saab nii hästi piima ja piimast omakorda paljusid erinevaid toiduaineid. Aga samamoodi saab lehma väljaheiteid kütta. Sest Indias ei ole tihtipeale palju puid. Lisaks sellele saab lehma väljaheitest ehitada ka maju või parandada neid. Samuti võivad lehma liha süüa need, kellel midagi muud süüa ei ole. Ehk need, kes on kastitud. Ja sugugi mitte väheoluline ei ole seegi, et lehmad sünnitavad veohärgi ja härjad omakorda teevad tööd ja annavad inimesele. Hindu traditsioonist kõneledes on tihtipeale toodud esile inimese jaotamist neljaks eluetapiks. Õpilase aastateks pere aastateks metsaeraku ning viimaks ränderaku aastateks puudutavad eelkõige kolme kõrgema seisusemehi kuid peegeldavad samas traditsionaalse ühiskonna elukorraldust. Laiemaltki. Õpiaastail tuleb õppida, tuleb saada tuttavaks veeda teadmistega usutraditsiooniga ja nõnda edasi. Kui jõuab kätte õige aeg, siis tuleb rajada perekond, võtta üle oma isa, amet, saada lapsi, püüelda materiaalse, emotsionaalse ning meelelise heaolu suunas. Oma ühiskondlikke kohustusi jumalate ja teiste inimeste ees. Kui lapsed on saanud täiskasvanuks ning neil on juba omakorda lapsed ning nagu öeldakse, kui meelekohtadel on meel halli siis tuleb mehel ühiskondlikust elust tagasi tõmbuda, anda oma koht perekonnapeana oma vanemale pojale ehk teisisõnu, minna pensionile ning viimaks siirduda otsima vabanemist taaskehastumise ahelast. Kui elu on elatud hästi ning täidetud oma kohustused nii jumalate kui inimeste ees, siis on lootust, et kui ka vabanemist ei leita, sünnitakse järgmisel korral heasse olukorda näiteks kõrgemasse seisusesse. Aga kui elu on elatud ilma oma kohust täitmata või on täidetud võõraid kohuseid käidud tööl siis, kui on tarvis õppida ja õpitud siis, kui on tarvis luua perekonda siis on ka tasu sellele vastav. Sest on ju öeldud, et igaüks on oma õnne sepp ja oma saatusevalaja ning teisi inimesi oma saatuses süüdistada oleks kurjast. Lisaks neljale seisusele kuulub ühelt poolt hindu ühiskonnast väljapoole aga samas ka selle sisse niinimetatud puutumatud. Need, kes on sündinud väljaspool hindu ühiskonnakorraldust ehk väljaspool varnasid. Nende elu ei piira otseselt hindu elu reeglid, kuid nende elu ja asend ühiskonnas. On paljuski võrreldav nende inimeste omaga, keda meie oma ühiskonnas nimetama Aasotsiaalideks ehk ühiskonnast väljas Polulijateks. Nende ülesandeks on teha kõige mustemaid töid. Ja nendega on kokkupuudet välditud sest on usutud, et kokkupuude nendega rüvetab inimesi. Kuni 19. sajandi lõpuni oli hinduism valdavalt India religioon. Indias 19. sajandi lõpust alates jõudis hindu traditsioon aga aegamööda. Ka läänemaailma Lääne inimeste seas hakkasid kinnistuma sellised arusaamad nagu karma ja nagu sansaara Teo viljaseadus ja taaskehastumine. Aga hindu traditsioon hakkas saama laiemalt tähelepanu alates 1960.-test aastatest peale siis kui läänemaailmas leidis aset omaaegne kultuurirevolutsioon. Kui rääkida hindu traditsiooni jõudmisest läänemaailma 19. sajandi lõpul, siis ei saa mööda vaadata ühest õpetajast, kes jõudis Ameerika Ühendriikidesse 1893. aastal ning pidas seal loenguid hindu traditsioonist. Tegemist oli Swami Vivekanandaga ühe olulise hindu õpetajaga, kes oma traditsiooni on läänemaailma toonud. Tema oli müstik, Rama Krišna õpilane. Rama Krišna oli olnud preester jumalanna kaali templis. Nii nagu räägitakse, olevat ta praktiseerinud paljusid erinevaid religioone ning jõudnud järeldusele, et kõik need religioonid viivad lõppkokkuvõttes inimese jumalana. Kuigi erinevaid teid pidi oma õpetuste levitamiseks ja tutvustamiseks, rajas võimekananda ühe esimestest olulistest hindu traditsiooni organisatsioonidest läänemaailmas, mille nimeks sai Rama Krišna Mishin ning mis tegutseb kuni tänase päevani. 