Veel üks ajalugu. Minu ees on kaks raamatut. Ühe pealkiri neist on Eesti ja Liivimaa kroonikakirjutuse kõrgaeg 16. sajandi teisel poolel ja seitsmeteistkümnenda sajandi alul. Autoriks on Katri Raik. Tegemist on doktoritööga. Teine raamat on Christian Kelchi Liivimaa kroonika, mille tõlkijaks on Ivar Leimus. Mõlemad raamatud ilmusid 2004. aastal. Stuudios ongi istet võtnud mõlema raamatu autorid. Millest need raamatud räägivad? Katri Raik. Minu doktoritöö koosneb mitmest erinevast osast ja ei ole selles mõttes selline klassikaline humanitaarala doktoritöö, mis oleks üks terviklik raamat, et selles ülevaates Eesti ja Liivimaa kroonikakirjutusest on alguses antud selline üldine ülevaade, sest nii kummaline kui see ka Pole ei olegi sellest varauusaegsest kroonikakirjutusest ennem siis eesti keeles sellist terviklikku ülevaadet püütud anda. Ja minu doktoritöö põhiosa räägib Fransniestade, Riia raehärra ja kaupmehe kroonikast. Ma jõudsin selle juurde kunagi seetõttu taas nähtud on kirjutanud Tartu ajaloost ning üks osa kroonikast on püütud siis ka samas eesti keelde tõlkida vee kirjutama Modoktorites, Mattiast, rööbast, siis kes on Poola kuninga alam ja kirjutanud ka ühe kroonika, mis on samal ajal valminud kui Baltassarossovi kroonika, mis ilmsesti ja siis kõige tuntum kroonika meie jaoks üldse ja doktorite lõpus kirjutasime Ühe sellise ilusa loo, kuidas siis meist või kohalikest talupoegadest dollastest kroonikates kirjutati seal säravat sisu. Nojah, mina ei ole õieti autor, autor on kusagil Niguliste kiriku kõrval pärna all loodetavasti mingi osa temast. Aga tegemist on siis kelgi kroonika tõlkega, kelk oli oma elu lõpuosas viimased päevad Niguliste pastor, ehkki ta selle kroonika kirjutas mõnevõrra varem. Ja seda on loetud üheks eesti viimaseks suureks kroonikaks. Ta on igal juhul suur ja paks. Õieti koosneb ta kahest osast. See siin on nüüd tema kroonika esimene osa, mis ilmus Stockholmi sensorite poolt läbi käiduna, trükiti Saksamaal 1695. aastal, kelk jõudis oma eluaja jooksul sellele kirjutada peaaegu sama paksu järje mis paraku jäi trükivalgust nägemata. Võib-olla me jõuame sellest rääkida, mis põhjustel? Ja see järg avaldati alles 19. sajandil meil ees tegelikult kolm kroonikakirjutajat. Katri, äkki sa räägiksid natukene oma autoritest lähemalt, kes nad olid ja miks nad kirjutasid? Tunnen ennast hästi lühidalt, sest need oma kroonikat saavad ajaga eriti armsaks Bransniest minu nii-öelda lemmikkroonid, kes oli siis Riia raehärra, bürgermeister ja kaupmees, kes tuli traditsioonilist teed mööda siia eestel Iirimaale tuli Põhja-Saksamaalt, Westwalist, noorena 14 aastasena olid Tartus, esialgu sai seal keerulist sõjaaegadel Liivi sõja ajal rikkaks. Ilmsesti oli osav kaupmees, oskas venelastega hästi läbi saada, käis kaubareisidel, oskaks kindlasti vene keelt, mis tema kroonika teeb võrreldes paljude teistega huvipakkuvaks, nagu Ivar ennist juba disKeldžijaid nimetas teda igati andekaks, siis ka mina usun, et nii hästi ta oli oma aja kohta. Ta on tähelepanu väärne isik ja ühiskonnas väga mõjusa positsiooniga riiali, kõige tähtsam linn, selle bürgermeister olla aastaid ja osaleda siis Riia linna ja Poola läbirääkimistel oli kindlasti oluline asi. Nii hästi ei olnud, vastupidi, teistele paljudel ajalookirjutajatele akadeemilist või siukest ülikooliharidust dema kirjutabki oma kroonika eessõnas. Ta kirjutab lihtsalt vanuigi. Kui tal on aega apteni pagenduses poliitilistel põhjustel ja kirjutab siis eelkõige sellest ajast peale teise Iirimaal mäleta. 1559. aastal, kui ordumeister jälle näo juures laagris oli venelased lüüa said ei viidud kodanikke ära, vaid neid hoiti raekojas, kuhu neile nende kodudest süüa toodi. Midagi halba nendega ei juhtunud ja kui ordumeister lahkus, läksid nad kõik takistamatult raekojast igaüks oma koju. Kui lahing oli läbi, läksid ordumeister ja Mecklenburg hertsog Christoph oma vägedega Tartu linna alla. Toimus mõningane kähmlus. Nad ei saavutanud midagi enamat, vaid lahkusid jälle. Hertsog Christoph läks Riiast tihti. Ordumeister Gotthard Kettler suundus oma vägedega Laiuse kindluse alla, tulistas seda, ründas kaks korda löödiaga mõlemal korral tagasi ja ta kaotas seejuures palju inimesi heade sõjasulaste hulgast. Ei Tallinna sõjapealik, Wulf fon, Strasbourg. Tartu all tulistati kindluse tornidele sõjapealik Luking surnuks. Et midagigi kaotatud, noh, kas ordumeister vaenlase sõimu ja pilke laiuselt ja lasi suurtükid Viljandisse viia. Aga raha oli tuulde lastud ja sulased nurisesid, et raha ei ole. Nad läksid laiali ja talb, lahutas nad. Nii see lähebki, tahetakse lume seest roose noppida. Lühikeses nahk ammuses löömamees Hans How ei kannatanud talve välja. Ka õlu oli otsas. Franz Niels teede, Liivimaa ajaloo vanima niinimetatud Tallinna ärakirja järgi tehtud tõlge. Seitsmes peatükk. Teine kroonik Mattiast rööbation on siis hoopistükkis Poola riigi alam ja temale jäi minu pilk pidama, ta on üsna vähe tuntud, seetõttu too, et tema sai oma kroonika valmis samal aastal, kui baldasarussas ja tänu seljad russo meile hästi tuntud on, tundub ta meile kuidagi nii kohutavalt eriline, aga tegelikult oli see lihtsalt kroonika kirjutamise alguse aegsest ka Poola riigil tekkisid siin Eestimaal omad huvid ja, ja sellepärast oli vaja Poola lugejale siis üks ladinakeelne ja lühene selline mitteallikana väga väärtuslik ülevaade kirja panna, tema on pärit siis ise Poola aladelt olnud Königsbergis ordumeistriteenistuses ja hiljem siis Kuramaa hertsogi kotacketleri teenistuses ja kotad Ketleja Kuramaa, siis selle nii-öelda meile lähedaste alade selline humanistliku hariduse ja ajalookirjutuse märkimisväärne keskus. Need tema siis haritud mees, kelle elutee viis läbi tollase ajalookirjutuse keskuste Königsbergi ja Kuramaa siis kroonikakirjutuse juurt. Millist elu