Tere, hea raadiokuulaja. Tänase saate alguseks loeksin teile jutupada mõisa ehitamisest. Umbes üks kilomeeter pada mõisast eemal on kohin auk. Kohin Aukon Pentuse maa peal. Kohin auku ümbritseb mets ja vesi langeb kuue meetri kõrguselt alla. Sealt olid orjad kive viinud pada mõisa ehitamiseks. Orjad olid seisnud nii pikas reas, mis ulatus mõisa juurest kohine auku. See rida oli umbes ühe kilomeetri pikkune. Nad andsid kivid käest, et kuni need jõudsid pada mõisa ehitusplatsi juurde. Nii töötasid orjatervee aastal. Kubjas oli kuri ja nuhtlus orje iga väiksema paigalseismise eest. See üleskirjutus on 1939.-st aastast Viru-Nigula kihelkonnast Eesti rahvaluule arhiivist. Eetris on varavedaja kolmas saade ning täna tuleb juttu kohapärimusest, nimedest ja projektist nimega radar. Ja stuudios on külas Eesti rahvaluule arhiivi folklorist Ell Vahtramäe. Tere. Sa oled kirjutanud oma magistritöö sellisel teemal, mis puudutab ühtaegu nii nimesid kui jutte ja sa oled ka ise uurinud muinasjutt, et unenägusid, nimesid. Kas sa võiksid öelda, milline on rahvajutt oma olemuselt? Üks hea rahvajutt, sarnane nagu kuulujutule, et tal ei ole algustavat sättemaalne, ta veereb nagu lumepall ja ta haagib aeg-ajalt üht-teist juurde ja ühteteist jääb maha ja tekitab erinevates inimestes väga erinevaid tundeid. Mida kaugemale ajas jääb selle jutu esimene rääkimine, seda imelikum see jutt reaalsuse mõttes tundub, seda enam on seal selliseid ebareaalseid juhtumisi tegelasi ja asjaolusid. Ja seda võõra on see koht, see kontekst, selle jutu kontekst, tulevad mängu oriaadia, kuppijad ja veel varasemas mingisugused muud tegelased koera, Koonlased ja haldjarahvas ja, ja mõned sellised Ki, kellest ei oskagi arvata, kes nad sellised õieti on. Kuhu ja mille alla sa liigitaksid, selle jutu, mille ma saate alguseks ette lugesin? No kui need arhiivis selle kohta registrit teha, sinna märgitakse, et see on muistend, aga võib-olla kui on niisugune tõsisem tegija registritegija, siis tema teeb ka kaldkriipsu sinna, märgib ajalukku. Kuidas üldse jaotatakse son lihtsalt rahvajutte? Noh, klassikaline on, et on muinasjutud, need peaksid olema need kõige vanemad ja sellised väga fiktiivsed jutud, igaüks tunneb kohe ära, et seal ei ole kõik nii nagu meie reaalses maailmas. Reaalses maailmas ei toimu kindlasti ka muistendid, aga seal on midagi niisugust, et see asi tundub tõepärane olevat ja mõned muistendid, mis on nüüd uuema tekkelised, on sellised, et need võib ikka päris tõsiselt võtta. Et kui mõtlema hakata, siis selline lugu võib olla juhtunud küll ja siis on kuuli tuga sarnane Hamp ajatus, mis on pajatuse ja kuulujuttu vahe. Vaat kuulujutt on selline, et seal on ikka väga kindel sündmus, väga kindel jutustajad, ring ja sellel on üks eesmärk vahendada infot, ainult anda edasi mingit sündmust, aga kui ta on juba pajatuseks saanud, siis sinna juurde tuleb peale selle informatsiooni veel mingi selline tore või lõbus nüke või midagi sellist. Ta on juba selline hoopis paisutatum. Need juhtumised, mis on juhtunud, Need ei ole enam mitte niivõrd sensatsioonilised, kuivõrd sellised juba imelikud juhtumised lausa. Oskad sa arvata, kuidas üldse kohapärimus tekib? Vaat ei ole olnud, ühegi see ei ole algusest peale kuulnud, tegi juttu, et nüüd oleks räägitud, et vot siin see kivi, et see nüüd on saanud, aga ma arvan, et kohe jutud, poisid tekkida sedasi, et oli tarvis kuidagi seletada loodust, ümbritsevat loodust. Kui oli suur kivi, siis inimesed mõtlesid, et kus see kivi siia sai. Või oli võimas ehitis kirik? No selge see, et ma niisugust ehitist ei saa ju teha ilma üleloomulike jõudude sekkumiseta Ta talumaja, seda saab küll siukest Maikest madalat hurtsikud, aga sellist torni, mis paistab üle metsa üle mitme valla ei sellisti, sellisel puhul peaks nagu olema mingis seletus või midagi. Et kuidas seda ehitati siis haigustega seoses on, kõnnib ringi mööda ilma katk see on ajalooliselt antateeritavad, millal need on, aga see katku kujutelm, see on ka selline natukene fantaasiavallast ja natukene on võetud siis ka fantastilise olendile siis neid haiguse tunnuseid ka külge poogitud. Et seega võib öelda, et rahvajutu tekitab kõik, mis ei ole loogiline või loomulik Jah, või vastupidi, mis on jälle liiga loomulik? Aga kuidas teatud jutud teatud