1900 kahekümnendatel aastatel jõudsid läänemaailma esimesed joogaõpetajad. Suurem hulk hindu õpetajaid hakkas aga läänemaailma jõudma 1900 viiekümnendatel ja 1900 kuuekümnendatel aastatel. Paljud neist said ka suure meedia tähelepanuosalisteks, nagu näiteks Maharishi mahejoogi, kellega seostatakse trantsendil taalse meditatsiooni jõudmist läänemaailma ning kelle rolli ansambli biitlus õpetajana on raske alahinnata. Sedakaudu ta maailmale tuntuks saigi. Oluline roll hindu traditsiooni mõistmisel läänemaailmas on kahtlemata olnud kama Haatma kandil, kelle osa hinduismi kuvandi vormimisel kaasaegses maailmas milles olulisel kohal oli hindu vägivallatu. See põhimõte ahimsa on raske üle hinnata. Eelkõige oma isikliku eeskuju tõttu. Selle vägi vallatuse põhimõtte rakendamisel rahumeelses võitluses India iseseisvuse eest. Rääkides tänapäeva õpetajatest ja nendest, kellel on mõju ka läänemaailmas ei saa mööda vaadata mehest nimega satia Saibava mees, kes õpetab, et kõik religioonid on põhimõtteliselt ühe armastuse erinevad väljendused ning keda tema poolehoidjad näevad jumala kehastusena siin maailmas ning nagu räägitakse, on ta ärkvel 24 tundi ööpäevas ning suudab olla paljudes erinevates kohtades üheaegselt. Lisaks sellele tuntakse satia Saibat ka erinevate imetegude järgi. Nii jagab ta oma järgijatele sõrmuseid ja kellasid, mida ta võtab õhust aga samamoodi pühitsetud tuhka. Kui paljud läänemaailmas populaarsed õpetajad või gurud ei ole tuntud oma kodumaal Indias siis Atia sai, Paavo on selles suhtes erand. Tan populaarne ühtaegu läänes, kuid veelgi populaarsem ehk Indias eneses. Vaimsete õpetajate traditsioon Indias ulatub samuti aastatuhandete taha. Selliseid vaimseid õpetajaid on nimetatud gurudeks, kes läbi oma isikliku eeskuju läbi oma isikliku kogemuse ning samas oma traditsioonile oma õpetajatele toetudes juhivad inimesi pimedusest valguse kätte ehk teadmatusest teadmisesse. Rääkides hindu Osulises traditsioonist ei saa rääkida ainult jumalatest ega ainult müütidest vaid tuleb rääkida ka sellest, et jumalate austamisega käivad kaasas erinevad rituaalid. Hindu traditsioonis on olnud alati olulisteks erinevat pühanud, olgu nendeks siis väikesed teeäärsed, pühapaigad või suured pühamu kompleksid. Igas pühamus on kujusid ja pilte jumalatest tihtipeale erinevatest jumalatest ning nendes templites austataksegi ühtaegu kõiki neid, sest nagu muistne pühakiri ütleb, tõde on üks aga nimesid talle on palju. Oluliseks hindu templi juures on jumalakujud murdid. Nõnda tuuakse jumalakujudele ande, olgu siis tegemist piima, jogurti v või millegi muuga. Nende ees suitsutatakse lõhn aineid. Nendele tuuakse erinevaid ande. Jumala kuju nägemist nimetatakse taarseniks olla kujudes jumala piltides nähakse jumalat ennast ning öeldakse, et vastavalt pühitsetud jumalakujud ja jumala pildid on ka jumala silmadeks inimese jaoks. Nende kaudu näeb jumal inimest. Hindu traditsioonis on ka usk, et templi ümbruses ei peaks olema kannatust. Ning seetõttu, et seda kannatust vähendada on templite juures ka omad köögid ning nendest köökides jagatakse sööki inimestele. Hindu traditsioonis on omal kohal ka jumalatele pühitsetud toit, Braschaad või brasedam mida usutakse, et see ei ole hea mitte üksnes kõhule vaid tegemist on ka vaimse toiduga. Kujude jumala pildid ei kuulu mitte ainult templitesse vaid tegelikult iga hindu kodusse. Lisaks kujule või pildile on hindu kodualtaril oma koht ka küünlale väikesele lambikesele. Samamoodi kellake, millega antakse märku, et ollakse jumalate tuldud ning nagu paljudes traditsioonides on kodu kõige pühamaks ja puhtamaks paigaks köök. Rääkides hindu traditsiooni visuaalsest küljest ehk nendest piltidest ja erinevatest jumalakujudest siis tuleb silmas pidada sedagi, et erinevalt Eestist ja siinsest kultuuriruumist on india kultuuriruum palju pildirikkam. Samuti on india religioossuski palju kõikehaaravam kui Euroopa või Eesti religioossus. Sageli peegeldub