elas Christian Kelf, Early, Christian Kersilas üldiselt väga elukirikuõpetaja. Aga selle kõrval alustaks algusest, tähendab, ta sündis tegelikult Saksamaal nagu ikka enamik, kes meist kirjutasid, tulid kusagilt mujalt ja sündis tema Saksamaal pommeris Grefenhaageni linnas. Kui nüüd tema isa, kui emapoolset suguvõsa vaadata, siis koosnes peaasjalikult kirikuõpetajatest või vaimulikest. Tõsi küll, üks bürgermeister oli ka kuskil vanaisa juures sees, aga see oli pigem erand. See, et ta talari selga tõmbas, oli vist loomulik valik, mida ei tema endalt küsinud, ega temalt keegi küsinud. Kersi lapsepõlv oli küllaltki raskete, kaotas varakult, vanemad oli ühe sugulase juures, nägi näguripäevi, või nagu ta leebelt ise ütleb, et jumal ise taevas üksi tean, mis ma seal läbi pidin elama. Siis ta saadeti kooli. Õppis Berliinis, pärast läks ta ülikooli Frankfurti Rostocki ka, oli aastakese Siinastakse seal ja märgib ise, et kuna need usuteaduslikud longid suht igavad, siis ta kuulas hoopis ajaloolasi, millest ilmselt siis tema ajaloo huvi ja niisugune hilisem suur pretensioon kroonika näol. Ja siis sai raha otsa, nagu ikka otsustas sõita Inglismaale keelt õppima, sest juba tol ajal pange tähele, juba tol ajal oli inglise keel saavutamas maailmas juhtpositsiooni ja isegi nii juhtivate saksakeelses maailmas taibata selle tähtsust. Aga Inglismaa oli kaugele üle mere, selleks, et sinna saada, oli tarvis raha koguda, selleks, et raha koguda, sõitis Liivimaale, see tähendab hoopis teises suunas jaagu. Lähme täna tegi väga õieti, sest siia ta jäigi. No ja, ja siis siis ta siin pidas algul ühte kui teist Niukest kohta mitte eriti meeldivaid tema jaoks ja lõpuks leidis teenistus siis Järva-Jaani pastorina, õppis ära kiirelt eesti keele, hakkas jutlustama, eesti keeles, võttis naise, jõudis, jõuaks, on kaks naist pidada esimene suridel ära, lapsi oli tal ka rohkem kui Aadamale. Selles mõttes, et juba esimene naine oli juba lesk, sealt ta sai vist neli tükki kaasa, ise sigitas neid juurde, pärast surin ära, võttis uue naise, sai veel lapsi olles siis juba ära jaanis õpetajaks. Ilmselt siis, nähes seda ümberkaudset elu ja taibates selle, ütleme siis nii intellektuaalset vaesust, sest ta kirjutab oma kroonikas ka, et huvitav küll, et sellelt maalt on võrsunud igasuguseid väejuhte ja sõjapealike ja muidu toredaid inimesi. Aga kunstnik ja kirjanik ei ole. Ja võib-olla oli see üks põhjusi, miks ta hakkaski seal kroonikat kirjutama, ta lihtsalt mainib seda oma eluloost, kirjutas oma käega õnneks eluloosele kõigest midagi siit tulemegi teadlikud. Aastal 1688 hakkasin mina seda kroonikat kirjutama. Jumala abiga, 1691 sai mina tema valmis. Kui nüüd mõtlema seda tuli omaaegses trükikirjas üle 500 lehekülje kolme aastaga, mina tõlkisin viis aastat, siis siis peab ütlema, et tegemist oli erakordselt kõva mehega, eriti kui vaadata, kui palju ta oli lugenud. Loomulikult lugesime õpinguaastal kindlasti Saksamaal juba väga palju sai korraliku niisuguse algtasemel vähemalt niisuguse klassikalise hariduse, kõigi nende antiikautorite, jaga tolle aja tuntumate saksa ja muude ajaloolastena, aga ta luges neid ka juurde. On näha, et panime viimaseid lisandeid sisse veel, raamat ilmus näiteks 89, üks Rootsi Rootsi ajalugu suur ja võimas. Ja selle ta pani juba jõudis sisse panna, eks ole, ja need faktid oma töös ära kasutada, need ta jälgis pidevalt update, eks ole. Kuidas uut kirjandust tuli, hankis seda ma ei tea, mismoodi ja kustkaudu Tallinna raekaudu ilmselt ja kasutas selle ära. Hiljem sai ta koha siis Viru-Jaagupisse ja seal tabaski siis teda põhjasõda Virumaal. Aga enne seda veel oli tuttav ka forsseelisega, asutas kooli, asutas oma talupoistekooli ja kui rahad otsa said, jälle riigi toetust ei tulnud ja kihelkonna toetus ka enam ei tulnud, siis pidas seda kooli, ise õpetas oma poissi, maja oli nagu väga õnnelik selle üle, et tal seda õnnestus teha ja on näha, et ta oli südamega selle hinge harimise ja vaimuharimise asja juures ja haris nii oma koolipoisse kui oma kogudust pidas tõesti ennast pastoriks nende juures ehk siis karjaseks. Eriti selgelt tuleb see esile juba siis Põhjasõja päevil, kui ta lausa oma talumeestega moodustab sõjasalga näoste vastu võitlemiseks ja tal üldse vapper mees, sellepärast et on perekonnakroonikas isegi niisugune fakt, et korra seal tema pastoraadi õuele sõitis salt kasakaid ratsudel, siis olevat ta võtnud käristi. See oli midagi niisugust, millega linde viljapuude põõsaste kallalt minema hirmutati, see tegi siis ilmselt koledat häält Niukest rattata nagu kuulipilduja tõenäoliselt ja hakkas sellega siis käristama mööda õue ringi jooksma ja noh, see võis päris veider vaatepilt olla, kuidas mustas niimoodi 600 pastor paneb, käristab, aga hobustele see hääl kummalisel kombel ei meeldinud, need kukkusid lõhkuma, panid teivast ära otsa, kukkusid kõhud lõhki ja kasakad surnuks, ülejäänud panid minema ja nõnda ajasta terve röövsalga oma õuelt minema, nii et tegemist oli vapra mehega igatpidi. Ja tema vapustes näitab ka see, et lõpuks 1710. aastal ta tõesti saabki Tallinnasse, saabki Niguliste algul abipastori koha ja, ja Janno Danilo on, sest teda ikka kinnitada selleks nagu ülempastoriks, aga lõpuks ta saab siis ka, jäi veel kaks päeva ameti nagu selleks esimese jutluse, nii nagu me teame 1710. aastal Tallinnas. Tanjad piirasid poweri, kes oli vene kindral armeed ja linnas sees märatses katk. Ja ta käis hingeabi ja seda viimast tröösti andmas siis ka loomulikult eestlastele. Niguliste oli küll saksa kirik, nagu me teame, aga Kelf eesti keele oskaja naja, nagu öeldud, suure südamega inimesena läks siis ka kuhugi eeslinna, ei ole täpselt öeldud, kuhu tõenäoliselt kalamajja, aga võib olla ka kuhugi siia paberiveski või kuhugi siiakanti Stockmanni juurde, ühesõnaga siis, kui ta ühel õhtul koju tuli, siis ta ütles oma lastele. Täna ma mitte ainult ei nuusutanud, vaid ka maitsesin katku heitis maha, haigestus ja suri paari päeva pärast ja siis ta enda soovil maeti kida Niguliste kõrvale suure puu alla. See on siis see kuulus Pärn tõenäoliselt, ega me ju ei tea, kas see on seesama puu, aga see on ainus puu, mis on nii vana ja seal senimaani mingil määral püsti. Võib arvata, et see vana nagu saksa keeles öeldi, et vana truu kroonikakirjutaja põrm puhkab selle pärna all. Lõpuks on kõigest väest taotlenud lühidust, et mitte olla kirjastajale ohuks kaupmehele koormaksega sulle, minu lugejad, tüütav jääd selle minu töö juures oli minu ainsaks sihiks olla edasi aitajaks nendele, kellel on olnud soovi tunda meie maa ajalugu, juhatust sinatse uurimiseks, aga seni üleliia vähe. Siis lepin maga üpris hästi, kui ainult nemad rahule jäävad. Teenest rõõmu tunnevad, tahab aga edaspidi keegi, kellele jumal on andnud selleks rohkem annet ning paremaid vahendeid ja võimalusi. Kui minule teha selles asjas midagi paremat siis sellel avaldan ma tänumite vähem kui teised. Minu laevuke on alati valmis tema oma eespurjed alla laskma. Seni mu lugeja ela hästi ja suhtu kui sulle minu ustav teenus ei meeldi. Hästi vähemalt minu kavatsus ja hästi mõeldud ettevõtmisse. Christian Kelphi kroonika eestlasena. Eesti ajaloo ühtedeks põhiallikateks võikski pidada Est kroonikaid. Need raamatud minu ees räägivad kroonikakirjutuse kõrgajastu lõpuajast. Millised on kõige vanemad kroonikad, mida on kirjutatud Eesti ala kohta? No kõik me teame Henriku Liivimaa kroonikat, mis valmis 1227. aastal. See on nüüd eriliselt pühendatud just sündmustele Eesti- ja Liivimaal ja sellisena üks paremaid Põhja-Euroopa ajaloo allikaid selle aja põhjamaa ristisõdade aja kohta üldse. Ehkki Meie kohta leidub materjali ka Lübecki Arnoldi või mõnel teiselgi, aga need on kõik niisugused pudemed ja Eerikust järgmine, no loomulikult siis ordu vanem riimkroonika, mis valmis siis 1290. aasta paiku. Ja edasi tuleb neid udukroonikaid riburada mööda. 14. sajandil hooneke siis Herman Vartberge. Ja tegelikult saabki vist niisuguste suurte ordu kroonikate aeg Neljateistkümnenda sajandiga mööda või ümber sest aeg muutub, orduülesanded muutuvad, mis oli orduülesanne, paganate pööramine, õigemini palverändurite kaitsmine, mis tähendab sedasama kurjade paganate eest paganat Priidi olema ristiusku, et nad palveränduritele liiga ei teeks. Ja selleks ajaks oli see töö tehtud ja eks see vist ole ka üks põhjusi, miks algab kordude mitte ainult meil, vaid mujalgi, moraalne allakäik, aga see on juba pikem teema. Kohalikus kroonika kirjutas ja meie eesti leiame, kroonika kirjutas, võib laias laastus öelda, et on kaks ilusat aega. Üks ongi see, 13. sajand Neljateistkümnenda sajandi alguses, kui meie aladel on palju sõduja ja võitlusi ning teine kõrgaeg tuleb siis 16. sajandi keskpaigas, kui kui taas Eesti- ja Liivimaa alad tõusevad suurt huviorbiiti, siis Saksamaa lugeja jaoks, kus tavaliselt lugeja siis kroonikatele oli, ehk siis teine kõrgaeg algab koos Liivi sõjaga. 16. sajandi respekt. Kroonikaid ja tänapäeval enam ajaloolased ei kirjuta. Või ka mitte ainult ajaloolased, näiteks kirikuõpetajad sellisel kujul, nagu need on eesti ajal allikatena meieni säilinud. Mis ajast võiks öelda, et kroonikate aeg on ümber ja miks see aeg lõppes? No see nüüd, pigem vist filosoofiline küsimus, kõlastiline küsimus, kui soovite. Anti, peetakse viimaseks kroonikakirjutajaks ehk ütleme, et see aeg oli siis 18. sajandi keskvaikses tema kroonika ilmust 1553 vähemalt et üks osa nendest ma ei mäleta, kas esimene või teine. Ja pärast seda astuvad juba areenile ajaloolased, õigemini küll algul koduloolased kodu-uurijad ütleme protse Riias, eks ole, kuupel meil kõrberts pisut hiljem meil, kes siis hakkavad koguma materjali juba teadlikult, mitte enam kroonika jooksvaid, juba temaatiliselt hakatakse avaldama artikleid Riias, hakkab ilmuma Nurdisse misse laanen ja nuia noolisimisse Laanem, kus siis mõlemad nimetatud autorid ehk siis teisedki tolleaegsed ajaloo huvilised. Kodu-uurijad hakkavad juba üksikuid probleeme põhjalikumalt läbi töötama, tuginedes arhiiviallikatele. Kroonikat on selle traditsioonilises mõistes geograafiliselt ja ajaliselt piiratud jutustus, kus põhirõhk on autori kaasajal ja see aeg, millest siis Need kaks raamatut räägivad, on, on just see aeg, kui tuleb väga palju vanu allikaid kasutusele, kus ka ajaloolasele tänasel ajaloolased on väga raske otsustada, milliseid allikaid kõik kasutatud on ja see on siis esimene samm nii-öelda teel kroonikast ajalookirjutuse poole. Suurallikate paljusus ja art hakkab ka esimesi joonealuseid või viiteid tooma oma allikatele, et see võikski siis olla see märk, kui kroolikatest saab. Katri Raik, sa rääkisid ennist kahest kroonika kirjutada sellisest kuldajast Liivimaal, eks andis, keskaegne kroonika kirjutas või see periood ja teine olis varavus, aeg. Mõlemad praegu sa oled, raamatud on pärit või autorid on pärit varavus aegsest kroonikakirjutuse kõrgajast, mille poolest erineb keskaegne kroonika, kirjutas siis sellest varauusaegsest. Samas enamik eestlastest teab Henriku kroonikat. Kas siis kõik kroonikad on sellised nagu Henriku kroonika tekst? Eks me vist vist teamegi Eesti ajaloo huviline, teab Läti Henriku kroonikat Sis Baltesse Russoli kroonikat ja siis tänu Ivar Leimusele Reneri kroonikate nüüd taastanu Ivarile keltsi kroonikate teatakse neid kroonikaid enam, mis on eesti keelde tõlgitud enam kui neid kroonikaid, kus meist nagu siis tänastest eestlastest või kollastest talupoegadest selgemalt juttu käib. Võimalik, et ma eksin, aga mina ütleksin, kõige tähtsam erinevus keskaegse ja varauusaegse kroonika vahel ongi see allikate paljusus, kus varauusajal kasutatakse varasemaid kroonikaid. Jaga kombeks moeksale kroonikaid ümber kirjutada, kasutatakse ürit, kuid kasutatakse väga palju dokumente. On just siis muutusterohkel ajal oluline näidata, kuidas varasemal ajal on olnud ja kuidas siis läbi vanade dokumentide endale privileege taotleda, et mina ütleks, et see on kõige olulisem erinevus. Katri rääkis nüüd nagu ajaloolane. Kui me nüüd vaataksime nende kroonikakirjutajate maailma, mis nende ümber oli, kui nad seda kirjutasid, ehk siis räägiksime kroonikate funktsioonist, siis ehk leiab ka siit pisukese erinevuse. Nimelt kui me vaatame varasemaid kroonikaid, siis Henrik kirjutas Alberti tegude jäädvustamiseks. Ordu kroonika tulid mõeldud eeskätt muidugi ka jällegi ordu saavutuste jäädvustamiseks, tähendab neil oli konkreetne, nisugune sisekasutuseks mõeldud otstarbe, neid loeti ju söögilauas ette, see oli tõeline söögi kõrvale. Neid kirjutasid spetsiaalsed inimesed, kes kaplanid, kelle ametinimetus vihjab nagu mingi eestlaulja või eesträäkija peale siis hilisemad kroonikad, nemad on kirjutatud teisega inimeste poolt jälle need on juba kommunistid. Nende maailmapilt on teistsugune, neid huvitab, mis on väljaspool nadi vaata omaenda sisse. See ei ole enam mitte ainult pedagoogilised eesmärgil kirjutatud kroonika, vaid see on pigem teadmiste jagamine, mis juhtub, eks ole. Noh, seal on muidugi oma poliitiline eesmärk juba väga tugev taga. Niuke hoiatav luterlus tuleb mängu reformeeritud usk tuleb mängu ja selle võitlused vana katoliku usuga. Jah, kõige kõige suurem erinevus on ehk just nimelt see funktsioon, üks oli mõeldud enda jaoks sisetarbeks, teine mõeldud väljaspool. Siin tuleb vist rõhutada ka seda, et on tekkinud raamatu trükkimise kunst ja suureks püüdluseks on dollastel autoritel oma tööd trükis avaldada ja kroonikaid avaldakse korduvalt ja korduvalt uuesti trükis, niimoodi näiteks patesse Russovi kroonikat vähemalt kolmel korral tema eluajal. Et soov on niimoodi siis informeerida lugejat ja lugeja ei ole siis mitte meie aladel, vaid eelkõige siis Saksamaal, Poolas ja niimoodi neid toonaseid kroonikaid ka ei trükita, mitte siis pliiaskus, trükikoda olemas oli, vaid videnbergis või Königsbergis dollastes sellistes ajaloo uurimise või ajaloo kirjutamise keskustes, et väga oluline on see varauusaegsete ajalookirjutajate, side tollaste juhtivate ülikoolidega ja mind on alati hämmastanud see, kui tihedalt need kroonikakirjutajad omavahel seotud on, et nad on sattunud siis ühte samasse kohta õppima elama nagu näiteks Königsbergi või on nagu hoopis tükist sugulased omavahel nagu toomas hoonergele kroonika, siis nii-öelda varauusaegsetes kroonikates esimene trükis ilmub 1551. aastal Königsbergis. Nii et neid isiklikke sidemeid ei maksa ajalookirjutajate puhul kindlasti alahinnata ja sedagi mitte, et ajaloo kirjutajad on tollel ajal makstud. Nad saavad oma kroonikate eest kõrgeid aadlitiitleid või maavaldusi või raha. Nii et ajalookirjutus on väga tihedasti võimuga seotud. Üks asi veel, mis tärkas nagu meelde on see, et kui sa ütlesid, et igaüks tahtsid tema kroonika ära trükitud, see oli väga oluline, see näitab, et inimesest oli saanud isiksus, indiviid, ta tahtis ennast jäädvustada. Kui me mõtleme nende varasema kuldaja kroonikate peale, siis need on kõik anonüümsed, nad arvan, kes olid need augud, kuid ma arvan, et see oli Henrik. Me arvame, et see oli hoonet ja me arvame, et see oli keegi kolmas, neljas ega seda pole ju kaane peale kirjutatud. Hiljem on see erakordselt oluline, kaane peale tuleb alati autori nimi. Varauusaegsete kroonikate juureserite, sellises humonistlikus ajalookirjutuse koolkonnas oli ju moeasjaks märkida võimalikult palju erinevaid antiikautoreid ja võimalikult palju autoreid. Kuivõrd tegelikult need teoseid kasutati. On seda võimalik kuidagi tuvastada? Nojah, eks nad ikka kasutasid, kui me nüüd räägime juba sellest hilisemast ajast nad olid ju kõik haritud inimesed. Selleks ajaks olid antiikautorid kohustuslik õppekirjandus kindlasti tundsid neid palju paremini kui meie. Aga need viited, mis nad antiikautoritele annavad, need on jumala õiged, kindlasti kasutasid. Aga kas ei teki siis sellist ohtu, et tuginedes tuhatkond aastat varem kirjutatud raamatutele võib luua väga veidra pildi, näiteks liivast liivasi ajast? Nonii ongi, ongi pilt ongi veider, eriti mis puudutab varasemat ajalugu, ütleme öelnud ajalugu. Oke põhineb tule maiuseid afial ja tolleaegsele maailma pildile Vetemaailmaga Martin, nii nagu teda Ptolemaiose järgi veel 16. sajandil Euroopas ka joonistati, kõik teadsid, et see ei ole nii ja toppisid neid tegelikke kohti sinna kaardi peale. Täpselt samuti on siin antiikautorid ette need ajaloolised raamid, mille sisse siis üritati toppida neid üksikuid teateid, mis kusagilt mujalt pärinesid, aga üldiselt kompileeriti neid niimoodi, kes oli osavam, see sai veenva tulemuse ja vastupidi. Samas on tekib ka selle paravuse tugev huvi geograafia vastu, et Russovil kui ka siis nii eestidel on põhjalikud kohaliku geograafiakirjeldused, niisiis Liivimaa Eestimaa pikkused laiused järved, jõed, samad kindlused, linnad, üldine humanismi, märk, vara USAga oma selline reisimiste, reisikirjade kirjutamise aeg, et sellisel kohalikegagraafia kirjeldamine on lahutamatu osa tollasest kroonikast samamoodi nagu on lahutamatu osa Liivime avastamislegendi toomine või kohalike keelte ja rahvaste loetlemine ja ühtlasi ka siis üsna tavalised üksikute eranditega algavad et nii-öelda täismahus kroonikat sellega, kuidas siis sakslased ja taanlased siia Liivimaa randa jõudsid, et kroonikale väga selge ülesehitus, millised osad siis peavad olema. Kui nüüd mõtelda kroonikate autorite peale, siis kes need inimesed olid, kas on võimalik teha saidki üldistusi? Need on jällegi 12 erinevat kategooriat sõltuvalt just sellest, millest me enne natuke rääkisime, sõltuvalt sellest funktsioonist, mis kroonikatel oli alguses on need siis kas piiskoppide või ordu ametnikud. Hiljem Katri teab seda paremini, need intelligendid Edelt võib laias laastus öelda, et, et vara usaksite kroonikakirjutajate hulgas on palju juriste ja palju vaimulik mehi, kes on siis õppinud tõesti kritenbergis või Königsbergis. Aga samas on ka siis ilma teadaoleva hariduseta mehi nagu näiteks Franz, nii minu lemmikkroonik, et, et ilmsesti oli ka lihtsalt ajaloohuvilisi, kes hakkasid ajalukku kirja panema ja kui meie räägime kroonikates, siis me mõtleme tõesti neid nii-öelda Eesti ja Liivimaa ajalookirjutuse täismahus ülevaateid sakslaste, taanlaste tulekust kuni autori kaasajani. Aga peale selle kirjutati ju palju päevikulaadseid, ülevaateid kaasaja sündmustest näiteks väga palju Riias ja need mehed ei tarvitsenud enam üldsegi nii haritud olla, et ajalookirjutamine murranguaegadel alati popp olnud ja nii ka siis toona selge humanismi mõju. Kuueteistkümnenda sajandi aela kirjutuse õitseaeg Liivimaal võiks olla seotud murranguga ühiskonnas, kas see kajastus ka poliitiliselt kuidagi või miks, et on olemas selline teooriat Kroonikat hakkasid kirjutama või kroonika kirjutas, juurde asusid inimesed, need, kes olid näiteks kuskilt võimupositsioonidelt eemale tõrjutud ja tahtsid siiski kaasa lüüa veel kuidagi sellest oma sõna sekka öelda. 16. sajandi keskpaik on Liivi sõja aeg 1550 80580.-te aastate alguseni ja sellega ju saab otsa Vana-Liivimaa. Eesti ja Liivimaal võitlevad siis ülemvõimu pärast, uued riigid, Poola ja Rootsi eelkõige sellesse võitlusse sekkub ka suuresti Venemaa. Nii et mina julgeksin uskuda, et motiiv, miks tollal ajalugu palju kirja pandi, on just see, et püüti näidata sakslast võis endise võimu õigsust ja järjepidevust, mis oli oluline faktor ja tõestada niimoodi vanade privileegide säilitamise vajadust siis uute võimukandjate, poolakate või rootslaste ees. Siiski, ma arvan juba, et tollel on inimesed nagu meiegi, eks ju, ja kui midagi põnevat toimub ümberringi, no jumal hoidku, tahaksin kirja panna ja teistele vahendada, mis siin tegelikult toimus, sest inimesed, kes siin elasid või siia tulid, nad nägid, et tunnus on midagi täiesti erakordset. Maailm oli muutumas, musku, viit tungis peale. Seda polnud varem nii suuresti Euroopas juhtunud Moskviituli möllanud küll oma maal, eks ole, see oli kauge värk, seal sees tuli lõbus kirjutada ja lugeda kuskil niimoodi eemal, mitte ajalehes, aga mingist sõitungis juba siin-seal midagi kuulda ei või, või tulid reisikirjad, eks ole, räägiti, niuksed, veidrikud, seal elavad ja miks naljakad rahad, neil on niuksed, naljakad habemed neil ees on ja see oli kõik niuke kauge värk. Järsku olid nad kohal ja ehk jällegi see hoiatav moment on siiski sees, eks ole, kroonikad algavad ju ka sageli õpetuseks ja hoiatuseks jällegi tuleb siin mängu loomulikult siis nende luterlaste niisugune või noh, kas nüüd luterlaste mad, pooled kasutajad ühtis oma argumenti tegelikult nii katoliiklikud kui luterlikud autorid, öeldes, et see on karistus jumala karistus pattude eest, eeskätt muidugi selle eest, et väära usu peale oldi mindud, aga ka muidu kõik need hurjutamised, eks ole, mis Russow, eks ole, või ka teised autorid räägivad liivimaalastest. Nad ju võivad olla pisut ülepaisutatud, aga nendel on selge eesmärk, et näidata seda, et see on jumala karistus. 1556. aastal ilmus kirdes nähtavale suur komeet pika luua taolise sabaga täht, millega jumal kuulutas eelseisvaid nuhtlesi. Kui nüüd Tartust lubatud maksu ei tulnud, siis kogu suurvürst Pihkvasse suure väe ja panin seda juhtima, tatar isanda šikk Aley. See oli aukartust äratav suurekasvuline mees ja arukas ning tagasihoidlik. Ta tuli jaanuaril 40000 mehega Liivimaale jagada kolme ossa. Niipea kui nad piiri ületasid, hakkasid vilkuma saablide kirved, tapeti maha nii inimesi kui ka loomi. Kõik mõisad ja talupoegade hütid põletati, suurem osa maast käidi läbi rüüstati. Seejärel läks ta jälle Pihkvasse tagasi. Pihkvast kirjutas ta Tartusse piiskop Hermanni kirja ja süüdistas neid mõistmatuses, et nad enni halvasti üleval pidanud ja sellega suurvürsti sellist viha tekitanud. Et nad oma jõuga suur turistile vastu ei saa, tahaks neile heasoovliku nõu anda. Veel aegsasti peaksid nad suurema häda ärahoidmiseks, austuses ja armastuses oma saadikud suurvürsti juurde saatma ja armu paluma. Ta pakub meelsasti oma eeskostet suurudusti lepitamisel uuesti rahu saavutamisel. Tõesti, kui kõik Moscoviitide maadega piirnevate alade talupojad nägid rünnakuks valmistumist, põgenesid nad kodudest naiste lasteni kodakondsete varadega. Nii tahtsid nad kõik kaasa tassida tartu müüride alla. Kõik Moscoviidid asutasidendid teele Liivimaalt omale maale nad mõistsid, mis võib järgneda. Fransnies teede, seitsmest. Mainisid, et autoritel võis olla erinev usutunnistus, kuidas mõjutab see faktor ka kroonika tekste? Väga tugevasti mõjutab ka moraliseerivatoonian mõlematel ku luterlastel kui katoliiklastel, aga võib-olla Pattasse russoon siin selline luterlaste kirjutamise viisi kõige puhtam näide, mis väga selgelt näpuga näidata tähendab noh, näiteks nimetatakse liivimaalasi kõige patusemaks rahvaks maa peali manitsetakse igati tegelikule elule. Kuidagi tundub, et traditsiooniliselt alahindame veidi katoliiklikke kroonikaid predenbachifovibrifabriidsust ja arvame, et seal on siis eriti palju legende, eriti palju üle paisutamist, aga katoliku kroonikad on minu jaoks kõlanud sellised lõbusamad lugemispalad kui luterlaste manitsused ja nende kroonikate uurimine ootab veel tegelikult ees, et kui palju siis seal nagu tõeseid fakte võiks, võiks olla aga selle katoliiklaste peale ütlemine, et seal on kõik ülepaisutatud ja ainult legendid, et sellega võiks ettevaatlik olla. Ja seda kindlasti, sest kui võtame näiteks luterlasest pastori Paul Eighorni, eks ole, kes kirjutas lätlaste ajaloo natukene keeltki, eks ole, siis vaat see on nüüd küll niisugune pime ebausk, et seda mul oli vahepeal kavatsusi natuke seda tõlkida, aga see oli nii jabur. Tähendab, seal puudus igasugune mõte, see oli niisugune loogilist kolastiline jahumine puht ebausu ümber, kusjuures pastor ise oli kõige suurem ebausklik üldse, tema talupojad, kellest ta kirjutas, ei olnud seda pooltki ta ühesõnaga tood need lätlaste ebausu näited, aga ta mitte ei lükka neid ümber. Bauskuvaid seletab ära, et see on lausa saatanast, eks ütleme, põhimõte on selles. Aga mis puudutab nüüd jah, seda, mida Katri väga tugevasti mõjutab, kui mõjutab just ka seda kroonika ütleme siis poliitilist suunitlust, sellepärast et rootslased, sakslased olid luterlased, poolakad olid katoliiklased ja võimet, need sakslased, kes siin ruumis tegutsesid, olid valdavalt luterlased ja, ja seetõttu nii Russon kui ütleme ka kelk väga tugevasti eriti kelp põhjapea ja lausa lausa sõimab oma usuvastaseid, usu oponenti süüdistab just neid kõikvõimalikes pahedes. Mis muidugi ei tähenda, et teine pool sedasama identisi pidi. Usuküsimused toovad kroonikates, ega siis kohalikud keeleni läti keele kui eesti keele ja samuti eelkõige katoliiklikest luterlaste puhul. Cruzzovil käib siis paljud kohalikest talupoegadest, Nende tavadest ja minule on kuidagi südamelähedane fabriidsuse lugu, kes väga selgelt analüüsib nii-öelda eestlaste iseloomuomadusi ja muuhulgas nimetab eestlasi siis küll ka umbusklikeks ja väidab, et on kombeks varastada, aga muuhulgas annab teada, et eestlased ei mõistnud pühapäeva pidada Võõraste suhtes pelglikud Akadeelist kunagi niisama mööda ei lasknud, vaid talle alati siis sööki ja ulualust pakkusid. Jah, eestlase pilt on kõigil nendel autoritel suhteliselt sarnane, mis on iseenesest päris huvitav. Siin on kaks võimalust, et me olimegi niisugused või on tegemist ka mingil määral niisuguse kinnistunud eestlase pildikandumisega ühelt autorilt teisele, ehkki teatakse, et see asi nii ei ole, aga kui juba autoriteet, sest vaadake, see on küll üleminek juba keske alt uusajale ka autoriteedid, see on ikka kõva sõna nagu praegugi ja quick autoriteet öelnud, siis ei saa päristas niimoodi mööda minna, vaid siis tuleb kuidagi seega tema tarkus kaasa haarata sama venelase kujutlusega, ütleme Lääne-Euroopas ja kõigi niisuguste asjadega tegemist on väga sageli trahwarettidega. Teisalt, eks ole, sisaldavad need kirjelduse niivõrd palju markantseid üksikasju, et patt oleks arvata, et see ainult niimoodi Missugune Droworeton, need autoriteedid, millest Ivar siin rääkis, on Albert Prants ja Sebastian Münster, tuntud saksa Kumanistid, kellest siis tegelikult vähemalt need teemad, millest kirjutatakse, põlisrahvakeeled, kombed just tulevad ja need põhisuhtumised tulevad ka nendelt kahelt saksa humanistilt külgis rõhuasetus näiteks sellele, et kohalike elu on eriti kest. Jah, noh, Kilk, natukene nüüd on juba, ta on ka uue maja mees natuke lükkab neid ümber ja ütleme, see kuulus jeru jeru jooksulaul, eks ole, mida me kõik teame ja mis vist on esimene eesti luule tõlge saksa keelde, esimene avaldatud eesti rahvalaul. Et kui nüüd see Leonclawius, kes ju käis ka tegelikult Liivimaal, ehkki minu arust küll Riias mitte mitte siin Eestimaa pool, mis ajal ta käis ta käsku dessandi alguses ja tema kuulis siis seda laulu ja arvas, et see on siis, kui eestlased ütles, et temal on lätlased, kes nutavad taga oma kadunud kodumaad Jeruusalemma, eks ole. Ja arvas, et see on siis piibli rahva isa sealt pärit. No siin on see antiikautorite mõju selgelt tunda, et siis Cels muidugi, kes oli üldse vist väga andekas mees, mitte ainult kirjanikuna ja luuletajana muide, vaid ka keelte peale õppisin päris kiiresti ära eesti keele pidas ja selles jutus õige pea ja tema nüüd küll selle laulu juures lünklaamisega üldsegi nõus ei ole, vaid ütleb, et see on puhas jama, mis ta kirjutab, et tegelikkuses on tegemist hoopis lembelüürika. Ja siis Riinib, Sir Alex on triinidesse ilusasti veel saksa keeles ära kusjuures nii palju, kui mina sellest eesti keelest arusaam, kelk jumala õieti asjast aru saanud ja tänu kesi tõlkes on ka mina selles luuletuses palju paremini aru, mida sa luuledes tähendab? No lase tähendabki seda, et tüdruk ikka ootab oma poissi, eks ole, ja ja Jerruga on muidugi ka naljakas. Vot ma tahaks ka teada, kes on, ma ei tea. Filoloogid arvavad, et Jerru anne tuletis sõnast Jüri, eks ole. Et selle poisi nimi oli Jürija. Aga tegelikkuses on ju niimoodi, et poiss ise alustab poisi kõnega, luuletusi algavad, Jerru jooksma tuleb, eks ole, näe küll, jõru tuleb seda hääldada, eks ole. Et kuidas muidugi, Jüri, jooksma tule, no see on nagu vähe veider, ükski eestlane ei ütle tänapäeval niimoodi. Tüdruk vastab talle, et miks see Bella hella eile tulnud eile olin, kuidas stes oli sitika Virusse või midagi niimoodi ja ootamas ja nii edasi. Kes ise arvas, et siin on ikka tegemist kas kas mingi naisenimega või mingi lembe hellitusnimega üldse, noh ja ega ta nüüd nii väga armastusväärselt ei kõla, aga. Organeid team, leid, muistseid, esivanemaid. Teiseks paistab, et mainitud lävend Kloovios sai selle laulusõnadest valesti aru. Järeldas koledast meloodiast, et see peaks olema kaebelaul, kuna tegelikult pole see mitte mingi kaebe, vaid armu ja lembelaul, mis on kujundanud kahe armastaja kõnelusena. Ja sellest sinatusest ilmneb, et jeru On paganluse ajal olnud kas tavaline maise nimi või nimi, millega armastavad mehed kutsusid oma naisterahvast sõbratar. Et aga mitmed ajaloo kirjutajad mainivad seda laulu või ulumist, nagu nad ütlevad, nii et ka iseäranis Dianiisus fabriidses teatab sellest ei peaks seda lauluks, mida eestlased pidavat laulma oma metsa puuslikele. Siis tahan selle ja muu sarnase sõgeduse kummutamiseks käesolevaga sellelt silatsest midagi ära tuua. Sinane kõla, pagan nõnda. Jerr jooksma tulem, eratulla elaken. Miks see ela eile tulnud Tallinna Ella üksinesse? Nüüd olen Virbi Viekesse, tule homme hommikul sees olen jälle üksinesse karkotelle kastella sisuka sitika vilulla. Siis seal on valmis Vainoyol kaunis korja saatemal. Christian kelgi kroonika esimene osa. Veel on põnev, see keeltest kirjutatakse kohalikke keeli loetletakse ja, ja üldrell antakse neile hinnang, et nad on raskesti arusaadavad või kõlavad nagu hundi ulgumine ja kui ma seda talupoja lugu see doktoritöö jaoks kirjutasin siis parasjagu Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ja siis kirjutati ajalehtedes, et kuidas Meie eurooplastele tunduma ja siis tundus mulle, et selle nelja sajandiga ei ole õigupoolest mitte midagi muutunud, et samamoodi oli pilt eestlastest joovad palju ja keel on mingi väga kummaline ja keeruline asi neil. Millised nad olid sellel ajal Liivimaal juhtivatel kohtadel olnud inimeste jaoks, millisena nähti talupoega ja kas selles on toimunud mingisugune muutus kroonikate tekste jälgides ütleme alates keskajast. Varauusaegsetes kroonikates letis kirjutatakse veidi tegevusaladest, aga suhteliselt vähe, millega talupojad tegelesid, kirjutatakse rohkem siis testikommetest ja keelest ja see kombed on see nii-öelda väliselt silmapaistev osa, mis võõrale tulijale, mis enamuses siis kroonikud oli, nad ei olnud ju tihti siis siin sündinud tõestisündinud mehed kirjeldatakse pikalt igasuguseid uskumusi, kuni siis tõesti selleni, et ei tohtinud pühadepuudelt oksa murda, et see oli pahategu või siis vihma nõidumisest kirjeldatakse ka pruudiröövi ja kingitusi, mida tehti abiellumisel. Üsna täpselt kirjeldatakse, mis kombestiku, nii et kõik need kroonika kirjeldused võiksid kokkuvõttes olla päris huvitav uurimismaterjal ka etnoloogidele, mis on ju hästi siis nii-öelda kirjalikult säilinud. Aga kokkuvõttes on see pilt vähemalt siis meie jaoks tänase lugeja jaoks ikka veidi võõristav, kuidas seda võõrast kohalikku rahvast vaadatakse või siis kummaliseks peetakse, aga eks see ole jälle inimlikke selge, miks see nii on. Nojah, kui me nüüd natuke varasemast ajast räägime, siis niisugust talu peopilti võitleme. Eestlase lätlase pilti ju tegelikult ei olegi, siis räägitakse vastastest vaenlastest, need on need, kellega sõditakse, mis nad teevad ja kroonikaid absoluutselt ei huvita, nende pulmakombeid, ei, nende matusekombed, tähendab mõnikord jah, me saame teada, et kaupu näiteks põletati, eks ole, see lihtsalt jookseb seal kroonikas niimoodi läbi, see oli üks seik, mille kroonik pani kirja, Henrik pani kirja ja see selleks, eks ju. Aga hiljem jälle just see keskaja inimese maailmapilt mureneb ja, ja kui see nii-öelda selle varemetes sünnib see uus ja inimene, siis tema huvide ring on suunatud väljapoole. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mulle tundub, et keskaja inimene natukene intro, virdsem ja siis uusaja inimene on ekstravierdsem ja tänapäeva eelmine on hoopis eks ja sellest me ei räägigi, eks ole. Öeldakse küll, et jõulud ja et peaks nagu sissepoole vaatama, kõik vaatavad süldikaussi pigem. Ja selles on võib-olla see suur erinevus seal ja, ja see niisugune loogiline huvi tärkabki pigem jah, kusagil seitsmeteistkümnenda sajandiga ütleme veel russo, Rener, noh, russo räägime, ta kirjeldab ju nii põhjalikult, eks ole igasuguseid asju, aga tal on ju nagu öeldud, oma kindel pedagoogiline eesmärk, eks ole, näidata kuidas niuke lakkumine, priiskamine, milleni see viib, tema eesmärk oli näidata, kuidas Eesti talupoeg pidutses või, või pulmi pidas või, või mis iganes varudel käis. Tema eesmärk oli muu, aga just jah, need seitsmeteistkümnenda sajandi reisimehed ja just võib-olla nende reisimeeste mõju on ka üpris suur. Need reisikirjad tulevad küll juba 16. sajandil hakkavad tulema, aga eksed mõttevoolud liiguvad ja natuke aeglasemalt. Reisil sa ikka vaatad võõrast maad ja sa teed tähelepanekuid selle kohta, mis on sulle huvitav ja esmakordne ja paned selle kirja ja seesama, ütleme Herbers, teine Moskva reisid ja, või siis hilisemad, ütleme väga tüüpiline ole aariuse reisid näiteks tema reisikirjad, kus tema ju väga-väga suure huviga registreerib kõik võimalik konkreetseid kohalikke olusid ja kombeid ja kõikvõimalikku niisugust asja, et, et see kindlasti avaldas väga suurt mõju ka kroonikute või kroonikakirjutajate mitte ainult maailma pildile, seda ka kindlasti vaid ka kirjutusi kirjeldamis viisile. Kuueteistkümnenda sajandi keskseks oli selge, et meie tänaselt alasiteistel eemalt loeti üheks osaks Saksamaast ja seetõttu oli lugejale ka huvitav seal elavaid rahvaid kirjeldada ja kindlasti see ka on siis saksa tollase oma ajalookirjutuse mõju ja vast ka see mõju, et Ameerika avastamine 15. sajandi lõpus ja üldse selliste pikemate reiside tegemise ja kirjeldamise mõju, kus siis samamoodi veel põnevamaid rahvaid kirjeldati. Ja lõpuks olid ju meie alad ka siis Saksamaa jaoks üle merealad päris kauged, nii et võimalik, et me peame tõmbama paralleele ka siis üldiste maadeavastuste ja väga kaugete rahvaste kirjeldamisega. Jah, ja kui veel tagasi tulla ehk eestlaste juurde, siis ma küll enne nimetasin neid põhiiseloomuomadusi, aga noh, nimetaks nad siis veel üles. Joodikud, Solomiidid, vargad, libahundid, nõiad, see on nagu selle miinuspoole peal. Plusspoole peale võiks siis panna, jah, sa nimetasid seda külalislahkust, eks ole, töökus kahtlemata, töökus, osavus Kelfaga kiidab eestlasi, ütleb, et natuke, vaatab kõrvalt ja teeb mingit meistrimeest puuseppa näiteks, või mingit muud luksepa näiteks ja ennäe imet, keegi pole ta õpetajate paremini kui mõni õppinud sellise oma asja, eks ole, natukese aja pärast järgi väga head kütid jälle ja nii edasi ja nii edasi, et need need omadused jäävad nagu plusspoole peale. Varauusaegsetes kroonikates kirjeldatakse naiste ehteid päris palju ja ja jalavarje ja riideid ja, ja üldiselt kroonikakirjutajad suhtuvad sellesse tollasesse käsitöösse respektiga ja kiidavad, et need on ilusasti ja osavasti tehtud, et see on siis veel üks selline. Plusspoolele kuulub, omandas jah, aga võib olla, on seekord Jutan naisteriietes meeste kohta ikka öeldakse, mingi korerõivas oli seljas ja mingit koorest viisud jalas ja iimil polnud seal ühtegi koledad naginad välja. Kroonikad uurimise üheks eelduseks on kõigepealt keeloskas võime viia ennast kas lihtsalt teadmiste fantaasia abil selle kroonikakirjutaja aegsesse maailma, et mõista tekstide tähendust. Teiseks asjaks, mida tuleb kroonikate uurimisel tähele panna, on selline mõiste ajaloo teaduses nagu allikakriitika. Mida see tähendab? Küsimus on siis kroonika usaldatavuses tegelikkuses? Selleks jah, me peame vaatama, millest see autor on oma kirjatükki kokku pannud. Sest ütleme, varasemate kroonikate puhul ei ole asi nii hull, ütleme seda varasemat kirjutust all palju ei ole, tema kirjatükk on üpris originaalne, aga seal on omad niuksed, libastamis kohad, sest väga palju tsiteeriti tol ajal kirikuisasid Piiblit olid teatavate metafoore stampväljendid, mida väga palju kasutati ja kui me neid ei tea, siis me mõtleme, et siin tuli vilistitega võidelda näiteks Eestimaal või midagi niisugust. Et neid asju tuleb silmas pidada ja neid on ka tekstide emiteerijad väga hoolega silmas pidanud ja neid tsitaate selt kümnete sadade kaupa välja noppinud mis on mõeldud võrdkujuna, kõnekäänud ja mida iganes, aga mitte konkreetse faktina. Mis puudutab nüüd hilisemaid aegu, kui, siis loomulikult lugemus tähendab, kasvab see aluskiht, mille peale see kirjatöökroonika üles ehitatakse. Ja siin tuleb muidugi jälgida, kust autor midagi võtab ja võimaluse korral minna siis tagasi selle algallika juurde ja vaadata, kui usaldusväärne või usaldatav see on, kus on nüüd võetud, on see võetud niimoodi nii-öelda lambist tõesti, ta on seda näinud ja kuulnud, kui palju on see modifitseerunud, eks ole, järgnevate autorite kirjelduses ja nii edasi. Katri räägib sellest ilmselt pikemalt, aga, aga ei tahaks muidugi unustada ka allikakriitika juures kroonika poliitilist meelsust. Miks ta kirjutati, kelle huvides ta kirjutati, mida ta pidi kajastama. Kui me räägime allikakriitikast allikatest, siis see on tegelikult nende ausaegsete kroonikate puhul ja mis kõige paremini uuritud osa traditsiooniliselt kirjutatakse kroonikust endast ja sellest, milliseid allikaid ta kasutas. Ja see on tõesti üks suur ja, ja, ja vaevarikas töö, neid originaalallikaid nii palju, kui neid on võimalik välja tuua. Aga samas me tikume vahel vaatame seda keset mitu sajandit hiljem Ast vaatepunktist ja ja mõtlema, et kõike, mida meie veel teame, et olemas on, aga kus me siis olmesse tollasele autorile üldse kõik kättesaadav oli, eks ju siis võib-olla enam trükitud kroonikat küll, aga see, millised käsitsi kirjutatud käsikirjas säilinud kroonikad kättesaadavad olid, sõltus juba krooniku ametikohast ja positsioonist ühiskonnas, kas tal oli võimalik või ei olnud võimalik, et saada samamoodi, kui palju tal olid siis ürikud kättesaadavad ja just see meie poolt räägitud aeg on see, kus väga palju tuuakse vanu, kohalikke allikaid käibele. Et see on, on selles mõttes üks keeruline küsimus, aga mina oleksin küll väga ettevaatlik nagu tihti otsustamas kroonika üle ainult selle järgi, kui palju temast siis tõde on või kui palju me sealt fakte teada saame. Sest me ei oska täpselt hinnata, kuivõrd üldse siis kroonika enda jaoks ei ole oluline täpseid fakte kirja panna ja, ja kuivõrd pidigise kroonika olema ilus ja lugejale ja sellele, kes selle töö eest maksis. Meeldiv jutus. Kroonikat võiks vaadelda kui omaaegse maailma peeglina. Öelge küll. Nii on selle inimese maailmapildi peeglil, kes. Kuigi need faktid on meile ka muidugi väga olulised ja armsad, sest see on ju tõsi, et tõesti paljuski meie keskaegse eesti teadmisest tuleb just nendest kroonikatest ja, või nende allikatest, millest me täna rääkinud olen. Eesti ala käsitlevaid kroonikaid on teada, terve hulk osad on suuremad ja olulisemad osad on eesti keeles ilmunud või tõlgitud. Mis teie arvate, kas on olemas mingit võimalust seal hetke ujub välja veel mõni selline suurem raamat. On neid võimalik tuvastada meieni säilinud raamatute kaudu. Mina küll julgen uskuda, et midagi ilmub kindlasti veel välja seesama matist rööbas, millest siin juttu oli, mis on, mis on meilegi üsna tundmatu, mis on tegelikult 18. sajandi esimesel poolel kogunisti kaks korda trükis avaldatud. Kui me seda ei tea, siis käsikirju kindlasti tuleb teel ja viiteid nendele on kroonikates näha, et võiks, võiks veel tulla erinevaid töid välja, et jääb loota. Kroonika uurijaid jagub küll siis tuleb ka kroonikakatkeid või kroonikaid endaid välja. Tundub, et mõned käsikirjad kusagilt tulevad kust mõnest saksa raamatukogust või arhiivist näiteks meilt nüüd küll väga vaevalt. Aga teisalt, kui nüüd vaadata jällegi no ja siis nad pidid õige varaga kaduma minema selles mõttes, et kui me nüüd vaatame neid kroonikuid ja nende viiteid, siis jah, alati leiab muidugi mingi detaili, mida ei oska nagu paika panna, kust see võetud on, aga suurelt jaolt on, ikka, on nende allikad tuvastatavad ja need on meile teada. Niisiis tasub raamatukogudes raamatupoodides tähele panna uut Ivar Leimose poolt tõlgitud Christian Celsi Liivimaa kroonikat. 2003. aastal nägi Eesti keelde ümberpanduna trükivalgust ka Liivimaavanema riimkroonika. Ka see on üks viimase aja uudistest. Ja muidugi mõista huvitava lugemisvara on kokku seadnud oma doktoritöös Katri Raik. Tänan kuulamast. Eetris oli veel üks ajalugu, minu nimi on Kaarel Vanamölder. Veel üks ajalugu.