kohtadega kokku saavad, kuidas nad kinnistavad? Teinekord võib ju ühte juttu kohata mitmes variandis üle Eesti, näiteks. Nojah, ja isegi rahvusvaheliselt võib mõnda motiivi ette tulla. No ikka jutud tulevad sinna, kus on inimesed ega sellises kohas, kus ükski inimene kunagi pole elanud, sellisel kohal ei ole õieti nimegi. Ühest jutust sealjuures rääkimata. Millegipärast on siis vaja olnud neid kohti kuidagi nimetada, enne rääkisin, et on tarvis selle teada, et kuidas üks või teine pinnavorm või kivi või asi ontlik kinud. Teinekord on jälle aga ka lihtsalt vaja loodest kuidagi enda jaoks märgistada. Kui sa räägid, et käisid kuskil Marial, kus oli hästi palju marju ja tahad sõbraeljasele edasi öelda, et kus on hea marjakoht, kuidagi tuleb seda seletada nii, et ta saaks sellest aru, tuleb nendele asjadele mingid nimed panna, mingid orienteerid panna. Et nime on vaja selleks, et orienteeruda maastikul Noh, see on tema üks funktsioone kindlasti. Aga mis võiks olla teised funktsioonid? No on uuritud nimede etümoloogiat, kohanimede etümoloogiat, leitud, et nad tähistavad peale selle kohaga mingisuguseid ajaloolisi või kohaliku tähtsusega sündmusi näiteks no need vere lõpulisi kahtlustatakse väga sageli ka rahvaetümoloogia, võib-olla isegi rohkem kui teaduslikus Eedeemioloogias, et need perelõpulised on seotud mingi verevalamisega sõdadega seotud paigad. Ja Eestimaal on ju olnud aga väga palju sõdu. Hoia kogu aeg mu oma lapsepõlvest mäletan, meelseletati ühte maja, ma olen ise pärit Mulgimaalt ja seal olid jõukad talud, üks talumees oli endale ehitanud torniga maja. See ei olnud nüüd küll mitte nii kõrge nagu kirikutorn, aga noh, umbes nii kolmekorruselise maja mõõdu andis siis välja see kõrgus ja siis rahva soosik ka debati, jah, et miks tal see torniga maja on, seletati, et noh, eks ta siis läheb sinna torni ja vaata, vaat kustpoolt, sõda tuleb. Ja sellist vaatamist, et kustpoolt sõda tuleb, noh, see on selline, mida veel mina mäletan selle mehega seoses, aga seda on ta ka vanades juttudes kirjas, et vaadatakse kustpoolt, sõda tuleb, küsitakse kustpoolt, sõda tuleb. Nii et kõrged ehitised on igal juhul hinnas. Kõrged ehitised on hinnas, kuigi jah, mitte niivõrd vaatlusplatvorm, mina seda kustpoolt sõda tuleb, võib vaadata ka mõne kõrge puu otsast või mäe otsast. Selleks ei pea just ehitis olema, aga jah, kõrged ehitised on kindlasti ühed sellised asjad, mis seovad. Jutt, tõstsid. Kui pöörata pisut tagasinimede juurde, oskad sa öelda, miks on inimesel tähtis ennast nimetada kuidagi või midagi nimetada. Siin on mitmeid mooduseid, siin on üks nendest ja üks vanemaid on, et nimi annab nime. Teadmine annab maagilist väge juurde. Et kui teatakse üleloomuliku olendi nime, kes kiusab, kui tuntakse ära katki, tuntakse ära halltõbi ja nimetatakse teda, siis ta kaob. See annab mõju tema üle. On muinasjutt Romperstyldsenist, kes nii kaua võis kimbutada tütarlast. Kuni tütarlaps arvas ära tema nime, siis ta enam ei saanud talle mitte midagi teha. Ta läks pauguga lõhki. Nime teadmine annab ka võimu igapäevasemad olendid tööle. Kui loomale panna nimi, siis on teda hea. Seda ta reageerib sellele nimele. Ta tuleb selle nime peale kohale. Teda ei pea mööda talu taga ajama ja otsima üles tooma. Piisab, kui kutsuda teda nimepidi. Aga ka see on ju võim olendi lõiv samamoodi kutsutakse ju lapsi ka nimepidi ja laps tuleb kohale. Võib-olla jonnib, aga tule. Ja samamoodi kutsusid Cinamentsi jäätell, tule siia ja vaatan, mis neist nimedest rääkida on. Sa oled mõnda aega tagasi uurinud ka sellist juttu, mis puudutab Porkuni preilit. Sa viitasid seal Barbara von Tiesenhausen loole, mis tegelikult ju üsna hiljuti veel esietendus Estonias. Tegelikult on ka see lugu seotud ju üsna mitme kohaga. Jah, ajalooliselt toimusid Parboraan kiigenhusseni lood tõesti rannamõisas ja see õnnetu hukkamine oli Võrtsjärve ääres, aga kuidagimoodi on ta nüüd saanud Porkuni looks ja kui vaadata internetist Porkuni kodulehekülge, siis nad väga rõõmsalt kasutavad seda. Ja ilmselt tuleb siin suur aitäh öelda papa Kreutzwaldi-le, sest tema oma Eesti rahva ennemuistsetest juttudes kirjutas Porcoli preilist kohaliku ennemuistse jutu ja lugu oli jah tõesti seotud, Porkuni ka aga tegelikkuses ei ole ja huvitav on see, et ka vanemates rahvaluule üleskirjutustes ei ole midagi, mis viitaks sellisele loole aadlipreili uputamise loole. Porkunis võib-olla on, aga kui arvestada, et meil on rahvaluule kogutud aktiivselt ainult või tervelt 150 aastat. Rahvaluule on vanem siiski kui see 150 aastat, mis teda kogutud on ja kõik ei püsi. Võib-olla ei ole õnnestunud koguda seda lugu. Aga kas selle loo näite põhjal võib ka öelda, et traagilisemad süžeed on kergemad, kinnistuma eri kohtadesse ja kujundama just seda vaikset kohapärimust? Jah, traagilised lood on küll sellised, mis enda ümber jutte haagivad ja võib-olla sellepärast ka, et nende ümber on oma terve usulgi süsteem, mis kõikide nende juttude ellujäämist ellu tulemist üldse mõjutavad. Milline see süsteem on? Vägivaldset hukkunud inimestest usutakse rohkem, et nad võivad hakata kodus käima või kummitama või kuidagimoodi kimbutama või ohvreid nõudma või tavalised inimesed puhkavad rahus. Viimasel ajal on ilmunud üsna mitmeid kohapärimusi kajastavad raamatud näiteks Järvamaa kohta ja Rõuge kohta, samuti Kuusalu kohta, millest tekib selline huvi oma elukohapärimuse vastu. Ma mõtlejat varasemal ajal, kui inimesed poliitpaiksemad, siis oli see võib-olla kommunik, kihilise tähendusega olid eestik maastikumärgistamine enda jaoks. Orienteerumise jaoks arvatakse palju rohkemad kohad olid nimedega kui praegu, aga praegusel ajal on inimesed liikunud, vahetanud oma elukohti või isegi mitu korda vahetanud ja neil on mitte nii väga orientiiriks, kuivõrd just enesemääratlemise jaoks identiteedi määratlemise jaoks tarvis selle kohaga seotud olla. Mingi võimalus peab olema juurde ajada selleks suurepärase võimaluse, pakub kohapärimus. Ja teisalt jälle vallad on väga huvitatud ka otsima üles oma piirkonnaga seotud vanu lugusid mitte ainult muistendeid, vaid ka igasuguseid mälestusi, nende kohtadega seotud ja trükisõnas ilmunud käsitlusi ja just nimelt selleks, et oleks mida turistidele, keda see teeb koha atraktiivseks, ta annab talle lisaväärtuse, kui temaga on seotud veel mingi lugu. Kas see tähendab, et pärimus on müügiobjekt praegu tundub, et on küll on see hea või halb? Ei ole halba ilma heata ega vastupidi. Aga kas sellisest mingisuguste lugude no ütleme siis Expluateerimisest kas sellest tekib ka uusi lugusid? Ilmselt on neid lugusid väheks jäänud või ei ole nii-öelda vanade eestlaste fantaasialend tänapäevaste eestlaste jaoks enam niivõrd lennud, kas midagi kaduma läinud on ikka tarvis veel, et oleks lugusid ja peale selle, et on need vanad kohad, kivid ja asjad, onju ridamisi uusi. Ja nii on korraldatud ikka eelmine aasta näiteks liitor, tus, korraldati õpilastele muistendi kirjutamise võistlus, Tartu kooliõpilased pidid kirjutama muistendeid oma jaoks tähtsatest kohtadest. Mõned muistendeid natukene lugesin, Nad olid päris head omaloomingulised tööd, mõni tundis selle muistendi žanri rohkem ära, mõni vähem. Aga rahvapärase muistendi ka oli seal küll väga vähe tegemist. Aga jah, vajades ilmselt. Ta on sama ju seotud selle Rakvere Tarvasega uus kuju, mis pandi see suur ja võimas. Kui nüüd hästi otsida ja hästi rahvaluuleallikaid tunda, siis võib ju tulla meelde, et on meiegi pärimustes jutt suurest hallist härjast, kes võib-olla jookseb, mindi Järvis ja rajab talle teed. Aga praegu giidid seda lugu nüüd küll ei räägi. Rakveres tehti ka võistlus, et sellele härjale selle suurele tarbijale lugu leida. Sest turistidele sellest ainult ei piisanud, et on niisugune suur tarvas, kes vaatab sealt linnamäe pealt alla, kes on kaugele näha ja et see on ilus. See ei olnud nagu piisav põhjus, et armas peaks seal olema, oli tarvis lugu. Ja kui seda lugu ei olnud, siis tuli see lugu teha. Eesti kirjandusmuuseumis on viimasel paaril aastal tegeletud ühe omalaadse projektiga, mille nimi on radar, mis on radar. Ärataara on kõrgtehnoloogiline theremini ja seda tehakse väga peente seadmetega. Selle jääb ülesse iga pisemagi nüanssi. Aga samas radaril on sarnane tüvi sõnaga rada, seal mingid tee, mis kulgeb kuhugi, viib kuhugi, miks mitte siis mõne kivi juurde või puhu juurde võime juurde, millal. Lugu kui nüüd mõni kuulajatest on interneti lähedal, siis ma soovitan lahti teha lehekülje VVV punkt folklore punkt ee kaldkriips radar, kus on näha radari projekti tutvustus, mis seal täpselt leida on. No see on praegu alles pooleli ja see täieneb kogu aeg, nii et kes seal praegu leiab, et on liiga vähe, siis mõne aja pärast klõpsake uuesti ja te leiate, et seal on palju rohkem asju praegu kõige paremal järjel. On see link, mis kannab nime, kultuurilugu, seal on 30.-te aastate alguses kogutud ajalooline pärimus kõikidest Eestimaa kohtadest praegu ana, kihelkond, kohe-kohe peaks saama ülesse Väike-Maarja kihelkond ja Viru-Jaagupi kihelkond. Tähelepanelik kuulaja saab aru, et Me oleme Virumaa praegu oma raja leidmist temaks sättinud. Miks just Virumaa ja kes seal käivad? Seal käivad inimesed väga kirjust seltskonnast, seal on folklorist, seal on arheolooge, seal on kultuuriloolasi ja käivad nad selleks, et kõik kohad, mille kohta on natukenegi jutte, et need juttudega seotud kohad saaksid kantud kaardile. Me teeme foto ja mõõdame selle koha GPSiga ja siis, kui see töö kunagi meil valmistab, siis peaks olema võimalik avada kaart Eesti kaart, kus siis klõpsatakse mingil märgil ja sealt siis tuleb välja, mis koht see täpselt on ja milline jutt selle koha kohta käib ning on võimalik vaadata ka pilti sellest kohast. Kui suur on see meeskond, kes radariprojektiga tegeleb? Need on vahepeal rohkem, vahepeal vähem kolm tükki on selliseid, kes pidevalt tegelevad siis umbes kolm tükki tulevad meile appi aeg-ajalt mõningaid töid tegema peale nende nimetatud kolm pluss kolm meeskonna on meil väga palju ja häid abilisi. Meil on käinud Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilased aitamas tekste, sisestada neid samu kultuuriloolisi tekste, millest siin oli jutt. Samuti on Tiiu Jaago rahvaluule üldkursuse kuulajad käinud meile tekste sisestamas. Tekstid võib üles leida aga selleks, et need lugeda saaks, internetist tulevad nad sinna sisestada. See on suur töö. Selle suure töö on aidanud meil ära teha just õpilased ja üliõpilased. Kas sa kirjeldaksid pisut, milline on radarivälitöö ja kas erineb kuidagi tavalisest folkloristide välitööst? Erineb küll kui tavalise folkloristika välitööde käigus teatakse enam-vähem küll, mida kuskilt kandist loota koguda on, millist pärimust. Kuid tehakse nägu, et mitte midagi ei tea. Koputatakse inimeste ustele ja küsitakse vanu jutte, vanu laule ja siis üritatakse teada saada kogu pärimusliku ainese, mida see inimene teab. Mõnikord käiakse mõne inimese juures veel mitu korda, sellepärast et see inimene teab väga palju või tuleb tal öösel midagi meelde ja ta helistab töörühmale. Teate, mul tuli veel laulusid meelde. Radari valid on sellised, et me läheme väga kindla sihiga, me teame juba neid kohti ja neid juttusid ja meie inimeste poole pöördume ainult selleks, et nad näitaksid meile need kohad kätte. Sest kõiki kohti, Me ei ole võimelised ise enam leid. Me kuulaksimegi nüüd vahele ühe väikese killu ühest välitööst just sellisena, nagu ta radari tööprotsessis välja näeb. Kas te natuke kirjeldaksite annaksid tausta? Need välitööd olid 2003. aasta suvel Väike-Maarja kihelkonnas. Otsisime karu kivi, sellest kivist oli teada ainult et ta on tee ääres. Ja oli teada talukoht, mille piiresse ta pidi jääma. Kivist endast oli teada, et tal on istumise ase sees, et karu on seal peal istunud ja seetõttu oli ta Carogivi. Me küsisime poe juures inimestelt, pidasime oma auto kinni, küsisime, et kus on karukivi inimesed ei teadnud, kus on karukivi, siis nad hakkasid kirjelduse järgi mõtlema, et kes võiksid teada sellest kivist midagi. Ja seal oli üks hea daam, kes läks ja oma telefoni pealt veel helistas, suure hulga tuttavaid läbi keele päästa, siis uuris, et kes teab Karo kivi või kes võiks teada Karuktiivi kohta ja küsitledest läbi mitmeid-mitmeid inimesi. Siis me leidsime ka selle kivi lõpuks. Ja me räägime, ta näeb nüüd juurevaru nimi, karu kivi. Tere noole valge toone, vanim võsu, saada oblasti seal. Värvi talu maadel pidi olemas Suhhili kadu, kivi minule pakkus seda, ütles leida ka, et sa pätti talub ja aga no ütle, kus põllupealse kivi olla. Beria lohuga kivi. Ei, ma sain aru küll, nagu ta, nagu ta ei ole kurat nisukesi, minul. Põllu peal ja teda ei ole näha litani madalpõlluga tasa või kui sellel avikus, mis on vastase muidugi on ka võimalus, et teda ei olegi enam. Maaparandus on vägagi võimalik. Aga kus kuradima koosse kivi siis need, seda ma küll ei tohi välja, kuradi minu menetluses eelkõige Mul ei rääkinud millaski, mind ei olnud teda mõne oma jutuga niisugusi. No eelkõige siis leida tööd, leida ka ei teadnud. Ja lõiga siis juhatas parteid jälgedele ja seal ma käisin ja siis on jah. Seal ma ei saanud teda kätte, siis mõtlesime, et tuleme, räägime sinuga. Aga siiani seal sõjaväe tihendaga, see suur kivi, mis tean, see teeservas ja üks suur kivi on seal tähendaboto, kus. Et jääb kohe ja üks suur kivi agressioon lohuga emaga. Seda näeme, võib-olla aitäh sulle praegu. Ja nii siis liiti karukivi. Mis sa arvad, kas ajaloolised muutused viimasel sajandil on mõjutanud kuidagi folkloristide tööd, kas kergemaks või raskemaks läinud kohapärimuse suhtes just? Kui nüüd võtta seda maastikuga, mis on toimunud maastiku, siis on läinud raskemaks selle pärast eriti Virumaal, just et sõda on üle käinud ja Stissioon koondunud tugevalt maastikuteedeehitusega on palju muudetud, teed ei lähe enam sealt, kus inimesed mäletasid neid minevat. Ja Ida-Virumaal kaasneb veel see probleem, et paljud kohad on kaevanduste all. Ning varasemast ajast on veel kõik kohad, ei ole inimestel enam ühtviisi tuttavad. Sellepärast et kõikidesse kohtadesse ei ole inimesed saanud Väike-Maarja kandis näiteks olid sõjaväebaasid, põhjarannikut pidi jooksis, piiritsoon oli keelatud, linnase keelatud kohti, kus ei tohtinud peatuda, kus ei tohtinud metsas käia väga palju keelatud alasid oli ja see maastike inimestele võõraks ja mis meie töödeebeel eriti raskeks on see, et eriti Ida-Virumaal on elanikkond suures osas vahetunud. Need, kes neid kohti on veel teadnud, need on kas surnud või ära läinud sealt kohast elamast ja uued tulijad ei tea vanadest kohtadest paraku midagi. Aga mis on sellisel puhul folklaristele orientiiriks, kuidas ta leiab selle kohale või tuleb mõnikord leppida paratamatusega, et seda kohta ei ole. Mõnikord tuleb leppida paratamatusega, et seda kohta ei ole, tuleb anda ka aru, et mõnesid kohtasid tõepoolest enam ei ole. Ida-Virumaal oli väga ärgas küla auvere küla, praegu ei ole sellest külast rohkem järgi kui paar kivi, millest külarahvas teab, et need olid kunagise koolimaja kohal. On olemas Auvere surnuaed, mis on ka mahajäetud, et mingite märkide järgi on võimalik see leida inimesed. Auvere küla on ikkagi nii palju suur olnud, teda on võimalik leida või küla kohta on võimalik leida. Aga väiksemaid objekte on juba raskem leida. Tuleb ka aru anda. Porkunist oli jutt, et oli suur vapiga kivi mõistlike vapiga kivi ja me teame, et me seda leida ei saa, sellepärast et see kivi lõhuti ära. Ja üks talumees kasutas teda oma aida vundamendi tegemiseks. Vähemalt nii rahvasuu räägib, et ta viis selle endale selle mõisniku vapiga kivi endale aida vundamendiks. Teede ehitamisega on ka läinud. Mille järgi te otsite neid kohti? Meil on arhiivis tekstid, mis on üles kirjutatud 150 õppi natukese rohkema aja vältel. Ja me kasutame neid kõiki neid üles kirjutatud tekste oma esmaste infoallikatena. Meid aitab see, et me teame, kuskohas see tekst on kirjutatud kohanimed. Kui on öeldudki tekstis, et siin lähedal oli suur kivi siis me teame selle üleskirjutamise andmetest. Et kus kandi lähedalt siis millise küla lähedal, millise talu lähedal oli see kivi, siis teeme selle järgi otsima minna. Ja mõnikord me küsime inimeste käest süžeede järgi. Et kus siin on see maja, kus ikka hästi palju kommi. Ja siis inimesed, midagi tuleb talle võib-olla tuttav ette iga kord juhataja meile just seda kohta, mida parasjagu küsime. Aga Ta juhatab võib-olla mõne teise koha, mis on ka oluline olnud. Üldiselt seda, et me nüüd saaksime mingi täiesti meie jaoks uue koha, seda ei ole olnud ikka mingil määral on olnud läbi lipsanud kõik nendest tüütutest üleskirjutustest. Aga me ei ole seda osanud küsida, oleme küsinud ühte, aga saanud teise. Meil on üks huvitava nimega väike heligild. Seal räägitakse kassiaugust. Kas sa ütleksid mõne sõnaga selle loo tausta? See on jälle sellest vajadusest märgistada kohti ja siis on teda nii seletatud rahvasuus, et mispärast see koht on kassiauk. Seal Päevakaja kassiauk, seinatehnik, asiotaaž või miks see niisugune nimi siis on? Seal oli alati ilmekas vanker, hobune veab sealt läbi selle bjektiivid ka Jens. Hästi ebameeldiv ja lapsemeelselt seda kohta arti, kartsin. Sarnaselt kassiaugu kohtadele on selliseid kohti veel sealsamas Väike-Maarjas Ebavere mäe juures, Antacudiik seal olla käidud, täkusid jootmas C1 täku laeraud Polnud sinna täku tiiki. Nii et see on mitmel poolgi tuntud epidemioloogia. Et mingisuguste loomade hukkumispaikadega innuga inimeste hukkumispaikadega haakub itta. Sa rääkisid mulle kunagi, et inimeste nimed haakuvad samuti kohtade külge ja võivad tekitada teatud segadusi. Ja sa mainisid ühte talukohta, mille kunagine peremees kandis nime siia nägi. Jah, see on jälle Väike-Maarja poolt jutt, kõige raskemini leitavad objektid, nii kummaline kui see ka on, on hiied, sellepärast et sel ajal, kui hiiet tõepoolest veel aktiivses kasutuses olid sellest ajast ei ole neid säilinud sellisel kujul. See oleks ikka isegi puu east üle. Nii et teoreetiliselt ei saa nende kohtade jaoks neid põid, mille juures oleks läbi viidud neid rituaale, mida me oleme harjunud arvama, et Iidees tehakse nende rituaalide tunnistajaid. Vähemalt käib muinaseesti rituaalide tunnistajaid neid enam ei ole. Võib küll olla hiljemgi kohti kasutatud ja seetõttu neid mäletatud. Ja üks teooria on, et need kohad elavad edasi nendes kohanimedes. Et kui on kohanimes sees hiis, et siis on see seotud tingimata iie kohaga. Aga seal Väike-Maarja pool juhtus neid küll. Niisugune asi, et me otsisime hiiemäe talu ja tuli välja, et see ei olnud mitte nüüd hiiemäe järgi saanud time selle püha iija järgi saanud koha nimi, vaid seal oli elanud peremees nimega Hiiemäe ja see oli selle peremehe, selle hiiemäele kuuluv talu oli Hiiemäe talu. Seal oli nüüd koos peremees ja talul oli ka uus nimi, aga see uus peremees teadis, et taanostnud hiiemäe talu. Aga hiiemäest endast ei teadnud ta mitte midagi. Kas sellised segadused võivad viia ka selleni, et hakatakse pühaks pidama vaiku, mis tegelikult ei ole kunagi pühad olnudki? Võib küll, aga see ei ole vast väga suur viga, sellepärast et inimene vajab kohta, mis oleks püha. Ja kui meil on siin Euroopas, kus on üldse nii vähe säilinud ehtsat põlist head, mõnusat metsa, siis mu meelest võib küll iga metsatukk tänapäeval ja koha funktsiooni, et see ei ole väga suur viga, peaasi, et see koht säiliks. Et teda ÄRA elagastataks. Mis saab siis, kui parimusel pole enam kandjat, kas siis ka koht ka pärimus või kaovad mõlemad. Reaalselt jääb ju koht alles olenemata sellest, kas tal on nime, ei ole nime, kas tal on kasutajat või ei ole kasutajat. Kas ta on kinnisvararegistris kellegi nime all kirjas või ei ole. Koht jääb alles, aga see pärimus, mis on seotud selle kohaga, see võib minna kaduma ja kui on piirkondi, kus on väga vähe pärimust alles jäänud, siis tekib sinna kihi koht, hakatakse looma sinna juurde parimast, sest mu meelest on kohapärimust küll selline asi, mis ise loob ennast. Kuna Tal on praeguses võib olla varasemast pisut teistsugune tähtsus, teistsugune osakaal, teistsugune tähendus, aga tal on nii-öelda riiklik tellimus ja seetõttu ei ole seda vana pärimust, siis luuakse sinna asemele uus. Uue loomisega tuleks olla ettevaatlik, sellepärast et see uus pärimus võib olla küll väga efektne. Ta võib olla väga kujukas, aga temas puudub see üür, king ja ta ei pruugi jääda elama, ta ei pruugi kinnistada selle koha külge. Nii nagu on kinnistunud need vanad jutud mis on üles kirjutatud, võib olla 150 aastat tagasi ja neid on räägitud põlvest põlve enne seda. Ja kui minna küsima, siis on ikka veel inimesi, kes mäletavad vähemalt pragmentegi nendest juttudest. Kui palju uut pärimust sa kohtasid, kui sa radariprojektiga välitöödel käisid? See uus pärimus oli seotud uuema ajalooga see oli seotud peamiselt viimase sõja sündmustega ka küüditamisega, ka metsavendlusega ja sellel oli oma reaalne põhi. Sellist pärimuse tekkimist ma ei tauni, lihtsalt ajalugu on edasi läinud ja inimestel on vajadus, et nad saaksid ka sellest ajaloost rääkida. Mitmel pool Eestis käies oleme aru saanud, et kõigepealt tahaksid inimesed rääkida just nimelt nendest sündmustest millest nad ei ole kaua aega saanud rääkida, kuid mis neil on hingel. Ja kui me siis oleme ära rääkinud kõik nad Nõukogude sõjaväebaaside lood ja kaevanduste tegemise lood kellelegi maa peale poisis kolhoosi suurfarmi rajamist kellelegi maa peale või on räägitud ära metsavendade punkris elamisest siis me jõuame aegamööda ka sinna vanema pärimuseni jõuame põhjasõjaaegsete Peidu paikadeni. Kalevipoja visatud kiviteeni. Kas need lood lähevad Kaaradorisse üles? Need uuema pärimusega ei neid me kaardistada ja seda me ei kaardistada mitte nüüd sellepärast, et me neid ei nõndaks, aga me tahaksime pakkuda esiteks vanemat pärimust ja teiseks ka sellepärast, et kuna vallad on leidnud neile juba rakenduse, nad on üldiselt turismikohtades Väike-Maarjas on täiesti võimalik käia kunagistest lahingupaikades, on võimalik käia metsavenna punkris. Kui rääkida, siis võib seal metsa vendagi kohata. Täiskasvanud käijad võivad leida sealt veel suurtäiest samakat. Nii et kõige peale mõeldud Radari projekti vastu on huvi tundnud ka üks Pedagoogikaülikooli tudeng ja järgnevalt üks lühike intervjuu temaga. Minu vestluspartneriks on nüüd nele katvel, sa kirjutad oma bakalaureusetööd radari projekti teemadel, millest me nüüd oleme tänases saates juba palju rääkinud ja kuulanud ka lõike Eesti rahvaluule arhiivifondidest. Kas sa ütleksid mõne sõnaga, kuidas sa selle projekti juurde jõudsid? Mina jõudsin selle projekti juttu niimoodi, et läksin oma lemmikjuhendaja juurde koolis ja kuna mul ei olnud, tähendab, ma teadsin. Ma tahan teha midagi, mis on folklooriga seotud ja siis ma küsisin tema käest, kas on mõnda nii-öelda vabateemad, mis on ära võtmata ja siis tema juhatas mind hell Vahtramäe juurde kirjandusmuuseumis, kes siis tutvustas mulle seda projekti ja nii ma sinna jõudsingi mis oli radarist just sellist, mis sind kaasa haaras või kas oli üldse alguses midagi, mis kaasa haaras. Mulle meeldis kõige rohkem see, et kuna mulle anti 1931. aastal kogutud käsikirjad, millega ma olen nüüd tööd alustanud esmane töö seisneb ümber trükkimises küll, aga et see on nii ammu selles mõttes, et see, mida ta väljendab, kõik see keskkond tähendab see, kes kogus seda materjali kogus, seda põhiliselt vanemate inimeste käest, kes rääkisid oma elust siis juba võib-olla paarsada aastat tagasi, isegi praegusel hetkel, kui see oli kogutud 1931 ja mind just vaimustusse, et, et ma saan nagu teada, et mida need inimesed mõtlesid siis ja kuidas nad rääkisid sellest, milline elu oli ütleme siis paarsada aastat tagasi. Ühesõnaga, aga huvitav oli see, millest nad rääkisid, kuigi see oli küll nii-öelda tavaline, aga need jutustajad tegid selle huvitavaks voodis oma tees, radareid, projektid, käsitled, kas sa analüüsid seda kuidagi või on see kirjelda töö? Ta on, pigem, on siiski kirjeldav ja räägib sellest ajaloolisest pärimusest. Ja siis ma üritan kuidagi nii-öelda sorteerida neid asju, millest seal räägitakse, et kuidas need on selle kohaga seotud, et minu teema käsitleb Jõhvi kihelkonda ja siis ma hakkangi nagu selekteerima piirimail, mis seal siis on, kuidas mingi asja või kohaga seotud on, kes seal on elanud inimesed. Et pigem siis kirjeldav. Mis sa arvad, kui suurt kasu võiks radariprojekt tuua lihtsalt laiemale elanikkonnale või on see midagi sellist, millest huvitub ainult üks kitsas ringkond? Ma arvan, et see ei ole kitsale ringkonnale mõeldud selles mõttes. Et see on väga huvitav, et pigem mina nagu ise mõtlesingi oma seisukohast, et pigem lugeda sealt radarist siis inimestele elukohta kui kuskilt ajalooõpikust või kultuuriõpikust. Ja eriti ma arvan, et see on tulevikuperspektiivis, on see just oluline, et seal saab siis lugeda, kuidas vanasti elati millised asjad olid olemas, et mis sealt nagu välja tuleb, sellest konkreetsest Jõhvi kihelkonna pärimusest, mida mina olen nüüd lugenud. Ma olen tegelenud, et tegelikult nendele inimestele, kes seal räägivad, need anonüümsed jutustajad, neil on samasugused inimlikud probleemid, mis meil praegu ainult teises keskkonnas. Ja, ja et nad ennast teadvustavad nagu ajamällu oma jutuga, et mina nüüd siis 70 aastat hiljem võtan selle käsikirja kätte, siis saan sealt lugeda. Ja siis mulle meeldis selle käsikirjakeel, et ma tunnetasin nagu seda erinevust läbi selle keele läbi keeleavaldus ka siis nende jutustajad, mõttemaailm. Ta ei olnud päris Moldes, seal oli selliseid murdesõnu ja selliseid grammatilisi nii-öelda arhailisi konstruktsioone oli ka seal ja siis isegi mõned sõnad, millest mina ei saanud aru, mis veel vajaksid endal molooriumist. Et see ühesõnaga, aga see keel siis väljendas seda teistmoodi aega ja teistmoodi kohta. Ja siis selline eluline, mis sealt välja tuli, oli ikkagi tohutu sakste ja ülemusega vastuseis, mida ja lugesin sealt välja, et kõik asjad, millest räägiti, jõudsid ringiga sinna tagasi, et olid, olid nad küll head teinud, need mõisnikud, aga ikkagi rohkem oli halba ja selles väljendus ka siis rahva ühtehoid selle mõisniku vastu küll räägitakse eestlane teisele eestlasele hunt, aga seal oli ikkagi nii, et kui oli mõisniku vastu vaja minna, siis nad hoidsid ühte andnud teist välja. See anonüümsuse moment ongi ka huvitav, et et just, millest ma enne rääkisin, et õpilane, kes seda loeb, et ta ei mõtle, et ta loeb mingit ajaloo õpikut või sellist akadeemilist teksti, et kuidagi õpib läbi selle huvitava lugemise. L, kuidas läheb radariprojekt edasi? Millised on need rajad, kuhu suunaste sammuta? Virumaa ära saame siis meil folkloristide on oma kindel rada, mida mööda nad eestimaa kõnnivad, nad alustavad Virumaalt juba ordu aegadest saadik on köik köik et komplekteeritud geograafilisest lähtepunktist ja need hakkavad ikka sealt Virumaalt, küll Ida-Virumaalt hakkavad pihta Vaivaraga Narvaga ja siis nad tulevad sealt. Kui nüüd eesti pooleks võtta, siis nad tulevad. Ida-Eestit pidi alla Võrtsjärve ja Peipsi järve vahelist ala pidi käivad ära Lõuna-Eestis ja siis otsaga lähevad ülesse tagasi. Lõpuks jäävad saared ja me oma radari projektiradade otsimisel lähtume sellest samast, et kõigepealt me võtame siis Ida-Virumaa Lääne-Virumaal, siis tuleme siit. Jõgevamaad pidi alla, see on kunagine Põhja-Tartumaa Lõuna-Tartumaale, liigume Võrumaale keemiaringis setus ja siis jõuame mulkide juurde Pärnumaale Läänemaale. Lõpuks Saaremaal, ideaalis me tahaksime kogu Eesti kohapärimuse kaarti peale saada. Kas kohalikud omavalitsused on ka huvi tundnud sellise projekti vastu? Praegu on kohalikes omavalitsustes tundub, et lausa moeks, et oleks vald raiutud. Raamatusse tehakse valla territooriumi kohta käivaid raamatuid, kus siis oleks juttu nende kultuuriloost ja ajaloost, majandusest ja mis oleksid sellised teatmeteosed. Aga et nad pakuksid ka mõnusat lugemist kohalikele elanikele või neile, kes kunagi on seal elanud või külalistele. Ja on ka meie poole pöördutud just nimelt rahvaluuletekstidega, et otsime üles need vanad muistendid. Rohkem nimetatakse neid küll legendideks, et otsime üles meie vanad legendid, mis on seotud meie mõisatega meie kirikutega Meie mägedega lõkkedega järgedega, orgudega, köha, Kvaikadega. Kui meie käest on abi küsitud, siis me oleme leidnud võimaluse koostööd teha. Meil on ka häid sõpru peale valdade keel. Fondidest, kelle käes on raha, on aga meie tegemistest huvitatud olnud kõige autoriteetsem neist võiks olla ehk haarem, kes toetab meie kälitöid Ida-Virumaal Kultuurkapital. Eesti Rahvuskultuuri fond ja hasartmängumaksu nõukogu on olnud meie partnerid juba pikemat aega. Mis sa arvad, kas sellistel kohajuttudel ja kohapärimus seal on hea tulevik arvestades seda äkilist huvi oma kodukohapärimuse vastu? Ta võiks nii olla, sest need kohajutud aitavad seda maastikku inimlikumaks muuta, inimeste lähedasemaks muuta isegi siis, kui seal on täiesti inimesega mitte sarnanevad tegelased toimetanud nagu Kalevipoeg ja Vanapagan ja hallkera haldjad ja näkid. Ja siiski ka need tegelased on saanud ju oma mõtte, mõtestatuse inimestelt. Ma arvan, et see oleks tänuväärne materjal koolidele, kodulootundides ja miks mitte ka emakeele tundides rahvaluule õpetamisel Kassai. Sest lähedast tuttavate paikade Dude najal saab selgemaks ka üldteooria rahvaluule ult teooria. Ja samas on see abiks ka siseturistile. Kindlasti radari üks mõte on ka see, et huvilised saaksid tõelised huvilised, kes ei taha käia giidi järel nendes kohtades, kus nagunii käiakse, kes tahavad, võib-olla ka ise otsida kohta ise, vaadata allikat ise leida, avastada eestimaad just nende jaoks me teeme seda kaarti siis nende jaoks. Me mõõdame GPSiga neid kohti nii, et neil ei oleks maastikul eksimise võimalust suht. Nii inimsõbralikes nootides lõpeb siis varavedaja kolmas saade. Kohapärimusest oli stuudios rääkimas folklorist Ell Vahtramäe. Mina olen Ave Tupits, aitäh kuulamast. Ja saate lõpetuseks veel üks lõbus lõõtspillilugu. See peaks nad olema laiuse poolt. Lugu. Niisiis, head kuulamist ja kohtumiseni.