arusaam sellest, kuidas kulgeb inimese elu ka selles, kuidas nähakse aega üleüldse. Hindu traditsioonis usutakse, et ühele inimese elule järgneb järgmine elu ja nõnda on ta pidevas ümbersündide ahelas. Umbes samamoodi kujutatakse hindu traditsioonis ka aega, kus ühele ajastule järgneb järgmine ajastu. Sellele omakorda järgmine. Kuni üks suure ajastu saab otsa, kõik kõgitakse tules ja kõik algab taas algusest peale. Nii jutustabki üks muistne hindu loomislugu sellest, kuidas alguses oli ürgookial. Selles hulpis madukuningas, kellel lebas Višnu ja ürgvee sügavusest kerkis hääl endasse tukslev nagu süda. See hääl oli omm, hom, hääl, sõna või lause, mida hindu traditsioonis nähakse häälena mantrana, mis on kõige oleva taga. Viimaks Višnu kuuliski seda häält. Ta avas oma silmad ja sõjaaeg. Maim oli sündimiseks valmis. Ta vaatas rahulikult üle vee. Sel hetkel kasvas välja tema nabast lootoselill, milles istus praama looja jumal, isand Višnu teenija. Ta kummardas peaga ning ootas, mida Višnu ütleb. On aeg praama, ütles Višnu aeg alustada tööga selles lootose lille, see on kõik, mis sa vajad. Loo maailm, mis kestab igavesti. Seni, kuni maja lõpetan, alusta nüüd. Kui Meeles kerkis tugev tuul, ookean tõmbus vimma madukuningas ning Višnu koos temaga kadusid vaateväljalt. Mäsleval merel õndsus ainult lootuse laev, millel istus praama praama, tõstis oma käed ja tuul vaikis. Meri langes tagasi ning oli taas tüüne. Ta seisis ning oma käeviipega jagas praama lootuse kolmeks. Esimeseks Aid taevas sisemaa sisemeri hetkega oli maailm saanud alguse. Praama kattis uue maataimedega rohi, puud, lilled, juur- ja puuviljad. Neile andis ta puutumis meele. Sis lõida, loomad ja putukad suured ja väikesed maarjameres õhus, mõned karvadega, mõned sulgedega, mõned koorikestadega, mõned uimedega suured ja väikesed, ägedad ja rahulikud, kiired ja aeglased. Andis ta lisaks puutumis meelele ka nägemise, lõhnataju ja kuulmise ning kõige tähtsama liikumisjõu. Korraga kihas kõik ning olendid otsisid enestele kodu igas ilmakaares, igas ilma vallas. Saabunud vaikuses oli praamal teha vaid üht. Maailmal oli vaja isandat, kes sellest rõõmu tunneks, kes selle eest hoolitseks, et see kestaks igavesti. Nii nagu vihm oli käskinud praama, istus vaikselt ja mõtles. Peale pikka mõtlust võttis mõttevormi. Kõigepealt muutus ta varjuks õhus, siis pilveks sai üha toekamaks. Viimaks sai ta elavaks hingavaks vormiks oli sündinud uus olend praama mõtest praama vaatas teda rahuloluga. Se jumala näo järgi saanud olend võtab veel vastutuse maailma eest ning säilitab seda igavesti. Nõnda nagu tahtis, jumal Višnu. Aga see olendi liigutanud. Tema silmad olid suletud Tali sündinud draama mõttest ja ainus, mida ta teha tahtis. Mõelda, mõelda jumala üle praama nägijat olend oli liiga lihtne, liiga laitmatu, et maailma üle valvata. Et suuta kanda seda ülesannet, mille Višnu oli pannud, vajanuks ta veel üht võimet. Mõte polnud piisav. Ta vajas võimet tegutseda mitte ainult meelt, vaid kogu oma keha. Kogu ennast oli vaja, et uus olend vaks silmad maailma jaoks. Viies ellu isand Visu käsku jagas praama oma keha kaheks, oli üks Saigaks mõlemad võrdsed, terviklikud teineteise kuvandit ühest vormis praama mehe teisest naise, mehe nimeks sai manu tark naise nimeks Shata Ruupa saladuslik manu ja draamast enesest saanud. Vaatavad teineteist südamesse, võtavad käest kinni ja lähevadki maailma, mille praama neile andnud. Nad on esimesed inimesed, kogu inimkonna esivanemad, aga siis, kui saabub taas ajastu lõpp. Višnu uinub, kõik on pimeduses, kõik kaob ka jumalad. Lisaks Višnu jääb vaid ürgookean ürgvesi. Kuid siis jumalikust mängurõõmust tärkab üsna avast lootus, millel istub draama. Vot selline lugu on selle hinduismiga. Te kuulsite saadet sarjast usu jõud, stuudios oli Ringo ringvee. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär.